Planeerimine ja ehitus › Ehitus- ja kasutusload

Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-11-2290 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.07.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(16)

3-11-2290 menetlemisel ajavahemikul 19.08.2011-25.08.2011 õigusvastaseks kohustamisnõude osas menetluse nõudega seotud asjaolude täpsustamiseks.

ning

uuendas

Kaebaja taotles 07.09.2015 menetluse jätkamist vastustaja kohustamiseks väljastada Risti tn 1 kinnistu sissesõidutee ehitusluba. Vastustaja uuendas ehitusloa menetluse, väljastas kaebajale ehitusloa sissesõidutee rajamiseks ja taotles 11.12.2015 haldusasja menetluse lõpetamist. Kaebaja taotles 16.12.2015 menetluse jätkamist ehitusloa väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus otsustas 12.05.2016 määrusega jätkata haldusasja menetlust Rapla Vallavalitsuse 30.11.2015 korraldusega nr 484 kaebajale väljastatud ehitusloa väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks ajavahemikus 11.11.2011-30.11.2015.

Risti 1 PRKT OÜ põhjendas tuvastamisnõuet järgmiselt.

1) Vastustaja viivitus ehitusloa väljastamisel oli õigusvastane. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et vajalikud kooskõlastused ehitusprojektile pidi hankima kaebaja. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lg-st 1 tulenevalt on kooskõlastuste küsimise kohustus haldusorganil. HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tulenevalt on kõigi vajalike kooskõlastuste ja arvamuste küsimine vastustaja ülesanne. Seega on põhjendamatu vastustaja etteheide, et kaebaja ei kooskõlastanud ehitusprojekti teealuse maa omanikega. Teealuse maa omanikud ei saa anda ehitusprojektile kooskõlastust, vaid üksnes arvamusi ehitusprojekti kohta ning nende küsimine ei ole kaebaja ülesanne. Pealegi andis teemaa omanik Rappeli Keskus OÜ oma kooskõlastuse ehitusprojektile 15.12.2014 kohtuistungil haldusasjas nr 3-1343. Ebaõige on vastustaja väide, et Rapla Vallavalitsuse 28.02.2011 korraldusega nr 59, millega anti kaebajale projekteerimistingimused Risti tn 1 kaubanduskeskuse ja sellega seotud infrastruktuuri ehitamiseks (projekteerimistingimused), oli seatud kohustus kooskõlastada projekt teealuse maa omanikega. Projekteerimistingimustes oli nõue kooskõlastada projekt tehnovõrkude valdajate ja Lääne-Eesti Päästekeskusega. Projekt oli kooskõlastatud OÜ-ga Rapla Vesi ja Päästeametiga. Projekteerimistingimused ei näinud ette täiendavaid kooskõlastusi. Eelnevast tulenevalt on ebaõige vastustaja seisukoht, et ehitusloa väljastamine ei olnud võimalik seetõttu, et puudusid maaomanike kooskõlastused. 2) Arusaamatu on vastustaja seisukoht, et asjas on oluline tuvastada, kas kaebaja oleks võinud saada ehitamise ajaks ajutise juurdepääsu mujalt kui kolmandate isikute kinnistu kaudu. Kaebaja arvestas oma kinnistule ligipääsu saamisel detailplaneeringuga, mille järgi oli vastustajal kohustus Rappeli keskuse teedevõrgustik pärast teede valmimist üle võtta ning määrata teed avalikku kasutusse. Seeläbi olnuks tagatud ka ligipääs avalikult teelt kaebaja kinnisasjale. Vastustaja kinnitas detailplaneeringu vastuväidete lahendamisel, et juurdepääsuküsimus saab lahendatud detailplaneeringu etapilisuse nõude kehtestamisega, st kohalik omavalitsus ei oleks saanud detailplaneeringu alusel kasutuslube väljastada enne, kui kaubanduskeskust teenindavad teed, sh Risti tänav, Risti põik ning Kagu tänav (mis hõlmasid ka mahasõitu) on detailplaneeringu kohaselt välja ehitatud ning vastustajale üle antud. Detailplaneeringust tulenes tähtaeg teede väljaehitamiseks, tähtajaks oli kasutuslubade taotlemise ajahetk. Põhjakeskuse detailplaneeringu kohaselt tuli Rappeli keskust teenindavad tänavad (sh Risti, Risti põik ja Kagu tänav) anda pärast valmimist üle vastustajale ning seega on detailplaneeringu kohaselt tegu avalike teedega. Kolmas isik on võtnud vastustajaga sõlmitud lepingutega kohustuse pärast teede valmimist need vastustajale üle anda ning vastustaja on võtnud kohustuse määrata teed avalikku kasutusse. Seega on ebaõige vastustaja väide, et kaebaja ei oleks saanud juurdepääsu oma kinnistule sõltumata Põhjakeskuse detailplaneeringust. Detailplaneering oli otseselt seotud kaebaja kinnistule ligipääsu tagamisega ning seega on ebaõige vastustaja väide, et kaebajal oli juurdepääsu rajamiseks vaja maaomaniku nõusolekut. Kuna Risti tänav on detailplaneeringu järgi määratud avalikuks 3(16)

3-11-2290 teeks ja Risti tänavalt on detailplaneeringuga määratud ligipääs Risti tn 1 kinnistule, on detailplaneeringuga tagatud kaebajale ligipääs avalikult kasutatavalt teelt. Asjaõigusseaduses reguleeritud juurdepääsu on võimalik nõuda üksnes juhul, kui omanikul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Seega on põhjendamatud vastustaja väited, et kaebaja pidanuks pöörduma oma õiguste kaitseks tsiviilkohtusse. Vastustajale pidi planeeringumenetluses olema selge kaebaja huvi juurdepääsu tagamise osas. EhS v.r § 13 järgi pidi detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee väljaehitamise tagama kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Olukorras, kus vastustaja ja kolmanda isiku vahel oli sõlmitud teede väljaehitamise leping kohustusega anda teed pärast valmimist vastustajale üle, oli vastustajal kohustus tagada detailplaneeringukohaste teede väljaehitamine ning nende teede avalik kasutus. Vastustaja ei ole oma planeeringujärgset kohustust siiani täitnud. 3) Kaebajal on ehitusloa väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Vastustaja pidev õigusvastane halduspraktika on toonud kaasa olukorra, kus kaebaja on oma õiguste kaitseks olnud sunnitud pöörduma korduvalt kohtu poole. Kuna kaebajale varem väljastatud ehituslubade kehtivusaeg on möödumas ning vastustaja ei ole endiselt taganud kaebajale detailplaneeringukohast ligipääsu Risti tn 1 kinnistule, võib kaebajal tekkida vajadus taotleda uusi ehituslube. Seega on kaebajal preventiivne huvi vastustaja poolt tulevikus läbiviidavate haldusmenetluste õiguspärasuse suhtes. Kaebaja soovib tulevikus esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude. Õige pole vastustaja väide, et hoopiski kaebaja enda tegevus on tekitanud olukorra, kus ta ei ole suutnud realiseerida oma eesmärki seoses kaubanduskeskuse rajamisega ning seeläbi on kaebajale tekitatud kahju tema enda äririsk. Juurdepääs kaebaja kinnistule oli Põhjakeskuse detailplaneeringuga ette nähtud avalikult kasutatavalt teelt – Risti tänavalt. Kui vastustaja oleks väljastanud kaebajale ehitusloa ja ühtlasi järginud detailplaneeringus sätestatud kohustust Risti tänava avalikult kasutatavaks teeks määramise osas, oleks kaebajal olemas ligipääs oma kinnistule ja kaebajale ei oleks kahju tekkinud.

Rapla vald palus jätta tuvastamisnõue rahuldamata.

1) Kaebaja esitas 15.10.2012 ehitusprojekti, milles kajastati Risti tn 1 kaubanduskeskust koos keskust teenindavate rajatiste ning tanklaga, Kagu tänava-Risti põik-Risti tänava kõnniteid, välisvõrkusid ja Risti tn 1 kinnistule sissesõiduteid. Kaebaja esitas 16.10.2012 ka taotlused ehituslubade väljastamiseks kaubanduskeskuse ja selle juurde kuuluvate rajatiste, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumiseks vajaliku kanalisatsiooni ning veetorustiku ehitamiseks. Vastustaja algatas koheselt menetluse, mille käigus selgus, et kaebaja ei ole projekteerimisel arvestanud Rapla Vallavalitsuse 28.02.2011 korraldust nr 59, millega määrati kaebajale täiendavad projekteerimistingimused Risti tn 1 kaubanduskeskuse ja sellega seotud infrastruktuuri ehitamiseks. Projekteerimistingimuste juurde oli esitatud ka nõue kooskõlastada projekt tehnovõrkude valdajate ja kinnistute omanikega, kelle kinnistuid rajatava kaubanduskeskuse infrastruktuur läbis. Vastustaja juhtis kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et kanalisatsioonivesi oli ette nähtud juhtida Rappeli Keskus OÜ poolt rajatud ja viimasele kuuluvasse pumplasse Suve ja Risti tänavate ristumiskohal, kuid kaebajal puudus Rappeli Keskus OÜ kooskõlastus. Kaebaja projektil puudusid vajalikud kooskõlastused kaubanduskeskust teenindavate (rajatavate) teede ja nende aluste maade omanike EELK Rapla Maarja-Magdaleena Koguduse ja Rappeli Keskus OÜ-ga. Antud asjaolule juhtis vastustaja tähelepanu juba 23.08.2011 kirjas, kus lisaks mitmetele olulistele puudustele projektdokumentatsioonis tõi vastustaja välja ka selle, et kaebajal puuduvad vajalikud kooskõlastused, et saada ehitusluba sissesõidutee rajamiseks. Vastustaja ehitusosakonna 22.11.2012 töökoosolekul jõuti seisukohale, et kuna kaebaja projektidel puudusid vajalikud kooskõlastused, siis oli võimalik ehitusluba väljastada üksnes 4(16)

3-11-2290 sidekaabli kanalisatsiooni rajamiseks. Vastustaja väljastas 29.11.2012 kaebajale ehitusloa nr 3638 Risti tn 1 kaubanduskeskuse sidekaabli kanalisatsiooni ehitamiseks. Ehitusloa väljastamise aluseks oli Rapla Vallavalitsuse 26.11.2012 korraldus nr 501. Vallavalitsus peatas 12.12.2012 kirjaga ehitusloa taotluse menetluse kuni kooskõlastuste saamiseni, sest projektdokumentatsiooni koosseisus puudusid maaomanike kooskõlastused ja ehituslubade taotlus ei olnud esitatud maaomaniku poolt (kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 23 lg 11). Vastustaja selgitas, et kui taotleja on projektdokumentatsiooni kooskõlastanud kinnistu omanike EELK Rapla Maarja-Magdaleena Koguduse ja Rappeli Keskus OÜ-ga, on võimalik menetlusega jätkata, arutada kaebaja ülejäänud ehituslubade taotlusi veel samal aastal vallavalitsuse 17. detsembri istungil ning väljastada ehitusload, k.a sissesõidutee ehitusluba. Kaebaja ei kõrvaldanud 12.12.2012 kirjas toodud puudusi kooskõlastuste osas ning pöördus selle asemel erinevate kaebustega aastatel 2012-2013 halduskohtusse. 2) Asjas on oluline tuvastada, kas kaebaja oleks võinud saada ehitamise ajaks ajutise juurdepääsu Risti tn 1 kinnistule mujalt kui EELK Rapla Maarja-Magdaleena Kogudusele ja Rappeli Keskus OÜ-le kuuluvate kinnistute kaudu ning kas vastustaja oleks saanud sellest tulenevalt väljastada kaebajale ehituslubasid ja kaebaja oleks saanud nende alusel alustada kaubanduskeskuse ehitustegevusega. Nii Koguduse kui ka Põhjakeskuse detailplaneeringu kohaselt on kaebaja kinnistule juurdepääsude ja kinnistu teenindamiseks vajalike tehnovõrkude asukohaks EELK Rapla Maarja-Magdaleena Kogudusele ja Rappeli Keskus OÜ-le kuuluv Risti tänav L1. See tähendab, et sõltumata Põhjakeskuse detailplaneeringu lahendusest puudub kaebajal formaalne juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Kaebaja kinnistu ei piirne vahetult avalikult kasutatava teega ja kaebaja peab saama juurdepääsu rajamiseks maaomaniku nõusoleku, et vahepealset ala kasutada. Kaebaja on ka ise kinnitanud ja tõendanud, et tal puudub võimalus ajutise juurdepääsu saamiseks mujalt. Seega ei oleks kaebaja saanud väljastatud ehituslubade alusel alustada reaalselt kaubanduskeskuse ehitustegevusega, kuna tal puudub juurdepääs oma kinnistule. Risti tn 1 kinnistule juurdepääsu saamine ja tehnovõrkude väljaehitamine on kaebajale olnud tagatud tulenevalt asjaõigusseadusest. Kaebaja oleks pidanud juba ammu esitama vastava nõude tsiviilkohtusse. Vastustaja ei saa sellist nõuet kohtusse esitada ja sõlmida kokkuleppeid kinnistu omanikega ning seetõttu ei saa vastustaja vastutada ka selle eest, et kaebaja ei ole saanud alustada kaubanduskeskuse ehitamisega. Asjaolu, et kaebaja ei ole soovinud eeltoodud õigusi kasutada, ei tähenda, et vastustaja tegevus ehituslubade väljastamisel oleks õigusvastane ning seotud kaebajale väidetava kahju tekkimisega. Kaebaja oli hoonestusõiguse lepingu sõlmimisel teadlik, et tal puudub avalikult teelt juurdepääs Risti tn 1 kinnistule. 3) 01.07.2015 jõustunud ehitusseadustik (EhS) ei nõue ehitusloa taotluse esitamist maaomaniku poolt ja näeb ette kinnisasja omaniku menetlusse kaasamise. Arvestades, et kehtiv õigus ei piiranud enam ehitusloa taotluse esitamise õigust, pidas vastustaja võimalikuks omal initsiatiivil haldusmenetluse uuendada. Haldusorganil peab olema menetluse uuendamise otsuse tegemiseks mõistlik aeg. Vastustaja pöördus kaebaja poole 2015. a septembri alguses pärast puhkuste perioodi ega ole ehitusloa väljastamisega õigusvastaselt viivitanud. 4) Kohtupraktika ei välista preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamist, kuid praegusel juhul ei saa pidada kaebaja tuvastamishuvi põhjendatuks. Vastustaja on niikuinii kohustatud juhinduma oma tegevuses kehtivast seadusest ja detailplaneeringutest. Kaebaja on ise oma tegevuse ja tegevusetusega tekitanud olukorra, kus ta ei ole suutnud realiseerida oma eesmärki seoses kaubanduskeskuse ehitamisega. Kaebaja sõlmis 2011. aastal hoonestusõiguse lepingud olukorras, kus tal puudus juurdepääs oma kinnistule ning sellega võttis kaebaja endale teadliku äririski, et tal ei ole võimalik ehitada kaubanduskeskust oma äriplaanis ettenähtud tingimustel ja tähtaegadel. 5(16)

3-11-2290

3-11-2290 omanikelt kaebaja taotlusele nõusolekut, muuta vastustaja tegevust ehitusloa taotluse menetlemisel õigusvastaseks. Vastustaja andis kaebajale võimaluse kõrvaldada ehitusloa taotluse puudused ja esitada haldusorganile maaomanike nõusolek, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Kohus on osaotsuses juba tuvastanud, et vastustaja on oma esialgset keeldumist (23.08.2011 vastust) sisuliselt muutnud 11.11.2011 kirjaga. Ajavahemiku 23.08.2011-11.11.2011 osas on kohus avaldanud seisukoha, et vastustaja ei saanud olla õigusvastases viivituses, kuna ta oli keeldunud ehitusloa väljastamisest või 23.08.2011 kirja tõlgendamisel taotluse parandamise võimaluse andmisena ootas puuduste kõrvaldamist. Kuna kaebaja vastustajaga sel teemal ei suhelnud ja ei palunud 23.08.2011 kirja sisu täpsustada, ei saa nimetatud ajavahemikul toimunud viivitust lugeda õigusvastaseks. 5) Järgnevalt tõi kohus välja edasises menetluses toimunu ja võttis seisukoha küsimuses, kas juhul, kui asuda seisukohale, et vastustaja oleks pidanud ise olema aktiivsem ja küsima maaomanikelt nõusolekut kaebaja ehitusloa taotlusele (millega kohus eelnevalt ei nõustunud), võis vastustaja olla sel ajal toimunud tegevuses (tegevusetuses) õigusvastases viivituses. Kaebaja edastas 21.12.2011 vastustajale kooskõlastamiseks Risti tn 1 juurdepääsude projekti täiendused. Kaebaja edastas vastustajale, Rappeli Keskus OÜ-le ja EELK Rapla MaarjaMagdaleena Kogudusele 03.01.2012 (täpsustatud 18.01.2012) reaalservituudi seadmise lepingute ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingute projektid, kuid vastavaid lepinguid ei sõlmitud. Kaebaja edastas 15.10.2012 vastustajale ja Rappeli Keskus OÜ-le Risti tn 1 ehitusprojekti joonised ja 16.10.2012 vastustajale ehitusloa taotlused koos riigilõivu tasumist tõendavate dokumentidega. Vastustaja tegi 20.11.2012 kaebajale ettepaneku ehitusloa taotluste (kokku 6) muutmiseks ning parklale ja kõnniteedele eraldi ehitusloa taotluse vormistamiseks. Kaebaja esitas 20.11.2012 muudetud ehitusloa taotlused ja täiendavad materjalid. Vastustaja teatas 22.11.2012 e-kirjaga, et peatab ehituslubade taotluste menetluse, kuna projekt on vaja viia vastavusse projekteerimistingimustes nõutuga (v.a ehitusluba sidekaabli kanalisatsiooni rajamiseks). Kaebaja teatas 27.11.2012, et talle on menetluse peatamine arusaamatu. Vastustaja teatas 12.12.2012, et kui kaebaja on kooskõlastanud ehitusprojekti Rappeli Keskus OÜ ja EELK Rapla Maarja-Magdaleena Kogudusega, siis on võimalik jätkata ehituslubade taotluste menetlust ja arutada taotlusi vallavalitsuse 17.12.2012 korralisel istungil. Vastustaja jättis 21.12.2012 kaebaja ehitusprojekti kooskõlastamata. Kaebaja esitas 11.02.2013 vastustajale teabenõude, mille edastas korduvalt 26.02.2013. 6) Eeltoodud asjaolusid arvestades ei saanud vastustaja olla ehituslubade menetlemisel õigusvastases viivituses 11.11.2011-16.10.2012, kuna sel ajal ei olnud kaebaja esitanud vastustajale isegi mitte korrektset ehitusprojekti ega ehitusloa taotlust. Kaebaja on seda ka ise kinnitanud 30.08.2012 kohtuistungil haldusasjas nr 3-12-213. Kaebaja esitas 16.10.2012 vastustajale ehitusprojekti ja ehitusloa taotluse, mille menetlemiseks oli vastustajal EhS v.r § 23 lg 8 kohaselt aega 20 päeva. Järelikult ei saanud vastustaja tegevus kuni 05.11.2012 olla õigusvastane. Vastustaja tegi 20.11.2012 kaebajale ettepaneku ehitusloa taotluste muutmiseks ning peatas 22.11.2012 ehituslubade taotluste (sh praeguses asjas vaidluse all oleva taotluse) menetluse. Vastustaja tegi esimese menetlustoimingu seaduses ettenähtust 15 päeva hiljem. Seega oli vastustaja 16.10.2012 (algselt 29.07.2011) esitatud ehitusloa taotluse menetlemisega oma tegevusetuse tõttu õigusvastases viivituses 14 päeva jooksul. 22.11.2012 menetluse peatamine oli tol ajal kehtinud regulatsiooni arvestades õiguspärane, sest kaebaja taotles ehitusluba ka maaüksusele, mille omanikuks ta ei olnud ning kaebajal puudus maaomaniku nõusolek ehitusloa taotluse esitamiseks. Seda, miks vastustaja ei saanud ehituslubade menetlemisega edasi minna, on vastustaja selgitanud täiendavalt 12.12.2012 7(16)

3-11-2290 kirjas. Rappeli Keskus OÜ esindaja poolt 15.12.2014 kohtuistungil haldusasjas nr 3-13-43 avaldatud valmisolekut nõusoleku andmiseks ei saa käsitada korrektse maaomanike nõusolekuna, kuna maa teine kaasomanik ei ole nõusolekut andnud. Vastustaja esindaja märkis samal istungil, et selleks peaks olema kas maaomanike nõusolek ehitusprojektil või eraldi kirjalik kokkulepe, et kolmandad isikud lubavad ehitada enda maale mahasõidu. Ühtegi sellist kirjalikku dokumenti ei ole kohtule esitatud ja kohtu teada ei ole sellist dokumenti ka koostatud. Seega ei olnud 15.12.2014 haldusmenetluse peatamise alus ära langenud ning vastustaja ei saanud olla taotluse lahendamisega õigusvastases viivituses vähemalt kuni 30.06.2015. 7) Lisaks eeltoodule on pooled pea kõigi nende haldusasjade raames, mis on halduskohtu menetluses seoses kaebaja ehituslubade taotluste, Põhjakeskuse detailplaneeringu ning selle alusel antud ehitus- ja kasutuslubadega, pidanud korduvaid kompromissläbirääkimisi eesmärgiga lahendada asi kõiki kaebusi hõlmava kompromissiga. Näiteks anti haldusasjas nr 3-13-43 viimane tähtaeg läbirääkimiste pidamiseks kuni 20.01.2015 ning kompromissi üheks arutlusküsimuseks oli ka praeguses asjas vaidluse all olev sissesõidutee ehitusluba. Kaebaja ise on palunud praeguses asjas korduvalt täiendavat aega kompromissläbirääkimiste pidamiseks. Kohus määras kompromissläbirääkimiste tähtajaks 23.11.2011, mida pikendas hiljem korduvalt poolte taotlusel või nõusolekul (kuni 27.12.2011, 10.01.2012, 26.02.2013). Kaebaja teavitas 30.07.2014 poolte vahel toimuvatest kompromissläbirääkimistest, mis puudutavad ka praeguse haldusasja lõpetamist. 15.09.2014 teatas kaebaja, et läbirääkimised jätkuvad ja nende eeldatav lõpuleviimise tähtaeg on 07.10.2014. 28.11.2014 teatas kaebaja, et läbirääkimised on eeldatavalt luhtunud, millest tulenevalt määras kohus otsuse kuulutamise aja ja tegi 07.08.2015 osaotsuse. Arvestades, et kaebaja oli juba esitanud kohtule oma õiguste kaitseks vastavad kaebused, kohus menetles neid ja menetlusosalised pidasid kompromissläbirääkimisi asjade lahendamiseks kõiki haldusasju hõlmava kompromissiga, siis ei saanud vastustaja olla vaidlusaluse ehitusloa lahendamisel õigusvastases viivituses vähemalt kuni 20.01.2015 ehk kuni oli selge, et kompromissi ei sõlmita. Samas ei esinenud ka pärast nimetatud tähtaega jätkuvalt aluseid ehituslubade taotluste menetluse uuendamiseks, sest kaebaja ei olnud esitanud vastustajale maaomanike nõusolekut ehitusloa taotlemiseks ja vastustajal puudus kohustus seda maaomanikelt nõuda. 8) Alates 01.07.2015 reguleerivad ehitusloa väljastamist EhS §-d 38-46. Need sätted tõid kaasa olulisi muudatusi ehituslubade taotluste menetlemisel. EhS § 42 lg 5 sätestab, et pädev asutus annab ehitusloa 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Pädev asutus annab kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks kuni kümme päeva. EhS § 42 lg 6 kohaselt kaasab pädev asutus menetlusse kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku. 9) Vastustaja ei olnud vähemalt osaliselt õigusvastases viivituses ka alates 01.07.2015. Vastustaja uuendas haldusmenetluse omal initsiatiivil 09.09.2015 (08.09.2015 dateeritud kirjaga). Menetluse varasemat uuendamist takistanud mõjuvaks põhjuseks saab lugeda asjaolu, et seadus jõustus traditsiooniliste suvepuhkuste ajal. Kahekuuline viivitus menetluse uuendamisel ei olnud õigusvastane, sest ka kaebaja ise ei taotlenud sel ajal menetluse uuendamist. Vastustaja esitas 09.09.2015 päringu, kas kaebaja taotleb jätkuvalt ehitusluba sissesõidutee rajamiseks. Kaebaja kinnitas 14.09.2015 ehitusloa taotluste juurde jäämist. Vastustaja palus 17.09.2015 Rappeli Keskus OÜ-lt ja EELK Rapla Maarja-Magdaleena Koguduselt seisukohta seoses kaebaja juurdepääsutee ehitusloa menetluse uuendamisega hiljemalt 01.10.2015. Vastustaja palus 01.10.2015 kirjaga kaebaja seisukohta Rappeli Keskus OÜ ja EELK Rapla Maarja-Magdaleena Koguduse seisukoha osas ning kaebaja esitas seisukoha 08.10.2015. Vallavalitsus võttis 30.11.2015 vastu korralduse nr 484, mille alusel andis kaebajale sissesõidutee rajamiseks ehitusloa. Arvestades, et tegemist ei olnud uue, vaid 8(16)

3-11-2290 juba 29.07.2011 esitatud ja 16.10.2012 täpsustatud ehitusloa taotlusega, mille menetlus oli peatatud ning haldusorgan uuendas menetluse oma initsiatiivil, mitte kaebaja taotluse alusel, siis ei saanud vastustaja olla perioodil 01.07.2015-14.09.2015 õigusvastases viivituses, kuivõrd kaebaja ise ei esitanud vaatamata õigusliku olukorra muutumisele taotlust menetluse uuendamiseks, vaid kinnitas soovi haldusmenetluse jätkumiseks alles pärast vastustaja päringu saamist. 10) Menetluse uuendamise tõttu ei pidanud vastustaja lähtuma EhS § 42 lg-s 5 sätestatud 30päevasest tähtajast, vaid sai muu hulgas juhinduda haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, et haldusakt tuleb võtta vastu mõistliku aja jooksul, tagades kõigi osapoolte ärakuulamise. Vahepeal peatunud haldusmenetlus tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik, jälgides seejuures seadusega põhimenetluse läbiviimiseks ettenähtud tähtaegu. Menetluse peatumise ajal muutunud olukord võib põhjustada vajaduse täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks, mis omakorda võib õiguspäraselt pikendada otsuse langetamist. Haldusorganil on võimalik menetlustähtaegu põhjendatud otsusega pikendada. 11) Kohus nõustus vastustajaga, et kohalikul omavalitsusel tuli arvestada, et ehitusluba taotleti võõrale maale ja muutunud õiguslik regulatsioon nägi sellises olukorras ette maaomanike menetlusse kaasamise ja nende seisukoha ärakuulamise. Uues seaduses on taotluse menetlemiseks 10-päeva võrra pikem tähtaeg. EhS § 42 lg-s 5 toodud ehitusloa väljastamise tähtajast lähtumise korral hakkas tähtaeg kulgema 14.09.2015, mil kaebaja nõustus menetluse uuendamisega. Sellisel juhul tulnuks ehitusluba väljastada 14.10.2015. Luba väljastati 30.11.2015, seega 47 päeva pärast seaduses sätestatud tähtaega. Vastustaja määras maaomanikele arvamuse avaldamiseks tähtaja nii, et tal jäi vähemalt 2 nädalat aega lõpliku otsuse tegemiseks. Kaebaja, kes avaldas omapoolseid täiendavaid seisukohti 08.10.2015, ei saanud põhjustada asja lahendamisega venitamist ligi kaks kuud pärast seisukohtade laekumist. Vastustaja ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta pärast 08.10.2015 viivitas otsuse langetamisega ligi kaks kuud. Kuna ehitusloa annab vallavalitsus, tuleb loa väljastamiseks korraldada vallavalitsuse istung, mis võtab teatava aja, kuid vastustaja ei ole toonud välja ühtegi põhjendust, miks ei olnud võimalik korraldada istungit varem ja miks ei pikendatud haldusmenetlust või selgitatud menetlusosalistele, miks otsustamine viibib. Seetõttu oli vastustaja alates 15.10.2015-30.11.2015 ehk 47 päeva ulatuses ehitusloa väljastamise otsuse langetamisel õigusvastases viivituses. 12) Kaebaja märgib õigesti, et projekteerimistingimustest ei nähtu kohustust kooskõlastada projekt teealuse maa omanikega. Samas ei ole see kaebuse lahendamise seisukohast oluline, sest vastustajal tuli taotluse lahendamisel lähtuda seadusest ning maaomanike nõusolekuta ei olnud võimalik kaebaja taotletud ehitusluba menetleda. Seetõttu oli menetluse peatamine nõusoleku saamiseni põhjendatud. 13) Kohus nõustus kaebajaga, et praeguse asja lahendamisel ei ole erinevalt vastustaja väidetust oluline tuvastada, kas kaebaja oleks võinud saada ehitamiseks ajutise juurdepääsu mujalt kui kolmandatele isikutele kuuluvate kinnistute kaudu. See küsimus on oluline võimaliku kahjunõude lahendamisel. Kuna praeguses asjas lahendab kohus ehitusloa väljastamisega õigusvastase viivitamise küsimust, ei oma vaidluse kontekstis tähendust ka vastustaja väited, et kaebaja oleks pidanud juba ammu esitama tsiviilkohtusse nõude seoses juurdepääsu küsimusega. 14) Kaebaja väited selle kohta, et tema krundile tuli tagada juurdepääs vastavalt kehtestatud detailplaneeringule ja detailplaneeringus olid sätestatud tähtajad teede väljaehitamiseks, on vaidlusküsimuseks haldusasjas nr 3-13-385, kus halduskohus on juba avaldanud oma seisukoha, et Põhjakeskuse detailplaneeringuga pandi Rappeli Keskus OÜ-le kohustus ehitada lisaks tänavatele kõik detailplaneeringus märgitud juurdepääsuteed ning anda need üle 9(16)

3-11-2290 vastustajale. Neil teemadel peatumine ei ole vajalik ka põhjusel, et vastavad asjaolud ei muuda fakti, et kehtinud õiguslikku regulatsiooni ja faktilisi asjaolusid arvestades (teed olid teiste isikute eraomandis, mitte vallale üle antud avalikult kasutatavad teed) ei saanud vastustaja kaebajale taotletud ehituslube väljastada. Asjasse puutumatud on kaebaja ja vastustaja arutlused selle üle, kas vastustaja pidi Põhjakeskuse detailplaneeringu menetlemise käigus aru saama, et kaebaja huvi detailplaneeringu menetluses oli suunatud Risti tn 1 kinnistule juurdepääsu tagamisele. 15) Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi. Kaebajal oli muudetud kaebuse esitamisel nii preventiivne huvi kui ka võimaliku kahjunõude esitamise soov. Kahjunõude perspektiivitus ei olnud ilmselge, mistõttu tuli tuvastamiskaebus lahendada sisuliselt. 16) Kohus ei jaganud 07.08.2015 osaotsusega menetluskulusid, mistõttu tuleb võtta seisukoht kogu haldusasja menetluskulude jaotamise osas. Põhinõudes, mis puudutas Rapla Vallavalitsuse 23.08.2011 vastuse tühistamist, tuvastas kohus vastuse õigusvastasuse (rahuldas pooles ulatuses). Viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas rahuldas kohus kaebuse väga väikeste perioodide osas (vastavalt 7, 14 ja 47 päeva). Kokku oli vaidluse all ajavahemik 18.08.2011-30.11.2015 ehk ca 4 aastat ja 3 kuud. Kaebaja kasuks on proportsionaalne mõista menetluskulud välja 30% ulatuses. Kaebaja menetluskulusid tõendavad arved ja maksekorraldused. Arve nr 789 summas 433,70 eurot tasumist kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu. Kaebuselt on tasutud riigilõiv 15,97 eurot. 4741,26 eurost 30% on 1422,38 eurot. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista ka 30% riigilõivust, s.o 4,50 eurot. Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 1426,88 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10(16)

3-11-2290 vastustajal olnud õigus detailplaneeringu ja lepingu alusel maa osaliselt sundvõõrandada, kuivõrd kaebajal oli detailplaneeringust tulenevalt õigus nõuda ligipääsu Risti tn 1 kinnistule. 2) Täiendavalt on halduskohus leidnud, et kuivõrd menetlusosalised pidasid veel kuni 20.01.2015 kompromissläbirääkimisi, ei saanud vastustaja olla sel perioodil õigusvastases viivituses. Kaebaja halduskohtuga ei nõustu. Kompromissläbirääkimiste perioodil oli aktiivseks pooleks üksnes kaebaja. Üheks vastustaja väljendatud kompromissitingimuseks oli kaebaja poolt hüvitise maksmine Rappeli Keskus OÜ-le, mis oli aga Põhjakeskuse detailplaneeringut (mille kohaselt tuli detailplaneeringukohased teed välja ehitada Rappeli Keskus OÜ-l) arvestades kaebaja jaoks üllatuslik, arusaamatu ja põhjendamatu. Täiendav põhjus kompromissi saavutamata jäämisel tulenes samuti vastustajast ning tema keeldumisest hüvitada osaliselt kaebaja menetluskulud, kusjuures vastustaja on ise kandnud erinevates kohtuasjades oluliselt suuremaid kulusid kui kompromissläbirääkimiste käigus kaebaja poolt taotletud summa. Kohus peatab haldusasja menetluse lepitusmenetluse läbiviimise ajaks (HKMS § 137 lg 2). Menetluse peatamisel on õiguskirjandusest tulenevalt ennekõike sümboolne funktsioon, mis kujutab endast n-ö vaherahu, luues soodsama fooni läbirääkimisteks. Samuti käib kõnealune säte üksnes menetlustähtaegade, mitte võimaliku õigusvastase käitumise kohta. Olukorras, kus poolte vahel on käimas kompromissläbirääkimised, kuid üks pool ei näita ühelgi viisil kompromissi saavutamise soovi ning keeldub kõigist pakutud kompromissidest omapoolseid kompromisse vastu pakkumata, ei saa asuda seisukohale, et selle poole jaoks peatub läbirääkimiste ajaks õigusvastase käitumise tuvastamise periood. Seega ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kompromissläbirääkimiste kulgemise ajal ei saanud vastustaja olla õigusvastases viivituses. Selline seisukoht on vastuolus kompromissläbirääkimiste olemusega olukorras, kus üks pool ei soovigi tegelikkuses kompromissini jõuda. 3) Kuna vastustaja kohustus pöörduda ise maaomanike poole vajalike nõusolekute saamiseks tulenes Põhjakeskuse detailplaneeringust, ei ole vastustaja kohustus seotud EhS jõustumisega. Seetõttu oli vastustaja 20.11.2012-15.10.2015 õigusvastases viivituses.

3-11-2290 tegevusetuse õigusvastasuse kohta perioodil 06.11.2012-19.11.2012. Menetluse pikenemine antud perioodi võrra oli tingitud erandlikest asjaoludest. 2) Nõustuda ei saa ka halduskohtu seisukohaga, et vastustaja oli 15.10.2015-30.11.2015 ehk 47 päeva ulatuses ehitusloa väljastamise otsuse langetamisel õigusvastases viivituses. Pärast haldusmenetluses kõigi osapoolte ärakuulamist ja vastuste saamist oli vastustajal vaja ette valmistada korralduse eelnõu, mis tuli kooskõlastada kõigi vajalike ametnikega vallavalitsuse siseselt. Vald oli ehitusloa menetlemisel jätkuvalt seotud ka erinevate pooleliolevate kohtuasjadega, mis tingis menetlemise täiendava põhjalikkuse ning sellest tulenevalt tähtaja pikenemise. Vastustajal on kaebajaga pooleli kokku 8 kohtuasja, mis tähendab, et iga haldusakt või toiming, mida vald kaebajaga seonduvalt teeb, kuulub kaebaja poolt vaidlustamisele.

12(16)

3-11-2290

3-11-2290 maa oleks olnud vastustajale üle antud, kuna ka siis ei oleks juurdepääsutee aluse maa omanikuks olnud mitte kaebaja, vaid vastustaja ise. Olukorras, kus kompromissläbirääkimiste edu korral oleks lõpptulemuseks olnud detailplaneeringus sätestatu elluviimine ehk olukord, kus vastustaja tagab Risti tn 1 kinnistule juurdepääsu avalikult teelt, võttes teemaa kinnistud avalikku kasutusse, ei ole õige halduskohtu järeldus, et kompromissläbirääkimiste ajal oli vastustaja õigusvastane tegevusetus peatunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-11-2290 teiste isikute eraomandis olevale kinnistule puudus tal sõltumata ehitusloa väljastamise viibimisest. Detailplaneeringuga peeti sobivaks juurdepääsuks Risti tn 1 kinnistule juurdepääsu Risti tänav L1 kinnistu kaudu, kuid detailplaneering ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus. Enne transpordimaade Rapla vallale üleandmist (sellisel juhul muutub tee avalikult kasutatavaks teeks) saanuks kaebaja nõuda oma kinnistule juurdepääsu ehitamiseks servituudi seadmist tsiviilkohtumenetluses. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses vaidluses asjakohased kaebaja väited selle kohta, et juurdepääsutee rajamise kohustus oli hoopis Rappeli Keskus OÜ-l ning vald pidanuks järgima detailplaneeringus sätestatud kohustust Risti tänava avalikult kasutatavaks teeks määramise kohta. Olukorras, kus teealused maad ei olnud arendaja poolt veel vallale üle antud, ei saanud vald kaebajale teise isiku eraomandis olevale maale ehitamiseks taotletud ehitusluba väljastada. Kui vald on kaebaja arvates põhjustanud talle kahju eraomandis olevatele teemaadele sundvalduse seadmise või nende sundvõõrandamisega viivitamisega, on kaebajal võimalus esitada vastav kahjunõue.

3-11-2290 apellatsioonimenetluses esitanud kaalukaid argumente, mis põhjendaksid vajadust menetleda haldusorgani initsiatiivil jätkatud haldusmenetluses kaebaja ehitusloa taotlust kauem kui EhS § 42 lg-s 5 toodud 30-päevane tähtaeg, mille sätestamisel on juba arvestatud vajadusega kuulata ära muu hulgas kinnistu omanik, kui omanik ei ole ehitusloa taotleja, ning teha muud haldusakti andmiseks vajalikud toimingud. Selles osas jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.