Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Telor Ehitused hagi OÜ SoeAuto vastu 106 178 euro 70 sendi ja viivise saamiseks ning garantii realiseerimise õiguse puudumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58564
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ SoeAuto kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
194 295 eurot 97 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aktsiaselts Telor Ehitused, esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Kostja OÜ SoeAuto, esindaja vandeadvokaat Kai Amos
Asja läbivaatamise kuupäev
12. september 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58564 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Aktsiaselts Telor Ehitused (hageja) esitas 6. oktoobril 2014 Harju Maakohtusse hagi OÜ SoeAuto (kostja) vastu, milles palus: 1) välja mõista 31. juuli 2014. a arve nr 48 ja 18. septembri 2014. a arve nr 54 järgne põhivõlg ja viivis kuni 5. oktoobrini 2014 (k.a), kokku 108 089 eurot 97 senti, viivis 0,055% tasumisele kuuluva arve summast iga kalendripäeva eest alates 6. oktoobrist 2014 kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni; 2) kolm alternatiivset nõuet:
2.1) tuvastada kostja kohustus esitada Swedbank AS-le tahteavaldus garantiikirja nr 14-005487GF alusel väljamaksete taotlemisest täielikult loobumise kohta ja asendada eelnimetatud tahteavaldus asjas tehtava kohtulahendiga või alternatiivselt: 2.2) kohustada kostjat esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui seitsme kalendripäeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist tegema tahteavaldused, millega tagatakse, et Swedbank AS ei teosta kostjale garantiikirja nr 14-005487-GF alusel väljamakseid, ning kohustuse täitmata jätmise juhuks mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 60 000 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni või alternatiivselt: 2.3) tuvastada kostjal Swedbank AS väljastatud garantiikirja nr 14-005487-GF alusel väljamaksete saamise õiguse puudumine; 3) Jätta menetluskulud kostja kanda.
1.novembril 2013 sõlmisid hageja töövõtjana ja kostja tellijana hagiavalduse kohaselt ehituse töövõtulepingu nr L7, mille objektiks oli 12-korteriga elamu ehitamine aadressil Tallinn, Lüli 1. Hageja kohustus saavutama ehitustööde põhilise valmiduse hiljemalt 30. septembriks 2014. Faktiliselt valmisid tööd augustis 2014. Kostja kohustus hagejale tasuma 586 021 eurot (+ km). Tasumine pidi toimuma tehtud tööde aktide põhjal esitatud arvete alusel.
31.juulil 2014 esitas hageja juulis tehtud ja kinnitatud ehitustööde aktide alusel arve nr 48 tehtud tööde eest 64 421 euro 8 sendi tasumiseks maksetähtajaga 15. august 2014. Kostja keeldus arvet tasumast, kuna hageja ei pidanud kinni vahetähtaegadest ja kostjal oli õigus saada viivist. Kostjal oli tasumata ka
18.septembri 2014. a arve nr 54 tehtud tööde eest 41 757 eurot 62 senti maksetähtajaga 3. oktoober 2014. Hageja väitel tegelikult vahetähtaegu kokku ei lepitud.
12.septembril 2014 allkirjastasid pooled ja omanikujärelevalve tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Akti oli lisatud, et kostja esitab puuduste nimekirja 19. septembril 2014.
15.septembri 2014. a kirjas teatas kostja, et tasaarvestab leppetrahvinõude 119 255 eurot 7 senti arvega nr 48. 19. septembril 2014 esitas kostja nimekirja puudustest, millest hageja väitel 85% tegelikkuses ei eksisteerinud ja 15% olid vähetähtsad. 25. septembril 2014 esitas kostja hagejale lepingu ülesütlemise avalduse ja lõpptähtaja järgimata jätmise tõttu täiendava leppetrahvinõude 58 602 eurot. Hageja oli kostjale andnud Swedbank AS garantii suurusega 60 000 eurot. 29. septembril 2014 esitas kostja Swedbank AS-le taotluse välja maksta garantiikirja alusel 60 000 eurot. Hageja pidas seda õiguste kuritarvitamiseks. Hageja tõi hagiavalduses välja, et ta ei ole lepingut rikkunud ja kõik kvaliteeti puudutavad väited on ümber lükatud Tanel Seppeli eksperdiarvamusega. Aknad olid ees enne ehitustööde tegemist ja nende olukord oli juba siis halb. Hageja värvis lisatasu nõudmata akende lengid ja raamid, parandades nende väljanägemist. Tegelikkuses ei esinenud selliseid vigu, et kõik aknad tuleks välja vahetada. Eksperdiarvamus kinnitas, et puudusi konditsioneeride töös ei esinenud. Hageja oli valmis vajumispragu parandama. Ülevaatuse tegija oli asjatundmatu isik. Tööd anti üle enne tähtaega 12. septembril 2014.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et poolte koostöö ei sujunud ja vigu hageja töös oli palju, tööd ei vastanud heale ehitustavale ja hageja ei kõrvaldanud puudusi. Puudustega töö vastuvõtmisel on tellijal õigus keelduda
tasu maksmisest. Vahetähtajad olid kokku lepitud lepingu p-s 8.4 ja hageja pidi esitama kostjale kooskõlastamiseks kahe nädala jooksul iga nädala kaupa ehitustööde graafiku (p 2.1.18). Hageja ei esitanud graafikuid. Kostja ei põhjustanud tööde viibimist. Summad olid välja maksmata, kuna hageja töö oli ebakvaliteetne, tehtud hilinemisega ning ei oleks saanud tähtajaks valmis. Kostja keeldus oma vigu tunnistamast ja nende üle läbi rääkimast. Suurim puudus oli mehaanilised vigastused aknaklaasidel, samuti olid aknad ja aknalauad värvised ning raamid ebaühtlase väljanägemisega. Osas korterites ei töötanud konditsioneer ja konditsioneeride müra kandus korterisse nr 8, osaliselt olid elektrijuhtmed välja toomata ja puudusid märgistused, kus juhtmed asuda võiksid. Lisaks esinesid lohakusvead: värvi- ja tsemendipritsmed, kriipsud ja mõlgid ustel, akendel ja plaatidel. Plaatidelt olid killud väljas. Korteri nr 1 köögi ja magamistoa nurgas esines vajumispragu. Estonian Independent Survey Company OÜ ülevaatusest nähtus, et kostja etteheited ei olnud alusetud.
25.septembril 2014 ütles kostja lepingu üles, sest oli selge, et 30. septembriks 2014 ei suuda hageja saavutada ehitustööde põhilist valmidust ja parandada vaegtöid. Tööd ei valminud augustis 2014. Lepingu p 8.1 kohaselt pidi tööde valmidus olema saavutatud hiljemalt 30. septembriks 2014. Lepingu p 8.3 kohaselt pidi hageja tasuma kostjale leppetrahvi 0,055% lepingu p-s 10.1 toodud tööde hinnast iga viivitatud päeva eest, mille võrra tööde põhilise valmiduse saavutamine ületab lepingus sätestatud tähtaega. Lepingu p 8.4 kohaselt pidi hageja tasuma lepingu p-s 8.3 toodud tingimustel ka juhul, kui ta ületab põhjendamatult poolte kokkulepitud vahetähtaegasid, milleks loetakse tööde tegemise graafikuga kokku lepitud iganädalasi tähtaegasid lepingu p 2.1.17 järgi. Kostja väitel on tal tööde lõpptähtaja rikkumise tõttu 58 602 euro suurune leppetrahvinõue (p 14.3) ja vahetähtaegadest kinni pidamata jätmise tõttu 119 255 euro 7 sendi suurune leppetrahvinõue. Kostja tasaarvestas hageja nõude 108 089 euro 97 sendi ja lepingu p 10.13 alusel arvestatava viivise saamiseks oma leppetrahvi nõudega.
3.Harju Maakohus rahuldas 22. juuni 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 108 089 eurot 97 senti ja viivise 0,055% põhinõudest (106 178 eurot 70 senti) päevas alates 6. oktoobrist 2014 kuni hagejale põhinõude täitmiseni. Kohus tuvastas kostjal Swedbank AS väljastatud garantiikirja nr 14005487-GF alusel väljamaksete saamise õiguse puudumise ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8412 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Pooled vaidlevad järgneva üle: kas lepingus oli kokku lepitud tööde vahetähtaegades, kas tööd on vastu võetud, mistõttu on hagejal tekkinud tasunõue, ning kas kostjal on lepingurikkumiste tõttu leppetrahvinõue, õigus see hageja esitatud arvetes toodud summadega tasaarvestada ja realiseerida hageja ja Swedbank AS-ga sõlmitud garantiilepingu alusel garantii 60 000 eurot. Maakohus luges tuvastatuks, et pooled sõlmisid 1. novembril 2013 töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja ehitama 12-korterilise elamu aadressil Tallinn, Lüli 1. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping (VÕS § 635 lg 1). Hageja nõudis tehtud tööde eest tasu, mis VÕS § 637 lg 4 järgi muutub sissenõutavaks töö vastuvõtmisest. Lepingus oli kokku lepitud tööde vastuvõtmise ja tööde eest tasumise kord. Maakohus leidis, et vahetähtaegades on kokku lepitud, arvestades lepingu punkti 2.1.17, just selle punkti järgi on pooled käitunud ja täitmisel sellele graafikule tuginenud.
Kohus kvalifitseeris kostja 25. septembri 2014. a ülesütlemisavalduse ja täiendava leppetrahvinõude lepingurikkumise tõttu lepingust taganemiseks (VÕS § 655 lg 2). Põhjendusena viitas maakohus Riigikohtu lahenditele kohtuasjades nr 3-2-1-126-13, nr 3-2-1-59-13 ja nr 3-2-1-64-11, kus Riigikohus asus seisukohale, et vaatamata sellele, et VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtulepingu ülesütlemise õiguse, ei muuda see töövõtulepingut kestvuslepinguks ning seetõttu saab lepingust taganeda. Taganemiseks peab VÕS § 116 lg 1 kohaselt esinema oluline lepingurikkumine, kuid praegu seda ei ole. Kohus leidis, et hageja saavutas ülesütlemise ajaks tööde põhilise valmiduse ning vahetähtaegade rikkumine või puuduste kõrvaldamine ei ole oluline rikkumine ega selliselt ülesütlemise alus, tööd anti üle enne tähtaega. Pooled on sõnaselgelt kinnitanud, et ehitustööd on lõpetatud: pooled koostasid
12.septembril 2014 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, milles märkisid, et töövõtulepingu ja selle lisadega määratud ehitustööd on lõpetatud ja dokumenteeritud, v.a akti p 6, mis sätestab, et tellija esitab puuduste nimekirja hiljemalt 19. septembril 2014. Tuginedes hageja esitatud riikliku eksperdi Tanel Seppeli arvamusele, leidis kohus, et töös esinesid pisipuudused, mis ei anna alust kostjale tasu maksmisest keelduda. Arvetes 48 ja 54 märgitud tööd on vastu võetud ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Maakohus leidis, et kostjal ei ole õigust leppetrahvi nõuda, ning pidas garantii realiseerimist õigustamatuks. Leppetrahvinõuded on põhjendamatud, sest vahetähtaegade rikkumise kohta leppetrahvinõude esitamine kaheksa päeva enne kõigi tööde ennetähtaegset vastuvõtmist 12. septembril 2014 ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1). Selline leppetrahvinõue on esitatud tagantjärele ja teenib eesmärki vältida lepingujärgse tasu maksmist, mida kohus ei pea lubatavaks. Tööd anti üle enne tähtaega. Töös esinesid pisipuudused, mis ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi, seega ei olnud garantii realiseerimine õigustatud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, rõhutas hagejale kompromissi sõlmimise vajalikkust ja palus juhul, kui pooled kompromissi ei sõlmi, tühistada maakohtu otsuse ning saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1400 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras apellatsioonimenetluse kulude tasumisega viivitamise korral alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja korranud kaebuses hagiavaldusele esitatud vastuse väiteid, millele maakohus on piisavalt põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja lahendamisel menetlusnormide rikkumist ja leidis, et maakohtu otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ning seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1 ja § 232 lg 1). Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal puudus alus jätta arved tasumata, kostjal oli arvete tasumise
kohustus, sest hageja ei rikkunud oluliselt lepingut, tööde põhiline valmidus oli saavutatud augustis 2014 ning kostjal ei olnud õigust leppetrahvi nõuda. Maakohus tuvastas õigesti, et arvetes 48 ja 54 märgitud tööde kohta olid koostatud aktid ja pooled koostasid 12. septembril 2014 üleandmisevastuvõtmise akti, kus fikseeriti, et ehitustööd on lõpetatud, v.a p 6, mille kohaselt pidi kostja esitama puuduste nimekirja 19. septembril 2014. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et 12. septembri aktiga fikseeriti olukord ning see ei ole käsitatav üleandmise-vastuvõtmise aktina. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei eksinud tõendite hindamisel menetlusnormide vastu, ei hinnanud tõendeid valikuliselt ega jätnud meelevaldselt kostja tõendeid kõrvale. Tanel Seppeli eksperdiarvamuse vastu võtmata jätmiseks puudus alus. EISC ja J-Inseneribüroo OÜ ei osalenud lepingu täitmisel, mistõttu ei olnud alust neid Tanel Seppelist pädevamaks pidada. Iseenesest ei ole eksperdiarvamuse arvestamisel määrav, kas isik on kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja. J-Inseneribüroo OÜ ekspertiisiakt esitati hilinenult. Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusnorme, jättes arvestamata ehituskoosolekute protokollid ja kostja esitatud fotod. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et kostjal ei olnud alust 25. septembril 2014 lepingut üles öelda (taganeda), sest hageja oli saavutanud tööde põhilise valmiduse, mille kinnituseks oli koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt, tegemist ei olnud vaheaktiga. Kostjal ei olnud alust töövõtulepingut lõpetada ega hagejalt punktide 14.3 ja 14.3.2 alusel leppetrahvi nõuda, sest punktist 14.3 ei tulenenud eraldi lepingu lõpetamise alust. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei olnud töövõtulepingut oluliselt rikkunud. Kostjal puudub kahjunõue 33 146 eurot 54 senti, sest akende kahjustused ei leidnud maakohtus tõendamist. Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostjal puudub garantiikirja alusel väljamakse saamise õigus, sest pisipuudused ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi ega anna alust garantii realiseerimiseks. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja taotluse määrata kindlaks menetluskulud 3924 eurot 66 senti (+ km) ning pidas menetluskulude põhjendatud suuruseks 1400 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja saata asja läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leidis, et alama astme kohtud on rikkunud menetluse põhimõtteid, menetlusõigust ning kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud vaidlusalust 12. septembri 2014. a üleandmise-vastuvõtmise akti, ringkonnakohus jättis selles osas kostja vastuväidetele vastamata ja rikkus põhjendamiskohustust. Kostja on seisukohal, et tööde üleandmise akt ei saa olla tõend tööde põhilise valmiduse kohta, kuna objekti põhilise valmiduse defineerib üheselt töövõtulepingu p 8.1, mis muu hulgas ütleb, et vaegtööd ja märkused peavad olema likvideeritud. Vaegtööde ja märkuste likvideerimine ei jäänud ära kostja süül, arusaamatu on, miks hageja ei likvideerinud 19. septembri 2014. a puuduste nimekirjas esitatud puudusi. Tellija käitumine ei ole tõend, mille järgi hinnata, kas objektil olid põhimõttelist laadi puudused. Kohtud ei tuvastanud objekti tegelikku seisukorda, seda tegemata ei saanud kohtud teha järeldust, kas
lepingu ülesütlemiseks ja leppetrahvi nõudmiseks oli alus ning kas kostja käitumine oli hea usu põhimõttega kooskõlas. Põhiküsimus ei ole varjatud puudustes, vaid selles, et objekt ei vastanud lepingu punktile 8.1. Leppetrahvi nõude alus ei ole seotud mitte puuduste hulgaga, vaid esmajoones objekti põhilise valmiduse kohta lepingus kokku lepitud nõuetega. Ringkonnakohus ei lahendanud J-Inseneribüroo OÜ ekspertiisiakti vastuvõtmise küsimust, ei põhjendanud keeldumist ning tõendit samas ka ei arvestanud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga garantiikirja kohta, sest kohtud ei arvestanud EISC arvamusega. Ehitusprotokollide tõenditena arvestamata jätmine ei olnud õiguspärane, akendega seostuva kahju hüvitamise nõude osas ei saanud ringkonnakohus maakohtuga nõustuda, sest maakohus seda kahjunõuet ei käsitlenud, kuigi võttis tõendid vastu. Kostja ei nõustu, et tal puudus alus lepingu lõpetamiseks, VÕS § 196 lg 2 ja § 116 lg 2 p-d 2-4 annavad aluse lepingu täiendavat tähtaega andmata üles öelda. Olukorras, mil ehitaja ise oli peatanud lepingu täitmise, ei pidanud kostja täiendavat tähtaega andma. Oluline puudus oli see, et pangagarantiid ei olnud esitatud garantiiperioodi tagamiseks ja puudus kasutusluba. Kohtud seadsid vääralt kostja summade kinnipidamise õiguse sõltuvusse sellest, kas esines vaidlus aktide alusel väljastatud arvete üle. Kostjal oli õigus oma kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 111 alusel. Ringkonnakohtu käsitlus, et korterite müümine lõpetab vahetähtaegadest tuleneva leppetrahvinõude, oli kostjale üllatav. Leppetrahvi nõudmine kahe kuu möödudes ei ole hea usu põhimõttega vastuolus (vt ka 3-2-1-88-14). Täiendavas seisukohas tõi kostja välja, et ei ole lepingu lõpetamisel ega tsiviilasja menetluse käigus tuginenud VÕS § 655 lg-le 1, mis sätestab tellija nn vaba ülesütlemise õiguse.
8.Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub alus ning palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulud. Hageja leiab, et kui kostja esitas tasaarvestuse alusena nõuded, pidi kostja tõendama nende nõuete suuruse ja eeldused. Riigikohus TsMS § 688 lg-st 5 tulenevalt tõendeid ei hinda ja on seotud alama astme kohtute tuvastatuga. Kostja taotleb aga sisuliselt Riigikohtult tõendite ümberhindamist ja tuvastatud asjaolude eiramist. Kostja heidab ringkonnakohtule ette, et viimane jättis hindamata asjaolud, mis esitati esimest korda apellatsioonimenetluses ning mille esitamise lubatavust kostja ei põhjendanud. Kohtud tuvastasid, et tööd lõpetati ja anti üle 12. septembril 2014, ei vaieldud selle üle, et töövõtulepingu järgi pidi hageja saavutama tööde põhilise valmiduse 30. septembril 2014. Kostja ei esitanud lepingujärgse tasu võlgnevusele ühtegi vastuväidet peale tasaarvestuse: pooled ei vaielnud selle üle, et lepingujärgne tasu oli sissenõutav, pooled olid koostanud ja allkirjastanud tööde kohta aktid, töövõtja oli esitanud tellijale arved ning nende maksetähtajad olid saabunud. Kostja ei tuginenud maakohtus väidetele, mis puudutasid garantiiperioodi tagatise esitamata jätmist ja kasutusloa puudumist ning ringkonnakohtus kostja nende uute asjaolude esitamist ei põhistanud. Kohtud tuvastasid, et objektil olid pisipuudused, mille oleks saanud enne 30. septembrit 2014 paari päevaga kõrvaldada, seisukohta ei jäetud võtmata ühegi asjas esitatud tõendi kohta, samuti põhjendati, miks võeti arvesse riikliku eksperdi Tanel Seppeli eksperdiarvamust. Hageja rõhutas, et tasaarvestuseks kasutatud nõuded ei ole sõltuvuses sellest, milline on väidetavalt
olnud ehitusobjekti seisukord pärast 2014. a septembrit, puudustele tuginedes ei ole esitatud ühtegi tasaarvestuseks kasutatud vastunõuet. Kohus leidis põhjendatult, et kostjal puudus lepingu lõpetamise õigus. Kostja ei olnud siiani väitnud, et ta jättis arved tasumata, sest tal oli õigus oma kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 111 kohaselt. Kostja ei saa nõuda hagejalt leppetrahvi sellise väidetava vahetähtaja järgimata jätmise eest, mille saabumise hetkel ei olnud teada, millist tööd tellija üldse soovib. Kostjal ei ole leppetrahvinõuet mitte seetõttu, et selle nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, vaid seetõttu, et kostjal ei olnud lepingu lõpetamise õigust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb TsMS § 691 lg 1 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kolleegium käsitleb esmalt pooltevahelist õigussuhet ja töövõtulepingust taganemise ja selle ülesütlemise eristamist (I), seejärel kostja leppetrahvi nõudeid (II) ning kolmandaks garantii realiseerimise õigust ja menetluslikke küsimusi (III). I
11.On ebaselge, kas ja kui, siis millisel alusel ja millise aja seisuga on kohtud lugenud hageja ja kostja vahelise töövõtulepingu lõppenuks. Maakohus kvalifitseeris kostja 25. septembri 2014. a ülesütlemisavalduse taganemisavalduseks ja leidis, et kostjal puudus alus lepingust taganeda, sest hageja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning tõi välja, et kostjal ei olnud alust
25.septembril 2014 lepingut üles öelda (lepingust taganeda), sest hageja ei olnud töövõtulepingut oluliselt rikkunud, hageja oli saavutanud tööde põhilise valmiduse augustis 2014 ja kostjal ei olnud õigust nõuda hagejalt 58 602 eurot. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsustest ei nähtu, kas kohtud mõistsid hagejale tasu välja, lähtudes eeldusest, et töövõtuleping on seni kehtiv, või lugesid kohtud lepingu lõppenuks. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht pooltevahelise lepingulise suhte kehtivuse kohta, sest ilma selleta ei ole võimalik hageja tasunõude õiguslikule alusele ning tasu sissenõutavusele ja suurusele hinnangut anda.
12.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda. Varasemas praktikas on kolleegium korduvalt viidanud, et taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kohus kohaldab õigust ise ka poole taotluseta ning kohtu kohustus on poolte esile toodud faktilised asjaolud õiguslikult kvalifitseerida. Kostja tugines sellele, et ta esitas hagejale lepingu ülesütlemise
avalduse 25. septembril 2014. Kohtud leidsid küll, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole alust, kuid ei andnud hinnangut sellele, kas kostja avaldust saaks käsitada ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi. Sellega on kohtud jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ja rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). Vajadusel peab ringkonnakohus TsMS § 3401 lg 1 järgi määrama kostjale tähtaja oma seisukoha selgitamiseks. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus andma hinnangu sellele, kas kostja 25. septembri 2014. a avaldust saab asjas esitatud asjaoludest lähtuvalt pidada ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11). Hinnata tuleb muu hulgas ka kostja väidet, et ta ei ole lepingu lõpetamisel ega ka tsiviilasja menetluse käigus tuginenud VÕS § 655 lg-le 1, mis sätestab tellija nn vaba ülesütlemise õiguse.
13.Kolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (vt selle kohta ka Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on pooltel töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, juhul kui ta leiab, et pooltevaheline töövõtuleping on üles öeldud, lähtuma poolte nõuete suuruse määramisel eeltoodust. II
14.Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite, tuginedes hagejalt leppetrahvi nõudmise õigusele kahel alusel: vahetähtaegade ja lõpptähtaja järgimata jätmise eest (vastavalt 119 255 eurot 7 senti ja 58 602 eurot; vt lepingu p-d 2.1.17; 8.3; 8.4 ja 14.3; 14.3.2). Esmalt juhib kolleegium tähelepanu, et vaidlustatud otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas ringkonnakohtu hinnangul puudub kostjal vahetähtaja rikkumise eest leppetrahvi nõudmise õigus või on ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõustudes leidnud, et leppetrahvi nõudmise eeldused on küll täidetud, kuid leppetrahvi nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus tuvastas, et pooled olid töövõtulepingus kokku leppinud vahetähtaegades, kuid kostjal ei ole õigust leppetrahvi nõuda. Vahetähtaegade rikkumise eest leppetrahvi nõudmine kaheksa päeva enne
kõigi tööde ennetähtaegset vastuvõtmist (12. september 2014) ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja teenib eesmärki tasu maksmist vältida. Maakohus viitas ka sellele, et arvestada tuleb poolte kokku lepitud lisatöödega, mis mõjutavad esialgset graafikut, pealegi väitis kostja ise, et graafikuid ei olnud kokku lepitud. Maakohus leidis, et lõpptähtaja järgimata jätmise eest ei saa kostja leppetrahvi nõuda, sest tal ei olnud õigust lepingust taganeda. Ringkonnakohus viitas vahetähtaegade rikkumise tõttu nõutava leppetrahvi juures poolte kokkuleppele erineva siseviimistluse kohta, leidis, et vahetähtaegu ei rikutud, ning nõustus maakohtuga, et leppetrahvi nõudmine vahetult enne lõpptähtaega on hea usu põhimõttega vastuolus. Lõpptähtaja järgimata jätmine ei andnud lepingu p 14.3 kohaselt iseseisvat alust leppetrahvi nõuda ning p 14.3.2 alusel leppetrahvi nõudmine eeldas, et kostja nõuab enne hagejalt olukorra parandamist. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus, nõustudes maakohtu seisukohaga, et tööde põhiline valmidus oli saavutatud 12. septembril 2014, on jätnud tähelepanuta lepingu p 8.1, milles pooled leppisid kokku tööde põhilise valmidusastme tingimused. Kostja on nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus väitnud, et töövõtja ei saavutanud tööde põhilist valmidusastet vastavalt lepingu p-le 8.1 ja seetõttu on tal leppetrahvi nõue hageja vastu ka tööde lõpptähtaja järgimata jätmise tõttu (p 8.3). Lepingu punkt 8.1 nägi ette ühe tingimusena vaegtööde likvideerimise lõpptähtajaks. Maakohus ja ringkonnakohus ei ole vastanud kostja sellele väitele, rikkudes TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus pärast hinnangu andmist hageja nõude õiguslikule alusele ja suurusele võtma seisukoha, kas kostjal on õigus vahetähtaegade ja lõpptähtaja järgimata jätmise eest esitada hageja vastu leppetrahvinõue ja see hageja nõudega tasaarvestada. Selleks on vajalik võtta seisukoht, millistel tingimustel oli kostjal õigus leppetrahvi nõuda, kas need tingimused on täidetud ja leppetrahvinõue tekkinud ning kas leppetrahvinõude saab maksma panna. Kolleegium märgib, et kostja kahjunõudele (33 146 eurot 54 senti), mis puudutab akende kahjustamist, on ringkonnakohus andnud hinnangu ja selles osas ei ole ringkonnakohus kolleegiumi arvates menetlusõiguse norme rikkunud.
15.Kostja tõi kassatsioonkaebuses vahetähtaegade järgimata jätmise eest nõutava leppetrahvi juures välja, et kahe kuu jooksul ei saanud tekkida hagejal õiguspärast ootust, et leppetrahve ei nõutagi. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas pooltevahelisest lepingust tulenes tähtaeg, mille jooksul tuli leppetrahvinõue maksma panna. Kui sellist tähtaega ei olnud lepingus kokku lepitud, oli kostjal õigus leppetrahvinõue esitada mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kolleegium leiab, et VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku aja sees ei saa arvestada hea usu põhimõtet, kuna mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja teiste kassatsioonkaebuse väidete kohta lisab kolleegium, et nõustub hagejaga, et objekti täiendavatel puudustel ei ole seost kostja tasaarvestuseks esitatud vastunõuetega, sest kostja tasaarvestuseks kasutatavad leppetrahvinõuded seostuvad väidetavate vahetähtaegade rikkumise ja töövõtulepingu lõpetamisega. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas kostja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. Juhul, kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et tasaarvestus on põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud.
III
16.Maakohus tuvastas, et hageja on Swedbank AS-ga sõlminud garantiilepingu 60 000 eurole teostusgarantii seadmiseks nõuete esitamise lõpptähtpäevaga 30. september 2014. Garantiilepingu p 2 järgi garanteerib garant garantii saajale esimesel nõudmisel kuni 60 000 euro suuruse summa tasumise garantiikirjas toodud tingimustel ja p 3 järgi peab garantiisaaja garantiikirja alusel väljamakse saamiseks esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, mis sisaldab garantii saaja kinnitust garantii tellija poolse lepingust tuleneva kohustuse rikkumise kohta ning rikutud kohustuse kirjeldust. Kostja esitas selle alusel maksenõude 60 000 euro saamiseks ning hageja esitas kolm alternatiivset nõuet, et välistada garantiilepingu alusel raha kostjale väljamaksmist: 1) asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega, millega kostja loobub garantiikirja alusel väljamaksete taotlemisest või 2) kohustada kostjat tagama, et garantiikirja alusel ei tehtaks kostjale väljamakseid ning juhuks, kui kostja vastavat kohustust ei täida, mõista kostjalt välja kahjuhüvitisena 60 000 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kahjuhüvitise täieliku laekumiseni või 3) tuvastada, et kostjal puudub garantii alusel väljamaksete saamise õigus. Maakohus leidis, et otstarbekas on lähtuda hageja tuvastusnõudest, ja tuvastas, et kostjal ei ole õigust garantiikirja alusel väljamaksete saamiseks, sest hageja töös esinesid pisipuudused, mis ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Kolleegium selgitab, et hagejal on iseenesest õigus esitada tuvastusnõue, et kostjal ei ole õigust pangagarantiid realiseerida. Sarnaselt on kolleegium olnud varasemas praktikas, küll hagi tagamise kontekstis, seisukohal, et hagi tagamise korras on põhimõtteliselt võimalik keelata kolmandast isikust garandil väljamaksete tegemine kostjatele (Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-174-10, p 11; 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 11). Kolleegium leidis aga seejuures, et isikul on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-7-12, p 11). Kolleegium selgitas samas, et otsuse p-s 11 öeldut arvestades võiks hagi tagamine taotletud viisil olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Kolleegium leiab, et isikul on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Eeltoodu on asjakohane ka praegusel juhul. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas garantii realiseerimisega rikuks kostja pooltevahelist lepingut. Üksnes sel juhul saab jaatada hageja tuvastushuvi.
17.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel
tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.