Liiklussüüteod

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I SÜÜDISTUSE SISU

V.Y-le on esitatud süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi selles, et tema XXX. a kella 13.10 paiku XXX maantee 7. kilomeetril, juhtides mootorsõidukit XXX, registreerimisnumbriga XXX, kaldus kurvist väljudes vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku talle oma suunavööndis vastu

liikunud mopeediga XXX, registreerimisnumbriga XXX, mida juhtis M. L.. Kokkupõrke tagajärjel mopeedi juht M. L. hukkus sündmuskohal. M. L. surma põhjuseks oli vasaku alajäseme lahtine ja kehatüve kinnine tömp trauma vasaku jala traumaatilise eraldumisega sääre ülemisest kolmandikust, vasakpoolsete roidemurdude ja põrna rebenditega; vigastuste tagajärjel tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Oma tegevusega rikkus V.Y järgnevaid liiklusseaduse nõudeid: -

iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist (LS § 14 lg 2);

-

liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda (LS § 16 lg 1);

-

sõiduki juht peab olema tähelepanelik teel ja seeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ja vältima tema ohustamist ning talle kahju tekitamist (LS § 33 lg 1);

-

asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti (LS § 45 lg 7).

II KOHTU SEISUKOHT

ja kehatüve kinnise tömbi trauma vasaku jala traumaatilise eraldumisega sääre ülemisest kolmandikust, vasakpoolsete roidemurdude ja põrna rebenditega, mille tulemusena tekkis tal äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Viimati nimetatud vigastuste tagajärjel suri M. L. sündmuskohal. Viidatud asjaolud on tuvastamist leidnud eelkõige kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr XXX (tl 24-28; lisa1 fotod 29-31) ning sellega kooskõlas olevate sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 1), fototabeli (tl 2-16) ning tunnistaja A. S. ütlustega (tl 60-61) (millest samuti saab sedastada M. L. esinenud kehavigastusi, sh amputatsioon vasaku jala põlvest allapoole, ning seda, et kannatanu suri sündmuskohal vahetult pärast liiklusõnnetust). M. L. surma sündmuskohal vahetult pärast õnnetust kinnitavad ka süüdistatav V.Y (tl 65-67) ja tunnistaja K. V. ütlused (tl 109111), samuti liiklusõnnetuse skeem koos lisalehega (tl 17-18, 19).

vänderdama, võib-olla seetõttu, et teeservas oli lahtine kruus. Roller kaotas juhitavuse ja kaldus vastu V.Y sõiduki vasakut küljepeeglit, sealt edasi mööda vasakut külge ning sõitis sisse tagumisse vasakpoolsesse rattakoopasse (tl 65-67). Kohus leiab, et süüdistatav ei kirjelda ütlustes kohapeal kujunenud liiklussituatsiooni päris tõepäraselt, vaid ta püüab oma käitumist mõnevõrra õigustada. Kui V.Y väidab, et ta oli oma sõidukiga kurvist väljudes tee keskel, siis teised kriminaalasjas kogutud tõendid seda ei kinnita. Nimelt selgub vahetult pärast kokkupõrget sündmuskohal viibinud ning seal vaatlust ja mõõtmisi teostanud tunnistaja A. S. ütlustest, et sõidujälgi vaadates oli XXX kurvist väljudes vastassuunavööndis, kuna selle vasakpoolsed tagumiste rehvide jäljed olid üle telgjoone. Sõidujälgi ja vigastusi arvestades võis XXX kokkupõrke hetkel olla teega küll natuke risti (paremale poole), kuna rollerijuht tekitas vigastused XXX vasakule küljele (rohkem tagaosas), kuid asus ka veel siis üle sõidutee kesktelje. Ka liiklusekspert on leidnud, et enne kokkupõrget liikus XXX vastassuunavööndis, olles suundumas paremale (tagasi oma suunavööndisse), ning ka kokkupõrge toimus mopeedi XXX suunavööndis (arvamuse p, 1, 2, 3). Sealjuures on liiklusekspert arvuti abil konstrueerinud sõidukite paiknemise teel kokkupõrke hetkel (tl 41). Sellest järeldub, et V.Y juhitud XXX liikus vahetult enne kokkupõrget peaaegu täies ulatuses üle sõidutee kesktelje vastassuunavööndis, tee keskel asus ta kokkupõrke hetkel, siis, kui oli juba suundumas paremale poole teeserva. Kuna A. S. ütlused, liikluseksperdi arvamus ja arvutisimulatsioon sõidukite teel paiknemise kohta on kooskõlas liiklusõnnetuse skeemi, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sündmuskohal tehtud fotodega, on tegemist usaldusväärsete tõenditega, millele saab tugineda. Sellest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et paremkurvist väljudes ei olnud XXX pelgalt tee keskel, vaid liikus pea täies ulatuses üle sõidutee kesktelje, ning enne, kui ta jõudis oma suunavööndisse ümber reastuda, toimus külgkokkupõrge temale oma suunavööndis vastu sõitnud mopeediga XXX. Kohus leiab, et ohuolukorra lõi ja realiseeris V.Y, kes rikkus LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 1, § 45 lg 7 nõudeid. Kuna LS § 45 lg 7 sätestab, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, oleks V.Y käitumine (s.o lahtise kruusakattega teel mööda sissesõidetud rada kulgedes vastassuunavööndisse sõitmine) olnud aktsepteeritav, kui teelõik olnuks sirge ning ettepoole suure nähtavusulatusega (seda enam, et tegu oli kuiva teekattega, millel vastutulev sõiduk oleks ilmselt olnud sõiduki rataste alt üles paiskuva tolmusamba tõttu hästi nähtav juba enne, kui sõiduk ise oleks nähtaks saanud). Sellisel juhul oleks ka V.Y-l olnud võimalik piisavalt aegsasti näha endale vastu tulevat teist liiklejat ja reastuda õigel ajal ja viisil enda suunavööndisse. Tõendid, sh süüdistatava enda ütlused, kinnitavad, et V.Y sõitis välja järsust ja pimedast kurvist (kurviga piirnevalt paremal pool kasvasid suured puud, tl 2, foto nr 1) ja seega oli tema ning ka vastassuunast tuleva liikleja nägemisulatus ettepoole sõiduteele praktiliselt olematu. Ainuüksi nimetatud asjaolud oleksid pidanud V.Y-d kutsuma erilisele ettevaatlikkusele. Kui arvestada veel teelõigu kitsust (5,2 meetrit) V.Y juhitud sõiduki laiust (1,86 m, tl 69), siis see, et V.Y sõitis lubatud maksimaalselt sõidukiirusest aeglasemalt (ca 70 km/h), ei olnud hoolsuskohustuse täitmiseks ilmselgelt piisav. Objektiivsest liiklussituatsioonist saab järeldada, et lisaks ei arvestanud V.Y kurvi sõites piisavalt ka kurvis mõjuvate füüsikaliste jõududega (kesktõukejõud), samuti rataste haakuvust vähendava teekattega (kruusatee), mistõttu tema sõiduk kandus kurvis plaanitust trajektoorist tunduvalt enam vasakule poole.

(laius 69 cm, tl 70) tal isegi tee keskosas mööda sissesõidetud jälgi liikudes jääda täies ulatuses enda suunavööndisse. Seda, et enne kokkupõrget sõitis mopeed oma suunavööndis, kinnitas ka liiklusekspert (arvamuse p 1, 2). V.Y viitas sellele, et möödasõidul hakkas mopeed vänderdama, kuid nimetatud asjaolu ei kinnita teised tõendid. Nimelt selgub A. S. ütlustest, et mopeedi vibamisest jälgi näha ei olnud ja sündmuskohal XXX juht seda ka ei maininud. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist ei ilmne samuti ühtki vihjet sellele, et mopeedijuht oleks kaotanud juhitavuse. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt surnu veres ega silma klaaskehavedelikes etanooli ei leitud (lk 24-28, arvamuse p 1), st M. L. oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kaine. Lisaks leiab kohus, et isegi, kui M. L. mopeed hakkas möödasõidul vänderdama, ei oleks see temale etteheidatav, kuna arvutisimulatsiooni kohaselt (tl 41) sai see toimuda vaid tema enda suunavööndis, üle sõidutee kesktelje ta ei kaldunud.

KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui KarS-i eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel arvestab kohus sellega, et tegemist on ettevaatamatusest toime pandud liiklusseaduse sätete rikkumisega, mitte tahtlikult toime pandud kuriteoga. Samas on tema süü siiski suur, kuna teoga kaasnes üliraske tagajärg – teise inimese hukkumine. Lisaks tekkis varaline kahju (mopeedi kahjustamise tõttu). Ehkki süüdistatav rikkus nelja liiklusnõuet, ei saa rikkumise ulatuse ning seega ka süü suuruse juures seda arvestada, kuna nad on enam-vähem samasisulised ja kannavad sama põhieesmärki – hoida ära teise liikleja ohustamine ja temale kahju tekitamine. KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus seda, et V.Y on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud (lg 1 p 3). Kohtu hinnangul näitab kahetsuse siirust ka süüdistatava käitumine kohtus. Kohtuistungil oli V.Y kohati endast väljas, ta nuttis ja hoidis pisaraid tagasi. V.Y emotsioonidest järeldus, et toimunud kokkupõrge on ilmselgelt jätnud sügava jälje ka V.Y-le endale. Kahetsuse siirust näitab seegi, et väidetavalt on V.Y jõulude ajal viinud M. L. hukkumiskohale küünla (tl 107), aga ka seegi, et ta on kannatanutele tasunud varalise kahju ning vabandas kannatanute ees kohtuistungil. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et V.Y-d ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Tal ei ole ka kehtivaid väärteokaristusi (karistusregistri väljavõte, tl 71). Ka liiklusalaseid rikkumisi ei ole V.Y-l pärast toimunut olnud. V.Y käib tööl, kus teda on iseloomustatud kui väga tublit, kohusetundlikku ja usaldusväärset töötajat, kellega pole kunagi probleeme olnud ning kes saab hästi hakkama nii igapäevatöö kui konfliktsete olukordade lahendamisega (tl 58, 95). Tal on ka XXX (tl 96-97). Kõike eeltoodut arvestades võib järeldada, et toimepandud tegu on juhuslikku laadi V.Y elus ja suure tõenäosusega edaspidiselt ei kordu. Lisaks arvestab kohus karistuse mõistmisel ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Liikluses tuleb üles näidata võimalikult suurt hoolsust, et jääksid ära hukkunutega liiklusõnnetused. Seetõttu, aga ka liiklusrikkumiste suure levimuse tõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist, isegi ettevaatamatuse vormis, tuleb taunimisväärseks pidada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et V.Y puhul on kohaseks karistusliigiks vangistus. Samas eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb seda kohaldada keskmises määras. Seega tuleb V.Y-le karistuseks mõista 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb karistust vähendada 1/3, s.o 6 kuu võrra. Lõplikuks karistuseks jääb seega 1 aasta vangistust. Kohus, võttes arvesse ennekõike V.Y isikut, leiab, et tema puhul on karistuse reaalne ärakandmine ebaotstarbekas. Tegu on esimese kriminaalkaristusega ning kohtu hinnangul on võimalik tema suhtes karistuseesmärke saavutada tingimusliku karistusega. Seega leiab kohus, et V.Y-le mõistetud vangistus tuleb täies ulatuses jätta KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel täitmisele pööramata 1 aasta 6-kuulise katseajaga. Tsiviilhagi

J. K. kaudu esitanud tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks nii iseseisvalt kui ka M. L. pärijatena (tl 74-79). Varalise kahju hüvitamise osas jõudsid pooled kokkuleppele enne kriminaalasja kohtusse esitamist. Seetõttu täpsustasid kannatanud tsiviilhagi (tl 138-145) ja nõuavad nüüd üksnes mittevaralise kahju hüvitamist alljärgnevalt. Tsiviilhagis leitakse, et kuna M. L. ei surnud liiklusõnnetuse tagajärjel koheselt, vaid pidi enne vähemalt 10 minutit piinlema, siis tekitas V.Y M. L. valu ja kannatusi, s.o mittevaralist kahju, ning seda hinnanguliselt 40 000 euro ulatuses. Kuna M. L. suri, siis läks tema pärand, sealhulgas M. L. põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, pärimise teel võrdsetes osades üle tema XXX K. L. ja XXX A. L. Sellest tulenevalt taotlevad kannatanud K. L. ja A. L., et kohus mõistaks solidaarselt V.Y-lt ja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaalilt kui tsiviilkostjatelt välja M. L. mittevaralise kahju hüvitise summas 40 000 eurot. Lisaks leiavad kannatanud, et V.Y tekitas neile mittevaralist kahju ka vahetult. M. L. suri piinarikkalt ja kannatanud peavad sellise teadmisega edaspidiselt elama. Äärmiselt ootamatu ning sügava emotsionaalse šoki ja hingelise trauma põhjustas kannatanutele ka uudis M. L. surmast ning K. V. ja A. L. lisaks ka oma lähedase vigastatud surnukeha nägemine. Kannatanute valu ja kaotuse raskust süvendab see, et M. L. ja kannatanud olid väga lähedastes suhetes. Samas pole V.Y kannatanute ees aga vabandanud ega hüvitist pakkunud. Kuna M. L. oli võtnud oma elukoha remondiks laenu, pidid kannatanud oma hingelisele traumale vaatamata tegelema lisaks ka materiaalsete probleemidega (võtma M. L. laenu tagasimaksmiseks ise laenu). Lisaks tekkisid K. L. pärast M. L. surma stressihäired, mistõttu ta oli sunnitud võtma antidepressante (XXX). Seega on K. L. V.Y tegevuse tõttu tekkinud tervisekahjustus, mis on iseseisev õiguslik alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks VÕS § 134 lg 2 järgi. Sellest tulenevalt taotlevad kannatanud, et kohus mõistaks solidaarselt V.Y-lt ja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaalilt kui tsiviilkostjatelt mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kannatanule 15 000 eurot, s.o kokku 45 000 eurot. Samuti taotlevad kannatanud kohtul mõista solidaarselt V.Y-lt ja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaalilt kui tsiviilkostjatelt kannatanute kasuks välja viivis (põhinõudelt alates 01.12.2019. a kuni tsiviilhagi esitamise hetkeni 3550,21 eurot ja sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 13 lg 1 teises lauses sätestatud määras) ning menetluskulud (esindamisega seotud õigusabikulud). Süüdistatava kaitsja ja tsiviilkostja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaali esindaja vaidlesid tsiviilhagile vastu ja palusid selle jätta rahuldamata.

kehavigastused/tervisekahjustused, et suri sündmuskohal. Kohus tuvastas ka põhjusliku seose V.Y käitumise ning M. L. surma vahel. See loob eeldused õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks V.Y poolt. 11.2 VÕS § 134 lg 2 sätestab muuhulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sellest sättest tulenevalt on isikuks, kes kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamist nõudma, kahjustatud isik ise. Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-1908, p 15; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.10.2010. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-10, p 27) on selgitatud, et VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Kuna selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, võivad selle esitada ka surnu pärijad. Seega tuleb jaatada võimalust, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude võivad surnud isiku järel esitada ka tema pärijad. Kohtu hinnangul ei tekkinud aga käesoleval juhul M. L. kehavigastuse põhjustamisest või tervise kahjustamisest mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mida oleks saanud pärimise teel K. L. ja A. L. (pärimistunnistus, tl 146-147) edasi anda. Seda eelkõige põhjusel, et ajavahemik, mille vältel M. L. pärast kehavigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, oli kohtu hinnangul väga lühike. Nimetatud asjaolu kinnitavad kogumis süüdistatava V.Y ütlused, asitõendi, s.o V.Y poolt Häirekeskusele tehtud kõne vaatlusprotokoll ning kohtuarstliku ekspertiisi akt nr XXX. Nimelt selgub V.Y ütlustest, et pärast kokkupõrget jättis ta sõiduki nii kiiresti seisma kui sai, ja helistas koheselt numbrile 112. Seda tehes liikus ta ise rolleri poole. Ta nägi, et rollerijuht on kraavis ja elab veel (tl 65-67). Asitõendi, s.o V.Y poolt Häirekeskusele tehtud kõne vaatlusprotokolli kohaselt helistas V.Y Häirekeskusesse kell 13.11.07 ning see kõne kestis kokku 4 minutit 11 sekundit. Nähtub seegi, et kõne algul ütles V.Y M. L. kohta, et viimane on teadvusel, kuid juba enne kõne lõppu märkis ta, et nüüd kannatanu vist minestab ära (tl 48-50). Häirekeskusele tehtud kõne salvestiselt on võimalik täpsustada, et kannatanu minestamist mainis V.Y 03.09 minutit pärast telefonikõne algust. Kiirabikaardi nr XXX kohaselt anti kiirabile teade liiklusõnnetuse kohta edasi XXX. a kell 13.11, kiirabi sõitis välja kell 13.13 ning oli sündmuskohal kell 13.25 (s.o umbes 15 minutit pärast liiklusõnnetuse toimumist). Kiirabi sedastas kohale jõudes, et naispatsient on kraavis selili, surnud, elutundemärkideta, ning diagnoosis tal silmapilkse surma (R96.0) (ekspertiisiakti nr XXX lähteandmed, lk 24). Ka kohtuarst-eksperdi arvamuse kohaselt saabus M. L. surm XXX. a vahetult pärast vigastuste saamist (tl 24-28, arvamuse p 4). Lisaks leiab kohus, et isegi selle lühikese aja jooksul, mis M. L. pärast vigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, on enam kui tõenäoline, et ta ei tajunud olulist füüsilist ja hingelist valu ega mõistnud ka ümbritsevat ning tema endaga toimuvat. Seda põhjusel, et kohtuarstlikul ekspertiisil sedastati, et M. L. sai liiklusõnnetuse käigus hulgaliselt sisemisi ja välimisi kehavigastusi, millest osa olid väga ulatuslikud (ekspertiisiakti nr XXX, lk 24-28, arvamuse p 2). Lisaks tekkis M. L. saadud vigastuste tagajärjel ka äge sisemine ja välimine verejooks (ekspertiisiakti nr XXX, lk 2428, arvamuse p 1). On üldteada, et selliste ulatuslike kehavigastuste saamisel tekib kannatanul traumaatiline šokk ning et suurte arterite vigastus võib hapnikupuuduse tõttu juba kuni 5 minutiga anda teadvusekao. Seda, et see käesolevalt nii ka juhtus, kinnitab V.Y poolt Häirekeskusessesse tehtud kõne ja selle vaatlusprotokoll. Sellele osutab ka asjaolu, et Häirekeskusesse tehtud kõne taustal ei kuuldu M. L. häält, ehkki on tavapärane, et valu tundes

antakse sellest häälekalt märku. Eelnev annab alust järelduseks, et vahetult vigastuste saamise järgselt oli M. L. algul arusaamisvõimet pärssivas ning valu tuimestavas šokiseisundis ja sealt edasi kuni peatse surmani täielikult teadvusetu. 11.3 VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise korral ka surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohus leiab, et K. V. ja K. L. kui M. L. XXX ning A. L. kui tema XXX(praegust XXX) saab käsitleda M. L. lähedastena VÕS § 134 lg 3 mõttes. Seda enam, et nende ja M. L. vahel oli ka lähedane sotsiaalne ja majanduslik seotus: K. L. ja A. L. omasid M. L. ühist eluaset ja majapidamist ning ka K. V., kes elas umbes 5 km kaugusel, suhtles oma XXX igapäevaselt ja käis tal külas, abistas teda suuremate ostude tegemisel ning sõidutas vajadusel XXX (tl 51-53, 106-108, 109-111). Sellele vaatamata leiab kohus, et K. V., K. L. ja A. L. puudub alus nõuda M. L. surma tõttu mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 134 lg 3 alusel. Nimelt on lähedastele isikutele mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks erandlike asjaolude esinemine. See tähendab, et lähedase isiku mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimiseks ei piisa lihtsalt surma põhjustamise faktist, vaid peab esinema täiendavaid asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise väljamõistmist. Millised need täiendavad (erandlikud) asjaolud on, on iga üksikjuhtumi puhul jäetud kohtu hinnata. Kannatanud on toonud hüvitise maksmist õigustava erandliku asjaoluna esmalt seda, et nad peavad edasi elama teadmisega, et M. L. suri piinarikkalt. Kohus on seisukohal, et sellisel põhjendusel ei ole isikud õigustatud hüvitist nõudma juba ainuüksi seetõttu, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita, et M. L. suri piinarikkalt (vt p 11.2). Lisaks on kannatanud hüvitist õigustava erandliku asjaoluna nimetanud äärmiselt ootamatut ning sügavat emotsionaalset šokki ja hingelist traumat, mille põhjustas neile uudis M. L. surmast. K. V. ja A. L. põhjustas sügavat emotsionaalset šokki ja hingelist traumat lisaks ka M. L. vigastatud surnukeha nägemine sündmuskohal. Seejuures süvendas kannatanute valu ja kaotuse raskust see, et M. L. ja kannatanud olid väga lähedastes suhetes. Samuti see, et neil tekkisid M. L. surma järgselt materiaalsed probleemid ja sellega seonduvalt stress, kuna M. L. oli olnud peres XXX, lisaks oli ta eelnevalt võtnud laenu, mis vajas tagasimaksmist. Kohtul ei ole kahtlust selles, et XXX ja XXX kaotamine, eriti kui see juhtub ootamatult läbi õnnetuse, toob endaga kaasa hingelise trauma ja kaotusvalu, samuti võivad sellega kaasneda täiendavad olme- ja majanduslikud probleemid ning neist johtuv stress. Paraku üksnes nimetatud asjaolud ei anna VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigust saada mittevaralise kahju hüvitist. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks ei anna alust lähedase inimese kaotuse fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusvalu kui selline, samuti võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, kuna need asjaolud paratamatult kaasnevadki iga lähedase isiku surmaga, olgu siis väiksemas või suuremas ulatuses (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 17). Puutuvalt K. V. ja A. L. väidetavasse emotsionaalsesse šokki ja hingelisse traumasse, mis neil tekkis sündmuskohal pärast õnnetust M. L. vigastatud surnukeha nähes, märgib kohus järgnevat. Riigikohus on leidnud, et lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustab esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 17). Kohus hinnangul saab eelviidatud seisukohast järeldada, et erandlikeks asjaoludeks on siiski üksnes

lähedase isiku hukkumise ning sellega seotud kannatuste pealt nägemine, samuti pealtnägijal taoliste asjaolude kogemise tõttu tekkinud kohesed või siis ka hilisemad üleelamised. Seda põhjusel, et iseenesest ei ole ju vahet, kas inimene näeb oma lähedase elutunnusteta ja raskelt vigastatud (moonutatud) keha näiteks varakult sündmuskohal või hiljem muudes oludes (haiglas, surnukuuris, kirstus jne) – vaimses ja emotsionaalses plaanis on mõlemad olukorrad lähedase inimese jaoks samavõrra traumaatilised ja šokeerivad. Eelnimetatud asjaolusid käesoleval juhul aga ei esinenud. Nimelt ei viibinud K. V. ega A. L. sündmuskohal kui liiklusõnnetus toimus või kui M. L. suremas oli. Isegi, kui asuda seisukohale, et K. V. ja A. L. puhul eksisteerib ruumiline ja ajaline lähedus M. L. kahju tekitamisega, sest mõlemad jõudsid sündmuskohale varsti pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui sündmuspaik oli alles n-ö värske ja koristamata, puuduvad igasugused tõendid selle kohta, millisel määral nemad kui hukkunule lähedased isikud nägid M. L. seisundit, samuti selle kohta, millised täpselt olid nende kohesed või hilisemad üleelamised. K. V. ütluste kohaselt läks ta oma XXX külla ja sattus juhuslikult XXX juhtunud liiklusõnnetuse sündmuspaigale. Ta nägi maas XXX rollerit ja tundis selle numbrimärgi ära. Vaatepilt oli väga jube ja ta pidi seda kõike oma silmadega nägema. XXX surnukeha oli tee ääres ja katet tema peal ei olnud. Kuna sõidab pidevalt seda teed ja õnnetuspaigast mööda, siis ikka tuleb see kohutav pilt silme ette ja on raske olla (tl 109-111). A. L. ütlused on veelgi üldisemad. A. L. helistas XXX K. V., kes oli just õnnetuspaigast mööda sõitnud, ning rääkis, mis oli juhtunud. A. L. läks kohe sündmuspaigale ja nägi kõike, mis oli juhtunud. M. oli veel seal. A. L. nägi, et ta lebab kraavis (106-108). Eelkäsitletud tõenditest ei järeldu, milline olukord K. V. ja A. L. sündmuskohal tajutav oli, sest sündmuskoha vaatlusel tehtud lähifotodelt (ja kus M. L. vigastused on tõepoolest väga detailirohkelt näha) nähtuv ei pruugi kattuda kannatanute poolt sündmuskohal tajutuga – on usutav, et neid hukkunule nii lähedale siiski ei lastud. Ka K. V. ja A. L. üleelamiste kui subjektiivsete tunnuste kohta ei saa kannatanute ütluste järgi teha muud kui vaid oletusi. Kõige konkreetsem on ehk K. V. väide, et kui ta õnnetuspaigast mööda sõidab, siis ikka tuleb see kohutav pilt silme ette ja on raske olla (tl 109-111). Ka tsiviilhagi ei ole faktiliste asjaolude osas detailirohkem, pigem veelgi üldsõnalisem. Seal on sedastatud, et „kuna liiklusõnnetus toimus M. L. elukoha läheduses, siis jõudsid liiklusõnnetuse toimumispaika kiiresti ka M. L. XXX A. L. ja XXX K. V.. Nähes oma lähedase inimese vigastusi, tekkis sellest mõlemal kannatanul tõsine emotsionaalne šokk ja hingeline trauma. Sisuliselt oli tegemist olukorraga, kus kannatanud nägid pealt oma lähedase inimese surma, sest M. L. surnukeha oli veel ära viimata ja politsei poolt teostati vajalikke toiminguid“. Kohus rõhutab, et kahju hüvitamiseks vajalikke asjaolusid (iseäranis subjektiivseid asjaolusid) peavad tõendama kannatanud ise. Praegu seda tehtud ei ole. Oletustele tuginedes kohus deliktilise vastutuse asjaolusid aga tuvastada ei saa ega tohigi. 11.4 Lisaks tuginetakse tsiviilhagis K. L. eraldiseisvale õigusele esitada kahjuhüvitise nõue VÕS § 134 lg 2 alusel, kuna pärast M. L. surma tekkis tal stressihäirele, mistõttu ta oli sunnitud võtma antidepressante (XXX). Nende asjaolude tõestuseks on kohtule esitatud üksnes kliinilise psühholoogi K. E. XXX. a allkirjastatud tõend selle kohta, et K. L. on Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuse osakonna suunamisel käinud viiel korral (s.o XXX. a, XXX. a, XXX. a, XXX. a ja XXX. a) psühholoogilisel nõustamisel ning et selline nõustamine veel jätkub (tl 148149). Andmata hinnangut sellele, kas K. L. nõue saaks tekkida VÕS § 134 lg 2 alusel iseseisvalt või VÕS § 134 lg 3 alusel erandliku asjaoluna, märgib kohus vaid seda, et kohtule esitatud tõend ei ole piisav

tõendamaks ei VÕS § 134 lg 2 alusel tekkivat hüvitisnõuet ega ka VÕS § 134 lg 3 järgset hüvitise maksmist õigustavat erandlikku asjaolu. Nimetatud tõendi alusel on tuvastatav, et K. L. on M. L. hukkumise järgselt ohvriabi teenuse raames käinud psühholoogilisel nõustamisel, kuid sellest ei nähtu, et K. L. üldse tekkis tervisekahjustus (st nt et tal on diagnoositud psüühikahäire), samuti seda, et tervisekahjustus tekkis M. L. surmast tingitud asjaoludel, see oli V.Y tegevusega põhjuslikult seotud ning V.Y-le ka ettenähtav. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus ka K. L. nõuet rahuldada.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.