Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

keelumärke. Hagiavalduse kohaselt lahutasid pooled 18. aprillil 2011 notari juures abielu ning sõlmisid vara jagamise lepingu ja hooldusõiguse kokkuleppe. Lepingu p 3.1.1 kohaselt sai kostja hagejale kuulunud kinnisasja ainuomanikuks. Lepingu p-s 2.4.1 avaldasid pooled, et hageja omandas kinnisasja enne abielu sõlmimist, kuid abielu kestel ehitati sellele elamu. Poolte abielu sõlmiti 5. detsembril 2003 ja selleks ajaks oli elamust umbes pool valmis. Kahekorruseline elamu valmis abielu ajal. Seega kuulus kinnisasi koos poole elamu väärtusega hageja lahusvara hulka ning ülejäänud pool elamu väärtusest poolte ühisvara hulka. Hoonestatud 2465 m2 suuruse kinnisasja väärtuseks märkisid pooled lepingusse vaid 100 000 eurot, mis oli umbkaudu neli korda väiksem vara tegelikust väärtusest. Lepingu p 4.1 järgi sai hageja kinnisasja omandi üleandmise eest kostjalt vastutasuks tingimusliku isikliku kasutusõiguse kostjale kuuluvale kuni kolmetoalisele korterile. Lepingu p 4.4 kohaselt oli kasutusõigus tähtajaline (kestusega kuni 4. augustini 2026) ja pidi lõppema ennetähtaegselt, kui hageja uuesti abiellub või soovib korterisse elama võtta oma uue elukaaslase. Selliselt ei ole poolte õigused ja kohustused tasakaalus ning leping on selgelt hagejale kahjulik. Kuna lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja veel omandanud korterit, mille kasutusõiguse hageja pidi saama, elasid pooled kuni 10. detsembrini 2011 kostjale loovutatud elamus ning hageja oli kostja mõju all, taludes alandamist, ähvardusi ja vägivalda. Pärast kolimist mõju leevenes ning hageja mõistis, et sõlmis endale kahjuliku lepingu kostja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul, mitte oma vabal tahtel. Hageja jaoks oli abielu kostjaga muutunud 2011. aastaks väljakannatamatuks, kuid kostja nõustus abielu lahutama vaid tingimusel, et hageja loovutab kinnisasja temale. Seega sõlmis hageja lepingu, et vabaneda kostja ähvardustest ja vägivallast. Asjaolu, et kostja oli hagejaga vägivaldne, tõendavad patsiendikaardid, millest nähtub, et hageja on kostja peksmise tõttu pöördunud meditsiiniasutusse. Kostja peksis hagejat tihti nende ühiste laste nähes, mis raskendas veelgi hageja olukorda, sest ta soovis lapsi säästa vägivalla ja ähvarduste pealtvaatamisest. Juhul kui kohus leiab, et hageja ei sõlminud lepingut ähvarduse ja vägivalla mõjul, on tehing tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja teadis lepingut sõlmides, et hageja sõlmib endale äärmiselt ebasoodsa lepingu erakorralise vajaduse tõttu vabaneda vägivaldsest suhtest. Asjaolu, et kostja mõju ja vägivald jätkusid ka pärast lepingu sõlmimist, kinnitab lisaks patsiendikaartidele ka kostja vastu 15. mail 2011 kriminaalmenetluse alustamine. Menetlus küll lõpetati, kuid seetõttu, et kostja sundis hagejat avaldusest loobuma. Määruses on siiski tuvastatud, et kostja tunnistas oma süüd ja kahetses hagejale füüsilise valu tekitamist.

kokku, et kinnisasja eest tasub kostja, kuid selle omandab hageja. Elamu ehitati nii enne kui ka pärast abielu sõlmimist kostja raha eest. Hagejal ei olnud sissetulekut, sest ta õppis ning aasta pärast abielu sõlmimist sündis poolte esimene laps. Kostja võttis 23. aprillil 2004 elamu valmisehitamiseks 485 000 krooni laenu ja tasus laenu tagasimakseid ise. 27. detsembril 2004 müüs kostja ka talle lahusvarana kuulunud korteriomandi 850 000 krooni eest, sest pangalaenust ei piisanud elamu valmisehitamiseks. Kostja kinnitab, et hageja väited kostja vägivaldsuse kohta on alusetud ja tõendamata. Poolte kooselu purunes, kuna tekkisid konfliktid tavapärastest olmeprobleemidest, mis ajaga aina süvenesid. Pooltel ei olnud erimeelsusi abielu lahutamise, vara jagamise ega laste hooldusõiguse osas, st konfliktid ei tekkinud sel põhjusel. Seega ei ole ka konfliktid mõjutanud hagejat lepingut sõlmima. Hageja tõendatud vigastused olid tingitud sellest, et kostja pidi hagejat hüsteeriahoogude ajal kinni hoidma, et hageja ei oleks endale ega teistele ohtlik. Ka kostja sai neis konfliktides vigastada. Pooled otsustasid 2011 abielu lahutada ning jagada vara ja lahendada laste hooldusõiguse küsimuse. Selleks esitasid nad 14. märtsil 2011 notarile andmed tehingu sisu kohta ja abielu lahutamise avalduse. 22. märtsil 2011 saatis notar pooltele tehingu projekti ning pooled allkirjastasid lepingu

olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. TsÜS § 96 lg 2 järgi on ähvardus õigusvastane, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistamise tähtajaks on TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgi ähvarduse või vägivalla korral kuus kuud, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Hageja esitas 24. aprillil 2012 kostja vastu hagiavalduse, mida ta hiljem pidas ka tehingu tühistamise avalduseks. Pooled sõlmisid vara jagamise lepingu 18. aprillil 2011. Kohtule esitatud arstitõenditest nähtub, et hageja on saanud korduvalt sarnaseid füüsilisi vigastusi ning iga kord toonud välja nende põhjuseks abikaasa tarvitatud vägivalla. Kostja tarvitas hageja vastu vägivalda hiljemalt

maakohus lepingu osalise tühisuse kohta üldse seisukohta võtnud, kuna rahuldas hageja esimese alternatiivse nõude, ringkonnakohus jättis aga hageja mõlemad alternatiivsed nõuded rahuldamata. Riigikohtu hinnangul ei ole asjas tegemist alternatiivsete nõuetega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 370 lg 2 mõttes, mille puhul hageja esimesena esitatud nõude rahuldamise korral ei pea teise rahuldamata jätmist põhjendama (TsMS § 442 lg 8 viies lause). Kohtutel tuli hageja nõuet lahendades esmalt kontrollida ega poolte lepingu vaidlusalused punktid ole heade kommetega vastuolu tõttu tühised, ning alles seejärel, kui selgub, et tühisuse aluseid ei esine, kontrollida, kas hageja on need kehtivalt tühistanud. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Ringkonnakohus ei ole asjas tähtsatele asjaoludele hinnangut andnud ega hageja väiteid lepingupunktide heade kommete vastasuse kohta analüüsinud. Selle asemel on ringkonnakohus asunud paljasõnaliselt seisukohale, et vaidlusalused lepingupunktid ei ole vastuolus heade kommetega, sest hageja on tuginenud tühisust põhistades samadele asjaoludele (ähvardus ja vägivald) nagu lepingu tühistamise puhul ja need asjaolud ei anna alust lugeda tehingut heade kommete vastaseks. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtuga selles, et hageja tugines lepingupunktide heade kommete vastasust põhistades üksnes asjaolule, et ta sõlmis vaidlusalused lepingupunktid kostja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul, ega sellega, et vägivallal või vägivallaga ähvardamisel ei ole tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tähtsust. Kuigi hageja on lepingupunktide kehtetust põhistanud eelkõige asjaoluga, et ta sõlmis lepingu kostja ähvarduse ja vägivalla mõjul, on hageja juhtinud tähelepanu ka sellele, et kostja oli nõus lahutama abielu üksnes siis, kui hageja loobub kinnisasja omandist, ning hageja soovis vabaneda vägivaldsest suhtest, sh säästa poolte alaealisi lapsi vägivalla pealtnägemisest. Ka kostja ei ole eitanud, et perekonnas esines konflikte ja füüsilist vägivalda. Seega ei pruukinud hageja sõlmida vaidlusaluseid lepingupunkte kostja otsese vägivalla kasutamise või sellega ähvardamise mõjul, mis oleks tehingu tühistamise aluseks, kuid eelnimetatut saab lepingu sõlmimise asjaolu ja ajendina koosmõjus kõigi muude asjaoludega tehingu headele kommetele vastavust hinnates arvestada. Lisaks on hageja toonud esile, et ajendatuna soovist vabaneda vägivaldsest suhtest sõlmis ta endale äärmiselt ebasoodsa lepingu, kus hageja ja kostja õigused ja kohustused on oluliselt tasakaalust väljas, ning kostja teadis, et hageja sõlmib neil tingimustel lepingu sundolukorras, vabanemaks vägivaldsest suhtest. Seega on hageja tuginenud sellele, et vaidlusalused lepingupunktid on TsÜS § 86 lg 2 mõttes heade kommete vastased. Ringkonnakohus ei ole ka neile asjaoludele hinnangut andnud ning on jätnud otsuse ka selles osas täielikult põhjendamata. Kohtutel tuli esmalt kontrollida, kas vaidlusalused lepingupunktid on hagejale äärmiselt ebasoodsad TsÜS § 86 lg 2 p 1 mõttes ja kas hageja ning kostja vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuigi perekonnaseaduse § 37 lg 3 järgi jagatakse abikaasade ühisvara üldjuhul võrdsetes osades, võivad abikaasad viidatud sätte järgi kokku leppida ka ühisvara jagamise teistsuguses proportsioonis. Seetõttu ei ole iseenesest veel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe,

kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed. Samuti võib abikaasa anda abielu lõppedes teise abikaasa omandisse endale lahusvarana kuuluvaid esemeid. Vara jagamise kokkuleppe heade kommete vastasuse hindamisel saab lähtuda ühelt poolt sellest, mida olnuks kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara jagades saada, ning teiselt poolt sellest, mida kumbki abikaasa vara jagamise kokkuleppe alusel sai. Lisaks äärmiselt ebasoodsatele või tasakaalust väljas lepingutingimustele tuleb kohtul lepingu heade kommete vastasust hinnates arvestada ka endale ebasoodsa või ebaproportsionaalse vara jagamise lepingu sõlminud abikaasa olukorda lepingu sõlmimisel, sh seda, kas abikaasa sõlmis lepingu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu (TsÜS § 86 lg 2). Viimaks tuleb lepingu heade kommete vastasust hinnates selgitada ka seda, kas lepingust ebaproportsionaalse eelise saanud abikaasa teadis või pidi teadma, et teine abikaasa sõlmib temaga sellise ebaproportsionaalse lepingu sundolukorras, sh eeldatakse teise lepingupoole teadmist, kui lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuna ringkonnakohus on jätnud ülalmärgitud asjaolud täielikult hindamata, tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vajadusel tuleb ringkonnakohtul anda pooltele võimalus oma väiteid ja vastuväiteid tõendada. Hageja on pidanud alandavateks neid lepingupunkte, mille kohaselt kaotab ta isikliku kasutusõiguse uuesti abiellumise korral ega või korteris elada koos uue elukaaslasega. Abikaasade vara jagamise kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond. Sellised kokkulepped on TsÜS § 86 lg 1 mõttes heade kommetega vastuolus, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa põhiõigusi (vt ka Riigikohtu

kokku, et kinnisasi asukohaga Xxxxxxxxx xxx XX, Xxxxxxxxx xxxx, Rae vald, Harju maakond, kinnistusregistri osa nr XXXXXX läheb hageja ainuomandisse. Samuti kohustas ringkonnakohus kostjat andma nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa number XXXXXX teises jaos senise kostja kohta tehtud kande kustutamiseks ning hageja ainuomanikuna sissekandmiseks. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus märkis, et teeb asjas uue otsuse, selgitades, et kuigi maakohtu otsuse seisukoht, et hagi tuleb rahuldada, on iseenesest õige, tuleb hageja nõue rahuldada ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Vara jagamise kokkuleppe kohaselt sai kostja hagejale kuulunud kinnisasja ainuomanikuks ja hageja samaväärset vastusooritust ei saanud. Lepingu p-s 4 lepiti kokku, et kostja kohustus omandama korteri ja andma selle hagejale teatud tingimustel tähtajaliseks kasutamiseks (lepingu p-d 4.1–4.6), mida ei saa pidada võrdseks vastusoorituseks vara jagamise mõttes. Kuna kostja ei toonud maakohtus esile asjaolusid, mis oleksid andnud aluse vara jagamise võrdsusest kõrvale kalduda, sai kohus lähtuda sellest, mida oleks olnud kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara jagades saada ja mida kumbki neist vaidlusaluse lepingu järgi sai, ning neil poolte maakohtus esile toodud asjaoludel oli tegemist heade kommete vastase ühisvara jagamise kokkuleppega. Tehing oli tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, st hageja ei oleks seda tehingut sundolukorrata teinud. Hageja on tõendanud, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja on tuginenud menetluses asjaoludele, mis kinnitasid tema sundolukorda, ja on neid asjaolusid tõendanud. Hageja väidetel oli kostja vägivaldne ja abielu oli ta nõus lahutama üksnes siis, kui hageja loobub kinnisasja omandist. Hageja soovis vabaneda vägivaldsest suhtest, sh säästa poolte alaealisi lapsi vägivalla pealtnägemisest. Ka kostja ei ole eitanud, et perekonnas esines konflikte ja füüsilist vägivalda. Hageja väitel kostja teadis, et hageja sõlmib neil tingimustel lepingu sundolukorras. Kostja mõju ja vägivallatsemise tõendamiseks esitas hageja patsiendikaardid, mis kinnitasid hageja pöördumist meditsiiniasutusse peksmise tagajärjel abi saamiseks. Vägivalla tõendamiseks esitatud patsiendikaartidest nähtuvalt on hageja saanud koduse vägivalla ohvrina korduvalt med. abi ja tal on soovitatud pöörduda politsei ja kriisiabi keskuse poole. Kostja vastu oli 15. mail 2011 alustatud kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 121 alusel ja menetlus lõpetati avaliku menetlushuvi puudumisel. Jõustunud määruse kohaselt tunnistas kostja konflikti hagejaga ja ta lõi hagejale käega näkku. Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et hageja tegi tehingu sundolukorras, st soovist vabaneda vägivaldsest suhtest ning kostja teadis, et hageja sõlmib lepingu neil tingimustel vaid sundolukorras. Kui lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis eeldatakse teise lepingupoole teadmist, et abikaasa nõustus seda lepingut sõlmima teise abikaasa perekondliku sõltuvussuhte tõttu, mitte põhjusel, et see vastab tema tegelikule tahtele. Kostja ei ole

tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma hageja sundolukorrast. Vastupidi, kostja, saades hagejalt kinnisasja omandi, seadis hageja vara jagamise kokkuleppe tulemusena äärmiselt ebasoodsasse olukorda, kui andis talle ajaliselt piiratud ja alandavate tingimustega isikliku kasutusõiguse korteriomandile. Hageja pidas neid lepingupunkte (p 4.1, 4.4), mille kohaselt kaotab ta isikliku kasutusõiguse uuesti abiellumise korral ega või korteris elada koos uue elukaaslasega, alandavaks. Riigikohus on märkinud, et 18. aprilli 2011 vara jagamise lepingu p-s 4.4 sisalduv on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 mõttes, kuna piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond, s.t kitsendab lubamatult selle abikaasa põhiõigusi. Poolte 18. aprilli 2011. a lepingu vaidlusalused punktid 3.1.1, 4.1–4.6 ja 6.1 on heade kommetega vastuolu tõttu tühised ja hageja nõue tagastada tehingu alusel saadu tuleb rahuldada. Eeltoodu alusel ei ole ringkonnakohtul vaja kontrollida lepingu tühistamisega seonduvat. Riigikohtu lahendi p 18 kohaselt puudusid asjaolud, mis oleksid andnud alust tehing tühistada. Hageja nõude rahuldamise korral tuleb hagejale kinnisasja omand tagastada ja kinnistusraamatus omanikukannet muuta. Kostjat tuleb kohustada andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajalik tahteavaldus (TsÜS § 68 lg 5 tähenduses), millega ta lepib kokku, et kinnisasi läheb üle hageja ainuomandisse. Veel tuleb kohustada kostjat tegema tahteavaldus, millega kustutada Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa number XXXXXX teises jaos senine kanne kostja kohta ning ainuomanikuna sisse kanda hageja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

eest. Kinnisasi jäi kostjale, kuna kostja oli sellesse rohkem panustanud. Samuti jäi kehtima kinnisasjal olev hüpoteek, mis oli seatud kostja elamu ehituse finantseerimiseks võetud laenu tagamiseks. Kuna ringkonnakohus lahendas asja selles nõudes, mille Riigikohtu seisukohtade järgi olid madalama astme kohtud (s.o nii maa- kui ka ringkonnakohus) menetlusnormi rikkudes käsitlemata jätnud või mida oli ebapiisavalt käsitletud, siis pidi menetluses kerkima küsimus, kas kostja laiendab tehingu osalise tühistamise lubatavuse vastuväite ka tehingu osalisele tühisusele TsÜS § 85 järgi. Kohus ei käsitlenud seda küsimust ei omal initsiatiivil ega juhtinud poolte (eelkõige kostja) tähelepanu vajadusele täpsustada osalise tühisuse vastuväidet. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas on vastastikuste soorituste väärtus heade kommete kohaselt tasakaalust väljas (ja millised on need sooritused ning kuidas need on vastastikused) näiteks lepingu p 4.2 puhul, milles pooled leppisid kokku, et hageja kasuks kasutusõigusega koormatud korteris peab olema köögimööbel ning vannitoas sanitaartehnika. Sama küsimus tekib lepingu p 4.3 kohta, milles kostja kohustus tutvustama hagejale võimalikke omandatavaid kortereid ja arvestama hageja seisukohta korteri sobivuse kohta. Ka on küsitav vastastikuse soorituse olemasolu üleüldse, näiteks p 4.6 sisuks olevas kokkuleppes hageja elukoha õiguse säilimise kohta kinnistul olevas elamus kuni teise elamispinna andmiseni jne. Eraldi tekib küsimus asjaõiguskokkuleppe (p 6.1) tühisuse kohta. Asjaõigusleping on tavapäraselt õiguslikult neutraalne ja selle tühisus on pigem erand kui reegel ka olukorras, kus omandi andmise tehing on võlaõiguslikus osas tühine. Kohus ei ole otsuses põhjendanud tühisust iga hageja osutatud lepingupunkti kohta, küll on aga resolutsioonis tuvastanud kaheksa lepingupunkti tühisuse. Üllatuslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei toonud välja asjaolusid, mis annaksid aluse poolte vara võrdsusest kõrvale kalduda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Ringkonnakohtu otsuses sisaldub vaid üldsõnaline järeldus selle kohta, et tehing on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seejuures viitas ringkonnakohus lepingu p-s 4 sisalduvale kostja kohustusele omandada korter ja anda see hagejale teatud tingimustel tähtajaliseks kasutamiseks ning asjaolule, et kostja sai hagejale kuulunud kinnisasja ainuomanikuks, järeldades sellest, et hageja ei saanud samaväärset vastusooritust. Faktilisi asjaolusid, millel taoline järeldus võiks põhineda, ringkonnakohtu otsus ei sisalda. Nii ei nähtu otsusest, milline on poolte eespool nimetatud vastastikuste lepinguliste kohustuste objektiivne väärtus, nende võrdlusest rääkimata. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Riigikohus juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et vaidlusalusesse lepingusse on kinnisasja väärtuseks märgitud 100 000 eurot (I kd, tl 11) ning lepingu p 4.1 kohaselt pidi kostja omandama Tallinna linnas asuva kahe- või kolmetoalise korteri väärtusega ligikaudu 45 000 eurot, mille ta pidi koormama isikliku kasutusõigusega hageja kasuks. Lepingu kohaselt pidi kostja tagama, et hageja kasutusse antavas korteris oleks köögimööbel koos integreeritud tehnikaga (pliit, ahi, külmkapp ja õhupuhasti) ning vannitoas ja WC-s oleks sanitaartehnika, kusjuures hagejal pidi olema õigus korterit pikka aega tasuta kasutada, kandes üksnes korteri kasutamisega seotud kommunaalkulud (p-d 4.2, 4.4 ja 4.5). Seejuures säilis hagejal kuni kostja poolt kokkulepitud tingimustele vastava korteri omandamiseni õigus elada kostja omandisse antavas elamus (p 4.6). Ringkonnakohus ei ole tuvastanud kinnisasja ega lepingus kokkulepitud tingimustele vastava korteri kasutusõiguse tegelikke väärtusi. Põhjendamatult on tähelepanuta jäetud kostja väide, et kinnistut koormab hüpoteek ning et laenu, mille tagamiseks on kinnistule hüpoteek seatud ja mis on kulutatud kinnisasja omandamiseks, tasub vaid kostja (I kd, tl 144), ometi võivad kostja esiletoodud asjaolud mõjutada poolte vastastikuste kohustuste väärtuste vahekorda.

olnud õigus seaduse järgi saada ja mida kumbki neist vaidlusaluse lepingu järgi sai, ning vihjanud, nagu oleks lepingus kostja kasuks vara jagamise võrdsusest kõrvale kaldutud. Ringkonnakohus ei ole aga tuvastanud seda, mida kumbki pool oleks seaduse järgi vara jagamisel saanud, ega seda, mida siis tegelikult kumbki pool vara jagamise kokkuleppe alusel sai. Otsus ei sisaldagi faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks võrrelda vara jaotust seaduse ja lepingu alusel. Nii ei ole kohus tuvastanud poolte ühisvara koosseisu ega seda, mida oleks kumbki pool vara jagamisel seaduse järgi olnud õigustatud saama. Muuhulgas oleks ringkonnakohtul tulnud hinnata poolte väiteid ja tuvastada, mis lepingus käsitletud varast oli ühis-, mis lahusvara. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et iseenesest ei ole veel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe, kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed. Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, sh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke lepingu sõlmimisel. Kostja on menetluses (sh kassatsioonkaebuses) muu hulgas väitnud, et elas juba enne abiellumist hagejaga pikemalt koos ning vaidlusalune kinnisasi omandati samuti kooselu ajal. Kuna kostja oli välismaalane, sai kinnisasja omanikuks hageja, kuigi selle eest maksis kostja. Maatükile elamu ehitamise finantseerimiseks müüs kostja talle kuulunud korteriomandi, hiljem võttis ka pangalaenu, mida ise tasus ja mille tagamiseks ongi kinnistule seatud hüpoteek. Hageja oli kostja väitel kinnisasja omandamise ajal tudeng, kellel ei olnud sissetulekut. Kostja on lisaks väitnud, et kõiki neid asjaolusid, sealhulgas seda, et kinnisasja panustas kostja enam kui hageja, arvestasid pooled vaidlusaluse lepingu sõlmimisel, leppides kokku, et laenulepingu täitja saab endale ka laenu tagava kinnisasja. Ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid käsitlenud, kuigi heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kõiki lepingu sõlmimise asjaolusid, sh neid, mis eelnesid abielu sõlmimisele. Tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11 on Riigikohus märkinud, et abieluvaralepingu dokument võib sisaldada ka abikaasade kokkuleppeid abielueelsete varaliste küsimuste kohta, kuigi seaduse järgi ei ole need abieluvaralepingu reguleerimisesemeks (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 18).

kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond. Sellised kokkulepped on kolleegiumi hinnangul TsÜS § 86 lg 1 mõttes heade kommetega vastuolus, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa põhiõigusi. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et tühine on lepingu p-s 4.4 sisalduv tingimus, mille kohaselt lõpeb hageja õigus kasutada korteriomandit, kui ta abiellub enne 4. augustit 2026, samuti tingimus, et hageja ei ole õigustatud elama nimetatud korteriomandis koos oma elukaaslasega. Ringkonnakohtu otsusest ei ole aga selgelt mõistetav, mida on kohus järeldanud viidatud lepingupunkti tühisusest tulenevalt ülejäänud vaidlustatud lepingutingimuste kohta. Kolleegium leiab, et lepingu p-s 4.4 sisalduva tingimuse tühisus ei too iseenesest kaasa ülejäänud vaidlustatud lepingutingimuste tühisust heade kommete vastasuse põhjendusel, sest tühise tingimuseta on hagejal lepingu kohaselt õigus kasutada kostja poolt omandatavat korteriomandit lepingupunktis 4.4 sisalduvate piiranguteta.

ringkonnakohus märkinud, et on muutnud üksnes maakohtu otsuse põhjendust, kuid on otsuse sellele vaatamata täielikult tühistanud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtub samas, et teatud ulatuses on muudetud siiski ka maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust, selliste muudatuste vajadust ei ole otsuses aga põhjendatud. Nii jääb otsuse muutmise ulatus ja vajadus ebaselgeks. Ka on ringkonnakohus vastuoluliselt otsuse põhjenduse p-s 9 menetluskulude jaotuse all märkinud, et „apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja otsusega hagi rahuldamisel jäävad kõik asjas kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda". Nagu eelnevast nähtub, jättis ringkonnakohus otsuse resolutsiooni kohaselt apellatsioonkaebuse tegelikult rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tervikuna on siiski selge ja üheselt mõistetav.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.