3-16-822 R. V.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 1.03.2016 maksuotsuse nr 12.2-5/007846 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – R.V. Vastsutaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLTUSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R.V.omandas 12.05.2010 kinnistu aadressil Hiiu-Maleva 38a, Tallinn, millel asus 15.05.2010 notariaalse lepingu p 1.5.5. kohaselt elamu (ehitusregistri kood 101043794) ehitisealsue pinnaga 67m2, suletud netopinnaga 19.8m2 R.V.võõrandas kinnistu samas seisus 13.10.2014.
2.MTA leidis, et R.V.oleks pidanud deklareerima ja tasuma Hiiu-Maleva 38a kinnistu müügist saadud kasult tulumaksu. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 1.03.2016 maksuotsusega nr 12.2-5/007846 määrati R. V.le tasumisele kuuluvat tulumaksu maksustamisperioodi 2014 eest 5641,25 eurot ja nõuti tagasi alusetult tagastatud tulumaks summas 679,90 eurot. Määratud ja tagasinõutud tulumaks kokku on 6321,15 eurot. Maksuotsuse kohaselt võõrandas R.V.13.10.2014 hoonestatud kinnistu asukohaga Hiiu-Maleva tn 38a, Tallinn, müügihinnaga 78 500 eurot. R.V.esitas 3.03.2015 residendist füüsilise isiku 2014. aasta tuludeklaratsiooni, milles kasu vara võõrandamisest ei deklareerinud. Deklareeritud andmete alusel tekkis tulumaksu tagastusnõue 679 eurot, mille maksuhaldur tagastas R. V.i pangakontole. Maksuhaldur leidis, et R.V.on ostnud ja hiljem võõrandanud elamumaa, millel paikneb elamiskõlbmatu elamu ning puuduvad andmed selle kohta, et tegemist oleks suvila või aiamajaga tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p 4 tähenduses, mille võõrandamine oleks tulumaksuvaba. R.V.ei esitanud peale talle ettepaneku tegemist parandatud andmetega 2014 tuludeklaratsiooni ega deklareerinud vara võõrandamisest saadud kasu.
3.R.V.esitas 28.04.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 1.03.2016 maksuotsuse nr 12.25/007846 tühistamise nõudes. Kaebaja seisukohad
4.Vastustaja on teinud maksuotsuse arvestamata TuMS § 15 lg 5 p 4 sätestatud maksuvabastuse alust. Võõrandatud kinnistul asus aastatel 2010-2014 aiamaja. Kaebaja kinnitab, et ta ka kasutas kinnistul asuvat hoonet aiamajana kogu kinnistu kaebaja omandis oleku aja jooksul. Kaebajale teadaolevalt olid kinnistud aadressiga Hiiu-Maleva 38 ja Hiiu-Maleva 38a ajalooliselt üks kinnistu. Tänasel päeval asus kinnistul aadressiga Hiiu-Maleva 38 kahekorruseline nelja korteriga elamu ja aadressil Hiiu-Maleva 38a väike aiamaja, mis oli eelpoolnimetatud korterelamu tagahoovis. Peale erastamist muudeti üks kinnistu kaheks katastriüksuseks, samas jäid hoonete seisukord ja kasutusviisid endiseks. Aastatel 2010 – 2014 puudusid kinnistul Hiiu-Maleva 38a kommunikatsioonid ning puudus juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt.
5.Maksuhaldur on oma 15.01.2016 e-kirja teel antud selgitustes vääralt tõlgendanud tulumaksuseadust ja jaganud väärinformatsiooni tulumaksuseaduse rakendamise kohta, millele kaebaja esitas omapoolsed seisukohad. MTA ei ole maksuotsuses nr 12.2-5/007846 põhjendanud, miks ei ole arvestatud kaebaja poolt saadetud korduvaid selgitusi ja tõendeid. Maksuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud ning maksuhalduri järeldused on tõendamata.
6.Kaebaja on esitanud mitmeid selgitusi ja tõendeid, mistõttu jääb kaebajale arusaamatuks, milliseid andmeid MTA veel vajab. Samuti ei ole MTA poolt esitatud täiendavate tõendite esitamise nõuet. Kaebaja ei ole nõus vastustaja järeldusega, et kaebaja on vastustes maksuhaldurile jätnud märkimata, vaidlusaluse kinnistu detailplaneeringu algatamise kohta ja seetõttu varjanud olulist informatsiooni. Kaebaja ei ole kunagi detailplaneeringu algatamise fakti maksuhalduri eest varjanud, kuna detailplaneeringu algatamise informatsioon on kättesaadav avalikust registrist.
7.Kaebajale jääb arusaamatuks, millist tähendust omab maksuotsuses viidatud müügikuulutus ning kuidas on see kaebajaga seotud. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas saab kolmandate isikute tegevus mõjutada kaebajat.
8.Vastustaja järeldus, et 2010 sõlmitud müügilepingu punktist 1.5.5 nähtub, et kaebaja on soetanud elamu, mitte aga suvila ega aiamaja kinnistu omandamise ajal kehtinud ehitusseaduse mõistes, on arusaamatu tulenevalt müügilepingu punktist 1.5.5. Müügilepingu punkt on informatiivse iseloomuga, mis annab infot, milline oli ostuhetkel ehitisregistris olev informatsioon. Üldteada on asjaolu, et ehitisregistri andmed on puudulikud, ei ole täpsed ning andmed on tihtipeale ka eksitavad. Samuti on üldteada, et ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse kohaselt korrastatakse ehitisregistri andmed 2020. aasta 1. jaanuariks.
9.Vastustaja meelevaldne järeldus ja viide ehitusseadusele ei ole asjakohane, sest 12.05.2010 kehtinud ehitusseadus eristas ehitisi: üksikelamu, aiamaja, suvila, taluhoone, väikeehitis. Sel ajal kehtinud ehitusseadus ei sätestanud „elamu“ mõistet. Seega ei ole õige vastustaja soov tõlgendada 2010 sõlmitud müügilepingut ehitusseaduse alusel selliselt, et müügilepingus kasutatav termin „elamu“ välistab selle, et seal oli aiamaja. „Elamu“ on üldine termin, mis võib tähendada nii üksikelamut, aiamaja, suvilat, kui ka taluhoonet. Müügilepingutes olev mõiste „elamu“ ei tõenda ega tähenda seda, et kaebaja soetas ja võõrandas üksikelamu. Vastustaja on maksuotsuses jõudnud järeldusele, et kaebaja soetas ja võõrandas elamumaa. Samas vastustaja vastuses kohtule 20.06.2016 punktis 2 neljas lause väidab hoopis, et kaebaja soetas endale elamu. Vastustaja on jõudnud kahele erinevale järeldusele ühe ja sama objekti kohta, millest kumbki ei ole õige.
10.Vastustaja on 2010 müügilepingu punkti 1.5.11 refereerinud ainult osaliselt. Müügilepingu punkt 1.5.11 koosneb kahest lausest, millest esimene ütleb, et elektrivarustus ja veevarustus puudub ja teisest lausest võib välja lugeda, et elektrivarustus ja veevarustus on justkui olemas. 2014 müügilepingu punkt 2.1.8 sätestab: Müüja kinnitab: kinnistu ei ole tehnovõrkudega ühendatud. 2(5)
3-15-822
Vastustaja vastuväited
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul on kaebaja kinnitus, et ta kasutas kinniostul asunud elamut aiamaja või suvilana, paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja viide kinnistu ajaloolisele kujunemisele ei puutu asjasse, kuna see ei tõenda kaebaja väidet, et kaebaja kasutas kinnistut aiamajana, sest 12.05.2010 sõlmitud müügilepingu punktist 1.5.5. nähtub, et ta on soetanud elamu, mitte aga suvilat ega aiamaja kinnistu omandamise ajal kehtinud ehitusseaduse mõistes.12.05.2010 müügilepingu punkt 1.5.11 tuleneb, et vaidlusalusel kinnistul on elektrivarustus ja veevarustus kõrvalkinnistu kaudu.
12.Maksuhaldur ei ole kaebajale vääralt tõlgendanud tulumaksuseadust.
13.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud maksuotsus oleks motiveerimata. Majandus- ja taristuministri määruse nr 57 asjakohane redaktsioon on kehtestatud 05.06.2015 ning hakkas kehtima 01.07.2015. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et maksuhaldur kontrollis kaebaja tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust maksustamisperioodil 2014 ning kaebaja esitas 2014 tuludeklaratsiooni 03.03.2015. Vastustaja hinnangul tuleb käesolevas asjas lähtuda kuni 30.06.2015 redaktsioonis kehtinud Majandus- ja taristuministri määrusest nr 57. Seega ei peetud maksustamisperioodil kehtinud seadusandluse kohaselt elamuks hoonet, mis oli mõeldud hooajaliseks elamiseks, nagu suvila ja aiamaja.
14.Vaidlusalusel kinnistul asuva elamu kohta kirjas olevatest ehitusregistri andmetest nähtub, et kinnistul asub üksikelamu. Vastustaja on kaebajale selgitanud 25.01.2016 edastatud e-kirjas, et maksuhalduri hinnangul on oluline ka märge ehitusregistris.
15.Kaebaja ei ole kontrollimenetluses järginud maksukorralduse seaduse (MKS) § 56 lg 2 sätestatud kaasaitamiskohustust ning on varjanud maksuhalduri eest olulist informatsiooni, mis seondub vaidlusaluse kinnistuga, millest oleks sõltunud hinnang kaebaja tegelike eesmärkide kohta vaidlusaluse kinnistu osas. Kaebaja soetas vaidlusaluse kinnistu 12.05.2010. Kaebaja on 22.02.2016 vastuses vastustaja 15.02.2016 küsimustele jätnud märkimata, et ta on alustanud kinnistu detailplaneeringut, mis on üheks eelduseks ehitusloa saamiseks ning mille lahendusskeem on koostatud 27.09.2010 ja algatamine on toimunud 05.10.2010. Detailplaneeringu materjalidest nähtub, et detailplaneeringu eesmärgiks oli olemasoleva hoone lammutamine ning krundile uue kahekorruseline üksikelamu rajamine. Seega soovis kaebaja juba peale seda, kui kinnistu oli kaebaja omandis olnud ca neli kuud, alustada vaidlusaluselt kinnistul uue elamu ehitamist, mida kaebaja maksuhaldurile ei väitnud ning esitas maksuhalduri analoogse küsimusele vastates valeandmeid. Järelikult on ka õige maksuotsuses väljendatud maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on sisuliselt ostnud ja hiljem võõrandanud elamumaa ning maksuhalduril puuduvad andmed, selle kohta et tegemist oleks suvila või aiamajaga TuMS § 15 lg 5 p 4 tähenduses.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub maksuotsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
17.TuMS § 15 lg 1 punkti 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täis- või usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku, nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõiguse või selle järjekoha või muu varalise õiguse (edaspidi vara) müügist või vahetamisest. Väärtpaberi kehtivuse kaotamist käsitatakse väärtpaberi müügina. TuMS § 37 lg 1 3(5)
3-15-822
kohaselt on kasu või kahju vara (§ 15 lõige 1) müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Kasu või kahju vara vahetamisest on vahetatava vara soetamismaksumuse ning vahetuse teel vastu saadud vara turuhinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.
18.TuMS § 15 lõike 5 puntki 4 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnistul asub suvila või aiamaja ja see on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Kaebajal on õigus selles, et suvila või aiamaja legaaldefinistsioon seadustes puudub. Kinnistu soetamise ajal kehtinud ehitusseadus eristas järgmisi ehitisi: üksikelamu, aiamaja, suvila, taluhoone, väikeehitis, kuid samas ei andnud ei aiamaja ega suvila legaaldefinitsiooni. Kohtu hinnangul tähendab suvila või aiamaja hooajaliseks, meie kliimas suveajal kasutamiseks kohandatud hoonet. Suvila ja aiamaja eristamise vajadus TuMS-s on iseenesest küsitav, ent aiamaja on kohtu hinnangul tavakeeles suvilaga võrreldes veelgi kergema konstruktsiooniga ja vähema soojapidavusega ehitis, mis samas võib võimaldada suvel ka ööbimist. Eestis on inimestel (eelkõige suveajal) nö teises elukohas (maakohas, suvilas) elamine väga laialt levinud. Suvilat (aiamaja, maakodu) peavad paljud inimesed seetõttu oma teiseks elukohaks. TuMS sätestatud tulumaksuvabastus ongi kohtu arvates mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila (aiamaia, maakodu) näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu. Sel juhul on aga siiski eelduseks, et isik müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvilana (maakoduna, aiamajana) kasutas ning et seda võimaldas konkreetne ehitis nii seisukorra kui ehituskonstruktsiooni ja ruumijaotuse mõttes.
19.Vaidlust ei ole selles, et aastatel 2010 – 2014 puudusid kinnistul Hiiu-Maleva 38a kommunikatsioonid ning puudus juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt, samuti selles, et maja oli väga halvas seisukorras. Kaebuse algul on R.V.küll kinnitanud, et ta on kasutanud kogu aja, mil kinnistu tema omandis oli, seda aiamajana (kaebuse p 2.1.1.), samas ükski tõend seda ei kinnita. Kasutamine ei ole eluliselt usutav ka kommunikatsioonide ja juurdepääsutee puudumise ning hoone väga halva seisukorra tõttu. Kaebaja väide hoone kasutamise kohta aiamajana on üldsõnaline, konkreetseid näiteid kaebaja toonud ei ole. Kuna kaebaja on algatanud detailplaneeringu kinnistule kahekordse üksikelamu rajamiseks (mis ilmselgelt ei oleks ei suvila ega aiamaja), paistab, et kaebaja tegelik eesmärk oli soetada elamumaa ning sellel olev elamiskõlbmatu vana maja lammutada. Selleks on kaebaja saanud ka loa Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt. TuMS § 15 lg 5 p 4 tähenduses aiamaja ja suvila ei ole samastatav elamiskõlbmatu või lihtsalt vana väikese majaga.
20.Haldusasjas ei ole hoone kohta fotomaterjali ning Hiiu-Maleva 38a Google Street View juuli 2014 kohta näitab vaid esimest hoonet (kahekordne kortermaja), mille tagant on veidi näha teist hoonet https://www.google.ee/maps/place/hiiumaleva+38a/@59.3813327,24.6728564,3a,75y,347.33h,90t/data=!3m6!1e1!3m4!1sbKZvfV2A8rIkL w8PMDad8A!2e0!7i13312!8i6656!4m2!3m1!1s0x0:0x83fd845b1823bbab!6m1!1e1. 13.10.2014 notariaalse ostu-müügilepingu (millega kaebaja võõraldas Hiiu-Maleva 38a kinnistu) p 1.2.1.1. kohaselt on kinnistul asuva elamu esmase kasutuselevõtu aasta 1925 (sama nähtub kinnistusregistri ja ehitusregistri kannetest), ja p. 1.2.1.2. kohaselt puuduvad andmebaasis ehitise ümberehitamist kajastavad dokumendid. Sama lepingu p 2.1.7. kohaselt kinnitab kaebaja, et kinnistul olev elamu on täiesti elamiskõlbmatu ja kuulub lammutamisele. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti 15.10.2010 kirja nr 4-2/831 kohaselt paikneb Hiiu-Maleva 38a kinnistul Nõmme vanimasse arhitektuursesse kihistusse kuuluv hoone, mis on visuaalsel vaatlusel väga halvas seisukorras. Kohtu hinnangul tugines maksuhaldur ka igati põhjendatult müüja koostatud müügikuulutusele (maksuotsuse lk 2 lehekülje alune viide, kuulutus ei ole enam aktiivne, kuid kaebaja ei ole kuulutuse tekstile vastu vaielnud), milles müügiobjekti kirjeldatakse nii: müüa maatükk, millel asub lammutamist vajav hoone, mis on varem kasutusel olnud osaliselt eluruumina ja osaliselt kuuridena ning millele on alustatud detailplaneeringu kohaselt lubatud ehitada elamu. Seega on kaebaja ise kinnitanud, et õuepealset (Hiiu-Maleva 38a) hoonet on kasutatud elamuna.
4(5)
3-15-822
21.Nõustuda tuleb kaebajaga, et ostulepingus kasutatud määratlus „elamu“ (mis ühtlasi tugineb ehitusregistri ja kinnistusregistriandmetele) ei oleks iseenesest tulumaksusoodustust tingimata välistav asjaolu. Määrav on funktsioon, milleks kaebaja hoonet tema omandis oleku ajal kasutas. Maksuhaldur järeldas kokkuvõtlikult õigesti, et kinnistu funktsiooniks oli tegelikult elamumaa, sellel olev ehitis kuulus igal juhul lammutamisele ja kaebaja ei olnud seda tema omandis oleku ajal suvilana ega aiamajana kasutanud. Maksuhaldur ei ole tuginenud ainult ehitusregistri andmetele ega ainult kinnistu ostu ja müügilepingus toodud lepigueseme kirjeldusele, vaid ka sellele, et kaebaja ei ole tegelikkuses kinnistul olevat elamut oma suvila või aiamajana kasutanud. Kinnistul asuva hoone tegelik kasutus kaebaja poolt ongi TuMS § 15 lõike 5 puntki 4 kohaldumiseks määrav. Kuna kaebaja ei ole vaidlusalust hoonet oma suvila või aiamajana kasutanud, ei kohaldu talle TuMS § 15 lõike 5 puntkis 4 sätestatud tulumaksusoodustus ja vara võõrandamiselt saadud kasult tuleb tasuda tulumaks. Seetõttu on vaidlustatud maksuotsus õige ja selle tühistamiseks puudub alus.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.