Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Peeter Jerofejev
Kohtuasi
Swedbank AS-i hagi Mark Revjagini vastu 32 740 euro 45 sendi nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-40268
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
32 740 eurot 45 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS Swedbank (registrikood 10060701), esindaja vandeadvokaat Piret Blankin Kostja Mark Revjagin
Asja läbivaatamise kuupäev
19. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-40268.
2.Jätta jõusse Harju Maakohtu 24. jaanuari 2014. a vaheotsuse resolutsioon Riigikohtu otsuse motiividel. Tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.
1.Swedbank AS (hageja) esitas 5. oktoobril 2012 Harju Maakohtule hagi OÜ Puhkus ja Harrastus (äriregistrist kustutatud) (võlgnik) ja Mark Revjagini (kostja) vastu võla 32 740 euro 45 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 25. augustil 2005 laenulepingu nr 05-180159-JI, mille kohaselt andis hageja OÜ-le Puhkus ja Harrastus laenu 34 831 eurot 84 senti. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks sõlmisid hageja ja kostja 25. augustil 2005 käenduslepingu nr 05-
180159-KÄ, mille kohaselt vastutab kostja võlgniku kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt võlgnikuga. Käenduse maksimumsummaks leppisid pooled kokku 35 151 eurot 41 senti. Võlgnik ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. 14. septembril 2009 edastas hageja võlgnikule lepingu ülesütlemise hoiatuse ja kostjale käendusnõude, andes kohustuste täitmiseks tähtaja 29. septembrini 2009. Ülesütlemise avalduse sai võlgnik kätte 26. septembril 2009, s.o laupäeval. Järelikult oli võlgnikul vastavalt kirjas märgitud kuupäevale kohustuse täitmiseks aega vaid kaks pangapäeva, mis ei oleks olnud kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg-s 1 sätestatu ega poolte kokkuleppega. Lähtudes mõistlikkuse põhimõttest ja laenulepingu p-st 14.2, andis hageja kohustuse täitmiseks täiendavalt aega kümme pangapäeva pärast hagejalt vastavasisulise teatise saamist, s.o 28. septembrist kuni
7.oktoobrini 2009. Kuivõrd täiendava tähtaja jooksul ei olnud võlga hagejale tasutud, ütles hageja lepingu ühepoolselt üles alates 7. oktoobrist 2009. Enne hagi esitamist üritas hageja realiseerida oma nõuet täitemenetluse kaudu, esitades 3. mail 2010 täitmisavalduse hüpoteegi realiseerimiseks. Kuna täitemenetlus lõppes hüpoteegiga koormatud kinnisasja müümisega, siis katkes aegumine 3. mail 2010 ja algas nimetatud kuupäevast uuesti ning hageja nõue oleks aegunud alles 3. mail 2013.
29.augustil 2012 saatis hageja kostjale nõude käendusest tuleneva kohustuse täitmiseks ja pankrotihoiatuse.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja nõuded on aegunud. Hageja 14. septembri 2009 avaldusest ei nähtu, et hageja oleks laenulepingu 7. oktoobril 2009 üles öelnud. Laenulepingu ülesütlemise kuupäevaks tuleb lugeda 29. september 2009 ning seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 30. septembril 2009. Kuivõrd hageja esitas hagiavalduse 5. oktoobril 2012, siis on nõue aegunud.
3.Harju Maakohus jättis 24. jaanuari 2014. a vaheotsusega aegumise kohaldamata. Kohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, ning jätkas tsiviilasjas menetlust. Pooltel on käenduslepingust tulenev võlasuhe. Kostja käendas võlgniku laenukohustust juhatuse liikmena ja tegemist ei ole tarbijakäendusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt on aegumistähtaeg kolm aastat, mis algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Põhivõlgnik sai 14. septembri 2009 ülesütlemisteatise kätte 26. septembril 2009. Kuivõrd postiasutuse väljastusteate on kostja allkirjastanud, siis on tõendatud, et ülesütlemisteatise võib lugeda 26. septembril 2009 ka kostjale kättetoimetatuks. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 30. septembril 2009. Hageja määras 14. septembri 2009 avalduses kostja kohustuse täitmise tähtaja kindlaks konkreetse kuupäevaga – 29. september 2009. Kuivõrd avalduses hageja laenulepingu p-le 14.2 ei viidanud, siis oli kostjal kindlus selles, et võlausaldaja eeldab kohustuse täitmist teatises märgitud kuupäevaks. Täiendava tähtaja andmine teenis kõnesolevas võlasuhtes mõistlikkuse põhimõtet, kuid hageja ei tõendanud asjaolu, et kostja sai laenulepingu ülesütlemise 7. oktoobri 2009 kuupäeva sisaldava kordusteatise kätte. Umbes kolm aastat hilisemale 29. augusti 2012 korduvteatisele ei ole postiasutuse väljastusteadet lisatud ning
selles teatises märgitud ülesütlemisega ei saa lepingu ülesütlemise formaalset tingimust täidetuks lugeda. Kehtivaks ülesütlemisteatiseks tuleb lugeda 14. septembri 2009 dokumenti ning selles kostjale võlgnevuse tasumiseks määratud tähtpäeva 29. september 2009. Kohus nõustus hagejaga, et aegumine katkes täitetoimingu tõttu. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Puudusid aegumise katkemist välistavad asjaolud. Hageja nõude aegumistähtaeg tuleb katkenuks lugeda alates 3. maist 2010. Hageja nõue oleks aegunud 3. mail 2013.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. juuni 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega kohaldas aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu käsitlusega selle osas, millal laenuleping ülesütlemisega lõppes ning millal sellest tulenevalt muutus nõue sissenõutavaks. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ütles laenulepingu kehtivalt üles, sest põhivõlgnik ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi ja ei teinud seda ka täiendava tähtaja jooksul. VÕS § 114 lg 1, mis sätestab ebamõistliku tähtaja pikenemise mõistliku täiendava tähtajani, ja laenulepingu punkt 14.1.2, mis määrab etteteatamistähtajaks vähemalt kümme pangapäeva, on võlgniku kaitse sätted. Võlausaldaja ei saa neile sätetele tugineda võlgniku huvide vastaselt. Maakohus kohaldas valesti TsÜS § 159 lg-t 1 ning jättis kohaldamata VÕS § 68 lg 3. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. VÕS § 68 lg 3 sätestab, et aegumise vastuväide kehtib üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda see väide puudutab. Seega tuleb solidaarvõlgnike nõuete aegumisi käsitleda teineteisest lahutatult, s.t et ühe solidaarvõlgniku suhtes toimunud aegumise katkemine mõjutab nõude aegumist üksnes selle võlgniku suhtes, kelle puhul on nõude aegumine katkenud. Hageja pöördus kohtutäituri poole hüpoteegiga koormatud kinnisasja realiseerimiseks põhivõlgniku vastu ja üksnes põhivõlgnikuga sõlmitud lepingu alusel. Seetõttu saab aegumise katkemist TsÜS § 159 lg 1 alusel kohaldada üksnes põhivõlgniku suhtes. Käenduslepingust tuleneva nõude aegumine katkeb üksnes nende toimingute tagajärjel, millega võlausaldaja realiseerib käenduslepingust tulenevat õigust. Hageja on käenduslepingust tulenevat õigust esimest korda realiseerinud alles hagi esitamisega praeguses asjas. Kostja kui käendaja suhtes ei saanud aegumine katkeda enne hagi esitamist. Eeltoodu alusel aegus hageja nõue 30. septembril 2012.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ning jätta jõusse Harju Maakohtu 24. jaanuari 2014. a otsuse või alternatiivselt teha asjas uue otsuse, millega jätta aegumine kohaldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on alama astme kohtud jätnud kohaldamata TsÜS § 154. Isegi kui lepingu ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud nõuded olid hagi esitamise ajal aegunud, ei olnud aegunud nõuded, mis muutusid sissenõutavaks lepingu kehtivuse ajal. Hageja nõue koosnes enne lepingu ülesütlemist tasumata laenu osamaksetest, mis olid olemuselt korduvad ehk perioodilised maksed. Viidatud nõuded hakkasid TsÜS § 154 järgi aeguma kalendriaasta lõppemisest arvates kolme aasta jooksul, mil kohustusele vastavad nõuded muutusid sissenõutavaks. Võttes aluseks hageja 14. septembri 2009 teatise võlgnikule ja kostjale, tuleb lugeda korduvate kohustuste nõude kogusummaks 54 443 krooni 42 senti ehk 3479 eurot 57 senti. Hageja see nõue hakkas aeguma 2009. aasta lõppemisest ehk alates 1. jaanuarist 2010 ja aegus kolme aasta jooksul. Seega ei saanud hageja nõue 3479 euro 57 sendi ulatuses olla hagi esitamise seisuga 5. oktoobril 2012 aegunud. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 114 lg-t 1 ja § 116 lg-t 5. VÕS § 114 lg-t 1 ei saa tõlgendada võlgniku kaitse sättena selliselt, et see kohaldub vaid võlgnikule sobival kujul. Normi mõtteks on kaitsta võlasuhte nõrgemat poolt, kuid ringkonnakohtu väärtõlgendus seab võlgniku halvemasse olukorda. Selle käsitluse kohaselt võiks olla seaduspärane olukord, kus võlgnikule jääb teatise hilisema kättesaamise tõttu mahuka kohustuse täitmiseks vaid üks päev ja lepingu ülesütlemine ebamõistliku ühepäevase tähtaja möödumisel on kehtiv. Näiteks viivisenõuet käsitledes tuleks võlgniku kaitse huvides järeldada, et leping on üles öeldud mõistliku tähtaja möödumisel.
14.septembri 2009 teatises viidati konkreetsele kuupäevale eeldusel, et adressaat saab kirja kätte hiljemalt viie päeva möödumisel selle saatmisest. Niivõrd suure võlgnevuse tasumiseks on kaks pangapäeva ebamõistlik tähtaeg. Seadusandja mõtte kohaselt pikeneb ebamõistlik tähtaeg automaatselt mõistliku tähtajani. Laenulepingus leppisid pooled kokku, et käsitlevad mõistliku tähtajana kümmet pangapäeva. Hageja oli kohustatud täitmiseks antud täiendavat tähtaega muutma, et see vastaks seadusele ning lepingule. Lepingu ülesütlemise kuupäevaks tuleb VÕS § 114 lg 1 ja § 116 lg 5 koostoimes lugeda 7. oktoober 2009. 5. oktoobriks 2012 ei olnud nõue aegunud. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata TsÜS § 167 lg 2, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kui jääda VÕS § 114 lg 1 tõlgendamisel ringkonnakohtu seisukoha juurde, oli
29.septembrist kuni 6. oktoobrini 2009 ja 29. augustist kuni 12. septembrini 2012 aegumine peatunud TsÜS § 167 lg 2 alusel. Hageja on andnud kostjale täitmiseks täiendava tähtaja ja kohustatud isik ei ole oma kohustuste täitmisest lõplikult keeldunud. TsÜS § 167 lg 2 kohaldumine ei eelda vastava kokkuleppe olemasolu võlgniku ja võlausaldaja vahel, mis juhul rakenduks TsÜS § 162. Seega oli nõude aegumine 29. septembrist 2009 kuni 6. oktoobrini 2009 peatunud. Lisaks oli aegumine peatunud ka 29. augustist kuni 12. septembrini 2012 pankrotihoiatuse tegemise tõttu. Hageja tegi kostjale 28. augustil 2012 pankrotihoiatuse, milles andis nõude täitmiseks täiendava tähtaja 14 päeva. Asjas ei ole iseenesest tähtis, kas leping lõppes 29. septembril 2009 ülesütlemise
teel, vaid oluline on täiendava tähtaja andmise fakt.
7.Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Riigikohus jätab TsMS § 691 p 5 alusel maakohtu vaheotsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendust. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled esiteks selle üle, millal lõppes kostjale täitmiseks antud täiendav tähtaeg ja sellest tulenevalt ka laenuleping. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause ning seega määranud valesti nõude aegumise alguse. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Seetõttu sõltub praegusel juhul aegumise algus laenulepingu ülesütlemise ajast. Kohtud on andnud 14. septembri 2009 nõudekirjale VÕS § 116 lg 5 järgi tähenduse, mille kohaselt lõppes laenuleping, kui võlgnik täiendava tähtaja jooksul kohustusi ei täitnud. VÕS § 114 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Sama sätte kolmanda lause kohaselt, kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 114 lg 1 on võlgniku kaitse säte. Küll aga ei tulene viidatud sättest, et tähtaja pikenemine sõltub sellest, kumb pooltest VÕS § 114 lg-le 1 tugineb. VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause kohaselt pikeneb ebamõistlikult lühike tähtaeg automaatselt mõistliku tähtajani. Tähtaja pikenemine VÕS § 114 lg 1 alusel teenib igal juhul ka võlgniku huve. Esiteks on VÕS § 114 lg 1 järgi tähtaja pikenemisel võlgnikul rohkem aega oma võlgnevus tasuda. Teiseks peab mõistlikust tähtajast lähtuma võlausaldaja ka võlgniku vastu VÕS § 113 lg 1 alusel viivisenõude esitamisel. Kuigi hageja määras lepingu ülesütlemise teates täitmise tähtpäevaks
29.septembri 2009, siis oleks hageja lepingu lõppemisele sellele järgneval päeval saanud tugineda vaid eeldusel, et täitmiseks antud tähtaeg oli vaidluse asjaoludel mõistlik.
10.Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaoludel on alust asuda seisukohale, et hageja antud täiendav tähtaeg pikenes 9. oktoobrini 2009. Seega on õige maakohtu vaheotsuse lõppjäreldus, et hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajal aegunud. Ülesütlemisteate kohaselt nõudis hageja võlgnikult üle 3000 euro suuruse võlgnevuse ning lepingu lõppemisel ka 26 022 euro 97 sendi suuruse laenujäägi tasumist (I kd, tl 16). Kohtud on tuvastanud, et võlgnik sai teate kätte 26. septembril 2009, mistõttu nõude täitmiseks jäi talle kaks pangapäeva. VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et võlgnikule nõude täitmiseks jäänud aeg ei olnud mõistlik VÕS § 114 lg 1 tähenduses. Laenulepingu p 14.1.2 kohaselt on pangal õigus leping üles öelda, kui laenusaaja ei täida kohaselt lepingust tulenevaid varalisi kohustusi, ei tasu viivist või lepingu punktis 13.9 nimetatud tasusid ning jätkab sellise kohustuse mittetäitmist ka pärast kümne (10) pangapäeva möödumist pangalt
vastavasisulise kirjaliku teatise saamisest. Ka mujal lepingu tingimustes on kohustuste täitmise tähtajana märgitud kümme pangapäeva (nt punktid 13.3, 13.8, 14.2). Laenulepingu üldtingimuste p 3 kohaselt on pangapäev kalendripäev, mis ei ole laupäev, pühapäev, rahvuspüha ega riigipüha. Kolleegiumi hinnangul saab kohus täiendava tähtaja mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta ka sarnaseid olukordi reguleerivaid lepingutingimusi ja kokkulepitud tähtaegu. Võlgnik sai teate kätte
26.septembril 2009 ning mõistlik tähtaeg täitmiseks oli kümme pangapäeva. Kuna 27. september ning 3. ja 4. oktoober langesid puhkepäevadele, siis oli viimane päev nõude täitmiseks 9. oktoober 2009. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 10. oktoobril 2009. Seega TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi ei olnud nõue hagi esitamisel 5. oktoobril 2012 aegunud.
11.Kuigi juba eeltoodu kohaselt ei ole nõue aegunud ja asja menetlus maakohtus sellest tulenevalt jätkub, märgib kolleegium siiski, et aegumise üle otsustamisel on kohtud jätnud põhjendamatult analüüsimata pankrotihoiatuse mõju aegumisele TsÜS § 167 lg 2 järgi. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Pankrotiseaduse § 10 lg 2 p 1 järgi võib võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul. Pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni või kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 14). Hageja on tuginenud sellele, et esitas 29. augustil 2012 kostjale pankrotihoiatuse ja andis kohustuste täitmiseks aega 12. septembrini 2012. Kohtud on jätnud need väited tähelepanuta.
12.Lisaks nõustub kolleegium kassaatoriga ka selles, et aegumist kohaldades on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud kohaldamata TsÜS §-i 154. Käendaja vastu esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Käenduslepingu p 4 ja laenulepingu p 2.6 järgi oli kostja kohustuste täitmise tähtpäevaks iga kuu 25. kuupäev. Seega võis hageja kostjalt nõuda kohustuste täitmist osamaksete kaupa. Osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11). Samas lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega
ja aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu
12.novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12). Seega tuli aegumise puhul eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Hageja on tuginenud väitele, et enne lepingu ülesütlemist oli sissenõutavaks muutunud tema nõue 2009. aasta osamaksete osas summas 3479 eurot 57 senti ning et see nõue hakkas aeguma alates 1. jaanuarist 2010. Põhjendatud on hageja väide, et vastavalt TsÜS §-le 154 algas 2009. a sissenõutavaks muutunud osamaksete nõude aegumistähtaeg 2009. a lõppemisest ning TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg ei olnud seega hagi esitamise ajaks möödunud. Pidanud ülesütlemisest tulenevaid nõudeid aegunuks, jättis ringkonnakohus enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumise kohta esitatud väited põhjendamatult tähelepanuta.
13.Kuna asja menetlus jätkub maakohtus, siis nähakse menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 5 järgi ette lõppotsuses.
14.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Malle Seppik, Peeter Jerofejev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.