Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-40-10 Tartu, 8. juuni 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Osaühingu Saktoran Ehitus hagi Swedbank Liising Aktsiaseltsi (varasem ärinimi Aktsiaselts Hansa Liising Eesti) vastu 450 000 krooni saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-31631 Osaühingu Saktoran Ehitus kassatsioonkaebus 450 000 krooni Hageja Osaühing Saktoran Ehitus (registrikood 11133709), esindaja vandeadvokaat Raul Oberg Kostja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248), Kolmas isik kostja poolel AS Reval Credit (varasem ärinimi aktsiaselts REVAL LIISING) (registrikood 10589092) 10. mai 2010. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-31631 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Osaühingu Saktoran Ehitus kanda.
3.Arvata Gerli Kahki poolt Osaühingu Saktoran Ehitus kassatsioonkaebuselt 3. märtsil 2010. a tasutud kautsjon 4500 (neli tuhat viissada) krooni riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Saktoran Ehitus (hageja) esitas 27. oktoobril 2006 Harju Maakohtule hagi Swedbank Liising Aktsiaseltsi (varasem ärinimi Aktsiaselts Hansa Liising Eesti) vastu 450 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Mihkel Valmet 11. novembril 2003 notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa müügilepingu, millega M. Valmet müüs kostjale 1/2 mõttelist osa Pärnus Toominga 1 asuvast kinnistust. Müügilepingu p 4.1 kohaselt oli kinnistu mõttelise osa müügihinnaks 850 000 krooni. Lepingu müügihinnast tasus kostja vaid lepingu p-s 4.2 nimetatud summa, s.o 400 000 krooni. Lepingu p 4.1 kohaselt oli kostja tasunud ülejäänud osa müügihinnast (s.o 450 000 krooni) enne lepingu sõlmimist. Tegelikult ei tasunud kostja M. Valmetile 450 000 krooni müügihinnast.
13.jaanuaril 2005 sõlmis M. Valmet Hillar Taltsiga nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega loovutas kinnistu mõttelise osa müügihinnast tasumata osa (450 000 krooni) nõude kostja vastu.
24.jaanuaril 2006 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutas H. Talts eelnimetatud nõude hagejale. 22. märtsil 2006 esitas hageja kostjale nõude 11. novembril 2003 M. Valmeti ja kostja vahel sõlmitud müügilepingust tuleneva 450 000 krooni suuruse võlgnevuse vabatahtlikuks tasumiseks
hiljemalt 31. märtsiks 2006. Nimetatud nõudele vastas kostja 4. aprillil 2006, et kuna Toominga 1 kinnistu 1/2 mõttelise osa müügi puhul oli tegemist nn sale and lease back tüüpi tehinguga ning M. Valmet asus müüdud vara aktsiaseltsi (AS) REVAL LIISING kaudu tagasi omandama, siis väljamaksmisele ja tagasimaksmisele mittekuuluva summa osa on omavahel tasaarvestatud juba liisingulepingus, mis sõlmiti enne notari juures tehtud tehingut. Sellega kostja sisuliselt tunnistas, et müügilepingu sõlmimise ajaks ei olnud ta tegelikult tasunud M. Valmetile lepingu p-s 4.1 nimetatud osa müügihinnast. Eelnimetatud vastuses viitas kostja muu hulgas nõude täitmise tõendamiseks enda ja AS-i REVAL LIISING ning AS-i REVAL LIISING ja M. Valmeti vahel sõlmitud tagasiostuõigusega üürilepingule, kuid oma väidete, sh nõudeõiguse puudumise tõendamiseks kostja viidatud dokumente hagejale ei esitanud. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 450 000 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et kostja ja M. Valmet tegid nn sale and lease back tüüpi tehingu. 5. novembril 2003 sõlmisid kostja ja AS REVAL LIISING liisingulepingu. Nimetatud liisingulepingu p 6.1 kohaselt kohustus kostja omandama M. Valmetilt mõttelise osa Toominga 1 kinnistust. Vara M. Valmetilt vastuvõtmisel esindas kostjat liisingulepingu p 8.2 alusel AS REVAL LIISING. M. Valmetil on tekkinud iseseisev õigussuhe AS-ga REVAL LIISING, kes on kostja nõusolekul andnud liisingulepingu alusel AS-i REVAL LIISING kasutusse antud vara üürilepingu alusel edasi M. Valmeti kasutusse. Kostja, OÜ Reilen Tootmine, AS-i REVAL LIISING ja M. Valmeti 3. veebruaril 2005 sõlmitud kokkuleppest nähtuvalt sõlmis kostja OÜ-ga Reilen Tootmine 7. detsembril 2004 müügi- ja asjaõiguslepingu vara võõrandamiseks 850 000 krooni eest OÜ-le Reilen Tootmine. Eeltoodu kinnitab veelkord nn sale and lease back tehingu puudumist M. Valmeti ja kostja vahel. 3. veebruari 2005. a kokkuleppe sõlmimise ajaks oli M. Valmet oma nõude kostja vastu loovutanud juba kolmandale isikule ning seega ei olnud M. Valmetil 3. veebruaril 2005 enam kinnistu mõttelise osa müügilepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. 5. novembril 2003 sõlmisid AS REVAL LIISING ja kostja liisingulepingu, mille alusel kostja kohustus M. Valmetilt omandama vara, mille ostuhinna kohustus kostjale liisingulepingu alusel hüvitama AS REVAL LIISING. Liisingulepingus oli vara maksumusena märgitud 54 324,76 eurot ehk 850 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja täitis müügilepingu p-des 4.2.1-4.2.3 sätestatud raha ülekandmise kohustuse. Pooled vaidlevad selle üle, et M. Valmet ei saanud kostjalt müügilepingu p-s 4.1 sätestatud müügihinnast 450 000 krooni. Praegusel juhul on tegemist nn sale and lease back tüüpi tehinguga, kus vara müüja müüb talle kuuluva vara finantseerimisasutustele, saades finantseerimisasutustelt vastu finantseerimissumma, mida hakkab finantseerimisasutusele liisingulepingu/üürilepingu vms alusel tagastama. Praegusel juhul täitis finantseerimisasutuse kohustusi kostja, kes ostis M. Valmetilt vara, mille maksumus oli 850 000 krooni, ning kandis M. Valmeti taotletud finantseeringusumma 400 000 krooni M. Valmetile müügilepingus sätestatud tingimustel. Vara jäi M. Valmeti valdusse ja kasutusse ning M. Valmet pidi üürilepingu järgi tasuma AS-le REVAL LIISING kuumakseid. Üürilepingu p 2.1.3 kohaselt kohustus
AS REVAL LIISING pärast seda, kui M. Valmet on kõik üürilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud, loobuma liisingulepingust tulenevast vara omandamise õigusest M. Valmeti kasuks. Seega sai M. Valmet vastavalt oma taotlusele AS-lt REVAL LIISING finantseeringuna 400 000 krooni, mis kanti M. Valmetile üle tingimustel, mille kostja oli sätestanud müügilepingus. Tehingu koguhinnana notariaalses lepingus esitatakse seda tüüpi tehingute puhul alati vara tegelik maksumus, mis tasaarvestatakse selle osaga vara müügihinnast, mida välja ei maksta, ehk omafinantseeringu osaga. Praegusel juhul oli M. Valmeti omafinantseeringu osa 450 000 krooni. Seega ei tulnud müügihinnast 450 000 krooni M. Valmetile tegelikult üle kanda, vaid see tasaarvestati müügihinnaga 850 000 krooni. Nimetatut on M. Valmet kinnitanud ka müügilepingule allakirjutamisega. Nimelt kinnitab M. Valmet lepingu p-s 4.1, et müügihinnast 450 000 krooni on kostjale tasutud enne müügilepingu sõlmimist. M. Valmet on seega loovutanud kostja vastu olematu nõude, mistõttu kostja vastu esitatud hagi on põhjendamatu ja tõendamata.
3.16. jaanuaril 2008 kaasas Harju Maakohus menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel AS-i Reval Credit (varasem ärinimi AS REVAL LIISING). Kolmas isik leidis, et hagi on alusetu nii kostja kui ka kolmanda isiku suhtes. Nõue kolmanda isiku vastu on aegunud. Kohtuistungil ühines kolmas isik kostja seisukohtadega.
4.Harju Maakohus jättis 20. oktoobri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et M. Valmet müüs 11. novembril 2003 müügilepingu alusel kostjale 1/2 suuruse mõttelise osa Pärnus Toominga 1 asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega, mille maksumus oli 850 000 krooni, ning kostja kandis M. Valmeti taotletud finantseeringusumma 400 000 krooni M. Valmetile üle müügilepingus sätestatud tingimustel. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal lasub 11. novembri 2003. a müügilepingu alusel kohustus tasuda M. Valmetile 450 000 krooni. Kinnistu jäi M. Valmeti valdusse ja kasutusse ning M. Valmet pidi 29. oktoobri 2003. a üürilepingu järgi tasuma AS-le REVAL LIISING kuumakseid. Lepingu lõpptähtajaks olid AS REVAL LIISING ja M. Valmet kokku leppinud 29. oktoobri 2013. Üürilepingu p-s 2.1.3 kokkulepitu kohaselt kohustus AS REVAL LIISING pärast seda, kui M. Valmet on kõik üürilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud, loobuma liisingulepingust tulenevast vara omandamise õigusest M. Valmeti kasuks. M. Valmeti 6. detsembri 2004. a taotlus lõpetada üürileping vara võõrandamise tõttu OÜ-le Reilen Tootmine, 3. veebruaril 2005 kostja, OÜ Reilen Tootmine, AS-i REVAL LIISING ja M. Valmeti sõlmitud kokkulepe ning 9. veebruaril 2005 kostja, OÜ Reilen Tootmine, Urmas Ehrlichi ja AS-i Hansapank sõlmitud kokkulepe kinnistu mõttelise osa müügilepingu lõpetamise kohta, ostueesõiguse teostamise avalduse alusel sõlmitav omandi üleandmise kokkulepe, kaasomandi valdamise ja kasutamise korra märkuse kustutamise avaldus, hüpoteegi seadmise leping, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise leping ja asjaõigusleping kinnitavad üheselt, et M. Valmet ei suutnud endale võetud
üürilepingust tulenenud kohustust täita ja sellest tulenevalt kõnealust vara tagasi omandada. Tehinguid kogumis hinnates leidis maakohus, et tegemist on nn sale and lease back tüüpi tehinguga, mis on sõlmitud lähtuvalt eeskätt M. Valmeti tahtest saada 400 000 krooni, jätkuvalt vallata Pärnus Toominga 1 asuvat vara ning tahtest üürilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohasel täitmisel vara tagasi omandada. Väär on hageja seisukoht, et M. Valmetil on tekkinud iseseisev õigussuhe ASga REVAL LIISING, kes on kostja nõusolekul andnud liisingulepingu alusel AS-i REVAL LIISING kasutusse antud vara üürilepingu alusel edasi M. Valmeti kasutusse, sest kõiki viidatud M. Valmeti tehinguid kostja ja kolmanda isikuga tuleb vaadelda kogumis. Kui vaadelda tehinguid eraldi, ei saanuks M. Valmet soovitud finantseeringut. M. Valmeti omafinantseeringu osa oli 450 000 krooni, mistõttu ei tulnud müügihinnast 450 000 krooni M. Valmetile tegelikult üle kanda, vaid see tasaarvestati müügihinnaga 850 000 krooni. M. Valmet on kinnitanud müügilepingule allakirjutamisega, et müügihinnast 450 000 krooni on müüjale tasutud enne müügilepingu sõlmimist. Uus võlausaldaja H. Talts, kes pidas tol ajal Pärnus väidetavalt konsultatsioonifirmat ja tegeles probleemsete ettevõtetega ning majandustegevusest tulenevate probleemidega, pidanuks oma teadmistele majandus- ja kutsetegevuses tuginedes võtma kinnituse kostjalt nõude loovutamise dokumendi edastamise kohta. Sellist kirjalikku kinnitust ei ole ja kostja eitab loovutusdokumendi saamist. Kuivõrd kostja ei eita oma teadmist 24. jaanuari 2006. a loovutusest ja kuna nii M. Valmet, kostja kui ka kolmas isik on pooled 3. veebruari 2005. a kokkuleppes, ei ole piisavalt usaldusväärne hageja tõend H. Taltsi ütluste näol, tõendamaks, et 13. jaanuari 2005. a loovutusdokumendist teatati kostjale. Seega pole piisavat tõendatud, et kostja teadis 13. jaanuaril 2005 toimunud nõude loovutusest.
3.veebruari 2005. a kokkulepet on pooled käsitanud kompromissilepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 tähenduses ja kinnitavad kokkuleppe p-s 5, et pärast selle kokkuleppe sõlmimist ja nõuetekohast täitmist puuduvad neil igasugused vastastikused pretensioonid ja nõuded, kumbki pool ei nõua teiselt varasemate õigussuhete revideerimist ega esita tulenevalt varasematest õigussuhetest või poolte vahel toimunud faktilistest asjaoludest teineteisele mingeid nõudeid. Seega on dokumendis kokku lepitud, et M. Valmetil ei ole mingeid nõudeid kostja vastu. Kokkulepe on VÕS § 169 lg 2 kohaselt kehtiv ka vaidluse poolte suhtes. Nõudeõiguse loovutamise tehingud ei muuda kokkuleppe kehtivust, sh M. Valmeti antud kinnitusi, sest kokkulepet sõlmides võlgnik ilmselt loovutusest ei teadnud ega pidanudki teadma. 3. veebruari 2005. a kokkulepe kehtib, vastupidine pole tõendatud. Arvestades seda, et kõnealused tehingud kogumis on käsitatavad nn sale and lease back tüüpi tehinguna, et algne võlausaldaja M. Valmet on kinnitanud lepingus, et talle on tasutud 450 000 krooni, ja 3. veebruari 2005. a kokkuleppes, et tal puuduvad nõuded kostja vastu, ei ole kostjal 11. novembri 2003. a lepingu järgi kohustust tasuda 450 000 krooni.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. 3. veebruari 2005. a kokkulepe kostja ja M. Valmeti vahelises suhtes on VÕS § 207 lg 2 kohane poolte kokkulepe võlasuhte puudumise kohta, mis puudutab Pärnus Toominga 1 asuva kinnistu 1/2 mõttelise osaga tehtud ja tehtavaid tehinguid (negatiivne võlatunnistus). M. Valmet ja tema eriõigusjärglane ei ole esitanud nõuet nimetatud negatiivse võlatunnistuse väljanõudmiseks alusetu rikastumise sätete järgi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 450 000 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda, või saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei nähtu 11. novembri 2003. a müügilepingust, et M. Valmet ja kostja oleks leppinud kokku, et müügilepingu punktis 4.1 nimetatud müügihinna osa (450 000 krooni) tasaarvestatakse. Kostja ja M. Valmet ei ole sõlminud kinnistu kohta muid lepinguid, mille alusel oleks kostja andnud M. Valmeti kasutusse 1/2 mõttelist osa Pärnu linnas Toominga 1 asuvast kinnistust või mille alusel oleks M. Valmetil tekkinud kostja vastu 450 000 krooni suurune kohustus, mis oleks andnud aluse M. Valmeti ja kostja vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Liisingulepingu sõlmisid 5. novembril 2003 kostja ja AS REVAL LIISING. Nimetatud liisingulepingu p 6.1 kohaselt kohustus kostja omandama M. Valmetilt 1/2 mõttelist osa Pärnu linnas Toominga 1 asuvast kinnistust, kinnistu kasutamise eest kohustus kostjale tasuma tasu ehk liisingumakseid AS REVAL LIISING, sh tekkis AS-l REVAL LIISING nn omafinantseeringu tasumise kohustus. Ringkonnakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 208 lg 1 ning ekslikult asunud seisukohale, justkui oleks M. Valmeti ja kostja vahel tekkinud nn sale and lease back tunnustele vastav õigussuhe. Puuduvad tõendid, millest tuleneks M. Valmeti 450 000 krooni suurune kohustus kostja vastu või vastastikuste nõuete tasaarvestamine. Jättes tuvastamata vastastikuste kohustuste olemasolu, on ringkonnakohus põhjendamatult nõustunud maakohtu seisukohaga, justkui oleks M. Valmetile tasumata jäänud müügihinna osa 450 000 krooni tasaarvestatud M. Valmeti kohustusega (nn omafinantseering) kostja vastu. Nii kostja kui ka kolmas isik on kinnitanud, et vaidlusalust 450 000 krooni ei ole kumbki M. Valmetile kunagi üle andnud. Ringkonnakohus on jätnud tuvastamata, millisel õiguslikul alusel oli kostjal õigus jätta müügilepingu p-s 4.1 nimetatud müügihinna osa M. Valmetile tasumata. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja väite, et liisinguleping, mille objektiks oli kinnisasi, pidi olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, on ebaõigesti asunud seisukohale, nagu oleks
M. Valmet 3. veebruari 2005. a kokkuleppega kinnitanud nõuete puudumist kostja vastu ning et nimetatud kokkulepe tuleb vaidlusaluse nõude osas lugeda kehtivaks. Tunnistaja H. Talts on andnud veenvaid ütlusi selle kohta, et tema M. Valmetilt nõude omandanud isikuna toimetas nõude loovutamise lepingu kostja Tallinnas Liivalaia tänaval asuvasse peakontorisse. Seega on tõendatud kostja teavitamine 13. jaanuaril 2005 toimunud nõude loovutamisest ning ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, on põhjendamatult jätnud kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2. VÕS § 169 kohaldamine on põhjendamatu. 3. veebruari 2005. a kokkuleppest ei nähtu, et M. Valmet oleks selgesõnaliselt kinnitanud oma nõuete puudumist kostja vastu. Nimetatud kokkulepe reguleerib sisuliselt kostja ja OÜ Reilen Tootmine vahel tekkinud õigussuhteid ning kokkuleppest ei nähtu, et kostja on 11. novembri 2003. a müügilepingu alusel jätnud M. Valmetile 450 000 krooni tasumata. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist ja nõude tunnustamist üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid. 3. veebruari 2005. a kokkuleppe sisu on ebaselge ning sellest ei nähtu, milliseid M. Valmeti ja kostja vahelisi õigussuhteid kokkulepe reguleerib.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on 11. novembri 2003. a müügilepingu järgi 450 000 krooni tasumise kohustus või mitte.
12.Maakohus leidis, et 3. veebruari 2005. a kokkulepet on pooled käsitanud kompromissilepinguna VÕS § 578 tähenduses ja kinnitavad kokkuleppe p-s 5, et pärast selle kokkuleppe sõlmimist ja nõuetekohast täitmist puuduvad neil igasugused vastastikused pretensioonid ja nõuded, kumbki pool ei nõua teiselt varasemate õigussuhete revideerimist ega esita tulenevalt varasematest õigussuhetest või poolte vahel toimunud faktilistest asjaoludest teineteisele mingeid nõudeid. Seega on dokumendis kokku lepitud, et M. Valmetil ei ole mingeid nõudeid kostja vastu. Ringkonnakohus leidis, et
3.veebruari 2005. a kokkulepe kostja ja M. Valmeti vahelises suhtes on VÕS § 207 lg 2 kohane poolte kokkulepe võlasuhte puudumise kohta, mis puudutab Pärnus Toominga 1 asuva kinnistu 1/2 mõttelise osaga tehtud ja tehtavaid tehinguid (negatiivne võlatunnistus). Hageja seevastu leiab, et
3.veebruari 2005. a kokkuleppest ei nähtu, et M. Valmet oleks selgesõnaliselt kinnitanud oma nõuete puudumist kostja vastu.
3.veebruaril 2005 kostja, OÜ Reilen Tootmine, AS-i REVAL LIISING ja Mihkel Valmeti sõlmitud kokkuleppe p 5 kohaselt asendavad sellest kokkuleppest tulenevad õigused ja kohustused edasiulatuvalt kõiki varasematest kokkulepetest pooltele tulenenud õigusi ja kohustusi. Sama punkti teise lause kohaselt pooled kinnitavad, et pärast selle kokkuleppe sõlmimist ja nõuetekohast täitmist puuduvad neil igasugused pretensioonid ja nõuded, kumbki pool ei nõua teiselt varasemate
õigussuhete revideerimist ega esita tulenevalt varasematest õigussuhetest või poolte vahel toimunud faktilistest asjaoludest teineteisele mingeid nõudeid. Kokkuleppe päises on pooled märkinud, et alljärgnev kokkulepe on sõlmitud, võttes arvesse, et: 1) liisinguandja (kostja), üürnik (Mihkel Valmet) ja AS REVAL LIISING sõlmisid 29. oktoobril 2003 üürilepingu nr 03100546, mille esemeks oli 1/2 mõttelist osa kinnistust (reg osa nr 277), Toominga 1, Pärnu (vara); 2) liisinguandja (kostja) ja üürnik (Mihkel Valmet) sõlmisid 11. novembril 2003 vara müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt omandas liisinguandja üürnikult vara hinnaga 850 000 Eesti krooni; 3) üürileping lõpetati
7.detsembril 2004 üürniku (Mihkel Valmet) ja AS-i REVAL LIISING vastastikusel kokkuleppel selliselt, et vara valdus ja juhusliku hävimise riisiko jäi üürnikule (Mihkel Valmet); 4) liisinguandja (kostja) ja OÜ Reilen Tootmine sõlmisid 7. detsembril 2004 vara müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt müüs liisinguandja (kostja) OÜ-le Reilen Tootmine vara hinnaga 850 000 Eesti krooni; 5) vara suhtes seadusest tulenevat ostueesõigust omav isik Urmas Ehrlich teatas 5. jaanuaril 2005 Tallinna notar Evelyn Rootsile enda soovist kasutada vara ostueesõigust. Kokkuleppe p 1 kohaselt on kokkuleppe pooled leppinud kokku, et juhul kui liisinguandja (kostja) ilmub 9. veebruaril 2005 Tallinna notar Evelyn Rootsi juurde ja allkirjastab vara müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt läheb vara omandiõigus 850 000 Eesti krooni eest üle liisinguandjalt (kostjalt) Urmas Ehrlichile, siis loobuvad kõik ülejäänud kokkuleppe pooled selles kokkuleppes märgitud tingimustel oma olemasolevatest ja tulevikus tekkida võivatest nõuetest liisinguandja (kostja) vastu. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Kompromissilepinguks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Kolleegium leiab eelnevast tulenevalt, et pooled loobusid 3. veebruari 2005. a kokkuleppe alusel eelduslikult vastastikku üksnes kokkuleppes nimetatud läbi räägitud kehtivatest lepingutest tulenevatest nõuetest.
13.Kolleegium nõustub kohtute tuvastatuga, et kuna ei ole tõendatud kostja teavitamine 13. jaanuaril 2005 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust, millega Mihkel Valmet loovutas Hillar Taltsile kostja ja M. Valmeti vahel sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude 450 000 krooni, ei muuda nõudeõiguse loovutamise tehingud 3. veebruari 2005. a kokkuleppe kehtivust, sh M. Valmeti antud kinnitusi. VÕS § 169 lg 2 kohaselt, kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud võlausaldajaga ja tehingut või muud
toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutamisest teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks. Seega kehtib 3. veebruari 2005. a kokkulepe mh osas, millega M. Valmet loobus
11.novembri 2003. a kehtivast müügilepingust kostja vastu tulenevatest nõuetest, sh müügihinna 450 000 krooni tasumise nõudest.
14.Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et M. Valmeti ja kostja vahel tehtud tehingute puhul oli tegemist nn sale and lease back tüüpi liisingulepinguga/tehinguga. Tulenevalt Riigikohtu praktikast, kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu
13.veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14; 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1150-06, p 14; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21). Praegusel juhul on M. Valmet ja kostja sõlminud 11. novembril 2003 notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu, kuid AS-i REVAL LIISING ja kostja vahel sõlmitud liisinguleping ning kostja, AS-i REVAL LIISING ja Mihkel Valmeti vahel 29. oktoobril 2003 sõlmitud üürileping on notariaalselt tõestamata. Kui tegemist on tervikuna sale and lease back tüüpi lepinguga, toob notariaalse vorminõude rikkumine kaasa ka notariaalselt tõestatud müügilepingu tühisuse. Eeldatavasti loobusid M. Valmet ja teised 3. veebruari 2005. a kokkuleppe pooled läbi räägitud kehtivatest lepingutest tulenevatest nõuetest (vt otsuse p 12), mitte aga tühistest tehingutest tulenevatest nõuetest. Kuna hageja on hagis tuginenud üksnes sellele, et talle on loovutatud 11. novembri 2003. a müügilepingust tulenev 450 000 krooni suurune müügihinna tasumise nõue (mitte tühisest tehingust tulenev nõue) ning hagis esitatud 11. novembri 2003. a müügilepingust tulenevast müügihinna 450 000 krooni tasumise nõudest on M. Valmet 3. veebruari 2005. a kokkuleppe järgi loobunud, on hagi rahuldamata jätmine põhjendatud. Seega puudub alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks seetõttu, et kohtud pole hinnanud kogu sale and lease back tüüpi lepingu/tehingu kehtivust vorminõude rikkumise tõttu ja käsitlenud võimalikke tühisest tehingust tulenevaid nõudeid. Hageja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
15.Hageja tasutud kassatsioonikautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.