1.Pärnu Maakohus kuulutas 29. juuni 2012. a määrusega välja osaühingu Primus PR (võlgnik) pankroti. 23. juuli 2012. a määrusega nimetas maakohus võlgniku pankrotihalduriteks Terje Eipre ja Martin Pärna. Maakohus kinnitas 21. märtsil 2014 pankrotihaldurite jaotusettepaneku ja vajalikud kulud pankrotimenetluse aja eest 53 153 eurot 89 senti. Swedbank AS-i (panga) määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 3. juuni 2014. a määrusega maakohtu määruse kulude kinnitamise
osas ja saatis asja selles osas tagasi maakohtule.
9.septembri 2014. a määrusega kinnitas maakohus pankrotimenetluse kulud samas suuruses (53 153 eurot 89 senti). Selle määruse peale esitatud panga määruskaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 9. veebruaril 2015 rahuldamata ja kaevatud maakohtu määruse muutmata.
2.Pankrotihaldurid esitasid 9. septembril 2015 maakohtule lõpparuande. Pank esitas lõpparuandele vastuväite, paludes jätta see kinnitamata ja anda halduritele tähtaeg uue nõuetekohase lõpparuande koostamiseks. Vastuväite järgi on haldurid kajastanud lõpparuandes pankrotimenetluse kulusid (bürookulude ja raamatupidamisteenuse osas) lubamatult suurematena vähemalt 12 970 euro ulatuses, mille võrra enam saaks rahuldada võlausaldajate nõudeid.
3.Pärnu Maakohus kinnitas 28. septembri 2015. a määrusega lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Määruse resolutsioonis märkis maakohus ka võlausaldajad ja nende tunnustatud nõuded, määras, et pankrotihaldurid tuleb vabastada pärast võlgniku registrist kustutamist, määras võlgniku dokumentide hoidjaks ARCHIVALI GROUP OÜ ning nägi ette pankrotimenetluse lõpetamise teate avaldamise väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus kinnitas ka pankrotihaldurite pärast jaotusettepaneku kinnitamist tehtud väljamaksed ning vajalikud ja põhjendatud kulud 679 eurot 20 senti ja määras kummalegi haldurile tasu 13 141 eurot 20 senti (sh käibemaks). Maakohtu määruse põhjenduste järgi ei saa panga vastuväidet haldurite bürookulude ja raamatupidamisteenuste kulude kohta enam kontrollida, kuna lõpparuandes ei ole haldurid palunud selliseid kulusid kinnitada, vaid kohus on need kulud kinnitanud juba 9. septembri 2014. a kohtumäärusega, mis on jõustunud.
4.Pank palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja mõista tema menetluskulud välja pankrotihalduritelt. Pankrotihaldurid palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud panga kanda. Võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) leidis, et määruskaebus on põhjendatud, ja palus maakohtu otsuse samuti tühistada. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud, vaid saatis selle lahendamiseks edasi Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. detsembri 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ning ei korranud neid. Pank vaidlustas pankrotihaldurite büroo- ja raamatupidamiskulusid, mille kohta esitas ta määruskaebuse juba siis, kui vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamise. Seega on pankrotimenetluse kulud läbinud varasema kontrolli nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Jõustunud lahendi tõttu ei ole need kulud enam kohtus uuesti kontrollitavad. Täiendavate kulude kohta ei ole vastuväiteid esitatud, kuid ka nende osas ei ole alust maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda.
6.29. detsembri 2015. a määrusega parandas ringkonnakohus oma 28. detsembri 2015. a määruses
võlausaldaja Maie Aderi andmeid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Pank palub määruskaebuses Riigikohtule nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta lõpparuanne kinnitamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse järgi jääb pank lõpparuandele esitatud vastuväites toodud seisukohtade juurde. Kohtud on jätnud panga vastuväite haldurite tehtud põhjendamatutele kulutustele tähelepanuta ning haldurite büroo- ja raamatupidamiskulud sisuliselt hindamata. Haldurid ja kohtud on alusetult lugenud selle, et toimkond on kindlaks perioodiks kulud kokku leppinud, kogu pankrotimenetluse perioodi kuludega nõustumiseks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 66 lg 3 kohaselt peab kohus kontrollima lõpparuande kinnitamisel kõigi pankrotimenetluses tehtud kulude põhjendatust ja vajalikkust. See, et kohus on pankrotimenetluse jooksul kinnitanud osa kulusid, ei välista, et kohus võiks jätta lõpparuande kinnitamisel pankrotimenetluse kulud kinnitamata. Hagita asjades kehtib uurimisprintsiip.
8.Pankrotihaldurid palusid jätta määruskaebus rahuldamata ja panga menetluskulud tema enda kanda. Pankrotihaldurite arvates vaidlustab pank ringkonnakohtu määrust üksnes pankrotimenetluse kulude kinnitamise osas ning PankrS § 150 lg 5 sätestab kulude osas ainult ühekordse kaebeõiguse ehk ringkonnakohtu määruse peale pangal määruskaebuse esitamise õigust ei ole. Bürookulu on kestev kulu terve pankrotimenetluse vältel ning pankrotitoimkond pidas menetluse algusfaasis mõistlikuks bürookulu suuruseks kuus 500 eurot ühe halduri kohta. Samuti peab kohus PankrS § 66 lg 3 kohaselt lõpparuande kinnitamisel alates 1. jaanuarist 2010 kontrollima nende kulutuste vajalikkust ja põhjendatust, mida ei ole enne jaotusettepaneku käigus kinnitatud, vastupidine seisukoht tekitaks vastuoluliste lahendite ohu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel tühistada ja saata lõpparuanne maakohtule uue kinnitamise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
10.Esmalt märgib kolleegium, et pangal oli õigus määruskaebusega vaidlustada lõpparuande kinnitamise kohtumäärust, millega kohus ühtlasi pankrotimenetluse lõpetas, kuna ta oli esitanud lõpparuandele PankrS § 163 lg 2 järgse vastuväite (PankrS § 157 p 5, § 164 lg 2). Tulenevalt PankrS § 164 lg-st 3 võib pank esitada määruskaebuse ka määruskaebuse rahuldamata jätnud ringkonnakohtu määruse peale. Määruskaebuse esitamist ei välista PankrS § 150 lg 5, kuna pankrotimenetluse lõpetamise (sh kõigi lõpparuande kinnitamisel kontrollitavate asjaolude) vaidlustamisele kehtib erikord. Riigikohus on varem leidnud, et kui võlausaldaja ei vaidlustanud jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt Riigikohtu
20.veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 11). Kolleegium lisab, et lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata.
11.Kohtud leidsid kolleegiumi arvates vääralt, et lõpparuannet ei saa kontrollida haldurite büroo- ja raamatupidamiskulude osas, kuna neid kontrolliti juba jaotusettepaneku kinnitamisel. Isegi kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamisel pankrotihaldurite kulutusi ja selles osas on olemas jõustunud lahend, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust. Pankrotimenetluses on kohtul kohustus tagada pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkus, otstarbekus ja vastavus pankrotimenetluse eesmärkidele ning sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus. Kohtu kohustus teha PankrS § 69 lg 1 järgi halduri tegevuse üle järelevalvet hõlmab ka kohustust kontrollida haldurile makstavat tasu ning hüvitatavaid kulutusi. Seda kinnitab sõnaselgelt ka PankrS § 66 lg 3 teine lause, mille järgi peab kohus kontrollima halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitama üksnes vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse, kusjuures seda tuleb teha nii jaotusettepaneku kui ka pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Tähtis ei ole, kas kulutused on tehtud enne või pärast jaotusettepaneku kinnitamist, kas võlausaldaja on need vaidlustanud või kas kulutuste kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Seejuures peab põhikontroll toimuma menetluse ja kõigi kulude üle just menetluse lõpus, kui kõik olulised sündmused on toimunud ja tervikülevaade kohtul olemas. Jaotusettepaneku juures kontrollib kohus kulusid vaid esialgselt, et teha kindlaks, kas ei ole ilmselgeid kuritarvitusi. Jaotusettepaneku esmane mõte on määrata kindlaks jaotised suhtarvuna võlausaldajate vahel. Nii haldurid kui ka võlausaldajad ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku juures toimuv kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Vajadusel peavad haldurid olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks.
12.Pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita menetlus, kus kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg-d 5 ja 7). Kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsus (PankrS § 3 lg 3). See kehtib ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. Lõpparuande kinnitab kohus tervikuna ning ei ole, mh kulude osas, seotud haldurite taotlusega kontrollida üksnes osa sellest. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning peab halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust kontrollima ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). Sealjuures ei saa kohtu roll olla üksnes konstateeriv. Kohus saab toetuda arvamuse kujundamisel dokumentidele ja halduri seisukohtadele, kuid lahendisse peab kohus märkima enda seisukoha, tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 442 lg 8, § 463 lg 2, § 465 lg 2 p 8).
13.Eelnevast tulenevalt tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata lõpparuanne uueks kinnitamise otsustamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha pankrotihalduri kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Kolleegium ei saa lõpparuande kinnitamist tühistada vaid osaliselt. Lõpparuande saab maakohus kinnitada tervikuna, kuna kinnitatavad kulutused võivad mõjutada mh võlausaldajatele jaotatavat raha.
14.Asja uueks läbivaatamiseks märgib kolleegium, et kohtu kontrollikohustust kulutuste üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Kohus peab ka siis veenduma, et võlgniku ja võlausaldajate huve ei ole rikutud. On ebaselge, millises osas on võlausaldajad praeguses asjas pankrotihaldurite büroo- ja raamatupidamiskulud heaks kiitnud. Ajaliselt piiratud kulude heakskiitmine ei tähenda automaatselt õigust jätkata kulude kandmist pankrotivara arvel ka pärast selle aja möödumist.
15.Iseenesest on halduril PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Pankrotimenetluse kuludeks PankrS § 150 lg 1 p 5 mõttes on ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel (vt ka nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-16, p 17). Kulutuste hüvitamine pankrotihaldurile on põhjendatud üksnes mõistlikus ja vajalikus ulatuses. Pankrotihaldurite kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel peab kohus PankrS § 66 lg 3 teisest lausest tulenevalt kaaluma menetluse ajalist kestust ja keerukust ning mille jaoks pankrotihaldur on kulutusi teinud, arvestades, et osa kulutusi, näiteks esindajate ja abiliste kulud, peaks pankrotihaldur katma oma tasu arvel. Audiitor- ja raamatupidamisteenuse ning õigusnõustamise saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist saab haldur nõuda eelkõige siis, kui kulutused on vajalikud pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata (PankrS § 66 lg 2). Kui PankrS § 66 lgs 2 nimetatud kulutused on kohus kinnitanud pankrotitoimkonna nõusolekuta, on kohtul täiendav põhjendamiskohustus, et näidata, mille alusel jõudis kohus järelduseni, et kulutused on põhjendatud. See kehtib ka juhul, kui võlausaldajate nõusolek kulutuste tegemiseks on antud ajaliselt piiratuna. Oleks põhjendamatu, kui haldurid kannaks sisuliselt kogu oma majandustegevuse (sh pankrotivara valitsemisega mitteseotud või sellest mitteeristuvad või muu pankrotivara valitsemisega seotud) kulud pankrotivara arvel ja lisaks küsiksid veel tasu. Haldurite asi on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud.
16.Kolleegium märgib, et lõpparuande kinnitamisele esitatud määruskaebuse lahendamisel ei ole hädavajalik kaasata kõiki võlausaldajaid, kuigi nad on sellest menetlusest iseenesest puudutatud (vt sarnase kaebuse kohta saneerimismenetluses Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-25-11, p-d 25-29). TsMS § 198 lg 3 teise lause järgi eeldatakse, et hagita menetluse osalisteks on isikud, kellel on õigus määruse peale edasi kaevata. Lõpparuande kinnitamise vaidlustamisel aruande esitanud
pankrotihaldurite kõrval (kes esindavad selles olukorras ka teiste võlausaldajate huve) on hagita menetluse osalised ka võlgnik ise (PankrS § 164 lg 1) ning võlausaldajad, kes esitasid lõpparuande kinnitamisele vastuväite (PankrS § 164 lg 2). Kuigi Riigikohtu menetlusse võlgnikku eraldi ei kaasatud, ei mõjutanuks see ilmselgelt ka asja lahendamist.
17.Kuivõrd määruskaebus rahuldatakse ja kohtute määrused tühistatakse, jätab kolleegium menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel pankrotihaldurite kanda. Menetluskulud kantakse PankrS § 541 lg 1 teise lause alusel võlgniku pankrotivara arvel.
18.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.