Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

2 / 34

1-20-2143 Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kannatanul on kassatsiooniõigus ning see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni (Riigikohtu 27.12.2019 otsus asjas nr 1-18-3901). Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 20. aprill 2021. Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 20. mai 2021 hiljemalt päeva jooksul Pärnu Maakohtu Kuninga tänava kohtumaja kantselei ja e-toimiku kaudu.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

Armen Aslanyani süüdistatakse selles, tema: - 10.05.2015. a kella 02:00 paiku X linnas X eramus teise korruse tualettruumis alaealise W juuresolekul haaras kinni oma abikaasal K. A (endise perekonnanimega Aslanyan) juustest ja tagus tahtlikult tema pead kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv kordi, kuid umbes kümnel korral vastu seina. Seejärel Armen Aslanyan tahtlikult lõi käega K. A vastu nägu. Sellise tegevusega tekitas Armen Aslanyan K. A ninaverejooksu ja verevalumid näol (Episood I). - olles 10.05.2015. a toime pannud kehalise väärkohtlemise, olles seega KarS § 121 lg 2 p 3 nimetatud isik, 2016. aasta jaanuari- või veebruarikuus, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, südaöö paiku, X linnas X korteris paiskas oma abikaasa K. A alaealise poja L. L i esikusse pikali. Mõni hetk hiljem surus ta köögis L. L i pikali maha, surudes põlvega kannatanut näo piirkonda ja võttes kätega kannatanul kaela piirkonnast kinni. Oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega tekitas Armen Aslanyan kannatanule füüsilist valu ja takistas tema normaalset hingamist (Episood II). - 01.01.2018. a kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid öisel ajal kella 03:57 paiku, X tn korteris haaras oma abikaasal K. A käega näo piirkonnast kinni ja pigistas ning surus K. A vastu põrandat, muljudes K. A näost ja tahtlikult lüües K. A lahtise käe ja rusikaga näo piirkonda. K. A poeg L üritas Armen Aslanyani tegevust takistada, mille peale Armen Aslanyan tahtlikult lõi alaealist L. L i kolmel korral rusikaga pea piirkonda. Armen Aslanyan tekitas oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega oma abikaasale K. A ja abikaasa pojale L. L ile füüsilist valu ja tervisekahjustusi – L. L muhu pea piirkonnas ja K. A hematoomid näo piirkonnas (Episood III). Seega Armen Aslanyan, teise inimese tervise kahjustamisega ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3 / 34

1-20-2143

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritav tegu hõlmab endas teise inimese tervise kahjustamist, samuti valu tekitavat kehalist väärkohtlemist, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ning kui see on toime pandud korduvalt. Seega on kohtul vaja tuvastada, kas A. Aslanyan talle ette heidetud tegevusega on toime pannud 1) teise inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise 2) lähi- või sõltuvussuhtes ning 3) teinud seda korduvalt.

I. 10.05.2015 episood X tn X Vaidlus puudub selles, et 10.05.2015 kella kahe paiku öösel, ajal, mil L. L magas esimesel korrusel oma toas, tekkis teisel korrusel K. A ja A. Aslanyani vahel tüli, mille raames karjuti ning mille peale ärkas L. L üles. Muus osas, mis toimus aga teisel korrusel, mille kohta on esitatud süüdistus, lahknevad kannatanu K. A ja süüdistatava ütlused täielikult. Seega väidetava vägivalla toimumise asjaolude kohta on tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Riigikohus on aga korduvalt selgitanud tõendite hindamise põhimõtet, et nn sõna sõna vastu olukorras peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need isiku süüdimõistmisel veenvalt kummutama (RKKKo 05.12.2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13 p 9). Riigikohus on selgitanud sedagi, et vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna (RKKKo 04.05.2011 asjas nr 3-1-1-26-11, p 16). Kaitsja on toonud välja, et K. A ütlused on ajas oluliselt muutnud, sh värvikamaks ja detailsemaks, ehkki üldteada asjaoluna ajas mälu pigem tuhmub. Antud episood on 2015. aastast, kohtu alla andmine toimus 2020. aastal. Kaitsja esitatud vastuväitest tulenevalt tuleb leida kummutavad argumendid süüdistuse tõendamiseks, vaatamata alltoodule: 1) kannatanu ei pöördunud 2015. a politseisse avaldusega kriminaalmenetluse alustamiseks ja tegi seda istungil avaldatud väidete alusel alles 2018. aastal; 2) juhuslikult möödasõitnud politsei ei pidanud vajalikuks kriminaalmenetluse alustamiseks ise meetmeid võtta. Oluline on, et kriminaalmenetluse alustamise oportuniteet puudub, sest kriminaalmenetluses kehtib kohustuslikkuse printsiip KrMS § 6 alusel, s.t kriminaalmenetlus tuleb alustada, kui iseäranis politseil on piisav informatsioon kriminaalmenetluse aluse kohta; 3) kannatanu K. A ei pöördunud seoses väidetavate vigastustega meditsiiniasutusse 2015. a, on pöördunud hambakliinikusse juulis 2017. a seoses raviga, mis ei haaku aga kuidagi süüdistusega (II kd tl 110). Eeltoodu alusel on oluline kaal võimalikult erapooletutel ja objektiivsetel tõenditel, mis baseeruvad võimalikult vahetule kogemusele ja selle talletamisele ajas, kas ristküsitlusel kontrollitud usaldusväärse isikulise tõendi mällu või dokumentaalsena. Põhjusel, et oleks võimalik ajas rekonstrueerida võimalikult ehe pilt, mida võrrelda palju aastaid hiljem juurde kogutud isikuliste tõenditega jms. Prokuratuuri süüdistus põhineb valdavalt oluliselt hiljem kogutud tõenditel, seetõttu on täiendavalt asjakohane analüüsida süüdistatava ja kannatanu 4 / 34

1-20-2143 käitumist läbi ajalise telje, s.t faktide osas, mis jäävad süüdistusest väljapoole, kuid võivad anda suure tõenäosusega teavet tõendite usaldusväärsuse kohta.

1-20-2143

K. A andis vastuseid kaitsja küsimustele: „Kas te midagi löömise tagajärjel tundsite? Kas teil oli vigastusi? - Loomulikult. Mul oli terve nägu verine ja politsei ka fikseeris selle. See on ohvriabi lehel. Millest veri näos tuli? Kas oli kuskilt katki? - Suu ja hambad, siiamaani on huulelt seda näha. Igalt poolt.“. Kannatanu istungil antud ütluste kohaselt tuli vägivalla tõttu tal seega verd ninast ja suust. Kohtueelsel uurimisel ülekuulamisel (sündmusest oli juba siis aastaid möödas) usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatu põhjal aga kannatanu märkis, et verd tuli ninast ja süüdistatav katkus juukseid. Õige on kaitsja poolt osundatu, et üldteada olevalt inimese mälu ajas pigem tuhmub, mitte ei muutu niivõrd palju värvikamaks ja faktirohkemaks. Seega kannatanu K. A ütlustes tõusetunud kõrvaldamatud puudused ja vastuolud ei ole kummutatavad süüdistatava kahjuks, vaid vältimatult süüdistatava kasuks. K. A selgitas, et rääkis juba vahetult politseile, et terve nägu oli verine, verd tuli igalt poolt ninast ja suust ja selle politsei fikseeris ohvriabi lehel. Kohtul on võimalus ka seda fakti kontrollida võimalikult vahetu tõendi kaudu. Enne seda tuleb aga märkida, et kannatanu ei ole vähimalgi viisil märkinud, et kannatanu võis ka vahepeal tulenevalt šokiseisundist nt vere näost ära pühkida, vaid on väitnud tõsikindlalt istungil seda, et nägu oli üleni verine ka siis kui politseiga suhtles ja see fikseeriti.

6 / 34

1-20-2143 Arvestada tuleb ka sündmuse toimumise aega, millest käesolevaks on möödas pea kuus aastat, kuid kui nii pika aja möödudes kohtus kannatanu mäletab täpselt, et süüdistatav võttis tal juustest ja tagus rohkem kui kümme korda (süüdistuses umbes 10 korda) tema pead vastu seina, milline teokirjeldus erineb üsna oluliselt vahetult vahejuhtumi mõju all politseinikule kohapeal avaldatust, on kohtul kannatanu ütlusi väga keeruline tõena võtta. Selline äärmiselt ebatõenäoline mälu täienemise juhus tõstatab mitte enam kõrvaldamatu kahtluse, vaid otseselt põhimõttelise kahtluse, et kannatanu on sündmust fabritseerinud, sest eluliselt ei ole usutav, et mälupilt selliselt täiustub. Iseäranis tekib vastuolu ka selles, kui kannatanu ütluste andmisel märkis, et sündmused on seoses raviga tal mälus blokeeritud ja keeruline mälu taastada seeläbi. Täpsemalt avaldas kannatanu isegi seda, kuidas arstid näevad vaeva, et tema peast neid sündmusi kustutada ning et ravist tulenevalt ta väga palju detaile ei mäleta – kohtu hinnangul on vastupidiselt kannatanu kohtus antud ütlused väga detailirohked, sh detailid on osaliselt lausa asendunud justkui teistsugustega, mis faktina viitab üledramatiseerimisele ja faktide fabritseerimise kahtlusele. Eeltoodu kinnitab üheselt kaitsja poole väiteid kõrvaldamatu kahtluse osas, et kannatanu manipuleerib, võib seega manipuleerida ka õiguskaitseorganitega, kasutades kaugel tagasihoidlikkusest rõhutatud emotsioone koos värvika ajas täienevate põhistustega. Juba selliselt faktidega ümberkäimine peaks üldjuhul igas inimeses tekitama pingeid ja keerulisi emotsioone, kuivõrd teise inimese saatust määratakse tema süüstavate ütluste kaudu. Seega ei saa kohtule rõhutada, et vaatamata suuretele vastuoludele on kõik süüdistusega veenvalt korras ja tõendid klaarid süüdimõistmiseks. Süüdistatava ütluste järgi kutsus hoopis tema abikaasale politsei, paraku infoleht seda ei kajasta. Samas politseinikust tunnistaja G. P ütlustest nähtub, et väljakutse ei jõudnud nendeni keskusest, sest nad juhuslikult sõitsid mööda ja avastasid aluspesuväel noormehe ja seejärel suhtlesid keskusega. Kuivõrd sündmusele reageeriti vahetult, jääb kõrvaldamata kahtluseks, kas süüdistatav ka sel korral pöördus politsei poole või mitte. Süüdistatav väitis, et pöördus, prokuratuur ei ole tõestanud vastupidist. Seega esitatud tõendid ei välista, et pöördumise tegi hoopis süüdistatav, kuid patrull oli kohal juba enne väljakutset ning dokumendid täideti kohapeal eeskätt K. A sõnade järgi, sest keelebarjääri tõttu ei saanud teadet anda süüdistatav ja eeldati kannatanu sõnade õigsust.

1-20-2143 kriminaalmenetlust ei alustatud, seega võib eeldada, et see ei viita siiski politsei lohakusele, vaid vajaduse puudumisele. Ei saa välistada, et emotsioonid ei olnud ka politsei jaoks faktide kogumiga piisavalt kooskõlas, kui K. A ga vesteldi, et materjalide alusel oleks alustatud, kas politsei või prokuröri nõudmisel hilisemalt kriminaalmenetlust. Teadaolevalt saab prokuratuur kõikide väljakutsete juhtumite kohta ülevaateid igapäevaselt.

1-20-2143 pöördumistest ei saa järeldada läbi ajalise telje, kas A. Aslanyan või K. A on vägivaldne, vaid et suhted on keerulised ja kõigest arusaamiseks on vajalik täiendavalt objektiviseerivaid andmeid. Samas ei saa öelda, et need faktid just süüstaksid A. Aslanyani, küll aga tekitavad kõrvaldamatuid kahtlusi A. Aslanyani süüdistamistes K. A poolt.

1-20-2143 istungil selgelt ei meenunud. Kannatanu K. A ütlused on kohtu hinnangul aga juba algstaadiumis vastuolus K. A enda hilisemate ütlustega, nii vägivalla põhjustamise viisi kui tagajärgede osas. On väga oluline vahe, kas löödi rusikaga korduvalt pähe või taoti pead juustest kinni hoides vastu seina 10 korda koos ühe (s.t mitte mitu) korra käega (s.t mitte konkreetselt rusikaga) näkku löömisega. Kannatanu poolt G. P le vahetult öeldud Esitatud süüdistus: 10.05.2015.a tagus tahtlikult pead umbes 10 korral vastu seina lõi käega K. A vastu nägu Löödi rusikaga korduvalt pähe Üldse: - ei ole juustest haaramist - ei ole pea tagumist vastu seina - ei ole käega ühel korral löömist vastu nägu - ei meenunud, et näos olid peksmisjäjed - nägu ei ole üldse verine ja seetõttu seda ka ei fikseeritud

K. A hilisemad ütlused - haaras kinni oma abikaasal juustest ja tagus rohkem kui 10 korda pead vastu seina - nägu üleni verine ja politsei fikseeris selle Üldse: - ei ole rusikalööki korduvat tegevust rusikaga löömises

Eeltoodust järelduvalt ei kattu üldse vahetu teave palju aastaid hiljem kohtus tuvastatuga. Diametraalset vastuolu ei ole võimalik veenvalt kummutada. Kannatanu poolt väidetud süüdistatava tegevused on nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes täiesti erinevad. Maakohus leiab, et eluliselt tuleb eeldada, et iseenesest juba üle 10 korra pea vastu seina tagumisest peaksid jääma olulised vägivallajäljed ka vahetult ja kõnekalt näha objektiivsele kõrvaltvaatajale ja vähemasti politseinikust isikule, kui kannatanut sülelapsega ei saaks jätta üksi, vaid tuleks viia kiirabisse. Iseenesest vigastustest annaks aimu ka asjaolu, kui kannatanu räägib vähe, kuid objektiivne pilt võimaldab enam infot, millest võiks järeldada šokki või hirmu kurjategija suhtes - iseäranis siis, kui kannatanu nägu oleks üleni verine. Kohtus ju kannatanu K. A ise kinnitab, et mitte üksnes ei olnud nägu verine, vaid ta ka selgelt mäletab, et see fikseeriti politsei poolt. Sellist mälupilti aga kohale saabunud tunnistajast politseinikul ei ole ja pole ka fikseeritud patrullilehele või lähisuhtevägivalla infolehel. On kummastav, et kui politseinikele avaldatakse kohapeal lisaks, et süüdistatav tahtis oma elukaaslast ja kasupoega tappa, milline info kanti lähisuhtevägivalla infolehele, reageeriti sellele sellisest infost hoolimata väga tagasihoidlikult – seega võib järeldada, et politseinikud, kes on saanud selliste olukordade jaoks eelduslikult ka vastava väljaõppe, kohapeal olles olukorda sellisena siiski ei tajunud. Sellistest infolehele kantud väidetest ei teki ka piisavalt selget tõendit kuuldusena, mis kummutaks süüdistatava versiooni. Kohus julgeb eeldada, et kui politseinikele avaneb vaatepilt, milles teismeeas poiss on aluspesuväel noaga külmal ööl õues, politseinikele ust avava naisterahva nägu on üleni verine, nagu on avaldanud kannatanu K. A , toimunu juures on ka väike paariaastane laps ning on alust arvata, et süüdistatav tahtis oma naist ja kasupoega tappa, oleks olnud esialgu vähemalt alus süüdistatava kahtlustatavana kinnipidamiseks, mille vajadust aga ei tunnetatud kuidagi tajutu 10 / 34

1-20-2143 põhjal. Seejuures süüdistatav ise on oma ütlustes avaldanud, et kuivõrd tal ei olnud tutvusringkonda, kust leida peavarju, oli ta nõus ise politseinikega kaasa minema, et olukord saaks rahuneda ja tal oleks kuskil öö mööda saata. Üldteadaolevalt vahetult sündmuse mõju all (sh šoki mõju all) edasiräägitu peaks olema objektiivseim ja täpseim, sest meeled on sündmusest vahetult veel erksad – kui eeldada süüdistuse õigsust, siis antud kannatanu puhul see üldteada olev fakt paika ei peaks. Kohus leiab, et sellist diametraalset erinevust ei tee mõistetavaks üldse ka väidetav šokiseisund, sest kui inimene suudab kirjeldada vägivalda, aga teeb seda hoopis teisiti – erineb nii tegu, meetod kui tagajärg – siis ei saa seda kanda šoki arvele, eeltoodu viitab kunstlikule faktidega ümberkäimisele kas ekslikult mäluprobleemide tõttu või viitab manipuleerimisele. Kannatanu poolt väidetav süüdistava teo tagajärg oli see, mida politsei ka väidetavalt tajus ehk nägi verist nägu ja lisaks kindlasti selle ka fikseeris. Tõendamist ei ole leidnud ei verine nägu tunnistaja G. P ütluste järgi ega ka selle fikseerimine. Samuti K. A , vaatamata politsei nõuandele, et kui on ikka vigastusi, tuleks minna neid haiglasse fikseerima, nendest nõuannetest ei juhindunud. Eeltoodu näitab sedagi, et politsei ei olnud isegi kindel, kas on vigastusi. Seega K. A ütlused ja teod on ebaselged juba sündmuse algusest peale ning nende põhjal ei saa teha adekvaatseid objektiivseid järeldusi. Olukorra tõsiduse tajumise kohta kohapeal K. A poolt väidetud kuriteo osas ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast süüdistust kinnitavad tõendid puuduvad. Olukord oli tõsine seetõttu, et laps oli sellises olukorras õues, muu tõsiduse kohta lisaks emotsioonidele usaldusväärsed faktid A. Aslanyani süüdistuseks puuduvad.

11 / 34

1-20-2143 Maakohus on seisukohal, et kellegi süü tõendamisel, ei saa kehtida täiesti kriitikavaba eeldust, et üksnes ohvriabisse pöördumise fakt on a priori piisav tõend kellegi süüdiolekus, peavad olema siiski piisavad objektiivsed kriteeriumid ja kontrollimehhanismid tõendite sisu kontrollimiseks kohtus. Soov aidata võib olla siiras ja tõene, kuid eelarvamuslikult pimesi kellegi süü eeldamine ja sellest lähtuvalt vaid pöörduja suunamine, võib õhutada niigi emotsionaalselt katki olevat pöördujat n-ö ekslikule ristiretkele, mil pole tõe ja õigusega midagi pistmist, mis on lisaks veelgi laiemalt emotsionaalseid kannatusi ja segadust põhjustav. Õige on L. M poolt viidatu, et ohver võib tunduda alguses ebaadekvaatne, kuid eeltoodu ei vabasta riiki süü tõendamisest adekvaatsete tõenditega. Sealhulgas konkreetselt tuleb selgeks teha asjaolusid, kelle milline tegu süüdistuse järgi sellise seisundi põhjustas. Kohtuotsus peab põhinema ka faktidel, mitte oletustel, ebaadekvaatsuse võimalike tagamaade ja alternatiivide osas, mille paljususele vaatamata lihtsalt valida välja vaid üks ja süüstav argument. Oleks kriminaalmenetluse oluline rikkumine, kui kohus eiraks õigustavaid tõendeid ja tugineks kõrvaldamatute vastuoludega süüstavatele tõenditele. Maakohus leiab, et siin on probleem, et ilma vajalike tuvastuslike meetoditeta a priori isikut ohvriks pidamisel võib iseäranis nõrgema psüühikaga inimene ka mitteohvrina omandada ohvrimaneerid, mida hilisemalt kohtumenetluse käigus kinnitavad tavatud, seletamatud ja süvenenud vastuolud tema ütlustes ehk eelkõige elulise usutavusega vastuollu minek. Seega ka ohvriabi töötajal peab olema vajalik kriitikameel. L. M sõnutsi K. A meditsiinilisest seisukorras teadis ta vaid nii palju, kui viimane talle rääkis. Kohtus on aga laiem tõenditebaas, milles pole vaid valikuliselt need asjaolud, mida K. A sooviks esitada. Kohus leiab, et antud vabatahtlikku ja ennast salgavat ohvriabi tööd tuleb läbi selle mõtestada, millised on võimalikud eelteadmised antud pöördujast ja kuidas abivajadused välja selgitatakse ning kas ka isik sobivale teenusele või asutusse suunatakse. Abivajaduseks ei ole süü tõendamine. Rakendades vajalikke toetusmeetmeid, tugigruppe ja tugistamist erineval viisil, ei tähenda see seda, et iga pöörduja loo tagapõhjaks on tõene kriminaalasi. Emotsioonid võivad olla laes ja kannatused rasked ka ilma kuriteota, sest hingeküsimused on väga sügavalt isiklikud. Isiklike suhete rägastikule võivad inimesed väliselt sama valuliselt reageerida kui kuriteo puhulgi, iseäranis, kui inimene on juba muidu psüühiliselt n-ö katki olnud ja selline narratiiv on väga kaua kestnud ka enne viimast suhet. Vastuoludeta tõendite alusel süütu inimese süüdimõistmine peab olema välistatud, vaatamata kellegi soovist, keerulistest psüühilistest üleelamistest ja üldse süüdistatava suhtes vastumeelsetest emotsioonidest, sest tuleb tugineda üksnes piisavalt usaldusväärsetele asjakohastele faktidele. Emotsionaalne ja psüühiline seisund võib viidata muidugi rakendatud vägivallale. Samas ka muule, sest emotsioonid ei teki vaid kuriteost: a) võib viidata ka üksnes psüühiliselt keerulisele seisundile; b) võib viidata ka rasketele muudele elulistele probleemidele, sest muret ja meelehärmi ei tekita vaid kuriteod. Nt kui pöördumine politseisse justkui juhuslikult lõpuks leiab aset paralleelselt muude keeruliste tsiviilõiguslike probleemide kulmineerimisel - nt ühise lapsega suhtlemise korraldamine kohtu kaudu jms. Eeltoodud võimalusi ei saa kohus K. A puhul välistada. Seetõttu ka tema poolt kolmandatele isikutele edasiräägitu üksnes emotsioonidest lähtudes ei lisa antud juhul objektiivsust ehk usaldusväärsust.

12 / 34

1-20-2143 L. M märkis ka ütlustes alljärgnevat: a) et alates 2014.a kui ta on antud abistava tegevusega tegelenud, ei ole temal kogemust, et keegi oleks tulnud ja valetanud, sest miks peaks üks inimene välja mõtlema selliseid lugusid ja seda tegema nii tõepäraselt. Maakohus leiab, et kui asjaolusid ei ole kontrollitud, siis järeldused võivad olla ekslikud; b) samuti ei ole tema kogemuste põhjal ka keegi liialdanud. Maakohus on seisukohal, et selline positsioon on eelarvamuslik, sest juba kogemus paljudest kohtumenetlustest näitab, et eksimine, liialdamine ja valetamine on sellised küsimused, mida ei saa n-ö eos välistada, vaid selleks peavad olema tunnetatavad ja piisavalt kontrollitud argumendid. Sellest tulenevalt on ka õigusmenetlustes olnud ajast aega oluline põhimõte audiatur et altera pars ja kohus kuulas ära ka teise poole võrdsetel alustel, mis välistab eelarvamuste tähtsuse. Seega töö meetodid kriminaalmenetluses ja sotsiaaltöös on erinevad. Ohvriabis on lähenemine eeskätt emotsionaalne kaasatundmine ehk enam emotsioonidele keskendumine n-ö mingil põhjusel – tõepoolest eeskätt eelduslikult lähisuhtevägivalla tõttu - vaimselt katki läinud inimesele toe pakkumine. Ilmselt sellist tuge ja vajalikke teenuseid ka K. A sai. Tuge tuleb anda ka siis, kui inimene liialdab või nt üledramatiseerib, sest see ei välista abivajadust, sest sotsiaaltöös on lähenemisel hoopis teine eesmärk ja mõõde. Samas kriminaalmenetluses on aga rõhk eeskätt faktidel ja nende usaldusväärsuse hindamisel kuriteo väljaselgitamiseks. Peamine eesmärk ohvriabitööl ei ole isiku süü seisukohast tõe väljaselgitamine nagu on tunnustatud kriminaalmenetlusese meetoditel, seega rõhuasetus on ka täiesti teine. Seega ohvriabi töötaja tähelepanekud tõendi usaldusväärsuse või kellegi süü osas võivad olla õiged, kuid samas seda ka ei pruugi olla (võivad jätta kõrvaldamatu kahtluse kui süüdistatava kaitseväideteks on küllaldaselt toetuspunkte nagu antud juhul), sest neid ei ole piisavalt kontrollitud tunnustatud õigusmeetoditega tõe tuvastamiseks. Järelikult kui ohvriabis on K. A rääkinud jälitamisest, peksmisest, isoleerimisest, väljapressimisest, ähvardamisest, ei saa seostada seda esitatud süüdistuse ja selle raamidega antud juhul. Kohtule on esitatud süüstava tõendina ka 18. aprill 2018 K. A meil Läänemaa Naiste Tugikeskusesse koos lisadega (II kd tl 24-26), selle kohaselt on K. A väitnud, et: „Panen Teile Armeni vastuse kohtule ja siis alla mida tema mulle kirjutas samal ajal ähvarduste saatel, isegi samal päeval kuidas Ta lapse mult ära võtab jne... esimeses avalduses kirjutab kuidas ta on langenud moraalse ja füüsilise piinamise ohvriks ja siis oma kirjas piinab mind moraalselt – vot täpselt see ongi tema käekiri. Kui keegi tõlgiks oleks ideaalne, sest see on uskumatu peegelMa arvan, et ta ei ole normaalne /.../“ Maakohus märgib, et kui vaadata nüüd antud tsiviilkohtule tehtud kirja, siis K. A antud tõlgendus irdub asjakohasusest süüdistuse seisukohalt. Kui vaadata inglise keelset isiklikku kirja, mida on ka peetud vajalikuks kohtule esitada, on see A. Aslanyani isiklik kiri tunnetest ja isiku enda seisukohast, et talle on liiga tehtud ja K. A valetab. Sellistest emotsionaalsetest kirjadest nii kannatanu kui süüdistatava poolt ei saa järeldada mingeid fakte ei perevägivallast, majanduslikust ega emotsionaalsest väljapressimisest jne. Eeltoodust võib järeldada vaid üht, et emb-kumb või mõlemad kasutavad ära enda positsioone ja emb-kumb võib valetada ja olla eksinud. Konkreetselt, et keegi peab olema milleski süüdi, isegi seda ei saa tuletada. Samuti on vähemalt selgelt üledramatiseerimine väita seda ohvriabile ähvardamisena, kui üks tsiviilvaidluse pool sisuliselt on leidnud, et teine pool valetab. Sellest ei saa teha 13 / 34

1-20-2143 kaugeleulatuvaid järeldusi, sh ähvardamisest või kuriteost. Kohtuotsus ei saa tugineda kõrvaldamatutele kahtlustele, mis põhinevad kontrollimatutel eeldustel ja hüpoteesidel, mida püstitatakse. Samuti ei saa väita, et K. A poolt ravimite tarbimine on tingitud just süüdistatava vägivallast, kuivõrd nõnda on esitatud kohtule ka ravimite tarbimiste kohta tõendeid (II kd tl 92-96), sest K. A tervisekaardist (III kd tl 6 jj) tulenevalt on erinevaid ravimeid kirjutatud talle välja juba 10 aastat varem. Kohtule on tahetud näidata ka seda, et A. Aslanyani süüdistustega on kuidagi seotud L. L i raskused koolis (II kd tl 98-99, 118-119, 121). Selliste ja üksnes kaudsete ja mitmetähenduslike seoste otsimine kujundab kohtu siseveendumust ka selleni, et konkreetseid tõendeid vägivalla kohta ei ole ning püüd on üksnes kohut emotsionaalselt kallutada ilma usaldusväärsete faktideta. Maakohus on seisukohal, et ka praeguses asjas tõendite kohaselt ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, kas K. A on varasemate traumade kütkes või väga fantaasiarikas kujutletava ohu suhtes, sest juba 2007. aastal, s.o ca 10 aastat varem enne suhete algust A. Aslanyaniga nähtuvad samased probleemid teise elukaaslasega. A. Aslanyani ütluste kohaselt tutvus ta K. A ga 2013. a aastal ööklubis, mil ta põgenes enda sõnutsi endise poiss-sõbra eest ja koos hakkasid elama 7 kuud hiljem. Asjaolu, et K. A võis nõnda rääkida A. Aslanyanile, on võimalik, sest nõnda on ta rääkinud ka haiglas. Oleks eluliselt ebausutav, et K. A põgeneb ühest vägivaldsest suhtest teise vägivaldsesse suhtesse, vahetult kooselu planeerimise ja lapseootusega. Samuti on kokkusattumuste kokkusattumus, et ka eelmise elukaaslasega on probleem, et väidetavalt on vajalik tema eest põgenemine, mida on väidetud ka A. Aslanyani kohta. Seega ei ole võimalik eristada reaalet ohtu ebareaalsest kannatanu väidete järgi.

14 / 34

1-20-2143 Asjaolu, et tegemist oli peksmisega, järeldas L. L sellest, et seinad prõmmusid ja vanemad olid õega teisel korrusel. L. L nimetas seda ka hiljem kaitsjale vastates „prõmmimise hääleks“, mis võib olla ka siis, kui nt jalaga tugevasti vastu maad lüüa, ust kinni lüüa või käega vastu seina lüüa. Seejärel märgib L. L : „Ma tahtsin sinna vaatama minna. Ma kuulsin karjumist. Tõenäoliselt Armen kuulis, et hakkasin tulema. Ema karjus, et jookse ära. Armen kukkus koos kruvikeerajaga trepist alla, karjudes, et tapan sind ära.“. Maakohus rõhutab, et nimetatud ähvardust (s.o tapmishirmus inimene põgeneb akna kaudu joostes aluspesu väel, kuivõrd teda rünnatakse kruvikeerajaga ja juurde karjutakse, et tapan su), ei ole süüdistatavale kuidagi inkrimineeritud, mistõttu kohus ei saa eeldada ka selle paikapidavust ehk tõsiseltvõetavust. Liiatigi kui riiklik süüdistaja ei ole pidanud seda piisavalt veenvaks, et seda süüdistuses kajastada ning kohuski ei tee järeldusi väljapool süüdistuse raame (teiste kuriteokoosseisude kohta) ehk kohtuliku uurimise eset. Maakohus leiab, et L. L i ütlused ei saa evida asjas ka laiemalt mingit määravat tähtsust süüdistuse seisukohalt ja see poleks ka menetluslikult võimalik süüdistuse piiride tõttu. Määravat tähtsust ei saa evida tema süüstavad ütlused aga eeskätt seetõttu, sest tema erapooletuses on võimalik liigselt kahelda, sest on viiteid, et väga tugev emotsionaalne side emaga ei võimalda tal piisavalt objektiivseid ütlusi juhtunu kohta anda ning see nähtub tema ütluste andmise viisist ja järelduste tegemisest. Edasistes ütlustes L. L veel täiendab, et mitte ainult süüdistatav ei ähvardanud teda tappa, vaid ka ema karjus veel „vist“ lisaks, et ta tahab sind ära tappa ja jookse ära. Seega justkui jõudis ema hõisata tapmisest ja ka kasuisa lisaks. Samuti oli väikse õe kisa. Kaitsja siiski täpsustavalt märkis, et kuulis inglise keelest vaid sõna „kill“ (tapma). Seega muu oli L. L i hinnangud süüdistava poolt hõisatu osas koos ema vahendatud täpsustustega. Maakohus leiab, et eluliselt on see tohuvabohu, milles unest karjumise peale ärganud laps on teinud järeldusi. Kogu see ehmatus, et üldse tüli tõttu öös peab üles ärkama, toimub kisa ja nõutakse ärajooksmist viivitamatult, ei võimaldagi sellist olukorda põhjustanud sündmustest objektiivseid järeldusi teha. Igaüks on šokis, kui peab öösel nõnda aluspesuväel külma kätte põgenema, seejuures täpselt arusaamata, mis või miks üldse toimus, miks ta põgenema peab. On ka loogiline, et kui ema (mitte kaugem, õe isa) hüüab, et põgene, mis tahes põhjusel, siis laps seda ka teeb ja on ehmunud. Seda enam, kui ema karjub, et tahetakse tappa, haarab igaks juhuks enesekaitseks kaasa ka noa. Seega otsene süüstav tõendiallikas, kelle ütlustel põhineb ka süüdistus, on lapse ema K. A . Laps eeldab oma ema ütluste tõesust ja selgelt kasuisa suhtes on suhtumine põhimõtteliselt negatiivne. Kohus märgib sedagi, et K. A on kirjeldanud suhteliselt pikka kooselu süüdistatavaga, olles nii äärmiselt negatiivne (ehkki ka positiivne) süüdistatava aadressil, ilmselgelt on avaldanud rõhutatud negatiivsus mõju ka lapsele. Teisalt on eeltoodud sündmus ka vastuoluline, esmalt justkui kohe L. L põgenes, kuid hilisemalt kaitsjale täpsustusi rääkides märkis aga muud – tahtis minna vaatama, haaras veel tee pealt kaasa noa. Seega ühtepidi oli L. L il väga kiire põgenemisega, kuuldes oma toas esmalt ema hõikeid võimaliku ohu kohta tema aadressil, märgata elutoas kukkuvat süüdistatavat, kel oli kruvikeeraja käes, kuulda tema käest ähvardust, võtta köögist nuga ning tagasi minna enda tuppa ja avada kinnine aken. Taustal kriisklemine.

15 / 34

1-20-2143 Samuti ei saa usaldusväärseks pidada ütlusi, mis on ebalevad ja ebaselged, et väidetavalt olid emal L. L i ütluste järgi „vist“ sinikad näos ja ema näitas neid siis kui politsei ära läks. Õige on kaitsja poolt viidatud üldteada asjaolu sinikate tekkimise kohta, et nii vahetult ei saanud tekkida sinikad antud juhtumi korral. Samuti väide „vist“ olid sinikad on tõenduslikult väärtusetu sellise ebakindlusmäära tõttu, jättes kõrvaldamatu kahtluse. Samas L. L i ütlus, et ema oli hüsteerias haakub loogiliselt ka süüdistatava ütlustega, seega antud hüsteerias tegutsemine võis olla juba tüli alguses või käigus ning see on eluliselt võimalik ja usutav. Arvestades K. A kirjeldusi, mis on kajastatud süüdistuses, ei saa tekkida mingit „võib-olla või vist“ kahtlust vigastuste kohta emal, kui laps seda vahetult nägi ja koges. Kokkuvõttes puuduvad antud episoodis igasugused usaldusväärsed tõendid K. A poolt väidetud vigastuste kohta, mis on süüdistuses toodud. Seega on maakohtul tõsised kahtlused asjaoludes, et isegi kui kannatanul olid mingid vigastused, siis see, mis asjaolude tõttu need tekkisid, on ebaselge, sest kannatanu ütlused on vastuolulised. Antud vastuoludest saab järeldada, et kannatanu võis tegutseda hüsteeriliselt ning sellest johtuvalt ei ole ütlused objektiivselt haakuvad tõega. Süüdistatava ütlustest saab järeldada, et kannatanu oli hoopis süüdistatavat ründav ja hüsteerias. Eeltoodud asjaolude kohta ei saa kohus teha järeldusi, kuid kui vaadata kannatanu käitumist antud episoodis kogumis ja kui juurde analüüsida ka seda, et ka meditsiinidokumentatsioonis on kannatanu ka enda varasemaid elukaaslaseid süüdistanud vägivaldsuses, tuleb asuda seisukohale, et selline tõenäosus on ebaharilik. Kohtule on esitatud ka 12.02.2015. a e-kiri (II kd tl 97), milles on K. A arutanud kooli sotsiaalpedagoogiga probleemi, mil kasuisa L. L i olevat tugevalt randmest kinni võtnud ja tal nuga otsinud. Antud e-kiri väljub täielikult süüdistuse raamidest, kuid võib iseloomustada L. L i juba välja kujunenud suhtumist kasuisasse (süüdistatav) ja kui vaadata ka järgmist süüdistuse episoodi, milles on avatud L. L i agressiivsuse probleemid ja taas seos noaga, siis antud tõend räägib in dubio pro reo põhimõttel vaid seda, et L. L i agressiivsuse tõttu oli vajalik temalt nuga ära võtta ning L. L il oli välja kujunenud negatiivne suhtumine süüdistatavasse juba palju varem enne süüdistustes toodud kuupäevi, vaatama sellele, et süüdistatav oli ema abikaasa.

1-20-2143 laps ka rohkem usub. Süüdistatava „trepist alla kukkumisena“ võis unine L. L tajuda hetke, kui süüdistatav kiirustades trepist alla tuli (öös on helid üldteada tugevamad), et politseisse helistada ning kui sinna lisada veel eelnevalt ema poolt karjutu, et sind tahetakse ära tappa, tekitas see arusaadavalt unises lapses hirmu ja soovi põgeneda. Samuti eelnes sellele olukorrale teiselt korruselt kostuv tüli ja „prõmmimine“, mis võis olla ka olukorrast, milles kannatanu hoopis süüdistatavat vastu vannitoa seina tõukas. Seega ei saa kohus kahtlusteta asuda seisukohale, et süüdistatav talle etteheidetava teo I episoodis toime pani. Samuti on omavahelises vastavuses süüdistatava ütlused ka politsei reaktsiooniga sündmusele, mida kohus eelnevalt analüüsis ja millise puhul politsei ei pidanud vajalikuks süüdistatavat näiteks kahtlustatavana kinni pidada, kuivõrd olukorda oli neile ju väga tõsisena kirjeldatud – lausa tapmiskatsena. Samuti ei tajunud kohapeal olnud politseinik K. A l selliseid vigastusi, mis ju ometi meelde jääksid – kui kellelgi on sündmuspaigal nägu üleni verine, räägitakse sellest, et naist ja kasupoega taheti tappa, lisaks on seal väike laps, siis see peaks ka politseiniku mälus mingil viisil talletuma ning eriti vajab rõhutamist asjaolu, et kohal käinud politseinikul tuleb selliseid sündmusi ette väga harva, kuna ta kuulub üldse merepääste üksusesse ning tema põhitöö on merepääste. Küll aga mäletab tunnistajast politseinik G. P seda, et A. Aslanyan oli rahumeelne ega avaldanud mingit agressiivsust. Viimane ühtib jälle sellega, et süüdistatava sõnade kohaselt oligi ta nõus politseinikega kaasa minema, kuna tal ei oleks olnud kuhugi mujale jääda. Küll aga on vastuolud K. A ja süüdistatava ütluste vahel, kuid kõiki selle episoodi kohta esitatud tõendeid kogumis hinnates sobituvad asjaoludega just süüdistatava ütlused, mille kohaselt ta talle inkrimineeritud tegu toime ei pannud.

II 01.01.2018 episood X tn X

17 / 34

1-20-2143 Esikus toimunule järgnes süüdistusakti kohaselt köögis süüdistatava poolt kannatanu pikali mahasurumine, surudes põlvega kannatanut näo piirkonda ja võttes kätega kaela ümbert kinni. Kannatanu L. L on selle kohta avaldanud, et süüdistatav ei lasknud teda tuppa, lennutas teda koridoris ning seejärel surus süüdistatav talle korduvalt põlvega pikki nägu ja põlvega vastu kaela, mille tagajärjel ta ei saanud hingata, pilt hakkas eest ära kaduma. Kannatanu L. L i ütluste järgi toimus tema mahasurumine seetõttu, et ta rahulikult oleks. L. L i ütluste kohaselt tema aga hakkas seepeale ennast kaitsma ja leidis põrandalt noa, millega rünnata. Maakohus leiab, et oluline on see, et L. L i ütluste kohaselt oli süüdistatava tegevus kantud L. L i maharahustamise eesmärgil ning sellega tegeles sisuliselt abistavalt ka L. L i ema K. A. Kannatanu ütlused lähevad süüdistuses kirjeldatust lahku, eelkõige just köögis toimunu osas, sest kannatanu ütlustele tuginedes ei tule välja seda, et süüdistatav oleks kannatanust kätega kaela piirkonnast kinni võtnud nagu on süüdistuses kirjas. L. L i ütlused selles, et ta soovis rünnata noaga süüdistatavat, haakuvad K. A ja süüdistatava ütlustega.

1-20-2143 põrandale ja L lõikas süüdistatavat küljelt kaks korda noaga, misjärel K (tunnistaja) haaras noa L käest ja ütles, et magad köögis ning ei tule enne välja, kui oled kaineks saanud. K pani L kööki luku taha. Süüdistatava sõnutsi enda põlve ta kannatanule kõrile ei pannud ega püüdnud teda kägistada. Süüdistatava ja K. A ning L. L i ütlused on kooskõlas faktis, et L. L pandi luku taha.

19 / 34

1-20-2143 1) viidatud asjaolus on kohtul põhjust kahelda, kuna kohtus antud ütlustes ning ka tsiviilhagis on korduvalt kannatanute poolt rõhutatud asjaolu, et L. L on X, mistõttu ei tohi ta saada lööke peapiirkonda, mistõttu peaks ka igasugune kägistamine ning tema hingamise takistamine äärmiselt ohtlik. 2) eelneva tõttu sobitub kõikide nimetatud episoodis kirjeldatud asjaoludega kogumis taaskord süüdistatava versioon toimunu kontekstist kõige loogilisemalt – L. L võis olla purjus, ründas süüdistatavat noaga (sellele, et L. L oli süüdistatava osas negatiivselt meelestatud, viitavad ka tunnistaja K. A kohtus antud ütlused, mille kohaselt „L puhul oli mõjutus juba toimunud. Ta ei tahtnud enam kodus olla, otsus võimalusi kodust võimalikult kaua ära olemiseks“), tunnistaja K. A sekkus, L. L pandi kööki kinni ning olukord oli sellega lahendatud; 3) ebaloogiline on eitada süüdistataval hädakaitseseisundit, kui isegi kannatanu ema pidas vajalikuks kannatanu kööki kinni panna. Kohus ei näe, et süüdistatav oleks ületanud hädakaitsepiire, kui teda rünnati noaga ja tulemuseks kannatanu rünnak viimase ema abiga neutraliseeriti seeläbi, et ta pandi teise ruumi kinni. Eeltoodu puhul ei ole isegi tähtsust arutelul, kuivõrd tõendatud on L. L i joobes olek antud situatsioonis, kuid väline teo pilt ja olukorra lahendus viitab, et A. Aslanyan ja K. A tegutsesid suure ohu neutraliseerimisega nii nagu nad oskasid. Ehkki süüdistatav väitab, et L. L oli joobes ja K. A eitab seda. Siiski kohus tõendite kogumist tuleneva siseveendumuse tõttu, leiab, et pole ka alust kahelda süüdistatava sellistes ütlustes. On ka võimalik alltoodud meditsiiniliste andmete järgi, et nimetatud tegevuse kaudu oodati L. L i kainenemist, eeldades, et agressiivsus siis vaibub; 4) maakohus rõhutab, et ka antud episood, s.o K. A poolt A. Aslanyani süüstamine kinnitab seda, et isegi kui tegu on kõrvaltvaataja seisukohalt vägivallaga, ei suuda K. A näha tervikpildis seda, et A. Aslanyan on kannatanut maharahustav isik ja pigem seetõttu ise rünnaku ohver. Eeltoodule üheselt juhtunu kontekst tegelikkult viitab. K. A jätab rääkimata aga tervikpildina kontekstist kõige olulisema. K. A käitumine oma poja kööki kinnipanemisel, kinnitab asjaolu, et A. Aslanyan oli vahetu rünnaku ohver, keda tuli kaitsta L. L i eest ja poeg kinni panna. Sellist kinnipanemist kinnitab ka A. Aslanyan oma ütlustes. 5) Järelikult sai A. Aslanyan tegutseda üksnes hädakaitses ja tegelikkuses selle piirides, vastupidisel juhul poleks olnud tarvidust osaleda K. A l sellises poja n-ö isoleerimises. Vastupidisel juhul tuleks ju eeldada, et K. A on koos süüdistatavaga võtnud alaealiselt pojalt ebaseaduslikult vabaduse ehk ka K. A on pannud toime kuriteo KarS § 136 lg 2 järgi isikute grupis raskendavatel asjaoludel. Absurdne on tunnistaja K. A ühel hetkel ülekuulamisel antud vastus kaitsjale, et poeg pandi seepärast kinni, et Armen ei saaks talle liiga teha. Eeltoodu väljub täielikult objektiivselt konteksti tunnetamise piiridest. Seega kinnipanemise selline väidetud põhjus on ilmselt oluliselt moonutatud ja ei ole eluliselt usutav. Lisaks jällegi vastuolu K. A enda ütlustes teises kohas, K. A : „/.../ Järgmisena me panime L kööki kinni, sest ta märatses ja Armen tõmbas äkki kuidagi rahulikuks..“ Seega kinnipanemise põhjuseid on kohtus nimetanud K. A diametraalselt erinevalt, sõltuvalt konkreetsetele küsijatele antud vastusest erineval ajal. Üksnes kinnipanemise fakti ja noa kasutamise osas on K. A ütlused selged ja usaldusväärsed, sest haakuvad loogiliselt teiste tõenditega. Samas eeltoodu kinnitab, et K. A ütlused on ebaloogilised ja sealjuures ületamatute sisemiste vastuoludega, mida ei ole võimalik kahtlustada ja veenvalt kummutada.

20 / 34

1-20-2143 Eeltoodust saab seega vähemasti in dubio pro reo järeldada, et L. L ikkagi märatses kontrollimatult ohtlikult ja ka ründas, sh noaga, ka süüdistatavat ja noaga ründamise osas ex ante (isegi K. A pani käe vahele) esines vähemalt tõsine oht süüdistatava elule ja tervisele. Eeltoodust tuleb teha kohtul teinegi järeldus, et K. A ütluste järgi kui rünnakut tõrjutakse, siis tõrjuja on üksnes vägivallatseja, näitab kuidas K. A faktidega ümber käib, et kui Armen Aslanyan end kaitseb, on viimane hoopis süüdlane, ehkki sellises olukorras aga õigusvastasus tuleb välistada. Justkui muuseas mainib K. A , et sai ise noast haavata, sest pani käe vahele ja justkui oleks tähtsusetu, et poeg tuli ka lausa kahe inimese jõul kööki kinni panna. Oluline on seegi, et käesolevas asjas on väga kaalukas tõendite kogum L. L i võimaliku ohtliku käitumise kohta, mis haakub süüdistatava kirjeldusega. Ka B. P ütluste kohaselt, kes oli L. L i tüdruksõber aastatel 2015-2018 täheldas ta, et süüdistatav ei olnud kunagi agressiivne L. L i suhtes ja nad said hästi läbi. Kohus leiab, et selles osas võib B. P ütlusi usaldusväärseks pidada, sest ta oli aastaid L. L ile lähedane tüdruksõber. B. P ütluste järgi ühel hetkel ütles küll L. L , et talle ei meeldi Armen, sest ta ründab ema. Need küsimused on aga täpsemalt kohtuliku uurimise esemeks. Maakohus leiab, et L. L i terviseprobleemid ilmselt ei saanud tekkida üleöö ja ei ole võimalik usaldusväärset tõendite kogumit arvestades välistada, et süüdistatava poolt viidatud asjaoludel toimus ka L. L i poolt hoopis tema rünnak esmalt ja seda tõrjuti selliselt, mis välistab õigusvastasuse igal juhul. Samas kohus ei saa usaldada K. A ja L. L i ütlusi detailides vastuolude ja muude usaldusväärsusprobleemide tõttu, tuleb lugeda süüdistatava ütlused usaldusväärsemaks, sest neid toetab ka muu tõendite kogum.

III. 2018.a X tn episood

21 / 34

1-20-2143

22 / 34

1-20-2143 et ta kõiki detaile ei mäleta, sest võtab blokaatoreid, kuid samas ka eelmistest episoodidest nähtuvalt on tema ütlustes uusi vastuolulisi detaile, mis ei haaku isegi süüdistustega, mis põhinevad vaid tema ütlustel. Kui antud blokaatoritel võib olla selline mõju, ei ole võimalik välistada ka eksimust ja see tekitab veelgi suurema kahtluse süüdistusse. Seega emotsionaalsete kahtluste ja eelarvamuste õhku paiskamine ei ole piisav faktide hindamiseks süüküsimuse otsustamisel. K. A ütlused võivad olla ka tema enda arvates seega fragmentaarsed ja tendentslikud, seega ei saa need olla määravaks tõendiks, sest mäluprobleemide tõttu ei ole võimalik välja selgitada kogu tõde – tervikpilti juhtunust. Maakohus leiab, et tõendite kogum viitab sellele, et puuduvad vastuoludeta tõendid süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks pidamiseks selles, kuidas sündmused kulgesid trepikoja põrandale esitatud süüdistuse järgi. Süüdistatava ütlustest ei saa vastuolusid ainuüksi juba seetõttu kõrvaldada kannatanu K. A ütluste järgi, sest kõiki detaile ta ju ei mäleta. B. P ja L. L ei näinud süüdistuse tekstis märgitud sündmuste algust, seega sellest võib järeldada, et nende ütlused varasema kohta ehk varasemad tähelepanekud viitasid sellele, et olukord rahunes vahepeal täiesti maha. Nt kui L. L ja B. P olid vannitoas ja tülist kuulsid ja välja läksid, siis mõne ajapärast läksid nad uuesti ära nt L. L läks arvuti mängu mängima ja B. P WC-sse. Aga just sel ajal läksid sündmused nii teravaks, et kui kohale jõudsid, olid nii K. A kui süüdistatav juba trepikoja põrandal maas. Arvestades ka kannatanu K. A ütluste moonutamise kõrvaldamatut kahtlust, mis tekib eelmiste episoodide analüüsist tulenevalt, on eluliselt usutav, et süüdistatav küll tegi märkuse B. P kohta ja võib-olla ka K. A kohta, kuid sellise märkuse tegemist K. A ei lubanud ja sellest tekkis ärritav reaktsioon K. A jaoks, siis pinged aga kasvasid ja kerisid üles edasi kuni K. A oli hüsteerias. Arvestades tekkinud vastuolusid ja ka eelmistes episoodides K. A ütlustes, peab kohus eluliselt usutavaks ja võimalikuks, et K. A oli hüsteerias ja ründav, sest seda versiooni toetavad mitmed asjaolud. Tüli põhjuseks oli B. P ebakaine olek ja häiriv oksendamine ning A. Aslanyani seisukohad sellega seoses. Asjaolu, et alaealine B. P oksendas väga pikalt ja ta terviseseisundis olid häired, möönis oma ütlustes ka B. P ise.

1-20-2143 kardab A. Aslanyani ja see väidetav hirmutegur on märkimisväärne. See ei haaku teiste tõenditega kogumis. Puuduvad muud tõendid vaidluse sisu kohta peale K. A ja A. Aslanyani ütluste. Ka B. P ütlusest on näha, et tekkis stseen, kus süüdistatav lahkub ja taas tuleb tagasi, süüdistatava sabas käib terve seltskond toas ringi, sh väike laps, otsitakse väidetavalt elektroonilist sigarit ja K. A käib järgi, sest kahtlustab, et süüdistatav võib midagi varastada. Konflikti pingestumisest ei hoolita. Pinge tõuseb ja K. A ütluste kohaselt külla kutsutud itaallased pidasid kõike naljakaks vaatepildiks. A. Aslanyanil on piinlik ja solvav, et peab sellistel asjaoludel lahkuma. Konflikt eskaleerub ja laps hakkab karjuma.

24 / 34

1-20-2143 Maakohus märgib, et ka selles episoodis on taas vahetu sündmuse algusega asjaolude kohta üksnes süüdistatava ja K. A ütlused ehk selles, kumb alustas füüsilist võimalikku rünnakut. Süüdistus algab küll K. A süüstavatest ütlustest, kuid tegevused toimusid juba enne seda. Ka muud isikulised tõendid tekivad alles hiljem ja ei kajasta sündmuste algust, sest neis esineb lünk. Ehk kui maas rüselemise juurde tulevad L. L ja B. P , siis selline ajaline nihe jätab varju võimaliku kannatanu K. A tegevuse, millele süüdistatav oma ütlustes viitas. Kohtu jaoks jääb vastamata küsimus, et kui K. A julgelt lükkas ja tõrjus oma elukohast välja süüdistatavat B. P nähes, siis võis ta seda teha ka mõnevõrra hiljem uuesti. Selle tagajärjel süüdistatav kukkus ja neil asjaoludel K. A sai seejärel põrandale, järgnedes talle süüdistatava kirjeldatud viisil. Selle kohta on vaid süüdistatava ütlused, et K. A viskus järgi ja oli agressiivne. Kätega vehkisid ka varasemalt mõlemad, kui B. P esimesena tülile peale sattus. Isegi kui K. A l oli alust nõuda A. Aslanyani lahkumist, tehes seda ka provotseerivalt, siis väljalükkamisel A. Aslanyanile järgnemine füüsiliselt, ei ole õigustatud hädakaitsega. Konfliktolukorra tekkel ja kujunemisel oli kaalukas roll K. A l ning süüdistatava ütluste paikapidavust ei saa välistada ühegi teise tõendiga selle kohta, et ka kannatanu väljaviskamise tegevus oli solvav ja füüsiliselt vägivallaga ründav, mitte end kaitsev. Ka see asjaolu on oluline arvesse võtta. (RKKKo 23.04.2021 asjas nr 1-20-3535 p 19) Selles osas ei ole võimalik vastuolusid kõrvaldada, sest muud vastust tõendite järgi, kuidas K. A põrandale sai peale süüdistatavale järgi-ja pealeviskumise, ei ole ja see haakub süüdistatava ütlustega. Siit ei saa välistada soovi ise A. Aslanyanile liigselt kahju tekitada, lisaks kukkumisele ja see viitab asjaoludele, et kannatanu K. A võis tegutseda hüsteeriliselt ja pidurdamatult, mida tuleb ka situatsiooni hindajal ex ante arvesse võtta. Kui oletatavalt eeldada, et K. A kaitses enda mingit õigushüve (soov oli, et A. Aslanyan tema kodust lahkuks), siis puudub vahetuse nõue KarS § 28 lg 1 järgi, kui viskutakse trepikotta maha lükatud A. Aslanyanile järele ja maaslamajast A. Aslanyani peale. K. A ei soovinud ise mingilgi määral konfliktsituatsioonist taanduda, sest tõendite järgi tegutses vastupidiselt järgiviskumisel. Muid vastuoludeta või tervikpilti võimaldavaid tõendeid peale süüdistatava ütluste ei ole süüdistuses konkreetselt fikseeritud sündmuste kulgemise kohta. Süüdistuse tekstist, võrreldes kohtu poolt tuvastatud asjaoludega, on arusaadav, et kõik tegevused toimusidki trepikoja esiku põrandal või selle juures. Seega süüdistuse konkretiseeritus ei välista, et ette heidetud pigistamised ja muljumised jne on kõik toime pandud trepikojas, sest süüdistus ei nimeta täpset kohta. Seega esitatud süüdistuse järgi on võimalik, et K. A lükkas A. Aslanyani trepikotta, seejärel hüsteeriliselt viskus talle peale ja sai süüdistuses kirjeldatud vägivalla osaliseks asjaoludel, mil A. Aslanyan üritas hüsteerilise kannatanu alt pääseda või teda kinni hoida vm viisil takistada. Antud vaatepilt võis jätta aga ka tegelikkuses eksliku mulje L. L ile ja B. P le ning tuua kaasa L. L i füüsilise konflikti L. L i ja A. Aslanyani vahel, ehkki viimane üksnes üritas K. A tegevust neutraliseerida. K. A väitel, kui A. Aslanyan hakkas teda väidetavalt solvama, kui ta ei nõustunud B. P suhtes esitatud hinnangutega, siis K. A enda ütluste järgi kuulas solvanguid kamina ees vaikides nagu oli alati harjunud, lüües silmad maha. Seevastu B. P tuppa sisenedes nägi, et kõik vehkisid kätega oli selge, et tüli oli vastastikune ning sellist tagasihoidlikku kannatanu profiili ei ole võimalik K. A puhul kuidagi kohtul välja lugeda. Pigem on näha vastupidi K. A üleolekut situatsioonist ja kindlasti mingit pidurdavat hirmutundmise faktorit ei nähtu

25 / 34

1-20-2143 kuskilt. Kohus peab võimalikuks, et olukord väljus kontrolli alt ka sarnaselt nagu süüdistatav on oma ütlustes märkinud. Muid usaldusväärseid ja selgeid tõendeid selle kohta ka ei ole. Maakohtule jääb kõrvaldamata kahtlus, et K. A on manipuleerinud või olnud ekslik asjaoludes enda mälu blokeerimise tõttu, pisendades enda agressiivsemat osa, eksitades kohut enda tagasihoidlikkusega ja üritades igati näidata ainult ning üksnes süüdistatavat halvemas valguses, isegi kui see on objektiivsete asjaoludega vastuolus. Kohtul, vaatamata eelnevatele väidetele, ei tekkinud kordagi kahtlust, et kannatanu K. A kardaks süüdistatavat, kui toimus K. A ülekuulamine kohtus. Eeltoodut ilmselt kinnitab seegi, et K. A ja süüdistava suhtlus on jätkunud aastate vältel, kohtul puuduvad muud andmed, et sellest järeldada, et tegemist oli K. A olulise majandusliku sõltuvuse või hirmuga. L. M ütlused on oletuslikku laadi, kontrollimata ja põhinevad üksnes ühepoolsetel hinnangutel K. A ga vestlustest tulenevalt. K. A ütluste kohaselt lõi A. Aslanyan L. L i, samas jälle märkides, et detaile ta ei mäleta, sest võtab blokaatoreid. Samuti asjaolu, et K. A täpsemaid detaile ei mäleta, külvab veel juurdegi kõrvaldamatuid kahtlusi ja näitab üheselt seda, et K. A l puudub usaldusväärne tervikpilt süüdistuses kirjeldatud teo vahetu kulgemisega seoses ning eksisteerib nn hall ala, mille kohta on vaid süüdistatava ütlused. See tekitab kõrvaldamatuid kahtlusi A. Aslanyanile inkrimineeritud tegude osas, sh L. L i suhtes. Sisuliselt on oluliste mäluprobleemidega kõik süüstavad isikulised tõendid – K. A , L. L ja B. P . Viimastest usaldusväärset tervikpilti ilma oletustesse laskumata ei ole kohtul võimalik saada. Seega puudus L. L i ja B. P ütlustel ka vastav kvaliteet, mille alusel hinnata, et kas A. Aslanyan ründas K. A t või takistas jätkuvalt K. A t ennast ründamast. Nad ei saa olla objektiivsed kõrvaltvaatajad ex ante mõistes, ainuüksi juba seetõttu, et nad ei näinud rünnaku kulgemist algusest pealt. Lisaks on kohtul alus nende ütlustes kahelda ülal mainitud erinevatel asjaoludel. Maakohus on seisukohal, et K. A ütlused ei ole sellises kvaliteedis, et need usaldusväärselt saaksid tõendada süüdistusi nii tema kui L. L i vastu ka antud episoodis.

1-20-2143 ebaobjektiivsed, soovist väljendada vastumeelsust süüdistatava suhtes ja soovist toetada oma ema, vaatamata tegelikele asjaoludele. Võimalikult vahetult politseisse pöördumist või kasvõi ainuüksi väidetavate pealöökide tõttu arsti juurde pöördumist keegi vajalikuks ei pidanud. Politseisse pöördumine toimub hiljem ja ülal uuritud kirjavahetuse järgi on selleks ajaks ka kohtus kulmineerunud tsiviilvaidlus süüdistataval ja K. A l.

1-20-2143 momendi kohta, kui sisuliselt B. P ütluste järgi tahtis K. A A. Aslanyani uksest välja lükata, edasised tähelepanekud puuduvad, sest ka just sel ajal oli ilmselt L. L jõudnud enda tuppa arvutimängu mängima. Eeltoodust võib järeldada seda, kas tähelepanekud puudusid või lihtsalt olukord rahunes nii palju maha, sest ka L. L lahkus vahepeal oma tuppa arvutimänge mängima. Mis sai lükkamisest edasi, ei ole ütlusi peale süüdistatava omade ja süüdistatav võib viidata ka järgmisele lükkamisele, kui olukord taas eskaleerus. K. A ütluste järgi jooksis aga lõpuks hoopis tema koridori (nimetatud ka esik, trepikoda), kuhu hiljem tuli järgi L , mille kohta on süüdistus – seega on ebaloogiline, et K. A põgeneb selles suunas, kuhu tahtis lükata A. Aslanyani, see pole eluliselt usutav. Lisaks kui vaadata B. P ütlusi, siis just eelnevalt oli nõnda, et toas käis ees A. Aslanyan ja kõik ringiratast tema järel, seega kuni asjaoluni, kui K. A hakkab toast välja lükkama A. Aslanyani ja siis kõik tunnistajat kaovad, vähemasti nende tähelepanekud. Hiljem B. P ütlustest on võimalik aru saada ka seda, et tunnistaja tegi järelduse rüseluses olnud isikute kohta, tegi järelduse löömise kohta mitte ei tajunud seda konkreetselt - kuivõrd Armen vehkis kätega ja K. A l oli hommikul silm sinine (II kd tl 140-141): „Millega Armen K t lõi ja kuhu? - Rusikaga. Ja kuhu ta lõi? - Ma ei saanudki aru, nad olid kõik hunnikus. K l oli hommikul sinikas silma all. Kas järgmisel hommikul? - Jah, ta järelikult pidi näkku ka saama. Ta vehkis seal kätega.“ B. P tegi järelduse, et A. Aslanyan on K. A pikali lükanud, ehkki andis ka enda ütlustega vastuolus olevaid ütlusi, et teisalt on ta üheselt väljendanud, et jõudis kohale, kui juba K. A ja A. Aslanyan olid põrandal maas. Maakohus märgib, et seega tunnistaja teeb ise järeldusi löömise kohta, mida ta ise tajuda ei saanud. Tunnistaja teeb ilma kogemuseta järeldusi ka teises olulises momendis. B. P : „Nad jäid minust sinna ja ma läksin WC-sse. Ta ründas K t ja L üritas vahele minna, nagu ma aru sain. K oli seal all, Armen oli kuskil vahepeal ja L oli seal ning Armen lükkas L ka pikali ja oli neil peal.“ Maakohus märgib ka selle kohta, et ühegi tõendi järgi B. P ei saanud näha K. A pikali lükkamist (s.o tuleneb B. P järeldusest, et lükkas ka L pikali) või üldse asjaolusid, kuidas maha satuti. B. P tunnistas, et ta oli oksendanud enne, kui nägi nn hunnikus olemist: 1) kontekstist tuleb välja, et see tüli tekkis K. A ga ajal, mil süüdistatava ütluste järgi oli B. P joobeseisundis ja oksendas WC-s (koos L. L iga, nimetatud ka vannitoaks) ning see kostus tuppa. 2) seejärel tuli B. P toast välja, kus käis ägenev sõnavahetus, kus kõik vehkisid kätega, sh näeb, et A. Aslanyan lööb K. A le vastu kätt (süüdistuses seda aga pole) ja mõne aja pärast läks jälle WC-sse; 3) WC-s kuuleb B. P lapse kisa ja siis nägi ta üksteise hunnikus süüdistatavat ja kannatanuid ning tegevusi, mida pidas löömiseks. B. P räägib süüdistatava poolt kannatanu vastu kätt löömisest samuti (see oli tõendite konteksti järgi pärast WC-st oksendamast tuppa tulekut ja enne teisel korral WC-sse minemist). 28 / 34

1-20-2143

Maakohus selgitab, et süüdistuses ei ole toodud ei sellises järjekorras faktide esinemist ega ka kõiki fakte nagu on vastatud prokurörile. Esiteks, 01.01.2018. a episoodi süüdistuses ei ole A. Aslanyanile üldse ette heidetud, et ta oleks K. A t löönud käe- või õlapiirkonda, sh kasvõi enne seda, kui B. P ütluste kohaselt lükkas süüdistatavat K. A . Süüdistus heidab ette lahtise käe ja rusikaga näopiirkonda löömist pärast seda, kui K. A on põrandal. Inkrimineeritav tegu süüdistuse järgi algab ju K. A käega näo piirkonnast kinnihaaramisest ja pigistamisest ning surumisest vastu põrandat. Süüdistus ei alga ega selles ei ole üldse käsitletud lööki vastu K. A käepinda. Samuti käesoleval juhul, kuivõrd ka B. P ütluste järgi mingeid viiteid käe vastu löömise kohta ka järgmisel päeval ei olnud, ei ole võimalik tuvastada, kas tegemist oli samuti lükkamisega ka A. Aslanyani poolt, et tal toas järgi käidi või oli löömisega. Seega ka läbi ajalise telje ei saa K. A ütlused konflikti kujunemise ja A. Aslanyani füüsilise agressiivsuse kohta olla tõesed.

29 / 34

1-20-2143 Tõendite järgi tegelikult võimalik B. P le avanenud vaatepilt inkrimineeritud teost – B. P jõudis kohale siis, kui A. Aslanyan ja K. A olid juba trepikojas maas, s.t võimalikku rünnet ja selle kulgemist ta ei näinud nagu ka L. L . Maakohus leiab, et tegemist on emotsionaalse olukorraga, kui isikud on hunnikus ja laps karjub kõrval ja isikud on varahommikusel ajal ikka veel magamata. Tunnistaja B. P ei näinud, kuidas vahetult antud olukorda satuti. B. P le avanenud vaatepilt trepikojast võis olla häiriv sõltumata põhjusest. Iseäranis tajumist häiriv võib olla, kui kõrval karjub hüsteeriliselt laps, kes ei ole kellaajale vaatamata veel magama pandud ja väljaviskamisstseeni eskaleerimine kaalub selle tähtsuse justkui üles. Samuti justkui oleks kõrvalise tähtsusega asjaolu, et lapse elukohas on oksendav alaealine isik, kel on sellised joobetunnused või ebaselged viirusetunnused, kes käib ringi, tihedalt WC vahet ja abi ei osutata täiskasvanute poolt. Tegemist võis olla hüpoteetiliselt joobe välistamise korral ka viirusega, sest peolaua toit, mis oli korraldatud A. Aslanyani poolt ja kulul, teistele isikutele selliseid häireid ei tekitanud. Tegelikkuses on olemas ka teatud vastuolu selles, et L. L , kes nägi (mõnevõrra varem B. P st) konflikti ka alates esikust (nimetab ka trepikojaks) märkis, et ta ei tea üldse, kus oli sel ajal W (I kd tl 137). Ometigi just P. B märgib, et tuli kohale WC-st W kisa peale ja siis vaatepildiks oli see, et n-ö hunnikus oli K. A , A. Aslanyan ja kohe ka L. L ning et laps karjus seal kõrval. Reeglina inimene märkab enda kõrval karjuvat lähedast. Tekib kahtlus ka L. L i seisundis ja õiges tajumisvõimes. Ka see näitab süüstavate tõendite vastuolulisust, kui ühele (B. P ) jääb meelde vali hüsteeriline nutt (nimetas ka kisaks ja röökimiseks), mis kostis lausa korteri teise otsa WC-sse ja teine (L. L ) isegi ei tea, kas selliselt nutnud tema kohal oli, ehkki viimane pidi lausa tema kõrval kisama. Samas L. L il on meeles kindlalt süüstavad tähelepaneku väited A. Aslanyani suhtes, ise füüsilise konflikti algust nägemata. Sellist vastuolu ei ole võimalik kummutada. Tekib küsimus, et milline oli L. L i seisund sel hetkel, et ta seda tähele ei pannud, sest ükski tõend ei viita, et W t juures ei olnud. Selliste vastuoluliste tähelepanu probleemidega tunnistaja ütlused eeldavad objektiivselt muid kinnitavaid asjaolusid, et olla kindel, kas L. L on kõiki asjaolusid ka õigesti tajunud, mille juures ta viibis. Samuti tõusetub erapoolikuse küsimus, sest L. L il, olles ka muidu tundlikus eas, oli välja kujunenud sügav negatiivne suhtumine A. Aslanyani ja seda näitavad kasvõi varasemad viited juba enne süüdistuste episoode nt 12.02.2015 e-mail (II kd tl 97). B. P ütluste järgi on ka selge, et L. L ja B. P ei olnud kumbki samuti süüdistuse järgi tekkinud sündmuste alguses, sealjuures ühel ajal trepikojas olnud sündmuse juures ehk tegemist oli veelgi suurema ajalise lüngaga (sündmust nähti erineval ajal pealt ja osaliselt ka mitte koos veelgi suurema ajalise vahega, lisaks tubadest tulemise aega arvestades), teadmata on mis ajal nn sündmustiku üldpildiga liituti ja juba n-ö erinev liitumine võib tekitada eksiarusaamu sellest, kes ja millisel määral ning kuidas ründas. Seega lünkade täitmisel ja tervikpildi loomisel mängib veelgi enam rolli terve konflikti aja koos olnud süüdistatava ja K. A sõna sõna vastu ütluste õige hindamine. B. P poolt süüdistusega haakuva situatsiooni tajumine võis olla mõjutatud kõrgendatud emotsionaalsest olukorrast, väsimusest, joobeseisundist ja/või häirivast terviserikkega seisundist, mis sundis lühikese ajavahemiku jooksul teda korduvalt WC-d külastama ja seal vähemasti esimesel korral ka oksendama, mis oli süüdistatava jaoks häiriv. Kõik eeltoodu ja olukorra episoodiline tajumine segab faktide selgust ja seab kahtluse alla tunnistaja 30 / 34

1-20-2143 objektiivsuse usaldusväärselt täpse tervikpildi saamiseks tema ütluste alusel. Selles sündmuses võib olla iga fakt otsustava tähtsusega isiku süü hindamisel. Ülevast ja meeleolukast aastavahetuse ärasaatmisest toimus järsk langus emotsionaalses mõttes igale sündmusest osa saanud isikule ja seda enam häiriva terviseseisundi korral.

1-20-2143

Lähedase sõbra L kui väga isikliku seosega inimese ründamist võiks reeglina mäletada (eriti kolmel korral rusikaga peapiirkonda löömist), kui isikul ei ole mäluprobleeme või muid põhjuseid. Oluline on seegi, et tunnistaja B. P ütlustest tulenevalt on ta olnud K. A elukohas külaline varemgi, mis eeldab viimase soosingut ja igasugune vaidlus kohtuasjas puudub L. L i suure vastumeelsuse kohta ema endisest elukaaslasest süüdistatava osas. Maakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on L. L i kohta inkrimineeritud vastuoluline tõendite baas veelgi väiksem ja suuremate kahtlustega, sest L. L i osas inkrimineeritud vägivalda ei tajunud ka B. P . Oletuseks oleks see, et enne B. P saabumist lõi juba süüdistatav ära L. L i rusikaga näkku (eeluurimisel antud ütlustes nii aga B. P ei mäletanud ka), sest B. P nägi seda, et L. L hakkas konflikti maas füüsiliselt takistama. Seega võis P. P näha ka L. L i ja süüdistatava esimesi kokkupuuteid, mille kohta on andnud teistsuguseid väiteid K. A ja L. L , võimalik, et seetõttu, et rüseluses said kõik viga.

32 / 34

1-20-2143 Ei tea ka lapse ema nime, kuid teab, et külla kutsus sõbranna. Häirekeskuse töötaja teeb kokkuvõtte, et saab aru, et politseid enam vaja ei ole. Maakohus leiab, et isiku süü hindamise seisukohalt on see mitte midagi ütlev kõne, sest ei anna juurde ühtegi selget fakti tõendikogumile. Kui see rünnak oli piisavalt õudne, kuidas selgitada, et järsku langeb ära vajadus mistahes väljakutseks. Taust on vaikne ja just kõne lõpupoole on taustal ka kaugel meeshääl (sõnadest aru ei saa). Vastuolu jääb, et hüsteeriast last ei ole samuti kuulda.

VII. Menetluskulud

33 / 34

1-20-2143 Õigeksmõistetud Armen Aslanyani riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Urmas Simoni tasu ja kulud summas 2145, 16 eurot seoses süüdistuste ja tsiviilhagidega tuleb KrMS § 181 lg-le 1 ja KrMS § 182 lg-le 5 tuginedes jätta Eesti Vabariigi kanda. Samuti tuleb jätta seoses õigeksmõistmisega K. A ja L. L i riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud summas 4815 eurot KrMS § 182 lg-le 5 tuginedes Eesti Vabariigi kanda. VIII. Muud menetluslikud küsimused Tõkendit ei ole kohaldatud. Asitõendina tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde jätta CD-plaat 01.01.2018 Häirekeskuse kõnesalvestisega. KrMS § 314 lg 51 alusel tuleb kustutada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile 05.11.2018 saadetud DNA-proov ja sõrmejälgede kaart.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik

34 / 34

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.