Majandushaldusõigus › Tegevusload ja registreerimine

3-16-239

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-239 järelevalvenõukogu viide järelevalvenõukogu kehtestatud kvaliteedikontrolli korrale. Selle korraga saab üksnes täpsustada seaduses kehtestatud nõudeid, mitte kehtestada võrreldes seadusega täiendavaid või laiendatud nõudeid. Vastupidine tähendaks vastuolu PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. Käskkirjas ei ole väidetud, et nimetatud rikkumised oleksid mõjutanud kaebaja tehtud järelduste õigsust. Käskkirjast nähtuvalt on tegemist formaalsete rikkumistega. Vastustaja möönab käskkirjas, et kaebaja järeldusotsused olid õiged. Seega ei ole tegevusloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Õige on väide, et audiitorettevõtja täidab kutsetegevusega tegeledes avaliku huvi funktsiooni. Samas audiitorettevõtja roll finantsaruannete õigsuse kontrollimisel seisneb eeskätt tema järeldusotsuste õigsuses. Kui audiitorettevõtja aruande järeldused on õiged, siis see kinnitabki, et asjaomase isiku raamatupidamise aasta aruande väited on olulises osas õiged. Audiitorkogu juhatuse 27.05.2015 otsusega karistati kaebajat kolme rikkumise eest (AS Lasita Maja, MTÜ Eesti Autorite Ühing ja OÜ Sorty Group töövõtud) noomitusega. Need kolm rikkumist kuuluvad nende kuue rikkumise hulka, mille eest vastustaja on tunnistanud kaebaja tegevusloa kehtetuks. Audiitorkogu juhatus leidis 27.05.2015 otsuses, et osa kaebajale ette heidetavatest rikkumistest ei kujuta endast niivõrd olulisi rikkumisi, mille tagajärjel ei võiks audiitorettevõtja osutada audiitorteenust. Seega ei ole käskkirjas kaebajale etteheidetavaid rikkumisi arvestades tegevusloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne. Vastustaja ei ole kaalunud teisi meetmeid. Mis puudutab kaebaja võimalusi parandada oma rikkumisi pärast 2014. a kvaliteedikontrolli, siis on oluline eristada enne kvaliteedikontrolli toime pandud rikkumisi ning pärast kvaliteedikontrolli toime pandud rikkumisi. Käskkirjast nähtuvalt on tegemist erinevate rikkumistega, mistõttu on ebaõige vastustaja väide, et kaebaja ei ole pärast 2014. a kvaliteedikontrolli oma tegevust parandanud. Käskkirjas nimetatud rikkumised moodustavad 2,6% kõnealuse perioodi kaebaja töövõttudest. Järelikult on ebaõige väide, justkui oleks tegevusloa kehtetuks tunnistamine tingitud rikkumiste hulgast kaebaja töövõttudes. Ebaõige on vastustaja väide, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine aitab kaasa avalikule usaldusele audiitorettevõtja tegevuse suhtes. Vaidlust ei ole selles, et käskkirjas mainitud rikkumised ei mõjutanud kaebaja järeldusotsuste õigsust ning et äriregistrile esitatakse (avalikkusele saab kättesaadavaks) üksnes vandeaudiitori järeldusotsus (vandeaudiitori aruanne). Ebaõige on väide, et AudS § 130 kohase haldussunni kohaldamine ei ole põhjendatud. Vastustaja jätab tähelepanuta, et AudS § 130 lg 2 p 1 järgi võib vastustaja teha järelevalve nõukogu ettepanekul ettekirjutuse, millega esitab audiitorettevõtjale nõude lõpetada õigusrikkumine. Seega saab vastustaja teha kaebajale ettekirjutuse, millega nõuab tulevastes töövõttudes asjaomase kutsetegevuse standardite järgimist. Selline haldusakt ei oleks vastuolus määratletuse põhimõttega, sest vastustajal tuleks näidata ära konkreetsed kohustused, mille täitmist ta nõuab. Vastustaja peab ettekirjutuses tooma välja nõuded, mille rikkumist ta kaebajale ette heidab, ning kohustama kaebajat neid nõudeid tulevastes töövõttudes järgima. Kui kaebaja ei peaks täitma ettekirjutuses näidatud kohustusi, on vastustajal võimalik kohaldada kaebaja suhtes sunniraha kuni 50 000 eurot. Samuti kui vastustaja peaks tegema kaebajale mitu samalaadset ettekirjutust ja kaebaja peaks jätma need täitmata, siis on vastustajal võimalik järelevalvenõukogu ettepanekul peatada kaebaja tegevusloa kehtivus. Seega on vastustajal lisaks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele ka teisi võimalusi selleks, et sundida kaebajat täitma kutsetegevuse standardites näidatud kohustusi. Vastustaja on valinud kaebaja jaoks kõige raskema vahendi, mis tähendab kaebaja kutsetegevuse lõppu. Käskkiri on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, mis peab sisaldama kaalutlusi, millest on haldusorgan lähtunud haldusakti andmisel. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu heidab kohtule esitatud seisukohas kaebajale ette ka kvaliteedikontrolli korra ja eetikakoodeksi 3(12)

3-16-239 rikkumist. Selliseid etteheiteid ja põhjendusi käskkirjast ei nähtu. Samuti ei nähtu käskkirjast, et rikkumised kaebaja tegevuses mõjutasid kaebaja järeldusotsuste õigsust või et tegemist olnuks olulise kaaluga rikkumistega, mis peegeldavad nõutavale kvaliteedile süstemaatilist mittevastavust. Õigusvastane ja lubamatu on põhjendada kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kohtumenetluses uute väidete ja asjaoludega.

3-16-239 tõendusmaterjalid, mis on aluseks vandeaudiitori arvamusele. Seetõttu ei ole asjakohane lugeda tegevusloa kehtetuks tunnistamise tinginud rikkumisi üksnes menetluslikeks või formaalseteks, mis ei kahjusta avalikku huvi. Audiitorkogu juhatuse 27.05.2015 otsuses leiti, et selles menetluses polnud sobiv tegevusluba kehtetuks tunnistada, kuna kaebaja kutsetegevuse kvaliteedis pole varem leitud olulisi rikkumisi, mille tagajärjel ei võiks audiitorettevõtja audiitorteenust osutada. Samas vaidlustatud käskkirja andmise ajaks oli juba tuvastatud kaebaja poolt toime pandud täiendavad rikkumised, mis osaliselt olid analoogsed eelnevalt toimepandud rikkumistega ja osaliselt mitte. Rikkumiste kogum moodustabki selle faktilise aluse, mille pinnalt otsustati kaebaja tegevusluba kehtetuks tunnistada. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetluses on analüüsitud, et kaebajal oli reaalne võimalus parandada oma tegevust. Kaebaja audiitortegevuse kvaliteeti on kontrollitud 2014. a ja 2015. a. Audiitorkogu kvaliteedikontrolli korra § 21 lg-test 2 ja 3 tulenevalt tutvustati ja arutati vahetult pärast asukohajärgset kontrolli selle peamised asjaolud kaebajaga läbi. 2014. a läbiviidud kvaliteedikontrolli kohta koostatud protokoll allkirjastati nii töörühma liikmete kui kaebaja poolt 07.02.2014. AudS § 140 lg 2 kohaselt sisaldab kvaliteedikontrolli protokoll mh informatsiooni audiitorühingu tegevuses tuvastatud õigusrikkumiste kohta. 2015. a läbi viidud kvaliteedikontrolli käigus kontrolliti AS-le Lasita Maja ja AS-le Kodu Haldus osutatud audiitorteenuse kvaliteeti. AS Lasita Maja raamatupidamise aastaaruande kohaselt on kaebaja allkirjastanud vandeaudiitori aruande 20.06.2014, AS Kodu Haldus raamatupidamise aastaaruande kohaselt on vandeaudiitori aruanne allkirjastatud 23.05.2014. Kutsetegevuse standardi ISA230 p A21 kohaselt asjakohane tähtaeg lõpliku auditifaili kokkupanemise lõpuleviimiseks ei ole tavaliselt pikem kui 60 päeva arvates audiitori aruande väljaandmise kuupäevast. Arvestades eeltoodut pidi kaebaja AS Lasita Maja audiitorteenuse osas lõpetama kutsetegevuse dokumenteerimise 20.08.2014 ja AS Kodu Halduse audiitorteenuse osas 22.07.2014. Seega oli kaebajal võimalus kutsetegevuse kvaliteeti parandada. Tulenevalt kutsetegevuse standardi ISQC(EE) p-dest 32 ja A34 oleks kaebaja pidanud koheselt kvaliteedikontrolli käigus tuvastatud puudustest teada saamisel kontrollima oma audiitorteenuse kvaliteeti ning tegema vandeaudiitori kutsetegevuses asjakohased muudatused. Praegusel juhul ei olnud tegemist kestva õigusrikkumisega, mille osas oleks võimalik nõuda selle lõpetamist AudS § 130 lg 2 p 1 alusel, kuna ettekirjutuse täitmine ja puudustega töövõttude uuesti sooritamine tooks kaebaja klientidele kaasa ebamõistlikult suure ressursikulu. AudS § 130 lg 2 p 1 ei võimalda teha tulevikku suunatud nn hoidumisettekirjutust. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Seda põhimõtet ei oleks võimalik järgida, kui teha ettekirjutus, millega panna kaebajale kohustus järgida tulevastes töövõttudes asjaomaseid kutsetegevuse standardeid. Õiguskorras osaleval isikul on juba olemuslikult kohustus järgida õigusnorme, see tuleneb vahetult seadusest. Ettekirjutusega ei saa panna täiendavat kohustust, et isik järgiks (tulevikus) õigusnorme. Kaebaja rikkus kolme aasta jooksul kuue erineva töövõtu puhul, st korduvalt tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut. Eeltoodu vastab AudS § 87 lg 4 p-s 1 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise teokoosseisule. Seega AudS § 144 lg 1 ja § 87 lg 4 p 1 koostoimest tulenevalt ei ole kaebajat võimalik võtta distsiplinaarvastutusele. Kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli proportsionaalne ja haldusmenetluses on kaalutud teisi meetmeid peale tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Kohtumenetluses esitatud põhjendused täpsustavad haldusakti põhjendust, mitte ei ole tegemist varasemaid põhjendusi asendavate uute põhjendustega.

5(12)

3-16-239 Kaebaja kutsetegevuses tuvastatud puudused olid korduvad ja olulised ning kahjustavad märkimisväärselt avalikku huvi. Kaebajal oli kohustus ja reaalselt võimalik juba 2011. a viia oma kutsetegevus vastavusse AudS § 46 alusel kehtestatud või kinnitatud vandeaudiitori kutsetegevuse standarditega. Igal ajahetkel kvaliteetse teenuse osutamine on audiitorettevõtja kohustus. Kaebaja tegevusluba kehtib alates 08.03.2010 ja ta on sellest ajast alates osutanud märkimisväärselt paljudele ettevõtetele audiitorteenust, samas pole ta tahtnud või suutnud oma tegevust seadusega vastavusse viia. Sellistes oludes ei ole vabandust olulistele kvaliteedi puudustele, eriti veel 2 järjestikusel aastal. Kaebaja lisati ka 2015. a kvaliteedikontrolli, et tuvastada, kas olulised puudused on osutatava teenuse kvaliteedis läbivad. Selle ilmnemisel on selge, et vastav audiitorbüroo ei tohi tegutsemist jätkata. Kvaliteedi parandamiseks vajalike muudatuste sisseviimise vajadusest saab audiitorettevõtja teada juba kohapealse kvaliteedikontrolli käigus. AudS-st ja kutsetegevuse standarditest lähtuv audiitorettevõtja ei korda teadlikult temale teatavaks saanud Audiitorkogu kvaliteedikontrolli käigus tuvastatud rikkumisi. Kaebajal oli võimalik kutsetegevuse kvaliteeti parandada ja 2014. a kvaliteedikontrolli raames tuvastatud rikkumisi edaspidi mitte toime panna, arvestades, et järgmise kvaliteedikontrolli käigus kontrollitud töövõtud allkirjastas audiitor pärast 2014. a kvaliteedikontrolli toimumist. Seega ei ole kaebaja pärast 2014. a kvaliteedikontrolli toimumist kutsetegevust parandanud. Kutsealase kompetentsuse ja nõutava hoolsuse põhiprintsiip paneb kutselisele arvestuseksperdile kohustuse osutada ainult neid teenuseid, mida ta on kompetentne osutama. Kui audiitorettevõtja leiab, et ta ei jõua oma audiitortegevust AudS ja standarditega vastavusse viia, ei tohiks ta selliseid töövõtte vastu võtta ja tuua vähest aega ettekäändeks teadlike rikkumiste õigustamiseks. Kvaliteedikontrolli korra § 20 lg-test 1 ja 2 tulenevalt valitakse kvaliteedikontrolliks välja piisavalt suur ja esinduslik hulk kontrollile allutatud isiku poolt kontrolliperioodil osutatud audiitorteenuseid, mis võimaldab põhjendatud kindlusega kontrollida audiitorteenuse vastavust õigusaktidele ning nende alusel kinnitatud standarditele või antud juhenditele ja soovitustele. Audiitorteenuste valimi koostamisel arvestatakse, et see võtaks arvesse võimalikult palju erinevaid kriteeriume. Eesmärgiks on töövõttude kontrollimise kaudu saada ülevaade menetlusaluse isiku kogu osutatava audiitorteenuse kvaliteedist konkreetsel ajaperioodil. Ei ole mõeldav, et kvaliteedikontrolli raames peaks läbi hindama kogu aasta kõik töövõtud, vaid on tavapärane, et järelevalve vaatab asjale peale riskipõhiselt ja tulem peegeldab hinnangut kogu audiitorettevõtja kvaliteedile konkreetse perioodi lõikes. Kaebaja kahe kvaliteedikontrolli tulemusel asus Audiitorkogu juhatus seisukohale, et audiitorteenuse kvaliteedis esinesid märkimisväärsed puudused, oluline täiustamine nõutav. Kaebaja kõik kontrollitud töövõtud olid märkimisväärsete puudustega ja seda mitme aasta jooksul. Seega oli tegemist oluliste ja korduvate puudustega kaebaja osutatud audiitorteenuse kvaliteedis. Ilma kutsetegevuse standardite järgimise kohustuse täitmiseta ei saa audiitor teha adekvaatset järeldusotsust. Dokumenteerimise, päringute ja protseduuride puudumine kutsetegevuses ei ole ja ei saa olla vaid formaalne rikkumine ja selline tegevus avaldab audiitori kutsetegevusele ning selle usaldusväärsusele olulist negatiivset mõju. Kaebaja kahe aasta töö kvaliteet oli alla nõutava miinimumi ja kujutab seega ohtu kogu sektorile.

3-16-239 kontrolliperioodil tuvastati, et kaebaja oli rikkunud tema tegevust reguleerivate kutsetegevuse standardite nõudeid. Samuti nähtub vaidlusalusest käskkirjast, et kaebaja rikkus mõlemal kontrolliperioodil mh samu kutsetegevuse standardite nõudeid – ISA(EE)230 p-d 7, 8, 9; ISA(EE)240 p-d 17, 28, 30, 32, 45; ISA(EE)250 p 12; ISA(EE)315 p-d 6, 11, 12, 32; ISA(EE)330 p-d 5–7, 18, 24, 28; ISA(EE)500 p 6; ISA(EE)501 p 9; ISA(EE)540 p-d 8, 13; ISA(EE)560 p 7; ISA(EE)600 p-d 12, 16 ja ISA(EE)700 p 16. Mõlemal kontrolliperioodil läbi viidud kontrolli käigus tuvastati, et kaebaja ei ole kogunud ega säilitanud dokumente ja andmeid, mis võimaldaks teha tema üle järelevalvet ja kontrollida vandeaudiitori aruannetes toodud järelduste põhjendatust. Rikkumiste korduvuse etteheide on põhjendatud seetõttu, et kaebajal oli pärast esimese kontrolliperioodi käigus tuvastatud rikkumisi võimalik oma tegevust parandada, ometi tuvastati teisel kontrolliperioodil kaebaja tegevuses samad rikkumised. Kuigi Audiitorkogu juhatus lõpetas kaebaja suhtes toimunud esimese kvaliteedikontrolli 18.06.2014 otsusega, mis edastati kaebajale alles Audiitorkogu 14.10.2014 kirjaga, tutvustas kvaliteedikontrolli töörühm kaebaja juures 06.02.2014–07.02.2014 toimunud kohapealse kontrolli käigus tuvastatud puudusi kaebajale juba 07.02.2014, kui allkirjastati töörühma protokoll. Teisel kontrolliperioodil kontrolliti kaebaja töövõttudest Metria Invest OÜ mitterahalise sissemakse kontrollimist, AS Kodu Haldus auditit ja AS Lasita Maja auditit. AS Lasita Maja auditi puhul koostati vandeaudiitori aruanne 20.06.2014 ja AS Kodu Haldus auditi puhul koostati vandeaudiitori aruanne 23.05.2014, seega mitu kuud pärast esimese kvaliteedikontrolli käigus tuvastatud puuduste tutvustamist kaebajale. Järelikult oli kaebajal reaalselt võimalik oma kutsetegevuse kvaliteeti parandada ja uute töövõttude puhul kutsetegevuse standardite nõudeid täpsemalt järgida. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis on põhjendatud heita kaebajale ette rikkumiste korduvust. Kaebaja viide kvaliteedikontrolli käigus kontrollitud töövõttude arvu ja kogu kaebaja tehtud töövõttude arvu suhtele ei ole asjakohane. Õigusaktidega ei ole kaebajale ette nähtud lubatavat eksimuse protsenti. Kõik töövõtud tuleb teha nõuetekohaselt, sest nende eesmärk on kaitsta avalikke huve ja anda usaldusväärset infot kontrollitava ettevõtja majandustegevuse kohta. Kaebaja suhtes sanktsioonide kohaldamiseks ei pea Audiitorkogu ega vastustaja tuvastama rikkumisi kõigis kaebaja tehtud töövõttudes. Kõigi töövõttude kontrollimine ei oleks ka sellele kuluvat aega ja ressurssi arvestades mõistlik. Vastustaja on selgitanud, millistest kriteeriumitest lähtudes on tehtud valik kvaliteedikontrollile allutatud töövõttude osas. Ka pisteline kontroll kaebaja töövõttude osas võimaldab hinnata kaebaja töö kvaliteeti. Rikkumised tuvastati kõigis kvaliteedikontrollile allutatud töövõttudes, mitte vaid mõnes. Juba ainuüksi see võimaldab järeldada, et kaebaja kutsetegevus ei olnud kvaliteetne ja puudub alus arvata, et kõik teised töövõtud olid läbi viidud nõuetekohaselt. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et tuvastatud rikkumised olid vaid formaalsed ning kaebajale ei ole ette heidetud töövõttude käigus kujundatud järeldusotsuste sisulist ebaõigsust. Järeldusotsused/vandeaudiitori arvamus tuleb kujundada seaduses ja kutsetegevuse standardites ette nähtud piisava ja põhjaliku menetluse käigus, kogudes auditeeritava ettevõtja tegevuse kohta piisavalt tõendeid ning hinnates tema tegevuse normikohasust (AudS § 54 lg 1). Olukorras, kus kaebaja ei ole kogunud ja säilitanud järeldusotsuste tegemiseks piisavat alusmaterjali, polnud kvaliteedikontrolli töörühmal võimalik kontrollida, kas töövõtu käigus avaldatud arvamus/järeldusotsus oli sisuliselt õige. Vaidlusalusest käskkirjast on näha, et kaebajale heideti mitmel korral ette nõutavate protseduuride tegemata jätmist ja nõutavate lisaandmete kogumata jätmist. Selliste vigade puudumine võinuks järeldusotsust sisuliselt muuta. Seda, milline on õige järeldusotsustus, saab tuvastada vaid uue auditi tegemise käigus. Kvaliteedikontrolli töörühma ülesandeks on kontrollida kaebaja teenuse osutamise kvaliteeti, mitte osutada kaebaja asemel kaebaja kliendile audiitorteenust. Seetõttu ei pea ega saagi 7(12)

3-16-239 kvaliteedikontrolli käigus tuvastada, kas töövõtu tulemusena antud arvamus on sisuliselt õige või mitte. Samuti ei ole sellel asjaolul iseseisvalt mingit tähendust, sest kui selline arvamus on antud ebapiisava tõendusmaterjali pinnalt, pole antud arvamus usaldusväärne ja selle tõele vastavus saab olla vaid juhuslik. Puudus võimalus reageerida teise kvaliteedikontrolli tulemustele distsiplinaarmenetluse algatamisega, sest AudS § 144 lg-st 1 nähtuvalt on distsiplinaarsüüteoks kohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, kui selle rikkumise eest ei ole ette nähtud kutse äravõtmist või tegevusloa kehtetuks tunnistamist. AudS § 87 lg 4 p 1 järgi on audiitorettevõtja poolne kohustuste korduv rikkumine aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele, seega ei olnud tegemist distsiplinaarsüüteoga AudS § 144 lg 1 tähenduses. Esimesele kvaliteedikontrollile sai reageerida distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarkaristuse määramisega, sest tegemist oli esmakordselt tuvastatud rikkumisega. Teise kvaliteedikontrolli käigus aga tuvastati, et kaebaja rikkus jätkuvalt tema kutsetegevust reguleerivaid norme ja rikkumised olid korduvad. AudS § 130 lg-s 2 sätestatud meetmetest saavad praegusel juhul kõne alla tulla p-s 1 sätestatud võimalus teha audiitorettevõtjale ettekirjutus nõudega lõpetada õigusrikkumine ja p-s 4 sätestatud võimalus teha audiitorettevõtjale ettekirjutus nõudega kõrvaldada tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevad puudused. Puuduste kõrvaldamise võimaluse kasutamata jätmist põhjendati vaidlusaluses käskkirjas sellega, et kaebaja on puudustega töövõtud juba lõpule viinud ning klientide jaoks oleks koormav nõuda kaebajalt nende uuesti sooritamist. Kohtu hinnangul on selline põhjendus mõistlik. Kaebajale ei pidanud tegema ettekirjutust hoiduda edaspidi uute rikkumiste toimepanemisest. Esiteks peab kaebaja teiste ettevõtjate tegevuse kontrollijana ennekõike ise tundma oma kutsetegevust reguleerivaid norme ja käituma ise normikohaselt, mitte jääma ära ootama, millal tema tegevuses avastatakse puudused ja kohustatakse teda neid kõrvaldama. Kutsetegevuse standardite täitmise kohustus tuleneb kaebajale otse seadusest (AudS § 45 lg 1) ja selle kohustuse täitmise nõudmiseks ettekirjutuse tegemine ei ole kohane. Teiseks juhtis Audiitorkogu 18.06.2014 otsusega kaebaja tähelepanu tema teenuste kvaliteedis esinevatele puudustele ja nõudis temalt teenuse kvaliteedi olulist täiustamist. Sellele vaatamata ei parandanud kaebaja oma teenuse kvaliteeti ja mitmeid rikkumisi, sh ka samu rikkumisi, leiti ka teise kontrolliperioodi käigus kontrollitud töövõttudes. Seega anti kaebajale juba ühel korral võimalus oma kutsetegevuse kvaliteeti parandada. Ei ole põhjendatud nõuda, et kaebaja pidanuks saama võimaluse oma vigu parandada. Audiitorteenuse osutamine ei ole koht, kus vandeaudiitor alles õpib ametit. Kaebaja korduvatest rikkumistest nähtub, et ta ei ole soovinud või pidanud vajalikuks oma tegevuses midagi parandada. Sellises olukorras ei saa eeldada, et vastustaja peaks jätkuvalt otsima kaebaja kutsetegevuse parandamiseks leebemaid meetmeid ega või kaebaja poolt ebakvaliteetset teenuse osutamist takistada tegevusloa kehtetuks tunnistamisega. Puudusid AudS § 88 lg-s 2 toodud alused kaebaja tegevusloa kehtivuse peatamiseks. Kaebaja soov tegeleda audiitorteenuse osutamisega ei ole kaalukam avalikust huvist tagada audiitorteenuste kõrge kvaliteet ja usaldusväärsus. Kaebaja töötajatel on võimalik jätkata oma tööd teise audiitorettevõtja juures ja kontrolli all. Kaebajal on AudS § 90 lg 5 järgi õigus taotleda uut tegevusluba 3 aasta möödumisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8(12)

3-16-239 Rahandusministri arvates oli kaebaja kvaliteedi parandamine võimalik alates 22.04.2014, mil allkirjastati töörühma kontroll-lehed, kuid kohtu hinnangul oli see võimalik juba alates 07.02.2014, mil allkirjastati töörühma protokoll. Kaebaja suhtes tehti kaks kvaliteedikontrolli, millest ajaliselt hiljem läbi viidud kontrolli raames kontrolliti kaebaja poolt enne esimese kvaliteedikontrolli lõppemist tehtud töövõtte. Seetõttu on põhjendamatu etteheide, et kaebajal oli võimalik pärast esimest kvaliteedikontrolli parandada oma kutsetegevuse kvaliteeti, kuid ta ei teinud seda. Kutsetegevuse kontrolli läbinud audiitorettevõtjale on kohustuslik audiitorkogu juhatuse otsus, mitte töörühma protokoll või töörühma kontroll-lehed. Korduva rikkumisega AudS § 87 lg 4 p 1 mõttes oleks tegemist vaid siis, kui kaebaja oleks rikkunud kutsetegevuse nõudeid pärast seda, kui Audiitorkogu juhatus teavitas kaebajat esimese kvaliteedikontrolli lõpetamisest (Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2008 otsus asjas nr 3-07-1886, p 13). Erinevate audiitorteenuste ja erinevate klientide suhtes kehtivad erinevad nõuded. Iga ettevõte on oma olemuselt unikaalne. Seega ei ole võimalik ühes töövõtus leitud puudusi üle kanda teistele töövõttudele. Käskkirjast ei nähtu, millised on rikkumised, mis esinevad kõikides või teistes kaebaja töövõttudes. Ilmselgelt ebaproportsionaalne on tunnistada tegevusluba kehtetuks põhjusel, et kuues töövõtus, mis moodustab 2,6% kaebaja töövõttudest kontrollitud perioodil, leiti kvaliteedikontrolli käigus vigu. HKMS § 158 lg-t 3 rikkudes väidetakse kohtuotsuses, erinevalt käskkirjast, et tuvastatud rikkumised mõjutasid kaebaja järeldusotsuste õigsust. Vastustaja ei kaalunud tegevusloa kehtetuks tunnistamisel teisi abinõusid. Halduskohus ei saanud põhjendada vastustaja asemel seda, miks ei saanud teha ettekirjutust AudS § 130 lg 2 p 1 alusel või kaebaja pidanuks end ise täiendama. Kui soovitud tulemust, kutsetegevuse nõuete järgimist audiitorettevõtja poolt, on võimalik saavutada audiitorettevõtjat vähem kahjustavate meetmetega, siis tuleb võimaluse korral neid meetmeid kasutada.

3-16-239 käigus toime pandud vigu. Samuti on selles selgitatud, et järeldusotsuse väärtus on lahutamatult seotud auditi nõuetekohasusega (üksnes kutsetegevuse standardiga kooskõlas läbiviidud audit ja relevantsed eetikanõuded võimaldavad audiitoril sellise arvamuse kujundada). Halduskohus pole põhjendanud kaebajalt tegevusloa äravõtmist asjaoluga, et tema poolt töövõttude käigus toimepandud rikkumised võisid mõjutada tema järelduste õigsust, vaid on selgitanud, miks ei pidanudki käskkirjas seda asjaolu eraldi rõhutama. Kui vandeaudiitor annab oma arvamuse majandusaasta aruande kohta auditit tegemata, vaid näiteks kulli või kirja visates, ei ole oluline, kas tema poolt avaldatud arvamus kattub arvamusega, mida avaldaks nõuetekohase auditi läbi viinud vandeaudiitor.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-239 kui isik on oma kohustusi rikkunud olulisel määral. Seevastu kahe aasta jooksul ehk ajaliselt lähestikku toimepandud rikkumiste puhul pole iga rikkumise puhul eraldi nõutav, et isik oleks iga kord oma kohustusi rikkunud olulisel määral. Tõlgendus, et audiitorettevõtja tegevusloa tohib kehtetuks tunnistada vaid juhul, kui korduvad rikkumised on toime pandud kahe aasta jooksul, kuid mitte siis, kui need lisaks kahe aasta jooksul korduva rikkumise toimepanemisele on rikkumised kestnud veel pikemalt, pole loogiline ega teeniks seaduse eesmärke. Lisaks tuleb märkida, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine pole karistus süüteo eest ning kaheaastane tähtaeg ei saa olla käsitatav „aegumistähtajana“.

11(12)

3-16-239

(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.