Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull ja Kai Kullerkupp
Kohtuasi
Sihtasutuse Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juhi taotlus isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.Õ. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Sihtasutuse Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht Madis Parksepp Puudutatud isik M.Õ., esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Asja läbivaatamise kuupäev
22. veebruar 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2020. a määrus osas, milles ringkonnakohus jättis M.Õ. määruskaebuse rahuldamata Tartu Maakohtu 24. juuli 2020. a määruse resolutsiooni p 1 tühistamise osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega tühistada Tartu Maakohtu 24. juuli 2020. a määruse resolutsiooni p 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2020. a määrus muus osas muutmata.
Kassatsiooniastme menetluskulud jätta riigi kanda.
4.Rahuldada vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 194 eurot 40 senti (sh käibemaks).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht Madis Parksepp (avaldaja) esitas 23. juulil 2020 maakohtule taotluse kohaldada M.Õ. (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks.
2-20-10639 Avaldaja viitas, et puudutatud isik võeti alates 23. juulist 2020 kell 03.29 psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile. Puudutatud isikul on segatüüpi skisoafektiivne häire (F 25.2). Avaldajaga kohtumisel oli puudutatud isik selge teadvusega, familiaarne, paljusõnaline, valjuhäälne, elava miimikaga, teatraalne ning žestikuleeris elavalt. Puudutatud isik orienteerus õigesti isikuandmetes, ajas ja kohas, kuid olukorrast arusaam oli tal puudulik. Puudutatud isiku mõttekäik oli kiirenenud, laialivalguv ja kohati hüplik. Puudutatud isik avaldas rohkelt suurusluulu ja paranoilist luulu. Ta nimetas ennast üliinimeseks ning plaanis teha rohelist riigipööret ja roherevolutsiooni. Puudutatud isik nimetas kaasatud isikuid ning väitis, et tal on head suhted luures ja kaitsepolitseis ning et viimati nimetatud aitavad riigipööret teha. Puudutatud isik lubas Jüri Ratase ametist kõrvaldada või vaikselt tappa. Puudutatud isik väitis, et suhtleb Valge Maja ja Londoniga ning et pööre tuleb teha kogu maailmas. Puudutatud isik selgitas, et suhtleb mustade, punaste ja vahel ka valgetega, kuid mitte muude värvidega. Lisaks rääkis ta oma tööst tõlkijana. Puudutatud isik hindas enesetunnet superheaks, mõtteid olevat peas palju ning keskendumisvõime ülihea. Objektiivselt tõusis puudutatud isiku meeleolu vestlusel oluliselt. Tema tegevus ei olnud sihipärane. Puudutatud isiku tahteaktiivsus oli tõusnud ning mõjutatud luulumõtetest. Ta laulis valjuhäälselt ning tantsis osakonnas. Käitumiselt oli puudutatud isik afektlabiilne – arstiga sõbralik, õendus- ja hoolduspersonaliga nõudlik ning ärrituv. Puudutatud isiku keskendumisvõime oli häiritud. Tema haiguskriitika oli formaalne – oskas nimetada oma diagnoosi, kuid sisulist ravi vajalikuks ei pidanud. Puudutatud isik arvas, et piisab haiglaravist, mis kestab järgmise hommikuni. Ta soovis vaid looduslikke rahustavaid tilku ning viibis haiglaravil
24.korda. Puudutatud isiku käitumine oli psüühikahäire tõttu ettearvamatu ning luulumõtete tõttu ebaadekvaatne. Ta oli emotsionaalselt kergesti ärrituv, mh ähvardas ema lüüa, oli vastuvõtus ärritunud ja sõimles. Puudutatud isik oli osakonnas personali suhtes ähvardav, lubas kohtusse kaevata ja haigla kinni panna. Psühhiaatriakliinikus alustati puudutatud isiku ravi rahustite ja antipsühhootikumidega (neuroleptikumidega). Tema ravi tuli jätkata meditsiiniliselt näidustatud ravivõtete ja ravimitega. Avaldaja märkis, et ravimeid manustatakse puudutatud isiku seisundi ja ravikoostöö järgi kas suu kaudu või süstena. Ravi eesmärgiks oli raviefekti saavutamine (haigusnähtude leevendamine), sh emotsiooniregulatsiooni parandamine. Muu ravi ei olnud praegu võimalik. Puudutatud isiku ravile võtnud psühhiaater Ü. Ljubajevi (psühhiaater) otsuse kohaselt tõi puudutatud isiku, kes oli oma ema suhtes agressiivne, ravile kiirabi. Ema väitel ägestus puudutatud isik eelmistel päevadel kergesti, avaldas paranoilist jälitusluulu ning tema jutt oli hüplik. Ema hinnangul halvenes puudutatud isiku seisund, sest ta ei kasutanud alates 2019. a-st püsiravi. Puudutatud isikuga oli raske kontakti saada, mõttekäik oli hüplik ning ta eitas paranoilisi luulumõtteid. Puudutatud isik käitus familiaarselt ja üleolevalt ning eitas meelepetteid. Puudutatud isikul oli algamas uus haigusepisood. Kuna puudutatud isik käitus enda ja teiste jaoks ohtlikult ega kasutanud ambulatoorselt ravi, tuli kohaldada tahtest olenemata ravi. Puudutatud isik käitus labiilse meeleolu tõttu agressiivselt ja ähvardavalt (sõimas ja solvas valvetoas personali) ning tal esinesid luulumõtted. Ta ei kontrollinud ega juhtinud oma käitumist adekvaatselt. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, ta ei mõistnud ravivajadust ning keeldus koostööst ja ravimite manustamisest. Puudutatud isik oli ohtlik ka oma tervisele, sest ravita jätmisel võis tema seisund veelgi halveneda.
2.Maakohus rahuldas 23. juuli 2020. a määrusega avaldaja taotluse ja paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras Sihtasutuse Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravile
23.juulist 2020 kell 03.29 kuni 27. juulini 2020 kell 03.29. Maakohus märkis, et ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega.
3.Avaldaja esitas 24. juulil 2020 avalduse, milles palus pikendada puudutatud isikule tahtest olenematu ravi kohaldamise tähtaega kuni 40 päevani, kuna selle kohaldamise alused ei olnud ära langenud. 2(8)
2-20-10639
4.Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisund haiglas viibitud aja jooksul paranenud. Tal puudus sisuline haiguskriitika ja ravisoostumus. Puudutatud isiku arvamus ravi vajalikkuse kohta muutus iga päev ning ta soovis vaid looduslikke ravimeid. Puudutatud isik plaanis jätkuvalt roherevolutsiooni. Käitumiselt ja meeleolult oli ta afektlabiilne ja kergesti ärrituv. Kohati rääkis puudutatud isik rõõmsalt ja sõbralikult, seejärel võis väga kergesti ärrituda, ähvardada ning ka füüsiliselt rünnata. Puudutatud isik avaldas jätkuvalt suurusluulumõtteid ja paranoilist luulu. Tema tahteaktiivsus oli oluliselt tõusnud ning käitumise sihipärasus häirunud. Puudutatud isik vajas 23. juuli kell 17.25 kuni 24. juuli kell 01.10 mehhaanilist ohjeldamist, kuna ta oli osakonnas füüsiliselt ja verbaalselt agressiivne (mh karjus; ähvardas personali tappa; lükkas hooldajat). Vaatamata ravile ei olnud puudutatud isiku seisund stabiliseerunud, mistõttu oli tema käitumine endiselt ettearvamatu ja ohtlik nii endale kui ka teistele. Puudutatud isik vajas statsionaarse ravi jätkamist meditsiiniliselt näidustatud ravivõtete ja ravimitega. Puudutatud isiku tahtest olenematu ravi eesmärgiks oli raviefekti saavutamine. Tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire), tema käitumine oli ettearvamatu ja ebaadekvaatne, senine ravi antipsühhootikumide ja rahustitega ei andnud piisavat efekti ning ambulatoorne ravi ei olnud võimalik. Seega vajas puudutatud isik tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päeva.
5.Maakohus pikendas 24. juuli 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku kinnisesse asutusse (Sihtasutuse Viljandi Haigla psühhiaatriakliinik) tahtevastasele ravile paigutamist kuni 1. septembrini 2020 (p 1). Lisaks tegi maakohus otsustused määruse täitmise kohta (p 2). Maakohus kuulas 24. juulil 2020 puudutatud isiku video teel ära. Puudutatud isik avaldas, et ei pea haiglas olema ega vaja ravi. Puudutatud isiku sõnul toodi ta haiglasse, kuna talle tuli palju sõnumeid ja kõnesid, see häiris tema ema ja venda ning ema kutsus kiirabi. Puudutatud isik nõustus vabatahtlikult raviga, kui kasutatakse taimseid, mitte sünteetilisi ravimeid. Puudutatud isik ei mõistnud, miks on vaja tahtevastast ravi, kui ta on raviga nõus. Maakohus kuulas 24. juulil 2020 ära ka psühhiaatri, kes avaldas, et puudutatud isik vajab ravi pikendamist kuni 40 päeva. Psühhiaatri sõnul oli puudutatud isik haiglas väga ärritunud ning vajas fikseerimist. Ta on viibinud psühhiaatriahaiglas ravil 26 korda. Vahepeal oli pikk periood, kus ta ei vajanud haiglaravi. Haigus ägenes, kuna puudutatud isik ei võtnud pikka aega ravimeid. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-le 1, psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja psühhiaatri 24. juuli 2020. a arvamusele ning leidis, et puudutatud isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist tuleb pikendada. Maakohus ei kahelnud, et jätkuvalt olid täidetud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Maakohtu hinnangul vajas puudutatud isik tahtevastase ravi kohaldamist, kuna ta ei saanud ravi vajalikkusest aru.
6.Puudutatud isik esitas 27. juulil 2020 määruskaebuse, milles palus tahtevastase ravi lõpetada. Puudutatud isiku esindaja esitas 28. juulil 2020 määruskaebuse, milles palus maakohtu 23. juuli 2020. a ja 24. juuli 2020. a määrused tühistada.
7.Avaldaja hinnangul oli puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamine põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3(8)
2-20-10639
8.Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2020. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruste resolutsioonid muutmata, kuid täiendas määruste põhjendusi. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Psühhiaatrite arvamuste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2)), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Psühhiaatri 23. juuli 2020. a arvamuse kohaselt käitus puudutatud isik äärmiselt ähvardavalt ja agressiivselt, röökis, sõimas valvearsti ning solvas personali. Puudutatud isik ei kontrollinud ega juhtinud adekvaatselt oma käitumist ning tal puudus haiguskriitika. Avaldaja 23. juuli 2020. a arvamuse kohaselt käitus puudutatud isik ettearvamatult ja ebaadekvaatselt luulumõtete tõttu. Puudutatud isik ähvardas osakonnas personali, lubas kõik kohtusse kaevata ja haigla kinni panna. Puudutatud isik soovis vaid looduslikke ravimeid. Ringkonnakohtu hinnangul väljendus puudutatud isiku ohtlikkus endale eelkõige selles, et ta ei teadvustanud ravi vajalikkust ja keeldus haiguskriitika puudumise tõttu talle näidustatud ravimite võtmisest (lõpetas püsiravi juba aastal 2019). Haiglaravita jäämine oleks kahjustanud eelkõige puudutatud isiku vaimset tervist ja heaolu ning tema seisund oleks võinud veelgi halveneda. Puudutatud isik viibis ravil 24. korda. Lisaks võis puudutatud isik ebaadekvaatse ja ähvardava käitumise tõttu olla ohtlik teistele. Viimast kinnitas puudutatud isiku suhtumine ümbritsevatesse inimestesse – ähvardas haigla personali (mh ära tappa), lükkas hooldajat. Puudutatud isik vajas 23. juulil 2020 mehhaanilist ohjeldamist, kuna ta käitus agressiivselt. Puudutatud isiku vaimsest seisundist tuleneva ohu puhul ei saa tahtest olenematu ravi kohaldamine piirduda juhtudega, kus tema ohtlikkus on väljendunud kellegi elu või tervise kahjustamises. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaoludel lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Põhjendatud oli psühhiaatrite arvamus, et olukorras, kus puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta keeldus ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Ringkonnakohtu hinnangul olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, et puudutatud isik oli pärast nelja päeva pikkust ravi võimeline andma teadvustatud nõusoleku enda ravimiseks. Ringkonnakohus viitas psühhiaatri 24. juuli 2020. a arvamusele ja puudutatud isiku poolt ärakuulamisel kohtule avaldatule ning leidis, et olukorras, kus puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja tema seisukoht ravi vajalikkuse kohta muutus pidevalt, ei olnud puudutatud isik vabatahtliku raviga nõus. Puudutatud isik rõhutas pidevalt, et soovib ainult looduslikke ravimeid. Psühhiaatrid selgitasid, et puudutatud isik vajab ravi jätkamist meditsiiniliselt näidustatud ravivõtete ja ravimitega ning muu ambulatoorne ravi ei ole küllaldane. Olukorras, kus puudutatud isik ei nõustunud meditsiiniliselt näidustatud ravivõtete ja ravimitega, puudus alus arvata, et talle on võimalik vabatahtlikult ravi osutada. Asjaolu, et maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset 23. juuli 2020. a määrusega ning pikendas seda juba järgmisel päeval, ei too ringkonnakohtu hinnangul kaasa maakohtu 24. juuli 2020. a määruse tühistamist. Puudutatud isik oli ravil 24. korda. Kuna tahtevastane ravi ei andnud kohe tulemust, oli puudutatud isiku eelnevat haiguslugu arvestades põhjendatud otsustada pikendamine juba järgmisel päeval pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist. Seaduses ei ole sätestatud, millal tuleb esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus. Maakohus pikendas esialgset õiguskaitset kooskõlas TsMS § 534 lg 5 teise lausega (maakohus kuulas puudutatud isiku ära ning olemas oli psühhiaatri arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta). Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, et maakohus ei kuulanud puudutatud isikut isiklikult ära. Videosilla abil on võimalik ärakuulataval ja kohtunikul omavahel vahetult suhelda. Viirushaiguste (praegu koroonaviiruse) leviku ohu korral on selline ärakuulamine vastutustundlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus TsMS § 536 lg-s 1 sätestatut. 4(8)
2-20-10639
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata maakohtu 24. juuli 2020. a määruse tühistamise osas. Puudutatud isiku esindaja viitab, et puudutatud isiku hinnangul ei olnud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused täidetud ning tahtest olenematu ravi määramisel ei lähtunud kohtud tema hetkeseisundist, vaid varasematest epikriisidest. Puudutatud isik taotleb ekspertidelt oma diagnoosi muutmist. Puudutatud isiku esindaja hinnangul ei olnud PsAS § 11 lg 1 kohaldamine põhjendatud, kuna puudutatud isik oli pärast nelja päeva pikkust ravi võimeline andma teadvustatud nõusoleku enda ravimiseks. Isikut saab tahtest olenematult ravida üksnes juhul, kui ta ei ole võimeline andma või ei anna teadvat nõusolekut enda ravimiseks PsAS § 3 lg 1 tähenduses. Maakohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse 23. juulil 2020 ning pikendas esialgset õiguskaitset järgmisel päeval. Esialgse õiguskaitse mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus esialgse õiguskaitse avaldus ning selle pikendamise avaldus esitatakse sisuliselt samal ajal. Esialgse õiguskaitse pikendamine on erandlik võimalus olukordadeks, kus kuni neljapäevase tähtaja jooksul ei ole jõutud põhimenetlust korraldada ning esialgse õiguskaitse pikendamine on vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seetõttu ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust samal ajal esialgse õiguskaitse taotlemisega. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18). Kuna maakohus kuulas puudutatud isiku ära päev pärast esialgse õiguskaitse rakendamist, ei hinnanud ta, kas nelja päeva jooksul ei või puudutatud isiku seisund stabiliseeruda selliselt, et ta saab anda teadva nõusoleku enda ravimiseks. Asjas esitatud psühhiaatri arvamust ei saa käsitada psühhiaatri arvamusena TsMS § 534 lg 5 mõttes. Psühhiaater tegi 23. juulil 2020 PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud tahtest olenematu ravi otsuse kohtu nõusolekuta. PsAS § 13 lg 3 eesmärgist tuleneb, et kohus ei saa TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud eelduste kontrollimisel tugineda arvamusele, mille on andnud psühhiaater, kes tegi PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud otsuse. Maakohus kuulas puudutatud isiku 24. juulil 2020 ära video teel. Isiku isiklik ärakuulamine tähendab seda, et kohus vestleb isikuga vahetult ning selleks ei ole võimalik kasutada videosilda (TsMS § 534 lg 5 teine lause, § 536 lg 1 ja § 524 lg 1 esimene lause). Üksnes selline ärakuulamine võimaldab saadud teavet isikliku kogemusega hinnata. Riigikohus on varem selgitanud, et eestkosteasjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 15). Üldjuhul ei tohiks ka kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul olla lubatav sidevahendite abil ärakuulamine olukorras, kus haigla ja kohus paiknevad lähestikku. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel on välistatud puudutatud isiku ärakuulamine videosilla kaudu. Maakohtu 24. juuli 2020. a määrus tuleb seetõttu tühistada.
10.Avaldaja märkis, et jääb menetluses varem esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5(8)
2-20-10639
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS § 701 lg-ga 3 tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata maakohtu 24. juuli 2020. a määruse resolutsiooni p 1 tühistamise osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab maakohtu 24. juuli 2020. a määruse resolutsiooni p 1. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Riigikohus on seotud kaebuse piiridega ning kontrollib TsMS § 688 lg 1 ja § 695 järgi ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Määruskaebuse kohaselt vaidlustab puudutatud isik ringkonnakohtu määrust üksnes osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu 24. juuli 2020. a määruse muutmata.
13.Kolleegium käsitleb esiteks puudutatud isiku videosilla vahendusel ärakuulamist tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamisel.
13.1.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib kohus pärast isiku enda ärakuulamist isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus isiku TsMS § 536 lg 1 esimese lause kohaselt isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu. TsMS § 536 lg 1 teise lause järgi kuulab kohus vajaduse korral isiku ära tema jaoks tavalises keskkonnas. Seega tuleb isik TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise.
13.2.Riigikohus on varem selgitanud, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja suuline kohtumine vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult. Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada ka videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik isikut ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisainformatsiooni puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Videosilla vahendusel ärakuulamine on oma olemuselt sarnane telefoni teel ärakuulamisega, mida ei ole vähemalt üldjuhul võimalik isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kohaldada (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2).
13.3.Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. TsMS § 524 lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (p 2). Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära isiklikult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 2020. a juulis. Sel ajal ei kehtinud Eesti Vabariigis enam eriolukord, mille ajal oli võimalik isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist pikendada 40 päevani, ilma et kohtunik ja esindaja isiku ära 6(8)
2-20-10639 kuulaksid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 91 lg 1). Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik isiklikult ära kuulamata. Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Näiteks võib ohutu ärakuulamise tagamiseks olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel; vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.3).
14.Kolleegium märgib lisaks, et TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18). Kolleegium möönab, et mida pikemat aega on puudutatud isikule ravi kohaldatud, seda suurema tõenäosusega on see puudutatud isiku seisundile mõju avaldanud. Samas ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui otsustas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise päev pärast seda, kui paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et seaduses ei ole sätestatud, millal enne esialgse õiguskaitse tähtaja möödumist tuleb isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluse puhul esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ning millise aja jooksul peab maakohus selle lahendama.
15.Asja materjalidest nähtub, et psühhiaater tegi 23. juulil 2020 kell 03.29 PsAS § 11 lg 3 mõttes otsuse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohtu loata. PsAS § 13 lg 3 kohaselt tagab haigla pea- või ülemarst, et 24 tunni jooksul isiku tahtest olenematu haiglaravi algusest vaatab ravile võetud isiku arstlikult läbi teine psühhiaater, kes ei ole teinud PsAS § 11 lg-s 3 või 5 nimetatud otsust. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja kohtus puudutatud isikuga enne esialgse õiguskaitse avalduse esitamist ning andis 23. juulil 2020 kell 12.54 tehtud otsuses hinnangu puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras neljaks päevaks kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise eelduste täidetusele. Riigikohus on varem selgitanud, et TsMS § 534 lg 5 teine lause eeldab esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani psühhiaatri täiendavat arvamust. Esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta (Riigikohtu 30. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17167/38, p 21). Praegu olid nimetatud nõuded täidetud. TsMS § 534 lg 5 teisest lausest ei tulene, et isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise põhjendatuse kohta ei võiks arvamust anda psühhiaater, kes tegi PsAS § 11 lg 3 mõttes otsuse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohtu loata.
16.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse puudutatud isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist puututavas osas käesoleva määruse p-s 13.3 kirjeldatud põhjusel, ei käsitle kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel ülejäänud määruskaebuse väiteid.
17.Riigikohtu menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. 7(8)
2-20-10639
18.Riigikohus vabastas 9. novembri 2020. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik.
19.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 194 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 30 minutit ja määruskaebuse koostamine 150 minutit. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 194 eurot 40 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.