3.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta 97% ulatuses hageja NK kanda ja 3% ulatuses kostja Swedbank AS kanda.
4.Otsuse jõustumisel tühistada käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu poolt 04.12.2013 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist 1(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.22.11.2013 esitas NK (hageja) Harju Maakohtusse hagi Swedbank AS-i (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2013/6986.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11.11.2005 laenulepingu nr 05-238705-EL ja 30.06.2008 laenulepingu nr 08-091715-EV. 11.11.2005 sõlmitud notariaalsete lepingutega on seatud kostja kasuks hüpoteegid hagejale kuuluvale Tallinnas aadressil XXXXXX XX-XX asuvale korteriomandile (edaspidi ka XXXXXX tn korter) summas 595 000 krooni ning aadressil XXXXXXXX X-XX asuvale korteriomandile summas 1 800 000 krooni. 02.07.2008 sõlmitud notariaalse lepinguga on XXXXXX tn korterile seatud kostja kasuks täiendav hüpoteek summas 225 000 krooni.
3.12.09.2013 andis kostja hagejale kätte lepingute ülesütlemise teatise. 04.11.2013 sai hageja täitmisteate täitemenetluse nr 022/2013/6986 alustamise kohta hageja suhtes. Hageja hinnangul on algatatud täitemenetlus lubamatu. Kostja on lepingutasudega, võla menetlustasude, intressidega, viivistega ja nende kõrvalkohustuste katteks raha juurde laenamisega kasvatanud laenujäägi kunstlikult ebamõistlikult suureks. Hagejal puudub selgus võla arvestuse osas. Olukorras, kus kostja pole mitme aasta vältel hagejale esitanud maksegraafikuid, mille järgi saanuks hageja makseid teha ja võla suurust kontrollida, ei olnud kostjal õigust lepingut üles öelda. Kummaski laenulepingus ega nende lisades pole toodud, kui suur oli tegelikult krediidi brutosumma. Kostja on arvestanud tasutud summad viiviste katteks, kuid see on tarbijakrediidi puhul keelatud.
4.Raha laenamine makseraskustesse sattunud hagejale intressi tasumiseks ilma raha reaalse väljamakseta, millelt omakorda arvestatakse intressi, on vastuolus hea usu põhimõttega ja keeluga arvestada intressilt intressi. Tagatiskokkulepete kehtivus on küsitav, sest tegemist on laiaulatuslike tagatiskokkulepetega ning tüüptingimustega, mis koormavad tarbijat ebamõistlikult. Tuleb arvestada, et teise lepingu on sõlminud 1935. aastal sündinud hageja esindaja. Kostja ei hinnanud laenulepingute sõlmimise eelselt hageja krediidivõimekust. Lisaks on kostja arvestanud intressi enam kui seadusega lubatud. Kostja on tekitanud hagejale kahju summas 24 664,08 eurot, mille hageja kostja nõudega tasaarvestab.
5.Pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-11-27551 sai kostja lepingud üles öelda üksnes selle võla pinnalt, mis oli muutunud graafikute järgselt sissenõutavaks kehtetu ülesütlemise päeval. Kostja ei olnud nõus pidama läbirääkimisi võla tasumise osas ning rikkus sellega võlaõigusseaduse (VÕS) §-i 416. Kostja teatisest ei selgu, millal luges kostja lepingud ülesöelduks. Ülesütlemise avaldus pole selge.
6.Võlgnevus summas 40 650,84 eurot on 23.12.2010 seisuga aegunud. Aegumine ei katkenud täitemenetluse alustamisega, sest kostja nõue ei olnud täitedokumendiga tunnustatud. 2(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222
Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.
8.Hageja ei ole alates 08.12.2009 ühtegi laenulepingujärgset makset kostjale tasunud. Hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest ei pea lähtuma üksnes erandlikes olukordades, vaid kogu võlasuhte vältel ning heauskse käitumise kohustus lasub ka võlgnikul. Kostja on võimaldanud hagejale soovitud maksepuhkusi, andnud kohustuste täitmiseks korduvalt täiendavaid tähtaegu, avaldanud nõusolekut kompromissiks ning tuletanud jooksvalt meelde, et lepingujärgseid kohustusi tuleb nõuetekohaselt täita.
9.Laenulepingute lisade ning nõudearvestustega on tõendatud, et laenulepingu nr 05238705-EL alusel andis kostja hagejale laenu kokku 121 028,30 eurot. Laenulepingu nr 08-091715-EV alusel maksti hagejale välja kokku 11 951,40 eurot. Kostja on esitanud hagejale kõik olemasolevad maksegraafikud. Internetipanga vahendusel teatavaks tehtud graafikuid ei saa tagantjärgi infotehnoloogilistel põhjustel taastada. Hagejaga sõlmitud laenulepingute ning nende osaks olevate tüüptingimuste kohaselt edastab pank graafiku laenusaajale. Kui hageja ei saanud graafikut kätte, pidi ta sellest panka informeerima.
10.Kostja pole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Hageja avaldas, et tema igakuine netosissetulek oli vastavalt 43 680 krooni ja 32 700 krooni. Muid kohustusi ja ülalpeetavaid hagejal laenu taotlemise ajal ei olnud. Kostja ei ole liitnud kogunenud võlgnevust üheks uueks laenuks, vaid on kahel korral väljastanud esialgsele laenusummale lisaks uusi laenusummasid, millelt intressi ja viiviste arvestamine ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6.
11.Kahe korteri turuväärtused olid kokku 2 450 000 krooni, millest 70% oleks laenusummaks moodustanud 1 715 000 krooni. Hageja soovis laenu suuremas summas, mistõttu tuli tal tasuda riskitasu 3%. Lepingutasu polnud ebamõistlikult suur – selle suurus tulenes hinnakirjast. Hageja pole tõendanud, et lepingu sõlmimise tasu oli analoogsete lepingute puhul oluliselt madalam.
12.Kostjale ei ole teada, et seadus seaks piiranguid esindaja vanusele. Hageja sugulasel olid kõik volitused laenulepingute ja hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimiseks.
13.Esimene maksepuhkus, mis anti hagejale mõlema lepingu puhul seoses lapsehoolduspuhkusele minemisega, oli põhjendatud ja kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Hageja senine maksekäitumine oli olnud igati korrektne. Teise maksepuhkuse eelselt oli hagejal tekkinud jooksev võlgnevus, millest tulenevalt oleks kostja võinud maksepuhkuse andmisest ka keelduda. Kostja esitas kohtule alternatiivsed nõudearvestused kummagi laenulepingu kohta, mis kajastavad hageja võlgnevust ilma teise maksepuhkuseta. Esitatud arvestuste kohaselt oli 30.04.2014 seisuga laenulepingu nr 05-238705-EL järgne võlgnevus kokku 131 687,08 eurot ning laenulepingu nr 08-091715-EV järgne võlgnevus kokku 13 571,50 eurot.
14.Laenulepingute ülesütlemise tahteavalduse sõnastus viitab üheselt sellele, et kui kogu võlgnevus jääb 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest tasumata, loeb kostja lepingud ülesöelduks ilma, et sellele järgneks täiendavaid kirjalikke tahteavaldusi.
3(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 Esimese astme kohtu otsus
15.Maakohus jättis 27.11.2014 otsusega (parandatud 01.12.2014 määrusega) hagi rahuldamata. Kohus tunnistas täitemenetlust täiteasjas nr 022/2013/6986 30.04.2014 seisuga lubatavaks järgmiselt: 1) laenulepingu nr 05-238705-EL järgne võlgnevus kokku 131 687,08 eurot, millest 113 392,89 eurot moodustab tasumata põhisumma, 10 994,68 eurot kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata intress ja 7299,51 EUR põhisummalt arvestatud viivis; 2) laenulepingu nr 08-091715-EV järgne võlgnevus kokku 13 571,50 eurot, millest 10 195,45 eurot moodustab tasumata põhisumma, 2716,04 eurot kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata intress ja 660,01 eurot põhisummalt arvestatud viivis. Samuti otsustas kohus, et kostjal on õigus hagejalt nõuda eelnimetatud põhivõla summadelt viivist alates 01.05.2014 kuni laenulepingust tulenevate põhivõlgnevuste täieliku täitmiseni mõlema laenulepingu puhul kuni põhivõlgnevuse suuruseni. Kõik menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
16.Kohus leidis, et lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks olid formaalsed eeldused täidetud ning kostja on järginud VÕS § 416 lg-t 1. Hageja ei ole pärast 12.09.2013 teinud hagejale mingeid makseid. Nõue muutus sissenõutavaks alates 27.09.2013.
17.12.09.2013 avalduses on märgitud, et lisainfot võlgnevuste ja võimalike kokkulepete saavutamise kohta on hagejal võimalik saada kirjas märgitud kontaktandmetel. Viidet kokkulepete saavutamise võimalusele ei saa iseenesest pidada piisavaks VÕS § 416 lg 2 nõuete täitmiseks, kuid arvestades pooltevahelisi eelnevaid suhteid, saab teha järelduse, et pooled on korduvalt püüdnud kokkuleppeid saavutada ning kokkuleppele pole jõutud. 2010. ja 2009. aasta jooksul on kostja hagejale saatnud korduvalt meeldetuletusi tekkinud võlgnevuse kohta ning palunud lahenduse otsimiseks pangaga ühendust võtta. Kohus asus seisukohale, et kostja on täitnud VÕS § 416 lõikest 2 tuleneva kohustuse.
18.Kohus luges tõendatuks, et kostja edastas hagejale 12.12.2013 uuesti 2005. aasta laenulepingu maksegraafikud. Hageja on internetipanka kasutanud ning on andnud maksegraafikute saamise kohta istungil vastuolulisi selgitusi. Kohus nõustus kostjaga, et hageja peab kandma neid lepingulisi riske, mis seonduvad internetiteenuste mittekasutamise ning hageja meiliaadressile saabuvate kostja teadete mittelugemisega. Isegi kui hageja poleks maksegraafikuid kätte saanud, ei vabastanud see teda laenumaksete tasumise kohustusest. Lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks olid kohtu hinnangul ka materiaalsed eeldused täidetud.
19.Täiteasjas nr 022/2013/6986 esitatud nõue pole aegunud. Pooled olid kokku leppinud viieaastase aegumistähtaja. Kuna kostja nõuded muutusid sissenõutavaks alates 27.09.2013, aegunuks kostja nõue 26.09.2018. Täitemenetluse alustamise aluseks olid notariaalsed hüpoteegilepingud, mitte laenulepingud. Asjaolu, et võlgnik saab esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, ei muuda täitedokumenti olematuks. Isegi kui eeldada, et võlgnevused muutusid sissenõutavaks 23.12.2010, ning et kehtinud oleks kolmeaastane aegumistähtaeg, poleks kostja nõue aegunud, sest tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg-st 1 aegumine katkes ja algas uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega 04.11.2013.
20.Kohtu hinnangul oli esimene maksepuhkus, mis anti hagejale mõlema lepingu puhul seoses lapsehoolduspuhkusele minemisega, põhjendatud ja kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Teise maksepuhkuse eelselt oli hagejal tekkinud jooksev võlgnevus. Kostja esitas 30.04.2014 alternatiivsed nõudearvestused kummagi 4(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 laenulepingu kohta, mis kajastavad hageja võlgnevust ilma teise maksepuhkuseta. Kohus pidas kostja alternatiivset nõudearvestust põhjendatuks. Arvestusest nähtub täpne võlgnevuse kujunemine ning hageja pole selgitanud, millest ta aru ei saa või kus on arvestustes viga.
21.Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja rikkus VÕS § 404 lg 2 punktist 2 tulenevat kohustust, s.t ei märkinud lepingutesse krediidi brutosummat. Laenulepingute sõlmise ajal kehtinud VÕS § 403 lõike 4 kohaselt ei kohaldatud VÕS § 404 lõike 2 punktis 2 sätestatut hüpoteegiga tagatud krediidilepingule, mis on sõlmitud sellistele lepingutele tavalistel tingimustel.
22.Kohus asus seisukohale, et kostja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja on laenu väljastamisel arvestanud hageja sissetulekute suurusega ja asjaoluga, et kostjal teistes krediidiasutustes kohustused puudusid. Samuti arvestas kostja laenu andmisel laenulepingu tagatisi. Hageja jättis ise kostjat olulistest andmetest (s.h teistest laenukohustustest) teavitamata. Hageja pole käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega, kui võttis laenu teades, et ei suuda laenukohustusi täita. Isegi kui eeldada, et kostja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei annaks see alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kuna hageja on ise oma käitumisega võimaldanud kahju tekkimise. Seega puudub hagejal nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada. Apellatsioonkaebus
23.18.12.2014 esitas hageja maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, palus maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja tunnistada sundtäitmine lubatavaks summas 113522,80 eurot.
24.Maakohtu otsus on hageja hinnangul põhjendamata, pole kooskõlas seadusega ning on vastuolus asjas esinevate tõenditega. Kohus on hinnanud tõendeid valesti ning jätnud mitmed asjaolud hindamata. Kohus juhtis asja vastupidiselt 08.04.2014 istungil selgitatud tõendamiskoormise jagunemise osas antud selgitustele. Kohus pole püüdnud pooli suunata asja kompromissiga lahendama.
25.Kostja pole esitanud kohtule terviklikku võla kujunemise tabelit. Võlgnevuse kujunemine ja põhiosa koosseis jäi kohtumenetluses tuvastamata. Hageja on põhistanud, et võlgnevuse põhiosa koosneb suurel määral ka kõrvalnõuetest. Kohus on võlaarvestuses lähtunud vaid ühest tõendist, milleks on kostja alternatiivse nõude lisas olev käsitsi koostatud poolik tabel. Kostja pole suutnud tõendada, kas ja millised graafikud internetipangas olid.
26.Tüüptingimusega on tarbijale pandud kohustus hankida ise graafikuid. See tingimus on tarbijale ebamõistlikult koormav, mistõttu on tüüptingimus tühine. Kohtuotsusest ei nähtu, milline lepingu punkt kohustab hagejat ise võtma graafikud internetipangast.
27.05.05.2009 seisuga koosneb hageja võlgnevus intressivõlast, viivistest ja menetlustasudest. Selle võla tasumiseks andis kostja 04.05.2009 mõlemasse laenulepingusse täiendavalt laenu, mis tähendab, et laenu põhiosa jääki lisandusid intressid, viivised ja menetlustasud. Täitemenetluses arvestatakse nüüd neile viivist, millega rikutakse VÕS § 113 lg-t 6. Hagejale jääb arusaamatuks kohtu märkus, et hageja pole täpsustanud, kus esineb viga. Hageja on vead välja toonud. 5(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222
28.Kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pole tõendatud, et hageja laenutaotlus on käinud krediidikomitees. Kohus pole otsuses selgitanud, miks kostja ei pidanud küsima hagejalt igakuiseid olmelisi kulusid või miks kohtu arvates need kulud ei omanudki krediidivõime hindamisel tähtsust. Hageja ei teadnud, et ta pidi informeerima kostjat Sampo pangas olevast kohustusest. Hageja ei mõista üldse eesti keelt ja täitis laenutaotluse kostja töötaja dikteerimisel. Isegi, kui hageja jättis Sampo panga laenust tahtlikult teatamata, ei omaks see krediidivõimelisuse hindamata jätmisel tähendust, sest see oli ebaoluline summa võrreldes hageja igakuisete kulutustega.
29.Hagejat polnud teise laenu taotlemise ajal Eestis ning kõik laenuga seonduva tegi hageja ema. Kostja pidi seetõttu olema veel hoolsam ja veenduma, et esindaja ei võtaks volitajale üle jõu käivat kohustust. Täispikkade graafikute esitamata jätmine on tarbijale olulise info teatavaks tegemata jätmine. Kui hageja oleks aru saanud, et liising on samuti laenu sisse liidetud, poleks ta tehingut teinud.
30.Kohus ei tuvastanud, millised maksepuhkused hageja sai ja millised tõendid seda kinnitavad. Ka esimese maksepuhkuse ajal olid hagejal võlad.
31.Kostja muutis hageja teadmata liisingu jäägi omaalgatuslikult uueks laenuks. Kohus on liisingu ümbervormistamise asjaolu pidanud tähtsusetuks ja on ebaõigesti asunud seisukohale, et laenuleping on tavalistel tingimustel sõlmitud leping ning et brutosummat polnud seetõttu vaja esitada.
32.Kohus kohaldas viieaastast aegumistähtaega üllatuslikult. Pooled pole selles küsimuses tüüptingimustele viidanud. Tüüptingimused, millele kohus viitas, ei kehtinud. Hageja hinnangul on kõik nõuded seisuga 23.12.2010 summas 2598,06 eurot aegunud.
33.Hagejal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest seni, kuni kostja pole esitanud hagejale dokumente, mis kostja nõude olemasolu ja suurust kinnitaksid. Lepingute täitmine oli alates 23.10.2010 kuni tsiviilasjas nr 2-11-27551 kohtuotsuse jõustumiseni peatunud. Seetõttu ei saanud kostja pärast kohtuotsuse jõustumist lepingu üllatuslikult kohe uuesti üles öelda ja lugeda makseid kolme aasta eest võlaks.
34.12.09.2013 lepingute ülesütlemine on tühine, kuna kostja ei olnud nõus pidama hagejaga läbirääkimisi ega sõlmima kokkuleppeid. 2009. ja 2010. aastal saadetud kirju ei saa käesolevas asjas arvesse võtta. Ülesütlemise avaldusest ei nähtu, mis päeval lepingud üles öeldi.
35.Kohus on tunnistanud täitemenetluse lubatavaks ka viivise osas, mida kostja pole täitemenetlusse esitanud. Tagatiskokkulepped, millega kahe korteriga on tagatud kõik täiendavalt antud laenud, on tühine ja kohene sundtäitmine vähemalt XXXXXX tn korteri osas on seega lubamatu. On ebamõistlik, et liisinguga omandatud XXXXXX tn korter tagatakse hüpoteegiga kogu korteri väärtuse ulatuses. Tegemist on ületagamisega. Pank eksitas tehingutes hageja esindajat. Kohus pole tagatiskokkulepete tühisusega seonduvat analüüsinud.
6(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 Vastustaja seisukoht
36.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
37.Kolleegium märgib esmalt, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus on hagi rahuldamata jätmisel lähtunud kostja alternatiivsest (vähendatud) nõudearvestusest ning tunnistanud kostja põhinõudeid puudutavas osas sundtäitmise lubatavaks täitmisteates (I kd, tl 63 ja 66-67) märgitust väiksemas ulatuses. Samuti on maakohus otsusega piiranud kostja õigust nõuda hagejalt põhivõla summadelt viivist põhivõlgnevuse suurusega (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Kuigi apellatsioonkaebuse päises märgitu kohaselt vaidlustab hageja maakohtu otsuse täies ulatuses, ei ilmne kaebuse sisust kolleegiumi arvates soovi eelnimetatud osas otsust vaidlustada ning ringkonnakohus vastavas ulatuses maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. Hageja on vaidlustanud otsuse osas, millega tema nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on jäetud rahuldamata.
38.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
39.Hageja on tuginenud maakohtu menetluses muu hulgas väitele, et tagatiskokkulepe ei ole kehtiv, täpsustamata küll, millist tagatiskokkulepet ta silmas peab. Hagi rahuldamata jätmisest võib ilmselgelt järeldada maakohtu mittenõustumist hageja kõnealuse seisukohaga, kuid maakohtu otsuses puuduvad selles küsimuses TsMS § 442 lg 8 esimese lause järgi nõutavad põhjendused. Eelmärgitut arvestades peab kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
40.Poolte esitatust nähtuvalt on vaidlusaluste nõuete tagamiseks sõlmitud poolte vahel kolm täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 järgset notariaalselt tõestatud kokkulepet. Esimese, 11.11.2005 sõlmitud notariaalse lepingu (I kd, tl 26-27) punktidest 3.1 ja 3.2.2 nähtub, et Tallinnas aadressil XXXXXXXX X-XX asuvale korteriomandile seatud hüpoteegiga (summas 1 800 000 kr) on tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel 11.10.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-238705-EL ja selle võimalikest lisadest. Teise, samuti 11.11.2005 sõlmitud notariaalse lepingu (I kd, tl 24-15) punktidest 3.1 ja 3.2.2 nähtub, et XXXXXX tn korterile seatud hüpoteegiga (summas 595 000 kr) on tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel 11.10.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05238705-EL ja selle võimalikest lisadest. Mõlema 11.11.2005 sõlmitud lepingu punkti 3.2.3 kohaselt on lisaks tagatud ka kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud ning tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Pärast laenulepingu nr 08-091715-EV sõlmimist (st uue laenulepingu sõlmimist) 30.06.2008 on pooled 02.07.2008 sõlminud kolmanda (täiendava) tagatiskokkuleppe (I kd, tl 2830), mille kohaselt seati Tallinnas XXXXXX XX-XX asuvale korteriomandile täiendav hüpoteek summas 225 000 krooni, mis tagab lepingu punkti 3.1 järgi kõiki kostja nõudeid hageja vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest muudatustest ja lisadest.
7(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222
41.Kolleegiumi hinnangul ei anna kohtu ette toodud asjaolud alust järelduseks, et ülalosundatud tagatiskokkulepped on tühised. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg-le 1 võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. AÕS § 279 lg 2 järgi võib pandiga tagada ka tingimuslikku nõuet ja § 279 lg 3 järgi ka tulevikus tekkivat nõuet. Seega on põhimõtteliselt lubatav tagada ka tulevikus tekkivaid nõudeid. Samas ei ole kohtupraktikas peetud laiaulatuslikku (globaalset) tagatiskokkulepet piiramatult lubatavaks. Tagatiskokkulepe võib olla heade kommetega vastuolus ja tühine osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 29). Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud ka tüüptingimusena (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 28).
42.Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja oli vaidlusalused tagatiskokkuleppe tingimused varem välja töötanud tüüplepingutes kasutamiseks või kasutas neid tingimusi muul põhjusel selliselt, et tingimuste üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja nende sisu mõjutada. Seega ei saa pidada tagatiskokkuleppeid asjaoludest tulenevalt ka tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud tagatiskokkulepped ei ole tüüptingimustel sõlmitud, puudub vajadus analüüsida seda, kas tagatiskokkulepped on VÕS § 42 kohaselt tühised. Kolleegium märgib samas, et isegi kui hageja ja kostja vahel sõlmitud tagatiskokkulepped või mõni neist oleks hageja väidetud tüüptingimus (kui pooled ei oleks tingimust eraldi läbi rääkinud), siis ei saaks neid lepingutingimusi hagi asjaoludest tulenevalt pidada hagejat ebamõistlikult kahjustavateks.
43.Hageja ja kostja vahel sõlmitud tagatiskokkulepped ei ole tühised ka nende sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 alusel, mille kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Käesolevas asjas vaidluse all olevast kahest laenulepingust ja nende lisadest tulenevate nõuete puhul on tagatiskokkulepped sõlmitud olemasolevate kohustuste tagamiseks, mille järgi hageja nõustus seadma hüpoteegid talle kuuluvatele kinnisasjadele tagamaks laenulepingutest tulenevaid nõudeid. Hagejale oli kõikide tagatiskokkulepete sõlmimise hetkel teada, et ta on sõlminud kostjaga laenulepingud, mille tingimuseks oli hüpoteekide seadmine hagejale kuuluvatele kinnistutele. 11.11.2005 sõlmitud notariaalsetes lepingutes sisaldub otseselt viide sõlmitud võlaõiguslikule lepingule, millest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on hüpoteegid seatakse. 02.07.2008 sõlmitud tagatiskokkuleppes puuduvad viited küll lepingu numbritele, kuid ajaliselt oli kokkulepe sõlmitud hetkel, mil mõlemad laenulepingud olid vormistatud ja hagejale oli teada tagatise andmise kohustus. Hageja poolt väidetud "ületagamine" ei saa kolleegiumi arvates üldjuhul kaasa tuua tagatiskokkuleppe tühisust, sest sundtäita saab ikkagi (hüpoteegiga tagatud) tegelikku nõuet.
44.Seega pidi hagejale tagatiskokkulepete sõlmimisel olema mõistlikult arusaadav, milliste kohustuste täitmise tagamiseks hüpoteegid seatakse. Tagatavad nõuded olid hageja jaoks piisavalt määratletavad ning kokkulepped ei piira ebamõistlikult tema majandusvabadust ega edasist toimetulekut. Samuti ei ole kostja poolt 8(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 tagatiskokkulepetest tulenevate vastuolus hea usu põhimõttega.
õiguste teostamine ringkonnakohtu
hinnangul
45.Maakohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et ainuüksi laenulepingute järgsete maksegraafikute puudumine ei vabastanud hagejat laenumaksete tasumise kohustusest. Kolleegium iseenesest nõustub maakohtu sellise järeldusega. Sõlmitud laenulepingute sisu ei toeta hageja käsitlust, et vaidlusaluste graafikute väidetav mittesaamine vabastas ta laenu osamaksete tasumise kohustusest. Ringkonnakohus peab vajalikuks siiski täiendavalt märkida, et hagejal võiks olla õigus oma kohustuste täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda juhul, kui ta oleks kostjat kooskõlas laenulepingute lisaks olevate tüüptingimuste (I kd, tl 177-180; 202-207) p-dega 5.3 graafiku või graafikute mittesaamisest teavitanud ning kostja oleks ka seejärel graafikuid mõistliku aja jooksul hagejale edastamata jätnud. Sellised asjaolud ei ole praegusel juhul aga tõendamist leidnud. Hageja ei ole ka väitnud, et ta oleks graafikute mittesaamisest kostjat teavitanud enne laenulepingute n-ö esimest ülesütlemist (2010.a detsembris). Kohtumenetluses graafikute mittesaamist puudutavad hageja väited tunduvad kolleegiumile otsitud ja väheveenvad, mh on hageja andnud graafikute saamise kohta menetluses vastuolulisi selgitusi, millele on juhtinud otsuses tähelepanu ka maakohus.
46.Kõnealune kostja tüüptingimuste punkt 5.3 ei ole ringkonnkohtu arvates VÕS § 42 järgi tühine. Ebaõige on hageja arusaam, nagu oleks tüüptingimusega pandud talle kohustus kogu aeg graafikut küsida või selle koostamist pangale meelde tuletada. Seda tuli lepingute järgi teha üksnes siis, kui ta polnud graafikut kätte saanud. Ringkonnakohus märgib, et ka VÕS § 23 lg 2 järgi peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja peab ise kandma neid lepingulisi riske, mis seonduvad internetiteenuste mittekasutamise, meiliaadressile saabuvate kostja teadete mittelugemisega.
47.Maakohus on otsuses analüüsinud muu hulgas hageja esitatud aegumise väidet ning leidnud, et kostja poolt täiteasja nr 022/2013/6986 menetluses esitatud nõue ei ole aegunud. Maakohus on seejuures primaarselt tuginenud laenulepingu lisaks olevate tüüptingimuste punktidele 14.2 (I kd, tl 36) ning 11.2 (I kd, tl 204 ja 207), millest tulenevalt on pooled kokku leppinud viieaastases aegumistähtajas. Maakohus on leidnud, et kostja nõuded muutsid sissenõutavaks alates 27.09.2013 ning aegunuks seega 26.09.2018. Kolleegiumi hinnangul on osundatud tüüptingimused tühised nende ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu, kuna tüüptingimusega on eelkõige oluliselt rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks (laenulepingute sõlmimisel kehtinud VÕS § 42 lg 1 redaktsioonis).
48.TsÜS § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat. See tähtaeg kehtib ka laenulepingu korral. Eelduslikult võib väita, et laenulepingutes antakse laenuandjatele suuremad õigused ja pannakse väiksemad kohustused kui laenusaajatele (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilajas nr 3-2-1-45-15, p 12). Laenulepingutest ja nende lisadest ei nähtu praegusel juhul selliseid hageja võimalikke rahalisi nõuded kostja kui laenuandja vastu, millele tegelikkuses võiks olla vajalik rakendada nõude pikendatud aegumistähtaega. Ilmselgelt ei vaja pikendatud aegumistähtaega laenusaaja ainus rahaline nõue laen välja maksta. Küll on lepingutes sätestatud arvukalt kostja võimalikke rahalisi nõudeid laenusaaja vastu. Seega ei ole laenulepingutes tagatud sisulist poolte õiguste tasakaalu. Nõude aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale on oluline pikendamine. See muudab 9(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks. Kui kõik laenuandjad seaksid kõnealuse tüüptingimuse laenu andmise eelduseks, siis muudaks see laenulepingust tulenevate nõuete jaoks seadusega sätestatud aegumistähtaja sisutuks.
49.Kõnealused põhjendused tuleb maakohtu otsusest eeltoodust johtuvalt välja jätta. Kuna laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamise tüüptingimused on tühised, kehtib nõude aegumisele seadusjärgne regulatsioon.
50.Ülalmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu otsuse lõppjäreldust, et täiteasjas nr 022/2013/6986 sundtäidetavad kostja nõuded ei ole aegunud. TsÜS § 159 lg 1 järgi katkes ja algas nende nõuete aegumine uuesti kostja poolt täitedokumendi täitmiseks esitamisega 04.11.2013, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Samuti on asjakohane maakohtu viide TsÜS § 1451 lg-le 1, mille järgi ei võtaks nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.
51.Kolleegium märgib siinkohal, et iseenesest põhjendamatu on apellatsioonkaebuses sisalduv etteheide, mille kohaselt ei olevat laenulepingu tüüptingimustest tulenevat aegumistähtaja pikendamist maakohtu menetluses arutatud, mistõttu maakohtu otsus on hagejale selles aspektis üllatav. 28.10.2014 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus kõnealust küsimust pooltega arutanud (II kd, tl 161pöördel).
52.Maakohtu otsuse põhjendused on kolleegiumi hinnangul osaliselt vastuolulised küsimuses, kas kostja on rikkunud suhetes hagejaga vastutustundliku laenamise põhimõtet (krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3). Otsuse põhjenduste punktidest 13, 15 ja 18 võib järeldada, et maakohtu hinnangul rikkus kostja hagejale teistkordsel maksepuhkuse andmisel (26.02.2010) nimetatud põhimõtet. Sellise järeldusega kolleegium iseenesest nõustub. Samas on maakohus otsuse põhjenduste punktis 21 asunud seisukohale, et kostja on hinnanud hageja krediidivõimekust ning järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Maakohtu põhjenduste kontekstist võib aru saada, et kohus on viimasel juhul tõenäoliselt silmas pidanud selle põhimõtte järgimist laenulepingute algsel sõlmimisel. See järeldus on ringkonnakohtu arvates maakohtu poolt analüüsitud tõenditest nähtuvaga kooskõlas. Eeltoodut arvestades peab kolleegium aga vajalikuks maakohtu otsuse põhjendustele lisada, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kostja poolt ei ole tõendamist leidnud, v.a kostja poolt hagejale teistkordse maksepuhkuse andmisel 26.02.2010.
53.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
54.Vastuseks apellatsioonkaebuse eelpool käsitlemata väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses enamjaolt korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohus on vaidlustatud otsuses suuremat osa apellatsioonkaebuses esitatud väidetest piisava põhjalikkusega käsitlenud, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või anda tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
10(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222
55.Iseenesest õige on hageja seisukoht, et täitemenetluses kui ümberpööratud tõendamiskoormisega menetluses on võla suuruse ja selle koosseisu tõendamise kohustus kostjal. Notariaalsete täitedokumentide korral (sh hüpoteegiga tagatud nõue) peab sissenõudja (praegusel juhul kostja) esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks. See tuleneb ka alates 05.04.2011 kehtivast TMS § 23 lg-st 41. Kohtutäiturile esitatavaid andmeid peab olema võimalik kontrollida ka kohtumenetluses. Samas on maakohus sellisest tõendamiskoormisest asja lahendamisel ka lähtunud. Kostja on esitanud maakohtule aruanded (lepingul sooritatud operatsioonidest), millest mh nähtuvad ka kõrvalnõuete arvestusperioodid, intressimäär ja nõuete sissenõutavaks muutumise ajad (I kd, tl 121-131, 132-135). Kohtu ettepanekul on kostja esitanud ka alternatiivsed arvestused (II kd, 125-126, 127128). Nende põhjal on põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine kolleegiumi arvates kontrollitav. Kolleegiumi hinnangul puudub alus väita, et maakohus pole arvestuste õigsust ja põhjendatust kontrollinud. Maakohtu nõudel on kostja esindajad kohtuistungitel nõudearvestusi korduvalt täiendavalt selgitanud (II kd, tl 49-50, 116118, 158-159). Asja materjalidest ei nähtu, et hageja ise oleks maakohtu menetluses osundanud arvestuste konkreetsetele puudustele või ebaselgustele. Hageja on esitanud arvestustele küll õiguslikke vastuväiteid, et põhivõlgnevuse jäägi hulka on kostja poolt arvestatud ka intressi, viivist ja menetlustasusid.
56.Kolleegiumi hinnangul ei võimalda menetluses tuvastatud asjaolud kostjale ette heita VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumist. Riigikohus on 19.02.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuses asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral ning sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv mistahes kokkulepe on tühine. Hiljem, 03.06.2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 tehtud otsuses (p 16) on Riigikohus seda seisukohta aga muutnud, leides, et kuigi VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt (ehk viivitusintressilt), ei keela seadus arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise.
57.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja poolt hagejale antud n-ö täismaksepuhkust. Hageja vastupidised väited ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Maksepuhkuste andmisega seonduv on tõendatud laenulepingute lisadega. Näiteks on laenulepingu nr 05-238705-EL 04.05.2009 sõlmitud lisa (I kd, tl 37-40) punkti 3.4 järgi laenusumma tagastamise alguskuupäev 30.11.2009, järelikult ei pidanud hageja perioodil 04.05.2009 – 30.11.2009 põhiosa tagastama. Nimetatud lepingu lisa punkti 3.17.2 kohaselt sai apellant ka intressi maksepuhkust. Järelikult sai apellant täismaksepuhkust. Hageja väidetud ebaselgused nimetatud küsimuses kolleegiumi hinnangul puuduvad. Maakohus on otsuse punktides 13 ja 14 piisava põhjalikkusega käsitlenud maksepuhkuste andmisega seonduvat.
58.Hageja väitel muutis kostja hageja teadmata liisingu jäägi omaalgatuslikult uueks laenuks, mistõttu ei olnud laenulepingud sõlmitud sellistele krediidilepingutele tavalistel tingimustel toona kehtinud VÕS § 403 lg 4 redaktsiooni mõttes. Kolleegiumi arvates ei ole hageja selline seisukoht õiguslikult põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et 11.11.2005 sõlmitud laenulepingu nr 05-238705-EL punktis 2.2 on fikseeritud laenulimiidi kasutamise sihtotstarve – korteriomandi asukohaga XXXXXXXX X-XX, Tallinn ostmine ning AS-i Hansa Liising Eesti ja hageja vahel 11(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 sõlmitud liisingulepingu nr 0013255L refinantseerimine (I kd, tl 31). Sama laenulepingu punkti 14.10 järgi on hageja lepingu allkirjastamisega kinnitanud, et on lepingu läbi lugenud ning saanud üksikasjalikku teavet lepingu ja lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ning on lepingust täielikult aru saanud ja selle tingimustega nõus. Hageja poolt menetluses esitatud vastupidised väited ei ole tõendatud. Enne laenulepingu või selle lisa allkirjastamist oli hagejal mõistlike eelduste kohaselt võimalik välja selgitada kõik tema jaoks olulised asjaolud (lisaks kostja poolt selgitatule). Samuti oli hagejal soovi korral õigus ja võimalus jätta leping või selle lisa sõlmimata.
59.Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-11-27551 tuvastas kohus laenulepingute ülesütlemise tühisuse, ei vabasta hagejat laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisest. Vastupidi, kehtiv leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Ka hageja pidi mõislikult aru saama, et tsiviilasjas nr 2-11-27551 esitatud hagi rahuldamise korral tuleb laenulepingute järgseid kohustusi edasi täita ning hiljemalt pärast kohtuvaidluse lõppu asub kostja uuesti täitmist nõudma. Hageja käsitlused, mille järgi lepingute täitmine tsiviilasjas nr 2-11-27551 toimuva menetluse ajaks peatus vms, ei põhine kehtival õigusel.
60.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt ei tohtinuks maakohus sundtäitmist lubatavaks tunnistada tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas. TMS § 56 lg 1 järgi rahuldatakse sissenõudja nõue koos viivise ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt arvestatakse viivist kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni.
61.Nõustuda ei saa hageja käsitlusega, nagu sõltuks kostjalt (kui krediidiasutuselt) oodatav hoolsuse määr hageja esindaja isikust, sh esindaja vanusest. Tehingute tegemiseks esindaja kasutamine ja tema isiku valimine kuulus täielikult esindatava (st hageja) mõjusfääri. Seetõttu peab esindatav eelduslikult kandma ka sellest lähtuvaid riske, sh riske, mis seonduvad esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumisega või esindaja jaoks kahjuliku tehingu tegemisega. TsÜS § 131 lg-st 1 tulenevat õiguskaitsevahendit ei ole hageja poolte esitatust nähtuvalt kasutanud.
62.Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja laenutaotlused on krediidikomitees käinud. Ringkonnakohus märgib, et see, kuidas on korraldatud laenutaotluste menetlemine kostja organisatsiooni siseselt, ei oma vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise seisukohalt tähtsust.
63.Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et ta ei mõista üldse eesti keelt ja täitis laenutaotluse kostja töötaja dikteerimisel. Selliseid asjaolusid ei ole hageja asja materjalidest nähtuvalt maakohtu menetluses esile toonud. Kolleegiumi hinnangul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 nimetatud õiguslikke aluseid, mis võimaldaksid taoliste uute asjaoludega apellatsioonimenetluses arvestada.
64.Nagu maakohus õigesti tuvastas, on kostja teistkordsel maksepuhkuse andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu on maakohus tunnistanud kostja põhinõudeid puudutavas osas sundtäitmise lubatavaks kostja poolt soovitust väiksemas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda hageja esitatud tõendid pidada põhjendatuks täiendavaid tasaarvestusi vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud väidetavate kahjunõuetega. Vastasel juhul võiks hageja sattuda 12(13)
Tsiviilasi nr: 2-13-55222 kostja rikkumise tõttu soodsamasse olukorda võrreldes sellega, kui teistkordset maksepuhkust poleks antud. See ei oleks kooskõlas kahjuhüvitamise üldiste eesmärkidega (VÕS § 127 lg-d 1 ja 5).
65.Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Asja materjalidest nähtuvalt on Harju Maakohus 04.12.2013 määrusega hageja taotlusel hagi tagamiseks peatanud täitemenetluse kohtutäituri Elin Vilippuse täiteasjas nr 022/2013/6986 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (I kd, tl 96). Vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimese lausega ei ole maakohus vaidlustatud otsuses hagi tagamise abinõudega seotud küsimuste osas seisukohta võtnud. Samas on maakohus hagi tagamise tühistanud 01.12.2014 määrusega (II kd, tl 186). Maakohtu viimatinimetatud määruse peale esitas hageja määruskaebuse, milles palus määruse hagi tagamise tühistamise kohta tühistada. 29.06.2015 määrusega on Tallinna Ringkonnakohus hageja määruskaebuse rahuldanud, maakohtu 01.12.2014 määruse tühistanud ning jätnud kostja taotluse hagi tagamise tühistamiseks rahuldamata. Vastavalt TsMS § 386 lg-le 4 tühistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagi tagamise kohtuotsusega. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
66.Eeltoodust lähtuvalt tühistab ringkonnakohus ülalviidatud Harju Maakohtu 04.12.2013 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulude jaotus
67.Maakohus on seoses hageja nõude rahuldamata jätmisega jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja kohtule menetluskulude ebaõiget jaotamist ette heitnud ning ringkonnakohus ei näe alust maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotust muuta. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotamisel peab kolleegium siiski vajalikuks arvestada asjaoluga, et kostja põhinõudeid puudutavas osas on sundtäitmine lubatavaks tunnistatud kostja poolt soovitust ligikaudu 2,5% väiksemas ulatuses. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel 97% ulatuses hageja kanda ja 3% ulatuses kostja kanda.
68.Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.