Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu ja Urmas Volens
Kohtuasi
Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus H.L. suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.L. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja sihtasutuse Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku valvearst Helen Kadastik
Kliinikum
H.L., esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Asja läbivaatamise kuupäev
1. märts 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a määrus osas, milles ringkonnakohus jättis H.L. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. augusti 2020. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. Teha tühistatud osas uus määrus, millega tühistada Tartu Maakohtu 21. augusti 2020. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2020. a määrus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu 21. augusti 2020. a määruse resolutsiooni p 3 muutmata.
3.Kassatsiooniastme menetluskulud jätta riigi kanda.
4.Rahuldada vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 194 eurot 40 senti (sh käibemaks).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-20-11920
1.Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum valvearst Helen Kadastik (avaldaja) esitas Tartu Maakohtule
18.augustil 2020 taotluse kohaldada H.L. (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik 2007. a haiglaravil ja tal diagnoositi paranoidne skisofreenia (episoodiline remiteeruv). Puudutatud isik ei tarvitanud toetusravi ja tuli eluga hästi toime. Pere sõnul muutus puudutatud isiku käitumine viimastel kuudel ebaadekvaatseks (jutt suurustav, pilk muutunud, verbaalselt ähvardav). Ta postitas Facebooki pilte natsionaalsotsialismist ja Jeesusest, hakkas alkoholi tarvitama, venna sõnul raiskas säästud ning sattus konflikti politseiga. Puudutatud isik toodi 17. augustil 2020 psüühilise seisundi hindamiseks arestikambrist valvetuppa. Valvetoas oli sisuline kontakt puudulik, puudutatud isik põgenes valvetoast. Puudutatud isik oli käitumiselt ja hoiakult üleolev, suurustav, verbaalselt ähvardav, vestluse ajal tõusis püsti ja andis korraldusi. Tema jutt oli laialivalguv ja ta avaldas suurusmõtteid. Puudutatud isik näitas õlale joonistatud haakristi ja nimetas end füüreriks. Ta oli kergesti ärrituv, agiteeritud ja motoorselt rahutu. Puudutatud isik ähvardas valvearsti gaasikambrisse saata, rääkis Enigma koodidest, spioonidest, inimkatsetest ja allveelaevadest. Tema tahteaktiivsus oli tõusnud ja sihipäratu. Puudutatud isik võttis keset vestlust kilekotist ükshaaval oma asjad välja, pani lauale ritta ning selgitas, et segab ravimeid. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet mõista ja analüüsida oma käitumist ja ka ümbritsevat keskkonda. Puudutatud isiku käitumine oli sihipäratu, ebaadekvaatne, agressiivne ning juhitud psühhootilistest sümptomitest. Tema reaalsuse tajumine oli oluliselt häiritud. Puudutatud isik oli ähvardava käitumisega (sh ema ja valvearsti suhtes). Muu ravi ei olnud küllaldane, kuna puudutatud isikul puudus haiguskriitika ning ravita jätmine ohustas nii ümbritsevaid inimesi kui ka puudutatud isikut, sest psühhootilise seisundi tõttu võis ta panna ennast ohtlikesse olukordadesse.
2.Tartu Maakohus rakendas 18. augusti 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset, paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kinnisesse asutusse (psühhiaatriakliinikusse) alates 17. augustist 2020 kell 22.18 neljaks päevaks või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla teeb otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused olid taotluse ja psühhiaatri arvamuse kohaselt täidetud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia, episoodiline remiteeruv), mis ägenes. Ta vajab ravi (antipsühhootikumid, tümostabilisaatorid, rahustid, uinutid, antidepressandid, vajaduse korral EKR ja muud meditsiiniliselt näidustatud ravimid ja protseduurid). Puudutatud isikul olid kuulmishallutsinatsioonid ja mõttekäigu häired, mis muutsid tema käitumise ennustamatuks ning potentsiaalselt ohtlikuks nii talle kui ka teistele isikutele. Puudutatud isik ei suutnud tajuda oma käitumise ebaadekvaatsust ega seda juhtida. Ravita jäämisel oli suur oht, et tema seisund halveneb ja haigus muutub raviresistentseks. Puudutatud isiku haigusteadvus oli liiga puudulik, et võimaldada ambulatoorset ravi.
3.Psühhiaater Kadri Koch esitas 19. augustil 2020 arvamuse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamise vajaduse kohta. Arvamuse kohaselt oli puudutatud isiku raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia) ägenenud. Tal olid kuulmishallutsinatsioonid ja mõttekäigu häired, mis muutsid tema käitumise ennustamatuks ning potentsiaalselt ohtlikuks nii talle kui ka teistele. Puudutatud isik ei suutnud tajuda oma käitumise ebaadekvaatsust ning seda juhtida. Ravita jäämisel oli suur oht, et tema seisund halveneb ja haigus 2(9)
2-20-11920 muutub raviresistentseks. Puudutatud isik oli 19. augustil 2020 teadvusel ja orienteeritud, kuid maniakaalses seisundis (mh naeris korduvalt kohatult ja valjuhäälselt; demonstreeris varruka külge kinnitatud Natsi-Saksamaa lippu; oli uhke, et postitas Facebooki natsimundris pildid; lisas, et haakrist on Idamaade päikesesümbol, kuid itsitas selle peale; avaldas suurusmõtteid; oli oma viimase aja agressiivse käitumise ja konfliktide suhtes sügava kriitikata; teatas, et taasiseseisvumispäeva puhul on vaja võtta viina). Olekult oli puudutatud isik familiaarne, üleolev ja distantsitu. Tema meeleolu ja tahteaktiivsus olid patoloogiliselt kõrgenenud, mõttekäik kiirenenud (mh mõtete rohkus) ning seksuaalne aktiivsus tõusnud. Puudutatud isik oli emotsionaalselt ebaadekvaatne ja labiilne. Elavaid meelepetteid hetkel ei kahtlustatud. Puudutatud isik oli oma käitumise ja terviseseisundi osas kriitikata. Puudutatud isiku lähedastelt saadud info (puudutatud isiku seisund halvenes alates maist; ta oli aktiivne, tegutses palju, tegi läbimõtlemata otsuseid, nt kolis üleöö Tartust Tallinnasse; kulutas palju raha; tal olid mitmed lühiajalised suhted) toetas maniakaalse episoodi diagnoosi. Puudutatud isik vajas psühhiaatri arvamuse kohaselt ravi jätkamist haiglas. Ta ei mõistnud oma seisundi raskust ja ravivajadust, ilma ravita oleks seisund suure tõenäosusega halvenenud. Maniakaalses seisundis on isiku käitumine sihipäratu, ennustamatu, ebaefektiivne ning konfliktivalmidus on oluliselt tõusnud. Seega oleks puudutatud isik võinud olla ohtlik nii enda kui ka teiste isikute elule, tervisele ja julgeolekule. Muu psühhiaatriline abi ei olnud praegu küllaldane. Puudutatud isiku haigusteadvus oli liiga puudulik, et võimaldada ambulatoorset ravi. Vajalik ravi oli antipsühhootikumid, tümostabilisaatorid, rahustid, uinutid, antidepressandid, vajaduse korral EKR ning muud meditsiiniliselt näidustatud ravimid ja protseduurid.
4.Maakohus pikendas 21. augusti 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse raames puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise ja psühhiaatriakliinikusse paigutamise tähtaega alates
17.augustist 2020 kell 22.18 kuni 40 päevaks või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriakliinik teeb otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks (p 1). Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega (p 2). Maakohus määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja (p 3). Maakohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära 20. augustil 2020 Skype’i kaudu. Maakohtu ärakuulamisel saadud esmane kogemus langes kokku psühhiaatri arvamuses esitatuga. Maakohus selgitas, et puudutatud isiku käitumine oli lihtne ja omamehelik. Puudutatud isik rääkis osaliselt ennast õigustavalt ning oli üleolev oma diagnoosi ja teiste isikute suhtes. Maakohtule jäi mulje, et puudutatud isik uskus, mida rääkis. Valvetoast põgenemise kohta märkis puudutatud isik, et sai valvearsti viipamisest aru, et ta võib ära minna. Puudutatud isik eitas kuulmishallutsinatsioone. Ema pidi olema puudutatud isiku vastu. Natsitemaatika kohta ei öelnud puudutatud isik midagi või eitas toimunut. Puudutatud isik selgitas, et ei ole ohtlik, vaid probleem sai alguse ülepidutsemisest. Puudutatud isik lubas igale poole kaevata, kui tema ravi pikendatakse. Puudutatud isik ei vajanud enda hinnangul ravi ning ta ei tunnistanud oma diagnoosi. Maakohus vestles ka puudutatud isiku emaga, kelle hinnangul vajas puudutatud isik ravi mh sellepärast, et on kiirabis üle töötanud ning seetõttu on toimunud väga suur muutus puudutatud isiku käitumises. Lisaks õpib puudutatud isik arstiteadust, mis vahel tekitab temas veelgi rohkem segadust. Ema selgitas, et puudutatud isik helistas ja sõimas ebatsensuursete sõnadega, kuid samas ka nuttis, sest on tegelikult heasüdamlik. Puudutatud isik pigem kardab, et ei saagi haiglast välja. Lisaks ähvardas puudutatud isik oma õde, kuid ema hinnangul ei olnud usutav, et puudutatud isik midagi tegelikult toime paneks. Puudutatud isik peaks puhkama ja rahunema, et tehtu üle järele mõelda ning eluga edasi minna. Maakohtu hinnangul olid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused esialgse õiguskaitse pikendamiseks täidetud. Maakohus tuvastas 18. augusti 2020. a määruses, et esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused on täidetud. Psühhiaatri 19. augusti 2020. a arvamusest nähtus, et puudutatud isiku seisund ei olnud, võrreldes kinnisesse asutusse paigutamise 3(9)
2-20-11920 ajaga, oluliselt paranenud ning puudutatud isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise alused ei olnud ära langenud. Maakohus viitas, et puudutatud isiku diagnoos on paranoidne skisofreenia (episoodiline remiteeruv). Arvestades esitatud asjaolusid ja eelnevat menetlust, ei kahelnud maakohus, et puudutatud isiku puhul oli ravi jätkamine vajalik. Puudutatud isiku seisundit tuli jälgida ja ta vajas statsionaarset ravi. Maakohus viitas ravi osas psühhiaatri arvamuses märgitule (antipsühhootikumid, tümostabilisaatorid, rahustid, uinutid, antidepressandid, vajaduse korral EKR ja muud meditsiiniliselt näidustatud ravimid ja protseduurid). Puudutatud isik oli ettearvamatu käitumisega ning ohtlik endale ja teistele. Maakohus viitas psühhiaatri arvamuses märgitud puudutatud isiku ohtlikkuse kirjeldusele ja selgitas, et olukorras, kus puudutatud isik ei ole oma vaimse seisundi tõttu võimeline võtma vastu adekvaatseid otsuseid oma kehalise tervise ja teiste isikute ohutuse kohta, saab tahtest olenematu ravi hõlmata ka isiku kehalise tervisega seotud tegevusi. Tahtest olenematu ravi eesmärk on kõrvaldada isiku ohtlikkus endale. Puudutatud isik vajas ravi jätkamist haiglas, sest ta ei mõistnud oma seisundi raskust ja ravivajadust. Maakohus märkis, et ilma ravita puudutatud isiku seisund suure tõenäosusega halveneb. Maniakaalses seisundis on patsiendi käitumine sihipäratu, ennustamatu, ebaefektiivne ning tema konfliktivalmidus oluliselt tõusnud. Maakohtu hinnangul võis puudutatud isik olla ohtlik nii enda kui ka teiste isikute elule, tervisele ja julgeolekule. Maakohus määras puudutatud isikule esindaja, kuna puudutatud isik seda tungivalt soovis, kui tema suhtes kohaldatavat tahtest olenematut ravi pikendatakse.
5.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu 21. augusti 2020. a määruse tühistada.
6.Avaldaja hinnangul ei olnud määruskaebus põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Ringkonnakohus jättis 9. septembri 2020. a määrusega maakohtu määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isiku käitumine oli psühhiaatri arvamuse kohaselt ettearvamatu ja labiilne ning seetõttu võis puudutatud isik ravita jäämisel ohustada ennast ja teisi. Muu ravi ei olnud küllaldane, kuna puudutatud isik ei mõistnud enda haigestumist. Natsisümboolika kasutamine võib viia ka füüsiliste konfliktideni teiste isikutega. Psühhiaatri arvates vajas puudutatud isik tervisliku seisundi tõttu esialgse õiguskaitse pikendamist. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada. Maakohus ei rikkunud TsMS § 536 lg-t 1, kui kuulas puudutatud isiku ära Skype’i vahendusel. Videosilla abil on võimalik isikuga vahetult suhelda. COVID-19 viiruse pandeemilise leviku ajal oli selline ärakuulamine vastutustundlik. TsMS § 535 lg 2 järgi tuleb isikule esindaja määrata esialgse õiguskaitse pikendamisel. Seda maakohus tegigi, kui andis puudutatud isikule riigi õigusabi esialgse õiguskaitse pikendamisega samal ajal.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4(9)
2-20-11920
8.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, ja maakohtu 21. augusti 2020. a määruse täielikult. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tal rasket psüühikahäiret ning ta ei ole ohtlik endale ega teistele. Kohtud rikkusid oluliselt menetlusõigust, mistõttu jäid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused nõuetekohaselt tuvastamata. Maakohus kuulas puudutatud isiku 20. augustil 2020 ära Skype’i kaudu. Puudutatud isiku esindaja viitas TsMS § 534 lg 5 teisele lausele, § 536 lg-le 1 ja § 524 lg 1 esimesele lausele ning rõhutas, et isiku isiklik ärakuulamine tähendab, et kohus vestleb isikuga vahetult ning kinnisesse asutusse paigutamisel ei ole puudutatud isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, ärakuulamisel võimalik kasutada videosilda. Viidatud rikkumisega kaasneb vaidlusaluse maakohtu määruse tühistamine. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole eestkosteasjas vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 15). Puudutatud isiku esindaja viitas TsMS § 535 lg 1 esimesele lausele ja lg 2 teisele lausele ning märkis, et maakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et ei määranud 21. augusti 2020. a määruse tegemise ajaks puudutatud isikule esindajat. Puudutatud isikule määrati riigi õigusabi korras esindaja samas määruses, millega otsustati esialgse õiguskaitse pikendamine (määruskaebuses ekslikult viidatud kohaldamine). See ei ole lubatav. TsMS § 535 lg 2 sõnastusest tuleneb, et esindaja peab olema määratud enne, kui tehakse otsustus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Viidatud menetlusnormi rikkumine tingib maakohtu 21. augusti 2020. a määruse tühistamise. Ärakuulamine ja esindaja määramine on isiku jaoks olulised menetluslikud garantiid olukorras, kus esialgset õiguskaitset saab pikendada ilma ekspertiisi korraldamata (st arsti arvamuse alusel).
9.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja 9. veebruari 2021. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS § 701 lg-ga 3 tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu 21. augusti 2020. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab maakohtu 21. augusti 2020. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2. Kolleegium jätab ringkonnakohtu määruse muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu 21. augusti 2020. a määruse resolutsiooni p 3 muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Kolleegium käsitleb esiteks isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse) tahtest olenematule ravile paigutamise puhul esindaja määramist.
11.1.Isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamisel on isikule TsMS § 535 lg-s 1 sätestatud tingimustel esindaja määramise kohustusest tehtud erand üksnes isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kuni neljaks päevaks ja sedagi vaid juhul, kui isik ei soovi esialgse õiguskaitse määruse peale esitada määruskaebust (TsMS § 535 lg 2 teine lause). TsMS § 535 lg 2 teise lause kohaselt tuleb isikule määrata esindaja, kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Seega tuleb kohtul isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluses ka esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamisel kohaldada TsMS § 535 lg-t 1. 5(9)
2-20-11920
TsMS § 535 lg 1 esimese lause järgi määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele. TsMS § 535 lg 1 teise lause kohaselt ei takista isiku enda määratud esindaja olemasolu kohtul talle esindajat määrata, kui isiku enda määratud esindaja ei suuda kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta. Kui kohus jätab esindaja määramata, peab ta seda TsMS § 535 lg 2 esimese lause järgi kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama. Praeguses asjas ei määranud maakohus puudutatud isikule esindajat puudutatud isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluse ajal ega põhjendanud oma määruses ka esindaja määramata jätmist.
11.2.Ringkonnakohus leidis ekslikult, et TsMS § 535 lg 2 teises lauses sätestatud nõuet määrata isikule esindaja, kui otsustatakse isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist, on järgitud ka siis, kui kohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja samas määruses, millega otsustab isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle esindaja määramise eesmärk on tagada isiku õiguslik ärakuulamine. TsMS § 535 lg-tes 1 ja 2 sätestatu rikkumine on õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine. TsMS § 535 eesmärk on puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Näiteks ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada (vt ka Riigikohtu
19.detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 15). TsMS § 535 lg 1 on kehtestatud, arvestades tõenäosust, et isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, arusaamisvõime ja tahte väljendamine on piiratud. Seetõttu ei tohi kohus olukorras, kus esindaja määramise tingimused on TsMS § 535 lg 1 järgi täidetud, otsustada isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist ja põhimenetluse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist, ilma et määraks isikule esindaja. TsMS § 543 järgi on puudutatud isiku nimel määruskaebuse esitamise õigus ka tema (mh kohtu määratud) esindajal. Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades tuleb TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2 tõlgendada selliselt, et kohtu määratud esindajal on õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 15). Seega on kinnisesse asutusse paigutamise menetluses puudutatud isiku esindaja sarnane erieestkostjale. Lisaks ei ole kohtu roll tingimusteta ja kriitikavabalt nõustuda talle esitatud avalduses ja sellele lisatud arvamuses antud seisukohtadega, vaid kohtul tuleb otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise eelduste täidetuse üle kõiki tõendeid nõuetekohaselt (TsMS § 232) ja nende koostoimes hinnates. Seetõttu on oluline tagada isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle seaduses sätestatud menetluslikud garantiid (mh esindaja), saamaks võimalikult detailset infot isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks (Riigikohtu 8. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730/42, p-d 14.2.3 ja 16). Selleks, et kohtu määratud esindaja saaks isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluses eespool viidatud funktsiooni täita ning anda kohtule lisainfot isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise 6(9)
2-20-11920 eelduste kontrollimiseks, on oluline, et esindaja määrataks isikule enne tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist. Kui esindaja määratakse nimetatust hiljem (pärast määruse tegemist nagu praeguses asjas), ei saa ta kujundada isikust vahetut muljet aja seisuga, millal ta pidi puudutatud isikuga seaduse järgi kohtuma, ega edastada kohtule enne määruse tegemist oma hinnangut isiku kinnisesse asutusse paigutamise otsustust mõjutavate eluliste asjaolude paikapidavuse ning isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste täidetuse kohta. On oluline, et kohus saaks esindaja arvamust arvestada, kui otsustab isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise üle. Kuna praeguses asjas määras maakohus puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles määruses, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning isiku esindajal ei olnud võimalik eespool viidatud funktsiooni täita, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme.
12.Järgmiseks käsitleb kolleegium isiku videosilla vahendusel (praegu Skype’i teel) ärakuulamist tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamisel.
12.1.TsMS § 534 lg 3 esimese lause kohaselt ei ole mh sellise isiku ärakuulamine, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, esialgse õiguskaitse rakendamiseks vajalik, kui kohus saab selle rakendamise vajalikkust piisavalt hinnata ka dokumentide põhjal, samuti kui ärakuulamine võib kahjustada selle isiku tervist, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või kui see isik ei suuda tahet avaldada. TsMS § 534 lg 3 esimene lause kohaldub TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi üksnes isiku esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib kohus pärast isiku enda ärakuulamist isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus isiku TsMS § 536 lg 1 esimese lause kohaselt isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu. TsMS § 536 lg 1 teise lause järgi kuulab kohus vajaduse korral isiku ära tema jaoks tavalises keskkonnas. Seega tuleb isik TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise.
12.2.Kolleegium on varem eestkoste seadmise menetluse kohta selgitanud, et vahetu mulje loomine ja isikul tahte avaldamise võime olemasolu korral sellele järgnev ärakuulamine toimub TsMS § 477 lg 4 teise lause ja TsMS § 524 lg 1 teise lause järgi isikuga suuliselt ja isiklikult kohtudes, üldjuhul isiku tavalises keskkonnas. Eestkoste seadmise asjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil (Riigikohtu 22. septembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-18265/234, p 19;
10.detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p-d 15 ja 17). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde. Isiku ärakuulamise peamine eesmärk on tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust ja tema psüühikahäire laadist (Riigikohtu 8. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730/42, p 14.2.2). Varasemas Riigikohtu praktikas eestkoste seadmise menetluse puhul isiku ärakuulamise kontekstis väljendatud seisukohad kohalduvad ka kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, ärakuulamise kohta. Ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja suuline kohtumine vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 7(9)
2-20-11920 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult. Kolleegium leiab, et isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada ka videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik isikut ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisainformatsiooni puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Videosilla vahendusel ärakuulamine on oma olemuselt sarnane telefoni teel ärakuulamisega, mida, nagu eespool mainitud, ei ole vähemalt üldjuhul võimalik isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kohaldada.
12.3.Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. TsMS § 524 lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (p 2). Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära isiklikult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 2020. a augustis. Sel ajal ei kehtinud Eesti Vabariigis enam eriolukord, mille ajal oli võimalik isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist pikendada 40 päevani, ilma et kohtunik ja esindaja isiku ära kuulaksid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 91 lg 1). Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik isiklikult ära kuulamata. Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Näiteks võib ohutu ärakuulamise tagamiseks olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel).
13.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse puudutatud isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist puututavas osas käesoleva määruse p-des 11 ja 12.3 kirjeldatud põhjusel, ei käsitle kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel ülejäänud määruskaebuse väiteid.
14.Riigikohtu menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
15.Riigikohus vabastas 28. septembri 2020. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. 8(9)
2-20-11920
16.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 194 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 30 minutit ja määruskaebuse koostamine 150 minutit. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 194 eurot 40 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.