Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Armen Aslanyan on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema:

- 10.05.2015. a kella 02:00 paiku XXX eramus teise korruse tualettruumis alaealise Q juuresolekul haaras kinni oma abikaasal X-l (endise perekonnanimega X) juustest ja tagus tahtlikult tema pead kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv kordi, kuid umbes kümnel korral vastu seina. Seejärel Armen Aslanyan tahtlikult lõi käega X vastu nägu. Sellise tegevusega tekitas Armen Aslanyan X-l ninaverejooksu ja verevalumid näol (Episood I). - olles 10.05.2015. a toime pannud kehalise väärkohtlemise, olles seega KarS § 121 lg 2 p 3 nimetatud isik, 2016. aasta jaanuari- või veebruarikuus, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, südaöö paiku, XXX korteris X paiskas oma abikaasa X alaealise poja Y esikusse pikali. Mõni hetk hiljem surus ta köögis Y pikali maha, surudes põlvega kannatanut näo piirkonda ja võttes

2(31)

kätega kannatanul kaela piirkonnast kinni. Oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega tekitas Armen Aslanyan kannatanule füüsilist valu ja takistas tema normaalset hingamist (Episood II). - 01.01.2018. a kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid öisel ajal kella 03:57 paiku, XXX korteris haaras oma abikaasal X-l käega näo piirkonnast kinni ja pigistas ning surus X vastu põrandat, muljudes X näost ja tahtlikult lüües X lahtise käe ja rusikaga näo piirkonda. X poeg Y üritas Armen Aslanyani tegevust takistada, mille peale Armen Aslanyan tahtlikult lõi alaealist Y kolmel korral rusikaga pea piirkonda. Armen Aslanyan tekitas oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega oma abikaasale X-le ja abikaasa pojale Y-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi – Y-le muhu pea piirkonnas ja X-le hematoomid näo piirkonnas (Episood III). Seega Armen Aslanyan, teise inimese tervise kahjustamisega ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PROKURATUURI APELLATSIOON

puhul tavapäratu ka see, et kannatanu ei pöördu vahetult pärast sündmust politseisse kuriteokaebusega või tervishoiuteenuseosutaja juurde oma vigastuste fikseerimiseks. Suhteliselt sage on olukord, mil kannatanu otsustab politsei poole pöörduda pärast seda, kui tema suhte vägivallatsejaga on lõppenud. Eeltoodust tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et on ebaõige heita kannatanule ette seda, et ta ei pöördunud sündmusejärgselt vigastuste fikseerimiseks haiglasse. Samuti ei saa prokuratuuri hinnangul kannatanu versiooni usaldusväärsust kõigutada kuidagi politsei tegutsemine konkreetsel sündmuskohal. Eeskätt asjaolu, et politsei poolt ei alustatud koheselt kriminaalmenetlust. Tolleaegset praktikat selgitas kohtus tunnistaja W, kelle sõnul „Sellel ajal politsei kohapeal kannatanu vigastustest fotosid ei teinud. Praegusel hetkel on see poliitika muutunud - kui on väljakutse, on patrullil kohustus teha kohapeal fotod või toimetada isik politseijaoskonda, kus valveuurija teeb need“. Seega ka tunnistaja W ütlused kinnitavad seda, et 2015. a toimiti lähisuhtevägivallaga seotud väljakutsetele erinevalt võrreldes tänapäevaga. Maakohus on esimese kuriteosündmuse osas tõendeid analüüsides pannud suurt rõhku sellele, et kannatanu X on vigastuste kohta andnud järgmiseid ütluseid „Mul oli terve nägu verine ja politsei ka fikseeris selle. See on ohvriabi lehel“. Küsimusele millest see veri näos oli, kas kuskilt oli katki, vastas X, et „Suu ja hambad, siiamaani on huulelt seda näha. Igalt poolt. Ma olin täielikus šokiseisundis“. Sellised kannatanu väited ei ühti maakohtu hinnangul kohtueelses menetluses antud ütluste ja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Näiteks ei meenunud kohtus tunnistaja W-le oma praktikas juhtumit, mil kannatanul oleks olnud nägu üleni verine. Samuti ei olnud selliseid vigastusi kirjas ka lähisuhtevägivalla infolehel. Tõepoolest on kannatanu kirjeldanud kohtus oma esimese kuriteosündmuse järgseid vigastusi mõneti teistmoodi kui kohtueelses menetluses. Kuid samas tuleb silmas pidada, et kriminaalasjas on ka teisi tõendeid, mis X-l tervisekahjustusi tõendavad. Süüdistuse kohaselt tekitas A. Aslanyan X-le kehalise väärkohtlemisega ninaverejooksu ja verevalumid näol. Asjaolu, et süüdistuses nimetatud ajal A. Aslanyan kehaliselt väärkohtles X kinnitavad X enda ütlused, mis vigastuste tekkimise asjaolude osas ei ole ajas muutunud. Nimelt võttis X sõnul süüdistatav tal juustest kinni ja tagus ta pead vastu seina ning seejärel lõi lahtise käega nii, et ka laps sai pihta. Seda, et 10.05.2015 Pärnus XXX teisel korrusel toimus kaklus, kinnitavad ka tunnistaja Y ütlused, kelle sõnul tema magas sellel ajal allkorrusel ning ta ärkas karjumise ja peksmise peale. Küsimusele, et kuidas tunnistaja aru sai, et teisel korrusel peksti, vastab ta, et seinad prõmmusid. Selline Y selgitus läheb kokku aga X kirjeldusega kuriteo toimepanemise viisi osas, kuivõrd üks osa kehalisest väärkohtlemisest seisnes kannatanu pea peksmises vastu vannitoa seina. Seda, et sel öösel sai X oma abikaasa käest peksa, kinnitavad ka Y ütlused ses osas, et kui tema politseiga pärast sündmust taas koju jõudis, siis emal olid sinikad näos, kuid magama minnes X-l neid sinikaid tunnistaja sõnul ei olnud. Prokuratuur tõdeb, et ei ole võimalik, et 10.05.2015 . a öösel peksmise tagajärjel olid juba mõned hetked- tunnid hiljem n-ö sinikad. Samas tuleb silmas pidada, et tunnistajaks oli ristküsitluse hetkel 18-aastane inimene, kellel puuduvad meditsiinilised eriteadmised nimetamaks peksmisjälgi õigete sõnadega. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kohtutoimikus on olemas selle sündmuse kohta koostatud lähisuhtevägivalla infoleht, millest tulenevalt on dokumendi koostaja märkinud, et „Naisterahval näos peksmisjäljed“. Infolehelt nähtuvalt on selle täitjaks W (praeguse perekonnanimega W), kelle kohtus antud selgitustest tuleneb, et kui vigastused on infolehel fikseeritud sellise sõnastusega, siis järelikult olid need sel ajal nähtavad. Prokuratuuri arvates on 10.05.2015 sündmusega seonduvaid tõendeid kogumis hinnates saanud kinnitust süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine A. Aslanyani poolt ning selle tulemusena X-l tervisekahjustuste tekitamine.

4(31)

tuginedes ei tule välja seda, et süüdistatav oleks kätega kannatanul kaela piirkonnast kinni võtnud. Tunnistaja X ütlused aga kohtu hinnangul ühtivad süüdistuses esitatud teokirjeldusega, mis puudutab põlvega surumise kirjeldust köögis, aga surumine mitte näole nagu süüdistuses kirjas, vaid hoopis kaelale. Kohus võtab ka antud episoodi osas süü küsimuse lahendamisel lähtekohaks süüdistatava versiooni toimunust ning seab kannatanu ja tunnistaja versiooni usutavuse kahtluse alla. Prokuratuur sellise käsitlusega ei nõustu. Kannatanu Y kohtus antud ütluste kohaselt surus A. Aslanyan ta maha ja pani talle põlvega korduvalt piki nägu ja pani põlve kaela peale, et ta hingata ei saaks või et ta rahulik oleks. Põhimõtteliselt samasisulisi ütluseid andis ka X, kelle sõnul ta nägi, kuidas ta (Armen) pani põlve Y kaela peale, mistõttu läks ta siis vahele. Kuna see kõik toimus köögikapi ees, siis X sõnul otsis Y asju ja seal oli suur sööginuga. Hoolimata sellest, et nii Y kui ka X on andnud antud episoodi osas kogu kriminaalmenetluse kestel samasisulisi ütluseid, on kohus asunud seisukohale, et põhjust on kahelda nii kannatanu kui ka tunnistaja ütluste detailides. Seda seisukohta põhjendab maakohus muuhulgas sellega, et maakohtu hinnangul on käesolevas kriminaalasjas väga kaalukaks tõendiks Y tervisekaart, millest tuleneb Y võimalik vägivaldne käitumine. Nii on maakohus jõudnud Y tervisekaardi andmete põhjal järeldusele, et tõenäoliselt käitus Y hoopis agressiivselt ja sisustas seda väidet muuhulgas kannatanu 19.11.2019 ja 11.01.2020 terviseandmetega. Apellant ei pea sellist lähenemist õigeks. Tõepoolest on kriminaalasjas kinnitust leidnud, et Y-l on olnud alates 1. klassist närviprobleem, kuid prokuratuuri hinnangul ei saa tulevikus tekkiva tervisliku seisundiga (mis on märgitud 19.11.2019 anamneesis ja 11.01.2020 kiirabikaardil) sisustada või seada kahtluse alla minevikusündmuseid. Pigem on usutavam, et just A. Aslanyani poolne pidev vägivald perekonnas on mõjutanud Y tervist negatiivses suunas ning see on tinginud noorel inimesel tänasel päeval eksisteerivad terviseprobleemid. Seega ka antud kuriteoepisoodi puhul on prokuratuur seisukohal, et kohus on ebaõigesti seadnud kannatanu ja tunnistaja versioonid kahtluse alla ning lugenud usutavamaks süüdistatava versiooni.

01.01.2018 korduvalt tualetis oksendama, kuid see ei tähenda automaatselt seda, et isik oleks tugevas joobes olnud. On arusaamatu, miks ei ole kohus pidanud eluliselt usutavamaks seda, et D-l võiski olla mingi tervisehäire, mis tingis tihedat oksendamist. Seda, et A. Aslanyan on olnud vägivaldne X ja Y suhtes ning see vägivaldsus ei olnud erandlik kinnitavad Y ristküsitluse alguses antud ütlused, mille kohaselt on olnud Armen tema ja ema vastu vägivaldne ning seda vägivalda on olnud palju. Samuti on kohtutoimikusse esitatud mitmed A. Aslanyani poolt X-le saadetud sõnumid, milles A. Aslanyan palub X-lt vabandust oma eelneva käitumise tõttu, tuues tihti süüks alkoholi. Kriminaaltoimikus on ka kirjavahetus XXX ja XXX vahel dateeringuga 08.12.2014, mille kohta andis kohtus selgitusi X. Kannatanu sõnul otsis ta abi Armeni isalt, emalt ja õelt ning konkreetse kirja puhul on tegu ühega vähestest vastustest, mida Armeni isa talle kirjutas. Sellest kirjast tulenevalt on A. Aslanyani isa rääkinud Armeniga ning ükski mees ei tohi tõsta kätt naise vastu. Samuti saab sellest kirjast välja lugeda, et A. Aslanyan ei osanud oma isale selgitada, kuidas see juhtus. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust saanud A. Aslanyani poolt süüdistuses nimetatud aegadel X ja Y kehaline väärkohtlemine. Kannatanute versioonid on suures ulatuses olnud läbi kriminaalmenetluse järjepidevad. Samuti on kinnitust saanud sündmuste (eeskätt 10.05.2015 ja 01.01.2018) järgselt kannatanutel tervisekahjustuste olemasolu, mis oma olemuselt ühtivad ka A. Aslanyanile tehtavate etteheidetega. Apellant leiab, et kuivõrd maakohus on ühekülgselt hinnanud tõendeid, tehes nende pinnalt oletuslikke ja kohati meelevaldseid järeldusi, siis on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tõendite hindamisel tehtud vead on omakorda viinud aga maakohtu ebaõigete järeldusteni ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Antud rikkumised on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 2, 3 järgi.

KANNATANUTE APELLATSIOON

pöördunud. Igal juhul ei saa prokuratuuri tegemisi või tegemata jätmisi tõlgendada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tema kahjuks. X ütluste paikapidavust vastavas osas kinnitavad nii Y ütlused kui ka X poolt kohale tulnud patrullile avaldatu. Samuti on X vastavast ähvardusest rääkinud juba kohtueelses menetluses, st X ütlused ei ole vastuolulised. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et X poolt tsiviilhagis märgitud hammaste ravi on seotud süüdistatava tegevusega. Sellest järeldab maakohus, et „kannatanu sooviks on kogu oma tervise ja eluraskuse osas otsese süü konstrueerimine süüdistatava vastu“ ja „kannatanu loob täiesti arusaamatuid seoseid süüdistatava väidetava tegevuse ja tema halva olukorra vahel, üritades seeläbi iga hinna eest saavutada süüdimõistev kohtuotsus“ (kohtuotsus, lk 6). Seega, selle asemel, et sedastada põhjusliku seose tõendamata jätmist, kritiseerib maakohus otseselt X isiksust ning teeb arusaadamatult laiu järeldusi X soovide või eesmärgi osas. Maakohus toob välja, et X poolt istungil antud ütluste kohaselt tuli tal verd ninast ja suust, kohtueelsel uurimisel märkis X, et verd tuli ninast ja süüdistatav katkus juukseid. Maakohus leiab, et kuivõrd inimese mälu ajas pigem tuhmub, mitte ei muutu „niivõrd palju värvikamaks ja faktirohkemaks“, on X ütlused vastuolulised (kohtuotsus, lk 6). Kohtu poolt esiletoodu kohaselt on muutunud üksnes see, et istungil antud ütluste kohaselt tuli X-l verd lisaks ka suust. Kohtu seisukoht X ütluste niivõrd värvikamaks ja faktirohkemaks muutumise kohta on seega ilmne liialdus. X selgitas istungil, et kohtueelselt uurimisel vastas ta lihtsalt uurija küsimustele ning tal oli vaja paljude asjade peale mõelda (28. oktoobri 2020.a istungiprotokoll, lk 15-16). Apellantide hinnangul on see täiesti arusaadav ja loogiline selgitus. Samuti pole tegemist mitte mingisuguse vastuoluga või sellise lahknevusega ütlustes, mis oleks oluline või eluliselt ebausutav. Seejuures on maakohtu seisukoht ka äärmiselt küüniline. Apellantide esindaja tõi süüdistatava ülekuulamisel välja, et süüdistatava ütlused on ajas oluliselt täienenud ja muutunud. Nimelt ei maininud süüdistatav kohtueelsel uurimisel kordagi, et X oleks vaidlusaluses konfliktis kuidagigi süüdistatava suhtes agressiivne või vägivaldne olnud (samuti kirjeldas süüdistatav teisiti ka XXX tn episoodi). Vastavad väited esitas süüdistatav esmakordselt kohtuistungil (06. aprilli 2021.a istungiprotokoll, lk 14). Kohus ütles seepeale, et „ülekuulamisel on jõupositsioonil politsei, kes küsimusi esitab“ (06. aprilli 2021.a istungiprotokoll, lk 15), andes seeläbi mõista, et süüdistatava ütluste muutumises, detailirohkemaks muutumises jmt ei ole mitte midagi arusaamatut ega vastuolulisust. Eelnev viitab üheselt sellele, et maakohus on hinnanud X ütluseid valikuliselt ja ühekülgselt. Apellantide hinnangul ei ole X ütlused vastuolulised ega ebausaldusväärsed, mistõttu pidanuks maakohus nendele kohtuotsuse tegemisel tuginema. Lähisuhtevägivalla infolehe (I kd tl 114-115) osas on kohus põhjendamatult suure tähtsuse omistanud sellele, kuidas on seda täitnud, st mida on sinna X-lt kuuldu osas kirjutanud kohale jõudnud patrulltöötaja. Infolehte täitnud W selgitas kohtuistungil, et tema oli 2015. aastani piirivalvur ning politseiniku tööd ei teinud. 10. maiks 2015.a oli tal seega äärmiselt vähe kogemusi patrullpolitseinikuna, sh lähisuhte vägivallale reageerimises. Ta vajas kohapeal tegutsemiseks abi välijuhilt, kellelt telefoni teel saadud suuniste alusel edasi tegutses. Seega on mõistetav, et W-l ei olnud kogemust ega teadmisi selles, kuidas olukorda täpselt fikseerima või milliseid toiminguid tegema peab. On arusaadav ja inimlikult mõistetav seegi, et ükski politseinik ei kinnitaks kohtuistungil kohtunikule, et ta on enda tööd teinud lohakalt, oskamatult vmt. Seega on täiesti asjakohatu W tunnistus selles, mida ta tavaliselt teeks või kuidas tööülesandeid täites tavaliselt või tõenäoliselt käituks. Apellandid rõhutavad, et vaidlusaluseks hetkeks ei olnud W-l ka vastavat kogemust, mille pinnalt „tavapärase käitumise“ osas spekuleerida või kohtule vastata. Lähisuhtevägivalla infolehe hindamisel on aga kohus täielikult jätnud tähelepanuta lähisuhtevägivalla infolehe lisa (I kd tl 115) ning asjaolu, et sellele on W omakäeliselt kirjutanud, et „naisterahval näos peksmisjäljed /--/“. W selgitas kohtuistungil kohtu küsimustele vastates, et seda osa ei pandud kirja mitte X ütluste pinnalt, vaid tegemist on asjaoluga, mida tunnistaja ise vahetult tajus, st nägi. Seega on X-l olnud patrulli sündmuskohale jõudmise hetkeks näos nähtavad 7(31)

peksmisjäljed. Kuigi ei ole märgitud, millised need peksmisjäljed täpsemalt olid, pidid need olema kas paistetus, punetus ja/või verine nägu – sellised nö tüüpilised peksmisjäljed tavaliselt on. Kui lähtuda kaitsja seisukohast, et sinikaid ei saanud selleks hetkeks tekkinud olla, siis pidi suure tõenäosusega olemagi tegemist nt (kuivanud) verega. Maakohus on nimetatud asjaolu lubamatult tähelepanuta jätnud. Apellandid ei nõustu maakohtuga selles, et „asjaolu, et W märkis, et süüdistatav viidi kainestusmajja 0,52 mg/l joobe korral, kui tal ei olnud mingeid väliseid agressiivseid või joobetunnuseid, tekitab sündmustikku ebaloogika“ (kohtuotsus, lk 8). Ebaloogiline ja asjakohatu on hoopis maakohtu seisukoht selles, et süüdistatavat on diskrimineeritud ja et ta on „ebasoodsasse menetluslikku olukorda“ sattunud ekslikult ja seetõttu, et ta on kaukaaslasest meesterahvas. Tegelikult on igati loogiline, et olukorras, kus kohapealne patrull sai teada, et süüdistatav on olnud vägivaldne ja X-l olid näos peksmisjäljed, viiakse süüdistatav minema. Apellandid nõustuvad maakohtuga üksnes selles, et patrull oleks pidanud süüdistatava kinni pidama, mitte lihtsalt kainestusmajja viima. Samas ei saa politseipoolset eksimust tõlgendada kannatanu kahjuks. Asjakohatu on ka maakohtu seisukoht selles, et võib järeldada, et politseinikud, kes on saanud selliste olukordade jaoks eelduslikult ka vastava väljaõppe, kohapeal olles olukorda tõsisena ei tajunud (kohtuotsus, lk 11). Maakohtu eeldus on ebaõige, kuivõrd W-l ei olnud vastavat väljaõpet ega kogemust sellises olukorras tegutsemiseks. Siiski kinnitab võrdlemisi väikeses joobes süüdistatava sündmuskohalt äraviimine fakti, et politseinikud tajusid temast ohtu ning ta oli vaja kannatanutest eemaldada. W ütles kohtuistungil, et tema ei tea, miks süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust ei alustatud. X on istungil veenvalt ja arusaadavalt selgitanud, mis põhjustel tema seda teha ei julgenud. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt välja lugeda, kas kohus on Z ütluseid tõendite kogumis arvestanud või mitte. Pigem tuleb kohtu märkustest järeldada, et kohus seda teinud ei ole. Nii on maakohus esmalt kritiseerinud Z poolt X-le antud soovitust politsei poole pöörduda, märkides, et „/-/ eelarvamuslikult pimesi kellegi süü eeldamine ja sellest lähtuvalt vaid pöörduja suunamine, võib õhutada niigi emotsionaalselt katki olevat pöördujat n-ö ekslikule ristiretkele, mil pole tõe ja õigusega midagi pistmist, mis on lisaks veelgi laiemalt emotsionaalseid kannatusi ja segadust põhjustav (sic!)“ (kohtuotsus, lk 12). Z poolt antud ütluste põhjal on ühelt poolt võimalik hinnata kannatanute füüsilist ja vaimset seisukorda vahetult Haapsallu põgenemise järgselt ning teisalt hinnata, kas X on enda ütlustes olnud järjepidev, st usaldusväärne. Kohus ei ole seda teinud. Maakohus on hoopis märkinud, et „/--/ kui ohvriabis on X rääkinud jälitamisest, peksmisest, isoleerimisest, väljapressimisest, ähvardamisest, ei saa seostada seda esitatud süüdistuse ja selle raamidega antud juhul“ (kohtuotsus, lk 14). Kohtu vastavad põhjendused ei ole aga jälgitavad ega veenvad. Z selgitas kohtuistungil, et X poolt avaldatu käis süüdistatava kohta. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on kohus eelviidatud järelduseni jõudnud. X tervisekaardist nähtuvalt märgib maakohus, et „on äärmiselt tavatu, et X psüühilise seisundi meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt on väidetavalt kõik X elukaaslased olnud vägivaldsed, provotseerivad või terroriseerivad“ (kohtuotsus, lk 15). Maakohus väidab, et väidetavalt ka psühhiaatris tekitas küsimusi, kuidas on võimalik, et iga suhe on vägivaldne. Kuigi kohtuotsusest ei nähtu täpselt, milliseid järeldusi maakohus sellest teinud on, võib eeldada, et kohus on pidanud X ütluseid tulemusena ebausaldusväärseks. Esiteks on täiesti ebaõige ja liialdatud maakohtu järeldus sellest, et väidetavalt kõik X elukaaslased on olnud vägivaldsed, provotseerivad või terroriseerivad. Selline üldistus ei ole olemasoleva informatsiooni mittetäielikkust arvestades kohane. Teiseks on maakohus tõlgendanud psühholoogi poolt 16.06.2014. a tehtud sissekannet äärmiselt meelevaldselt. Sissekandes on tõepoolest kirjas järgmine: Korduv paarisuhtemuster – autoritaarne, jäik, vägivallatsev mees – tekitab küsimusi. Samas ei ole psühholoog väitnud, ja seda ei ole võimalik ka sellisest lausest tuletada, et küsimus on selles, kuidas on võimalik, et paarisuhtemuster kordub. Maakohus on sellise täienduse ise 8(31)

meelevaldselt lisanud. Küsimus võis seisneda ka selles, kas ja mis asjaolu sellise paarisuhtemustri korduvuse tekitab. On selge, et ka X soovis selles selgusele jõuda, käies isegi kunagi elukaaslasega paariteraapias (sissekanne 16.08.2004). Psühholoog on varasemalt märkinud, et X isiksuse kujunemine on harjutanud sisse ennastkahjustavad käitumisviisid (kodune vägivald mehe poolt, sest ka lapsepõlves käituti niimoodi /--/, sissekanne 07.05.2004). Seega on äärmiselt kohatu väita, justkui oleks psühholoog või psühhiaater kahelnud X poolt avaldatud informatsiooni õigsuses. Apellandid rõhutavad, et asjaolu, et kord vägivalda kogenud inimene satub suurema tõenäosusega selle ohvriks ka tulevikus, on korduvalt kinnitatud. Lisaks on oluline märkida, et X sõnade kohaselt ei olnud süüdistatav tema suhtes vägivaldne kohe suhte alguses. Vägivald algas siis, kui X oli 6. kuud rase. Seega on asjakohatu maakohtu märkus selles, et on eluliselt ebausutav, et X „põgenes ühest vägivaldsest suhtest teise“ (kohtuotsus, lk 16). Tõendite hindamist igal võimalikul viisil justnimelt kaitseversiooni kinnitamiseks ilmestab värvikalt maakohtu poolt A. Aslanyani tervisekaardile antud hinnang. Maakohus on pisendanud selles kajastuvat informatsiooni, seejuures tõlgendades seda meelevaldselt süüdistatava kasuks ning viimaks hoopis X isiksust negatiivselt iseloomustavalt. Maakohus sedastab, et tõepoolest pöördus süüdistatav pärast 2015.a episoodi X suunamisel psühhiaatri poole, kuid märgib, et see ei anna käesolevas asjas mingisugust informatsiooni ning esitatud dokumentidest nähtuvalt kirjutati süüdistatavale depressiooni ravim. Seejärel viitab maakohus www.kliinik.ee lehele, millel olevat märgitud, et süüdistatavale kirjutatud ravim on nii rahusti kui antidepressant. Teisisõnu, olukorras, kus ravim on nii rahusti kui antidepressant, väidab maakohus ilma igasuguse põhjenduseta, et süüdistatavale kirjutati välja justnimelt depressiooni ravim. Seejuures pole süüdistatav kordagi väitnud, et tal oleks olnud või diagnoositud depressioon. Tegelikult nähtub süüdistatava tervisekaardist arsti märkus selles, et süüdistatav on objektiivselt kergesti ärrituv. Tegemist on arsti, mitte X hinnanguga. Süüdistatav on aga lisaks arstile selgitanud, et ta tarvitab alkoholi, elab vahepeal X raha eest (kuna tööl ei käi) ning on X-ga koos ainult lapse pärast. Eelnevale pole maakohus vähimatki tähelepanu pööranud. Apellantide hinnangul on süüdistatava kergesti ärrituvus, alkoholi tarvitamine ja teatud trots X suhtes (süüdistatav peab temaga lapse nimel koos olema) olulised asjaolud hindamaks süüdistatava isiksust, kuid ka isikute ütluste usaldusväärsust. Tegelikult on ka süüdistatav ise kinnitanud, et vähemasti alkoholi tarvitades muutub ka vihaseks ja kaklejaks idioodiks (süüdistatava sms-sid X-le), kuid taaskord pole maakohus sellele vähimatki tähelepanu pööranunud. Kusjuures erinevalt X, Y ja tunnistajate isikute hindamisest ei ole maakohus kohtuotsuse põhjendustes samasugust hindamist süüdistatava osas üldse läbi viinud. Y ütlused on maakohus kõrvale jätnud kui erapoolikud seetõttu, et maakohtu hinnangul ei saanud Y kogeda vahetult süüdistusega inkrimineeritud asjaolusid ning ka kaudselt ei kinnita tema poolt kogetu väidetavalt süüdistuse paikapidavust. Maakohus asub seisukohale, et Y usaldab jäägitult oma ema ja suhtub negatiivselt süüdistatavasse, mis annab aluse kahelda tema erapooletuses. Samuti leiab maakohus, et Y ütlused on osaliselt ebalevad või vastuolulised. Maakohus märgib, et mingeid tõendeid (süüdistatava) varasema ja laiema vägivaldsuse kohta ei ole, see on X paljasõnaline väide, mistõttu on Y uskumus süüdistatava varasema vägivaldsuse osas ebaõige (kohtuotsus, lk 16). Selles maakohus eksib. Y ütlustest istungil ei ole võimalik välja lugeda, et ta teab süüdistatava varasemast vägivaldsusest ainult X sõnade järgi. Y vastas istungil korduvalt, et ka enne 2015.a episoodi oli süüdistatav X suhtes vägivaldne (vt nt 06. oktoobri 2020.a istungi protokoll, lk 17). Apellantide hinnangul on üheselt arusaadav, et Y on vastanud enda poolt tajutud asjaolude kohta. Y selgitas lisaks, et süüdistatav on ka varasemalt verbaalselt ähvardanud (vt nt 06. oktoobri 2020.a istungi protokoll, lk 17). Seega ei ole tegemist X pimesi või jäägitult uskumisega, vaid Y enda poolt vahetult kogetuga. Apellandid on seisukohal, et mitte ükski käesoleva kriminaalasja asjaolu ei viita sellisele Y tavatule või suurele emotsionaalsele sidemele emaga, mille pinnalt pidada teda erapoolikuks. Samas on 9(31)

inimlikult arusaadav, et valides füüsiliselt vägivaldse kasuisa (kes on löönud mitte ainult Y ema, vaid ka Y ennast) ja ema vahel ei ole Y-l mistahes põhjust asuda kaitsma hoopis süüdistatavat. Maakohus on kohtuotsuses korduvalt toonitanud, et Y suhtub süüdistatavasse negatiivselt (lisades, et seda vaatamata sellele, et süüdistatav oli ema abikaasa) ning juba enne süüdistuses märgitud aega. Isegi, kui see nii oleks, ei ole maakohus kahjuks pidanud vajalikuks mitte kordagi analüüsida või hinnata seda, mis sellise negatiivse suhtumise tekitada võis. Olukorda, kus 12-aastane laps peab enda kaitseks magama nuga padja all, ei saa pidada just normaalseks (Y õpetaja U 12. veebruari 2015.a e-kiri; Y ütlused, 06. oktoobri 2020.a istungiprotokoll, lk 12). Ükski end turvaliselt tundev laps ei maga nuga padi all. Maakohus on aga ka selle fakti täiesti arusaamatult pööranud hoopis Y kahjuks – järelikult oli Y ise ohtlik, kui nuga padja all magas. Maakohus on ka ise toonud välja, et tunnistaja D ütluste järgi ütles Y ühel hetkel, et talle ei meeldi süüdistatav, sest ta ründab Y ema (kohtuotsus, lk 24). Seega oli maakohtule tegelikult Y „negatiivse suhtumise“ põhjus süüdistatavasse teada. Arusaamatu on ka maakohtu etteheide selles, et Y kirjeldus sündmustest on vastuoluline või ebausaldusväärne. Y kirjeldas sündmuste käiku täiesti adekvaatselt ja arusaadavalt. Y kirjeldus sündmustest ei olnud vabajutustuse vormis, vaid tegemist oli ristküsitlusega. Seega sai Y istungil vastata küsimustele, mida konkreetne küsija enda vooru ajal küsis. Olukorras, kus kaitsja küsib sündmuse kohta täpsemalt kui prokurör, on arusaadav, et ta saab ka täpsema vastuse. Samuti on arusaadav, et kui 12-aastane laps peab keset ööd enda kodust kasuisa eest aluspesu väel õue põgenema, on ta šokis ja ei pruugi seetõttu tähelepanu pöörata sellele, kas emal oli vigastus näos kohe samal õhtul või nt järgmisel päeval. Eriti olukorras, kus tegemist polnud esmakordse vägivallaintsidendiga. Apellantide hinnangul ei viita mitte ükski Y poolt kohtuistungil antud selgitus ega ka muud tõendid sellele, et Y usuks jäägitult oma ema või suhtuks süüdistatavasse viisil, mis välistab tema erapooletuse. Y ei väljendanud ka sellist viha või vastumeelsust süüdistatava vastu, mis oleks takistanud tal objektiivsete ja tõeste ütluste andmise. Seetõttu on maakohus põhjendamatult jätnud Y ütlused tõendikogumist kõrvale. Maakohus leiab kohtuotsuses, et süüdistatava ütlused on vastuolus X ütlustega, kuid mitte muude antud episoodi kohta esitatud tõenditega kogumis (kohtuotsus, lk 18). Apellandid sellega ei nõustu. Süüdistatava ütlused on lisaks X ütlustele selges vastuolus ka Y ütluste (nt süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud tal alla korrusele minnes kruvikeerajat käes; Y mäletas selgelt, et süüdistataval oli käes kruvikeeraja) ja lähisuhtevägivalla infolehega. Patrullpolitseinik W tuvastas kohapeal, et X näos olid peksmisjäljed. Süüdistatav eitab igasugu vägivalda ja X löömist. Kahjuks ei ole süüdistatava ütlustest võimalik aga järeldada, kuidas sellisel juhul X näkku peksmisjäljed said. Lisaks väidab süüdistatav, et tema kutsus politsei, kuid patrullilehelt on näha, et politseisse helistasid naabrid. Süüdistatav pole enda väidete ja kaitseversiooni tõendamiseks mitte ühtegi tõendit esitanud. Apellandid rõhutavad, et kaitseversiooni paikapidavuse tõendamine on kaitse kohustus. Lisaks on äärmiselt oluline rõhutada, et erinevalt X-st ja Y-st ei ole maakohus mitte kuidagi pidanud vajalikuks analüüsida süüdistatava isikut ja tema ütluste usaldusväärsust teiste asjas kohtule esitatud tõendite pinnalt. Süüdistatava ütlused selles, et ta lapsi ja naisi ei löö, on isegi vastuolus tema enda poolt X-le saadetud sõnumitega, milles ta palub vabandust ja selgitab, et alkohol muudab teda tigedaks ja kaklejaks joodikuks ning prokuröri poolt kohtule esitatud süüdistatava isa e-kirjaga X-le, milles süüdistatava isa väidab, et arutas süüdistatava poolset vägivalda X vastu süüdistatavaga ja et viimane sai aru, et seda ei tohi enam juhtuda. Kui süüdistatava saadetud sms-id jätab kohus kõrvale kui asjakohatud, siis süüdistatava isa saadetud ekirja ei ole kohus otsuses isegi mitte välja toonud, sellele hinnangu andmisest rääkimata. See viitab selgelt kohtupoolsele selektiivsele tõendite hindamisele. Seejuures pole ei süüdistatav ega kaitsja eelviidatud tõenditele vastu vaielnud ega väitnud, et need ei tõenda seda, mida prokurör väidab.

10(31)

et süüdistatav on palunud X-lt vabandust „teadmata ajal ja tuvastamata põhjusel“ on taaskord kohtu meelevaldne järeldus, mis ei tugine kohtus uuritud tõenditel. Süüdistatav kirjutas ja saatis X-le järgmised sõnumid: „See kõik on alkohol. Vabandust“; „Vabandust eilse õhtu pärast. Ma läksin hulluks. Ma vabandan, Pole kindel, kas sa saad mulle andestada“; „Eriti tequila teeb mu tigedaks, kaklejaks joodikuks. Ma olen suurim idioot“. X selgitas istungil, et ei mäleta täpselt, pärast milliseid konflikte või millal süüdistatav need sõnumid saatis, kuid vabandamise põhjuseks oli järjekordne vägivaldne intsident. Sõnumite sisu ja tonaalsus kinnitab seda. Süüdistatav ütleb ju ise, et alkohol teeb teda tigedaks ja kaklejaks. Kui süüdistatav oleks kakelnud kellegi teisega, mis põhjusel pidi ta X ees vabandama? Lisaks rõhutab süüdistatav, et ta läks hulluks ja ei ole kindel, kas X saab talle andestada. Seega pidi tegemist olema (piisavalt) tõsise olukorraga. Kõik eelnev kinnitab apellantide hinnangul X selgitust sõnumite saatmise põhjuse ja aja osas. Eriti märgiline on aga asjaolu, et süüdistatav ei ole mitte kordagi väitnud, et tema ei ole neid sõnumeid saatnud või et X selgitused sõnumite saatmise põhjuse või aja osas ei pea paika. Teisisõnu puudub mistahes põhjus kahelda X ütluste usaldusväärsuses, kui isegi süüdistatav sellele vastu ei vaidle. Selle probleemi ületab maakohus taaskord lihtsalt sellega, et heidab tõendid neile hinnangut andmata kõrvale. Ka 26. märtsil 2018.a saadetud ähvardava tooniga e-kirja, milles süüdistatav märgib „Sa ei saa peita minu eest liiga kaua. Pea meeles, ma suudan su välja nuuskida“ jätab kohus kui tähtsusetu ja asjakohatu kõrvale. Isegi, kui kohus leiab, et e-kiri ja sms-d ei ole kindla episoodiga seostavad, on need äärmiselt olulised tõendid hindamaks nii süüdistatava isikut kui ka isikute ütluste usaldusväärsust. Pilt, millise süüdistatav endast ülekuulamisel maalis ja millisena näeb teda otsuses maakohus, on otseses vastuolus ülalnimetatud tõenditega.

12(31)

et süüdistatava sõnul oli ta šokis, sest ta sõbrad olid seal, ta oli terve peolaua eest maksnud ning ta visatakse välja, sest talle ei meeldi, et keegi seal oksendab. Kohus on pidanud seda selgitust usaldusväärseks ning koguni leidnud, et „see võib olla vaadeldav ka X poolt tüli tekitamisena provotseerivatel asjaoludel /--/“ (kohtuotsus, lk 27). Esiteks nähtub teistest tõenditest, et X ei palunud süüdistatavalt lahkuda mitte seepärast, et viimasele ei meeldinud kellegi oksendamine, vaid süüdistatav muutus verbaalselt agressiivseks ja sõimas nii D kui X. Teiseks jääb apellantidele arusaamatuks, kuidas on X palve tema kodust lahkuda vaadeldav „tüli tekitamisena provotseerivatel asjaoludel“. Tüli tekitas süüdistatav. Samuti ei ole karistusseadustikus sellist sätet nagu provotseeritud füüsiline väärkohtlemine. Sel põhjusel on asjakohatu ka kohtu viide Riigikohtu lahendile asjas 1-20-3535 (kohtuotsus, lk 28). Süüdistatava poolne vägivald ei olnud õigustatud ei X ega Y suhtes. Süüdistatava väited sellest, et X alustas konflikti ja hüppas talle peale ning tema tegevus piirdus ainult n-ö vabaks saamisega, ei ole eluliselt usutavad ega ka kooskõlas teiste tõenditega. Lisaks sellele, et mitte keegi muu kui süüdistatav ei ole kordagi väitnud, et X võiks olla vägivaldne, agressiivne või tülisid esimesena alustav, on süüdistatava ütlused väidetavalt üksnes X ja Y käest vabaks rabelemise osas vastuolus D ütlustega selles, et süüdistatav oli vägivaldne ka D suhtes. Süüdistataval puudus mistahes vajadus D suhtes jõu kasutamiseks, et kannatanute alt vabaks rabeleda. Asjaolu, et süüdistatav kasutas jõudu ka D suhtes, viitab hoopis sellele, et süüdistatav oli agressiivne ning kasutas vägivalda ja jõudu kõigi suhtes, kes temale selles konfliktis ette jäid. Maakohus peab süüdistatava ütluseid usaldusväärseks ka seetõttu, et väidetavalt suhtub süüdistatav väga hoolivalt oma tütresse (kohtuotsus, lk 34). Sellest järeldab kohus, et „/--/ ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav ründas oma lapse ema karjuva lapse nähes ja Itaaliast saabunud külalistega samas korteris“. Süüdistatava suhtumine enda lapsesse on käesoleval juhul aga asjakohatu. Ka X suhtus enda tütresse väga hoolivalt. Sellele vaatamata ei pea kohus ebausutavaks seda süüdistatava väidet, et X hüsteeritses ja ründas süüdistatavat oma laste nähes ja külaliste ees. Apellandid märgivad, et kuigi kohtuotsuse p 3.2 on pealkirjastatud kui „süüdistatava ütlused“, st see peaks kajastama süüdistatava ütluseid ja sisaldama hinnangut tema ütluste usaldusväärsusele, on enamus kohtu põhjendustest suunatud X isiku vastu ja tema ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Kohtu põhjenduste p 3.2 isegi lõppeb kohtu järgmise sedastusega: „Maakohus on seisukohal, et X ütlused ei ole sellises kvaliteedis, et need usaldusväärselt saaksid tõendada süüdistusi nii tema kui Y vastu ka antud episoodis“ (kohtuotsus, lk 29). Teisisõnu ei ole kohus mitte analüüsinud süüdistatava ütluseid ega seda, kuidas suhestuvad need teiste tõenditega, vaid taaskord esitanud põhjendusi, miks ei saa X ütluseid asja lahendamisel aluseks võtta. Maakohus ei ole ka Y ütluseid sisuliselt hinnanud. Maakohtu põhjendus selleks on järgmine: „Maakohus on samal seisukohal nagu eelmises episoodis, et Y on suuresti X mõju all, mistõttu kohus ei pea piisavaks Y ütlusi juba ainuüksi seetõttu, et ka eelmises episoodis tekkis kõrvaldamatu kahtlus selles, et ründaja võis olla ka Y, kes koos X-ga ja süüdistatavaga isoleeriti teise tuppa kinni, kuna ta märatses. Liiatigi on Y puhul kõrvaldamatu kahtlus seoses agressiivsusega ja süüdistavaga mitteläbisaamisega, mistõttu ei objektiviseeri tema ütlused antud olukorda, need ütlused võivad olla liialdatud, kallutatud ja ebaobjektiivsed, soovist väljendada vastumeelsust süüdistatava suhtes ja soovist toetada oma ema, vaatamata tegelikele asjaoludele“ (kohtuotsus, lk 30). Sellega kohtu põhjendus piirdubki. Mitte ühestki tõendist, liiati Y ütlustest ei saa järeldada, et Y valetab või et X on Y selliselt mõjutanud, et viimasel puudub endal igasugune võime asju objektiivselt tajuda. Kõnealuseks episoodiks oli Y 15-aastane. On keeruline kujutada ette teismelist, kes vaieldamatult või jäägitult enda vanemale allub. Samuti puudub mistahes põhjus järeldada, et Y, keda on hoiatatud valeütluste andmise ja sellega kaasneva kriminaalvastutuse eest, oma ema toetamise soovi tõttu valetama hakkaks. Maakohus unustab siinkohal ära selle, et Y ei „toeta enda ema“, vaid ta on ise süüdistatava poolse vägivalla ohver. Kui Y sooviks üksnes enda ema toetada, miks peaks ta väitma, et 13(31)

süüdistatav oli vägivaldne ka tema enda vastu? Y on andnud istungil adekvaatseid ja loogilisi ütluseid selles, kuidas sündmused aset leidsid ning kirjeldas sündmuseid enda mälupildi järgi. Y ütlused on kooskõlas X ütluste ja D ütlustega, mistõttu on maakohus need põhjendamatult tõendikogumist kõrvale jätnud. Tunnistaja D ütluseid on kohus kohtuotsuse pealkirja järgi analüüsinud kohtuotsuse punktis 3.4 (kohtuotsuse lk-d 30-36). Kokkuvõtvalt leiab kohus, et D ütlustele ei saa omistada „olulist tähtsust“, kuna tunnistaja tajus sündmusi episoodiliselt, oli joobes ja oksendas ning D hoiab X poole (on X leeri kuuluv ja tema poolt mõjutatud). Esmalt märgivad apellandid, et kuigi vastav kohtuotsuse analüüs peaks pealkirja järgi käsitlema D ütluseid, keskendub kohus ka siinkohal suures ulatuses eeskätt X ja „tema leeri kuuluvate inimeste“ kritiseerimisele - nt heidab kohus X-le ette, et väikest last ei olnud kellaajale vaatamata veel magama pandud ja väljaviskamisstseeni eskaleerimine kaalus selle tähtsuse justkui üles; Y-le heidab kohus mh ette, et ta ei mäleta täpselt, kus on või mida tegi Q, kuigi teised seda mäletasid; Dle heidab kohus koguni ette seda, et ta ei taibanud enne konflikti tekkimist sealt ära minna. Teiseks on tõendamata kohtu järeldus, et D oli (tugevas) alkoholijoobes. Selle kohta andis ütluseid üksnes süüdistatav, kes prokurörile vastates väitis, et Dl olid ka välised alkoholijoobe tunnused, sh oli tal keel pehme. Häirekeskusele tehtud kõnes on D kõne täiesti tavapärane. Samuti pole eluliselt usutav, et väidetavalt alkoholimürgituse tõttu pikalt oksendanud noor tütarlaps suudaks kõne häirekeskusele üldse teha või selliselt rääkida nagu D seda tegi. Asjaolu, et D ei osanud isikute nimesid mainida, põhjendas D istungil arusaadavalt sellega, et ta oli niivõrd tugevas šokiseisundis sellest, mida süüdistatav tegi. Kolmandaks on täiesti arusaamatu maakohtu seisukoht selles, et D hoiab X poole, mistõttu ei saa ta justkui asju objektiivselt tajuda. Mitte miski D poolt kohtuistungil avaldatu ei viita asjaolule, et D suhtub kuidagi negatiivselt või eelarvamustega süüdistatavasse. Vastupidi, ta on süüdistatavat kirjeldanud täiesti tavapäraselt. D selgitas, et süüdistatav ei tundunud halb, aga kiirelt ärrituv. Q-ga oli süüdistatav hoolitsev. Y-ga sai süüdistatav läbi ajal, mil D Y teadis (seega välistab mh maakohtu seisukoha selles, et Y suhtub äärmiselt negatiivselt süüdistatavasse ja annab seetõttu erapoolikuid või ebaõigeid ütluseid). Samas lisas tunnistaja, et ta on X-l ka varasemalt sinikaid näinud ja Y-le ei meeldinud süüdistatav siis, kui ta X ründas (11. märtsi 2021.a istungi protokoll, lk 7-8). Eelnevast ei saa kuidagi järeldada seda, et D hoiaks kuidagi X poole või ei suudaks sel põhjusel õigeid ja moonutamata ütluseid anda. Neljandaks on ebaõige, et D tajus sündmuseid episoodiliselt ning et selline asjaolu justkui välistab tema ütluste tõendina kasutamise. D on selgitanud, mida ja millal ta nägi. Tunnistaja saabki ju anda ütluseid selle kohta, mida ta ise vahetult tajus. D küll käis vahepeal konflikti juurest eemal, kuid see ei muuda tema tajumist olukorrast ebaadekvaatseks. Mõningane eemalolek ei saa tekitada olukorda, kus kohtu sõnul väidetavalt ohvri rollis olev süüdistatav tundub kui agressor. Tegelikult selgitas D, et ta nägi süüdistatava poolt vägivalla kasutamist nii X kui ka Y suhtes. Süüdistatav ründas ka tunnistajat ennast, väänates tema kätt selja taha. Sellised asjaolud ei viita mitte kuidagi sellele, et hoopis süüdistatav oli selles olukorras ohver ning et D tajus olukorda ebaõigesti. Isegi, kui asuda ebaõigele seisukohale, et tema tajus sündmusi episoodiliselt, saab D ütluste alusel hinnata X, Y ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Kohus ei ole seda teinud. Kokkuvõtvalt on apellandid seisukohad, et maakohus on kõigi süüdistatavale süüks pandud episoodide osas eksinud tõendite igakülgse, objektiivse ning kogumis hindamise kohustuse vastu. Maakohus on põhjendamatult jätnud süüstavad tõendid kas tõendite kogumist välja või neile üldse hinnangu andmata jätnud. Tõendid, millised kohtu narratiivi ei kinnita, jätab kohus kui X poolt mõjutatud ning seetõttu ebausaldusväärsed kõrvale. Juhul kui maakohus oleks hinnanud tõendeid kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetega, pidanuks maakohus jõudma järelduseni, et süüdistatava süü on leidnud kõigis episoodides tõendamist. Selliselt oleks maakohus

14(31)

pidanud ka kannatanute tsiviilhagi ja X lähenemiskeelu taotluse sisuliselt läbi vaatama ning rahuldama. Süüdistatava kaitsja vastus apellatsioonidele

15(31)

Tunnistaja Z ütlustest nähtuvalt rääkis ta seda, mida X oli talle ohvriabis rääkinud ning oma töös ta ei ole kunagi kahelnud pöörduja objektiivsuses. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kellegi süü tõendamisel ei saa kehtida täiesti kriitikavaba eeldus, et üksnes ohvriabisse pöördumise fakt on a priori piisav tõend kellegi süüdiolekus, peavad olema siiski piisavad objektiivsed kriteeriumid ja kontrollimehhanismid tõendite sisu kontrollimiseks kohtus. Kannatanu ja süüdistatava kirjade osas tõdes maakohus, et emotsionaalsetest kirjadest nii kannatanu kui süüdistatava poolt ei saa järeldada mingeid fakte ei perevägivallast, majanduslikust ega emotsionaalsest väljapressimisest jne. Maakohus jõudis põhjendatult järeldusele, et tõenditest nähtuvalt oli kannatanu hüsteerias, see asjaolu haakub loogiliselt kannatanu enda ja süüdistatava ütlustega, on eluliselt võimalik ja usutav. Samas puuduvad kohtu arvates usaldusväärsed tõendid X poolt väidetud vigastuste esinemise kohta. Maakohtu seisukohtadega, mis tulenevad põhjalikust tõendite analüüsist, tuleb nõustuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

olukorraga“, kannatanu ütlused tema suhtes rakendatud vägivalla osas on ajas muutunud, süüdistuses etteheidetud ning tõenditest tulenev vägivald on oma olemuselt erinevad, tunnistaja Y ütlused on ebausaldusväärsed süüdistatavasse ammu kujunenud negatiivse suhtumise tõttu. Pealegi, ei näinud alaealine tunnistaja Y A. Aslanyani ja X vahel toimuvat vahetult pealt, vaid põgenes majast. Maakohus järeldas, et selle episoodi osas tõusetuvad sellise kvaliteediga kõrvaldamata vastuolud ning kahtlused süüdistatava süüdiolekus, et need tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning selles episoodis süüdistatav õigeks mõista.

17(31)

Kohtukolleegiumi veendumusel pole maakohus ülaltoodud isikulisele ning dokumentaalsetele tõenditele tähelepanu üldse osutanud ning vaadeldavas episoodis tõendikogumile hinnangu andmisel need hoopis põhjendamatult analüüsimata jätnud.

koos enam ei ela. Selliselt puuduvad mistahes põhjendatud alused arvata, et maakohtus ülekuulamise hetkel viibis isik ema sellise mõju all, et andis süüdistatava suhtes kriitikavabu süüstavaid ütlusi ema poolt kuuldud versiooni toetuseks. Y ristküsitlesid kohtuistungil vastaspooled KrMS § 288 kohaselt. Ristküsitluse tulemusena on maakohus aga tunnistanud Y ütlused ebausaldusväärseteks. Selline seisukoht on ekslik ning kujunenud kohtupraktikaga vastuolus olev nagu ka maakohtu hinnang, et tunnistaja erapooletuses on võimalik liigselt kahelda, sest on viiteid, et väga tugev emotsionaalne side emaga ei võimalda tal piisavalt objektiivseid ütlusi juhtunu kohta anda. Sellise maakohtu loogika järgi peaks ühe kohtuasja raames kõigi laste ja vanemate riimuvate ütluste usaldusväärust a priori kahtluse alla seadma, kuna normaalsetes peredes laste ja vanemate vahel reeglina ongi tugev emotsionaalne side. Selline loogika ei põhine aga kehtival seadusel. Ütluste ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale jätmise osas juhib ringkonnakohus tähelepanu kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12). Nähtuvalt maakohtus toimunud Y ristküsitlemise protokollist, pole keegi menetlusosalistest tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist (Kd I lk 124-138). Viidatud protokollist tulenevalt ei sisaldunud Y vastustes vastuolusid, rääkimata diametraalsetest vastuoludest eeluurimisel ning kohtulikul uurimisel antud ütluste vahel, vastasel juhul oleks nende avaldamist mõni vastaspooltest kindlasti taotlenud. Lisaks asetuvad Y ütlused loogiliselt ning vastuoludeta 10.05.2015 öösel toimunud sündmuste konteksti. Maakohus on ise sisuliselt jaatanud, et tunnistaja Y ütlused toetavad X versiooni toimunust, kuid alusetult andis nendele objektiivsetele asjaoludele mittevastava hinnangu, eirates ka enda poolt viidatud seisukohta, et vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna. Puudub vaidlus, et alaealine Y ärganuna ema karjumisest ning teisel korrusel seinte prõmmimisest oli sellest ehmunud sedavõrd, et haaras kaasa kööginoa ning põgenes aknast aluspükste väel tänavale, kus ta leidiski möödasõitev politseipatrull. Oma põgenemisele eelnenud sündmuste osas seletas tunnistaja, et ta ärkas öösel karjumise ja peksmise peale. Seinad prõmmusid, vanemad olid koos õega teisel korrusel. Ta tahtis minna teisele korrusele toimuvat vaatama, kuid ema karjus talle, et ta ära jookseks. Armen liikuski talle vastu kruvikeerajaga käes. Ta haaras kõrval asuvast köögist noa ning põgenes läbi oma toaakna tänavale. Kui politsei viis Armeni minema, nägi ema näol sinikaid. Kohtukolleegiumi veendumusel on kohatu maakohtu kriitika Y ütlustele seoses „sinikate“ tekkimisega X näos. Tõsi, tunnistaja on mitmel korral vastaspoolte küsimustele järjekindlalt vastanud, et peksmise järgselt olid emal „sinikad“ näos. Esimesel korral ütles ta vastuseks prokuröri küsimusele „vist sinikad“, kuid seejärel jäi endale kindlaks, et ikka olid „sinikad“. Erinevalt maakohtust tõlgendab ringkonnakohus vastust „sinikad olid vist näos“ tunnistaja poolt õige definitsiooni otsimisena sõnale „verevalum, hematoom“, mis vahetult tekkimise järgselt üldteada ei saa olla sinist värvi. Avalikest allikatest (https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2020/06/02/mikstekivad-sinikad) on aga leitav, et „sinikas ehk hematoom on väljaspool veresooni kogunenud veri“. Ehk ka värskelt tekkinud hematoome, mille olemasolu X näos on tõendatud ka tunnistaja W ütlustega ning lähisuhtevägivalla infolehega, ongi rahvakeeli kombeks nimetada „sinikateks“. Kohtukolleegiumi veendumusel seletas Y veenvalt kohtule, miks ta järeldas, et teisel korrusel toimub just peksmine. Seletuse sisuks oligi asjaolu, et ema näole tekkisid pärast sinikad, ennem neid ei olnud, järelikult toimus peksmine. Pealegi ka ennem on selliseid intsidente olnud (Kd I lk 129).

19(31)

Oletuslikku laadi on maakohtu mõttekäik, millega maakohus proovis ümber lükata tunnistaja ütlused peksmise toimumise osas, milles ta asus seisukohale, et kuuldud „prõmmimise hääl“ võib olla ka siis, kui näiteks jalaga tugevasti vastu maad lüüa, ust kinni lüüa või käega vastu seina lüüa.

praeguse kriminaalasja lahendamisel, mis on käsitletav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas leiab ringkonnakohus, et see rikkumine on osaliselt kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Kannatanu X maakohtus antud ütluste usaldusväärsuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtuliku uurimise alguse hetkeks oli 10.05.2015 sündmusest möödunud üle 5 aasta. Esimesi ütlusi selle episoodi kohta andis kanntanu X kohtuistungi protokollist nähtuvalt eeluurimisel 30.05.2018. Kohtukolleegium leiab, et eriti vägivallaepisoodide paljususe ja süstemaatilisuse korral on eluliselt täiesti usutav, et aastate möödudes võisid kannatanul meelest ära minna süüdistatava poolt tema näkku peksmise täpsed asjaolud. Väärib tähelepanu, et eeluurimisel ning maakohtus jäid muutumatuks kannatanu järjekindlad ütlused sellest, et süüdistatav haaras teda käega juustest kinni ja tagus pead vastu seina kordi ja kordi (Kd I lk 160). Ainukese vastuoluna juhtis süüdistatava kaitsja tähelepanu sellele, et politseis rääkis kannatanu, et verd jooksis ninast, kohtulikul uurimisel, et jooksis ninast ja suust (Kd I lk 172). Teiste võimalike vastuolude kõrvaldamiseks kaitsja X eeluurimisel antud ütluste avaldamist ei taotlenud. Kohtukolleegium järeldab, et selliselt diametraalsed vastuolud kannatanu X erinevatel menetlusetappidel antud ütluste vahel puuduvad. Ei ole mingil viisil kannatanule etteheidetav, et W poolt koostatud dokumentides ehk patrullilehes ning lähisuhtevägivalla infolehes kajastas politseiametnik kannatanu sõnadest öeldu, et „naise sõnul oli mees teda korduvalt rusikaga pähe löönud“. Kannatanu X ei ole ühegagi nendest dokumentidest ise tutvunud ega neid allkirjastanud. Pole välistatud, et ta teatas politseile ka muid abikaasa poolt kasutatud vägivalla viise, nt vastu seina peaga löömist, juustest kinni haaramist. Objektiivselt fikseeris tunnistaja W lähisuhtesvägivalla lehes „naisterahva näos peksmisjälgi“. Süüdistuses on A. Aslanyanile etteheidetud muuhulgas, et tema tahtlikult lõi käega X vastu nägu. Seega on süüdistus, et A. Aslanyan on X käega vastu nägu löönud, täielikku tõendamist leidnud ning prokuratuuri poolt õigesti kvalifitseeritud. Kohtukolleegium leiab erinevalt maakohtust, et tõendatuks tuleb lugeda ka süüdistuse osa, et süüdistatav haaras X-l juustest ja tagus tahtlikult tema pead kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv kordi, kuid umbes kümnel korral vastu seina. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud kuriteoepisood on A. Aslanyani toime pandud poolt kavatsetult.

21(31)

et tunnistaja X konflikti algust ei näinud, ei saa mingil juhul teha järeldust, et ta ei näinud toimunud vägivalda pealt ega tea tõendamiseseme seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja X ütlustest tuleneb, et süüdistatav läks kannatanu Y-le alla ust lahti tegema ning järgmisel hetkel kuulis tunnistaja X õudseid raginaid, pauke ja karjumisi ning välisust avades nägi ta, et Armen kakles Y-ga, lükkas ja tõukas teda. Nad (Y ja Armen) tulid sisse ja madin läks edasi ning X nägi, kuidas süüdistatav pani põlve Y kaela peale ja läks siis vahele. X täpsustas, et võis olla küll nii, et põlvele lisaks hoidis süüdistatav mõlema peopesa ja sõrmedega kõripiirkonnast tugevalt kinni. X ütluste kohaselt sai Y kätte suure kööginoa, millele X pani käe vahele ning sai haavata. Seejärel panid nad Y kööki kinni, sest ta märatses ja Armen tõmbas äkki kuidagi rahulikuks (Kd I lk 158 jj). Kohtukolleegiumi veendumusel riimuvad tunnistaja X ütlused aga täielikult kanntanu Y ütlustega, kes seletas maakohtu istungil, et tema tuli koju, A. Aslanyaniga oli mingi arusaamatus, kuna viimane väitis, et ta olevat süüdistatavalt midagi võtnud. Seejärel lennutas süüdistatav teda mööda trepikoda ringi, tema proovis aga tuppa saada. Süüdistatav surus teda köögis maha, pani põlvega temale korduvalt piki nägu ja pani põlve kaela peale nii, et ta hingata ei saaks. Ta hakkas põrandalt asju otsima, et saaks end kuidagi kaitsta. Leidis noa, millega proovis A. Aslanyani rünnata. Ema pani käed vahele ning seejärel panid vanemad ta luku taha (Kd I lk 126 jj). Nii kanntanu kui ka tunnistaja omavahel riimuvatest ütlusest nähtub, et konflikti algatajaks oli süüdistatav, kõik toimus väga kiiresti ning süüdistatavapoolne vägivald kannatanu suhtes eskaleerus köögis, kui süüdistatav surus põlvega kannatanut viisil, millest viimane hakkas lämbuma. X sekkus koheselt süüdistatava sellise tegevuse peale. Kohtukolleegium märgib, et ka selle episoodi osas keegi menetlusosalistest ei osundanud võimalikele vastuoludele, rääkimata diametraalsetest vastuoludest, kannatanu Y ja tunnistaja X eeluurimisel ning kohtulikul uurimisel antud ütluste vahel. Selliselt on need ütlused omavahel riimuvad ning ka usaldusväärsed, seega kaaluvad veenvalt üles süüdistatava ütlused sellest, et tema põlve kannatanule kõrile ei pannud ega püüdnud teda kägistada, kannatanu oli lihtsalt purjus, tuigerdas ringi, kukkus ning oli agressiivne ning ootamatult proovis süüdistatavat noaga rünnata. Kohtukolleegium leiab, et tõendamist on leidnud ka süüdistuses kannatanule vähemalt valu tekitav süüdistatava poolt kasutatud jõuvõte, mis seisnes põlvega vastu näo ja kaela piirkonna surumises, mistõttu hakkas kannatanu lämbuma. Kriminaalasjas uuritud tõenditel mittepõhinev ning meelevaldne on maakohtu järeldus, et A. Aslanyan tegutses üksnes hädakaitses, kuna Y märatses kontrollimatult ohtlikult ja ka ründas, sh noaga, ka süüdistatavat ja noaga ründamise osas ex ante (isegi X pani käe vahele) esines vähemalt tõsine oht süüdistatava elule ja tervisele. Uuritud tõenditest tulenevalt sai Y noa köögipõrandast kätte alles siis, kui hakkas lämbuma vastu nägu ja kõri põlvega surumise tagajärjel.

22(31)

alati oli nii, et kui Armen (Aslanyan) ei saanud X kallale, läks ta alati Y torkima, sest ta teadis, et X läheb sinna vahele (Kd I lk 160). Kõnealuse episoodi osas seletas X, et A. Aslanyanil ei olnud konfliktiks põhjust vaja. Kui põhjust ei olnud, siis ta otsis selle. Veel nähtub tunnistaja X ütlustest, et vahetult kõnealusele episoodile eelnenud ajal elas süüdistatav kodukonfliktide pärast ca kaks nädalat autos maja ees, kuna X teda koju sisse ei lasknud. Lõpuks hakkas X-l tast kahju ning ta lubas A. Aslanyani koju. Öösel läks A. Aslanyan ust lahti tegema koju tulnud Y-le. (kd I lk 162). Eluliselt ei ole usutav, et just alaealine kannatanu saabus koju juba alusetult agressiivsena temale ust lahti teinud süüdistatava suhtes. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pruukinud ta teadagi, et A. Aslanyan on üldse kodus. Süüdistatav ise ei väitnudki, et Y oleks teda kohe esimesena rünnanud, ta väitis vaid, et Y oli purjus, tuigerdas ringi ning kukkus ning siis äkki ründas teda noaga. Kohtukolleegium asus eelnevalt seisukohale, et süüdistatava sellised ütlused on ümber lükatud ülejäänud usaldusväärse tõendikogumiga. Sellest tõendikogumist võib aga teha järelduse, et süüdistatav elas oma viha või agressiooni välja ka Y peale eesmärgiga kiusata abikaasa X. Ka 2016. aasta jaanuaris-veebruaris toimunud episoodis eiras kohtukolleegiumi veendumusel süüdistatav oma teadmist alaealise haprast vaimsest terviseseisundist, kui läks öösel temale vastu hoopis agressiivses tujus, et oma viha välja elada nii Y kui ka X vastu. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud kuriteoepisood on A. Aslanyani toime pandud poolt kavatsetult. Kohtukolleegium nõustub prokuratuuriga, et usutavam on, et just A. Aslanyani poolne pidev vägivald perekonnas on mõjutanud lõppkokkuvõttes Y tervist negatiivses suunas ning see on tinginud noorel inimesel maakohtu poolt analüüsitud tänasel päeval eksisteerivad terviseprobleemid.

23(31)

riimuvatele ütlustele. Oma eksliku siseveendumuse kujundamisel jättis maakohus põhjendamatult arvestamata ka objektiivse tõendi, milliseks on tunnistaja D kõnesalvestus Häirekeskusesse. Süüdistuse kohaselt 01.01.2018. a kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid öisel ajal kella 03:57 paiku, XXX korteris haaras süüdistatav oma abikaasal X-l käega näo piirkonnast kinni ja pigistas ning surus X vastu põrandat, muljudes X näost ja tahtlikult lüües X lahtise käe ja rusikaga näo piirkonda. X poeg Y üritas Armen Aslanyani tegevust takistada, mille peale Armen Aslanyan tahtlikult lõi alaealist Y kolmel korral rusikaga pea piirkonda. Armen Aslanyan tekitas oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega oma abikaasale X-le ja abikaasa pojale Y-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi – Y-le muhu pea piirkonnas ja X-le hematoomid näo piirkonnas.

24(31)

laadi ning sündmustikku tervikuna hindamise vajadust eirav on maakohtu sedastus, et praeguses sündmuses (01.01.2018 kuriteoepisoodis) võib olla iga fakt otsustava tähtsusega isiku süü hindamisel. Sellisest järeldusest tõendite hindamisel nähtub maakohtu soov otsida süüdistatavat õigustavaid fakte ajavahemikel, kui tunnistaja käis WC-s. Kogumis hinnatud tõenditest selliseid õigustavaid fakte, mis looks kõrvaldamata kahtluse süüdistatava süüdiolekus kohtukolleegiumi veendumusel aga paraku ei leidu.

25(31)

Kohtukolleegium märgib, et oma puuduliku inglise keele oskuse tõttu ei saanud D aru, millest on konflikt tegelikult alguse saanud. Nähtuvalt X ütlustest sai see alguse sellest, et süüdistatav sõimas D litsiks, paksuks ja lehmaks. Kohtukolleegium märgib sedagi, et kohtulikul uurimisel ei väitnud D kordagi, et süüdistatava solvangud käisid tema pihta. See kummutab maakohtu meelevaldset seisukohta, et D kuulub X „leeriga seotud“ tõendiallikate hulka. Eluliselt on igati usutav, et väidetavalt manipuleeriv kanntanu X oleks konflikti alguse tegelikest põhjustest tunnistaja D-le kindlasti kasvõi hiljem rääkinud. Lisaks sellele on tunnistaja D ütluste kohaselt ta alates 14.03.2018 oma endise poiss-sõber Y-st lahku läinud, seega puuduvad mistahes alused kahtlustada, et ta võiks olla X või Y poolt endiselt mõjutatud süüdistatava suhtes rõõnavaid ütlusi andma. Järgnevalt juhib kohtukolleegium tähelepanu, et ka selle episoodi osas ei ole keegi menetlusosalistest kanntanu X ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kohtukolleegiumi veendumusel riimuvad kannatanu X ütlused ka tunnistaja D ütlustega. See, et kannatanu ütlustest ei nähtu, et mingil hetkel läks D vannituppa, on seletatav sellega, et ta oli süüdistatavaga ägeda tüli keskel ega jälginud D liikumisi. Lisaks seletas kannatanu usutavalt, et ta kõiki detaile ei mäleta, sest võtab blokaatoreid.

26(31)

Häirekeskusesse ning helistamise ajal sai aru, et olukord rahunes, süüdistatav lahkus. Kahe kannatanu ning tunnistaja kinnitusel sundisid süüdistatavat korterist lahkuma kisa peale ärganud süüdistatava külalised.

27(31)

KarS § 44 lg 2, 3 kohaselt rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdlase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksuvabast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Nähtuvalt kriminaalasjas olevast tõendist isiku maksuvaba tulu kohta ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, puudus A. Aslanyanil 2017. aastal deklareeritud tulu. Nendest andmetest tulenevalt leiab kohus, et A. Aslanyanile ei ole võimalik mõista rahalist karistust, kuna suure tõenäosusega ei ole tal võimalik karistust täita. Sellist mõttekäiku toetab ka kannatanu X poolt kohtus avaldatu, et süüdistuses toodud ajaperioodil teenis süüdistatav raha ainult perioodiliselt ning elas valdavalt kannatanu kulul. Arvestades, et Armen Aslanyan on varasemalt kohtulikult karistamata, tema süü suurus on keskmine, tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, leiab kohtukolleegium, et A. Aslanyani on võimalik mõjutada edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduda vangistusega, mis on keskmisest mõnevõrra väiksem ning mõistab talle karistuseks kaks aastat vangistust. Arvestades, et kuriteo toimepanemisest on möödunud võrdlemisi pikk aeg, võib A. Aslanyani puhul jätta temale mõistetud vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kuivõrd temal puuduvad kehtivad kriminaalkaristused. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul ka muid põhjendusi, miks tuleks A. Aslanyani suhtes kohaldada raskemat ja koormavamat tingimisi karistuse kandmise viisi. Neid asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et Armen Aslanyanile tuleb KarS § 73 lg 3 alusel kohaldada 3 aasta pikkust katseaega. Lähenemiskeelu taotlused.

28(31)

Kriminaalmenetlus alustati hiljem 30.05.2018. Puudub vaidlus, et tollel hetkel lisaks oma abikaasa ülesleidmise soovile, tahtis A. Aslanyan teada saada ka oma tütre asukohast. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest koos tsiviilhagiga esitas kannatanu 06.01.2020 X ka kaaskirja Pärnu Maakohtule, milles ta avaldab, et ta ei välista, et A. Aslanyan võib nähes neid (X, Y, tütart) nüüd, olla aru saanud kahjust, mida ta tekitas ning soovib end parandada. Samas kaaskirjas teatab X maakohtule, et tema teada piinab A. Asanyan juba oma uut elukaaslast ning viimase tütart, millest on ta teavitanud ka Haapsalu Lastekaitset. Eeltoodud kaaskiri näitab ilmekalt, et kannatanu on A. Aslanyani eraeluga kursis ning proovib hoiatada võimalikust vägivallast ka süüdistatava uues suhtes. Samas näitab see kiri ning senine tuvastatud sündmuste käik, et A. Aslanyani ka X abielu on lahutatud, A. Aslanyan ei otsi X-ga kontakti, kuigi tal on selleks õigus põhjusel, et X-ga elab koos A. Aslanyani alaealine tütar. A. Aslanyanil on uus elu teises linnas (elab Tallinnas) ning uus suhe. Kuna kannatanu X isikuõiguste rikkumist objektiivselt miski ei ähvarda, puudub ka vajadus vastavate meetmete ehk lähenemiskeelu kohaldamiseks. Tsiviilhagid.

29(31)

kohtulikult uurimisel tekkinud tasu ja kulud moodustavad 2145,16 eurot. Kannatanute X ja Y riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Sandra Sepa (Sepp) eel- ning kohtulikult uurimisel tekkinud tasu ja kulud moodustavad 4815 eurot. Kriminaalmenetluse kuluks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KarS § 4 lg 3 kohaselt on KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse 19.detsembri 2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 01. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Seega tuleb KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel A. Aslanyanil tasuda ka sundraha summas 876 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb A. Aslanyanil hüvitada menetluskulud kokku summas 7 836,16 eurot. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et maakohtu menetluses on süüdistatav nimetanud enda töökohaks X OÜ, millest võib teha järelduse, et tal on olemas sissetulek, siis on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kohtu hinnangul oleks süüdistatava jaoks menetluskulude tasumine ühe kuu jooksul äärmiselt koormav ning sellega võib kaasneda oht, et A. Aslanyanil ei ole võimalik täies ulatuses menetluskulusid hüvitada. Juhul, kui menetluskulud jäävad määratud tähtaja jooksul tasumata, võivad kaasneda ka täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Seega otsustab kohus A. Aslanyani suhtes menetluskulud ajatada 12 kuu peale ning süüdistataval tuleb alates kohtuotsuse jõustumisest tasuda menetluskulusid iga kuu vähemalt 653,01 eurot. Kohus selgitab, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus KrMS § 423 ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra.

Allkirjastatud digitaalselt

30(31)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.06.2022 otsusega

RESOLUTSIOON

31(31)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.