1.Aktsiaselts Roolid (hageja) esitas 1. oktoobril 2014 Harju Maakohtule AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali (kostja) vastu hagi kindlustushüvitise 27 360 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. märtsil 2012 vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu sõiduki DAF FT XF 105 (veoauto) kindlustamiseks ja 28. aprillil 2012 vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu haagise Schmitz SCS24L-13.62 BS EB (haagis) kindlustamiseks.
Kindlustuslepingud sõlmiti koguriskikindlustusega, sh liiklusõnnetuse risk. 26. novembril 2012 esitas hageja kostjale avalduse 25. novembril 2012 Vene Föderatsioonis toimunud liiklusõnnetusega veoautole ja haagisele tekkinud kahju hüvitamiseks. Kahjujuhtumite menetlemise käigus edastas hageja kostjale kostja soovitud dokumendid, sh kahjustatud sõidukite fotod, sõidumeeriku salvestise ja autojuhi kirjalikud seletused. Kostja esitas 25. aprillil 2013 hagejale garantiikirja, millega rahuldas hageja kahjuavalduse ning otsustas tasuda haagise taastamiskulud. 30. septembril 2013 saatis kostja hagejale 24. aprilli 2013. a otsuse, millega keeldus hüvitamast veoautole liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju. Kostja 24. aprilli 2013. a otsus on põhjendamata, sest hageja on esitanud kostjale kõik viimase nõutud dokumendid. Hagi ei ole aegunud. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. oktoobril 2013, sest hageja sai kostja 24. aprilli 2013. a otsuse kätte alles 30. septembril 2013. Hageja
11.aprillil 2014 kostjale edastatud pretensioon 24. aprilli 2013. a otsuse kohta ei tõenda, et hageja teadis aegumistähtaja saabumisest 24. aprillil 2014. Aegumistähtaeg oli peatunud alates 11. aprillist 2014, sest hageja andis kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg 2). Samuti peatus tähtaeg Eesti Kindlustusseltside Liidu lepitusorganile avalduse esitamise päevast, s.o 24. aprillist 2014 (lepitusseaduse § 15, TsÜS § 160 lg 2 p 4 ja § 167 lg 3). Pooled pidasid kuni hagi esitamiseni läbirääkimisi, mille käigus tunnistas kostja hageja nõuet ja teavitas teda 22. augustil 2014 valmisolekust maksta hagejale hüvitist. Tähtaja aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel, sest läbirääkimiste ajal tunnistas kostja hageja nõuet ja teatas 22. augustil 2014, et on nõus maksma hagejale kompromissina kahjuhüvitist 11 513 eurot 81 senti.
2.Kostja palus teha vaheotsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja saatis 24. aprillil 2013 hagejale e-postiga sama kuupäeva otsuse, millega keeldus hüvitamast veoautole tekitatud kahju, tuginedes sõidukikindlustuse tingimuste p-dele 9.2.7 ja 3.1.4 ning selgitades, et kostja vabaneb oma kohustuse täitmise kohustusest, kui hageja ei esita hagi kohustust täitma sundimiseks ühe aasta jooksul taotlust rahuldamata jätva vastuse saamisest. Hageja nõude aegumine hakkas järelikult kulgema 25. aprillist 2013, möödudes seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3 järgi 24. aprillil 2014. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei saanud kostja 24. aprilli 2013. a otsust kätte enne 30. septembrit 2013. Lepitusmenetluse algatamata jätmise 1. oktoobri 2014. a teate kohaselt on lepitusorgan tuvastanud, et hageja nõue on aegunud. Aegumistähtaja möödumist 23. aprillil 2014 möönis hageja ka 11. aprilli 2014. a e-kirjas. Hageja nõue on aegunud ka juhul, kui ta sai vaidlusaluse otsuse kätte alles 30. septembril 2013. Kuna lepitusorgan ei võtnud hageja avaldust menetlusse, ei olnud aegumistähtaeg peatunud.
3.Harju Maakohus tegi 24. augustil 2015 vaheotsuse lõppotsusena ning jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et kostja edastas hageja e-posti aadressile [email protected]
24.aprillil 2013 kell 15.37 sama kuupäeva otsuse, millega keeldus hüvitamast hagejale 26. novembril 2012 veoautole liiklusõnnetusega tekitatud kahju. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sai otsuse kätte
24.aprillil 2013. Kuna hageja sai kostja 24. aprilli 2013. a otsuse ja VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud selgituse kätte 30. septembril 2013, hakkas alates sellele päevale järgnevast päevast kulgema ka VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud hageja nõude esitamise tähtaeg. Järelikult oli hageja nõude esitamise viimaseks päevaks 30. september 2014. Kuivõrd hageja esitas hagi kohtule 1. oktoobril 2014, on kostja oma kohustuse täitmisest vabanenud. Kuna VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, ei ole vaidluse lahendamiseks vaja hinnata poolte väiteid ega tuvastada asjaolusid, millel võiks olla tähtsust nõudeõiguse aegumise üle otsustamisel. VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud tähtaeg toob kaasa õiguse lõppemise ja tsiviilasi tuleb lahendada õiglaselt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Seetõttu on põhjendatud lahendada asi vaheotsusega ja teha kindlaks, kas VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg on möödunud või mitte.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei võinud teha vaheotsust aegumise kohta, sest VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei ole aegumistähtaeg. Hageja esitas nõude VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud tähtaja jooksul. Maakohus jättis tähelepanuta, et VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud tähtaeg oli peatunud ja katkenud. Lisaks tuleb VÕS § 475 lg-s 3 sätestatu jätta VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata, sest üheaastase tähtaja kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus, et hageja sai kostja 24. aprilli 2013. a otsuse, millega kostja keeldus hagejale kindlustushüvitist maksmast, kätte 30. septembril 2013. Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Maakohus jättis aga tähelepanuta hageja väited tähtaja peatumise ja katkemise kohta. Hageja väitis, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg oli peatunud, sest ta esitas 24. aprillil 2014 ja 30. septembril 2014 avalduse lepitusorganile ning pooled pidasid läbirääkimisi. Samuti tugines hageja sellele, et tähtaeg katkes, kuna kostja teatas 22. augustil 2014, et ta on nõus maksma hüvitise kompromissina. Kuna õigust lõpetavale tähtajale on analoogia korras võimalik kohaldada aegumise peatumise ja katkemise aluseid, oleks maakohus pidanud hageja nendele väidetele vastama. Maakohtul oli õigus teha vaheotsus analoogia korras ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 8 lg-st 2 juhindudes ka õigust lõpetava tähtaja korral.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastmes kantud menetluskulu 698 eurot 40 senti. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õigust lõpetavale tähtajale võib analoogia korras kohaldada aegumise peatumise ja katkemise aluseid. VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud tähtajale ei kohaldu aegumistähtaja katkemise ja peatumise sätted. Kuna maakohtu tuvastatu järgi sai hageja kostja 24. aprilli 2013. a otsuse kätte 30. septembril 2013, hakkas VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kulgema 1. oktoobril 2013 ning tähtaeg lõppes TsÜS § 136 lg 2 järgi 30. septembril 2014. Aegumise peatumise ja katkemise regulatsioon ei kohaldu õigustlõpetavale tähtajale analoogia korras, sest tegemist ei ole seaduse lüngaga. Ka Riigikohtu varasemast praktikast saab järeldada, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg ei ole seotud aegumise regulatsiooniga.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
10.Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et hageja esitas 26. novembril 2012 kostjale liiklusõnnetusega tekkinud kahju hüvitamise avalduse ning kostja keeldus kahju hüvitamast
24.aprilli 2013. a otsusega. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagi esitamise ajaks
1.oktoobril 2014 oli möödunud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg. Hageja leiab, et VÕS § 475 lgs 3 ettenähtud tähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud, sest ta sai hageja 24. aprilli 2013. a otsuse kätte alles 30. septembril 2013, pooled pidasid kuni hagi esitamiseni läbirääkimisi, hageja oli pöördunud lepitusorganisse ning pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale edastamist oli kostja teinud hagejale 22. augustil 2014 ettepaneku hüvitada osa liiklusõnnetusega tekkinud kahjust. Kostja leiab, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg hakkas kulgema
24.aprillist 2013, kuid isegi kui hageja sai kostja selle kuupäeva otsuse kätte alles 30. septembril 2013, oli kohustust täitma sundimise hagi esitamise tähtaeg möödunud, sest hageja esitatud asjaolud ei toonud kaasa VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja peatumist või katkemist. Maakohus leidis, et VÕS § 475 lg 3 näeb ette õigustlõpetava tähtaja ning see oli hagi esitamise ajaks möödunud, kuna õigustlõpetavale tähtajale ei kohaldu TsÜS-is sätestatud nõude aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsioon. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et VÕS § 475 lg 3 sätestab õigustlõpetava tähtaja. Samas leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et analoogia korras kohalduvad TsÜS-is ettenähtud aegumistähtaja peatumise ja katkemise sätted ka õigustlõpetavatele tähtaegadele.
11.Põhjendatud on kohtute järeldus, et VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud kohustust täitma sundimise hagi
esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte (Riigikohtu 23. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 9). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas.
12.Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigustlõpetavale tähtajale saab analoogia alusel kohaldada TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsiooni. TsÜS § 4 järgi kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Seega on seaduse või õiguse analoogia kohaldamine võimalik üksnes juhul, kui vajalikku õigusnormi ei leidu ja sellise normi puudumine ei ole seaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas. Ringkonnakohus ei ole otsuses analoogia kohaldamist põhjendanud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 ja § 654 lg-s 4 sätestatud kohustust. Kolleegium leiab, et analoogia kohaldamise tingimused ei ole praegusel juhul täidetud. Kolleegiumi arvates on seadusandja teadlikult soovinud välistada VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud õigustlõpetava tähtaja peatumise ja katkemise, et eristada õigustlõpetavaid ja aegumistähtaegu ning tagada õigustlõpetavate tähtaegade sätestamise eesmärgi saavutamine, s.o lõpetada nõue või muu õigus või välistada selle maksmapanek mõistliku aja jooksul aegumistähtaja kestel.
13.Kolleegium leiab, et kohtud on jätnud tähelepanuta, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13; 10. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11). See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (vt ka Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15). Hageja väitis, et VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud tähtaeg oli peatunud TsÜS § 160 lg 2 p 4 või § 167 alusel või katkenud TsÜS § 158 järgi. Seejuures tugines ta mh asjaolule, et pärast 24. aprilli 2013. a
kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja selle kättesaamist pidasid pooled läbirääkimisi ning kostja teatas 22. augustil 2014 hagejale valmisolekust tasuda kompromissina 11 513 eurot 81 senti. Toimikust nähtuvalt ei ole kostja hageja sellele väitele vastu vaielnud.
14.Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatuga juhindub kolleegium kohtute tuvastatust, et hageja sai kostja 24. aprilli 2013. a otsuse kätte 30. septembril 2013. Kohtud ei ole pööranud tähelepanu hageja väitele, et pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist teatas kostja hagejale valmisolekust maksta talle rahalist hüvitist. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et hageja esitatud asjaoludel võib olla VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õigustlõpetavale tähtajale tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning anda seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kui kostja pidas hagejaga pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale kättetoimetamist läbirääkimisi, mööndes mh võimalust hüvitada osa kahjust, võib kostja olla käitunud vastuoluliselt. Vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Kuna hageja esitas VÕS § 6 lg 2 kohaldamise aluseks olevad asjaolud, oleks kohtud pidanud võtma kooskõlas TsMS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga põhjendatud seisukoha, kas need annavad aluse jätta VÕS § 475 lg-s 3 nimetatud tähtaja kohaldamata vähemalt osas, milles kostja oli väljendanud valmisolekut maksta hagejale hüvitist.
15.Kuna Riigikohus on seotud alama astme kohtute tuvastatud asjaoludega ning ise asjaolusid ei tuvasta ega tõendeid ei hinda (TsMS § 688 lg-d 3-5), on põhjendatud saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, nagu leidis ringkonnakohus. Asja uuel lahendamisel peab maakohus võtma hageja nõude kohta põhjendatud seisukoha.
16.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.