2-22-1652/58 - Pankrotiõigus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.oktoobril 2013 laenulepingu nr 1247, mille kohaselt andis A. Lannusalu võlgnikule laenu 65 500 eurot, mis on täielikult tagastamata (II kd, tl 79–80). Laenulepingu kohaselt jäi laenulepingu tagatiseks võlgniku kinnistu ning A. Lannusalu nõue on tagatud pandiga (II kd, tl 97). 17. mai 2022. a nõudeavalduse täpsustusest nähtub, et 31. mai 2013. a notariaalse lepingu p-i 4.3. kohaselt on A. Lannusalu rahast 25 000 eurot kantud võlgnikule ja 10 000 euro eest on täidetud võlgniku kohustus. A. Lannusalu nõude suuruseks on 35 000 eurot (II kd, tl 82). Nõudeavalduse täpsustuse kohaselt on 1. oktoobri 2013. a laenuleping nr 1247 sõlmitud 31. mai 2013. a notariaalsest lepingust tulenevate võlgnevuste laenuna vormistamiseks. A. Lannusalu nõudele ja pandiõigusele esitasid vastuväited pankrotihaldur ja võlausaldaja MTA. Maakohus nõustus halduri ning MTA vastuväidetega ning leidis, et A. Lannusalu nõuet ei saa tunnustada. 2. novembri 2012. a laenulepinguga nr XXXXXXXXXXX (II kd, tl 94–96) andis Nordea Bank Finland Plc võlgnikule laenu 42 000 eurot eesmärgiga osta kinnistu aadressil XXXXXX, X. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine on tagatud ühishüpoteegiga XXXXXX kinnistule ning A. Lannusalule kuulunud registriosa nr XXXXXXX (XXXXXXX). 31. mai 2013. a notariaalse lepingu (II kd, tl 85–92) p-dest 2.1.1., 3.1., 3.3., 4.3.1.–4.3.2. ja nõudeavalduse täpsustusest nähtub, et A. Lannusalu omandiõiguses olnud kinnistu registriosa nr XXXXXXX oli koormatud ühishüpoteegiga summas 54 600 eurot Nordea Bank Finland Plc kasuks. Kaaskoormatud oli ka võlgnikule kuuluv kinnistu registriosa nr XXXXXX (XXXXXX). Nordea Bank Finland Plc nõustus vabastama A. Lannusalu kinnistu koormatusest ühishüpoteegiga ning kustutama hüpoteegikanne tingimusel, et Nordea Bank Finland Plc-le tasutakse 10 000 eurot. A. Lannusalu müüs oma kinnistu koos selle oluliste osadega hinnaga 35 500 eurot. Lepingu kohaselt tasutakse müügisummast 25 500 eurot võlgniku pangakontole ja 10 000 eurot Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kontole selgitusega ”Laenulepingu nr XXXXXXXXXXX osaline ennetähtaegne tagastamine”. Eelnimetatud summade tasumisega loetakse müügisumma A. Lannusalule tasutuks. 3. juunil 2013 laekus võlgniku pangakontole notariaalse lepingu alusel 25 500 eurot (II kd, tl 103). Kinnistut registriosa numbriga XXXXXXX koormava ühishüpoteegi kanne kustutati 7. juunil 2013 (II kd, tl 106). Võlgniku ja A. Lannusalu vahel 1. oktoobril 2013 sõlmitud laenulepingu nr 1247 (II kd, tl 97) p-dest 1.1.–1.2. ja 5 nähtub, et A. Lannusalu annab võlgnikule laenu 65 500 eurot ning kohustub võlgnikule laenusumma üle andma hiljemalt kolme päeva jooksul laenulepingu sõlmimise päevast arvates, laenu üleandmine toimub sularahas, tagatiseks on võlgnikule kuuluv kinnistu asukohaga XXXXXX, X linn. 25. oktoobri 2021. a hüpoteegi seadmise lepingu p-st 3.3. (koostoimes p-ga 3.1.) nähtub, et võlgnik seab XXXXXX kinnistule hüpoteegi 35 500 eurot A. Lannusalu kasuks. Hüpoteegiga on tagatud A. Lannusalu kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad võlgniku ning A. Lannusalu vahel 1. oktoobril 2013 sõlmitud laenulepingust nr 1247 ja selle lisadest (II kd, tl 98–101).

Kuigi hüpoteek on olemuselt mitteaktsessoorne tagatis, ei anna see hüpoteegipidajale abstraktset õigust kõigi hüpoteegipidaja nõuete rahuldamiseks koormatud kinnisasja arvelt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1 kohaselt annab hüpoteek hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Kuivõrd 25. oktoobri 2021. a hüpoteegi seadmise lepingu p-st 3.3. (koostoimes p-ga 3.1.) nähtub, et võlgniku kinnistut koormav A. Lannusalu kasuks seatud hüpoteek 35 500 eurot tagab A. Lannusalu nõudeid, mis tulenevad võlgniku ja võlausaldaja vahelisest laenulepingust nr 1247, siis ei ole hüpoteegi seadmise lepingu p-i 3.3. puhul tegemist laiaulatusliku ehk globaalse tagatiskokkuleppega. Tuvastamaks, milliseid nõudeid A. Lannusalu kasuks seatud hüpoteek tagab, tuleb kindlaks teha, kas ja kui jah, siis mis nõuded on A. Lannusalul võlgniku vastu tulenevalt laenulepingust nr 1247. Vastata tuleb küsimusele, kas 31. mai 2013. a notariaalsest lepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu on hõlmatud laenulepinguga nr 1247 ning seeläbi hüpoteegi seadmise lepingu p-s 3.3. sisalduva tagatiskokkuleppega ning tagatud seega kinnistut registriosa numbriga XXXXXX koormava hüpoteegiga. Maakohus nõustus pankrotihalduri ja MTA seisukohtadega, et A. Lannusalu väide, et laenulepingu nr 1247 puhul on tegemist 31. mai 2013. a notariaalse lepingu p-dest 2.1.1., 3.1., 3.3., 4.3.1.–4.3.2. tulenevate võlgnevuste laenuna vormistamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 tähenduses, on alusetu ja põhjendamata ning on vastuolus pankrotimenetluses esitatud tõenditega. Vastavalt laenulepingu nr 1247 p-le 1.2. kohustus A. Lannusalu andma võlgnikule laenu välja hiljemalt kolme päeva jooksul laenulepingu sõlmimise päevast arvates. Seega ei olnud laen laenulepingu nr 1247 sõlmimisel, ehk 1. oktoobril 2013, veel välja antud, laenu väljamaksmise kohustus muutus sissenõutavaks alles 4. oktoobrist 2013. Seega oli A. Lannusalu väitel võlgniku väidetav kohustus tekkinud juba enne laenulepingu nr 1247 sõlmimist (mai–juuni 2013), mis on aga vastuolus laenulepingu nr 1247 p-s 1.2. kirjapanduga, et A. Lannusalu kohustub võlgnikule laenu välja andma sularahas hiljemalt kolme päeva jooksul laenulepingu sõlmimise päevast arvates. Laenulepingus nr 1247 ei käsitleta 31. mai 2013. a notariaalsest lepingust väidetavalt tulenevaid nõudeid võlgniku vastu ega ka seda, et tegemist oleks väidetava kohustuse laenuna vormistamisega VÕS § 396 lg 2 tähenduses, ehk deklaratiivse võlatunnistuse loomisega. Poolte tahtele leppida kokku deklaratiivses võlatunnistuses viitab eelkõige alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis. VÕS § 396 lg 2 alusel sõlmitav leping (deklaratiivne võlatunnistus) peab sisaldama teavet esialgse võlasuhte kohta, millest tulenevalt kohustatud isik võlgneb rahasumma või asja. 1. oktoobri 2013. a laenuleping nr 1247 sellist teavet ei sisalda. Ka 31. mai 2013. a notariaalses tehingus ei käsitleta A. Lannusalu väidetavaid nõudeid võlgniku vastu ega ka seda, et võlgnik oleks kohustatud A. Lannusalule tagastama võlgnikule või Nordea Bank Finland Plc-le ülekantud raha. Juhul, kui põhikohustust ei ole, ei kehti ka deklaratiivne võlatunnistus. A. Lannusalu väited nõude kohta on vastuolulised. 4. aprillil 2022 esitatud nõudeavalduses väidab ta, et 1. oktoobril 2013 sõlmiti laenuleping, mille kohaselt sai võlgnik laenu 65 500 eurot. Seejuures ei maini A. Lannusalu, et tegemist oleks olnud 31. mai 2013. a notariaalsest lepingust tuleneva võlgnevuse ümbervormistamisega ehk deklaratiivse võlatunnistusega vastavalt VÕS § 396 lg-le 2. Peale pankrotihalduri e-kirja saamist vähendas A. Lannusalu nõuet ligikaudu kaks korda, ehk 35 000 euroni ning asus väitma, et laenulepingu puhul on tegemist 31. mai 2013. a notariaalsest lepingust tulenevate võlgnevuste laenuna vormistamisega VÕS § 396 lg 2 tähenduses, ehk deklaratiivse võlatunnistusega, seega sisuliselt väites, et tegelikkuses ei olnud laen võlgnikule laenulepingu alusel rahas välja antud. Samuti on võlasummad vastuolulised. 4. aprilli 2022. a nõudeavalduse kohaselt on laen täielikult tagastamata ning nõue on 65 500 eurot. Nõudeavalduse täpsustuse järgi on A. Lannusalu nõudeks 35 000 eurot ning tegemist on kohustusega, mis tuleneb 31. mai 2013. a notariaalsest lepingust, mis on vormistatud laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. 31. mai 2013. a

notariaalse lepingu alusel tasutu kohaselt pidanuks A. Lannusalu väidetava nõude suuruseks olema 35 500 eurot, mitte 35 000 eurot. Maakohus leidis, et pankrotimenetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada või tuletada võlgniku kohustust tagastada A. Lannusalule 31. mai 2013. a notariaalse lepingu alusel võlgnikule ja Nordea Bank Finland Plc-le tasutud 35 000 eurot (või 35 500 eurot). 31. mai 2013. a notariaalne leping ei sisalda võlgniku kohustust tagastada A. Lannusalule raha. A. Lannusalu nõue on tõendamata. Isegi kui võlgnikul oleks olnud tulenevalt 31. mai 2013. a notariaalsest lepingust kohustus tagastada A. Lannusalule 35 000 eurot (või 35 500 eurot) ning arvestades, et laenuleping nr 1247 sõlmiti 1. oktoobril 2013 ning selle täitmist peaks tagama hüpoteek, mille väidetavas seadmises lepiti kokku juba 1. oktoobril 2013, siis ei ole eluliselt usutav, et hüpoteek võlgniku kinnistule seati alles 8,5 aastat hiljem (25. oktoobril 2021). Hüpoteek seati alles siis, kui oli selge, et võlgnik on maksejõuetu. A. Lannusalu on võlgniku elukaaslane, hüpoteek võlgniku kinnistule seati 27. oktoobril 2021 (leping sõlmiti 25. oktoobril 2021), ajutine pankrotihaldur määrati 3. märtsil 2022. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis (PankrS § 114 lg 3). Eelnevast tulenevalt tunnistas maakohus kehtetuks 25. oktoobril 2021 võlgniku ning A. Lannusalu vahel sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millisega seati A. Lannusalu nõude tagamiseks hüpoteek võlgniku omandis olevale XXXXXX kinnistule. Maakohus jättis rahuldamata A. Lannusalu taotluse kuulata võlgnik ja A. Lannusalu vande all üle või võimaldada neil anda asjas seletus. Võlausaldaja MTA esitas 27. aprillil 2022 nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõue summas 78 405 eurot 1 sent teise rahuldamisjärgu nõudena (II kd, tl 151–153). 16. juuni 2022. a korrigeeritud nõudeavalduse kohaselt on MTA nõue võlgniku vastu osaliselt pandiga tagatud, s.o summas 7346 eurot 10 senti Viru Maakohtu 13. juuni 2022. a kriminaalasjas nr 1-21-7713 otsuse alusel. MTA palus tunnustada nõuet 7346 eurot 10 senti esimese rahuldamisjärgu nõudena ning 71 058 eurot 91 senti teise rahuldamisjärgu nõudena. Haldur vaidles nõudele vastu. XXXXXX kinnistu on koormatud mh viienda järjekoha hüpoteegiga, mis on seatud Eesti Vabariigi kasuks. Vara arestiti kriminaalasjas nr 1-21-6932. Viru Ringkonnaprokuratuuri 7. novembri 2022. a vastuse kohaselt ei ole hüpoteek seatud otseselt kannatanute nõuete tagamiseks, sest arestimismäärus on koostatud ennekõike kriminaaltulu konfiskeerimise tagamise eesmärgil. Viienda järjekoha hüpoteek ei taga ühegi menetluses nõude esitanud võlausaldaja nõuet, millest tulenevalt ei ole ka järgnevate võlausaldajate nõuded tagatud pandiga ehk ei ole esimese järgu nõuded: Eesti Vabariik (Maksuja Tolliameti kaudu), nõue summas 7346 eurot 10 senti; Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu), nõue summas 7915 eurot 91 senti; Eesti Haigekassa, nõue summas 198 eurot 50 senti; Osaühing PEREARST SIRJE PUHASMÄGI (likvideerimisel) summas 83 557 eurot 17 senti. Haldur palus tuvastada, et nimetatud võlausaldajate nõuete puhul on tegemist teise järgu nõuetega. Kuna kinnistusraamatus oli seatud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks, siis halduril esialgselt ei tekkinud kahtlusi, et võlausaldaja MTA nõue on osaliselt tagatud hüpoteegiga. Esmased kahtlused tekkisid siis, kui võlausaldajad Eesti Haigekassa ja Osaühing PEREARST SIRJE PUHASMÄGI (likvideerimisel) taotlesid samuti pandiõiguse tunnustamist, tuginedes eelnimetatud viienda järjekoha hüpoteegile. Seega tekkinud olukorras pidas haldur objektiivselt vajalikuks täiendavalt kontrollida, millised nõuded ja millises suuruses on tagatud eelnimetatud viienda järjekoha hüpoteegiga. Nõuete puhul, mis on tagatud viienda järjekoha hüpoteegiga, oleks õiglane lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, arvestades kriminaalasjas tehtud otsuses toodud kannatanuid, kuid kannatanute nõuded ületavad hüpoteegi summat.

Seega peab olema menetluslikult täpselt selge, millises osas on iga kannatanu nõue tagatud hüpoteegiga ja kuuluks rahuldamisele esimeses järgus. MTA leidis, et haldur ei ole tema nõudele vastuväidet õigeaegselt esitanud. Kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-21-7713 tunnistati võlgnik süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1–3 ja § 3001 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, rahuldati tsiviilhagid, konfiskeerimist ning selle asendamist ei toimunud (konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamiseks väljamõistetava vara suurus vähendati nullini) ja hüpoteek jäi kehtima kuni KarS § 75 lg 2 p 1 alusel võlgnikule pandud hüvitamiskohustuste täitmiseni. KarS § 831 lg 3 viimane lause annab kannatanule eesõiguse tsiviilhagi rahuldamisel väljamõistetud kahjuhüvitise saamiseks. Seega pole tähendust, mille tagamiseks kohtumääruse kohaselt oli hüpoteek seatud, vaid kohtuotsuse jõustumisest arvates on oluline kohtuotsuses toodu ja seega ei ole kohtumäärusel, millega vara arestiti, enam tähendust. Viru Ringkonnaprokuratuuri 7. novembri 2022. a vastuse kohaselt jäi hüpoteek püsima eesmärgil motiveerida võlgnikku kannatanutele kahjude hüvitamist. Maakohus leidis, et pandiõigusele (pankrotivara koosseisus olevat kinnistut koormav viienda järjekoha hüpoteek) vastuväite varasemalt mitteesitamine halduri poolt oli tingitud praeguse menetluse erandlikust olukorrast. KarS § 831 lg 3 viimane lause annab kannatanule eesõiguse tsiviilhagi rahuldamisel väljamõistetud kahjuhüvitise saamiseks. Samas ei ole käesolevas pankrotimenetluses võimalik täpselt tuvastada, millises osas on iga võlausaldaja nõue viienda järjekoha kohtuliku hüpoteegiga tagatud. Eelnimetatud viienda koha kohtulik hüpoteek oli seatud Eesti Vabariigi kasuks kriminaalasjas nr 1-21-6932 19. oktoobri 2021. a kohtumääruse alusel summas 96 428 eurot. 13. juuni 2022. a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-21-7713 resolutsioonis on sätestatud, et Viru Maakohtu 19. oktoobri 2021. a määrusega kriminaalasjas nr 1-21-6932 süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek 96 428 eurot võlgnikule kuuluvale XXXXXX kinnistule jääb kehtima kuni KarS § 75 lg 2 p 1 alusel võlgnikule pandud hüvitamiskohustuste täitmiseni. Kriminaalasjas nr 1-21-6932 tehtud kohtuotsuse resolutsioonis sätestatu kohaselt on võlgnik KarS § 75 lg 2 p-i 1 alusel kohustatud hüvitama kannatanutele tekitatud kahju hiljemalt 19. maiks 2027 järgmiselt: Eesti Haigekassale 198 eurot 53 senti, Julianus Inkasso OÜ-le 939 eurot 73 senti, Luminor Bank AS-ile 241 eurot 74 senti, Maksu- ja Tolliametile 7346 eurot 10 senti, Politseija Piirivalveametile 7915 eurot 91 senti, ITM Inkasso OÜ-le 2036 eurot 20 senti, Placet Group OÜ-le 3248 eurot 85 senti ja Perearst Sirje Puhasmägi OÜ-le (likvideerimisel) 96 428 eurot. Summeerituna on hüvitisnõudeid kogumis 118 355 euro 6 sendi ulatuses, mis ületab kohtuliku hüpoteegi summat (96 428 eurot). MTA, Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu), Eesti Haigekassa ja Osaühingu PEREARST SIRJE PUHASMÄGI (likvideerimisel) nõuded (sh osaliselt) ei ole tagatud pandiga (s.o hüpoteegiga, kanne nr 5), ehk ei ole käesolevas pankrotimenetluses esimese järgu nõuded, vaid on teise rahuldamisjärgu nõuded.

Määruskaebuse kohaselt on haldur minetatud õiguse esitada vastuväide MTA nõudele ning puuduvad erandlikud asjaolud, mis õigustaksid vastuväite esitamist seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. Vastuväidete esitamise tähtajaks oli 18. august 2022. Haldur esitas vastuväite 13. novembril 2022, s.t määratud tähtaega rikkudes. PankrS § 1001 lg 3 alusel määratud tähtaeg vastuväidete esitamiseks on olemuselt õigust lõpetav tähtaeg. PankrS § 1001 lg 3 viimase lause kohaselt jätab kohus pärast tähtaega esitatud vastuväite pankrotivõlausaldajate nimekirja kinnitamisel tähelepanuta. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et PankrS § 1001 lg 3 alusel määratud tähtaeg on menetlusõigusliku iseloomuga, ei ole haldur lõpliku võlausaldajate nimekirja kohtule esitamisel tähtaja ennistamist taotlenud (PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 67 alusel). MTA nõue on osaliselt (summas 7346 eurot 10 senti) esimese rahuldamisjärgu nõue. Hüpoteegiga on tagatud kõik 13. juuni 2022. a otsuses kriminaalasjas nr 1-21-7713 toodud nõuded resolutsioonis nimetatud ulatuses. Tegemist on n-ö alatagamise olukorraga, mille puhul tuleb kohaldada PankrS § 153 lg-tes 6 ja 4, § 3 lg-s 2 ja TsMS § 8 lg-tes 2–3 sätestatut. PankrS § 153 lg-d 6 ja 4 sätestavad, et kui varast ei piisa kõigi ühe järgu nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse sama järgu nõuded võrdeliselt nõuete suurusega. Ulatuses, milles pandiga tagatud nõue on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, rahuldatakse see koos PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetega. AÕS § 353 lg 3 kohaselt rahuldatakse ühel ja samal järjekohal olevate hüpoteekidega tagatud nõuded üheaegselt ja võrdeliselt nõuete suurusega. Seega tuleb hüpoteegi arvelt (kuid maksimaalselt summas 96 428 eurot) rahuldada võlausaldajate nõudeid võrdeliselt nõuete suurusega. Ulatuses, milles pandiga tagatud nõuded on jäänud rahuldamata, tuleb rahuldada need koos PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetega. Asjaolu, et ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises osas on võlausaldaja nõue hüpoteegiga tagatud, ei ole asjakohane. Nõude tegelik tagatus sõltub nii hüpoteegisummast, kinnisasja enampakkumise tulemusest (kinnisasja enampakkumise müügitulemist) kui ka nõude suurusest hüpoteegi realiseerimise seisuga (nõude suurus võib muutuda). KrMS § 381 lg 6 kohaselt lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Viru Maakohtu 13. juuni 2022. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-21-7713 on tehtud kokkuleppemenetluse korras. Lähtuvalt TsMS § 430 lg-st 6 koostoimes KrMS § 381 lg-ga 6 asendab kohtu kinnitatud kokkulepe notariaalset tõestamist. Seega on kinnistusraamatu kanne hüpoteegi osas muutunud peale 13. juuni 2022. a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-21-7713 jõustumist ebaõigeks. MTA ei esitanud kinnistusraamatu kande parandamise taotlust, kuivõrd tema suhtes ei vaja hüpoteegi kanne parandamist (TsÜS § 25 lg-t 2). MTA ei oma pädevust ega õigust esitada kinnistusraamatu kande parandamise taotlust Eesti Haigekassa ja Osaühingu PEREARST SIRJE PUHASMÄGI (likvideerimisel) nimel.

kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Lepingupoolte ühine arusaadav tahe oli lepingu ebaselgetest sätetest hoolimata varasemad kohustused laenuks vormistada. A. Lannusalu ei esitanud asjas vastuolulisi avaldusi. Asjaolu, et laenulepingus on märgitud 65 000 eurot tulenes sellest, et A. Lannusalu lisaks võlgniku laenu 10 000 eurot tasumisele ja võlgnikule tehtud ülekandele summas 25 000 eurot, kandis veel täiendavalt võlgniku kinnisasja remondiga seotud kulusid. Kuivõrd A. Lannusalu polnud võlgnikuga abielus, siis võlgnikule raha andes soovis A. Lannusalu seda fikseerida ja oma õigusi tehtud kulutuste osas tagada, kuivõrd A. Lannusalu polnud ka XXXXXX kinnisasja omanik. Nimetatut saaks tõendada ja selgitada vaid asjaosalised ise. Poolte endi tahet lepingu sõlmimisel ei saa tõendada muud moodi kui lepingupoolte ütlustega. Laenulepingut ei ole keegi vaidlustanud. Võlakokkuleppe VÕS § 396 lg 2 mõttes võib sõlmida ka olukorras, kus võlgnik A. Lannusalule midagi ei võlgnenud (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 15). Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 114 lg 1 p-i 2, tunnistades tagatise andmise kehtetuks. Võlgnik oli tagatise andmiseks kohustatud, kuna tagatise andmine tulenes laenulepingust. Hüpoteegi seadmise ajal ei olnud võlgnik maksejõuetu. Pankrotihalduri aruande kohaselt oli võlgniku kinnisasi ligikudu 246 000 eurot väärt. Hüpoteegi seadmisel oli Luminor Bank AS-i laenust tagastatud rohkem kui pool (jääk ligikaudu 23 000 eurot), Hüpoteeklaen AS-i kohustus oli täidetud ning Osaühingu PEREARST SIRJE PUHASMÄGI (likvideerimisel) nõude suurus oli alla 100 000 euro, mille maksmise ajatamise kohta oli koostatud kokkulepe. Seega hüpoteegi seadmise hetkel oli võlgnikul vara rohkem, kui sissenõutavaid kohustusi. A. Lannusalu ei teadnud hüpoteegi seadmisel võlgniku maksejõuetustest. PankrS § 114 lg 3 järgne maksejõuetusest teadmise eeldus lähikondse puhul puudutab ennekõike teadmist pereliikme kohustustest ja võlgadest, mis on juba sisse nõutud ja mis saavad olla teisel pereliikmel seetõttu teada. Pereliikmelt ei saa eeldada teadmist teise pereliikme võlgadest või kohustustest, mis on tekkinud selle pereliikme töökohustuste täitmisest ja mida pole veel sisse nõutud.