nende Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja): AS Baltic Agro (registrikood 10344249), esindajad vandeadvokaadid Annika Jaanson ja Artur Knjazev Võlgnik (vastustaja): aktsiaselts WEROL TEHASED (pankrotis; registrikood 10255770) pankrotihaldur Toomas Saarma Võlausaldajad II ja III (maakohtus lõpparuandele ühise vastuväite esitanud isikud): Transcom AS (registrikood 10550575); Transcom Grupp OÜ (registrikood 10976469) Võlausaldajate esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. aprilli 2020 määrus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS Baltic Agro kanda.
3.Jätta pankrotihalduri menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Tartu Maakohus kuulutas 5. aprilli 2012 määrusega välja aktsiaseltsi WEROL TEHASED (võlgnik) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma.
2.Pankrotihaldur esitas 17. veebruaril 2020 maakohtule lõpparuande. Pankrotihaldur palus lõpetada aktsiaseltsi WEROL TEHASED pankrotimenetluse; määrata pankrotihalduri tasuks 237 680 eurot 11 senti (käibemaksuga); kinnitada pankrotimenetluse kulud ajavahemikus 5. aprill 2012 kuni 30. jaanuar 2020 kokku summas 793 839 eurot 78 senti (käibemaksuga); jätta pankrotihaldur pankrotimenetluse kohustustest vabastamata; määrata võlgniku dokumentide hoidjaks Scanola Baltic AS (registrikood 12354430).
3.Lõpparuandele esitasid võlausaldajatena vastuväiteid AS Baltic Agro (võlausaldaja I), Transcom AS (võlausaldaja II) ja Transcom Grupp OÜ (võlausaldaja III).
MAAKOHTU SEISUKOHAD
4.Tartu Maakohus kinnitas 29. aprilli 2020 määrusega lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Määruse resolutsioonis märkis maakohus võlausaldajad ja nende tunnustatud nõuded; määras, et pankrotihaldur tuleb jätta pankrotimenetluse kohustustest vabastamata; määras võlgniku dokumentide hoidjaks Scanola Baltic AS-i ning nägi ette pankrotimenetluse lõpetamise teate avaldamise väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus määras pankrotihalduri tasuks 216 640 eurot 61 senti (käibemaksuta), millisega tasaarvestas pankrotimenetluse kinnitamata kulud summas 18 573 eurot 84 senti (käibemaksuta). Kohus määras pankrotihalduri väljamakstavaks tasuks 237 680 eurot 11 senti (käibemaksuga). Kohus kinnitas pankrotimenetluse kulud ajavahemikus 5. aprill 2012 kuni 30. jaanuar 2020 summas 771 551 eurot 17 senti (käibemaksuga) ja jättis kinnitamata pankrotimenetluse kulud 22 288 eurot 61 senti (käibemaksuga). Maakohtu põhjenduste kohaselt ei saa võlgniku maksejõuetuse põhjusena välja tuua kuriteo tunnustega tegu ega rasket juhtimisviga, vaid põhjus on muu asjaolu PankrS § 162
lg 3, § 163 lg 5, § 28 tähenduses. Lõpparuandes on põhjalikult käsitletud põhjuseid, mis viisid lõppkokkuvõttes äriühingu maksejõuetuseni. Maakohus leidis, et PankrS § 165 lg-te 3 ja 5 alusel tuleb pankrotihaldur jätta pankrotihalduri kohustustest vabastamata. Haldur vabastatakse kohustustest PankrS § 165 lg 5 alusel pärast vajalike toimingute tegemist ja aruande esitamist. Maakohus jäi tulude ja kulude kandmise metoodika osas 12. septembri 2019 määruses märgitud seisukohtade juurde. Lõpparuandes näidatud kulud on esitatud viisil (tabelid 6, 7, 8, 9), mis vastab PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 9 nõuetele. Lõpparuandes näidatud tulud (tabelid 12, 13, 14, 15, 16) vastavad PankrS § 162 lg 2 p-des 1, 4 ja 5 nõutule. Maakohus ei nõustunud seisukohaga, et tulud ja kulud peaksid olema näidatud n.ö bilansimeetodil, mille juures on arvesse võetud juba see, et kulu on (kolmanda isiku poolt) hüvitatud või et tulu (laekumine) on vähenenud selle saamiseks tehtud kulu arvel. Selline käsitlus ei vasta PankrS §-s 162 sätestatule. Võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlgniku vara arvel. Võlgniku vara (ehk pankrotivara) arvel tehakse enne nõuete rahuldamist väljamaksed ja väljamaksete tegemise korra määravad PankrS § 153 lg-d 1 ja 2. Tartu Ringkonnakohus on 11. novembri 2016 määruse resolutsiooni p-s 2.2 märkinud, et võlgniku majandustegevusega seotud kulud ehk massikohustused kuuluvad kandmisele pankrotivara arvelt ega kuulu täiendavalt liigitamisele ega jaotamisele eri kategooriate võlausaldajate vahel. Võlausaldajad osalevad kõikide kulude kandmises seeläbi, et need kuuluvad kandmisele pankrotivarast enne võlausaldajatele raha välja maksmist. Maakohus leidis, et lõpparuandes esitatud kulude liigitus, mille kohaselt 1) pandipidaja kanda jäävad pankrotivaraga seotud kulud ja 2) ülejäänud pankrotimenetluses tehtud väljamaksed ja kantud kulud, on põhjendatud. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja I väitega, et konkreetsete õigusvaidlustega seotud kulud jm väljamaksed tuleb omistada üksnes pandiga tagamata võlausaldajatele ja pandipidaja ei pea nendes osalema. Pandipidaja (võlausaldaja I), kes on I järgu võlausaldaja, on võlausaldaja ka II järgus. Seetõttu osaleb ta kulude kandmises nii I kui ka II järgus. Maakohus leidis, et arvestades menetluse raames õigusabi osutajale püstitatud eesmärki, kogutud teabe ja analüüsi hulka, tuleb õigusabi kasutamist üldiselt pidada põhjendatuks. Tsiviilasja nr 2-13-19245 menetluses ei olnud vaidluse all ainult (ja mitte peamiselt) rahaline nõue, vaid vaidluses lahendamist vajavaks küsimuseks oli ka juhtorgani liikme vastu nõude esitamine PankrS § 163 lg 5 tähenduses, võlgniku maksejõuetuse põhjus(t)e väljaselgitamine ja võimaliku juhtimisvea kindlakstegemine. PankrS § 66 lg 3 teise lause järgi kontrollis kohus kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. Maakohus luges põhjendamatuteks õigusabikulusid umbes 10% ulatuses kogu õigusabi mahust. Kohus kontrollis lõpparuandes viidatud kohtumenetluste kulgu kohtute infosüsteemi vahendusel. Maakohus jättis kinnitamata halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutustest 22 288 eurot 61 senti (käibemaksuga). Tabelis 6, 7 kajastatud kuludest (kulud kokku summas 793 839 eurot 78 senti (käibemaksuga)) jättis maakohus kinnitamata kulud koos käibemaksuga summas 22 288 eurot 61 senti. Maakohus leidis, et pankrotihalduri taotlus juba kantud kulude kinnitamise osas tuleb rahuldada osaliselt summas 771 551 eurot 17 senti (käibemaksuga). Pankrotihaldur palub määrata halduri tasuks 216 640 eurot 60 senti (ilma käibemaksuta), mis tuleb tasaarvestada kinnitamata kuludega summas 18 573 eurot 84 senti (ilma käibemaksuta), väljamakstavaks tasuks on 198 066 eurot 76 senti, millele lisandub käibemaks 39 613 eurot 35 senti, kokku 237 680 eurot 11 senti. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja I vastuväidetega halduri tasu osas ning pidas põhjendatuks võtta halduri tasu kujunemise aluseks lõpparuandes tabelis 10 näidatud pankotivara tulemit. Maakohus leidis, et pankrotihalduri tasu määramisel tuleb arvestada Veskimehed OÜ-lt rendilepingu alusel saadud laekumisi täiel määral. Rendilepingu
puhul ei tegutsenud pankrotihaldur ainult renditasu vastuvõtjana, vaid ta teostas ka rendileandja kohustusi. Ülejäänud väljatoodud tulude ja õigusabikulude puhul ei ole n.ö bilansimeetodi kasutamine põhjendatud ega kooskõlas pankrotiseadusega. Maakohtu hinnangul on käesoleva pankrotimenetluse pankrotihalduri ülesannete maht selline, mis õigustab halduri tasu määramist 2,2% ulatuses pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Halduri tasu suuruse määramisel arvestas maakohus muuhulgas järgmisi asjaolusid: 1) pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduste arv oli suur (88), nende kontrollimine töömahukas, haldur esitas põhjendatud vastuväited enam kui 18%-le kaitsmisele esitatud nõuetest; 2) samal päeval pankroti väljakuulutamisega esitas haldur kohtusse hagi ja hagi tagamise avalduse, mille tulemusena oli võimalik saada kontroll ettevõtte tegevuse üle, pidada läbirääkimisi üürnikuga rendilepingu tingimuste osas, millega loodi võimalus töötava ettevõtte müümiseks pankrotimenetluses; 3) tehase igapäevase majandustegevuse korraldamine ja vastutus selle eest; 4) pankrotivara tervikvarana ja tegutseva ettevõttena müügi ettevalmistamine, müügikeskkonna ettevalmistamine; 5) vara välistamise taotluste oluline hulk, välistamise korraldamine, läbirääkimiste pidamine; 6) suur kohtumenetluste hulk, milles haldur osales võlgniku asemel PankrS § 541 lg 1 korras, aga ka häälte arvu määramise vaidlustes, kriminaalmenetluses, ärikeelu kohaldamise asjas; 7) PankrS § 163 lg 5 nimetatud teemade käsitlemine mitmekülgselt ja ammendavalt - kriminaalasjad, ärikeelud, juhtimisvea kontroll, nõuete esitamine juhtorgani liikmete vastu; 8) pankrotihaldur ei ole kogu menetluse jooksul nõudnud bürookulude hüvitamist, määratav tasu sisaldab ka bürookulude kompensatsiooni. Kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis hinnates leidis maakohus, et haldurile määratav tasu on suurem alammääras määratavast tasust (1%). Samas täiendava õigusabi kasutamine ei võimalda määrata halduri tasu enamas määras kui 2,2% pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Maakohus jättis kinnitamata kulud õigusabi eest, mille kasutamine ei olnud põhjendatud. Kuna kulud on teenuseosutajatele välja makstud, arvas maakohus PankrS § 65 lg 8 alusel määratavast halduri tasust maha kulutused, mis ei olnud vajalikud ja mida kohus ei kinnitanud, s.o summas 18 573 eurot 84 senti (käibemaksuta). Kohus määras pankrotihalduri väljamakstavaks tasuks 237 680 eurot 11 senti (käibemaksuga). Võlausaldaja I nõue tunnustati summas 8 529 262 eurot 22 senti, millest on tasaarvestuse teel tasutud 7 944 291 eurot 76 senti. Kuna võlausaldaja I kannab pankrotimenetluses kulusid 815 633 euro 57 sendi ulatuses, jääb nõue rahuldamata PankrS § 153 lg 1 p 1 järgus ja see kuulub rahuldamisele PankrS § 153 lg 4 alusel koos PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõuetega. Esimeses järgus on pandipidajast võlausaldajal õigus saada oma nõue rahuldatud 7 713 628 euro 65 senti ulatuses (8 529 262 eurot 22 senti - 815 633 eurot 57 senti). Võlausaldaja I on saanud oma nõude rahuldatud juba enne jaotusettepaneku koostamist summas 7 944 291 euro 76 sendi ulatuses ehk 230 663 euro 11 sendi võrra suuremas summas, mis tuleks võlgnikule tagastada. Võlausaldajale I kuulub teises järgus väljamaksmisele 95 730 eurot 50 senti (tabel 21 ja 22 rida 11) ja nende summade vahel on võimalik teha tasaarvestus. Maakohus märkis, et on käsitlenud võlausaldaja I tagastamisele kuuluva summa maksmist
12.septembri 2019 määruses (punkt 18.2.), millega jäeti kinnitamata 19. augusti 2019 esitatud lõpparuanne. Kokkuleppe puhul on tegemist võlaõigusliku kokkuleppega, mille täitmist on poolel õigus nõuda selle kokkuleppe kohaselt (VIII kd tl 11-15). Tulenevalt halduri kohustustest (PankrS § 55 lg 1) tuleb halduril kokkuleppe täitmist nõuda, st sellesisuline tagastamisnõue võlausaldajale esitada. Kohus märkis, et käsitleb seda võimalikku summat PankrS § 162 lg 2 p-s 5 märgitud võlgnikul teistelt isikutelt saadaoleva varana. Kohtu hinnangul on selle summa prognoosimine toimunud halduri poolt põhjendatud arvutuskäiku järgides. Tegemist on nõudega, mille täpse suuruse kindlaksmääramine saab toimuda pärast lõpparuande kinnitamist ja selle nõude
rahuldamisel pankrotivarasse laekuva raha väljamaksmine toimub PankrS § 166 lg-te 1 ja 3 korras järeljagamisena. Pankrotihaldur on teinud ettepaneku broneerida selle nõude esitamise kulude katteks vajalikud vahendid ja selline ettepank on kooskõlas PankrS § 166 lg-s 5 sätestatuga. Kui broneeritud raha kasutamist ei leia, toimub selle väljamaksmine järeljagamisega analoogselt PankrS § 166 lg 3 alusel. Asjaolu, et käesoleval ajal ei ole selgust selle summa täpse suuruse üle, ei takista lõpparuande kinnitamist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta lõpparuanne kinnitamata, tagastada lõpparuanne pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ja uue lõpparuande esitamiseks. Võlausaldaja I palub menetluskulud jätta võlgniku kanda. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt rikutakse kinnitatud lõpparuandega oluliselt võlausaldaja I huve. Pankrotimenetluses on võlausaldajate kanda jäetud kulud, mis tegelikkuses on võlgnikule juba hüvitatud ning I järgu võlausaldajate kanda jäetud kulud, mis on otseselt kantud II järgu võlausaldajate huvides. Võlausaldaja I leiab, et kulusid, mis võlgnikule pankrotimenetluses erinevatel põhjustel hüvitati, ei saa lugeda sellisteks kuludeks, mille kandmisel peaksid osalema võlausaldajad ja hüvitist, mis nende kulude kandmiseks on võlgnikule laekunud, ei ole põhjendatud lugeda tuluks, mida tuleks hakata võlausaldajate vahel jagama. Võlausaldaja I peaks I järgu arvelt osalema üksnes nende kulude kandmisel, mida võlgnikule ei hüvitatud, samuti vastavalt lõpparuandes kajastatud proportsioonile pankrotihalduri tasu maksmises. Majandustegevuse jätkamisega seotud kulud (rendileping OÜ-ga Veskimehed), riigilõivu kulud (mis tagastati võlgnikule) ei ole pankrotimenetluse kulu, mis kuulub võlausaldajate poolt täiendavalt kandmisele. Võlausaldaja I hinnangul on lõpparuandes ebaõigesti kajastatud ka OÜ Lextal Advokaadibüroo, Advokaadibüroo COBALT OÜ ja tsiviilasjaga nr 2-13-19245 seotud kulud. Võlausaldaja I on seisukohal, et pandiga tagamata pankrotivaraga otseselt seotud kulud (lõpparuande tabel 7 read 7-18) oleksid pidanud jääma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate kanda. Antud juhul on sellise lõpparuande kinnitamisega koheldud pandipidajat oluliselt erinevalt teistest võlausaldajatest ja rikutud pandipidaja õigusi. Maakohus on põhjendamatult kinnitatud ebamõistlikult suured kulud õigusabile. Kohus on ebaõigesti kinnitanud kuludena kõik pankrotimenetluses tehtud väljamaksed. Õigusabikulud Advokaadibüroo TGS Baltic AS-ile, OÜ-le Lextal Advokaadibüroo (välja arvatud tsiviilasjas nr 2-12-40383, kus kanti kulusid õigusabile summas 1 007 eurot 50 senti, mis on võlgnikule täies ulatuses hüvitatud) ja Advokaadibüroole Glikman, Alvin & Partnerid ei olnud tegelikkuses võlgniku pankrotimenetluses põhjendatud, kuivõrd vastavate õigustoimingute tegemine kuulus halduri enda pädevusse. Kohus on kinnitanud kulud õigusabile ebaõigesti ka seetõttu, et kulude tegemiseks ei olnud halduril vastavalt PankrS § 66 lg-le 2 pankrotitoimkonna eelnevat nõusolekut. Võlausaldaja I hinnangul on maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult määranud haldurile tasu suuremas ulatuses kui alammääras. Puudusid alused haldurile alammäärast suurema tasu määramiseks. Haldur on väga olulises ulatuses kasutanud õigusabi halduri enda pädevusse kuuluvates küsimustes. Pankrotivara ei suurenenud halduri tegevuse läbi. Halduri töö maht ja keerukus on vastanud pankrotivara suurusele ja kajastub tasu alammääras. Halduri tasu arvestamise aluseks olev summa on osaliselt ebaõige.
6.Pankrotihaldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
Vastuväidete kohaselt ei nähtu määruskaebusest võlausaldaja I õiguste rikkumine. Võlausaldajal ei ole kaebeõigust, kui kinnitatud lõpparuanne ei mõjuta võlausaldaja nõude rahuldamise ulatust. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Lõpparuandes on pankrotimenetluse kulud ja tulud õigesti kajastatud. Lõpparuande koostamisel kasutatud pankrotimenetluse kulude ja laekumiste kajastamise metoodika ei kahjusta võlausaldaja I kui pandipidaja huve. Võlausaldaja I poolt soovitud pankrotimenetluse kulude kajastamise meetodi rakendamine tooks kaasa olukorra, kus pandiga koormamata vara müügist saadud raha ja muid laekumisi kasutatakse pankrotimenetluse kulude katmiseks ebaproportsionaalselt suures ulatuses. Pankrotihaldur leiab, et pankrotiseadus ei võimalda pankrotimenetluse kulude koosseisus eristada pandiga tagamata pankrotivaraga seotud kulusid. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel. Maakohtu poolt määratud halduri tasu on põhjendatud.
7.Võlausaldajad II ja III paluvad määruskaebuse jätta rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Määruskaebusest ei nähtu, milles konkreetselt võlausaldaja I õiguste rikkumine seisneb. Asjakohatud on võlausaldaja I väited pankrotimenetluse kulude ja tulude metoodika kohta. Pankrotihalduri tasu suurus on põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). Eelkõige märgib ringkonnakohus, et võlausaldaja II ja võlausaldaja III osalesid maakohtu menetluses kui lõpparuandele ühise vastuväite esitanud võlausaldajad. Kuna nad Tartu Maakohtu
29.aprilli 2020 määrust ei vaidlustanud (s.o nad ei vaidlustanud lõpparuande kinnistamist), siis ei ole nad ringkonnakohtu menetluses enam menetlusosalised. Lõpparuandele ühise vastuväite esitanud isikutena ei saa nad olla menetluses pankrotihalduri poolel, s.o tegemist ei ole apellatsiooniastmes vastustajatega. Lähtudes eeltoodust ei kuulu menetluskulud ringkonnakohtus võlausaldajale II ja võlausaldajale III hüvitamisele.
9.1.Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidleb võlausaldaja I vastu kulude kajastamise metoodikale lõpparuandes. Võlausaldaja I seisukoha kohaselt kulusid, mis võlgnikule pankrotimenetluses erinevatel põhjustel hüvitati, ei saa lugeda sellisteks kuludeks, mille kandmisel peaksid osalema võlausaldajad. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti leidnud, et lõpparuandes näidatud kulud on esitatud viisil, mis vastab PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 9 nõuetele. PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 9 kohaselt peab pankrotihaldur märkima lõpparuandes muuhulgas andmed PankrS §-s 146 nimetatud väljamaksete kohta ja kohtukulud ning halduri tehtud vajalikud kulutused. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduriga selles, et pankrotihaldur ei saa pankrotimenetluse kulude hulgast välja arvata kulusid, mis on võlgnikule erinevatel põhjustel hüvitatud. Asja materjalidest nähtuvalt on pankrotihaldur kajastanud pankrotimenetluse kulud lõpparuandes kooskõlas pankrotiseaduses sätestatuga. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud võlausaldaja I väited selles, et lõpparuandes on ebaõigesti kajastatud riigilõivu kulud, OÜ Lextal Advokaadibüroo kulud, Advokaadibüroo COBALT OÜ kulud ja tsiviilasjaga nr 2-12-19245 seotud kulud.
Vastuseks võlausaldaja I väitele, et majandustegevuse jätkamisega seotud kulud (rendileping OÜ-ga Veskimehed) ei ole pankrotimenetluse kulu, mis kuulub võlausaldajate poolt täiendavalt kandmisele, märgib ringkonnakohus järgmist. Tartu Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud 11. novembri 2016 määruse (jõustunud) resolutsiooni p-s 2.2 märkinud, et võlgniku majandustegevuse jätkamisega seonduvad kulud (23. mai 2016 jaotusettepaneku p 4.1.1.1 ja 4.1.1.3) kuuluvad kandmisele pankrotivara arvel, s.o tegemist on massikohustustega, mis ei kuulu täiendavalt liigitamisele ega jaotamisele eri kategooriate võlausaldajate vahel. Ringkonnakohus märkis nimetatud määruse põhjendustes, et põhjendatud ei ole kategoriseerida kõiki pandiesemetega seotud kulutusi selliselt, et need kulud jääksid ainuüksi pandipidaja kanda.
9.2.Ringkonnakohus leiab, et lõpparuande kulude ja laekumiste kajastamise metoodika ei kahjusta võlausaldaja I kui pandipidaja õigusi. PankrS § 153 lg 2 kohaselt pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseteks on vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused ning pankrotimenetluse kulud. Riigikohus on 4. novembri 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15 leidnud, et PankrS § 153 lg 2 näeb ette, millises proportsioonis arvutatakse pandipidaja kantud kulusid pankrotimenetluse kogukuludest, ja sätestab ka piirmäära, millest rohkem pandipidaja kulusid ei kanna, olenemata tegelikust proportsioonist. PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17). Eelviidatud Riigikohtu lahenditest tuleneb, et kõik võlausaldajad, sh ka pandiga tagatud nõudega võlausaldajad, osalevad PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste katmises oma jaotise arvel ning võlausaldaja I väited, et pandiga tagamata pankrotivaraga otseselt seotud kulud oleksid pidanud jääma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate kanda, ei ole põhjendatud. Tartu Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas 1. juuni 2017 määruse p-des 12 ja 13 asunud samale seisukohale ning leidnud, et ebaõiglane oleks olukord, kui pandiga tagatud nõudega võlausaldaja peaks kandma vaid otseselt pandiga tagatud vara säilimiseks ja hoolduseks tehtavad kulud. Pankrotiseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli 15%-lise piirangu kehtestamise eesmärgiks selliste olukordade vältimine, kus muu pankrotivara müügist saadud rahast piisas pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks, pandieseme müügist saadud raha maksti täies ulatuses pandipidajast võlausaldajale välja ning menetluse läbiviimise kulude eest vastutasid üksnes pandiga tagamata võlausaldajad.
9.3.Vastuseks võlausaldaja I väitele, et kulud õigusabile on kinnitatud ebaõigesti ka seetõttu, et halduril puudus PankrS § 66 lg 2 järgi pankrotitoimkonna eelnev nõusolek, märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis, et pankrotitoimkond on 5. aprilli 2012 - 4. märtsi 2016 kulud kinnitanud pankrotitoimkonna koosolekul 9. märtsil 2016 kogusummas 746 677 eurot 82 senti (lisandub käibemaks) ning nende kulude osas ei kohaldu PankrS § 66 lg 2 teine lause. Ülejäänud kulude osas, mis tekkisid perioodil 4. märts 2016 25. juuli 2019 (pärast 25. juulit 2019 ei ole pankrotivara arvel kulusid kantud), ja mida ei ole pankrotitoimkonna otsusega kinnitatud, kohaldub PankrS § 66 lg 2 teine lause. Samas ei piira PankrS § 66 lg 2 halduril ilma pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul nõuda õigusalase nõustamise ning audiitor- ja raamatupidamisteenuse saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui kulutused on vajalikud pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata, sest see on kohtu
otsustada, kas kulutused on põhjendatud (vt Riigikohtu 11. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust asuda vaidluse keerukuse ja mahukuse osas maakohtust vastupidisele seisukohale ning pankrotioimkonna eelneva nõusoleku puudumine teatud kulude osas ei ole aluseks lõpparuande kinnitamata jätmiseks.
9.4.Põhjendatud ei ole võlausaldaja I väide, et ebaõigesti on jäetud I järgu võlausaldaja kanda II järguga otseselt seotud kulud. Riigikogus on 4. novembri 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15 p-s 14 asunud seisukohale, et ka pandipidaja osaleb koos teiste võlausaldajatega rahuldamata jäänud ja teise järku arvatud nõuetega täiendavalt menetluskulude kandmisel. Seega osaleb pandipidaja PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud kulude kandmisel kahel korral: esmalt PankrS § 153 lg-s 2 märgitud ulatuses (müügiesemest saadud raha arvel) ja seejärel pandieseme müügist saadu arvel rahuldamata nõude osas ka teises järgus. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduri seisukohaga selles, et võlausaldaja I soovitud pankrotimenetluse kulude kajastamise meetod on vastuolus pankrotiseadusega ja kohtupraktikaga ning kahjustaks oluliselt võlausaldajaid, kelle nõuded on tunnustatud PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
10.Ringkonnakohus leiab, et haldurile määratud tasu suurus on põhjendatud. Praegusel juhul kohaldub PankrS § 651 lg 3, mille kohaselt on halduri tasu ülemmäär kuni 5% pankrotivarast. Sel juhul ei või tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast (PankrS § 651 lg 4). Seega on pankrotihalduri tasu määramiseks seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid PankrS § 651 lg-te 3 ja 4 koostoimes. Järelikult, kui pankrotivara ületab 640 000 eurot, siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist vahemikus 1-5% pankrotivarasse laekunud vara maksumusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus oma diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes väljendatud seisukohaga, et pankrotihalduri tasu ei tohiks praegusel juhul olla suurem kui 1% pankrotivarast. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud oma seisukohta selles, miks on praegusel juhul põhjendatud määrata haldurile PankrS § 651 lg-st 4 sätestatud määrast suurem tasu ning, et pankrotihalduri töö maht ja keerukus vastab määratud tasu suurusele. Halduri tasu vähendamiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et haldur on kasutanud täiendavat õigusabi. Maakohus on hinnanud halduri poolt kasutatud õigusabi mahtu ning lugenud põhjendamatuks õigusabikulusid 10% ulatuses. Maakohus märkis, et pankrotihaldur oli menetlusosaliseks üheksas tsiviilasjas ning kahes kriminaalasjas, haldur kasutas õigusabi viies tsiviilasjas. Maakohus on põhjendatult leidnud, et arvestades pankrotimenetluse kulgu, kogutud teabe ja analüüsi hulka ning asja keerukust, on õigusabi kasutamine põhjendatud ning ringkonnakohtul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Pankrotimenetluses kasutatud õigusabi kulud on PankrS § 150 lg 1 p 1 järgi pankrotimenetluse kulud, mis kantakse PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt pankrotivarast. Seega puudub alus jätta õigusabikulud pankrotihalduri kui pankrotimenetluse toiminguid tegeva organi kanda. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16, p 15). Arvestades viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohta, on ebaõiged võlausaldaja I väited selles, et halduri tasu väljamõistmisel oleks tulnud tasust maha arvata põhjendamatud kulud õigusabile. Viidatud lahendist tuleneb ka põhimõte, et kui haldur on kasutanud pankrotimenetluses oma ülesannete täitmiseks õigusabi, siis arvestatakse seda halduri tasu määramisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus halduri tasu määramisel arvestanud sellega, et haldur on kasutanud õigusabi. Maakohus leidis, et õigusabikulud ei ole põhjendatud 10% ulatuses. Pankrotihaldur on selgitanud, et ta on õigusabi kasutamist tasu arvestamisel juba arvesse võtnud. Arvestades
käesoleva pankrotimenetluse kestust ning menetluses tehtud toiminguid, võlausaldajate hulka ning pankrotimenetluse keerukust üldiselt, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata haldurile tasu suuremas ulatuses kui pankrotiseaduses sätestatud alammäär vaatamata sellele, et haldur on kasutanud menetluses õigusabi.
11.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda. Kuna pankrotihaldur on ise määruskaebusele vastanud, ei ole talle eelduslikult menetluskulusid tekkinud. Eelnevast tulenevalt määrab ringkonnakohus, et pankrotihalduril puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.