Weekend Club OÜ hagi aktsiaseltsi C.H.P. vastu 29 029,57 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
29 029,57 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja: Weekend Club OÜ (rk 12896823; aadress Tüki, Tõrvandi alevik, Kambja vald, Tartumaa), lepinguline esindaja: advokaat A. V. (e-post XXX) kostja: aktsiaselts C.H.P. (rk 10135416; aadress Ülikooli 8, Tartu), lepinguline esindaja: advokaat L. K. (e-post XXX)
4.Välja mõista Weekend Club OÜ-lt menetluskulu 2037,60 eurot aktsiaseltsi C.H.P kasuks.
5.Välja mõista aktsiaseltsilt C.H.P menetluskulu 240 eurot Weekend Club OÜ kasuks.
6.Tasaarvestada resolutsiooni p-des 4 ja 5 märgitud nõuded ning tasaarvestuse tulemusena välja mõista Weekend Club OÜ-lt menetluskulu 1797,60 eurot aktsiaseltsi C.H.P kasuks.
7.Weekend Club OÜ-l tasuda resolutsiooni p-s 6 märgitud menetluskulult aktsiaseltsile C.H.P käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.
8.Tühistada Tartu Maakohtu 25.05.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamine (aktsiaseltsile C.H.P. kuuluvale Ranna pst 7 Pärnus asuvale kinnistule (registriosa nr XXX) kohtuliku hüpoteegi seadmine summas 29 029,57 eurot Weekend Club OÜ kasuks).
9.Toimetada otsus kätte pooltele.
Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses on Weekend Club OÜ (hageja) hagi aktsiaseltsi C.H.P. (kostja) vastu 29 029,57 euro väljamõistmiseks (I kd lk 38-39).
2.25.05.2020 määrusega (I kd lk 150-151) rahuldas kohus hageja hagi tagamise taotluse ning seadis kostjale kuuluvale XXX asuvale kinnistule (registriosa nr XXX) kohtuliku hüpoteegi summas 29 029,57 eurot hageja kasuks.
3.28.04.2020 hagiavalduse ja 18.05.2020 täpsustuse (I kd lk 4-8, 31-32) kohaselt valdab ja kasutab hageja XXX kinnistul asuvaid äriruume. Kuni 28.04.2019 oli ruumide kasutamise aluseks poolte vahel sõlmitud allüürileping (allüürileping). 15.04.2019 sõlmisid pooled kokkuleppe (kokkulepe), mille kohaselt hageja jätkas lepingu lõppemisele vaatamata lepingust tulenevate summade kostjale tasumist. Hageja sõlmis kokkuleppe heas usus ja selleks, et tagada oma klubi järjepidev tegevus ning mitte segada end kostja ja hoone omaniku vahelistesse vaidlustesse. Kostja esitas hagejale jätkuvalt arveid ruumide kasutamise eest ning ruumide kasutamine ei olnud hagejal takistatud. Hageja on tasunud kostjale kokkuleppe alusel üüri 29 029,57 eurot. Kinnistu omanik on alates 15.04.2016 OÜ Viavara (Viavara) ning uus üürnik pärast kostja ja Viavara vahelise rendilepingu 28.04.2019 lõppemist OÜ Scoft Vara (Scoft Vara) (vt ka II kd lk 36 p 2.6). See tähendab, et sisuliselt puudus kostjal õigus ja alus hagejaga kokkuleppe sõlmimiseks. Tartu Maakohus jättis 28.08.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-9491 kostja hagi rahuldamata ning sellega lõppes kostja ja Viavara vaheline vaidlus selle üle, kumb on kinnistu omanik. Hageja on sõlminud üürilepingu Scoft Varaga ja tasunud Viavara 07.02.2020 kirjaliku nõude alusel üürivõla alates 28.04.2019. Kostja tegevus ruumide allüürile andmisel ja üüri küsimisel oli ebaseaduslik ja omavoliline ning sellest tulenevalt kohustub ta alusetult saadud üüri hagejale tagastama. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 eeldused on täidetud: kostja on hageja arvel rikastunud; rikastumine on toimunud hageja arvel; kostjal puudus raha saamiseks nii normatiivne kui lepinguline õiguslik alus. Kostja viis oma tegevusega hageja eksitusse ning üüris sisuliselt välja võõrast vara, võttes hagejalt vastu raha, mille saamise õigus oli vaid Viavaral. Hageja 16.08.2020 seisukoha (II kd lk 34-37) järgi ei olnud ta teadlik sellest, et kostjal puudus kinnipidamisõigusest tulenevalt õigus sõlmida üürilepinguid. Kostja kasutas kokkuleppe sõlmimisel ära hageja teadmatust. Kokkulepe on ilmselgelt tühine, sest tegemist on õigusliku aluseta, sisuliselt omavoliliselt võõra asja väljaüürimisega, kostjal puudus õigus kokkulepet sõlmida. Kinnipidamisõigus ei anna õigust kinnisasju ega neil asuvaid hooneid kasutada ega neid kolmandate isikute kasutusse anda.
2/8
Hageja ja Scoft Vara vahel üürilepingu sõlmimise fakt koos hagile lisatud tõenditega näitab, et kostja ei olnud õigustatud ruume üürile andma ja hageja on kõik üürisuhtest tulenevad kohustused täitnud õigustatud isikule.
4.Kostja palus 04.06., 16.07. ja 18.09.2020 vastustes (I kd lk 159, II kd lk 5-9, 49-50) jätta hagi läbi vaatamata, sest see on perspektiivitu, või alternatiivselt rahuldamata. Kostja kasutas Ülikooli 8 ja 8a kinnistuid 28.04.1994 Maarjamõisa Haiglaga (õigusjärglane TÜK) sõlmitud 25 aasta pikkuse tähtajaga rendilepingu (rendileping) alusel. Rendilepingu p 6.9 kohaselt on kostjal õigus anda ruume allrendile. 27.08.2015 sõlmisid pooled allüürilepingu, mille järgi kostja andis XXX asuva üüripinna hageja kasutusse ning hageja kohustus tasuma kostjale üüri 4147,08 eurot koos käibemaksuga kuus ja kõrvalkulud. Leping oli tähtajaline ja kehtis kuni 27.04.2019. Rendilepingu p 8.1 kohaselt oli kostjal ostueesõigus, mida ta rakendas, kui TÜK 2016. a kinnistud võõrandas. Ostueesõigusest tulenevalt oli kostja, TÜK-i ja Viavara vahel vaidlus selle üle, kes on kinnistute omanik. Riigikohus leidis 26.01.2018 otsusega tsiviilasjas 2-15-18404, et ostueesõiguse kokkulepe on tühine. 30.09.2019 jõustunud 28.08.2019 otsusega tsiviilasjas 2-16-9491 jättis maakohus rahuldamata kostja nõude kinnistutele omandiõiguse tunnustamiseks. Rendiperioodil tegi kostja kinnistutele investeeringuid, mille TÜK ja Viavara pidid hüvitama hiljemalt rendilepingu lõppemise päeval. Rendileping lõppes 08.04.2019. Kostjale ei ole parendusi hüvitatud, mistõttu ta teostas kinnipidamisõigust. Parenduste hüvitamise ja kinnipidamisõiguse üle toimub vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-19207. Kuna allüürilepingu lõpptähtpäev hakkas saabuma, sõlmisid pooled üürisuhte jätkamiseks kokkuleppe. Kostja võimaldas hagejal kasutada üüripinda, kuni ta ise valdab seda kinnipidamisõiguse alusel, ning hageja kohustus üüripinna kasutamise eest kostjale üüri maksma. Kokkulepe kehtis üks aasta. Hageja katkestas üüri maksmise alates 2019. a novembrist. 03.04.2020 ütles kostja kokkuleppe võla tõttu üles. Hageja ei saa tugineda alusetu rikastumise sätetele, sest tegi kostjale makseid kehtiva lepingu alusel. Kostja on oma kohustused täitnud ja andnud üüripinna hageja kasutada. Kostja tegevus ei ole ebaseaduslik ega omavoliline, sest tal on seaduslik õigus kinnistuid vallata ja kasutada. Esiteks tuleneb see kinnipidamisõigusest (VÕS § 334 lg 3), mis annab õiguse asja kinnipidamiseks (sh valdamiseks ja kasutamiseks) kuni asjale tehtud parenduste hüvitamiseni. Teiseks on kostja olnud rendilepingu alusel järjepidevalt kinnistute õiguspärane valdaja ja kasutaja alates 1994. a. Seadus ei keela kinnipidamisõiguse teostajal kinnistute kasutamise jätkamist. Kokkulepe ei ole tühine. Tühisuse aluseid (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 – § 89) ei esine. Üürilepingut ei muuda tühiseks asjaolu, et üüritakse üürileandjale mittekuuluvat asja. Hageja ei olnud kokkuleppe sõlmimisel eksimuses. Talle olid kinnistu omandiõiguse ja kinnipidamisõigusega seotud asjaolud teada (kokkuleppe p-d a ja b). Isegi kui hageja oli eksimuses, ei ole ta kordagi väljendanud soovi tühistada leping väidetava eksimuse tõttu. Ei ole ka selge, milles seisnes hageja eksimus ja kuidas ta sellest teada sai. Isegi kui kokkulepe ei kehtiks, oleks hagejal VÕS § 335 alusel kohustus maksta kostjale tasu ruumide jätkuva kasutamise eest vähemalt allüürilepinguga samas määras. Kui kohus leiab, et kokkulepe on tühine ja hagejal puudus ka allüürilepingu ja VÕS § 335 kohaselt kohustus üürida tasuda, siis oleks hagejal kohustus hüvitada kostjale kasutuseeliste väärtus TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1027 järgi; sellisel juhul tasaarvestab kostja oma eelmärgitud nõude hageja nõudega.
3/8
See, et hageja on sõlminud Viavara või Scoft Varaga kokkuleppeid või teinud nende alusel maksed, ei puuduta kostjat ega anna hagejale õigust nõuda tasutud üüri tagasi. Kuna kinnistu valdus on kostjal ning poolte vahel on kehtiv leping kinnistu kasutamiseks, puudub Viavaral õigus nõuda hagejalt kinnistu kasutamise eest raha. Viavaral puudub õigus ja faktiline võimalus kinnipidamisõiguse ajal üürilepinguid sõlmida. Ka Scoft Vara poolt üürilepingute sõlmimine ja täitmine ei ole võimalik, sest ruumide valdaja on kinnipidamisõiguse alusel kostja. Samuti on Scoft Vara poolt üürilepingu sõlmimine välistatud tulenevalt asjaolust, et kinnistute käsutamine on keelatud ja kinnistud kostja kasuks Tartu Maakohtu 15.03.2019 määruse tsiviilasjas nr 2-19-3805 alusel arestitud. Hageja on tunnistanud oma kohustusi kostja ees. 16.03.2020 kirjas teatas hageja esindaja viiruse põhjustatud makseraskustest ning lubas võla tasuda, kirja lisaks on saldokinnitus 16.03.2020 seisuga tasumata arvete kohta. 02.07.2020 on hageja tasunud kostjale 01.02.–31.05.2020 kommunaalkulude eest.
5.11.01.2021 kohtuistungil (II kd lk 66-69) leidis hageja esindaja, et kokkulepe on TsÜS 87 ja VÕS § 334 koosmõjus tühine. Kuna kostjal ei olnud õigust kokkulepet sõlmida, on ta üürisummad saanud alusetult. Hageja sai 2019. a novembris teada, et kostjal puudus õigus kokkulepet sõlmida. Hageja on kursis TsÜS §-s 99 sätestatud tähtajaga ega tugine sellele. Kostja esindaja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.
6.Kostja 11.01.2021 nimekirja kohaselt (II kd lk 70) on tema menetluskuluks õigusabikulu 4410 eurot käibemaksuta, lisaks palub ta mõista hagejalt välja 11.01.2021 kohtuistungiga seonduva menetluskulu ja viivise menetluskulult.
7.Hageja 14.01.2021 nimekirja (II kd lk 72) kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja kulu 2040 eurot käibemaksuta. Hageja palub välja mõista ka viivise.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata tuleb jätta rahuldamata. Vaidluse aluseks olevaid asjaolusid arvestades tuleb asi lahendada sisuliselt. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
Tsiviilasja materjalidest nähtub järgmine:
9.1.Kinnistusraamatu kohaselt oli XXX kinnistu omanik kuni 15.04.2016 TÜK ja on alates 15.04.2016 Viavara (II kd lk 11-14).
9.2.28.04.1994 sõlmisid kostja ja TÜK-i õiguseellane Maarjamõisa Haigla 25 aasta pikkuse tähtajaga rendilepingu (I kd lk 162-166), mille alusel kasutas kostja Ülikooli 8 ja 8a Tartus asuvaid hooneid.
9.3.2016. a võõrandati kinnistud Viavarale. Riigikohus leidis 26.01.2018 otsuses tsiviilasjas 2-15-18404, et ostueesõiguse kokkulepe on tühine, ning jättis jõusse maakohtu lahendi, millega jäeti rahuldamata kostja hagi TÜK-i vastu kohustuse tuvastamiseks ja ostueesõiguse seadmise tahteavaldust andma kohustamiseks. 30.09.2019 jõustunud 28.08.2019 otsusega tsiviilasjas 2-16-9491 jättis maakohus rahuldamata kostja nõude omandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kannete parandamiseks (I kd lk 11-17; II kd lk 6 p 4).
9.4.Kostja on seisukohal, et rendileping lõppes 08.04.2019 tema poolt Viavarale tehtud ülesütlemisega (II kd lk 5, 16-20). Kostja leiab, et üürileandjad TÜK ja Viavara peavad hüvitama talle parendused ning kuni seda ei ole tehtud, on tal õigus teostada kinnistute suhtes VÕS § 110 lg 1 ja § 334 lg 3 alusel kinnipidamisõigust (II kd lk 5-6 p 3, lk 15, 21-23). Parenduste hüvitamise ja kinnipidamisõiguse üle on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-19207.
9.5.Rendilepingu p 6.9 kohaselt oli kostjal õigus anda ruume allrendile. 27.08.2015 sõlmisid pooled allüürilepingu (I kd lk 167-173), mille järgi kostja andis ja hageja 4/8
võttis tähtajaliselt kasutusele üüripinna büroohoone 2. korrusel (p 3.1). Leping sõlmiti tähtajalina, kehtivusega kuni 27.04.2019 (p 4.1). Hageja kohustus tasuma kostjale üüri kuus 3455,90 eurot, millele lisandub käibemaks (p 5.1), ja kõrvalkulud (p 5.2).
9.6.15.04.2019 sõlmisid pooled vaidlusaluse kokkuleppe (I kd lk 9). Kokkuleppes on märgitud, et selle sõlmimisel lähtuvad pooled järgmisest: a) kostja valdab XXX kontorihoonet, mille suhtes kehtis kuni 08.04.2019 üürileping kostja ja Viavara vahel, kusjuures kostja ja Viavara vahel on vaidlus selle üle, kumb neist on hoone omanik; b) kostjal on Viavara vastu hoone investeeringute hüvitamise nõue, millest tulenevalt teostab kostja hoone suhtes seadusest tulenevat kinnipidamise õigust kuni investeeringute hüvitamiseni. Kostjal on seega õigus hoonet vallata kuni investeeringute hüvitamiseni; c) poolte vahel on sõlmitud allüürileping, mis kehtib kuni 27.04.2019. Kokkuleppe p 1 kohaselt on hagejal õigus jätkuvalt vallata ruume, kuni kostjal on Viavara suhtes õigus keelduda nende väljaandmisest. Kokkuleppe p 2.2 nägi ette, et kuni hageja valdab ja kasutab ruume, tasub ta kostjale samad summad, mis kuulusid tasumisele allüürilepingu alusel. Kokkuleppe p 6 järgi kehtib kokkulepe üks aasta sõlmimisest.
9.7.Hageja leiab, et on kokkuleppe alusel tasunud kostjale alusetult 29 029,57 eurot.
10.Hageja nõuab kostjalt kokkuleppe alusel alusetult makstud raha tagastamist. Riigikohus on 20.06.2018 otsuse kohtuasjas nr 2-17-280 p-s 18 selgitanud, et kui sooritus tehakse lepingu alusel, saab selle õiguslik alus puududa esmajoones vaid juhul, kui leping on tühine, ja ära langeda, kui leping on tühistatud. Hageja on seisukohal, et kokkulepe on TsÜS § 87 ja VÕS § 334 koosmõjus tühine. Tegemist on õigusliku aluseta, sisuliselt omavoliliselt võõra asja väljaüürimisega. Kostjal puudus õigus kokkulepet sõlmida. Kinnipidamisõigus ei anna õigust kinnisasju ega neil asuvaid hooneid kasutada ega neid kolmandate isikute kasutusse anda. TsÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja esitatust ei nähtu, et puudus alus raha maksmiseks – hageja on ka ise selgelt märkinud, et maksis kostjale raha 15.04.2019 kokkuleppe alusel. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda seisukohale, et kokkulepe on tühine. Kohus nõustub iseenesest hagejaga, et võimalik kinnipidamisõigus ei anna kostjale õigust ruume kasutada, sh välja üürida. VÕS § 334 lg 3 näeb ette, et kui üürnik on teinud vallasasjale kulutusi, mille hüvitamist ta võib nõuda, võib ta asja kuni nende kulutuste hüvitamiseni kinni pidada. Riigikohtu arvates ei keela seadus kinnisasja üürnikul tugineda kulutuste hüvitamise tagamiseks ka VÕS §-le 110 (st keelduda kinnisasja üürileandjale väljaandmast) (vt Riigikohtu 19.02.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-179-13, p 29). Õiguskirjanduses on selgitatud, et kinnipidamisõigus ei anna üürnikule asja kasutamise õigust, st vastavate eelduste esinemise korral võib üürnik küll asja tagastamisest kuni kulutuste hüvitamiseni keelduda, kuid üürnik ei või selle aja vältel asja kasutada, sest asja kasutamise õigus saab tuleneda üürilepingust, kuid see on lõppenud (vt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull jt. Tallinn 2019, lk 374 p 3.4 ja lk 376 p 3.1; samuti Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull jt. Juura 2014, lk 376-378 p-d 3.1, 3.2, 3.2.2b).
5/8
VÕS § 12 lg 1 näeb aga ette, et lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Ka Riigikohus on seisukohal, et üürileping ei ole tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt nt Riigikohtu 31.10.2018 otsus kohtuasjas nr 2-16-9519, p 28). Samuti on leitud õiguskirjanduses, et näiteks jääb kehtima allüürileping, mille sõlmib üürnik, kellel ei ole õigust anda ruume allüürile (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull jt. Tallinn 2016, lk 80 p 4.2). Seega ei ole poolte kokkulepe tühine isegi juhul, kui kostjal ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajal õigust ruume hageja kasutusse anda. Kokkuleppe kehtivust ei mõjuta ka hageja võimalikud kokkulepped Viavara ja/või Scoft Varaga ning neile raha tasumine (I kd lk 5, 18, 31, 33-36)
11.Hageja on leidnud, et kostja viis ta oma tegevusega eksitusse ja kasutas kokkuleppe sõlmimisel ära tema teadmatust. Hageja ei olnud teadlik sellest, et kostjal puudus kinnipidamisõigusest tulenevalt õigus sõlmida üürilepinguid. TsÜS § 92 lg 1 järgi on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Oluline eksimus, samuti pettus, annavad aluse tehingu tühistamiseks. TsÜS § 98 lg 1 I lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Tehingu tühistamiseks peavad lisaks formaalsetele tingimustele (esmajoones avalduse esitamine) olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks (vt nt Riigikohtu 08.05.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-32-06, p 21). Kohus nõustub kostjaga, et isegi kui hageja oli eksimuses, ei ole ta väljendanud soovi tühistada leping väidetava eksimuse tõttu. Kohtuistungil kinnitas hageja, et sai eksimusest teada 2019. a novembris, on teadlik TsÜS §-s 99 sätestatud tühistamise tähtaegadest ega tugine sellele (II kd lk 68). Kuna kokkuleppe tühistamise formaalsed tingimused ei ole täidetud, puudub vajadus võtta seisukoht selle kohta, kas täidetud on materiaalsed eeldused.
12.Hageja on tuginenud oma nõudes üksnes sellele, et kokkulepe on tühine ning kostja peab saadu tagastama alusetu rikastumise sätete alusel. Eespool leidis kohus, et kokkulepe kehtib ning hageja on teinud maksed kehtiva kokkuleppe alusel. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Hageja menetlusdokumentide kohaselt on ta kokkuleppe alusel tasunud kostjale üüri 29 029,57 eurot. Selle kohta, millise perioodi eest nimetatud summa on tasutud, on hageja esitanud hagiavalduse p-des 3 ja 6, hagiavaldusele lisatud arvestuses ning 11.01.2021 istungil erinevaid seisukohti (I kd lk 5, 10, II kd lk 67). Kostja leiab, et hageja nõutav summa hõlmab arvestuses märgitud arvetest lähtudes ka perioodi enne kokkuleppe sõlmimist (alates 01.04.2019), samuti nõuab hageja käibemaksu osa, mille on Maksu- ja Tolliametilt tagasi saanud (II kd lk 67, 69). Kuna puudub alus kokkuleppe alusel tehtud maksete tagastamiseks, ei võta kohus seisukohta hageja nõutava summa suuruse põhjendatuse kohta.
14.Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale seda, millise nõude esitamine aitaks tal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt nt Riigikohtu 13.04.2016 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-181-15, p 57). Kohus märkis kohtuistungil siiski, et hagejal võib olla alust kaaluda tuginemist muudele nõude alustele, nt võimalikule lepingu rikkumisega tekitatud kahjule (protokolli helisalvestis alates 3.50 ja 52.35; vt nt ka Riigikohtu 31.10.2018 otsus kohtuasjas nr 2-16-9519, p 38). Hageja jäi selle juurde, et kokkulepe on tühine ning raha tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi. Riigikohus on leidnud, et kui hageja on selgelt väljendanud, et ei soovi tugineda mõnele võimalikule
6/8
alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata (vt nt Riigikohtu 10.04.2013 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-21-13, p 17). Menetluskulud
15.TsMS § 169 lg 3 alusel tuleb jätta menetluskulude tagatise nõudmisega seonduvad menetluskulud taotluse rahuldamata jätmise tõttu (II kd lk 1-4) kostja kanda. Muud menetluskulud tuleb hagi rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda.
16.TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
16.1.Kostja menetluskuluks on lepingulise esindaja kulu 4410 eurot (24,5 t * 180 eurot/t, käibemaksuta), millele lisanduvad 11.01.2021 kohtuistungiga seotud kulud. TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 alusel on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu advokatuuriseaduse § 60 tähenduses) (vt Riigikohtu 12.06.2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Esindajakulude kindlaksmääramisel ei ole määrav, kas menetluskulude suurusele on esitatud vastuväide. Menetluskulud määratakse kindlaks hagita menetluse sätete järgi (TsMS § 174 lg 8). Hagita menetluses kehtib aga uurimisprintsiip (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7) (vt Riigikohtu 08.05.2017 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3). Kostjat esindas TsMS § 218 lg 1 p-le 1 vastav lepinguline esindaja – vandeadvokaat L. K. . Kohus peab tunnitasu 180 eurot käibemaksuta põhjendatuks (vt nt ka Riigikohtu 13.05.2020 otsus kohtuasjas nr 2-18-17536, p 18; 13.05.2020 otsus kohtuasjas nr 2-1713190, p 18). Kostja esindaja ajakulu 29.05.–26.06.2020 seoses menetluskulude tagatise taotlemisega oli kokku 6,75 t. Menetluskulude jaotust arvestades ei kuulu see hüvitamisele. Peale menetluskulude tagatisega seonduva on kostja esindaja esitanud kohtule 16.07.2020 vastuse hagile (II kd lk 5-9), 18.09.2020 vastuse (II kd lk 49-50) ja 11.01.2021 menetluskulude nimekirja (II kd lk 70). Vaidlus ei olnud asjaolude poolest mahukas. Põhiline õiguslik küsimus oli selles, kas poolte kokkulepe kehtib. Esindaja kvalifikatsiooni arvestades võib eeldada, et menetlusdokumentide koostamise ajakulu on pigem väiksem kui suurem ja menetlusdokumentide koostamine ei olnud esindajale õiguslikult kõige keerukam. Ka Riigikohus on leidnud, et eelduslikult kulub vandeadvokaadist esindajal dokumentide koostamiseks ja esitamiseks vähem aega, kui kulub muul õigusteadmistega lepingulisel esindajal (vt Riigikohtu 28.11.2018 otsus kohtuasjas nr 2-17-10348, p 16). Vastuste koostamisega seonduvat ajakulu, mis hõlmab ka tutvumist menetlusdokumentidega, tõendite komplekteerimist ning suhtlust kliendiga, peab kohus põhjendatuks vastavalt 6 t ja 3 t ulatuses ning menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 t ulatuses. Istungite planeerimise ja istungiks valmistumise ajakulu peab kohus mõistlikuks kokku 0,8 t ulatuses. 11.01.2021 istung kestis 1,27 t (11.00–12.16). Seega tuleb kostjale hüvitada lepingulise esindaja kulu kokku 2037,60 eurot (11,32 t * 180 eurot/t). Nimetatud summa tuleb mõista hagejalt kostja kasuks välja.
16.2.Hageja menetluskuluks on käibemaksuta (17 t * 120 eurot/t).
lepingulise
esindaja
kulu
kokku
2040 eurot
Hagejat esindas TsMS § 218 lg 1 p-le 1 vastav lepinguline esindaja – advokaat A. V. . Esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on põhjendatud ja vajalik ega
7/8
ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu; hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb hagejale hüvitada vaid menetluskulude tagatise taotlusega seonduvad menetluskulud. 12.06.2020 kulus esindajal taotlusega tutvumisele, kliendiga nõupidamisele ning seisukoha koostamisele 3 t (II kd lk 72). Arvestades taotlusega seonduvate menetlusdokumentide sisu ja mahtu (I kd lk 157-160, 191-193) ning asjaolu, et tegemist ei olnud keerulise õigusliku küsimusega, peab kohus ajakulu põhjendatuks 2 t ulatuses. Kostja poolt hagejale hüvitatavaks menetluskuluks tuleb määrata lepingulise esindaja kulu 240 eurot. Nimetatud summa tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja.
16.3.Kostjal tuleb hüvitada hagejale menetluskulu 240 eurot ja hagejal kostjale 2037,60 eurot. TsMS § 445 lg 1 II lause, § 477 lg 1 alusel tuleb nõuded tasaarvestada (vt ka Riigikohtu 26.10.2016 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-91-16, p 18) ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1797,60 eurot.
16.4.Kostja taotlust ja TsMS § 177 lg-t 4 arvestades tuleb hagejal tasuda tasaarvestuse järgselt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kostjale lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. Hagi tagamise tühistamine
17.TsMS § 386 lg-t 4 ja hagi rahuldamata jätmist arvestades tuleb hagi tagamine tühistada. TsMS § 388 lg 6 kohaselt omandab hagi tagamise tühistamise korral hüpoteegi kinnisasja omanik ning tema taotlusel kustutatakse kohtulik hüpoteek hagi tagamise tühistamise määruse alusel kinnistusraamatust. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.