Haasoja OÜ hagi Hiiumaa Pruulikoda OÜ vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 14.07.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Hiiumaa Pruulikoda OÜ apellatsioonkaebus 88 071,28 eurot Haasoja OÜ apellatsioonkaebus 11 857,18 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hiiumaa Pruulikoda OÜ apellatsioonkaebus Haasoja OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Haasoja OÜ (registrikood: 11714783), lepinguline esindaja Ahto Järvela Kostja: Hiiumaa Pruulikoda OÜ (registrikood: 12778650), lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi
Istungi toimumise aeg
01.11.2018
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 14.07.2017 otsus tühistada osaliselt, osas, milles maakohus rahuldas hageja viivisenõude summa 9 888,63 eurot ületavas osas, kostja leppetrahvi tunnustamise ning poolte nõuete tasaarvestuse osas ning osas, millega kostjalt mõisteti välja hageja kasuks võlgnevus suuremas ulatuses kui 24 921,83 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Hiiumaa Pruulikoda OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Haasoja OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
4.1.Hagiavaldus rahuldada osaliselt.
4.2.Rahuldada Haasoja OÜ põhinõue Hiiumaa Pruulikoda OÜ vastu summas 55 033,20 eurot.
4.3.Rahuldada Haasoja OÜ viivise nõue Hiiumaa Pruulikoda Oü vastu summas 9 888,63 eurot.
1(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005
4.4.Tasaarvestada Haasoja OÜ põhinõue ja viivisenõue Hiiumaa Pruulikoda OÜ leppetrahvinõudega.
4.5.Välja mõista Hiiumaa Pruulikoda OÜ-lt Haasoja OÜ kasuks 24 921,83 eurot.
4.6.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende endi kanda. 4.7.Jätta rahuldamata Haasoja OÜ nõue riigilõivu väljamõistmiseks Hiiumaa Pruulikoda OÜ-lt summas 1 200 eurot.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Haasoja OÜ (hageja) esitas 30. novembril 2016 Pärnu Maakohtule HIIUMAA PRUULIKODA OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 55 033 eurot 20 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 14 291 eurot 28 senti ja alates hagi esitamisest viivise 0,5% põhivõlast iga viivitatud päeva eest kuni põhivõla tasumiseni, kuid koos põhivõlaga kokku mitte rohkem kui 99 928 eurot 46 senti. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja riigilõivu 1200 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagi ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 6. augustil 2015 töövõtulepingu (leping 1) tähtajaga 30. november 2015, mille alusel renoveeris hageja kostja kinnistul asuva õlletehase hoone. 2. jaanuaril 2016 sõlmisid pooled teise töövõtulepingu (leping 2), mille järgi tegi hageja sama hoone teise korruse restoraniruumides sisetööd ja viimistluse. Hageja on mõlema lepingu järgi oma kohustused täitnud, kuid kostja jättis hagejale osa tasust maksmata ning ta võlgneb hagejale kokku 55 033 eurot 20 senti. Lisaks on kostjal kohustus maksta arvete maksmisega viivitamise tõttu viivist. Kostjalt nõutavad viivised on põhjendatud ja neid ei ole alust vähendada.
3.Kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt leppetrahvi, sest pooled pikendasid lepingu 1 tähtaega kostja soovide muutumise tõttu. Isegi kui pooled ei pikendanud lepingu 1 tähtaega, ei ole hageja lepingut rikkunud, kuna lepingu 1 täitmise tähtaja ületamine oli tingitud kostja käitumisest. Kostja tellis hagejalt 26. novembril 2015 muudatustöid, mida tehti kuni märtsini 2016. Hageja tehtud lisatööde tõttu pidi lepingu täitmise tähtaeg ehituse töövõtulepingute üldtingimuste (ETÜ 2013) p 7.3.5 järgi pikenema vähemalt neli kuud. Pooled pidid leppima kokku lepingu 1 tähtaja pikendamises, sest kostja tellis muudatustööd neli päeva enne lepingu 1 täitmise tähtaja lõppu. Hageja ei oleks nõustunud nende töödega ega kostjaga 2. jaanuaril 2016 lepingut 2 sõlminud, kui pooled ei oleks saavutanud lepingu 1 tähtaja pikendamise kokkulepet. Kostja ei teinud hagejaga koostööd, tema esitatud ehitusprojekt oli puudulik ja tuli ümber teha. Lisaks peatas kostja tööd, kuna ootas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) rahastusotsust.
2(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005
4.Kostja ei nõudnud enne kohtumenetluse alustamist leppetrahvi ning tegi tasaarvestuse alles hagile esitatud vastuses. Leppetrahvi aluseks tuleb võtta tähtajaks tegemata tööde maksumus, mitte kogu lepingu hind. Lisaks on kostja leppetrahvinõue ETÜ 2013 p 12.2.2 järgi aegunud ja esitatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 tähenduses hilinenult. Kuna lepingu 1 tähtaeg pidi lõppema 30. novembril 2015, pidanuks kostja teatama hagejale leppetrahvinõudest hiljemalt 1. detsembril 2015, mil ta sai lepingu väidetavast rikkumisest teada. Kostja teavitas hagejat leppetrahvinõudest alles
26.jaanuaril 2017 kohtule esitatud vastuses. Kui leppetrahvinõue ei ole aegunud, on tasaarvestuse maksmapanek välistatud seetõttu, et kostja rikkus koostöökohustust, ehitusprojekt oli puudulik ning vajas ümbertegemist.
5.Kostja on tasaarvestuse aluseks võtnud ekslikult kogu lepingu maksumuse. Tasaarvestuse tegemisel saaks arvestada tähtpäevaks tegemata tööde maksumust. Kostja leppetrahvinõue on põhjendamatult suur, kostja võiks ETÜ 2013 alusel nõuda leppetrahvi kõige rohkem 24 834 eurot 96 senti. Kostja vastuväited
6.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus tasaarvestada hageja nõude oma leppetrahvinõudega. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
7.Kostja leidis, et hageja rikkus lepingu 1 täitmise tähtaega. 30. novembriks 2015 oli hageja täitnud lepingust 65,5%. Hageja lõpetas lepingus 1 kokkulepitud tööd alles
31.augustil 2016, esitades viimased arved kostjale 16. septembril 2016 ja 1. oktoobril 2016. Lepingu 2 täitis hageja tähtaegselt ning esitas kostjale arved 1. oktoobril 2016. Hageja pidi töövõtjana teadma, millised ehitustööd rekonstrueerimisega kaasnevad. Hageja ei ole tõendanud ehitusprojekti puudusi ja selle muutmist ega lisatööde tegemist. Kostja ei taotlenud lepingu 1 tõttu PRIA toetust. Pooled ei leppinud kokku lepingu 1 tähtaja pikendamises. Samuti ei leppinud pooled kokku, et lepingu 1 sõlmimisel ja täitmisel rakendatakse ETÜ 2013.
8.Kostjale oli oluline, et hageja täidaks lepingu 1 kokkulepitud ajaks. Pooled ei saavutanud lepingu 1 täitmise tähtaja pikendamise kokkulepet. Hageja esitas kostjale
21.novembri 2016. a kohtumisel lepingukavandi, milles oli lepingu täitmise tähtpäevaks märgitud 7. oktoober 2016, kuid kostja keeldus seda allkirjastamast, sest hageja soovis sellega leppetrahvist vabaneda. Pooled olid leppinud kokku, et kui töid ei lõpetata tähtaegselt, on kostjal õigus vähendada tasu 0,5% lepingu hinnast iga kalendripäeva eest. Kostja kohustus maksma viivist 0,5% tasust, kui ta ei pea kinni maksetähtajast. Kostja teavitas hagejat enne lepingu 2 sõlmimist, et nõuab lepingu 1 alusel leppetrahvi, see asjaolu on tõendatav tunnistaja ütlustega. Lepingu 2 sõlmimisel leppisid pooled kokku, et vastastikused nõuded tasaarvestatakse viimaste arvetega. Hagejalt lõpparvete saamisel teatas kostja hagejale ka seda, et nõuab lepingu 1 järgi leppetrahvi. Pooled pidasid kostja leppetrahvinõude ja hageja nõude tasaarvestamiseks läbirääkimisi, kuid need lõppesid edutult. Kostjal on õigus nõuda lepingu 1 alusel hagejalt leppetrahvi 0,5% lepingu maksumusest, s.o 2516 eurot 27 senti päevas. Kostja nõuab leppetrahvi üksnes hageja põhinõude ulatuses, s.o 55 033 eurot 20 senti.
9.Hageja viivisenõuet, mis tuleneb lepingu 1 rikkumisest, tuleb vähendada, kuna hageja täitis lepingut 1 nelja kuu asemel kolmteist kuud. Hageja rikkumine ei ole vabandatav. Tööde valmimisega viivitamine ei olnud tingitud kostjast. Hagejal oli kostjale pakkumise tegemisel võimalus arvestada projektidega, tutvuda objektiga jne.
3(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 Maakohtu otsus
10.Pärnu Maakohus rahuldas 14. juuli 2017. a otsusega hagi osaliselt, rahuldades hageja põhinõuded kostja vastu mõlema lepingu alusel, kokku 55 033 eurot 20 senti, viivisenõude lepingu 2 alusel 32 038 eurot 8 senti ja lepingu 1 alusel 1000 eurot ning tunnustades kostja leppetrahvinõuet hageja vastu 40 000 euro ulatuses. Maakohus tasaarvestas hageja 33 038 euro 8 sendi suuruse viivisenõude ja 6961 euro 92 sendi suuruse põhinõude kostja 40 000 euro suuruse leppetrahvinõudega ning mõistis selle tulemusena kostjalt hageja kasuks välja 48 071 eurot 28 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja riigilõiv 1200 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda, määrates hageja menetluskulu suuruseks 4297 eurot 51 senti ja kostja menetluskuluks 6007 eurot 54 senti.
11.Maakohtu otsuse kohaselt leppisid pooled lepingutega 1 ja 2 kokku Kärdlas Vabaduse 15 asuva õlletehase ja restorani ehitustööde tegemise. Lepingu 1 hind oli 503 254 eurot 80 senti ja lepingu 2 hind 165 588 eurot.
12.Kostja ei vaidle vastu hageja 55 033 euro 20 sendi suurusele põhinõudele ja see tuleb VÕS § 76 lg 1 ja § 635 lg 1 alusel rahuldada.
13.Lepingu 2 alusel esitatud arvetest nr 6126 ja nr 6127 tulenevad hageja nõuded muutusid sissenõutavaks 9. oktoobril 2016. Kostja ei tasunud neid arveid ja hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu 2 alusel VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi viivist kokku 32 038 eurot 8 senti. Kostja ei taotlenud lepingu 2 alusel nõutud viivise vähendamist. Lepingu 1 tähtaja rikkumine ei anna alust vähendada lepingu 2 alusel esitatud viivisenõuet.
14.Lepingu 1 alusel tuleb hageja viivisenõue rahuldada kokku 1000 euro ulatuses. Lepingu 1 järgi oli kostja kohustatud tasuma arve nr 6104 hiljemalt 23. septembril 2016 ja arve nr 6125 hiljemalt 8. oktoobril 2016. Mõlemad arved on tasumata. Kogu lepingu 1 mahust moodustavad need arved ca 4%. Arvestades, et kostja täitis lepingus 1 kokkulepitud kohustused 96% ulatuses, ei ole alust rahuldada hageja lepingu 1 alusel esitatud viivisenõuet täies ulatuses. Lepingu 1 järgi nõutav viivis 12 857 eurot 18 senti ei ületa põhinõuet, mistõttu ei ole see ebaproportsionaalselt kõrge. Pooled ei esitanud majanduslikku seisundit puudutavaid asjaolusid. Viivise eesmärgiks oli tagada kostja kohustuste täitmine lepingu 1 p 6.8 järgi, kusjuures viivist tuleb arvutada hagejale makstavast tasust, kuna poolte kokkulepitud määr 0,5% lepingu hinnast on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 järgi tühine. Eeltoodu tõttu tuleb hageja lepingu 1 alusel esitatud viivisenõue rahuldada 1000 euro ulatuses.
15.Kostja leppetrahvinõuet tuleb tunnustada 40 000 euro ulatuses ja see hageja nõuetega tasaarvestada. Lepingu 1 p 4.2 järgi kohustus hageja andma töö kostjale üle
30.novembril 2015. Ei ole tõendatud, et pooled pikendasid kokkuleppel lepingu 1 täitmise tähtaega ja kostja oli nõus tähtaja pikendamisega VÕS § 13 lg 3 tähenduses. Usaldusväärsed on kostja väited, et hageja soovis 21. novembril 2016 toimunud kohtumisel esitatud lepingukavandiga tagantjärele saavutada lepingu 1 täitmise tähtaja uut kokkulepet. Kostja ei allkirjastanud seda lepingut. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus koostöökohustust, kostja esitatud projekte oli vaja muuta ja neid muudeti ning hageja tegi muudatus- ja lisatöid. Samuti ei tõendanud hageja, et töö oli takistatud või peatatud kostja tõttu. Kostja taotletud PRIA toetus ei ole seotud lepingu 1 täitmisega. Lepingu 1 sõlmimisel ei leppinud pooled kokku ETÜ 2013 kohaldamises. Kuna pooled tegutsevad erinevates majandusvaldkondades, need tingimused ei kohaldu (VÕS § 25 lg 2).
16.Lepingu 1 p 8.1 järgi juhul, kui hageja ei lõpeta tööd kokkulepitud tähtpäevaks, võib kostja vähendada makstavat tasu 0,5% lepingu hinnast iga päeva eest. Lepingu 1 p 8.4
4(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 järgi, kui p 8.1 alusel määratakse hagejale tähtaja ületamise eest viivised, on kostjal õigus pidada need kinni lõpparveldusel. Lepingu 1 p 8.4 tähendab, et kostjal oli lõpparveldusel õigus pidada kinni leppetrahv. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kostja õiguse leppetrahvile, kui ta ei teata teisele poolele leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Lepingu 1 p-s 8.4 sätestatud aeg ei ole samastatav leppetrahvist teatamise ajaga VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Lepingu 1 p 3 ei sätesta, et kostja pidi teavitama hagejat leppetrahvinõudest kirjalikult. Kostja ei ole vaielnud vastu, et ta sai lepingu rikkumisest teada 30. novembril 2015. Tunnistaja AP ütluste kohaselt suhtles ta hageja esindajatega lepingu 1 tähtaja ületamise ja sellega kaasnevate tagajärgede asjus enne lepingu 2 sõlmimist. Leppetrahvi puudutavad suulised läbirääkimised toimusid ka umbes üks kuu pärast viimaste arvete saamist. Hageja tegi kostjale ettepaneku pikendada lepingu 1 tähtaega, kuid kostja ei nõustunud sellega. Tunnistaja ütlused ei tõenda, et kostja esitas enne lepingu 2 sõlmimist leppetrahvi nõudmise teate, ja ütlustest ei selgu, millistest tagajärgedest tähtaja ületamisel räägiti, kuid tunnistaja ütlustega on tõendatud, et pooled pidasid umbes kuu pärast viimaste arvete kostjale esitamist läbirääkimisi kostja leppetrahvinõude tasaarvestuse üle. Seega esitas kostja leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul pärast lepingu 1 täitmist ega ole seetõttu kaotanud õigust nõuda leppetrahvi ja see nõue ei ole aegunud.
17.Lepingu 1 p 8.1 järgi on leppetrahv seotud lepingu hinnaga ja suureneb ajas, mistõttu on see 2516 eurot 27 senti päevas. Leppetrahvi suurus 0,5% lepingu hinnast päevas on heade kommetega vastuolus, kuna ei arvesta poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu põhimõtet. Seega on lepingu 1 p 8.1 TsÜS § 86 lg 2 järgi osaliselt tühine. Kostja võib lepingu 1 p 8.1 järgi leppetrahvina vähendada hagejale makstavat tasu 0,5% tähtajaks tegemata tööde hinnast iga viivitatud päeva eest. Kuna lepingus 1 kokkulepitud töödest jäi tähtpäevaks, s.o 30. novembriks 2015 tegemata tööd 178 242 euro eest, on leppetrahv 891 eurot 21 senti (178 242*0,5%) päevas. Hageja lõpetas lepingus 1 kokkulepitud tööd 31. augustil 2016, mistõttu on kostjal õigus nõuda leppetrahvi 275 päeva eest, s.o 245 082 eurot 75 senti (891,21*275). Kuna kostja piiras oma leppetrahvinõude 90 päevale, on leppetrahv (otsuses ekslikult viivis) kokku 80 208 eurot 90 senti (891,21*90).
18.Hageja arvates saab kostja nõuda leppetrahvi kuni 24 834 eurot 96 senti, kuid ETÜ 2013, millele hageja tugineb, ei kohaldu. Kostja ei ole tõendanud, et tal tekkis lepingu 1 mittetähtaegsest täitmisest kahju. Leppetrahv 80 208 eurot 90 senti, mida kostja on õigustatud saama, on ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Arvestades, et hageja täitis lepingut nelja kuu asemel ligikaudu kolmteist kuud, on mõistlik leppetrahvi suurus lepingu 1 järgi 40 000 eurot. Kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue ja tasaarvestus on lubatav (VÕS §-d 197 ja 198). Kostja apellatsioonkaebus
19.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada tervikuna juhul, kui kostja tasaarvestas oma leppetrahvinõude hageja tasunõuetega hiljemalt
1.novembril 2016 hagejale tehtud suulise tasaarvestusavaldusega, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palus alternatiivselt, kui kostja tegi tasaarvestuse alles kohtumenetluses 26. jaanuaril 2017, tühistada maakohtu otsuse kostja leppetrahvinõude tunnustamise osas ja rahuldada leppetrahvinõue 226 464 euro 30 sendi ulatuses, poolte nõuete osalise tasaarvestamise osas ja tasaarvestada hageja 55 033 euro 20 sendi nõue kostja tunnustatud leppetrahviga tagasiulatuvalt kattuvas ulatuses, hageja viivise- ja põhinõude rahuldamise ning kostjalt 48 071 euro 28 sendi
5(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 suuruse põhinõude väljamõistmise osas. Kostja palus jätta muutmata maakohtu otsuse hageja kasuks kostjalt 55 033 euro 20 sendi väljamõistmise ja riigilõivu välja mõistmata jätmise osas. Kostja palus jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.
20.Kohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna võttis otsuse tegemisel aluseks hageja poolt peale kohtu hagejale taotluste esitamiseks määratud tähtaega, so 22.03.2017 esitatud taotluse 27.04.2017 menetlusdokumendis – leppetrahvi vähendamiseks, kuna see on hageja arvates ebamõistlikult suur. Kohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet, kuna kostjale ei antud tähtaega ja võimalust hageja esitatud taotlusele sisuliselt vastata. Kohus ei arutanud menetluses pooltega küsimust, kas leppetrahvi vähendamise taotlus on esitatud õigeaegselt ja kas kostjal oleks vaja ennast selle taotluse vastu kaitsta, sh tuua esile asjaolud, et kostjale on tekkis kahju hageja poolt lepingu mittetähtaegsest täitmisest. Kostja arvestas, et leppetrahv katab hageja rahalised nõuded.
21.Maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse TsÜS § 86 lg 2 ja § 85 kohaldamisel ning rikkus TsMS § 348 lg-s 1, §-s 351 ja § 392 lg 1 p-des 1-4 toodud nõudeid. Lepingu 1 p 8.1 osaliselt tühiseks tunnistamine selle vastuolu tõttu heade kommetega on kostjale üllatuslik. Kohus rikkus TsMS § 7 ja § 442 p 8. Kohus ei ole tehingu osaliselt heade kommetega vastuolus olevaks tunnistamisel teinud kindlaks TsÜS § 86 lg 2 kohaldamiseks vajalike objektiivsete ja subjektiivsete eelduste olemasolu, ei ole kaalunud poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaalu suhet, ei ole toonud välja ühtegi põhjendust poolte õiguste ja kohustuste heade kommetega vastuolus oleva tasakaalu kohta (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-88-14, p-d 11, 12, 13; 3-2-1-83-13, p 13). Kohus rikkus oluliselt TsMS § 436 lg-t 1.
22.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 86 lg-t 2 ja tunnistas põhjendamatult TsÜS § 86 lg 2 ja § 85 alusel osaliselt tühiseks Lepingu 1 p 8.1. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mille põhjal saaks teha järelduse ja oleks sellest aru saanud ka kostja, et hageja taotleb Lepingu 1 p 8.1 tunnistamist osaliselt tühiseks selle vastuolu tõttu heade kommetega. Lepingu 1 p 8.1 pidi tagama leppetrahvi näol kostjale, et hageja ehitab kõik lepinguga kokkulepitud tööd valmis 30.11.2015. Lepingu tegelik täitmine lõppes 10 kuud peale tähtaega. Tellija finantseeris ehitust ja seadmete ostu laenuga, mis tähendas seda, et iga tootmisega alustamise edasi lükatud päev tõi talle rahalist kahju. Tellija kahju oli samas suurusjärgus hageja viimaste arvetega. Töövõtja pole esile toonud, kui suur on tema kahju seoses arvete mittetasumisega. Poolte võimalikke kahjusid lepingu mittetäitmisest tuleb objektiivselt võrrelda. Lepingu koostas hageja ja poolte vastutuse osas on regulatsioon hageja kasuks. Asjaolu, et hageja haaras endale töid ja ei suutnud kohustusi pikaajaliselt täita, ei saa muuta lepingu garantiisid heade kommetega vastuolus olevaks. Teadmata ja tõendamata on, milline asjaolu on hageja suhtes erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu, mis sundis hagejat kostjaga sõlmima lepingut kohtu poolt heade kommetega vastuolus olevaks tunnistatud asjaoludel.
23.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 162 lg-t 1 ja vähendas kostja kasuks hagejalt väljamõistetavat leppetrahvi. Kohus arvestas hageja taotlust, mille ta esitas 19.06.2017 teesides, kuigi uusi asjaolusid ei võinud esitada peale 22.03.2017. Hageja esitas tuginedes ETÜ-le leppetrahvi aegumise vastuväite 22.03.2017 menetlusdokumendis, mitte leppetrahvi vähendamise taotluse. 27.04.2017 menetlusdokumendis taotles hageja leppetrahvi vähendamist kuni summani 83 688,60 eurot. Kohus vähendas leppetrahvi rohkem kui hageja taotles. Maakohus leidis vääralt, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiks viidata tal kahju olemasolule. Ilmselgelt on kostjale tekkinud lepingu rikkumisest kahju, sest kostja eesmärk oli alustada koheselt õlletootmist, et seeläbi alustada kulude tagasiteenimist.
6(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005
24.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 197 tasaarvestuse tegemisel, jättes kindlaks tegemata, millal tekkis tasaarvestuse tegemise olukord ja kui palju oli hagejal õigus nõuda kostjalt viiviseid, mistõttu kohus rahuldas hageja viivisenõuded ebaõigesti, teostas ebaõigesti tasaarvestuse poolte vastastikuste nõuete vahel ja mõistis kostjalt ebaõigesti hageja kasuks välja 48 071,28 eurot. Kohus arvestas ebaõigesti hageja nõutavaid viiviseid peale tasaarvestuse teostamist. Kostja esitas vastuväitena menetlusliku tasaarvestuse avalduse, kuna hageja ei tunnistanud kostja tasaarvestuse avaldust ja kirjalikku avaldust ei olnud tehtud.
25.Maakohtus leidis tõendamist kostja tasaarvelduse avalduse teatavaks tegemine hagejale hiljemalt 1 kuu peale viimase arve esitamist hageja poolt kostjale ehk hiljemalt 01.11.2016. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-136-09 (p 22) ja 3-2-1-58-04 (p-d 12, 13) asunud seisukohale, et kui kohus tuvastas, et tasaarveldusavaldus on tehtud enne hagi esitamist ja nõuded on lõppenud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Maakohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata. Isegi kui kohus ei nõustu, et tasaarveldus toimus hiljemalt 01.11.2016, ei saanud kohus teostada tasaarveldust seisuga 07.04.2017, kuna kostja esitas 26.01.2017 kohtule ja hagejale tasaarvestusavalduse. Vastastikused nõuded lõppesid tagasiulatuvalt alates hageja arvete sissenõutavaks muutumisest.
26.Kostja vaidleb vastu hageja viivisearvestusele ja tasaarvestuste tegemisele. Kostja leppetrahvi nõue Lepingu 1 alusel p 8.1 järgi oli 3 kuu arvestuses vähemalt 227 407 eurot (90 x 2526,75). Hageja nõue Lepingu 1 järgi arve nr 6104 alusel 7106,40 eurot muutus sissenõutavaks 23.09.2016. Hageja nõuded Lepingu 1 järgi arve nr 6125 alusel 12 515,60 eurot ning Lepingu 2 järgi arve nr 6126 alusel 21 615,20 eurot ja arve nr 6127 alusel 14 136 eurot muutusid sissenõutavaks 08.10.2016. Maakohus leidis ebaõigesti, et Lepingu 1 p 8.3, milles on kokkulepitud viivise määr kostjale arve tähtaegse mittetasumise korral, oleks kokku lepitud 0,5% lepingu hinnast ja see oleks ka justkui kohtus tunnistatud tühiseks. Lepingu p. 8.3 näeb ette leppetrahvi 0,5% tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest ja sellele sättele ei kohaldu heade kommetega vastuolus olevana tühiseks tunnistatud lepingu p 8.1 osa. Vaatamata sellele on kostja nõus kohtu poolt Lepingu 1 alusel kostjalt väljamõistetavate viiviste vähendamisega suuruseni 1000 eurot, juhul kui kohus ei rahulda kostja nõuet tasaarvelduse teostamise osas seisuga 23.09.2016 ja 08.10.2016 ning ei jäta tervikuna hagi rahuldamata nõuete lõppemise tõttu enne hagi esitamist või ei teosta menetluslikku tasaarvestust tagasiulatuvalt samadel tähtaegadel. Alternatiivselt on kohtulahend õige osaliselt juhul, kui ei jäeta hagi tervikuna rahuldamata seoses tasaarvelduse teostamisega kostja poolt enne hagi esitamist, hageja põhinõuete rahuldamises kokku 55 033,20 eurot ja hageja viivise nõude rahuldamises Lepingu 1 järgi 1000 eurot, kui kohus ei nõustu kostjaga, et menetluslik tasaarvestus teostatakse tagasiulatuvalt alates tasaarvestamisolukorra tekkimisest ja viiviseid ei oleks kohus olnud õigustatud hageja kasuks välja mõistma. Viivise väljamõistmine Lepingu 2 järgi 32 038,08 eurot on ebaõige. Kohus võis tunnustada hageja nõudeid 55 033,20 eurot. Maakohus pidi tervikuna teostama tasaarvestuse kostja leppetrahvi nõudega hageja nõuete kattuvas ulatuses ning peale tasaarvestuse teostamist puudus alus välja mõista kostjalt hageja kasuks mingisugustki summat. Maakohus tõlgendas hageja tahet leppetrahvi küsida üksnes 90 päeva eest ebaõigesti. Kostja soovis tasaarvestuse teostamist kui see pole juba teostatud kõigi hageja nõuete mahus, mis peaks olema rahuldatav ka 3 kuu arvestusega. Kogu leppetrahvi summa oleks olnud välja arvestatuna seisuga 01.10.2016 kokku 10 kuud, s.o 303 päeva eest 765 605,25 eurot. Kohus tunnistas osaliselt tühiseks Lepingu 1 p 8.1 ja leidis, et kostjal on õigus saada leppetrahvi 0,5% päevas 178 242 eurot, s.o 891,21 eurot päevas. Ka sel juhul oleks
7(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 kostjal õigus kuni lepingu täitmiseni küsida hagejalt leppetrahvi 270 036 eurot. Sellist lõpptulemust kostja arvestas ja selleks pidas ta läbirääkimisi 1 kuu peale viimase arve saamist. Kostja teatas hagejale, et ta tasaarvestab leppetrahvi nõude Lepingu 1 alusel kõigi hageja nõuetega Lepingust 1 ja 2. Hageja ei nõustunud ja soovis leppetrahvi vähem tasuda ja seetõttu peeti läbirääkimisi. Kuna hageja sai, tõendatuna tunnistaja AP ütlustega, kostjaga suuliste läbirääkimiste pidamisel kätte kostja tahteavalduse tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvi nõudega hageja nõuetega kostja vastu, on tasaarvestus teostatud ja hageja nõuded lõppenud tagasiulatuvalt. Hagejal viivise nõudeid kostja vastu ei tekkinudki.
Hageja apellatsioonkaebus
27.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, mis puudutab kostja leppetrahvi nõude tunnustamist, sellega nõuete tasaarvestamist ja viiviste vähendamist (resolutsiooni p-d 4-8) ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõuded 55 033,20 eurot ja viivised 44 895,26 eurot ning maakohtu menetluskulud 4297,51 eurot. Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust.
28.Kostja õigus nõuda leppetrahvi on lõppenud, kuna ta ei esitanud nõuet mõistliku aja jooksul. Tunnistaja AP küll kinnitas läbirääkimiste pidamist kostjaga, kuid see ei asenda teadet leppetrahvi sissenõudmise kohta. Ka ei ole tunnistaja hageja seaduslik ega volitatud esindaja (Lepingu 1 p 12.2). Tunnistaja ütlustest ei selgu, kes kellele leppetrahvi nõude on esitatud (19.06.2017 istungi protokoll lk 13). Kohtu hinnang lugeda leppetrahvi nõue esitatuks enne asja menetlust kohtus ei vasta asjas kogutud tõenditele.
29.Hageja leiab, et heastamine lõppes tööde vastu võtmisega 31.08.2016 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-08, p 23) ja et kostja kaotas õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise heastamist ei teatanud hagejale, et ta leppetrahvi nõuab (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-91-09). Kostja tellis muudatustöid vaid 4 päeva enne lepingu tähtaja lõppu, mistõttu ilmselgelt pikenes lepingu täitmise tähtaeg. Selles osas ei ole maakohus seisukohta kujundanud. Pooled sõlmisid Lepingu 2 enne Lepingus 1 nimetatud tööde valmimist. Kui kostja oleks esitanud leppetrahvi teate mõistliku aja jooksul, ei oleks hageja panustanud mitte üksnes kogu hoone tähtaegsele valmimisele, vaid oleks panustanud Lepingu 1 kiirele lõpetamisele. Kostja on kuritarvitanud oma õigusi ja leppetrahvi nõudmine pärast muudatustööde tellimist on vastuolus hea usu põhimõttega. Menetluslik tasaarvestus ei ole võimalik, kuna leppetrahvi nõude esitamise õigus on lõppenud.
30.Maakohus leidis ebaõigesti, et ETÜ 2013 ei kuulu kohaldamisele ja tõlgendas liiga kitsalt VÕS § 25 lg-t 1, leides, et ETÜ 2013 laieneb üksnes ehitusettevõtjatele. ETÜ 2013 on kooskõlastanud tellijad ja ehitusettevõtjate esindajad, seega kaasatud on laiem sihtgrupp. ETÜ 2013 on soovituslik, kuid on ehituse töövõtulepingute sõlmimisel käsitatav ehituse valdkonna ja ehituslepingute sõlmimise hea tavana ning laieneb igale ettevõtjale, kes sõlmib ehituse töövõtulepinguid. Arusaamatuks jäi, miks peaks vaid ehitusettevõtjate vahelises lepingus töövõtja vastutust piiratama leppetrahvide summaga, mis ei ületa 5% lepingu hinnast. ETÜ 2013 p 12.2.3 kohaldub ka Lepingule
1.Juhul kui kohus leiab, et kostja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul, ei saaks see olla suurem kui 24 639,96 eurot (5% Lepingu 1 lõplikust hinnast 492 799,20 eurot). Leppetrahvi nõude esitamise mõistlikku aega tuleb hinnata ETÜ 2013 alusel,
8(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 mis peab selleks 5 tööpäeva rikkumisest teada saamisest. Leppetrahvi tunnustamine ja tasaarvestamine hageja nõudega on õigusvastane, kuna leppetrahvi nõude esitamise õigus on lõppenud ETÜ 2013 järgi 07.09.2016. Kui ETÜ 2013 kohaldamisele ei kuulu, siis 3 kuu jooksul, s.o 30.11.2016. Vastused apellatsioonkaebustele
31.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
32.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja esitab uusi asjaolusid ja tõendeid. Hageja palub eraldada hageja nõude ja kostja tasaarvestusnõude menetlused ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõuded 55 033,20 eurot, viivised 44 895,26 eurot ja menetluskulud. Leppetrahvi nõue tuleb lahendada eraldi menetluses, kuna sellele on võimalik esitada vastuväiteid. Maakohus rikkus Riigikohtu lahendis nr 3-21-149-14 p-s 14 toodud põhimõtet, kui ei võtnud hageja 27.04.2017 menetlusdokumenti vastu. Juhul kui kohus jätab eeltoodud taotluse rahuldamata, taotleb hageja järgmiste tunnistajate kutsumist istungile: PL, KT ja SR. Hageja palub vande all üle kuulata kostja seaduslik esindaja AH ning asja arutamise juurde võtta järgmised lisad: Ehitustööde päevik 131, 11.01.2016; Ehitustööde päevik 113, 11.03.2016; Ehitustööde päevik 126, 04.01.2016; Kasutusluba ehitise osaliseks kasutamiseks nr 1612359/00031 ning SR 21.09.2016 3:43 PM e-kiri. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osaliselt, osas, milles maakohus rahuldas hageja viivisenõude summa 9 888,63 eurot ületavas osas, kostja leppetrahvi tunnustamise ning poolte nõuete tasaarvestuse osas ning osas, millega kostjalt mõisteti välja hageja kasuks võlgnevus suuremas ulatuses kui 24 921,83 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Pooled sõlmisid 06.08.2015 ehituse töövõtulepingu 08.08.15-1 (I kd, tlk 50-54), mille järgi pidi hageja tegema õlletehase ja restorani asukohaga Kärdla, Vabaduse 15 ehitustöid vastavalt hinnapakkumisele (leping 1). Lepingu p 7.1 järgi oli lepingu hind 503 254,80 eurot.
-
Pooled sõlmisid 02.01.2016 ehituse töövõtulepingu 02.01.16-1 (I kd, tlk 13-18), mille järgi pidi hageja tegema õlletehase ja restorani asukohaga Kärdla, Vabaduse 15 ehitustöid vastavalt hinnapakkumisele (leping 2). Lepingu p 7.1 järgi oli lepingu hind 165 588 eurot.
-
Kostja ei ole vaidlustanud hageja põhinõuet, mis tuleneb lepingu 1 järgi esitatud arvest nr 6104 summas 7 106,40 eurot ja arvest nr 6125 summas 12 525,60 eurot (I kd, tlk 28-29) ning lepingu 2 järgi hageja põhinõuet, mis tuleneb arvest nr 6126 summas 21 265,20 eurot ja arvest nr 6127 summas 14 136 eurot (I kd, tlk 30-31). Kokkuvõtvalt nõustub kostja, et jäi hagejale võlgu lepingu 1 ja 2 järgi põhisumma 55 033,20 eurot.
-
Arve nr 6104 summas 7106,40 eurot muutus sissenõutavaks 23.09.2016. Arved nr 6125 summas 12 515,60 eurot, nr 6126 summas 21 615,20 eurot ja nr 6127 summas 14 136 eurot muutusid sissenõutavaks 08.10.2016.
-
Hageja tegi lepingu 2 järgsed tööd tähtaegselt.
9(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 -
Kostja on esitas hagejale lepingu 1 tööde tegemisega viivitamise eest leppetrahvinõude ja tasaarvestas oma nõude hageja nõudega.
36.Nagu eeltoodust nähtub ei vaidle pooled selle üle, et hagejal on kostja vastu lepingutest tulenev põhinõue summas 55 033,20 eurot. Hageja on asjas esitanud viivise nõude ja kostja on asjas esitanud leppetrahvinõude. Poolte vahel on vaidlus selles, kas nimetatud kõrvalnõuded on põhjendatud.
37.Kostja on leppetrahvinõude esitamisel tuginenud poolte vahel sõlmitud lepingu 1 p-s
8.1.sätestatule, mille kohaselt juhul, kui töövõtja ei lõpeta töid kokkulepitud tähtajaks võib tellija vähendada väljamakstavat summat 0,5 % lepingu hinnast iga päeva eest. Kostja väidete järgi viivitas hageja lepingu 1 järgsete tööde tegemisega üle poole aasta. Hageja eitab lepingurikkumist, st seda, et ta ei täitnud lepingut tähtaegselt. Hageja väidete järgi leppisid pooled kokku tööde tegemise uue tähtaja, samuti pikenes tööde tegemine kostjast tulenevatel asjaoludel. Selleks, et tuvastada, kas kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue, tuli välja selgitada, kas hageja rikkus lepingus 1 kokkulepitud tööde tegemise tähtaega ning kas ja millal teatas kostja hagejale, et nõuab viimaselt leppetrahvi.
38.Pooled leppisid lepingu 1 p-s 4.2. kokku, et töövõtja kohustub andma valmis töö üle tellijale 30.11.2015. Ringkonnakohtu arvates tõendavad asja materjalidele lisatud 2015 novembrikuu teostatud tööde akt (I kd, tlk 99-102) ja arved (I kd, tlk 89-98) kostja väidet, et lepingus 1 kokkulepitud tähtajaks oli tehtud algselt kokkulepitud tööde mahust 43 %. Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis põhjendatult, et poolte kokkulepe lepingu 1 tähtaja pikendamiseks on tõendamata. Asjast nähtub, et hageja soovis lepingu pikendamist esitades uue lepingu projekti, kuid kostja nõusolek uue tähtajaga lepingu sõlmimiseks puudub.
39.Pooled ei vaidle selle üle, et algselt lepingu 1 järgi kokkulepitud tööde spetsifikatsiooni muudeti. Hageja väidab, et kokkuleppel lisandusid täiendavad tööd, kuid kostja väidab, et kuigi osad tööd lisandusid ja osad tööd asendati, muutus lepingujärgsete tööde maht väiksemaks. Seega oli asjas hageja kohustus esile tuua ja tõendada, et lisaks algselt lepingus kokkulepitud töödele pidi hageja tegema töid, mis muutsid lepingujärgsete tööde mahtu suurenemise suunas, mistõttu tuleb lugeda lepingu 1 tähtaeg pikenenuks.
40.Maakohus asus seisukohale, et täiendavate tööde tegemise kokkulepe on hageja poolt tõendamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest (II kd, tlk 21-23) nähtub, et lisatööde tegemises lepiti kokku. Kuigi maakohus on õigesti esile toonud, et hageja ei esitanud asjas veevarustuse ja kanalisatsiooni projekti, leiab ringkonnakohus, et viidatud dokumentaalsetest tõenditest saab järeldada poolte tahet täiendavate tööde tegemiseks. Nimetatud tõenditest nähtuvalt tellis kostja 17.10.2015 hagejalt täiendavad tööd välistrasside ehitamiseks. Siiski leiab ringkonnakohus, et asjas ei ole tõendatud hageja väide, et tulenevalt tellitud täiendavatest töödest lükkus kõikide tööde tegemise aeg edasi kuni märtsini 2016 (või kuni augustini 2016). Arvestades, et täiendavate tööde maksumuseks oli kokku 5 124 eurot, kuid seisuga 30.11.2015 oli algselt kokkulepitud töödest (lepingujärgne hind 503 254,8 eurot) tegemata üle 50 %, siis ei saa ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et lisatööd lükkasid lepingu täitmise edasi 4 kuu võrra, eriti arvestades, et kõikide algselt kokkulepitud tööde tegemise ajaks oli lepingu järgi vähem kui 4 kuud.
41.Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks osutada ka sellele, et lepingu 1 kogumaksumuseks oli algselt kokku lepitud vastavalt lepingu p-le 7.1 503 254,80 10(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 eurot, kuid hageja on oma apellatsioonkaebuses ise esile toonud, et lepingu 1 lõplik hind oli 492 799,20 eurot. Sellega on hageja kinnitanud kostja väidet, et lepingu maht muutus täitmise käigus vähenemise suunas.
42.Maakohus leidis, et hageja väited, mille kohaselt põhjustas lepingu 1 järgsete tööde tegemise viibimine kostjast tulenevatel asjaoludel, sh projekti puudustest ning sellest, et kostja viivitas juhiste andmisega on põhjendamata ja tõendamata. Maakohus on põhjalikult motiveerinud oma seisukohti, analüüsides poolte väiteid. Ringkonnakohus nõustudes maakohtu seisukohtadega ei pea vajalikuks neid korrata. Hageja apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse järeldusi ei kummuta.
43.Maakohus tuvastas, et hageja väited tööde peatamise kohta töövõtja poolt perioodil 14.03.2016 kuni 16.05.2016 PRIA rahastusotsuse saamiseni tõendamist ei leidnud. Asjas leidis tõendamist, et kostja sai PRIA-lt toetust, kuid tõendamata on, et kostja peatas toetuse saamiseni lepingu 1 järgsed tööd. Seos lepingu 1 järgsete tööde ja saadud toetuse spetsiifikat arvestades puudub. Põhjendatud on ringkonnakohtu arvates ka maakohtu järeldus, et ETÜ 2013 tingimused pooltevahelises suhtes ei kohaldu. Maakohus on oma seisukohta piisava põhjalikkusega motiveerinud ja ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi. Seonduvalt sellega ei ole põhjendatud hageja väited viitega ETÜ 2013 tingimustele.
44.Eeltoodu alusel asub ringkonnakohus seisukohale, et kuigi asjas on tõendamist leidnud, et kostja tellis hagejalt lepingu 1 täitmise käigus täiendavaid töid, ei ole asjas tõendatud, et nimetatud tööde tellimise tõttu lükkus lepingu täitmise tähtaeg edasi. Kuna lepingu 1 järgsete tööde tegemine lõpetati 2016 augustis, tuleb asuda seisukohale, et hageja poolt on lepingu 1 rikkumine tõendamist leidnud.
45.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja teatas hagejale leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta nõuab leppetrahvi. Maakohus leidis, et kostja esitas leppetrahvinõude umbes kuu aega pärast hageja poolt viimaste arvete esitamist ning jõudis järeldusele, et leppetrahvist teatas kostja mõistliku aja jooksul ega ole seetõttu kaotanud õigust nõuda leppetrahvi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.
46.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on leppetrahvist teatamise aja õigesti tuvastanud. Kostja on asjas väitnud, et ta teatas hagejale leppetrahvist juba enne lepingu 2 sõlmimist, kuid ringkonnakohus osutab, et 26.01.2017 menetlusdokumendis, st vastuses hagile on kostja ise esile toonud, et ta teatas leppetrahvist hagejale lõpparvete saamisel. Tunnistaja AP ütlustega on tõendatud, et pooled pidasid umbes kuu pärast viimaste arvete esitamist läbirääkimisi poolte nõuete tasaarvestamiseks, seejuures oli kostjal tasaarvestamise aluseks leppetrahvi nõue. Hageja väidete järgi ei ole tunnistaja AP ütlused arvestatavad, kuna ta ei ole kostja seaduslik ega lepinguline esindaja. Ringkonnakohus hageja seisukohtadega ei nõustu. TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks tsiviilasjas ka tunnistaja ütlus. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis veenaksid, et läbirääkimisi nimetatud ajal poolte vahel ei toimunud või hageja ei saanud aru, et AP-l on õigus kostja nimel läbirääkimistel osaleda.
47.Asjas puudub vaidlus selles, et viimased arved esitas hageja kostjale 01.10.2016.a. Apellatsioonkaebuses avaldatu kohaselt nõustub kostja, et ta teatas leppetrahvist hiljemalt 01.11.2016. Ringkonnakohus leiab, et umbes kuu aega peale lepingu 1 järgi viimaste arvete saamist on leppetrahvist teatamine mõistlik aeg. Seda seisukohta toetavad ka kohtupraktikas väljendatud järgmised seisukohad. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt 11(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu
29.aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (Riigikohtu
21.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17).
48.Kuna asjas on tõendatud, et hagejale teatati leppetrahvi nõudest hiljemalt 01.11.2016 ning kostja ei ole kaotanud õigust leppetrahvi nõuda, kuna teatas hagejale sellest mõistliku aja jooksul, siis leiab ringkonnakohus, et kostja poolt leppetrahvi nõudmine on põhjendatud.
49.Kostja arvestas vastuses hagiavaldusele, et tema leppetrahvinõue 90 päeva eest moodustab kokku 226 464,30 eurot, arvestades, lepingu 1 maksumust 503 254,80 eurot ning seda, et tal oli õigus nõuda leppetrahvi 0,5 % lepingu maksumusest päevas.
50.Pooled leppisid lepingu 1 p- s 8.1. kokku, et juhul, kui töövõtja ei lõpeta tööd kokkulepitud tähtajaks, võib tellija vähendada väljamakstavat summat 0,5 % lepingu hinnast iga päeva eest. Maakohus leidis, et leppetrahvi suurus 0,5% lepingu hinnast päevas on heade kommetega vastuolus, kuna ei arvesta poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu põhimõtet ning seega on lepingu 1 p 8.1 TsÜS § 86 lg 2 järgi osaliselt tühine. Maakohus leidis, et mõistlikuks leppetrahvi suuruseks on 40 000 eurot. Maakohus leidis seega ühest küljest, et leppetrahvi kokkulepe on osaliselt tühine, samas vähendas leppetrahvi suurust. Maakohus ei põhjendanud leppetrahvi vähendamist ega viidanud otsuses kohaldatud õigusnormile.
51.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti lugenud leppetrahvi kokkuleppe osaliselt tühiseks heade kommetega vastuolu tõttu. Ringkonnakohus osutab, et leppetrahvi heade kommete vastaseks tunnistamisel tuleb arvestada sellega, et leppetrahvi suurus iseenesest ei ole piisav alus, et lugeda leppetrahvi kokkulepe tühiseks. Maakohus aga tühistas sisuliselt leppetrahvi kokkuleppe nimelt seetõttu, et leidis, et kokkulepitu järgi on kostjal õigus nõuda ülemäära suurt leppetrahvi.
52.Maakohus vähendas leppetrahvi suurust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus vähendas leppetrahvi põhjendatult. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
53.Nõustuda ei saa kostja väitega, et hageja ei esitanud maakohtu menetluses leppetrahvi vähendamise taotlust. Hageja on oma 06.03.2017 menetlusdokumendis tuginenud sellele, et leppetrahvi nõue (menetlusdokumendis märgitud kui viivisenõue; I kd, lk 128) on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus osutab, et leppetrahvi vähendamise aluseks võib olla ka selle väljamõistmise vastuolu hea usu põhimõttega (Riigikohtu lahend 3-2-1-132-12, p 12). Võib küll möönda seda, et maakohus oleks võinud nõuda hageja väite täpsustamist, kuid kostja etteheiteks, et maakohus vähendas leppetrahvi ilma hageja taotluseta, alust ei ole. Apellatsioonkaebuses on kostja väitnud, et lepingu 1 järgsete tööde viibimise tõttu tekkis tal ulatuslik kahju, kuna ta ei saanud alustada tootmisega. Kostja väidete järgi tõi hageja poolt lepingu rikkumine kaasa ilmselgelt kahju. Ringkonnakohus leiab, et kostja oma väidet veenvalt 12(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 põhistanud ei ole. Seega, kuigi tuleb jaatada maakohtu minetusi seonduvalt hageja poolt leppetrahvi vähendamise taotluse menetlemisega, ei ole ka apellatsioonimenetluses suutnud kostja oma väiteid, mis välistaksid leppetrahvi vähendamist veenvalt põhistada.
54.Maakohus leidis, et põhjendatud suuruses leppetrahv on 40 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Nimelt leiab ringkonnakohus, et leppetrahv arvestusega umbes 8 % lepingu hinnast on poolte esitatud asjaoludel mõistliku suurusega, arvestades nii kostja huve, kellele tehti kokkulepitud tööd hilinemisega ning ka hageja huve.
55.Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt arvestatud ning tasaarvestuseks esitatud leppetrahv on ebamõistlikult suur, tuues hagejale kaasa ebaõiglase tagajärje. Nõustuda tuleb küll sellega, et hageja viivitas lepingu 1 täitmisega, kuid arvestada tuleb ka sellega, et leppetrahvi nõudest teavitas kostja alles peale lepingu 1 järgi viimaste arvete esitamist hageja poolt, st 11 kuud peale lepingus kokkulepitud tööde tegemise tähtaega. Leppetrahvi nõudmise ajaks oli leppetrahv kostja arvestuse järgi nii suur, et ületas nii lepingu 1 kui ka lepingu 2 järgi esitatud viimaste arvete summat. Hageja on asjas väitnud, et ta sõlmis lepingu 2 teadmisega, et lepingu 1 järgi leppetrahvi ei nõuta ning kui ta oleks teadnud kostja plaanist nõuda leppetrahvi, ei oleks ta lepingut 2 sõlminud. Kostja on samas esile toonud, et ta talus lepingu 1 täitmisega viivitamist vaid seetõttu, et Hiiumaal ei olnud teist ettevõtjat, kes oleks olnud võimeline kostjale ehitustöid tegema. Need asjaolud kogumis annavad aluse toetada maakohtu seisukohta, et leppetrahvi tuleb oluliselt vähendada. Nõustuda ei saa samas hageja seisukohaga, et leppetrahvi mõistlikuks suuruseks võiks olla vaid 5 % lepingu summast, sest kokkuvõttes oli hageja tööde tegemisega olulises viivituses.
56.Pooled leppisid lepingute p-s 8.3 kokku, et maksetähtaegadest mittekinnipidamisel tasub tellija töövõtjale viivist 0,5 % tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud perioodi 24.09.2016 kuni 07.12.2016 eest arvete tasumata jätmise tõttu viivist 14 602,91 eurot ning palunud viivise välja mõista ka alates 08.12.2016 kuni 10.04.2017.
57.Kostja on oma leppetrahvi nõude tasaarvestanud hageja nõudega. VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses alates ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
58.Selleks, et otsustada kui suur on poolte vahel lepingu 1 ja 2 p-des 8.3 kokkulepitud tingimustel viivise suurus, tuleb tuvastada, millal tekkis hageja ja kostja nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Maakohus on jätnud selle asjaolu tuvastamata. Maakohtu otsusest nähtuvalt sai kostja arvestada leppetrahvi ajavahemiku 01.02.2015-31.08.2016 eest, st 275 päeva eest. Maakohtu otsusest nähtuvalt oli lepingust 1 tulenev hageja viivisenõue 12 857,18 eurot ning lepingust 2 tulenev viivisenõue 32 038,08 eurot. VÕS § 197 lg 1 järgi tekib tasaarvestusolukord siis, kui tasaarvestaval poolel on õigus teiselt poolelt tema kohustuse täitmist nõuda ning oma kohustus täita. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Tasaarvestav pool käesolevas asjas on kostja, kellele kuulub leppetrahvi nõue hageja vastu ning teine pool on hageja kellele kuulub tasunõue kostja vastu. Tasaarvestus olukord tekkis kui kostja nõue oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema vastu suunatud hageja nõue täita. Seega tekkis käesolevas asjas tasaarvestuse olukord alates ajast, mil kostja õigus nõuda hagejalt leppetrahvi muutus
13(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 sissenõutavaks ning hageja nõue oli täidetav ehk kostjal oli õigus maksta hagejale tasu.
59.Käesolevas asjas muutus hageja tasunõue sissenõutavaks kui saabus arvete nr 6104, 6125, 6126 ja 6127 tasumise tähtaeg. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja arve nr 6104 summas 7106,40 eurot muutus sissenõutavaks 23.09.2016. Arved nr 6125 summas 12 515,60 eurot, nr 6126 summas 21 615,20 eurot ja nr 6127 summas 14 136 eurot muutusid sissenõutavaks 08.10.2016.
60.Kostja leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks leppetrahvist teatamisest mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja teatas hagejale leppetrahvi nõudest 1 kuu peale hageja poolt viimaste arvete saamist. Seega teatas kostja hagejale leppetrahvinõudest hiljemalt 01.11.2016 ning mõistlikuks ajaks, mil leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks on 10 päeva pärast leppetrahvinõudest teada saamisest ehk 12.11.2016. Sellel hetkel tekkiski pooltel tasaarvestus olukord. Seega on maakohus ekslikult leidnud, et tasaarvestus olukord tekkis hiljem ning arvestanud seetõttu viiviseid ka peale 12.11.2016.
61.Seisuga 12.11.2016 moodustab hageja viivisenõue kokku summa 9 888,64 eurot (23.09.2016 sissenõutavaks muutunud arve osas summas 1 741,07 eurot ja 08.10.2016 sissenõutavaks muutunud arvete osas 8 147,56 eurot).
62.Maakohus leidis, et kokkulepitud viivis on osaliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 järgi tühine, kuna viivise arvestamise aluseks on kogu lepingu hind, mitte tasumisega viivitusse jäädud summad. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Lepingute 1 ja 2 p-de 8.3 järgi tuli tellijal töövõtjale maksta viivist 0,5 % tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Seega ei ole nimetatud kokkulepe osaliselt tühine nagu maakohus leidis. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu arvates viivise vähendamise taotlus. Antud vaidluses tuleb arvestada ka sellega, et mõlema poole rikkumise puhuks, hagejal tööde tähtaegse tegemata jätmise korral ja kostjal arvete tasumisega viivitamisel oli kokku lepitud sama viivise määr.
63.Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20).
64.Käesolevas asjas jättis kostja hageja põhinõude täitmata, lootes, et kokkulepitud leppetrahv katab nii hageja põhinõude, kui ka võimalikud viivised. See ei ole aga viivise vähendamise aluseks. Veenvaid põhjuseid, miks peaks kohus viivist vähendama, kuigi viivisenõue ei ole märkimisväärselt suur ega ületa põhinõuet, kostja esitanud ei ole.
65.Arvestades hageja põhjendatud ja tõendatud põhinõuet summas 55 033,20 eurot ja viivisenõuet 9 888,63 eurot ja kostja põhjendatud ja tõendatud leppetrahvinõuet summas 40 000 eurot, kuulub poolte nõuete tasaarvestamisel kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 24 921,83 eurot.
66.Maakohus on otsuse resolutsioonis tunnustanud kostja leppetrahvinõuet, kuigi sellist nõuet kostja menetluses ei esitanud. Kostja ei esitanud vastuhagi, vaid tasaarvestuse vastuväite. TsMS § 442 lg 5 järgi tuleb kohtul otsuse resolutsiooniga lahendada poolte nõuded. Seega tuleb maakohtu otsuse resolutsioon osas, millega tunnustati kostja
14(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-18005 leppetrahvinõuet st, millega sisuliselt tuvastati, et kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue summas 40 000 eurot, tühistada. Samas peab ringkonnakohtu hinnangul kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamine otsuse resolutsioonis kajastuma, mistõttu märgib kohus otsuse resolutsiooni, et Haasoja OÜ põhinõue ja viivisenõue tuleb tasaarvestada Hiiumaa Pruulikoda OÜ leppetrahvinõudega. Menetluskulude jaotus
67.Kuna lõpptulemusena rahuldatakse hagi osaliselt ning ka apellatsioonkaebused osaliselt, siis arvestades hagi ja apellatsioonkaebuste rahuldamisele ja rahuldamata jätmisele kuuluvat osa, asja olemust ja vaidluse asjaolusid, tuleb poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1alusel jätta nii maa- kui ringkonnakohtus nende endi kanda.