Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 28.11.2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-15-1334 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.ML esitas 19.03.2015 Eesti Töötukassale avalduse, milles taotles enda töötuna arvelevõtmist alates 21.11.2014 ja töötuskindlustushüvitise määramist perioodi 21.11.2014– 05.01.2015 eest.
2.Eesti Töötukassa käsitas esitatud avaldust vaidena ning jättis 28.04.2015 vaideotsusega nr 46 ML vaide rahuldamata. ML ei ole esitanud töötukassale seaduses sätestatud nõuetele vastavat tahteavaldust töötuna arvelevõtmiseks ja töötuskindlustushüvitise taotlemiseks. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) ja töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) sätetest ei järeldu, et üksnes töötukassase pöördumisega on isik avaldanud soovi võtta ennast töötuna arvele ja taotleda töötuskindlustushüvitist. Samuti ei tulene TTTS § 2 p-st 3, et registreeritud töötu staatus tekiks ilma nõuetekohase avalduse esitamiseta ja registreeritud töötu staatust iseloomustavaks asjaoluks oleks töötuskindlustushüvitise saamine. Vaide esitaja on varem olnud töötuna arvel ja talle on makstud töötuskindlustushüvitist, mistõttu pidi ta olema teadlik vajadusest esitada töötuna arvelevõtmiseks ja töötuskindlustushüvitise määramiseks avaldused. Veenvad ei ole vaide esitaja väited, et ta teavitas 24.11.2014 konsultanti töövaidluskomisjoni poole pöördumisest, kuna reaalselt pöördus ta sinna alles 29.12.2014. ML-l puudub alus nõuda, et ta võetakse töötuna arvele alates 21.11.2014 ja makstakse töötuskindlustushüvitist, sest ta pöördus isiklikult töötukassasse alles 24.11.2014. Otsuse töötuna arvelevõtmiseks või sellest keeldumiseks teeb töötukassa teisel tööpäeval nõuetekohase avalduse esitamisest. Samuti oli isikul kuni töövaidluskomisjoni otsuse jõustumiseni kehtiv töösuhe.
3.ML esitas 26.05.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 28.04.2015 vaideotsuse nr 46 tühistamiseks ja Eesti Töötukassa kohustamiseks menetleda ML avaldust. Menetluskulud palus kaebaja jätta vastustaja kanda. Põhjendatud ei ole vaideotsuses märgitud seisukoht, et kuna vaide esitaja on varem olnud töötuna arvel ja talle on määratud ning makstud töötuskindlustushüvitist, pidi ta kohe olema omandanud oskused ka teistel kordadel nõuetekohaselt käituda. Töösuhtes tekkinud olukorrad, mille tõttu isik pöördub töötukassa poole, on erinevad. Kaebaja esitas 21.11.2014 oma tollasele tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ning pöördus Eesti Töötukassa poole sooviga esitada avaldus enda töötuna arvele võtmiseks ning töötuskindlustushüvitise määramiseks. Vastasel juhul puudunuks tal põhjus töötukassa poole pöördumiseks. Töötukassa ametnik teavitas kaebajat, et töötamise registrist (TÖR) nähtuvalt on tal kehtiv töösuhe. Ametnik andis mõista, et kaebajal on võimalik uuesti pöörduda töötukassa poole, kui töövaidluse kohta on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus või kohtulahend. Töövaidluskomisjoni 28.01.2015 otsus nr 4-1/2371, millega loeti kaebaja töösuhe A OÜ-s lõppenuks alates 21.11.2014, jõustus 16.03.2015. Pärast lahendi jõustumist oli kaebaja õigustatud saama töötuskindlustushüvitist. Seejärel pöördus kaebaja kohe töötukassasse, esitades avalduse töötuskindlustushüvitise määramiseks ajavahemiku 21.11.2014–04.01.2015 eest. Vastustaja oleks pidanud kaebajat juhendama avalduse täitmisel ja selgitama, et tegelik 2(8)
3-15-1334 töötuskindlustushüvitise saamise õigus tekib kaebajal alles mõned päevad pärast 21.11.2014 väidetava avalduse esitamist. Eesti Töötukassa on rikkunud talle haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 36 tulenevaid kohustusi ning alusetult keeldunud menetlemast kaebaja esitatud avaldust. Kaebaja ei saanud 24.11.2014 töötukassa ametnikule väita, nagu ta oleks juba pöördunud töövaidluskomisjoni poole, kuna alles nimetatud kuupäeval sai kaebaja teada registris töösuhte A OÜ-ga kehtivana märkimisest. Vastustaja jätab tähelepanuta töölepingu seaduse (TLS) § 105 lg-s 1 sätestatu. Normis sätestatud tähtaja jooksul ei esitanud kaebaja endine tööandja hagi või avaldust töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuid ei täitnud ka oma kohustust. Seetõttu oli kaebaja sunnitud pöörduma töövaidluskomisjoni poole 29.12.2014.
4.Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaebaja töötuna arvelevõtmine ja töötuskindlustushüvitise määramine tagantjärele on põhjendamatu ja vastuolus tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse regulatsioonidega. Töötuskindlustushüvitis määratakse üksnes selles sätestatud tingimustel tööotsingute toetamiseks. Seetõttu ei saa hüvitist määrata perioodi eest, kui isik ei olnud töötuna arvel. Tagantjärgi ei ole võimalik tuvastada, kas kaebaja vastas kõigile tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatud tingimustele ja tegeles sellel perioodil tööotsingutega ning täitis töötu aktiivsusnõudeid. Seega ei saanud vastustaja asuda 19.03.2015 esitatud avaldust menetlema kui töötuna arvelevõtmise ja töötuskindlustushüvitise taotlemise avaldust. Kui isik esitab vaidetähtaja jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks, andmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet. TTTS § 6 lg-st 1 tulenevalt pöördub isik töötuna arvelevõtmiseks isiklikult Eesti Töötukassa kohalikku osakonda või isiku tuvastamist võimaldava infotehnoloogilise lahenduse kaudu ning esitab avalduse ja vajalikud dokumendid. TKindlS § 10 lg 1 reguleerib töötuskindlustushüvitise taotlemist, nähes lõikes 1 selgesõnaliselt ette, et töötuskindlustushüvitise taotlemiseks esitab kindlustatu töötukassale avalduse. Eeltoodust tulenevalt on töötuskindlustushüvitise saamiseks esmalt vajalik vastava tahteavalduse esitamine selleks sätestatud korras. Nimetatud sätetest ei saa järeldada, et üksnes töötukassasse pöördumisega on isik avaldanud soovi võtta ennast töötuna arvele ja taotleda töötuskindlustushüvitist. Praktikas ei ole tavapäratu olukord, kus isik pöördub töötukassasse, saamaks infot tööturuteenuste ja -toetuste saamise ning maksmise tingimuste kohta ilma ühtegi avaldust esitamata või mõtleb vestluse käigus ümber ega soovi avaldusi esitada. Töövaidluskomisjoni 28.01.2015 otsuse nr 4-1/2371 kohaselt pöördus kaebaja töövaidluskomisjoni poole 29.12.2014, mistõttu ei saanud kaebaja vastustajat teavitada töövaidluskomisjoni pöördumisest juba 24.11.2014. TÖR-i kandest nähtus, et kaebajal oli kehtiv töösuhe. Sellisena oli kanne kehtiv kuni 01.12.2014. Alles siis märkis tööandja töösuhte lõpetamise põhjuseks poolte kokkuleppe. Vastustaja ei käitunud õigusvastaselt, kui selgitas kaebajale, et kehtiva töösuhtega töötuna arvele tulla ei saa. Kaebaja on olnud varem töötuna arvel ning talle on makstud töötuskindlustushüvitist, mistõttu ei saanud kaebajale jääda arusaamatuks, et tal tuleb eelnevalt esitada nõuetekohased avaldused.
5.Tallinna Halduskohtu 09.09.2015 otsusega jäeti ML kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Tähtsust ei oma, kas vastustaja on 19.03.2015 avalduse jätnud rahuldamata kui avalduse või vaide – kaebaja 19.03.2015 avaldust ei oleks töötukassa saanud niikuinii rahuldada. ML 3(8)
3-15-1334 19.03.2015 avalduse kohaselt soovis ta, et töötukassa registreeriks kaebaja töötuks tagantjärgi perioodiks 21.11.2014–05.01.2015 ja maksaks selle aja eest töötuskindlustushüvitist. Kui kaebaja 24.11.2014 töötukassa poole pöördus, ei esitanud ta töötukassale vormikohaseid avaldusi töötuna arvele võtmiseks ega ka töötuskindlustushüvitise maksmiseks. 24.11.2014 ei olnud kaebaja tööleping TÖR andmetel lõpetatud. Kaebaja tööandja tegi TÖR-i sissekande 01.12.2014 töölepingu lõpetamise kohta poolte kokkuleppel. Töövaidluskomisjoni 28.01.2015 otsusega loeti A OÜ ja kaebaja vahel 01.08.2014 sõlmitud tööleping töötaja poolt TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles öelduks 21.11.2014. Isegi juhul, kui kaebaja oleks 24.11.2014 esitanud töötukassale nõuetekohased avaldused tema töötuna arvelevõtmiseks ja töötuskindlustushüvitise määramiseks, ei oleks töötukassal olnud võimalik neid rahuldada, sest 24.11.2014 oli kaebajal TÖR-i alusel kehtiv tööleping ja töölepingu lõpetamise kohta ei olnud ühtegi tõendit, millest töötukassa oleks saanud lähtuda. Samuti ei olnud esitatud avaldust töövaidluskomisjonile. Töötukassa 24.11.2014 tegevusest ei saanud sõltuda kaebaja töötu staatuse ja töötuskindlustushüvitise saamine. Töötukassal puudub tagantjärgi võimalus nii hinnata seda, kas kaebaja oleks täitnud talle töötuna arvelpüsimiseks pandud kohustusi kui ka seda, kas ja kui kaua üldse oleks kaebaja individuaalse tööotsimiskava kinnitamisel ja täitmisel töötu olnud. Tagantjärgi ei ole võimalik isiku arvelevõtmine töötuna ja talle töötuskindlustushüvitise maksmine. Tõenditest ja poolte seisukohtadest ei nähtu, et töötukassa oleks kaebajat eksitanud viisil, mis oleks viinud kaebaja õiguste rikkumiseni. Kaebaja ei esitanud 24.11.2014 töötukassale nõuetekohaseid avaldusi töötuna arvelevõtmiseks ja töötuskindlustushüvitise määramiseks. 19.03.2015 avalduses väidab kaebaja, et töötukassa ametnik keeldus kaebaja avalduse vastuvõtmisest, kuna tööandja ei olnud töösuhet TÖR-s lõpetanud. Asja menetlenud ametniku TK selgitusest nähtuvalt olevat kaebaja loobunud ise avalduste esitamisest pärast informatsiooni vahetamist ametnikuga. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks pärast staatuse muutmist TÖR-s pöördunud uuesti töötukassa poole või teavitanud töötukassat töövaidluskomisjoni poole pöördumisest. Eksitav ei ole nõuanne pöörduda uuesti töötukassa poole siis, kui töövaidluse kohta on jõustunud töövaidluskomisjoni või kohtu lahend. Ilmselt pidas töötukassa ametnik silmas olukorda, kui kaebaja on selleks ajaks endiselt töötu. Kui kaebaja endine tööandja oleks koheselt töölepingu erakorralisest ülesütlemisest teada saades teinud õiguspärase kande TÖR-i, oleks kaebajal suure tõenäosusega tekkinud õigus enda töötuna arvelevõtmiseks ja selle staatusega seotud võimaluste kasutamiseks. Tuleb möönda, et kaebajal võis jääda saamata teatud hulk hüvesid. Sellist olukorda ja ülekohut on aidanud kompenseerida töövaidluskomisjoni 28.01.2015 otsus, millega mh mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel. Kaebajal oli ka võimalik esitada oma endise tööandja vastu täiendav kahjunõue, näidates ära, milline varaline või mittevaraline kahju kaebajal tööandja tegevusetuse tagajärjel tekkis, mh seoses sellega, et tal ei olnud võimalik end töötuna arvele võtta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.ML palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.09.2015 otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub ML jätta vastustaja kanda.
4(8)
3-15-1334 Tööandjalt väljamõistetud hüvitist on tööandja kohustatud maksma igal juhul, kuna see kohustus tuleneb seadusest ning see ei ole kompensatsioon tekkinud olukorra leevendamiseks. Tähtsust ei oma asjaolu, kas maksmisele kuuluvat hüvitist vähendab töövaidluskomisjon või kohus. Tähelepanuta on jäetud TLS §-s 105 sätestatu. Kaebaja esitas tööandjale 21.11.2014 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Seega oleks tööandja pidanud esitama TLS §-s 105 sätestatud hagi või avalduse hiljemalt 22.12.2014. Tööandja seda ei teinud, vaid esitas 01.12.2014 töötukassale valeandmeid. Kuna tööandja hagi või avaldust ei esitanud, oli kaebaja kindel, et ülesütlemine on kehtiv alates 21.11.2014. Seega on arusaamatud nii vastustaja kui ka kohtu etteheited selle kohta, et töötukassasse pöördumise päeval ei olnud kaebaja esitanud avaldust töövaidluskomisjonile. Enne 23.12.2014 ei olnud kaebajal mingit põhjust seda teha. Ebaõige on kohtu seisukoht, et töötukassal puudub tagantjärele võimalus hinnata, kas kaebaja oleks täitnud talle töötuna arveloleku ajaks pandud kohustusi. Kaebaja palus ennast töötuna arvele võtta ajavahemikul 24.11.2014–05.01.2015. Sellel perioodil otsis kaebaja aktiivselt tööd ja ka leidis selle. Olukord, kus töötaja ei saa mingit kindlustust töö kaotamise korral, ei vasta seadusandja tahtele. Isik, kelle töösuhe on lõppenud ja kellel on formaalne õigus võtta ennast töötuna arvele, peab selle asemel pöörduma õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtu poole tõendamaks, et tal on teatud ajahetkest õigus võtta ennast töötuna arvele ja saada töötuskindlustushüvitist. Saavutatud õigusega ei ole aga isikul midagi peale hakata. Vaidluse all olevasse olukorda sattunud isik on ilma jäetud riigi kaitsest tööandja pahatahtlikkuse vastu. Kaebaja tööandja on varatu ning ilmselgelt ei ole kaebajal lootust tööandjalt välja mõistetud hüvitist saada. Selline lahend võib olla signaaliks pahatahtlikele tööandjatele, kes võivad asuda teadlikult esitama vastustajale valeandmeid ning seejärel kõrvale hoiduma seaduses sätestatud hüvitise maksmisest. Samas vabaneb aga Eesti Töötukassa talle seadusega pandud kohustuste täitmisest. Töötukassa ei ole selgitanud, mida oleks apellant pidanud tegema 24.11.2014 vastustaja poole pöördumisel. Alles siis sai ML teada, et erakorraliselt üles öeldud tööleping kehtib. Sellel hetkel ei olnud ka üheselt selge, miks on TÖR-s endiselt kajastatud kehtiv töösuhe ning kas on vajadus avalduse või hagi esitamiseks.
7.Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Registreeritud töötu staatus ja õigus töötuskindlustushüvitisele ei teki automaatselt, ilma nõuetekohaste avalduste esitamiseta. Avalduse esitamise vajalikkust on rõhutanud ka Riigikohus lahendi 3-3-1-51-13 p-s 92, selgitades, et töötuna arvelolek ei jätku ega taastu automaatselt, vaid isiku avalduse alusel ning selle esitamine sõltub isiku tahtest ja tegevusest. Nõutava avalduse esitamise korral oleks vastustaja selle igal juhul vastu võtnud, kuid avaldused oleks tulnud jätta rahuldamata. Pöördumisel ei esitanud ML ühtegi dokumenti töölepingu lõpetamise kohta, sh ka mitte töölepingu ülesütlemise avaldust. Konsultandi selgituste kohaselt tegi apellant ise otsuse avalduste esitamata jätmise kohta. Töötuna arveloleku ja töötuskindlustushüvitise saamise eelduseks on, et töötu täidab täpselt talle tööturuteenuste ja -toetuste seadusega pandud kohustusi. Vastustajal puudub tagantjärgi võimalus hinnata seda, kas apellant oleks täitnud talle töötuna arvelpüsimiseks pandud kohustusi ning kas ja kui kaua oleks apellant individuaalse tööotsimiskava kinnitamisel ja täitmisel töötu olnud. Apellant on jätnud tähelepanuta asjaolu, et 24.11.2014 oli tal TÖR-i alusel 5(8)
3-15-1334 kehtiv tööleping ja töölepingu lõpetamise kohta ei olnud ühtegi tõendit, millest vastustaja oleks saanud lähtuda. Avaldust töövaidluskomisjonile esitatud ei olnud. Puuduvad tõendid, et apellant oleks enne 29.12.2014 töövaidluskomisjoni poole pöördunud ning teavitanud sellest vastustajat. Töötukassa eeldab TÖR-i andmete õigsust ning nendele tuginedes jäänuks apellandi avaldus töötuna arvelevõtmiseks rahuldamata. Õige on seisukoht, et töövaidluskomisjoni otsus, millega mõisteti endiselt tööandjalt apellandi kasuks välja hüvitis, on aidanud kompenseerida tekkinud olukorda. Halduskohus on õigesti märkinud, et apellandil on võimalik esitada kohtule oma endise tööandja vastu täiendav kahjunõue. Ebamõistlik oleks, kui apellant tuleks tagantjärgi töötuna arvele võtta ning maksta välja töötuskindlustushüvitis, kuigi apellant avaldusi esitanud ei ole ning talle on töövaidluskomisjonis välja mõistetud hüvitis. Vastustaja ei ole apellanti eksitanud viisil, mis oleks viinud apellandi subjektiivsete õiguste rikkumiseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.TTTS § 6 lg 1 sätestab, et isik esitab töötuna või tööotsijana arvelevõtmiseks Eesti Töötukassale avalduse ja nõutavad dokumendid isiklikult Eesti Töötukassa kohalikus osakonnas või isiku tuvastamist võimaldava infotehnoloogilise lahenduse kaudu. TKindlS § 10 lg 1 esimese lause kohaselt esitab kindlustatu töötuskindlustushüvitise taotlemiseks töötukassale avalduse. Sellist, sama lõike teise lause kohast avaldust töötuskindlustushüvitise maksmiseks ML 24.11.2014 ei esitanud.
9.TK selgituste kohaselt ei olnud ML valmis avaldust esitama ja loobus vestluse käigus, kus selgitati talle tema õigusi ja kohustusi, soovist ennast töötuna arvele võtta. Klient ei rääkinud, et ta on pöördunud töövaidluskomisjoni; kui ta oleks seda teinud, oleks ta arvele võetud töösuhte lõppu tõendava suulise ütluse alusel. TK ütlustest nähtub, et töötukassa vastuvõtul mainis ML, et tal on probleemid tööandjaga töösuhte lõpetamise osas. TK väitel ei mäleta ta täpseid vestluse asjaolusid. Ringkonnakohus peab siiski usutavaks, arvestades kaebaja hilisemat käitumist, et kaebaja soov ei olnud loobuda töötuna arvelevõtmisest ning ta sai ekslikult aru, et töötuskindlustushüvitise saamiseks tuleb eelnevalt muuta TÖR kanne. Sellele viitab ka 28.04.2015 otsus, mille kohaselt selgus 24.11.2014 töötukassasse pöördumisel, et ML töötab A OÜ-s, mistõttu avaldust töötuna arvelevõtmiseks ja töötuskindlustushüvitise taotlemiseks ei esitatud. Seetõttu on kaebaja suulist pöördumist võimalik käsitada avaldusena töötuna arvelevõtmiseks ning töötuskindlustushüvitise maksmiseks, kuigi suulise avalduse vastu võtnud ametnik võis pidada avaldust perspektiivituks.
10.TTTS § 6 lg 5 p 3 sätestab, et isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta töötab töölepingu alusel, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või on avalikus teenistuses. 24.11.2014 nähtus TÖR-s kehtiv kanne, mille kohaselt ei olnud ML töösuhe tööandjaga lõppenud.
11.TTTS § 26 lg 31 kohaselt võetakse töötutoetuse määramisel aluseks TÖR-s kajastatud andmed, selgitamaks välja, kas isik on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega. TKindlS § 7 lg 4 sätestab, et kindlustusstaaži arvestamisel võetakse aluseks töötuskindlustuse andmekogu andmed, milles mh kajastuvad ka TÖR andmed. TKindlS § 6 lg 1 p 1 seab töötuskindlustushüvitise maksmise eelduseks töötuna arvelevõtmise.
6(8)
3-15-1334
12.TÖR kannete tegemist reguleerib maksukorralduse seadus (MKS) ja Vabariigi Valitsuse 30.07.2002 määruse nr 240 „Maksukohustuslaste registri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ (põhimäärus). Põhimääruse § 8 lg 2 kohaselt kuulub maksukohustuslase registri koosseisu alamregistrina töötamise register. Sama määruse § 13 lg 1 kohaselt on registrisse kantud andmetel informatiivne tähendus. Lõige 2 sätestab, et seaduses sätestatud juhtudel on registrisse kantud andmetel õiguslik tähendus. Määruse § 13 lg 1 reguleerib ka töötamise registri kui alamregistri kannete tähendust.
13.MKS § 251 lg 2 kolmanda lause kohaselt on töötukassal õigus teha MKS § 255 p-s 3 nimetatud dokumendi alusel kandeid, juhul kui selle alusel tuvastatakse õigus töötuskindlustuse seaduse alusel määratavale hüvitisele või tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel määratavale töötutoetusele. MKS § 255 punkti 3 kohaselt tehakse töötamise registri kanded vastavalt äriregistri, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri ning rahvastikuregistri andmetele ning kande aluseks on jõustunud kohtulahend.
14.Seega ei olnud töötukassal tõepoolest iseseisvalt võimalik TÖR kannet muuta. Töötuna arvelevõtmise otsustamisel ei ole TÖR andmetel aga eeltoodust nähtuvalt õiguslikku tähendust. Tööturuteenuste ja -toetuste seadusest ega töötuskindlustuse seadusest ei nähtu, et võttes isikut töötuna arvele ning andes hinnangu töösuhte lõppemisele, oleks TÖR kannetel õiguslik tähendus. Seetõttu sai registrikanne ML töötuna arvelevõtmiseks olla üksnes informatiivse sisuga ning töötukassal oli töösuhte lõpu tõendamisel võimalik lähtuda ka muudest dokumentaalsetest tõenditest, kogudes neid ise täiendavalt juurde või tehes nende esitamise kohustuslikuks taotluse esitajale (TTTS § 6 lg 22, millest tulenevalt on Eesti Töötukassal õigus nõuda töötuna arvelevõtmist taotlevalt isikult koos avaldusega täiendavate dokumentide esitamist, mis tõendavad TTTS § 6 lg 5 p-des 2–7 ja 9–11 loetletud asjaolusid või nende puudumist, ja HMS § 15). Dokumentaalseteks tõenditeks, mille alusel töösuhte võimalikku lõppemist tõendada, oleks mh olnud ML poolt esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus. Asjaolude õige tuvastamise huvides tulnuks anda ka kaebaja tööandjale võimalus esitada omapoolsed põhjendused ja tõendid.
15.Töötuskindlustushüvitise saamise eelduseks oli TÖR kande muutmine. Olukorras, kus taotluse esitaja selgituse kohaselt on töösuhe lõppenud, ent tööandja TÖR kannet ei muuda, on võimalik MKS § 253 alusel Maksu- ja Tolliametil pädevus tuvastada töötamise lõpetamine ja anda selle kohta haldusakt. Selline otsus on aluseks TÖR andmete muutmisele. Samuti on isikul võimalik taotleda töövaidluskomisjonilt või maakohtult töösuhte lõppemise tuvastamist. Sellise lahendi alusel parandatakse TÖR kanne.
16.Nimetatud alustel TÖR kande muutmise korral on isikul, kes taotles töötuskindlustushüvitise maksmist, võimalik taotleda töötuskindlustushüvitise maksmise taotluse kohta tehtud otsuse muutmist, arvestades, et TÖR kande muutmine toimub sellises olukorras tagasiulatuvalt.
17.HMS § 36 reguleerib haldusorgani selgitamiskohustust. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt selgitab haldusorgan menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil: millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel haldusmenetluses (p 1); millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse kiirendamiseks (p 2); millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada (p 3); milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama (p 4). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et üksnes asjaolu, et ML on ka varem töötuna arvel olnud ning talle on makstud töötuskindlustushüvitist, ei vabasta haldusorganit tal lasuvast 7(8)
3-15-1334 selgitamiskohustusest. Haldusmenetluse läbiviimise korda tuleb haldusorgani poole pöördunud isikule selgitada igakordselt, konkreetse pöördumise asjaoludest tulenevalt. Seega pidi töötukassa ML-le selgitama vajadust avaldustes esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning seda, et kaebaja sai avalduse esitada ka selles esinevate puudustega, kui töötukassa arvates tulnuks kaebajal tõendada töösuhte lõppemist. Samuti tuli töötukassal selgitada kaebajale töötuskindlustushüvitise maksmise võimalusi seoses TÖR kande tagasiulatuva muutmisega olukorras, kus kehtiv kanne ei võimaldanud töötuskindlustushüvitist maksta ning tööandja ei olnud kannet vaatamata töösuhte lõppemisele ära muutnud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et selliseid soovitusi ML-le anti või paluti täiendavate dokumentide esitamist.
18.Tähtsust ei oma, millal kaebaja töövaidluskomisjoni poole pöördus või sellest töötukassale teada andis. Kuna eelnevast nähtub, et kaebaja esitas töötukassale töötuna arvelevõtmiseks ja töötuskindlustushüvitise maksmiseks avaldused või loobus neist õigete selgituste esitamata jätmise tõttu, tuli töötukassal töövaidluskomisjoni otsuse saamise järel varasem menetlus uuendada ja kontrollida, kas kaebajal oli õigus saada töötuskindlustushüvitist ajavahemikul 24.11.2014 töötukassa poole pöördumisest kuni uuesti tööle asumiseni. Töötukassa väitel ei ole tagantjärele võimalik hinnata, kas ML oleks täitnud kõiki töötule esitatud nõudeid. Sellise kahtlusega ei saa põhjendada töötuskindlustushüvitise maksmata jätmist. Taotluse rahuldamata jätmiseks saaks olla alust, kui kaebaja mõnda sellist seadusest tulenevat kohustust rikkus. Nimetatud asjaolu saab töötukassa taotluse uue läbivaatamise käigus välja selgitada. Selliseks kahtluseks uue töökoha leidmine 05.01.2015, st mõistliku aja jooksul varasema töösuhte lõppemisest alust siiski ei anna.
19.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus ML apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja kohustab Eesti Töötukassat ML 24.11.2014 esitatud avaldust läbi vaatama.
20.Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada, et isegi kui kaebaja endine tööandja oleks maksevõimeline, ei oleks kaebajal võimalik TÖR andmete õigeaegse muutmata jätmise alusel esitada endise tööandja vastu kahju hüvitamise nõuet. Riigikohtu erikogu selgitas 28.02.2014 määruses asjas nr 3-2-1-135-13 (p 18), et pelgalt tehnilist laadi takistused, mis ei võimalda kajastada andmekogus tegelikku töötuskindlustusmaksega maksustatava tasu saamise perioodi, vaid kindlustusmaksete laekumisi väljamakse tegemise kuul, ei tohiks kaasa tuua isiku õiguste põhjendamatut piiramist ega ka ülemääraseid negatiivseid tagajärgi tööandjatele, sh kahjunõudeid.
21.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). ML taotles halduskohtult menetluskulude väljamõistmist summas 840 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtult summas 540 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude tasumine on tõendatud. Menetluskulud ei ole põhjendamatud ega ebavajalikud. Seega tuleb vastustajalt ML kasuks välja mõista 1380 eurot (koos käibemaksuga) menetluskulude katteks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.