Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Talsar Ehitus OÜ hagi Jaanus Krigolsoni vastu 76 568 euro suuruse tasu saamiseks Jaanus Krigolsoni vastuhagi Talsar Ehitus OÜ vastu 158 321 euro 60 sendi suuruse kahjuhüvitise ja 108 611 euro suuruse leppetrahvi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-36596
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Talsar Ehitus OÜ kassatsioonkaebus ja Jaanus Krigolsoni kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Talsar Ehitus OÜ kassatsioonkaebuse hind on 208 224 eurot 44 senti ja Jaanus Krigolsoni kassatsioonkaebuse hind on 158 321 eurot 61 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Talsar Ehitus OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Liina Linsi Kostja Jaanus Krigolson, esindaja vandeadvokaat Piret Blankin
Asja läbivaatamise kuupäev
24. oktoober 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-36596 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebused rahuldada.
3.Tagastada Talsar Ehitus OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
4.Tagastada Jaanus Krigolsoni kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Talsar Ehitus OÜ (hageja) esitas 13. septembril 2012 hagi Jaanus Krigolsoni (kostja) vastu
76 568 euro suuruse tasu väljamõistmiseks.
2.Hageja hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. juulil 2010 töövõtulepingu (leping), millega hageja kohustus ehitama kostjale elumaja ja kostja kohustus töö eest tasuma. Hageja on teinud kõik lepingujärgsed tööd vastavalt kostja projektile. 24. juulil 2012 ütles kostja hagejale, et nõuab hagejalt leppetrahvi, kuna hageja on rikkunud tööde lõpetamise tähtaega.
28.augustil 2012 esitas hageja kostjale viimase, 23. augusti 2012. a arve (arve) tehtud tööde eest 76 568 euro tasumiseks. Kostja ei ole arvet tasunud. Kõikide varasemate tööde eest on kostja hagejale tasu maksnud ning tehtud tööde kohta ei ole kostja ega omanikujärelevalve varem pretensioone esitanud. Neid töid, mille puudusi kostja hagejale ette heidab, ei teinud hageja. Puudustega tööd tegid kostja enda valitud alltöövõtjad. Hageja ei nõustunud kostja otsehangete allutamisega hagejale kui peatöövõtjale. Hageja ei aktsepteeri kostja etteheidet, et hageja viivitas tööde lõpetamisega, sest tööd venisid nelja kuu võrra kostja tellitud töövõtja tõttu, kelle kostja tellis hageja vahenduseta. Kostja tellis samuti lisatöid, mis kasvatasid lepingu mahtu võrreldes esialgsega 28% võrra ja lükkasid edasi elamu valmimise tähtaega. Hageja deponeeris kostjale lepingujärgse garantiisumma õiges määras. Kuna kostja ei ole tehtud tööde eest hagejale maksnud, on hagejal õigus keelduda kostjale ehitusdokumentatsiooni üleandmisest. Ehitustööd saab lugeda vastuvõetuks ning hageja tasunõue arve alusel sissenõutavaks muutunud. Töö on kostjale üle antud ja kostja on asunud ehitist kasutama. Hageja palub kostjalt arve alusel välja mõista 76 568 eurot.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei vaidlustanud, et pooled sõlmisid elamu ehitamiseks lepingu. Kostja leidis aga, et hageja tehtud tööd on puudustega. Kostja teavitas hagejat töös avastatud puudustest nii kirjalikult kui ka suuliselt ehitustööde käigus. Kostja keeldus töö vastuvõtmisest ja arve tasumisest, kõigi varem tehtud tööde eest on ta hagejale maksnud. Kostjal on õigus keelduda arve maksmisest, kuna hageja ei täitnud garantiikohustust ega andnud kostjale üle kogu ehitusdokumentatsiooni. Kuna hageja tehtud tööd on puudustega, nõuab kostja hagejalt 158 321 euro 61 sendi suuruse kahju hüvitamist, mis hõlmab puuduste kõrvaldamise maksumust. Lepingu järgi kohustus hageja lõpetama tööd 15. detsembriks 2011. Hageja lõpetas ehitustööd
24.juulil 2012. Kuna hageja viivitas tööde lõpetamisega, on kostjal õigus nõuda leppetrahvi 108 611 eurot. Ehitustööde lõpetamise viivitust ei põhjustanud kolmas isik või töövõtulepingu käigus tellitud lisatööd. Ebaõige on hageja väide, et tema ei vastuta töövõtulepingu mittekohase täitmise eest, kuna puudusega tööd tegid kostja valitud töövõtjad. Hageja kohustus elamu ehitama peatöövõtjana ning on sellega nõustunud, et otsehanked allutatakse talle. Hageja vastutab ka otsehangete korras tehtud tööde ja paigaldatud materjalide eest. Puudused avastati töödes, mida tegi hageja, mitte neis töödes, mille tegemise tellis kostja otsehankena. Töövõtja ei saa vabaneda vastutusest või õigustada ebakvaliteetset tööd võimaliku ebapiisava tellija omanikujärelevalvega. Hageja on toonud hagiavalduses ebaõigesti välja nõutava summa, jättes lepingust tulenevad garantiikokkulepped arvestamata. Hageja on valesti arvutanud lepingu järgi deponeerimisele kuuluva
garantiisumma. Arve alusel saaks hagejal teoreetiliselt olla kostja vastu 72 322 euro 30 sendi suurune nõue.
4.Kostja esitas 11. septembril 2014 vastuhagi, milles esitas hageja vastu 266 932 euro 61 sendi suuruse nõude, mis koosneb 158 321 euro 61 sendi suurusest kahju hüvitamise nõudest ja 108 611 euro suurusest leppetrahvinõudest. Samuti palus kostja kohustada hagejat andma lepingujärgse garantiikohustuse täitmise tagatisena 21 722 euro 26 sendi suurune krediidi- või finantseerimisasutuse garantii, mis on 2% lepingu hinnast, või muul moel tagama selles suuruses garantiikohustuse täitmist. Kostja esitas vastuhagis tasaarvestusavalduse, et tasaarvestada eelviidatud 266 932 euro 61 sendi suurune nõue hageja 76 568 euro suuruse tasunõudega. Kostja palus vastuhagis ülejäänud 190 364 eurot 61 senti hagejalt välja mõista koos viivisega põhinõudelt alates vastuhagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. 28. septembri 2015. a kohtuistungil täpsustas kostja, et kui kohus leiab, et hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks ja seega puudub tasaarvestatav nõue, palub kostja mõista hagejalt välja 266 932 eurot 62 senti. Kostja vastuhagi järgi tegi hageja lepingus ettenähtud ehitustöid ebakvaliteetselt, rikkus oluliselt lepingus kokkulepitud tööde kvaliteedinõudeid ja kahjustas ehitist. Kostja teavitas hagejat puudustest töös nii kirjalikult kui ka suuliselt tööde tegemise ajal. Hageja vastutab lepingurikkumise eest. Hageja kohustus ehitama elamu peatöövõtu meetodil ja sai projektijuhtimise tasu, nõustudes sellega kostja otsehangete peatöövõtjale allutamisega. Kui eeldada, et hageja ei vastuta kostja otsehangete korras tehtud tööde eest, oli hagejal kohustus teavitada kostjat asjaoludest, mis ohustavad tehtavate tööde vastupidavust või kvaliteeti või takistavad töö tegemist. Hageja ei ole kostjat sellistest asjaoludest teavitanud. Avastatud puudused esinevad hageja tehtud töödes või on seotud hageja tegemata töödega. Hageja on töövõtulepingu rikkumisega tekitanud kostjale 158 321 euro 61 sendi suuruse kahju. Kahju seisneb hageja tehtud tööde parandamise maksumuses. Lisaks on kostjal õigus nõuda hagejalt ehitustööde lõpetamise tähtaja ületamise eest 108 611 euro suurust leppetrahvi. Kostja nõuab hagejalt ka lepingujärgse garantiikohustuse täitmist. Töövõtulepingu kohaselt kohustus hageja andma kostjale töövõtulepingujärgse garantiikohustuse täitmisena 21 722 euro 26 sendi suuruse krediidi- või finantseerimisasutuse garantii, mis oli 2% lepingu hinnast. Kostja esitas hageja vastu rahalise nõude kolmel alternatiivsel alusel: kahju hüvitamise nõue, kulutuste hüvitamise nõue või õigus keelduda hagejale tasu maksmisest seni, kuni hageja täidab lepingujärgse garantiikohustuse ja esitab krediidiasutuse garantiikirja. Hageja 76 568 euro suuruse arve tasumise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Pooled ei ole koostanud ega allkirjastanud lepingujärgsete tööde lõplikku üleandmise-vastuvõtmise akti. Arveldati vaheetappide kohta koostatud aktide alusel, mida hageja ei ole esitanud ja mis on allkirjastamata. Hageja ei ole tõendanud, et tööd saaks lugeda vastuvõetuks, ega seda, et kostjale vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane.
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu.
Hageja leidis, et ta ei vastuta vastuhagis märgitud töödes esinevate puuduste eest, kuna puudustega tööd tegid kostja tellitud alltöövõtjad, samuti ei teavitanud kostja hagejat puudustest lepingus sätestatud korras ega õigel ajal. Kostja leppetrahvinõue on alusetu, sest töö valmimine lükkus edasi kostja palgatud alltöövõtja tõttu. Kostja on vastuhagis tasaarvestuse tegemisega tunnistanud hageja arvest tulenevat 76 568 euro suurust nõuet. Hageja sõlmis lepingu peatöövõtjana ning pidi juhtima kostja otsehankeid vaid kokkuleppel. Hagejal ja kostjal oli selline kokkulepe ainult Aktsiaselts METUS-EST osas. Hageja sai projektijuhtimise eest tasu 4602 eurot. Nii väikese summa puhul ei ole mingit võimalust, et hageja oleks saanud võtta rahalisi riske ja vastutust tarnitud kauba eest. Töövõtulepingu kohaselt pidi hageja teavitama kostjat töid takistavatest asjaoludest. Kostja ei teavitanud hagejat otsehangete tegijatest ega tehtavatest töödest, mistõttu ei saanud hageja kostjat sellega seotud asjaoludest teavitada, sest hagejal ei olnud selle üle kontrolli. Hageja on töövõtulepingujärgse garantiisumma kostjale deponeerinud. Hageja on vähendanud kostja tasutavat summat kõikidel arvetel garantiisumma võrra, mis on kostja valduses.
6.Harju Maakohus jättis 9. novembri 2015. a otsusega hageja hagi rahuldamata ja rahuldas kostja vastuhagi osaliselt, mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhinõudena 190 364 eurot 61 senti, 17 901 euro 84 sendi suuruse viivise kindla summana ja jooksva viivise põhinõudelt alates
10.novembrist 2015 kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagis esitatud nõude kohustada hagejat andma garantiikohustuse täitmise tagatisena 21 722 euro 26 sendi suurune garantii või tagada muul moel samas summas garantiikohustuse täitmist. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 28 339 eurot ja nimetatud summalt seadusjärgse viivise. Maakohus mõistis hagejalt riigituludesse 852 eurot eksperditasu katteks ja seadusjärgse viivise kuni täitmiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste oluliste asjaolude üle: pooled sõlmisid 1. juulil 2010 ehituse töövõtulepingu nr 7-104 (I kd, tl-d 16-31), mille kohaselt kohustus hageja ehitama elamu ja kostja kohustus tasuma tehtud tööde eest; töövõtulepingu lisaks olevas hinnapakkumises nr 104-5 märgitud töödest tegi hageja esimese etapi tööd, kuid jättis tegemata teise etapi tööd; töö käigus leppisid pooled kokku lisatööde tegemises. Tööd, mida hageja tegelikult tegi, on kajastatud 18. juuli 2012. a aktis nr 18 (III kd, tl 57-65) ja aktist nähtuvalt on tehtud tööde maksumus ehk töövõtulepingu hind 1 086 113 eurot (16 993 972 krooni) koos käibemaksuga; hageja 6. mai 2015. a menetlusdokumendi p-s 1.1 väljatoodud töid ei teinud hageja, vaid eeltoodud dokumendis märgitud isikud; hageja lõpetas ehitustööd 24. juulil 2012 ja lahkus seejärel objektilt;
28.augustil 2012 esitas hageja kostjale 23. augustil 2012 koostatud 76 568 euro (koos käibemaksuga) suuruse arve tehtud tööde eest (I kd, tl 50-51); kostja ei ole 23. augusti 2012. a arvet tasunud. Kostja on teiste hageja tehtud tööde eest tasunud. Pooled vaidlevad järgneva üle: kas hageja saab nõuda kostjalt 76 568 euro suuruse tasu maksmist 23. augusti 2012. a arve alusel;
kas hageja vastutab tehtud töödes ilmnenud puuduste eest; kas kostja saab nõuda hagejalt hüvitist puudulike tööde parandamiskulude maksumuse ulatuses; kas kostja saab nõuda hagejalt leppetrahvi; kas kostja saab nõuda hagejalt lepingujärgse garantiikohustuse täitmist. Maakohus leidis, et selleks, et tuvastada, kas kostjal on kohustus hageja arve tasuda, tuleb hinnata, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks ning kas kostjal oli õigus keelduda arve tasumisest. VÕS § 637 lg 4 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastu võetuks. VÕS § 29 lg-tes 4 ja 5 sätestatut arvestades oli poolte tahe, et tööd antakse üle lõpliku üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Maakohtu hinnangul ei olnud hageja esitatud akt (III kd, tld 57-65) ega arve käsitatav tööde lõpliku üleandmise-vastuvõtmise aktina. Samuti ei saa tööd lugeda vastuvõetuks seetõttu, et hageja on asunud ehitist kasutama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 18). Maakohus ei arvestanud hageja väiteid, mis puudutasid viidet lepingu osaks olevatele „Ehituse töövõtulepingute üldtingimustele" (ETÜ 2005), sest hageja esitas väited hilinenult mõjuvat põhjust välja toomata (TsMS § 331 lg 1). Hageja tasunõue on siiski muutunud sissenõutavaks, sest tasunõude sissenõutavuse eeldused (vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 10) on täidetud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi aktis kajastatud tööd. Tööd saab lugeda valminuks hiljemalt 24. juulil 2012, mil hageja lõpetas ehitustööd ja lahkus seejärel objektilt. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et tal oli õigus keelduda töö vastuvõtmisest, sest ebakvaliteetsetest töödest tulenev puuduste kõrvaldamise maksumus moodustab kõikide hageja tehtud tööde hinnast ebaolulise osa 14,5% (kogumaksumus 1 086 113 eurot, puuduste kõrvaldamine 158 321 eurot 61 senti). Seega saab lugeda tööd valminuks juulis 2012, kostjal oli VÕS § 638 lg 1 esimese lause järgi kohustus tööd vastu võtta. Hageja arvest tulenev 76 568 euro suurune tasunõue muutus sissenõutavaks augustis 2012 ning hagejal on tasunõue kostja vastu. Järgnevalt analüüsis maakohus, kas kostja tasaarvestusavalduses ja vastuhagis esitatud nõuded ja vastuväited välistavad hageja nõude maksmapaneku. Maakohus tuvastas, et kostja esitatud rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel, kusjuures kahjuks peab kostja kulutusi puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: hageja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); hageja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); hagejale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3); kostjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena hagejale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju
tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Töövõtulepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) töö kohta nõuete esitamisel kehtivad ka erireeglid: töö lepingutingimustele mittevastavust määratakse VÕS § 641 ja § 77 alusel; puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal töövõtjale (VÕS § 642 lg 1); töövõtja vastutus on välistatud (VÕS § 641 lg 3); sõlmitud ei ole töövõtja vastutust piiravat kokkulepet (VÕS § 645 lg 3); tellija on teatanud puudusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama (VÕS § 644 lg 1), v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 644 lg 3), puudus tekkis töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 645 lg 1 p 1) või kui töövõtja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda tellijale (VÕS § 645 lg 1 p 2). Maakohus luges tuvastatuks allpool loetletud puudused. Klaaspindade kahjustused. Kõik esimese korruse klaasid ja osaliselt teise korruse klaasid on kahjustatud. Aknaklaaside kahjustused tekitasid klaaspinnale sattunud krohvipritsmed, ketaslõikuri tekitatud pritsmed ja keevituspritsmed. Kahjustused on sedavõrd sügavad, et neid ei ole võimalik poleerimise teel kõrvaldada. Välisfassaadi krohvitööd tehti ebakvaliteetselt. Krohvi paigaldamine on olnud asjatundmatu ning eiratud on nii krohvisüsteemi komplektsuse nõudeid kui ka krohvisüsteemi paigaldamise tehnoloogiat. Prodema plaatmaterjalidega kaetud fassaadiosadel on kahjustused. Enamik Prodema plaatidest on märkimisväärselt kahjustunud, sest nad on fassaaditööde tegemise ajal krohviseguga määrdunud, pinnad on jäetud katmata. Määrdunud pindasid ei ole õigel ajal puhastatud ja puhastamisel on plaatmaterjali kraapimisega kahjustatud. Kohati on nähtav plaatide ebaühtlane paigaldus. Hoone keldris ja laes on läbijooksud. Hoone keldri välibasseiniga piirnevates seintes ja sellega ühenduses olevates lagedes on vesi tugevalt läbi jooksnud. Läbijooksnud vesi pärineb suure tõenäosusega välibasseinist: välibasseini hüdroisolatsioon on kas kahjustatud või ei ole tarvikuid hermeetiliselt paigaldatud. Hoone kandekonstruktsiooni teraspostid on osaliselt kaetud kõrgläikelise valge värviga viimistletud MDF-plaatidega. Ehitusperioodil ja vahetult pärast ehitusperioodi jooksis katusest vesi läbi, selle tulemusena pundusid MDF-plaadid osaliselt. Läbijooksud on likvideeritud, kuid paisunud MDFplaadid ei ole oma kuju taastanud, mistõttu on vajalik plaadid välja vahetada. Gaasikamina põleti ei ole sobiv. Hageja alltöövõtja paigaldas praeguseks demonteeritud gaasikamina põleti, mis oli valmistatud käsitööna asjatundmatult. Põleti ei olnud kasutuskõlblik ega ohutu, sellel puudus CE-märgistus ning sellise põleti paigaldamine ei olnud Eestis lubatud. Ehitise omaniku sõnul ei põletanud paigaldatud põleti gaasi täielikult ning osa gaasi kogunes ruumidesse. Küttesüsteemi ehitus ei vasta projektile. Hoone omaniku väitel ei suuda küttesüsteem tagada soovitud talvist sisetemperatuuri esimese korruse elutoas ja sellega avatult ühendatud ruumides. Hageja
paigaldas projektist väiksema väljendusvõimsusega põrandakonvektorid. Soojuspumba süsteem ei vasta projektile, heale ehitustavale ega elementaarsetele paigaldusnõuetele. Soojuspumbasõlm oli paigaldatud asjatundmatult, ei töötanud ning seda oli vaja oluliselt ümber ehitada. Soojuspumbasõlme ümberehitamine oli põhjendatud, ehitaja peaks katma 60% ümberehituse kuludest. Jahutussüsteemi ehitus ei vasta projektile. Ehitaja on teadlikult ehitanud välja jahutussüsteemi, mis ei vasta ehitusprojektile. Magamistubade jahutus on jäetud välja ehitamata. Kondensaat valgub hoone konstruktsioonidesse ning selle kogumine ja ärajuhtimine ei ole tagatud. Kondensaatvee sattumine hoone kandekonstruktsioonidesse kahjustab konstruktsioone ja põhjustab tervist kahjustavate mikroorganismide arengut. Kanalisatsioonisüsteem ei vasta projektile. Ehitatud drenaaž ja pumpla ei vasta projektile ja on puudulikud. Drenaaži osalise ärajätmise tõttu tungib vesi välibasseiniga külgneva seina kaudu keldrisse, drenaaži osalist ärajätmist ei kooskõlastatud. Maakohus leidis, et hageja on lepingut rikkunud, sest ehitis ei vasta töövõtulepinguga kokkulepitud omadustele VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, avastatud puudused olid olemas kostjale töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ning hageja vastutab puuduste eest (VÕS § 642 lgd 1 ja 3). Maakohus viitas, et arvestades ehitatud eramu maksumust ja eksklusiivsust, võib hageja töövõtu puhul oodata pigem kõrgemate kui keskmiste kvaliteedinõuete täitmist (vt nt Riigikohtu
30.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 26). Maakohus leidis, et läbijooksud, kamina põleti ebasobivus, kütte-, jahutus- ja kanalisatsioonisüsteemi mittevastavused on varjatud puudused (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Asjaolu, et läbijooksu põhjustanud tööd tegi Aktsiaselts METUS-EST, ei vabasta hagejat vastutusest, sest pooltevahelise kokkuleppe järgi oli ta alltöövõtjana allutatud hagejale kui peatöövõtjale (V kd, tl 99). Asjaolu, et omanikujärelevalve töös võis esineda puuduseid, ei vabasta hagejat vastutusest ebakvaliteetsete tööde tegemise eest (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8008, p 27). Kostja teavitas hagejat klaaspindade kahjustustest, ebakvaliteetselt tehtud välisfassaadi krohvitöödest, Prodema ja MDF-plaatide kahjustustest, hoone keldri ja lae läbijooksudest, gaasikamina põleti ebasobivusest ning kütte-, jahutus- ja kanalisatsioonisüsteemi projektile mittevastavusest mõistliku aja jooksul VÕS § 644 lg 1 mõttes. Maakohus tuvastas, et kostjal on õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 3 ja § 128 lg 3 alusel, sest kostja teavitas hagejat kõikidest avastatud puudustest (otsuse p-d 11.1-11.7), hageja ei kõrvaldanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Seetõttu oli ilmne, et hagejale täiendava tähtaja andmine ei oleks andnud tulemusi. VÕS § 116 kõrval tuleb rikkumise tuvastamisel arvestada ka VÕS §-ga 647, mis on erisäte, see kohaldub ka kahju hüvitamisel (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, pd 25 ja 27). Hageja rikkus oluliselt lepingut VÕS § 647 lg-te 1 ja 3 ning VÕS § 116 lg 2 p 4 mõttes. Kahju suurus ehk puuduste hüvitamise ulatus tuleb kindlaks määrata, lähtudes kostja esitatud tõenditest ja M. Sarmeti ekspertiisiaktis toodud puuduste parandamise maksumusest. Hagejalt tuleb
kostja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 158 321 eurot 61 senti, mis koosneb aknaklaaside, krohvimistööde, Prodema seinaplaatide, MDF-plaatide, hoone keldri ja lae läbijooksude, soojuspumba, kütte-, jahutus- ja kanalisatsioonisüsteemide parandamise maksumusest ning gaasikamina põleti asendamise maksumusest (56 869 eurot 20 senti + 29 226 eurot 46 senti + 13 246 eurot 99 senti + 3588 eurot 60 senti + 9816 eurot + 5000 eurot + 24 411 eurot 36 senti + 7772 eurot + 2591 eurot + 5800 eurot). M. Sarneti ja T. Sepaste ekspertiisiaktidega on tõendatud, et kostjale tekkinud või tulevikus tekkiva kahju suurus on puuduste parandamismaksumus (VÕS § 127 lg 1, § 128 lg-d 1 ja 2), sest selle summa eest on võimalik viia puudustega tööd vastavusse sellega, mis töövõtulepingus kokku lepiti (Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15, p 16). Kostja ei rikastu kahjuhüvitise saamisel VÕS § 127 lg 5 mõttes. Kahju oli hagejale lepingu sõlmimisel ettenähtav (VÕS § 127 lg 3), rikkumine ja kahju on põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Kuna maakohus rahuldas kostja kahju hüvitamise nõude, ei käsitlenud maakohus kostja alternatiivset kulutuste hüvitamise nõuet. Kostja nõudis hagejalt ka tööde üleandmisega viivitamise eest 108 611 euro suurust leppetrahvi, mis on 10% lepingu hinnast. Kostja õigus nõuda lepingujärgsete töödega viivitamise eest leppetrahvi, saab tuleneda VÕS §-st 158 ja lepingu punktist 12.3, millest viimane sätestas kostja õiguse nõuda leppetrahvi lisaks kahju hüvitamisele. Maakohus leidis, et kostjal on õigus nõuda leppetrahvi 108 611 eurot ja kostja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja tööd ehitusobjektil lõpetas ja objektilt lahkus. Maakohus tuvastas, et hageja kohustus lõpetama tööd 15. detsembriks 2011, kuid lõpetas tegelikult tööd 24. juulil 2012, viivitades tööde lõpetamisega 223 päeva. E. Nork viitas leppetrahvi nõudmisele juba kevadel 2011, teavitas leppetrahvi nõudmisest hagejat kevadel 2012 (VI kd, tl 54) ning kostja teavitas hagejat hiljemalt tööde lõpetamise ajaks (vt I kd, tl-d 42-43). Arvestades Riigikohtu praktikat, ei pea leppetrahvi nõudma enne täitmist, see ei pruugi olla mõistlik (Riigikohtu
21.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-58-15, p 16). Hageja ei ole tõendanud, et tööde lõpetamine venis kostja või kolmandate isikute tõttu või et pooled oleksid kokkuleppel tööde lõpetamise tähtaega pikendanud. Maakohus ei arvestanud hageja vastuväiteid leppetrahvile, milles hageja tugines ETÜ 2005-le, ega leppetrahvi vähendamise taotlust VÕS § 162 lg 1 mõttes, sest sellele tugines hageja hilinenult TsMS § 331 lg 1 mõttes pärast asja sisulise arutamise lõpetamist. Maakohus leidis, et asjakohatud on hageja vastuväited kostja leppetrahvinõudele, milles kostja leidis, et hageja oli vastuvõtuviivituses VÕS § 119 mõttes. Kostja nõudis hagejalt leppetrahvi perioodi 15. detsember 2011 kuni 24. juuli 2012 eest, sel ajal ei olnud kostja tööde vastuvõtmisega vastuvõtuviivituses. Maakohus tuvastas, et kostja vastuhagis esitatud tasaarvestusavaldus on hagejale kätte toimetatud (V kd, tl-d 58 ja 75), kostjal on rahaline nõue (kahju hüvitamise nõue ja leppetrahv) hageja vastu, mida kostja saab tasaarvestada hageja 23. augustist 2012 tuleneva 76 568 euro suuruse tasunõudega enda vastu. Tasaarvestuse tulemusel on hageja tasunõue kostja vastu VÕS § 186 p 2 alusel lõppenud ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 190 364 eurot 61 senti (266 932 eurot 61 senti -
76 568 eurot) ning 17 901 euro 84 sendi suurune seadusjärgne viivis perioodi 11. september 2014 kuni 9. november 2015 eest. Maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagis esitatud kohustuse täitmise tagatisena garantii andmise nõude, sest ehitise kaheaastane garantiiperiood algas hiljemalt augustis 2012 ning on seega lõppenud. Kuna kostja ei saa nõuda hagejalt garantii andmist, ei saa kostja VÕS § 110 või § 111 alusel keelduda tasu maksmisest, viidates sellele, et hageja ei ole täitnud enda kohustust anda garantii ehitise garantiiperioodiks. Kostja loobus enda vastuväitest, et tal on õigus keelduda tasu maksmisest, kuni hageja annab üle ehitusdokumentatsiooni, sest hageja täitis menetluse käigus dokumentide üleandmise nõude. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja rahuldas kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, pidas põhjendatuks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 28 339 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus mõistis hagejalt eksperditasu katteks välja riigituludesse 852 eurot ja viivise sellelt kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas vastuhagi ja tasaarvestas kostja rahalise nõude hageja nõudega, osas, milles maakohus jättis hageja hagi rahuldamata seetõttu, et kostja tasaarvestusega loeti hageja rahaline nõue lõppenuks, ning osas, milles menetluskulud jäeti hageja kanda. Hageja taotles, et vaidlustatud osas teeks ringkonnakohus uue otsuse, rahuldaks hageja hagi täies ulatuses ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja 76 568 eurot. Hageja palus kostja vastuhagi jätta täies ulatuses rahuldamata, tasaarvestus tegemata ning menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsuse tühistada, saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule ja jätta menetluskulud kostja kanda.
8.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. aprilli 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja vastuhagi 131 583 euro suuruse kahju hüvitamiseks ja sellelt viivise väljamõistmiseks, ning osas, milles maakohus jaotas ja mõistis välja menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis vastuhagi kahju hüvitamise nõude ja sellelt arvestatud viivise osas rahuldamata ning jaotas teisiti menetluskulud. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja sõnastas otsuse p-s 3 tervikresolutsiooni järgmiselt: „3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
3.1.Jätta rahuldamata OÜ Talsar Ehitus hagi Jaanus Krigolsoni vastu lepingust tuleneva tasu 76 568 euro väljamõistmiseks.
3.2.Rahuldada osaliselt Jaanus Krigolsoni vastuhagi OÜ Talsar Ehitus vastu.
3.3.Välja mõista OÜ-lt Talsar Ehitus leppetrahv 108 611 eurot Jaanus Krigolsoni kasuks.
3.4.Välja mõista OÜ-lt Talsar Ehitus Jaanus Krigolsoni kasuks viivis leppetrahvilt (s.t 108 611 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras perioodi 11.09.2014-29.04.2016 eest suurusega 14 302 eurot 25 senti ja edasiulatuvalt alates 30. aprillist 2016 kuni kohustuse täitmiseni.
3.5.Jätta rahuldamata Jaanus Krigolsoni hagi OÜ Talsar Ehitus vastu kahju 131 583 euro hüvitamiseks ja sellelt summalt viivise väljamõistmiseks.
3.6.Jätta rahuldamata Jaanus Krigolsoni hagi OÜ Talsar Ehitus kohustamiseks anda ehituse töövõtulepingu nr 7-104 p 11.8 kohaselt Jaanus Krigolsonile garantiikohustuse täitmise tagatisena krediidi- või finatseerimisasutuse garantii summas 21 722 eurot 26 senti (2% lepingu hinnast) või muul moel tagama garantiikohustuste täitmist summas 21 722 eurot 26 senti, kusjuures garantii peab olema kehtiv alates garantii andmisest kuni kolme kuu möödumiseni töövõtulepingu nr 7-104 ps 11.1 sätestatud garantiiaja lõppemisest." Ringkonnakohus tõi põhjendustes esmalt välja, et kuna maakohtu otsust ei vaidlustatud kostja nõude osas täitmise tagatisena garantii andmise kohta, on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi 190 364 euro 61 sendi ulatuses (kahjuhüvitis ja leppetrahv), mõistis välja viivise ning jaotas ja mõistis välja menetluskulud (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohus tühistas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel vastuhagi rahuldamise osas osaliselt maakohtu otsuse, rahuldas osaliselt apellatsioonkaebuse, tegi tühitatud osas uue otsuse ning jaotas teisiti menetluskulud, leides, et kostja 131 583 euro suurune kahju hüvitamise nõue ja sellega seotud viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti järgmised asjaolud: pooled sõlmisid 1. juulil 2010 ehituse töövõtulepingu, mis vastab VÕS § 635 lg 1 mõttes töövõtulepingu tunnustele. Selle lepingu lisaks olevas hinnapakkumises nr 104-5 märgitud töödest tegi hageja esimese etapi tööd, ei teinud teise etapi töid ning pooled leppisid töö käigus kokku lisatööde tegemises; hageja tehtud töid kajastab 18. juuli 2012. a akt nr 18, mille kohaselt on tööde maksumus ehk töövõtulepingu hind 1 086 113 eurot (koos käibemaksuga), hageja 6. mai 2015. a menetlusdokumendi p-s 1.1 kajastatud töid tegid seal märgitud isikud, mitte hageja; hageja lõpetas ehitustööd 24. juulil 2012 ja lahkus seejärel objektilt;
28.augustil 2012 esitas hageja kostjale 23. augusti 2012. a arve 76 568 euro (koos käibemaksuga) tasumiseks. Kostja on muude hageja tehtud tööde eest maksnud, kuid ei ole tasunud 23. augusti 2012. a arvet. Ringkonnakohus leidis, et hageja 76 568 euro suurune tasunõue ja kostja leppetrahvinõue on põhjendatud, ning selles osas maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korranud. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et hageja väide, et maakohus pidi
leppetrahvinõude lahendamisel omal algatusel kohaldama ETÜ 2005-s sätestatut, on asjakohatu, sest see on soovitusliku iseloomuga dokument, mitte materiaalõigus, mida kohus peaks omal algatusel kohaldama (vt Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 10). Hageja esitas ETÜ 2005-l põhinevad vastuväited ja leppetrahvi vähendamise taotluse hilinenult pärast asja sisulise arutamise lõpetamist, mistõttu jättis maakohus vastuväited põhjendatult arvestamata, ETÜ 2005 sätted kahju hüvitamisel põhjendatult kohaldamata ning rahuldas kostja 108 611 euro suuruse leppetrahvinõude õigesti. Apellatsiooniastmes on vaidluse all see, kas kostja oli õigustatud hagejalt töös ilmnenud puuduste kõrvaldamise ulatuses kahju hüvitamist nõudma. Ringkonnakohus leidis, et kostja 131 583 euro suurune kahju hüvitamise nõue ja sellega seotud viivisenõue ei ole põhjendatud, sest maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 644 lg 1 esimest lauset, leides, et kostja teavitas hagejat puudustest mõistliku aja jooksul, ning jättis tähelepanuta, et sama lõike teise lause kohaselt peab tarbija töövõtjat lepingutingimustele mittevastavusest teavitama kahe kuu jooksul. Lepingu p 5.9, milles pooled leppisid kokku, et tellija peab töövõtjat töö puudustest informeerima kolme päeva jooksul puuduse avastamisest, on VÕS § 657 lg 1 järgi tühine. Kuna hageja tugines sellele, et kostja ei ole hagejat puudustest õigel ajal teavitanud, pidi kostja tõendama, et ta teavitas hagejat VÕS § 644 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaega järgides. Kostja ei ole seda ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, sest tõendite alusel ei saa kindlaks teha, millal vaidlusalused tööd tehti, millal kostja need puudused avastas või pidanuks avastama ning millal ta hagejat puudustest teavitas, ning kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole nende asjaolude kohta täiendavaid tõendeid. Maakohtu tuvastatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et kostja täitis VÕS § 644 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust kahe kuu jooksul, sest tunnistaja E. Norki ütlused puudustest teavitamise kohta on ebakonkreetsed ja ajaliselt piiritlemata ning see ei ilmne ka kostja kirjadest, Aaviku Fassaadid OÜ aktist ega 2. augusti 2011. a koosoleku protokollist (I kd, tl-d 46, 47, 56, 116, 121), millele maakohus otsuse tegemisel viitas. Kostja ei toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et puudustest, sh varjatud puudustest, teavitati õigel ajal või et teatamata jätmine oli mõistlikult vabandatav VÕS § 644 lg 3 mõttes. Kostja esile toodud asjaoludest ei saa järeldada ka seda, et mittevastavus oleks tekkinud hageja tahtluse või raske hooletuse tõttu VÕS § 645 lg 1 mõttes. Enamik puudustest olid sellised, mille kostja või omanikujärelevalve tegija E. Nork oleks tavalist hoolsust rakendades võinud töö ülevaatamisel avastada. Seetõttu tuleb kostja 131 583 euro suurune kahju hüvitamise nõue ja sellega seotud viivisenõue jätta rahuldamata. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista leppetrahv 108 611 eurot, viivis 14 302 eurot 25 senti ning edasiulatuvalt viivis 30. aprillist 2016 kuni kohustuse täitmiseni. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis ringkonnakohus menetluskulud poolte endi kanda ning mõistis kostjalt välja ekspertiisitasu 852 eurot riigituludesse. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja 28. detsembri 2015. a vastuväite, leides, et TsMS § 137 lg 2 käesolevas asjas ei kohaldu, sest poolte raha maksmise nõuded ei välista teineteist, mistõttu on apellatsioonkaebuse hind 266 932 eurot 61 senti (76 568 eurot + 190 364 eurot 61 senti).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsused järgmistes osades tühistada: osas, milles rahuldati kostja 108 611 euro suurune leppetrahvinõue koos viivisega ja see hageja tasunõudega tasaarvestati; osas, milles hageja hagi jäeti kostja tasaarvestuse tõttu rahuldamata; osas, milles kohus jättis menetluskulud (v.a ekspertiisitasu) poolte endi kanda. Hageja palus teha kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 76 568 eurot, jätta kostja vastuhagi jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused kassatsioonkaebuse p-des 2.1-2.3 viidatud osades ning saata asi nimetatud osas tagasi maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsiooniastme menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Pooled ei vaidle hageja töötasu nõude üle, mis on muutunud sissenõutavaks, ning hageja selles osas kohtuotsuseid ka ei vaidlusta, kuid hageja jääb apellatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ja vaidlustab leppetrahvi, sellelt arvestatava viivise väljamõistmise ning selle tasaarvestamise hageja tasunõudega. Kohtud on menetlusnorme oluliselt rikkunud ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsuse resolutsioon on tasaarvestuse osas ebaselge ja vastuolus TsMS § 442 lg-s 5 sätestatuga. Ringkonnakohus jättis kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3.1 ekslikult märkimata, et hageja hagi lepingust tulenevas 76 568 euro suurune tasunõue jäeti rahuldamata üksnes tasaarvestuse tegemise tõttu kostja 108 611 euro suuruse leppetrahvinõudega. Riigikohus peaks ühtse kohtupraktika kujundamiseks andma juhiseid, kuidas peavad kohtud resolutsioonis tasaarvestuse tegemist kajastama. Ringkonnakohus eksis leppetrahvilt viivise arvestamisel ja määras vääralt hagihinna, jättes TsMS § 137 lg 2 teise lause kohaldamata. Kostja leppetrahvinõue on ebaõige ja ebaõiglane. Kostja leppetrahvinõue on alusetu esiteks seetõttu, et leping allub ETÜ 2005-le ja selle järgi tuli leppetrahvinõue esitada 14 päeva jooksul kirjalikult, seda aga kostja ei teinud. Kohus oleks pidanud kohaldama ETÜ 2005, sh selle p 104, ja jätma leppetrahvi välja mõistmata, sest ETÜ 2005 p 104, mis täiendab lepingut ja VÕS § 159 lg-s 2 sätestatut, piirab leppetrahvinõude esitamise tähtaega 14 päevani lepingurikkumise avastamisest. Teiseks on leppetrahvinõue VÕS § 101 lg 3 kohaselt alusetu seetõttu, et tööde hilinemine oli tingitud teistest kostja kaasatud töövõtjatest ning kostja oli vastuvõtuviivituses VÕS § 119 mõttes. Kohtud on ebaõigesti jätnud leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamata, lugedes leppetrahvinõude hilinenult esitatuks. Tegelikult esitas hageja vähendamise taotluse õigel ajal kohtukõne teesides. Kuivõrd leppetrahvinõue oli hea usu põhimõttega vastuolus, oleks kohus pidanud ka omal algatusel hea usu põhimõttega vastuolu puudumise tuvastama. TsMS § 331 lg-t 1 ei saa kohaldada üksnes seetõttu, et menetlusosaline ei toonud välja mõjuvat põhjust avalduse hilinenult esitamiseks, vaid taotlust tuleks menetleda igal juhul, kui see ei põhjusta menetluse venimist. Kohus on ebaõigesti arvestanud viivist kogu väljamõistetud leppetrahvi summalt, õige on viivist arvestada üksnes
32 043 euro suuruselt tasaarvestuse jäägilt. Kostja leidis vastusena hageja kassatsioonkaebusele, et resolutsioonis tasaarvestuse kajastamisega seonduvad etteheited on asjakohatud, hageja ei ole põhistanud, kuidas resolutsiooni selline vormistamine tema õigusi riivab. Leppetrahvi väljamõistmine oli põhjendatud, kohus ei pidanud ETÜ 2005 sätteid kohaldama, sest tegemist ei ole materiaalõigusega. Hageja esitas leppetrahvi vähendamise taotluse hilinenult, kohus jättis õigesti kohtukõne teesides esitatud uued tõendid ja väited arvestamata.
11.Kostja esitas samuti ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kostja 158 321 euro 61 sendi suurune kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ning tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt maakohtu otsuse jõusse jätmisele palus kostja teha uue otsuse, millega rahuldada kostja kahju hüvitamise nõue kohtu põhjendatuks peetud ulatuses ja jaotada menetluskulud vastavalt nõuete rahuldamise proportsioonile, ning sellele alternatiivselt palus kostja saata asja tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus kassatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda ning palus mõista kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemisest kuni täitmiseni. Kostja tõi kassatsioonkaebuses peamiselt välja selle, et ringkonnakohus oleks pidanud rahuldama tema kahju hüvitamise nõude, sest ta on hagejat puudustest õigel ajal teavitanud. Ringkonnakohus ei ole igast puudusest teadasaamist või teada saama pidamist eraldi analüüsinud, vastavaid tõendeid on kohus valesti hinnanud, dokumentaalsetest tõenditest on selge, et vähemalt osast puudustest on kostja teavitanud hagejat õigel ajal. Igal juhul vastutab hageja puuduste eest VÕS § 645 lg 1 kohaselt, kuna hageja pidi olema neist teadlik ja ta jättis kostja nendest teavitamata. Kohus ei ole sellel sättel põhinevat vastutust üldse lähemalt analüüsinud ja on jätnud selle põhjendamatult kohaldamata. 18. juuli 2012. a aktist nr 18 on selge, et kõik vaidlusalused tööd on teinud hageja. Kui hageja soovis näidata, et mõne neist töödest tegi kolmas isik, on see hageja tõendada, kohus ei saa arvestada hageja paljasõnalise väitega. Kohus on vääralt jaotanud tõendamiskoormise ja arvestanud hageja tõendamata väiteid. Kostja ei vaidlusta kohtu seisukohta, et töövõtulepingu p-s 5.9 kokku lepitud kolmepäevane puudustest teavitamise tähtaeg on tühine ja kohaldub VÕS, kuid kohus on vääralt leidnud, et puuduste avastamise ja neist teavitamise aega ei ole võimalk esitatud tõenditega kindlaks teha. Igal juhul oleks kohus pidanud kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudest tulenevalt analüüsima iga puudust eraldi ning tuvastama iga puuduse osas, kas sellest on nõuetekohaselt töövõtjat teavitatud. VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis puuduste olemust ja töövõtja käitumist. Väide, et omanikujärelevalve oleks pidanud puudused avastama on asjakohatu ja vastuolus Riigikohtu praktikaga (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15, p 13;
28.oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Õiguskirjanduse kohaselt näitab töövõtja
rasket hooletust puuduse olulisus, olulisest puudusest on hoolikas, oma ala professionaal üldjuhul teadlik või peaks teadlik olema. Hageja töödes esinevad puudused said võimalikuks üksnes töövõtja raske hooletuse tõttu. Tuleb analüüsida, kas töövõtja teadis puudusest või ei teadnud raske hooletuse tõttu. Kostja vastuhagi tuleks täies ulatuses rahuldada ja seetõttu jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Isegi juhul kui kostja kahjunõue jääks täies ulatuses rahuldamata, oleks õige jätta menetluskuludest proportsioon vastav nõude ulatusele 61,6% hageja ja 38,4% kostja kanda. Hageja leidis vastusena kostja kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kostja kahju hüvitamise nõue tuleks jätta teatamiskohustuse rikkumise tõttu rahuldamata. Poolte vahel sõlmitud leping ei ole tarbijatöövõtuleping, sest lepingu ese oli ehitise ehitamine. On ilmne, et hageja ei täitnud ühegi puuduse osas teatamiskohustust kolme päeva jooksul, nagu lepingu p 5.9 sätestas. Vajalik on tuvastada ka see, kas puudustest teavitati kirjalikult. Kostja etteheited maakohtule menetlusõiguse rikkumise kohta ei ole asjakohased, sest tegemist on võistleva menetlusega. Vastutuse allutamise kokkuleppeid ei sõlmitud, muidu oleks hageja saanud iga sellise kokkuleppe eest ju tasu. Nõuete kunstlik konstrueerimine on kahjuks saanud ehitusvaldkonnas tavaks, et vältida lõpparvete maksmist. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebused rahuldatakse.
13.Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes enam selle üle, et hagejal on õigus nõuda kostjalt 76 568 euro suurust tasu, mis tuleneb lepingu täitmisest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt vastuhagis esitatud 158 321 euro 61 sendi suurust kahjuhüvitist ja 108 611 euro suurust leppetrahvi. Esmalt käsitleb kolleegium kostja kahju hüvitamise nõude menetlusõiguslikke (I) ja seejärel kahju hüvitamise materiaalõiguslikke aspekte (II), järgnevalt kostja leppetrahvi ja leppetrahviga seotud viivisenõuet (III), ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni seadusele vastavust ja tasaarvestuse resolutsioonis kajastamist (IV) ning viimasena teeb menetluslikud otsustused (V). I
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada olenemata kassatsioonkaebuse põhjendustest, kuna ringkonnakohus rikkus TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes oluliselt menetlusõigust, sest ta ei põhjendanud nõuetekohaselt, miks ta leidis, et kostja ei ole puudusest teatamise kohustust täitnud. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust sellega, et ta leides üldsõnaliselt, et asjas esitatud tõendite alusel ei saa kindlaks teha, millal vaidlusalused tööd tehti, millal kostja puudused avastas või
pidanuks avastama ning millal ta hagejat puudustest teavitas. Selline ringkonnakohtu põhjendus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohus oleks pidanud oma otsuses kajastama, missugused tõendid kostja esitas, kõiki esitatud tõendeid analüüsima ja tegema selle tulemusel otsustuse, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte. Samas oleks ringkonnakohus pidanud järgima ka TsMS § 653, mis sätestab, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 69 toonud välja maakohtu tuvastatud asjaolud töös esinenud puuduste ja nendest hageja teavitamise kohta ning on otsuse p-s 70 leidnud, et maakohtu tuvastatud asjaolude ja viidatud tõendite (kostja kirjad, Aaviku Fassaadid OÜ akt ja koosoleku protokoll) alusel ei saa teha järeldust, et kostja teatas hagejale puudustest õigel ajal. Ringkonnakohus ei tuvastanud seejuures, millised asjaolud loeb ta nimetatud tõenditega tuvastatuks, ega põhjendanud, miks ta kostja väidete ja maakohtu tuvastatuga ei nõustu.
15.Ringkonnakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ka sellega, et ta leidis üldsõnaliselt ja vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8, et kostja rikkus teavitamiskohustust (VÕS § 644 lg 1), ei toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et puudustest teatamata jätmine oli mõistlikult vabandatav (VÕS § 644 lg 3), ega asjaolusid, mis tõendaksid, et lepingutingimustele mittevastavus tekkis hageja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 645 lg 1). Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus oleks pidanud kostja teavitamiskohustuse täitmist VÕS § 644 mõttes iga puuduse suhtes eraldi hindama. Jättes VÕS § 644 lg 3 kohaldamata, oleks ringkonnakohus pidanud tooma välja, millistele asjaoludele kostja tugines, ning põhjendama, kas need asjaolud on VÕS § 644 lg 3 kohaldamiseks asjakohased ja tõendatud. Asjaoludele tuginemata jätmist oleks saanud ringkonnakohus kostjale ette heita üksnes sellisel juhul, kui maakohus oleks VÕS § 644 lg 1 ja lg 3 osas täitnud selgitamiskohustust nõuetekohaselt. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus VÕS § 644 lg-te 1 ja 3 osas selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see oli menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 19; 22. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eeltoodut arvestades oleks ringkonnakohus pidanud märkama, et maakohus rikkus VÕS § 644 lg-te 1 ja 3 osas selgitamiskohustust. Kuna see rikkumine on kolleegiumi arvates menetlusõiguse oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes, siis oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või täitma ise nõuetekohaselt selgitamiskohustust, selgitama pooltele VÕS § 644 lg-tes 1 ja 3 sätestatut (sh asjaolude tõendamise koormist) ning tegema uue otsuse. Asjaolu, et ringkonnakohus jättis sellise menetlusõiguse normi
olulise rikkumise tähelepanuta, on TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes absoluutne tühistamisalus ja toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise olenemata kassatsioonkaebuse põhjendustest.
16.VÕS § 645 lg 1 kohaldamise kohta (vt käesoleva otsuse p-d 17 ja 18) selgitab kolleegium menetlusõiguse aspektist järgmist. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; Riigikohtu 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 12; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 29. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 12; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium selgitab, et VÕS § 645 lg 1 kohaldub ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kumbki pool varem menetluses VÕS § 645 lg-le 1 tuginenud, ringkonnakohus ei ole sätte kohaldatavuse hindamisel aluseks olnud asjaolusid välja toonud ning VÕS § 645 kohaldumist ei ole kohus kohtuistungi protokollist nähtuvalt (VII kd, tl-d 20-21) ka pooltega ei arutanud. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 17;
9.jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15). II
17.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust puudusest teatamise tähtaja hindamisel ja VÕS § 645 kohaldamise eelduste kontrollimisel. Ringkonnakohus leidis vääralt, et tellija puudusest teatamise tähtaega tuleb hinnata tarbijatöövõtulepingu regulatsioonist lähtudes. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi tarbijatöövõtu sätted, sh VÕS § 644 lg 1 teine lause, on VÕS § 657 lg 1 järgi imperatiivsed, ei kohaldu need käesolevas asjas. VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt oli lepingu esemeks ehitise ehitamine, mistõttu ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8008, p 15). Seega saab kostja puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause või lepingu p 5.9 järgi.
18.Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 645 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, sest kostja esile toodud asjaoludest ei saa teha järeldust, et lepingutingimustele mittevastavus tekkis hageja tahtluse või raske hooletuse tõttu või et hageja oleks olnud mittevastavusest teadlik. Enamik puudustest olid ringkonnakohtu arvates sellised, mille kostja või omanikujärelevalve tegija E. Nork oleks tavalist
hoolsust rakendades võinud töö ülevaatamisel avastada. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium leiab, et VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. Seega on asjakohatu ringkonnakohtu viide, et kostja oleks tavalist hoolsust rakendades võinud töö puudused avastada. Asjakohatu on ka ringkonnakohtu viide sellele, et töö puudused oleks võinud avastada kostja omanikujärelevalve, sest ülevaatamiskohustuse seaduses sätestatust kõrgema hoolsusega täitmine ei vabasta vastutusest töövõtjat, kelle töö ei vasta lepingutingimustele. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27; 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-12, p 12; 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15, p 13). Selleks, et otsustada, kas kostjal on õigus asja lepingutingimustele mittevastavusele VÕS § 645 lg 1 mõttes tugineda, tuleb hinnata töö iga puuduse osas eraldi seda, kas puudus on tekkinud hageja kui töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu. Seejuures tuleb arvestada, et kui töövõtja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev kõrgema hoolsusstandardiga oma ala asjatundja, võib juba töö puuduse olulisus viidata töövõtja raskele hooletusele.
19.Kolleegium selgitab, et kostja vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav kahju hüvitamise nõudena lepingulise kohustuse täitmise asemel VÕS § 115 lg 2 mõttes. Kolleegium märgib, et iseenesest võiksid mõistlikud töö parandamise kulud olla hüvitatavad ka täitmisnõudena VÕS § 646 lg 5 mõttes, kuid see eeldaks, et kohtud oleksid tuvastanud, et puudused on juba kõrvaldatud. VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab kostja kui tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma hagejale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab kostja eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist hagejalt nõudnud, nõuda hagejalt lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks hagejale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et hageja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). III
20.Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et kostja leppetrahvinõue on ebaõige ja ebaõiglane, sest kostja
ei ole leppetrahvinõuet esitanud neljateistkümne päeva jooksul lepingurikkumise avastamisest nagu oleks olnud nõutav ETÜ 2005 p 104 järgi, tööde hilinemise tingisid kostja kaasatud töövõtjad, kostja oli VÕS § 119 mõttes vastuvõtuviivituses ning kohtud jätsid ebaõigesti leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamata. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja esitas leppetrahvile vastuväited hilinenult. Kolleegium on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et kohtukõnes saab viidata üksnes varem esile toodud asjaoludele ning nõuet ei saa enam muuta (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-113-11, p-d 64 ja 65; 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 37). Kohus peab pärast asja sisulist lahendamist esitatud uued väited ja tõendid jätma tähelepanuta ning ei pea selle kohta TsMS § 463 tähenduses määrust tegema. Kolleegium lisab, et nii nagu kohtud ei pidanud omal algatusel kohaldama ETÜ 2005, ei pidanud nad ka omal algatusel VÕS § 162 lg 1 alusel vähendama leppetrahvi. VÕS § 162 lg 1 sätestab selgelt, et kohus võib leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel. Samuti on kolleegium varasemas praktikas rõhutanud, et kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12).
21.Hageja tõi kassatsioonkaebuses välja, et kohus on ekslikult arvestanud viivist kogu väljamõistetud leppetrahvi summalt, aga õige on viivist arvestada üksnes 32 043 euro suuruselt tasaarvestuse jäägilt. Kolleegium leiab, et selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada kostja leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis hageja ja kostja nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus on jätnud selle asjaolu tuvastamata. VÕS § 197 lg 1 järgi tekib tasaarvestusolukord siis, kui tasaarvestaval poolel on õigus teiselt poolelt tema kohustuse täitmist nõuda ning oma kohustus täita. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Tasaarvestav pool käesolevas asjas on kostja, kellele kuuluvad potentsiaalselt leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõue hageja vastu ning teine pool on hageja kellele kuulub potentsiaalne tasunõue kostja vastu. Tasaarvestusolukord tekkis kui kostja nõuded oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema vastu suunatud hageja nõue täita. Seega tekkis käesolevas asjas tasaarvestuse olukord alates ajast, mil kostja õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist ja leppetrahvi muutus sissenõutavaks, ning hageja nõue oli täidetav ehk kostjal oli õigus maksta hagejale tasu ehk nõue täita. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad VÕS § 197 lg 2 järgi tagasiulatuvalt poolte nõuded kattuvas ulatuses. Seega sai kostja tasaarvestusolukorra tekkimiseni nõuda hagejalt viivist leppetrahvi kogusummalt, kuid pärast tasaarvestusolukorra tekkimist sai ta viivist nõuda vaid tasaarvestuse jäägilt. Sealjuures on kostjal õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest hagejalt viivist suuremalt summalt kui tasaarvestuse jäägilt üksnes siis, kui kostja kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui hageja tasunõue. Kui kostja kahju hüvitamise ja
leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui kostjal tekkis õigus hageja tasunõue täita, sai kostja viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas ulatuses. Kolleegiumi arvates on seega ilmne, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige vähemalt osas, milles ta mõistis otsuse p-s 3.4 hagejalt kostja kasuks välja tulevikku suunatud viivisenõude kostja leppetrahvi kogunõudelt alates 30. aprillist 2016, arvestades, et 29. aprillil 2016 tegi ringkonnakohus otsuse ja tasaarvestas poolte nõuded kattuvas osas TsMS § 445 lg 1 alusel (vt käesoleva otsuse p 22). IV
22.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on tasaarvestuse osas ebaselge ning ei vasta TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Nimelt on ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis puudu otsustused selle kohta, et hageja nõue on rahuldatud ning kostja leppetrahvinõue on hageja nõudega tasaarvestatud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi on jäetud hageja nõue rahuldamata, kostja leppetrahvinõue rahuldatud täielikult ning hagejalt on kostja kasuks välja mõistetud kogu kostja nõutud leppetrahv. Resolutsioon on seega vastuolus ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt jäeti hageja 76 568 euro suurune tasunõue rahuldamata üksnes seetõttu, et see on kostja 108 611 euro suuruse leppetrahvinõudega tasaarvestatud. Tasaarvestuse tulemusena oleks ringkonnakohus saanud hagejalt kostja kasuks välja mõista üksnes hageja ja kostja nõudesummade vahe 32 043 eurot. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt Riigikohtu
26.novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 10; 18. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p 19). Kolleegium on seejuures viidanud, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt Riigikohtu 2. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-10, p 19).
23.Kolleegium selgitab, et otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 76 568 euro suuruse tasu ning kostja palus vastuhagis hagejalt välja mõista leppetrahvi 108 611 eurot ja kahjuhüvitise 158 321 eurot 61 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rahuldas ringkonnakohus hageja 76 568 euro suuruse
tasunõude ja kostja 108 611 euro suuruse leppetrahvinõude ning jättis rahuldamata kostja 158 321 euro 61 sendi suuruse kahjunõude ja garantiikohustuse täitmise tagatise andmise nõude. Kolleegium leiab, et see oleks pidanud nähtuma ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist.
24.Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, sest ringkonnakohus sõnastas resolutsiooni ebatäpselt, mistõttu on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon vastuolus otsuse põhjendustega. Kuigi pooled ei vaidle kassatsiooniastmes enam hageja tasunõude üle, tuleb ringkonnakohtu otsus tasunõude osas tühistada, sest resolutsioonist ei nähtu, et hageja tasunõue oleks rahuldatud. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta kostja leppetrahvinõude rahuldamise osas seaduses sätestatud nõuete (vt käesoleva otsuse p 22), tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse kostja leppetrahvinõude rahuldamise kohta. V
25.Hageja väitis kassatsioonkaebuses veel, et ringkonnakohus määras vääralt hagihinna, jättes TsMS § 137 lg 2 teise lause kohaldamata. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole hagihinna määramisel eksinud, sest hageja ja kostja nõuded ei välista teineteist TsMS § 137 lg 2 mõttes. Käesolevas asjas ei muuda ühe poole nõude rahuldamine õiguslikult võimatuks teise poole nõude rahuldamist, vaid mõlema poole nõuded on võimalik rahuldada samal ajal.
26.Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus peab maakohtu otsuse tühistamise korral kostja kahju hüvitamise nõude ja ka muus osas asja ise lõplikult lahendama, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mida kolleegium praeguse otsuse tegemisel ei arvestanud ning mis tingivad asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise (vt selle kohta Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 12). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist, arvestades käesoleva otsuse p-des 14-19 ja 26-27 toodud menetlusõiguslikke ja materiaalõiguslikke juhiseid. Ringkonnakohus peab samuti tuvastama, millal tekkis poolte vahel tasaarvestusolukord, ja andma hinnangu kostja viivisenõude suurusele ning sõnastama seadusliku ja nõuetele vastava otsuse resolutsiooni, arvestades p-des 20-27 viidatud materiaal- ja menetlusõiguslikke juhiseid.
27.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi juhul, kui pooltel jäi maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata, võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada. Sealjuures peab ringkonnakohus ühtlasi selgitama, millised asjaolud vajavad tõendamist, mis hõlmab seda, millised asjaolud loeb ringkonnakohus üldtuntuks, millised asjaolud on pooled varem või ringkonnakohtus omaks võtnud ning milline on asjaolude tõendamiskoormis (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 19). Eelnimetatut peab ringkonnakohus tegema sõltumata sellest, kas pooled tuginesid selgitamiskohustuse rikkumisele ning väitsid, et nad selle tõttu ei esitanud asjaolusid või tõendeid apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebusele esitatud vastuses. Viimatine ei sõltu ka
sellest, kas pooled taotlesid uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonkaebuse või apellatsioonkaebusele vastuse esitamise tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39). Samuti peab ringkonnakohus arvestama, et maakohtul oli kohustus juhtida poole tähelepanu sellele, kui pool esitas vorminõuetele mittevastava või asjakohatu tõendi, või tegema TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi poolele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid juhul, kui pool ei esitanud mingi asjaolu kohta tõendeid, kuid vastaspool vaidlustas selle asjaolu (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 19). Juhul kui pooled esitavad ringkonnakohtus uusi asjaolusid ja tõendeid, mille varem esitamata jätmine ei olnud tingitud maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisest või muust menetlusõiguse normi rikkumisest, peab ringkonnakohus arvestama seadusest tulenevaid piiranguid (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
28.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
29.Kassatsioonkaebuste rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud kassatsioonikautsjonid tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.