Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-141-09 Tartu, 22. detsember 2009. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu J. A hagi V. J vastu abikaasade ühisvara jagamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 202-120 J. A kassatsioonkaebus 472 085 krooni 50 senti Hageja J. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eva Tibar Kostja V. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Paul Järve 30. november 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-120.
2.Jätta jõusse Pärnu Maakohtu 20. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-120.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada Aleksei Ratnikovile J. A kassatsioonkaebuselt 10. juulil 2009. a tasutud kautsjon 500 (viissada) krooni ja 2. septembril 2009. a tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. A (edaspidi hageja) esitas 23. aprillil 2002. a Pärnu Maakohtule hagiavalduse V. J (edaspidi kostja) vastu abikaasade ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 26. mail 1995 ja lahutati 16. aprillil 1998. Poolte ühisvara hulka kuulub Pärnus Kanali 14d asuv hoone väärtusega 887 000 krooni, Pärnus Xxxxx xx asuvatest hoonetest 2/3 mõttelist osa väärtusega 1 284 000 krooni, 14 sõidukit koguväärtusega 14 000 krooni ja OÜ Lasuliit osa väärtusega 10 000 krooni ning videomagnetofon Philips väärtusega 1000 krooni. Kokku on ühisvara väärtus 2 196 000 krooni. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada ka Pärnus Mai 39-33 asuva korteri müügist saadud 165 000 krooniga. See korter on poolte 27. aprilli 1998. a ühisvara jagamise lepingu kohaselt hageja lahusvara, kuid võõrandamisest saadud raha kanti kostja pangakontole. Hageja palus jätta kogu ühisvara kostjale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1 180 500 krooni või alternatiivselt 1 263 000 krooni sõltuvalt sellest, kuidas kohus jagab Mai 39-33 asuva korteri müügist saadud raha.
2.Kostja võttis omaks, et poolte abielusuhted lõppesid 16. aprillil 1998 ning selle aja seisuga on jagatavaks ühisvaraks 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx asuvatest hoonetest, 14 sõidukit koguväärtusega 14 000 krooni, osaühingu osa väärtusega 10 000 krooni, videomagnetofon väärtusega 1000 krooni ja Mai 39-33 asuv korter väärtusega 165 000 krooni. Xxxxx xx asuvate hoonete 2/3 mõttelise osa väärtus on 458 600 krooni. Kanali 14d asuv hoone on
hävinud, mistõttu ei ole seda võimalik jagada. 27. aprillil 1998 sõlmitud ühisvara jagamise lepinguga sai hageja endale Mai 39-33 asuva korteri. See oli hageja oma vaatamata sellele, et korteri võõrandamisel 27. novembril 1998 kanti müügisumma 165 000 krooni kostja pangakontole. Seda seetõttu, et hageja oli kostjale võlgu ja võlg tasuti enda vara võõrandamisest saaduga. Seega tuleb 165 000 krooni arvata maha hagejale makstavast hüvitisest. Kostja oli nõus hagejale maksma 76 500 krooni.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 1. septembri 2003. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis kostja omandisse Kanali 14d asuva hoone, mille väärtuseks on 430 000 krooni, 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx asuvatest hoonetest, mille väärtuseks on 440 000 krooni, videomagnetofoni, osaühingu osa väärtusega 10 000 krooni ja sõidukid koguväärtusega 14 000 krooni. Ülejäänud vara ei lugenud maakohus ühisvaraks ja jättis selles osas hagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara arvel hageja kasuks välja hüvitise 447 500 krooni.
4.Tallinna Ringkonnakohus muutis 26. novembri 2004. a otsusega maakohtu otsust hagejale väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitise 365 000 krooni.
5.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 20. mai 2005. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus märkis otsuses, et kuna ühisomandis olnud hooned on muutunud seoses nende juurde maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks ning hageja taotleb kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt hüvist, on ringkonnakohus õigesti välja mõistnud kostjalt hüvitise hageja kasuks. Kohtud on ühisvara väärtuse kindlakstegemisel valesti lähtunud Kanali 14d kinnistu väärtusest, mitte sellel asuva hoone väärtusest. Õige ei ole kostja väide, et ühisvara väärtus oleks tulnud kindlaks teha ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga. PKS § 18 lg 2 järgi määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Hageja esitas ühisvara jagamise nõude pärast abielu lahutamist. Seaduse mõttes on ühisvara jagamise aeg nõude menetlemine esimese astme kohtus (PKS § 18 lg 5), mitte iga kohtuastme kohtuotsuse tegemise kuupäev. Ringkonnakohus on õigesti arvestanud poolte ühisvara jagamisel enamsaadud vara arvelt hüvitise väljamõistmisel hagejale jäänud korteri väärtusega.
6.Asja uuel läbivaatamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 10. novembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
7.Pärnu Maakohus rahuldas 20. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ning jättis kostjale Kanali 14d asuva hoone väärtusega 505 000 krooni, 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx asuvatest hoonetest väärtusega 1 284 000 krooni, 14 sõidukit koguväärtusega 14 000 krooni, osaühingu osa väärtusega 10 000 krooni ja videomagnetofoni väärtusega 1000 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise 824 500 krooni. Kohus luges, et Mai 39-33 asuva korteri jätsid pooled 27. aprillil 1998 sõlmitud lepinguga hageja omandisse. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb Kanali 14d asuva ehitise kui vallasasja väärtuse tuvastamisel lähtuda kohtu määratud ekspertiisi aktist, mille kohaselt oli 13. aprillil 2007 selle vallasasja väärtuseks
505 000 krooni. Eksperdi hinnangul on Kanali 14d asuval hoonel turuväärtus ka pärast 2005. a jaanuaritormi, sest ehitis ei hävinud loodusõnnetuses täielikult. Ekspert selgitas kohtuistungil, et hindamisel on arvestatud asjaoludega, et hoone on seaduslik ja sellel on kehtiv ehitusluba, hoone on madala ehituskvaliteediga ning hoone müügiga kaasneb maa erastamise õigus. Kostja ei ole tõendanud, et hoonel ei olnud ehitusluba ja et selle väärtus on pärast ekspertiisi tegemist vähenenud. Kostja esitatud linnavalitsuse ettekirjutus-hoiatus ei tõenda, et hoonel ei ole mingit väärtust. Hoone väärtus ei saa olla olematu, sest kostja sai Kanali 14d asuva maa omanikuks ühisvaraks olnud hoone juurde maa erastamisega. Xxxxx xx asuva vallasasjast ehitise 2/3 mõttelise osa väärtuse määramisel tuleb samuti lähtuda kohtu määratud ekspertiisi aktist, mille kohaselt oli selle vallasasja väärtuseks 1 284 000 krooni. Kuna kostja esitatud kinnisvarabüroo koostatud ekspertiisiaktis käsitleti linna hoonestamata maa turgu üldiselt, arvestamata vaidlusalust hoonet eraldi, ei ole see nii usaldusväärne tõend kui kohtu määratud ekspertiisi akt.
8.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti välja hageja kasuks rahaline hüvitis 824 500 krooni, ja uue otsusega mõista välja mitte rohkem kui 200 000 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei taganud maakohus omandi väärtuse määramist selle kaotamise aja seisuga. Xxxxx xx ja Kanali 14d asuvate vallasasjade väärtus määrati kindlaks 13. aprilli 2007. a seisuga, s.o üks aasta ja poolteist kuud enne asja arutamist kohtuistungil 30. mail 2008. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata kostja esitatud kinnisvarabüroo 12. mai 2008. a arvamusega, millest nähtub maa keskmine hind Pärnus ühisvara jagamise ajal. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et linnavalitsuse ettekirjutuse kohaselt oli Kanali 14d asuv hoone pärast 2005. a jaanuaritormi sellises olukorras, et tuli lammutada. Kui maakohus ei pidanud võimalikuks arvestada kostja esitatud tõenditega, oleks kohus pidanud määrama kordusekspertiisi. Kostja esitatud kinnisvarabüroo arvamuse järgi on Kanali 14d asuva hoone ehitusõiguse väärtus 100 000 krooni ja Xxxxx xx asuvate hoonete väärtuseks 500 000 krooni. Seega on ühisvara väärtuseks 600 000 krooni. Hageja on kostjalt saanud juba 165 000 krooni. Arvestades, et hageja kasvatab last, on kostja nõus maksma lisaks 200 000 krooni.
9.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis poolte ühisvara hulka kuulunud asjad kostjale ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise, ning tegi selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus luges hagejale jäetava Kanali 14d asuva hoone väärtuseks 426 415 krooni ja Xxxxx xx asuvate hoonete 2/3 mõttelise osa väärtuseks 418 414 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 325 414 krooni 50 senti. Poolte apellatsioonimenetluse kohtukulud jättis ringkonnakohus kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende abielusuhted lõppesid 16. aprillil 1998. Maakohus tuvastas, et abielusuhete lõppemise ajal oli poolte ühisvaraks Mai 39-33 asuv korter,
2/3 mõttelist osa Xxxxx xx asuvatest vallasasjadest ehitistest, Kanali 14d asuv vallasasjast ehitis, 14 sõidukit, osaühingu osa ja videomagnetofon. Pooled ei vaidle kostjale jäänud osaühingu osa, sõidukite ja videomagnetofoni väärtuse üle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada hagejale jäänud Mai 39-33 asuva korteri väärtusega selle müümise ajal 1998. a (165 000 krooni). Maakohus lähtus hoonete turuväärtuse hindamisel valesti eksperdiarvamustest, milles määrati nende väärtused kindlaks 13. aprilli 2007. a seisuga. Kohtupraktikas väljakujunenud üldpõhimõtte kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, jagatava ühisvara väärtust hinnatakse aga ühisvara jagamise aja seisuga. Samas tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta omandi väärtuse kindlakstegemisel võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kui abikaasadele kuulunud ühisvaraks olevat hoonet ehitab ja parendab pärast abielusuhete lõppemist üks abikaasa, tuleb pärast lahkuminekut lisandunud väärtus arvata maha hoone väärtusest selle jagamise hetkel, st teha ühisosa väärtus kindlaks abikaasade lahkumineku aja seisuga. Xxxxx xx ja Kanali 14d asuvate vallasasjadest ehitiste väärtust tuleb hinnata aja seisuga, mil need lakkasid olemast vallasasjad ja muutusid kostja kinnistute osaks, s.o 28. mai 2002 seisuga. Kinnistamisega muutusid ehitised kinnisasjade osadeks ja ehitiste kui vallasasjade suhtes lõppes abikaasade ühisomand. Nende hoonete väärtuse tuvastamisel tuleb lähtuda 4. märtsil 2003 koostatud eksperdiarvamustest. Xxxxx xx kinnistu 2/3 mõttelise osa turuväärtus oli 16. aprillil 1998, s.o poolte abielusuhete lõppemise ajal 440 000 krooni. Eksperdiarvamuste kohaselt tehti sellel kinnistul asuvatel hoonetel parendus- ja renoveerimistöid. Seega tuleb lähtuda väärtusest abielusuhete lõppemise seisuga. Eksperdiarvamuse kohaselt oli Kanali 14d kinnistu turuväärtus hindamise hetkel 430 000 krooni. Kuna vallasasjast ehitise võõrandamisel läheb ostjale üle ka maa erastamise õigus, saab ehitiste kui vallasjade turuväärust leida, arvates olemasoleva kinnistu turuväärtusest maha maa erastamise ja kinnistamise kulu. Kanali 14d ehitise kinnistamine maksis kostjale kokku 3285 krooni. Seega oli Kanali 14d kinnistul asuva hoone väärtus esmakinnistamisel 426 415 krooni. Xxxxx xx asuvate vallasasjadest ehitiste kinnistamiseks pidi kostja tasuma kokku 21 585 krooni 90 senti. Seega oli Xxxxx xx ehtisite 2/3 mõttelise osa väärtuseks 16. aprilli 1998. a seisuga 418 414 krooni. Enamsaadud ühisvara arvel hagejale rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada, et ühisvara väärtus kokku oli 1 034 829 krooni (sh osaühingu osa väärtusega 10 000 krooni, sõidukid koguväärtusega 14 000 krooni, videomagnetofon väärtusega 1000 krooni, Kanali 14d hoone väärtusega 426 415 krooni, 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx hoonetest väärtusega 418 414 krooni ja Mai 39-33 korter väärtusega 165 000 krooni). Arvestades, et hageja sai ühisvara (korteri) 165 000 krooni väärtuses, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 352 414 krooni 50 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.
Kassatsioonkaebuse kohaselt kaldus ringkonnakohus alusetult kõrvale üldpõhimõttest, et ühisvara väärtus määratakse kindlaks ühisvara jagamise seisuga. Põhjendamata ja ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et poolte ühisvaraks olnud ehitiste kui vallasasjade väärtus tuleb hinnata selle aja seisuga, mil nad lakkasid olemast vallasasjad ja muutusid kostja kinnistute osaks, s.o 28. mai 2002. a seisuga. PKS § 18 ja Riigikohtu varasema praktika kohaselt tuleb ühisvara väärtus määrata ühisvara jagamise aja seisuga esimese astme kohtus. Asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus telliti uus ekspertiis. 10. juuli 2007 eksperdihinnangute kohaselt on Xxxxx xx tinglik väärtus vallasasjana 1 284 000 krooni ja Kanali 14d tinglik väärtus vallasasjana 564 000 krooni. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks ei saa nende ekspertiisiaktidega arvestada. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb hageja kasuks välja mõista väiksem hüvitis, kui mõistis välja maakohus. Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta hageja väited, et ta oli huvitatud Xxxxx xx ja Kanali 14d erastamisest, kuid kostja tegi erastamistoimingud hagejat teavitamata ja kaasamata. Seetõttu tuleb erastamiskulud jätta kostja kanda ja neid ühisvara jagamisel mitte arvestada.
12.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus mõistis õiglaselt hageja kasuks välja 352 414 krooni 50 senti, sest maakohtu väljamõistetud hüvitis 824 500 krooni on kostjat ebaõiglaselt koormav. Hageja viide enda võimalikule soovile osaleda erastamises ja sellele, et ringkonnakohus on jätnud need väited tähelepanuta, ei ole asjakohane.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
14.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, millise aja seisuga tuleb ühisvara jagamisel määrata ühisvaraks olnud ehitiste kui vallasasjade väärtus. Maakohtu otsuse kohaselt määratakse poolte ühisvara väärtus PKS § 18 lg 2 alusel kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga. Ringkonnakohus leidis, et kuna omandi kaotamise tõttu abikaasale makstav õiglane hüvitis tuleb arvestada võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb ehitiste kui vallasasjade väärtus määrata seisuga, mil need lakkasid olemast vallasasjad ja muutusid kinnisasja osaks. Kolleegium märkis tsiviilasja esimest korda lahendades 20. mail 2005 tehtud otsuses, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara PKS § 18 lg 2 järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga (tsiviilasi nr 3-2-1-47-05). Samas leidis kolleegium, et perekonnaseaduse mõttes on ühisvara jagamise aeg nõude menetlemine esimese astme kohtus. Selle seisukohaga arvestades pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel määrama poolte ühisvaraks olnud ehitiste kui vallasasjade väärtuse kindlaks ühisvara jagamise seisuga esimese astme kohtus. Ringkonnakohus jättis Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad tähelepanuta, rikkudes sellega oluliselt TsMS § 693 lg-t 2.
Kuna TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei oleks ringkonnakohus praegusel juhul võinud arvestada ka Riigikohtu muudetud seisukohaga, mille järgi saab omandi väärtuse määrata kindlaks ka ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10).
15.Ringkonnakohtu järeldus, et ehitiste kui vallasasjade väärtus tuleb määrata seisuga, mil vallasasjast ehitised muutusid kinnisasja oluliseks osaks, ei ole kooskõlas PKS § 18 lg 2 mõtte ega Riigikohtu varasema seisukohaga. Varasemas praktikas on kolleegium sedastanud, et perekonnaseadus ei reguleeri otseselt ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 65, mille kohaselt loetakse üldjuhul eseme väärtuseks selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Sellest sättest ei tulene siiski, millise aja seisuga tuleb eseme väärtus kindlaks määrata (vt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10). Korteriomandi väärtuse kindlaksmääramise kohta on kolleegium varem leidnud, et kuna ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06, p 15). Analoogset seisukohta on kolleegium väljendanud ka 9. veebruaril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05 tehtud otsuse p-s 9 kaasomandi lõpetamise kohta. Kolleegium selgitab, et kirjeldatud juhtudel oli tegemist abikaasade ühisvara jagamise ajal ühisvaras alles oleva asja jagamisega. Omandi kaotamise hetkeks oli neil juhtudel ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ning omandi kaotusena mõisteti neis lahendites abikaasade ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks (jagamise tulemusel). Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt hüvitist ehitiste kui vallasasjade eest, mida ei ole enam ühisvara jagamise ajal alles. Sellistel juhtudel ei ole rakendatav Riigikohtu eelviidatud seisukoht. Seega pidi ringkonnakohus määrama poolte ühisvaraks olnud ehitiste kui vallasasjade väärtuse kindlaks kooskõlas Riigikohtu antud juhisega (vt otsuse p 5).
16.Kuna maakohus on poolte ühisvara väärtuse määramisel lähtunud õigesti samas tsiviilasjas tehtud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohast ühisvara väärtuse kindlaksmääramise kohta, tuleb maakohtu otsus jätta jõusse.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.