Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 22.11.2013 esitas Xxx Harju Maakohtusse hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2013/6986. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11.11.2005 laenulepingu nr xxx ja 30.06.2008 laenulepingu nr xxx. Laenulepinguid on hiljem lepingutele sõlmitud lisadega muudetud. 11.11.2005 sõlmitud notariaalsete lepingutega (milles sisaldub hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud) on seatud kostja (kui hüpoteegipidaja) kasuks hüpoteegid hagejale kuuluvatele Tallinnas aadressil Xxx asuvale korteriomandile (registriosa nr xxx) hüpoteegisummaga 595 000 krooni ning aadressil Xxx asuvale korteriomandile (registriosa nr 14205101) hüpoteegisummaga 1 800 000 krooni ning 02.07.2008 sõlmitud notariaalse lepinguga on Tallinnas, Xxx aadressil asuvale korteriomandile seatud kostja kasuks täiendav hüpoteek hüpoteegisummaga 225 000 krooni. 12.09.2013 andis kostja hagejale kätte lepingu ülesütlemise teatise. 04.11.2013 sai hageja täitmisteate täitemenetluse nr 022/2013/6986 alustamise kohta hageja suhtes. Hageja leiab, et algatatud täitemenetlus on lubamatu seetõttu, et: 1) kostja ei ole kehtivalt lepinguid üles öelnud; 2) lepingute ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega; 3) hagejal ei ole tekkinud igakuist laenu tagasimaksmise kohustust eelmisest ülesütlemisest kuni 12.09.2013 ülesütlemiseni, sest kostja ei ole esitanud hagejale maksegraafikut ega teatist maksete suuruse ja tasumise kohustuse kohta. Hagejal ei olnud teada palju ta pidi igakuiselt laenu tagasi maksma; 4) hageja ei ole kostjale võlgu summat, mida kostja ülesütlemisteates märgib; 5) kostja on hagejale järjest raha juurde laenates rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on lepingutasudega, võla menetlustasude, intressidega, viivistega ja nende kõrvalkohustuste katteks raha juurde laenamisega kasvatanud laenujäägi kunstlikult ebamõistlikult suureks. Hageja on laenulepingu nr xxx järgi saanud reaalselt raha 115 841 eurot, kuid tänane võlg on 125 639,01 eurot, sh põhivõlg 114927,38 eurot ning laenulepingu nr xxx järgi reaalset raha 9689 eurot, kuid tänane võlg on 14 983,81 eurot, sh põhivõlg 11 833,37 eurot. Hagejale ei ole selge, milliste kohustuste katteks, millal ja mis summas on kostja maksed arvestanud. Hagejal puudub igasugune selgus võla arvestuse osas. Olukorras, kus kostja pole mitme aasta vältel hagejale esitanud maksegraafikuid, mille järgi saanuks hageja makseid teha ja võla suurust kontrollida, ei olnud kostjal õigust lepingut üles öelda.

Raha laenamine makseraskustesse sattunud hagejale intressi tasumiseks ilma raha reaalse väljamakseta, millelt omakorda arvestatakse intressi, on vastuolu hea usu põhimõttega ja keeluga arvestada intressilt intressi. Ka ei ole mõistlik lepingu muutmise tasuks laenu andmine ja sama tasu eest intressi nõudmine 20 aastaks. Kui kostja oleks piirdunud üksnes esmase laenu väljastamisega ja poleks raha hagejale rohkem juurde laenanud, oleks hageja suutnud laenumaksed tasuda. Kuna kostja laenas hagejale raha juurde vastutustundetult, ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt kõrvalnõudeid enam kui seadusjärgses määras. Kostja oleks pidanud kogu tsiviilasja nr 2-12-27551 menetluse kestel esitama hagejale maksegraafikuid, kuid ta ei teinud seda. Sellega rikkus kostja oma lepingujärgset kohustust ja hagejal ei tekkinud maksekohustust. Hagejal oli õiguspärane ootus, et peale eelmist kohtumenetlust, kus tuvastati kostja ebaseaduslik käitumine hageja suhtes, jätkavad pooled lepingut tingimustel, mis on ka reaalselt täidetav. Kohtumenetluses kogunenud võla tasumise nõue kahe nädala jooksul on hageja jaoks võimatu ja kostja oleks pidanud sellega arvestama. Peale kostjalt 30.08.2013 teatise saamist sõlmis hageja tagatiste suhtes kindlustuslepingud. Kostja ei viidanud, et tal on plaanis lepingud üles öelda. Hageja seab kahtluse alla tagatiskokkulepete kehtivuse, sest tegemist on laiaulatuslike tagatiskokkulepetega ning tüüptingimustega, mis koormavad tarbijat ebamõistlikult. Seejuures tuleb arvestada, et lepingud on sõlminud 1935. aastal sündinud hageja esindaja. Kostja ei võimaldanud läbirääkimisi võla tasumise osas pidada, vaid ütles koheselt hagejale lepingu üles. Sellega rikkus kostja VÕS § 416. Kostja käitumine on olnud heade kommetega vastuolus. Kummaski laenulepingus ega nende lisades ei ole toodud, kui suur oli tegelikult krediidi brutosumma, millega kostja rikkus lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 404 lg 2 p 2. Niisamuti oleks kostja pidanud VÕS § 404 lg 2 p 4 alusel märkima üheselt mõistetava aastase intressimäära, mitte euribori + baasintressimäära, millisel juhul tuleb iga-aastane intressimäär arvutada tarbijal. Tarbija ei pea liidetavast intressimäärast aru saama, mistõttu on ta sattunud intressi tegeliku suuruse osas eksimusse. Viidates VÕS § 408 lg 1, 2 ja 4 peab vaidlusaluste lepingute puhul aluseks võtma hoopis seaduses sätestatud intressimäära. Kostja teatisest ei selgu, millal kostja loeb lepingud ülesöelduks. Kuna ülesütlemisavaldus ei ole selge, siis ülesütlemine ei kehti. Peale eelmises tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumist saanuks kostja lepingud üles öelda üksnes selle võla pinnalt, mis on muutunud graafikute järgselt sisse nõutavaks kehtetu ülesütlemise päeval. Kostja ei saanud täismaksepuhkust, vaid intressi maksepuhkust. Kostja on arvestanud tasutud summad viiviste katteks, mis on tarbijakrediidi puhul keelatud. Kostja on võtnud ka ebamõistlikult suures ulatuses menetlus- ja lepingutasusid. Kostja ei ole kunagi teatanud, et maksegraafikud on internetipangas kättesaadavad. Hagejale ei ole siiani selge palju ta oleks pidanud maksma kostjale graafikujärgselt makseid ja palju kostja on tegelikult raha saanud. Kui kostja oleks peale esimese kohtumenetluse lõppu võimaldanud kontrollida võla suurust, oleks hageja kohe selle võla ära tasunud ja lepingud võinuks jätkuda. Kostja on rikkunud VÕS § 113 lg 6 ja hageja on suures osas tasunud lepingute alusel vaid intresse, viiviseid, menetlus- ja lepingutasusid.

Laenulepingu nr xxx punktis 2.16 sisalduv eritingimus on ebamõistlik ja tühine, kuna täiendava riskitasu võtmine hüpoteegiga tagatud laenu puhul ei ole põhjendatud, kuna riskid on tagatisega täielikult maandatud. Lepingutasu oli ebamõistlikult suur. Kostja ei hinnanud laenulepingute sõlmimise eelselt hageja krediidivõimekust. Aegumisest 04.02.2014 esitas hageja taotluse aegumise kohaldamiseks. Hageja arvates on võlgnevused summas 40 650,84 eurot 23.12.2010 seisuga aegunud. Aegumine ei katkenud täitemenetluse alustamisega, sest kostja nõue ei olnud täitedokumendiga tunnustatud. Aegunud nõudelt ei saa nõuda ka viivist. Hageja vastuväite kohaselt on hageja nõue tagatud hüpoteekidega ja hagejal ei olnud vajadust oma nõudeid kohtumenetluses tunnustada. TsÜS § 1451 ei võta kostjalt õigust realiseerida aegunud põhisumma võlg hüpoteegi arvelt. Lisaks katkeb aegumine ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Aegumine katkes 04.11.2013 ja algas sellest kuupäevast uuesti. Lisaks peeti kohtuvaidlusi, mille tõttu aegumine peatus. Samuti on pooled pidanud läbirääkimisi. Ka on kostja andnud hagejale täiendavaid tähtaegu. Kahjunõue ja tasaarvestusavaldus 05.06.2014 menetlusdokumendis märkis hageja, et kostja on tekitanud talle kahju vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. Hageja polnud juba 11.11.2005 krediidivõimeline, kuid kostja andis talle täiendavat laenu. Lisaks on kostja arvestanud intressi enam kui seadusega lubatud. Hageja kahju lepingu ülesütlemise päeva seisuga oli 24 664,08 eurot, mille hageja kostja nõudega tasaarvestab. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Hageja ei ole alates 08.12.2009 ühtegi laenulepingujärgset makset kostjale tasunud. Kostja ei ole rikkunud VÕS § 6 ja 7 ning TsÜS § 138 lg 1 ja 2. Hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest ei pea lähtuma üksnes erandlikes olukordades, vaid kogu võlasuhte vältel ning heauskse käitumise kohustus lasub ka võlgnikul. Kostja on võimaldanud hagejale soovitud maksepuhkusi, andnud kohustuste täitmiseks korduvalt täiendavaid tähtaegu, avaldanud nõusolekut kompromissiks ning tuletanud jooksvalt meelde, et lepingujärgseid kohustusi tuleb nõuetekohaselt täita. Maksepuhkuse, sh intressi osas, andmist tõendavad laenulepingute lisad. Intressi maksepuhkus ei tähenda aga tasumisele kuuluvast intressist loobumist, vaid maksepuhkuse perioodil tasumisele kuuluva intressi katteks täiendava laenu andmist. Juhul, kui igakuise intressi tasumise kohustus oleks säilinud, siis oleks hageja pidanud leidma ise täiendavaid vahendeid intressi tasumiseks (nt laenama mõnelt teiselt krediidiasutuselt). Pahatahtlikud ja kohut eksitavad on hageja väited, et kostja on kõrvalkohustuste tasumise katteks raha juurde laenamisega kunstlikult kasvatanud laenujääki ning hageja on tegelikult laenu saanud vaid 115 841 + 9689 eurot. Laenulepingute lisade ning nõudearvestustega on tõendatud, et laenulepingu nr xxx alusel andis kostja hagejale laenu 115 841 + 2871,30 + 2316, mis on kokku 121 028,30 eurot. Laenulepingu nr xxx alusel maksti hagejale välja 9689 + 562,40 + 1700, mis teeb kokku 11 951,40 eurot.

Hageja väited, et kostja on keeldunud talle maksegraafikuid edastamast, ei vasta tõele, kuna kostja on esitanud hagejale kõik olemasolevad maksegraafikud. Samuti on hagejale selgitatud, et lepinguga kooskõlas interneti panga vahendusel teatavaks tehtud graafikuid ei saa tagantjärgi infotehnoloogilistel põhjustel taastada. Küll aga nähtub internetipanga logist, et hageja on internetipanka korduvalt külastanud, mistõttu pidid vastavad graafikud hagejale sealt nähtavad olema. Hageja ei ole kunagi enne kohtumenetlusi väitnud, et tal polnud võimalust graafikutega tutvuda. Kostja viitab laenulepingu nr xxx punktidele 7.3 ja 7.4 ning 17.03.2009 tüüptingimuste punktidele 5.3 ja 5.4 ja 01.01.2010 tüüptingimuste punktidele 5.3 ja 5.4, mis nägid ette, et pank edastab graafiku laenusaajale 7 pangapäeva jooksul laenulepingus või hilisemas kirjalikus teatises märgitud posti või e-posti aadressil või Swedbanki internetipanga kaudu. Laenusaaja kohustus teatama pangale, kui ta eelnimetatud aja jooksul graafikut kätte ei saanud. Vastava teate saamisel pidi pank laenusaajale graafiku uuesti saatma. Kui graafikus toodud maksed ei ühtinud laenusaaja poolt laenulepingu tingimuste alusel arvutatud maksetega, siis pidi laenusaaja teatama sellest pangale pärast graafiku kättesaamist viivitamatult. Niisamuti ei ole varasemalt kunagi olnud probleeme sellega, et hagejale ei oleks teada olnud tasumisele kuuluvad summad, mida kinnitavad algselt nõuetekohaselt laekunud maksed. Hageja pahatahtlikku käitumist illustreerib hästi ka temapoolne korrespondentsi vastuvõtmine. Arvestades, et kontaktandmete küsimine lepingu sõlmimisel ei ole pelgalt formaalsuse täitmine, vaid sellest sõltub olulise tähtsusega teabe vahetamine, on äärmiselt pahatahtlik laenusaaja enese poolt antud aadressilt saadetiste mittevastuvõtmine. Kostjal ei jäänud muud üle, kui anda lepingu rikkumisega seotud kiri koos ülesütlemise tahteavaldusega hagejale kätte isiklikult allkirja vastu. Hageja ei kinnitanud e-kirjade kättesaamist. Hagejapoolset suhtumist dokumentide vastuvõtmisel ja vastaspoolega suhtlemisel kirjeldab ka kohtutäituri aruanne. Hageja ei ole tõendanud, et jooksev võlgnevus oli enne lepingu ülesütlemist tasutud, mis oleks välistanud lepinguliste suhete ennetähtaegse lõpetamise. Järelikult ei saanud lepingute ülesütlemine olla ootamatu, nagu väidab hageja. Lepingute ennistamine põhjusel, et kohus luges tsiviilasjas nr 2-11-27551 senise lepingu ülesütlemise kehtetuks, ei muutnud olematuks juba kogunenud nn jooksvat võlgnevust kostja ees. Igakuine laenu tagasimaksmise kohustus säilis ning lepingute järjekordse ülesütlemise vältimiseks oleks hageja pidanud asuma võlgnevust likvideerima, mitte järjekordseid vastutulekuid välja pressima. Ka tsiviilasjas nr 2-11-27551 on tuvastatud, et hageja võlgnevused on olnud pikemaajalised. 12.09.2013 hagejale isiklikult üle antud teatises oli märgitud, et laenulepingu nr xxx järgne võlgnevus moodustas 20 483,87 eurot ning laenulepingu nr xxx järgne võlgnevus 4026,43 eurot, Kokku võlgnes hageja kostjale enne lepingute ülesütlemist 24 510,30 eurot. Kostja andis hagejale nimetatud summa tasumiseks täiendavalt kahenädalase tähtaja. Kuna hageja jättis sellest hoolimata võlgnevuse tasumata, ütles kostja lepingu üles kooskõlas laenulepingu nr xxx ja laenulepingu nr xxx tüüptingimuste punktiga 10.1.2. Seega, kui lepingu nr xxx järgne igakuise makse suurus oli koos intressiga suurusjärgus 470-550 eurot ning laenulepingu nr xxx järgne makse keskmiselt ca 100 eurot, siis eelpool viidatud võlgnevus ületas mitmekordselt kolme järjestikuse makse võlgnevuse, mis andis kostjale aluse lepingute ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Kostja ei saa samaaegselt laenu andmisest keeldumisel olla pahauskne ja vastutustundetu. Kui kostja võtab käesoleval juhul arvesse hageja senist maksekäitumist ja keeldub vastutustundlikult olemasoleva võlgnevuse refinantseerimisest, siis ei saa teda süüdistada vastutustundetus laenamises. Kostja ei ole vastutustundetult laenanud ka algseid lepinguid sõlmides. Hageja igakuine netosissetulek oli vastavalt 43 680 krooni ja 32 700 krooni. Muid kohustusi ja ülalpeetavaid

hagejal laenu taotlemise ajal ei olnud. Seega arvestades laenusummat, laenu perioodi, antud tagatisi ning hageja maksevõimet, oli laen väljastatud igati vastutustundlikult ning hilisemad ettenägematud makseraskused ei muuda seda asjaolu. Lepingute sõlmimise järgselt ei olnud hagejal mingeid probleeme kohustuste täitmisega. Maksepuhkuse võimaldamine pigem soodustas hageja positsiooni ning võimaldas tal parandada oma majanduslikku seisundit ning valmistuda lepingute edasiseks nõuetekohaseks täitmiseks. Hageja seab kahtluse alla ka tagatiskokkulepete kehtivuse, seda pikemalt põhjendamata. Kostjale ei ole teada, et seadus seaks piiranguid esindaja vanusele. Laenulepingu nr xxx ning selle esimese lisa, laenulepingu nr xxx ja selle esimese lisa ning 11.11.2005 notariaalsed tagatiskokkulepped ning 02.07.2008 notariaalse tegi Xxx07.09.2004 Tallinna notar Kai Seppa asendaja Liivi Laose poolt tõestatud volikirja alusel. Hageja sugulasel olid kõik volitused laenulepingute ja hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimiseks, mistõttu puudub igasugune alus eraldi rõhutada volitatu vanust, mis ei saa olla takistuseks tehingute tegemisel. Arvestades, et laenu saamise eelduseks oli kinnisvara tagatis, jääb ebaselgeks, mida oleks hageja soovinud notariaalses tagatiskokkuleppes teisiti kokku leppida. Juhul, kui hageja poleks nõustunud hüpoteegi seadmistega, ei oleks kostja talle lepingus märgitud tingimustel laenu andnud. Notariaalsete tagatiskokkulepete tingimused on lepinguosalistega alati eelnevalt läbi räägitud ning väide, et hagejat sunniti notari poolt tüüptingimusega lepingut allkirjastama, ei vasta tõele. Arvestades, et AÕS § 279 lg 1 kohaselt võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet, samuti tingimuslikku ja tulevikus tekkivat nõuet sama paragrahvi teise ja kolmanda lõike järgi, siis on põhimõtteliselt lubatav tagada ka tulevikus tekkivaid nõudeid (s.h juba sõlmitud lepingute lisadest tulenevaid nõudeid). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-12 leidnud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Käesoleval juhul ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel oleksid lepingutingimused kvalifitseeritavad tüüptingimustena. Isegi kui hageja ja kostja vahel sõlmitud tagatiskokkulepped sisaldaksid tüüptingimusi, ei saaks neid lepingutingimusi esitatud asjaoludest tulenevalt pidada hagejat ebamõistlikult kahjustavaks. Tagatiskokkulepped sõlmiti olemasolevate kohustuste tagamiseks, mille järgi hageja nõustus seadma hüpoteegid hagejale kuuluvatele kinnisasjadele tagamaks laenulepingutest tulenevaid nõudeid. Hagejal oli kõikide tagatiskokkulepete sõlmimise hetkel teada, et on sõlminud kostjaga laenulepingud, mille tingimuseks oli hüpoteekide seadmine hagejale kuuluvatele kinnistutele. 11.11.2005 notariaalsetes lepingutes on lausa viide sõlmitud võlaõiguslikule lepingule, millest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on hüpoteek seatud. 2008. aasta tagatiskokkulepe ei sisaldanud otsest viidet lepingu numbritele, kuid ajaliselt oli kokkulepe sõlmitud hetkel, mil laenulepingud olid vormistatud ja hagejale oli teada tagatise andmise kohustus. Oleks meelevaldne ja vastuolus kogutud tõenditega väita, et tegemist oli nn ületagamisega või määratlemata nõuetega. Järelikult kui hüpoteek annab AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõude ning hüpoteegipidaja võib nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, oli täitmisavalduse esitamine igati põhjendatud, kuna hageja jättis oma laenulepingujärgsed kohustused kostja ees täitmata.

Hageja on jätnud tähelepanuta, et poolte vahel sõlmitud krediidilepingute puhul oli tegemist hüpoteegiga tagatud krediidilepingutega, millele kehtisid VÕS § 403 lg 4 sätestatud erandid. Seevastu Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-170-13 kajastatud vaidluse keskmes oli sidevahendi abil sõlmitud väikelaenuleping, millest tulenevalt on hageja ilmselt valedele järeldustele jõudnud. Kostja ei rikkunud VÕS § 404 lg 2 p 2 regulatsiooni, kostja ei pidanudki hüpoteegiga tagatud krediidilepingut sõlmides seda sätet VÕS § 403 lg 4 kohaselt järgima. Seetõttu puudub vajadus rakendada VÕS §-s 408 märgitud tagajärgi ja kohaldada hüpoteegiga tagatud laenulepingutele VÕS § 94 järgset intressimäära. Erinevalt hageja arvamusest ei tulene võlaõigusseadusest ühtegi sätet, mis kohustaks laenu andma vaid fikseeritud määra alusel. Nii VÕS § 400 kui ka § 406 lg 5 viitavad võimalusele leppida kokku fikseerimata ehk muutuvas intressimääras. Samasugune põhimõte kehtib ka praeguse VÕS § 406 lg 5 järgi. Tarbijakrediidilepingutes ei tule aasta intressimäär esitada panga poolt lepingusse selgelt ja kokku liidetult. Alusetu ja põhjendamatu on seepärast ka hageja arvamus, et kostjal lasub kohustus kõik graafikud algusest alates uuesti koostada ja need hagejale teatavaks teha. Hagejal ei olnud õigus keelduda oma kohustuste täitmisest, kuna talle on saadetud kõik paberkandjal olemasolevad graafikud. Samuti on hagejal olnud juurdepääs kõigile internetipangas avaldatud elektroonilistele graafikutele. Hageja ei ole enne kohtuvaidlusi teavitanud kostjat graafikute puudumisest ega nõudnud nende taasesitamist. Seega kuna hagejal ei olnud seaduslikku alust keelduda oma kohustuste täitmisest, sest kostja oli täitnud oma seadusest tuleneva kohustuse (väljastanud nõuetekohased maksegraafikud), oli laenumaksete tasumata jätmine käsitatav lepingu rikkumisena VÕS § 100 mõistes. Hageja avaldab hagiavalduse täpsustuses kostjale üllatusena, et talle ei olegi teada, millal kostja laenulepingud üles ütles, viidates seejuures Riigikohtu 15.01.2014 määruse nr 3-2-1-170-13 punktile 17. Kostjapoolne laenulepingute ülesütlemise tahteavaldus sisaldub 12.09.2013 hagejale isiklikult allkirja vastu üle antud dokumendis. Kostja andis hagejale kogu võlgnevuse tasumiseks aega 14 kalendripäeva alates kirja kättesaamisest. Niisamuti on sõnaselgelt väljendatud, et kostja käsitab käesolevat kirjalikku teatist laenulepingute ülesütlemise tahteavaldusena, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loeb kostja lepingud ühepoolselt üles öelduks. Ka 12.09.2013 kirja sõnastusest ei saanud järeldada, et 12.09.2013 kirjale järgneb teistkordne kiri selle kohta, et kostja kavatseb lepingud üles öelda. Kostja sõnastus viitab üheselt mõistetavalt sellele, et kui kogu võlgnevus jääb 14. päeva jooksul teatise kättesaamisest tasumata, loeb kostja lepingud ülesöelduks ilma, et sellele järgneks täiendavaid kirjalikke tahteavaldusi. Kostjale jääb jätkuvalt arusaamatuks hageja positsioon, mille kohaselt viimane ei saa ühestki nõudearvestusest aru, ei mõista millisel alusel on kostja avaldanud graafikuid internetipangas, kuidas seostuvad internetipanga logid internetipangas käimisega, miks on esitatud laenulepingu tüüptingimused ning kuidas need on vaidlusaluste lepingutega seotud. Kostjal süveneb järjest enam kahtlus, et hageja sooviks on kohtu eksitamine mulje jätmisega, justkui poleks hageja kunagi lepinguid lugenud ega nende sisust siiani aru saanud. Kostja selgitab hagejale, et 19.12.2013 kirjalikule vastusele lisatud laenulepingu tüüptingimused seisuga 17.03.2009 ja 01.01.2010 on vaidlusaluste laenulepingute lahutamatud osad vastavalt laenulepingu nr xxx lisade punkti 4.1 ja laenulepingu nr xxx lisade punkti nr 4.1 järgi. Kõnealused laenulepingu tüüptingimused on tänaseni kättesaadavad kostja koduleheküljelt.

Kostja ei võta VÕS § 113 lg 6 rikkumist omaks, kuna kõnealune etteheide põhineb Riigikohtu 19.02.2014 lahendi nr 3-2-1-169-13 tehiolude väärtõlgendamisel hageja poolt. Viidatud Riigikohtu lahendis väljatoodud asjaolusid hageja ja kostja vahelistes laenusuhetes ei eksisteeri. Kostja ei ole kapitaliseerinud hageja võlgnevusi ega sõlminud uusi lepinguid varasemalt kogunenud võlgnevuse refinantseerimiseks. Kostja andis kummagi laenulepingu puhul hageja senisele laenusummale laenu juurde, mille arvelt oli hagejal võimalik tasuda kogunenud võlgnevusi. Kostja ei ole liitnud kogunenud võlgnevust üheks uueks laenuks, vaid on kahel korral väljastanud esialgsele laenusummale lisaks uusi laenusummasid, millelt intressi ja viiviste arvestamine ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6 hoolimata asjaolust, et juurde antud laenu arvelt tasuti ka intresse. Antud juhul kahe korteri turuväärtused olid kokku 2 450 000 krooni, millest 70% oleks laenusummaks moodustanud 1 715 000 krooni. Arvestades, et hageja soovis laenu suuremas summas, täpsemalt 1 811 359,38 krooni ehk 73,93% tagatisvara väärtusest, mis on 96 359,38 krooni enam tavatingimustel antavast laenust, siis tuli taoliselt ületavalt osalt tasuda riskitasu 3% ehk 2890,77 krooni, ümardades 2891 krooni. Hagejal oli võimalik valida, kas ta maksab täiendava finantseeringu eest ühekordset riskitasu lepingu sõlmimisel või kajastub täiendavalt võetud risk hoopis kõrgemas intressimääras. Üldjuhul valivad kliendid ühekordse riskitasu kasuks, nagu ka hageja. Põhjendamatud on hageja vastuväited, et lepingutasu oli ebamõistlikult suur. Hageja kohustus lepingutasu tasuma laenutaotluse analüüsi, rahaliste vahendite korraldamise, lepingu ja selle muudatuste vormistamise eest. Lepingutasu suurus tulenes hinnakirjast, mis lepingule kohalduvate (vt lepingu p 14.9 ja lisade p 4.1) panga üldtingimuste punkti 1.1.2 kohaselt reguleerib samuti pooltevahelisi tehingusuhteid. Laenulepingu nr xxx sõlmimise ajal kehtinud hinnakirja kohaselt tuli lepingutasu maksta 0,5 – 1% laenusummast, kuid mitte vähem kui 1000 krooni, Summade 1 000 000 krooni ja rohkem puhul tuli tasuda lepingutasu alates 0,3% laenu summast. Laenulepingu nr xxx sõlmimise ajal kehtinud hinnakirja kohaselt tuli lepingutasu maksta 1% taotletavast laenusummast, kuid mitte vähem kui 5000 krooni. Seega 115 841 euro suuruse laenu puhul oli lepingutasuks 677,46 eurot, mis moodustas 0,58% laenusummast. Lisasumma 9689 euro puhul oli lepingutasuks 5000 krooni. Mõlemad lepingutasud on kooskõlas kehtinud hinnakirjadega. Hageja ei ole tõendanud, et lepingu sõlmimise tasu oli analoogsete lepingute puhul oluliselt madalam. Laenu andmise üle otsustamisel omas olulist tähendust hageja sissetulek ning tema enda poolt kostjale avaldatud andmed väljaminekute kohta. Kostja on esitanud kohtule hageja laenutaotlused, kus on kirjas, milline oli hageja igakuine sissetulek jm andmed. Kostja märgib, et hageja sissetulekud olid konkreetsel ajahetkel keskmisest märkimisväärselt suuremad ning ei esinenud kostjale teadaolevaid kohustusi teiste krediidiasutuste ees, mistõttu puudus alus laenu andmisest keeldumiseks. Esimene maksepuhkus, mis anti hagejale mõlema lepingu puhul seoses lapsehoolduspuhkusele minemisega, oli põhjendatud ja kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega, kuna kostjal puudus alus keelduda ajutise, s.o kuuekuulise maksepuhkuse võimaldamisest. Hageja senine maksekäitumine oli igati korrektne ning kostjal ei olnud põhjust kahelda lepinguliste kohustuste õigeaegse täitmise jätkumises pärast maksepuhkuse lõppemist. Praktikas ei ole ebatavaline ka täiendava puhkuse võimaldamine, kui laenusaaja teavitab laenuandjat ajutisest makseraskusest seoses raske majandusliku olukorraga, millele hageja viitas oma 03.02.2010 kirjalikus pöördumises. Hageja sõnul elas ta konkreetsel ajahetkel lapse toetusest ning kasvatas üksi 1 aasta ja 3 kuu vanust last, mistõttu maksepuhkuse mittevõimaldamine oleks tähendanud hageja jaoks lepingute ennetähtaegset ülesütlemist ning

tagatisvara realiseerimist. See aga oleks alla kaheaastast last kasvatava üksikvanema seadnud keerulisse olukorda, mispärast otsustas kostja tol hetkel hagejale vastu tulla ja anda talle kuuekuuline nn lisaaeg oma majandusliku olukorra parandamiseks. Kostja on arvamusel, et tegemist ei olnud vastutustundetu laenamisega, eriti arvestades juurde laenatud summade suurust kogulaenu kontekstis. Kostja möönab, et teise maksepuhkuse eelselt oli hagejal tekkinud jooksev võlgnevus, millest tulenevalt oleks võinud maksepuhkuse andmisest ka keelduda. Seetõttu esitab kostja kohtule alternatiivsed nõudearvestused kummagi laenulepingu kohta, mis kajastavad hageja võlgnevust ilma teise maksepuhkuseta – s.t justkui kostja ei oleks andnud hagejale teist maksepuhkust ega laenanud intresside tasumiseks xxx lepingu puhul 2316 eurot ning xxx lepingu puhul 1700 eurot. Alternatiivsed nõudearvestused algavad seisuga 27-28.02.2010, s.t hetkest, mil hagejale anti maksepuhkust, kuid alternatiivsetel arvestustel juurde laenatud summasid ei kajastu. Seega alternatiivseid arvestusi tuleb 2010. aasta veebruarile eelnenud perioodi osas lugeda koos juba kohtule esitatud nõudearvestustega. Jooksvat arvestust on peetud kuni lepingute ülesütlemiseni 30.09.2013. Alates 01.10.2013 on intressiarvestus peatunud ning viivist on arvestatud kogu sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt. Esitatud arvestuste kohaselt on 30.04.2014 seisuga laenulepingu nr xxx järgne võlgnevus kokku 131 687,08 eurot, millest 113 392,89 eurot moodustab tasumata põhisumma, 10 994,68 eurot kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata intress ja 7299,51 eurot põhisummalt arvestatud viivis. Laenulepingu nr xxx järgne võlgnevus kokku 13 571,50 eurot, millest 10 195,45 eurot moodustab tasumata põhisumma, 2716,04 eurot kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata intress ja 660,01 eurot põhisummalt arvestatud viivis. Maakohtu otsuse põhjendused

• kostjal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia; • kostja nõue hageja vastu on aegunud; • kostja on lepingud kehtivalt üles öelnud; • lepingute ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega; • hagejal tekkis igakuine laenu tagasimaksmise kohustus eelmisest ülesütlemisest, kuni 12.09.2013; • kostja on täitnud hagejale maksegraafikute edastamise kohustust; • kostja on hagejale raha juurde laenates rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet; • hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab tasaarvestada kostja nõudega.

jooksul. VÕS § 416 lõikest 1 tuleneb nõue anda tarbijale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnetava summa tasumiseks. 12.09.2013 lepingute ülesütlemise avalduses on kostja poolt antud hagejale täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks 14 kalendripäeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Seega on kostja hagejale andnud tähtaja tasumiseks ja kostja poolt on järgitud VÕS § 416 lg 1 nõue anda tarbijale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole peale 12.09.2013 teinud hagejale mingeid makseid. Hageja kinnitas ka 28.10.2014 toimunud istungil (II kd lk 158), et ei ole alates 2010. aastast oma kohustusi panga ees täitnud. Seega on täidetud VÕS § 116 lg 2 punktis 5 ja § 416 lõikes 1 sätestatud tingimus tarbijast võlgnikule võlgnevuse tasumiseks vähemalt kahenädalase tähtaja andmiseks ning nõue muutus sissenõutavaks alates 27.09.2013. Sarnaselt tsiviilasjas nr 2-11-27551 esile toodud asjaoludega on hageja ka käesolevas menetluses heitnud kostjale ette VÕS § 416 lg 2 rikkumist, mille kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Selles osas kohus hagejaga ei nõustu. 12.09.2013 avalduses on märgitud, et lisainfot võlgnevuste ja võimalike kokkulepete saavutamise kohta on hagejal võimalik saada kirjas märgitud kontaktandmetel. Viidet kokkulepete saavutamise võimalusele ei saa iseenesest pidada piisavaks VÕS § 416 lg 2 nõuete täitmiseks, kuid arvestades pooltevahelisi eelnevaid suhteid saab teha järelduse, et pooled on korduvalt püüdnud kokkuleppeid saavutada ning kokkuleppele ei ole jõutud. 13.09.2013 kirjaga (I kd lk 59-60) loeb kohus tõendatuks asjaolu, et hageja edastas kostjale teate, mille pealkirjastas „ettepanek läbirääkimiste algatamiseks ja kokkuleppe saavutamiseks lepingute jätkamiseks“. Kohtu hinnangul ei ole hageja ise nimetatud kirjas teinud ühtegi konkreetset ettepanekut, mil moel pooled kokkuleppe võiksid saavutada. Kostja 23.09.2013 vastusest (I kd lk 61) kostjale nähtub, et kostja ei näe hagejaga enam kokkuleppe võimalust, kuna varasemalt on kostja hagejale korduvalt kokkulepet pakkunud, kuid reaalse kokkuleppeni pooled ei ole jõudnud. Pooled ei vaidle selle üle, et sarnastel asjaoludel on poolte vahel toimunud varem vaidlus tsiviilasjas nr 211-27551 (I kd lk 12-23 kohtuotsus jõustus 05.07.2013). Ka nimetatud kohtuotsusest nähtub, et ülesütlemisavalduses kajastatud hageja võlgnevused on olnud pikemaajalised. Kostja poolt esitatud tõenditest ilmneb, et 2010. ja 2009. aasta jooksul on hagejale korduvalt saadetud meeldetuletusi tekkinud võlgnevuse kohta ning palutud lahenduse otsimiseks pangaga ühendust võtta (I kd lk 139-164). Ka käesolevas menetluses on istungitel olnud erinevatest kokkuleppe võimalustest juttu, kuid reaalse kokkuleppeni pooled ei ole jõudnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on täitnud VÕS § 416 lõikest 2 tuleneva kohustuse ning pidanud korduvalt läbirääkimisi, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Kokkuleppele jõudmine eeldab mõlema poole tahet ka kokkuleppele jõuda. Kohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest ja hageja istungil antud selgitustest, et hageja oleks ise teinud jõupingutusi kokkuleppele jõudmiseks.

posti või hanza.neti kaudu (I kd lk 178; 203; 206). Samuti sätestab nimetatud punkt korra juhuks, kui laenuvõtja ei ole maksegraafikut kätte saanud. Hagejal tulnuks sel juhul uuesti pöörduda kostja poole ja kostja oleks edastanud graafiku uuesti. Internetilogi väljavõttest (I kd lk 181-182) nähtub, et hageja on internetipanka kasutanud. Samuti on hageja ise andnud maksegraafikute saamise kohta istungil vastuolulisi selgitusi (II kd lk 160), märkides, et maksepuhkuse ajal sai maksegraafikuid ning hilisemates selgitustes, et graafikuid ei saanud. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja peab kandma neid lepingulisi riske, mis seonduvad internetiteenuste mittekasutamise, meiliaadressile XXX saabuvate kostja teadete mittelugemisega. Kohus leiab, et hagejale oli maksekohustus teada ning isegi kui hageja ei oleks maksegraafikuid kätte saanud, siis ainuüksi maksegraafikute puudumine laenumaksete tasumise kohustusest hagejat ei vabastanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks materiaalsed eeldused täidetud. Aegumisest

Tegemist on täitedokumentidega TMS § 2 lg 1 p 19 tähenduses. Asjaolu, et võlgnik (hageja) saab esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei muuda täitedokumenti olematuks. Hageja ei ole hagiavalduses vaidlustanud asjaolu, et kostja esitas 04.11.2013 täitedokumendi täitmiseks. Seega isegi kui lähtuda hageja käsitlusest, et võlgnevused muutusid sissenõutavaks 23.12.2010 ning et kehtinud oleks kolmeaastane aegumistähtaeg, siis ei oleks kostja nõue aegunud, sest tulenevalt TsÜS § 159 lõikest 1 aegumine katkes ja algas uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega 04.11.2013. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et TsÜS § 1451 lõike 1 kohaselt ei võta nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja nõue hageja vastu ei ole aegunud. Täitemenetluses nõutavast summast, hageja krediidivõimekuse hindamisest laenulepingute sõlmimisel ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest

30.09.2013. Alates 01.10.2013 on intressiarvestus peatunud ning viivist on arvestatud kogu sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt.

28.10.2014 toimunud istungil (II kd lk 159) selgitas hageja, et tal oli küll 2005. aastal suur sissetulek, kuid olid ka suured kulutused. Ta töötas Iirimaal ja 2004 kuni 2007 raseduseni oli tema sissetulekud 2500-3000 eurot kuus. Hageja selgitas, et vaatamata sissetulekule oli ta kogu aeg maksejõuetu. Kulutusi, mida ta ise ei jaksanud kanda, kandis endine abikaasa. Kohtu küsimusele, miks hageja laenu võttis, kui teadis, et ei ole suuteline laenu tagasi maksma, vastas hageja, et lihtsalt tegi nii, sest pank seda võimaldas. Hageja hinnangul (II kd lk 159 pöördel) olnuks kostja enda töö registritest kontrollida, millised kohustused hagejal on. Kohus loeb hageja 2005. aasta laenutaotlusega (I kd lk 209) tõendatuks asjaolu, et hageja on seal ise märkinud sissetuleku 43 680 krooni kuus ning kohustuste puudumise. Kohus loeb hageja konto väljavõtetega (I kd lk 212-216) tõendatuks asjaolu, et hageja esitas laenutaotlusel märgitud enda sissetulekute tõendamiseks kostjale ka konto väljavõtte. Kostja on seega laenu väljastamisel arvestanud hageja sissetulekute suurusega ja asjaoluga, et kostjal teistes krediidiasutustes kohustused puudusid. Samuti arvestas kostja laenu andmisel laenulepingu tagatisi. Kostja selgitas (II kd lk 159), et laenumaksed ei tohtinud ületada 40% hageja sissetulekust ning antud juhul jäi see alla 40%. Samuti puudus kostjal tulenevalt hagejaga varem sõlmitud liisinglepingust tulenevalt alus kahelda, et hageja lepinguid täidab. Liisinglepingut oli hageja täitnud korrektselt. 2008. aastal teavitas hageja kostjat sissetulekutest laenutaotluses, märkides netopalgaks kokku 32 700 krooni (I kd lk 217). Samuti oli nimetatud ajani hageja kohustusi täitnud nõuetekohaselt ning hageja kohustused kostja ees ei moodustanud üle 40% hageja sissetulekust.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.