Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-1188 27. september 2017 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest Mittetulundusühingu Järvelaev kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 27. jaanuari 2015. a otsuse nr 13-6/124 tühistamiseks Kaebaja Mittetulundusühing Järvelaev, esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a otsus Mittetulundusühingu Järvelaev kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes: 1) Kas Leader-meetme raames määratud projektitoetuse tagasinõudmisel, kui toetus määrati
6.septembril 2011, viimane osa maksti välja 19. novembril 2013, rikkumine tuvastati
4.detsembril 2014 ja tagasinõudmise otsus tehti 27. jaanuaril 2015, tuleb tegevuse kestvuse nõude osas kohaldada nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art-t 72 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 art 71 lg-t 1? Kas samadel asjaoludel on tagasinõude aluseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 lg 1 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 56? 2) Juhul kui vastus esimesele küsimusele on, et kohaldub määrus nr 1698/2005, siis kas Leadermeetme raames antud projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti (purjeka) üürile andmine toetuse saanud mittetulundusühingu poolt teisele mittetulundusühingule, kes kasutab purjekat samaks tegevuseks, milleks toetuse saajale toetust anti, on käsitatav olulise muutusena määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p "a" mõttes, mis mõjutab investeeringu laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale? Kas alusetu eelise tingimuse täitmiseks peaks liikmesriigi makseasutus tuvastama, milles konkreetselt eelis seisnes? Kui vastus on jaatav, siis kas alusetu eelis võib seisneda selles, et investeeringuobjekti tegelik kasutaja poleks ise samasisulist taotlust esitades projektitoetust saanud? 2a) Juhul kui vastus esimesele küsimusele on, et kohaldub määrus nr 1303/2013, siis kas Leadermeetme raames antud projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti (purjeka) üürile andmine toetuse saanud mittetulundusühingu poolt teisele mittetulundusühingule, kes kasutab purjekat samal viisil, milleks toetuse saajale toetust anti, on käsitatav olulise muutusena investeeringu iseloomus, eesmärkides või rakendustingimustes määruse nr 1303/2013 art 71 lg 1 p "c" mõttes, mille tulemusena kahjustataks selle algseid eesmärke?
3-15-1188 3) Juhul kui vastus esimesele küsimusele on, et kohaldub määrus nr 1698/2005, siis kas Leadermeetme raames antud projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti (purjeka) üürile andmine toetuse saaja poolt teisele mittetulundusühingule, kes kasutab purjekat samaks tegevuseks, milleks toetuse saajale toetust anti, on käsitatav olulise muutusena määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p "b" mõttes, mis tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest, arvestades, et purjeka omand jäi samaks, kuid toetuse saaja ei ole enam purjeka otsene, vaid kaudne valdaja ning teenib üüritulu, mitte tulu taotluses kirjeldatud teenuse osutamisest? 3a) Juhul kui vastus esimesele küsimusele on, et kohaldub määrus nr 1303/2013, siis kas Leadermeetme raames antud projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti (purjeka) üürile andmine toetuse saanud mittetulundusühingu poolt teisele mittetulundusühingule, kes kasutab purjekat samaks tegevuseks, milleks toetuse saajale toetust anti, on käsitatav sellise muutusena taristuüksuse omandisuhetes, mis annab ettevõttele põhjendamatu eelise, määruse nr 1303/2013 art 71 lg 1 p "b" mõttes, arvestades, et purjeka omand jäi samaks, kuid toetuse saaja ei ole enam purjeka otsene, vaid kaudne valdaja ning teenib üüritulu, mitte tulu taotluses kirjeldatud teenuse osutamisest? Kas põhjendamatu eelise tingimuse täitmiseks peaks liikmesriigi makseasutus tuvastama, milles konkreetselt eelis seisnes? Kui vastus on jaatav, siis kas põhjendamatu eelis võib seisneda selles, et investeeringuobjekti tegelik kasutaja poleks ise samasisulist taotlust esitades projektitoetust saanud? 4) Kas riigisisese Leader-meedet reguleeriva määrusega on lubatud kehtestada toetuse saajale investeeringuobjekti viieaastase säilitamise kohustus viisil, mis on rangem määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 või määruse nr 1303/2013 art 71 lg-s 1 sätestatust? 5) Juhul kui vastus neljandale küsimusele on eitav, siis kas riigisisese määruse säte, mille kohaselt projektitoetuse saaja on kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates viimase toetusosa väljamaksmisest, ja selle tõlgendus, mille kohaselt see säte eeldab investeeringuobjekti isiklikku kasutust toetuse saaja poolt, on kooskõlas määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 või määruse nr 1303/2013 art 71 lg-ga 1? 6) Kas eeskirjade eiramisena määruse nr 1290/2005 art 33 lg 1 või määruse nr 1306/2013 art 56 mõttes on käsitatav toetuse saaja poolt sellise tegevuse mitteelluviimine, mis ei olnud nõutav riigisisese Leader-meedet reguleeriva määruse kohaselt, kuid mille toetuse saaja oli märkinud oma toetuse taotluses esitatud "kokkuvõttesse tegevuse ja investeeringu eesmärkidest ja tegevustest" ning mis oli üks kriteeriumidest, mille alusel taotlusi paremusjärjestusse paigutamise eesmärgil hinnati? 7) Kui vastus kuuendale küsimusele on jaatav, siis kas tagasinõude muudab õigusvastaseks see, kui tagasinõue on esitatud enne viie aasta möödumist viimase väljamakse tegemisest ning kui toetuse saaja tagasinõude üle käiva kohtuvaidluse kestel rikkumise kõrvaldab?
2.Peatada asja menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud küsimustes.
2(10)
3-15-1188
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 6. septembri 2011. a käskkirjaga nr 13-6/1713 anti mittetulundusühingule (MTÜ) Järvelaev 33 809 eurot toetust kalepurjeka, ohutusvarustuse ja messingist tähistustahvli soetamiseks, millest projekti odavnemise tõttu maksti välja 33 781 eurot ja 80 senti. Viimane toetuseosa maksti välja 19. novembril 2013.
2.PRIA nõudis 27. jaanuari 2015. a otsusega nr 13-6/124 MTÜ-lt Järvelaev tagasi toetuse 33 781 eurot ja 80 senti. Otsuse kohaselt on toetust makstud alusetult ning seda pole kasutatud sihija eesmärgipäraselt. 4. detsembril 2014 viis PRIA toetuse saaja juures läbi täiendava kontrolli, mille käigus selgus, et toetuse saaja on kalepurjeka koos päästevarustusega MTÜ-le Kaleselts viieks aastaks
1.juulil 2014 sõlmitud üürilepingu alusel üürile andnud. MTÜ Kaleselts on toetuse saaja välja valitud hinnapakkuja, kes purjeka ehitas. Toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 "Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" (määrus nr 92) § 36 lg 3 p-st 1 tulenevalt on projektitoetuse saaja kohustatud säilitama ja kasutama projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise, ilma vahenduseta. Projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal kavas pärast kalepurjeka valmimist luua piirkonda vähemalt kolm uut töökohta ning palgata kalepurjeka meeskond. Purjeka rendile andmise, meeskonna palkamata jätmise ja uute töökohtade loomata jätmisega ei kasuta ega säilita toetuse saaja investeeringuobjekti sihipäraselt ega projektitoetuse taotluses nimetatud eesmärgi kohaselt. PRIA-l on toetuse saaja esitatud andmetest ja tegevusest lähtudes alust arvata, et purjekas ehitatigi eesmärgiga anda see MTÜ Kaleselts kasutusse.
3.MTÜ Järvelaev esitas PRIA-le vaide, mille PRIA jättis 14. aprilli 2015. a vaideotsusega nr 13-4/15/16-2 rahuldamata.
4.MTÜ Järvelaev esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 27. jaanuari 2015. a otsuse nr 13-6/124. Kaebaja hinnangul ei tulene määrusest nr 92, et projektitoetuse saaja peab täies ulatuses ise objekti kasutama ning ta ei tohi kasutada teenuse osutamisel teisi isikuid. Oluline pole kaebaja poolt töökohtade loomine ja palga maksmine. Kaebaja sai toetuse kalepurjeka ehitamiseks ning selleks, et purjekat kasutataks eesmärgipäraselt maaturismi teenuste arendamiseks/turustamiseks. Kaebaja pidas oma taotluses töökohtade loomist kõrvaleesmärgiks. Ilmselgelt on silmas peetud kogu piirkonna arengut, mitte seda, et kaebaja ise palkaks kolm töötajat. Kaebajal oli algselt plaan leida purjekale töötajad, kuid see osutus prognoositust oluliselt keerukamaks. Kaebaja maandas MTÜ-ga Kaleselts koostööd tehes riskid ning tagas selle, et kalepurjekat kasutataks sihipäraselt. Määruse nr 92 nõuded on täidetud.
5.Tartu Halduskohus jättis 11. jaanuari 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-15-1188 kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt: 1) poolte vahel pole vaidlust selle üle, et toetust kasutades on kaebaja soetanud kalepurjeka ja muud esemed, mille soetamiseks toetust anti. Samuti on kaebaja tõendanud kalepurjeka kasutamist 2014– 2015; 2) kaebaja tegevuses kalepurjeka kasutamisel PRIA tuvastatud kõrvalekalded on projektitoetuse taotlusest erinevuse tõttu sellised, et PRIA-l oli kohustus toetus kaebajalt tagasi nõuda. Kaebajal lasus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 ja määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 alusel kohustus kasutada viie aasta jooksul toetusega soetatud vara sihipäraselt. Terminiga "sihipärane" tähistatav mõiste hõlmab ka kohustust toetuse alusel soetatud vara eesmärgipäraselt kasutada. Kaebaja on investeeringu eesmärgina võtnud mh kohustuse arendada kohalikku turismiturgu ja ettevõtlust, luues pärast kalepurjeka valmimist vähemalt kolm töökohta. Taotluses on kinnitatud vajadust kalepurjeka meeskonna palkamiseks kaebaja poolt. Kaebaja pole tõendanud ühegi töökoha loomist. Seega ei ole ka toetusraha kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt; 3(10)
3-15-1188 3) kaebaja õigusi ei ole rikutud ka vaideotsuses esitatud analüüsiga määruse nr 92 § 35 lg 2 kohta. Vastustaja selgitas, millisel juhul võinuks osutuda võimalikuks investeeringu eesmärgist kõrvalekaldumine. Kuna kaebaja pole töökohtade loomata jätmisest teavitanud ei PRIA-t ega kohalikku tegevusgruppi, ei saa materiaalõiguse selgitamine vaideotsuses rikkuda kaebaja õigusi sõltumata vaideesemest ega vaideotsuse ja vaidlustatud otsuse koostoimes.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse.
7.Kaebaja esitas 6. septembril 2016 ringkonnakohtule täiendavate tõenditena kolm töölepingut ja väljavõtte maksudeklaratsioonidest, millega soovis tõendada seda, et ta on nüüdseks töösuhted loonud. Kaebaja selgitas, et tal polnud võimalik neid tõendeid varem esitada, sest lepingud sõlmiti ringkonnakohtu menetluse ajal. Kaebaja hinnangul on tõendid asjakohased, sest kaebaja võib saavutada toetuse kõrvaleesmärgid pikema perioodi jooksul.
8.Tartu Ringkonnakohus tagastas 20. oktoobri 2016. a otsusega kaebaja esitatud uued tõendid (resolutsiooni p 1), jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata (p 2) ning kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (p 3). Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega; 2) määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 ütleb selgelt, et just projektitoetuse saaja on kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Sätte mõtteks ei ole investeeringuobjekti kasutamise ja säilimise tagamine mõne teise isiku kaudu. Teistsuguse tõlgenduse korral loodaks võimalus, et toetust taotleb määruse nõuetele vastav isik, kuid investeeringuobjekti valmimisel annab selle kolmanda isiku kasutusse, kellel polnuks õigust toetust taotleda ja saada. See poleks kooskõlas ka toetusmeetme eesmärkidega. Samuti oleks sellise eesmärgi puhul määruses sätestatud vaid investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõue, mitte nõue, et toetust peab sihipäraselt kasutama selle saaja; 3) halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud; 4) taotluses on kavandatavat tegevust kirjeldatud nii, et kaebaja soovib ise kasutada toetusraha abil ehitatavat purjekat klientide teenindamiseks ning soovib ise luua uued töökohad ja palgata purjeka meeskonna. Ka tulu pidi kaebaja toetusetaotluse kohaselt saama ise teenuse osutamisest, mitte rendi näol. Üks MTÜ Võrtsjärve Ühendus hindamiskriteeriumidest oli, et projekti tulemusena luuakse uusi jätkusuutlikke töökohti ja projektiga kasutusele võetaval ressursil on suur potentsiaal piirkonna spetsiifiliste konkurentsieeliste väljaarendamisel; 5) see, et kaebaja esitas halduskohtule enda poolt 2. juulil 2015 väljastatud arve kalepurjeka rendi kohta 4.–7. juunil 2015, ei kinnita, et kaebaja kasutas tegelikult purjekat sihipäraselt ise, sest see ei tee olematuks rendilepingut. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole investeeringuobjekt jätkuvalt kaebaja sihipärases kasutuses; 6) uued tõendid ei ole asjakohased. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga ning seda õiguslikku ja faktilist olukorda arvestades, millal haldusakt anti, kuid lepingud on sõlmitud hiljem. Lisaks ei olnud uute töötajate palkamata jätmine ainus põhjus toetuse tagasinõudmiseks, vaid kõiki toetuse sihipärase kasutamisega seotud asjaolusid vaadeldi kogumis ja olulisim rikkumine seisnes selles, et kaebaja ei kasutanud investeeringuobjekti ise; 7) kaebaja rikkus oma tegevusega ka määruse nr 92 § 35 lg-t 2. Kuigi investeeringuobjektiga seotud muudatused on iseenesest võimalikud, on muutmisvajaduse korral vaja toetustaotlusega seotud võimalikest muudatustest osapooli eelnevalt teavitada ja neilt nõusolek saada, et PRIA ja tegevusgrupp saaksid hinnata, kas jätkuvalt on tagatud toetuse sihi- ja eesmärgipärane kasutus.
4(10)
3-15-1188
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses, rahuldada kaebuse ja tühistada vaidlusaluse PRIA otsuse ning mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 sõnastusest ei saa teha ühest järeldust, et toetuse saaja peab täies ulatuses ise objekti kasutama ning ei tohi kasutada teenuste osutamisel teisi isikuid. Sisuliselt on kaks MTÜ-d ühiselt tegutsedes taganud kalepurjeka sihipärase kasutamise. Kalepurjeka ainuvaldust ei ole üürnikule loovutatud ning ka kaebaja ise on purjeka kasutamisega seoses arveid väljastanud; 2) töökohtade loomise kohustus ei tulene määrusest nr 92. Kolme uue töökoha loomine on prognoos taotluse rahuldamise võimalikest mõjudest, mitte kindel lubadus. Samuti ei pea kõrvaleesmärke saavutama kohe, vaid viie aasta jooksul; 3) kaebaja palub vastu võtta tõendid enda poolt töösuhete loomise kohta.
10.Riigikohus andis 14. juuni 2017. a kirjaga menetlusosalistele võimaluse esitada oma arvamused ja ettepanekud praeguse asja lahendamisega seotud probleemide ja eelotsusetaotluse küsimuste kohta.
11.Kaebaja vastas 11. juulil 2017, et nõustub, et eelotsuse küsimine on põhjendatud. Kaebaja palus eelotsuse küsimuste formuleerimisel pöörata tähelepanu sellele, et investeeringuobjekti kasutusse andmine võib oma ulatuselt olla erinev – see võib seisneda nii üüri- või rendisuhtes kui ka segasuhtes, kus rendileandjale jääb võimalus igal ajal investeeringuobjekti kasutada või lisaks asja kasutada andmisele osutatakse muid teenuseid. Vastustaja üldine käsitlus on selline, et kui investeeringuobjekt antakse kasutusse koos operaatoriga, on tegemist teenuse osutamisega, mis ei kujuta endast rikkumist. Selline vahetegu on formaalne. Kaebaja palus lisada kavandatud küsimusele 2a järgmise lisaküsimuse: "Kas järeldus sõltub üürisuhte tingimustest ning sellest, millised õigused on toetuse saajal?"
12.PRIA vastas 17. juulil 2017 järgmist: 1) tegevuse kestvuse nõude osas tuleb kohaldada määruse nr 1698/2005 art-t 72 ning tagasinõude aluseks on määruse nr 1290/2005 art 33 lg 1; 2) Leader-meetme raames antud projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti üürile andmine toetuse saanud mittetulundusühingu poolt teisele mittetulundusühingule, kes kasutab purjekat samaks tegevuseks, milleks toetuse saajale toetust anti, on käsitatav olulise muutusena määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p "a" mõttes, mis mõjutab investeeringu laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale. Leader-määruse mõte ja eesmärk on, et toetust peab kasutama toetust saanud isik ise, mitte isik, kes samasisulist taotlust esitades projektitoetust poleks saanud. Oluline on ka see, et toetusega seotud muudatusest peab toetuse saaja kohalikku tegevusgruppi ja PRIA-t teavitama ning neilt nõusoleku saama; 3) investeeringuobjekti isikliku kasutuse nõue on kooskõlas määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1. Vastasel juhul võiksid toetust kasutada kõik Leader-määruse nõuetele mittevastavad isikud; 4) tagasinõude esitamine enne viie aasta möödumist viimase väljamakse tegemisest ei ole õigusvastane. Lisaks ei ole kaebaja ka kohtumenetluse kestel peamist rikkumist kõrvaldanud (üürilepingut lõpetanud).
ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED
13.Nõukogu 20. septembri 2005. a määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta Artikkel 72 5(10)
3-15-1188 "1. Ilma et see piiraks asutamisvabadusega ja teenuste osutamisvabadusega seotud eeskirjade kohaldamist asutamislepingu artiklite 43 ja 49 tähenduses, peab liikmesriik tagama, et investeeringu puhul säilib EAFRD panus, kui see investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust, mis: a) mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalikõiguslikule organile; b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest.
2.Alusetult väljamakstud summad nõutakse tagasi määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 33 kohaselt."
14.Nõukogu 21. juuni 2005. a määrus (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta Artikkel 33 "1. Liikmesriigid teostavad maaelu arengu projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.
2.Kui ühenduse vahendid on toetuse saajatele juba välja makstud, nõutakse need tagasi akrediteeritud makseasutuse poolt vastavalt tema tagasinõudmismenetlusele ja kasutatakse uuesti kooskõlas lõike 3 punktiga c. [---]"
15.Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 Artikkel 71 lg 1 "Tegevuse puhul, mis hõlmab investeerimist taristut või tootlikku investeeringut, peab maksma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidelt saadud toetuse tagasi, kui viie aasta jooksul alates toetusesaajale lõppmakse tegemisest või vajaduse korral riigiabi eeskirjades kehtestatud aja jooksul leiab sellega aset mõni alljärgnev sündmus: a) tootmistegevuse lõpetamine või üleviimine programmipiirkonnast välja; b) selline muutus taristuüksuse omandisuhetes, mis annab ettevõttele või avalik-õiguslikule isikule põhjendamatu eelise; või c) oluline muutus selle iseloomus, eesmärkides või rakendustingimustes, mille tulemusena kahjustataks selle algseid eesmärke. Sellise tegevuse eest alusetult makstud summad peab liikmesriik proportsionaalselt selle ajavahemiku eest, mil nõuded ei ole täidetud, tagasi nõudma. Liikmesriigid võivad lühendada esimeses lõigus sätestatud tähtaega kolme aastani, kui tegu on VKEde investeeringute säilitamisega või nende loodud töökohtadega." Artikkel 152 lg 1
6(10)
3-15-1188 "Käesolev määrus ei mõjuta sellise abi jätkamist või muutmist, sealhulgas täielikku või osalist tühistamist, mille komisjon on kiitnud heaks määruse (EÜ) nr 1083/2006 alusel või mis tahes muude õigusaktide alusel, mida kohaldatakse sellise abi suhtes 31. detsembri 2013. aasta seisuga. Kõnealust määrust või muid õigusakte kohaldatakse pärast 31. detsembrit 2013 sellise abi või asjaomaste tegevuste suhtes kuni nende lõpetamiseni. Käesoleva lõike kohaldamisel hõlmab abi rakenduskavasid ja suurprojekte."
16.Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 Artikkel 88 "Määrus (EÜ) nr 1698/2005 tunnistatakse kehtetuks. Määrust (EÜ) nr 1698/2005 kohaldatakse jätkuvalt kõnealuse määruse kohaselt enne 1. jaanuari 2014 komisjoni poolt heaks kiidetud programmide alusel rakendatavate tegevuste suhtes."
17.Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 Artikkel 56 "Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. [---]" Artikkel 119 "1. Määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 tunnistatakse kehtetuks. Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklit 31 ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse siiski jätkuvalt kuni 31. detsembrini 2014.
2.Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile."
18.Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus § 111 lg 1 "Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel." § 131
7(10)
3-15-1188 "Enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras."
19.Põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määrus nr 92 "Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 35 lg 2 "Alates projektitoetuse taotluse esitamisest kuni viie aasta möödumiseni PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest teavitab projektitoetuse taotleja või projektitoetuse saaja viivitamata PRIA-t ja kohalikku tegevusgruppi kirjalikult oma postiaadressi ja kontaktandmete muutumisest ning PRIA-lt ja kohalikult tegevusgrupilt nõusoleku saamiseks: 1) tegevuse või investeeringuobjektiga seotud muudatusest. Kui PRIA või kohalik tegevusgrupp peab vajalikuks, tuleb esitada muu hulgas uue hinnapakkumuse ärakiri või kavandatava tegevuse eeldatava maksumuse arvestus; 2) projektitoetuse saamise või kasutamisega seotud muust asjaolust, mille tõttu taotluses esitatud andmed ei ole enam täielikud või õiged; [---]." § 36 lg 3 p 1 "Projektitoetuse saaja on kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest."
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20.Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas kaebaja on rikkunud Leader-meetme raames saadud projektitoetuse kasutamise tingimusi ja kas oli alus temalt toetuse tagasinõudmiseks. Peamiselt on PRIA kaebajale ette heitnud seda, et kaebaja ei kasuta investeeringuobjekti (kalepurjekat) ise, vaid on selle välja üürinud, ja seda, et kaebaja ei loonud kalepurjeka käitamiseks kolme töökohta, nagu oli märgitud tema toetuse taotluses. Lisaks pidanuks kaebaja PRIA hinnangul teda ja kohalikku tegevusgruppi muudatusest purjeka kasutamises viivitamatult teavitama ja saama nende nõusoleku. PRIA tugines toetuse tagasinõudmisel määrusele nr 92 ja ELÜPS-le, kuid ei seostanud nende õigusaktide sätteid Euroopa Liidu õigusega, mille rakendamiseks on viidatud õigusaktid antud.
21.Kolleegiumi hinnangul ei ole täiesti selge, milliseid EL õigusakte tuleb asja lahendamisel kohaldada. ELÜPS §-st 131 ja § 111 lg-st 1 tulenevalt võiks kohaldamisele kuuluda määrused nr 1303/2013 ja 1306/2013. Arvestades EL õiguse ülimuslikkust liikmesriigi õiguse suhtes, ei saa riigisisese seadusega siiski mõjutada EL õigusaktide kohaldatavust. Määrustes nr 1303/2013 ja 1305/2013 sisalduvatest rakendussätetest võib pigem järeldada, et enne 1. jaanuari 2014 antud abile kohaldatakse endiselt varem kehtinud õigusakte, sh määrust nr 1698/2005. Teiselt poolt võimaldab määruse nr 1306/2013 art 119 lg 2 aga tõlgendust, et ka praeguseks kehtetutes õigusaktides tehtud viiteid määrusele nr 1290/2005 käsitatakse viidetena määrusele nr 1306/2013.
22.Nii määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 kui ka põllumajandusministri määruse nr 92 § 36 lg 3 p-s 1 käsitletakse toetuse saaja kohustust säilitada investeeringuobjekti viie aasta jooksul arvates toetuse väljamaksmisest. Kolleegium peab seetõttu võimalikuks, et praegusel juhul tuleb hinnata ka seda, kas kaebaja tegevus on olnud kooskõlas art 72 lg-ga 1. Kuivõrd määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 ja määruse 8(10)
3-15-1188 nr 1698/2005 art 72 lg 1 sõnastused täielikult ei kattu, ei ole selge, kas määruse nr 92 § 36 lg 1 p 1 tuleks tõlgendada kooskõlas määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 või on sätetel erinev eesmärk ja ulatus. Viimasel juhul vajab vastust ka küsimus, kas juhul kui toetuse saaja tegevus ei ole vastuolus art 72 lg-ga 1, kuid on vastuolus määruse nr 92 § 36 lg 3 p-ga 1, on olemas alus toetuse tagasinõudmiseks. Liidetud kohtuasjades C-260/14 ja C-261/14: Județul Neamț on Euroopa Kohus küll selgitanud, et eeskirjade eiramise mõiste hõlmab ka liikmesriigi õigusnormide rikkumist (otsuse p 37), kuid ei ole selge, kas liikmesriik võib tegevuse kestvust, mis juba on reguleeritud EL määrusega, reguleerida EL õigusest rangemalt.
23.Kuigi toetuse taotluses kirjeldas kaebaja kavatsust palgata ise kalepurjeka meeskond, kes teenindab kliente ning teeb purjeka hooldus- ja remonditöid, andis ta purjeka pärast selle valmimist üürile teisele MTÜ-le. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et üürnik kasutab purjekat samal viisil, nagu on kirjeldatud toetuse taotluses. Üürilepingu kohaselt on kaebajal kui üürileandjal aga õigus üksnes kontrollida üüriobjekti sihipärast kasutamist ja hooldamist ning teha üürnikule ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks, saada kokkulepitud suuruses üüri, mis ei sõltu purjeka tegelikust kasutamisest, ja nõuda üürniku tekitatud kahju hüvitamist (lepingu p-d 4.1.1–4.1.3), kuid tal on kohustus anda üüriobjekt üürniku valdusesse ja võimaldada üürnikul takistamatult kasutada üüriobjekti (lepingu p-d 4.3.1–4.3.2). Seega ei tulene lepingust üürileandja õigust üüriobjekti ise kasutada. Kaebaja on alles kohtumenetluse kestel esitanud kohtule enda esitatud arve purjeka kasutamise eest, mis pärineb ajast pärast kaebuse esitamist, kuid üürileping kehtib endiselt. Nendel asjaoludel ei pea kolleegium vajalikuks lisada küsimusele 2a kaebaja pakutud täiendust.
24.Asja lahendamiseks tuleb hinnata, kas investeeringuobjekti üürile andmine kaebaja kui toetuse saanud MTÜ poolt teisele MTÜ-le eeltoodud tingimustel on käsitatav olulise muutusena määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p "a" mõttes, mis mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile. Ei ole selge, kas selle tingimuse täitmiseks peaks PRIA tuvastama konkreetse alusetu eelise saamise üürniku poolt või võib alusetu eelise saamist eeldada, kui investeeringuobjekti kasutab isik, kes ei ole projektitoetuse saaja. Vaidlusaluses otsuses ei ole PRIA konkreetset eelist tuvastanud.
25.Samuti ei saa välistada, et investeeringuobjekti üürile andmine on käsitatav hoopis olulise muutusena määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p "b" mõttes, mis tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Praegusel juhul on kalepurjeka omand jäänud samaks, kuid toetuse saaja ei ole enam purjeka otsene, vaid kaudne valdaja ning purjeka otsene valdus on üürnikul. Kaebaja teenib tulu purjeka üürile andmisest, mitte sellega taotluses kirjeldatud teenuse osutamisest.
26.Juhul kui kohaldama peaks siiski määruse nr 1303/2013 art 71 lg-t 1, tuleb hinnata, kas samadel asjaoludel on tegemist selle sätte p "b" või "c" rikkumisega.
27.Vastustaja on kaebaja poolset eeskirjade eiramist näinud lisaks viieaastase sihipärase kasutuse nõude rikkumisele ka selles, et kaebajal oli toetuse taotluse kohaselt kavas luua piirkonda vähemalt kolm uut töökohta ja palgata kalepurjeka meeskond, kuid ta ei olnud seda tagasinõude otsuse tegemise ajaks teinud. Töökohtade loomine oli üks toetuse taotluse hindamiskriteeriumidest, millest lähtudes paigutati taotlused paremusjärjestusse. Kohast paremusjärjestuses sõltus omakorda toetuse saamine juhul, kui eelarvevahendeid ei jätkunud kõigi projektitaotluste rahuldamiseks (määruse nr 92 § 30 lg 4 p 2). Samas ei seadnud määrus nr 92 töökohtade loomist toetuse saamise eelduseks. Kaebaja väitel on projekti põhieesmärgid saavutatud ka olukorras, kus purjekat kasutab teine MTÜ, ja töökohtade loomine oli vaid kõrvaleesmärk. Lisaks pidas kaebaja võimalikuks, et seda kõrvaleesmärki ei täideta kohe, vaid et töökohad tuli luua viieaastase ajavahemiku jooksul toetuse väljamaksmisest arvates. Selles olukorras ei ole kolleegiumi hinnangul selge, kas taotluses esitatud kavatsuse ellu viimata 9(10)
3-15-1188 jätmine on käsitatav eeskirjade eiramisena määruse nr 1290/2005 art 33 lg 1 või määruse nr 1306/2013 art 56 mõttes. Kaebaja esitas ringkonnakohtule kolm apellatsioonimenetluse ajal sõlmitud töölepingut ja väljavõtte maksudeklaratsioonist. Et otsustada nende tõendite asjakohasuse üle asja lahendamisel, tuleb esmalt võtta seisukoht, kas juhul kui käsitada töökohtade kohest loomata jätmist eeskirjade eiramisena, oli see rikkumine võimalik tagantjärele (aga siiski viieaastase ajavahemiku sees) kõrvaldada.
28.Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist nendes küsimustes, peab kolleegium vajalikuks küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 4 alusel tuleb asja menetlus peatada kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.