Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht
09.09.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-2978
Tsiviilasi
XX hagi Tallinna Linna vastu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.01.2020 määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna Linna määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX, lepinguline esindaja adv Deivi Vaht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja Tallinna linn (Tallinna Linnavaraameti kaudu), esindaja Inge Lumiste
RESOLUTSIOON:
1.Võtta määruskaebemenetluses täiendavate tõenditena vastu 01.02.2016 CC hagiavalduse ja maakohtu 15.02.2016 määruse hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisest tsiviilasjas nr 2-16-1687, Deivi Vaht Õigusbüroo ja XX vaheline 01.04.2016 õigusabileping, XX 04.04.2016 volikiri, Deivi Vaht Õigusbüroo 04.02.2019 arve, OÜ Kull Advokaadibüroo ja XX 01.06.2018 kliendileping ning OÜ Kull Advokaadibüroo 07.06.2018 arve.
2.Harju Maakohtu 09.01.2020 määrus jätta muutmata.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.
Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Selgitused
Vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohus jättis 22.11.2017 otsusega rahuldamata XX hagi Tallinna Linna vastu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 24.10.2018 ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 22.02.2019 tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ning tegi uue, millega rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Riigikohus jättis 12.06.2019 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
2.Hageja esitas menetluskulude nimekirja, milles palus määrata tema põhjendatud ja vajalike kulude suuruseks 6216 eurot ning mõista nimetatud summa koos viivisega kostjalt välja.
3.Kostja esitas vastuväited hageja kuludele. Kostja leidis, et 30.12.2015 nõude loovutamise lepingust nähtub, et enne hagi esitamist loovutas hageja kõik 01.02.2013 surnud AA pärandiga seotud nõuded CC-le (lepingu punkt 1.1). Lepingus on hageja kinnitanud, et loobus pärandist (punkt 2.1.1), kuid on teinud 30.12.2015 avalduse pärandist loobumise avalduse tühistamiseks (punkt 2.1.2). Lepingupunkti 2.1.7 kohaselt andis hageja CC-le õiguse esitada tema nimel kohtule avaldus pärimisseaduse (PärS) § 123 lõike 2 alusel pärimisest loobumise kehtetuks tunnistamiseks. CC on lepingupunktis 2.18 kinnitanud, et on teadlik asjaolust, et pärandist loobumise võib kehtetuks tunnistada kohus. Lepingupunktist 4.2 nähtuvalt leppisid pooled kokku, et kõik hageja pärimisõiguse tuvastamisega seotud kulud kannab CC. Kuna eelnevast nähtub, et pooled olid teadlikud, et AA pärandiga seotud nõuete maksmapanekuks tuleb saavutada hagimenetluses pärandist loobumise kehtetuks tunnistamine, ei saa kahtlust olla, et pooled leppisid kokku, et lepingupunktis 4.2 kokkulepitud kulude kandmise kohustus hõlmab ka hagimenetlusega seotud kulusid. Seega ei ole hagejal menetluskulude tasumise kohustust tekkinud, mistõttu tuleb jätta menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata.
4.Menetluskulude nimekirjas toodud toimingute, summade ega ajakulu osas kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Maakohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 5646 eurot. Samuti viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Kohus leidis, et ehkki menetlusosaline (hageja) ja kolmas isik (CC) on omavahel kokku leppinud, et pärimisõiguse tuvastamisega seotud kulud kannab kolmas isik, ei oma kokkulepe siinkohal tähtsust, sest menetluskulud tekivad asja menetluses osalemisel menetlusosalisele ning menetlusosaline käesolevas asjas oli XX. Nõude loovutamise leping ning selles kokkulepitu on lepingupoolte omavaheline kulude kandmise korraldus. Käesolevast tsiviilasjast ei nähtu, et menetluskulud oleks kandnud CC. Pooled võivad
kolmandate isikutega sõlmida kokkuleppeid, mis aga ei muuda asjaolu, et menetluskulude kandmise kohustus tekkis hagejal.
7.Arvestades eeltoodut ning asja olemust, leiab kohus, et hagejal on menetluskulude tasumise kohustus tekkinud ning kuna kõik menetluskulud jäid kostja kanda, kontrollis kohus hageja menetluskulude nimekirjas esitatud kulude põhjendatust ja vajalikkust.
8.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 06.12.2017 300 eurot ja 25.02.2016 300 eurot ning 18.03.2019 kautsjoni 50 eurot, kokku 650 eurot. Nimetatud hageja kulud on seega tõendatud ja põhjendatud.
9.Nimekirjast nähtuvalt on hageja esindaja kulutanud maakohtu menetluses alates 25.02.2016 ettevalmistusele kohtuistungiks ja e-toimikus dokumentide kontrollimisele aega 2h. Kohus mõistab esindaja vajadust istungiks ette valmistada, kuid peab ebamääraseks vajadust etoimikus dokumente kontrollida. Seega loeb kohus menetluskulude nimekirja spetsifikatsiooni punkti 12 alusel põhjendatuks vaid ajakulu ettevalmistamisele kohtuistungiks. Esindaja on pidanud muude istungite ettevalmistamise vajalikuks ajaks 1h (vt maakohtu menetlus punkt 5, ringkonnakohtu menetlus alates 06.12.2017 punkt 2, ringkonnakohtu menetlus alates 29.10.2018 punkt 5). Seega on põhjendatud ajakulu analoogia alusel 16.10.2017 istungiks ettevalmistamisega 1h.
10.Kassatsioonimenetluses (algus 07.06.2018) on esindaja tsiviilasja toimikuga tutvumisele, õiguslikule analüüsile ning kassatsioonkaebuse koostamisele kulutanud kokku 11h (punkti 1 alusel 8h ja punkti 2 alusel 3h). Kohus, vaadelnud esitatud kaebust, leiab, et ei saa pidada põhjendatuks oma ala asjatundja (vandeadvokaadi) poolt ca 5-leheküljelise kaebuse (mille põhjendused 3 lk) koostamise ning 1-köitelise toimikuga tutvumise ajakuluks 11h ning vähendab nimetatud toimingutele kulunud ajakulu kokku 8h-le.
11.Kohus, hinnanud teiste menetluskulude taotluses väljatoodud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et maakohtu menetluses kokku 24,07h ulatuses, Tallinna Ringkonnakohtu menetluses (alates 06.12.2017) kokku 7,33h ulatuses, Riigikohtu menetluses kokku 8,5h ulatuses ning Tallinna Ringkonnakohtu menetluses (alates 29.10.2018) 6,66h ulatuses esindaja ajakulu ei saa pidada põhjendamatuks või ebamõistlikult ülepaisutatuks. Ühtlasi leiab kohus, kontrollides nimekirja spetsifikatsioonis esiletoodud toiminguid, et kõik eelpool käsitlemata hageja toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
12.Seega loeb kohus hageja õigusabikulusid seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega põhjendatuks maakohtu menetluses kokku 24,07h (100 eur/tund, kokku 2407 eurot), Tallinna Ringkonnakohtu menetluses (alates 06.12.2017) kokku 7,33h (100 eur/tund, kokku 733 eurot), Riigikohtu menetluses kokku 8,5h ulatuses (140 eur/tund, kokku 1190 eurot) ning Tallinna Ringkonnakohtu menetluses (alates 29.10.2018) 6,66h ulatuses (100 eur/tund, kokku 666 eurot). Kokku on hageja menetluskulud põhjendatud summas 5646 eurot (riigilõiv 650 + õigusabikulud 2407+733+1190+666).
13.TsMS § 177 lõike 4 alusel märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 5646 eurolt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja määruskaebus ja hageja seisukoht
14.Kostja palub maakohtu määruse tühistada ja jätta hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Kostja leiab, et maakohus tuvastas ebaõigesti hagejal menetluskulude tasumise kohustuse olemasolu. Käesolevas asjas on tõendatud, et hageja menetluskulud on enda kanda võtnud kokkuleppe alusel kolmas isik. Seetõttu ei saa hagejal olla menetluskulude kandmise kohustust ja puudub alus kostjalt kulude välja mõistmiseks. Tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16 on Riigikohus selgitanud, et menetluskulud tuleb menetlusosalisele hüvitada üksnes juhul, kui tal on menetluskulude tasumise kohustus. Kui menetluskulud kannab kokkuleppel kolmas isik, puudub alus menetluskulude väljamõistmiseks. Samas asjas on Riigikohus märkinud, et menetluskulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista. Olemuslikult on menetluskulude hüvitamise nõue protsessi kaotanud poole poolt tekitatud kahju hüvitamise nõue, mille maksmapaneku ja ulatuse suhtes on TsMS-is ettenähtud eriregulatsioon. Tulenevalt asjaolust, et CC on kohustatud kandma kõik hageja menetluskulud, ei ole hagejal kandmise kohustust ja seega ei ole tal kahju tekkinud, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise koosseis. Hageja kasuks menetluskulude väljamõistmine tähendaks sisuliselt hagejale hüvituse maksmist kulude eest, mida ta ei ole kandnud. Kokkuleppe kohaselt ei tasu CC kulusid hageja eest, vaid tegemist on CC kuludega. Kostjalt võib põhjendatud ja vajalikud menetluskulud välja mõista üksnes juhul, kui hagejal oli kohustus kolmandale isikule tasutud menetluskulud hüvitada. Hageja ei pea CC-le menetluskulusid hüvitama.
15.Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
16.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
17.TsMS § 659 ja § 651 lõike 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab otsustust, millega maakohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldas. Hageja maakohtu määrust ei vaidlustanud. Seega on osas, milles maakohus jättis hageja taotluse osaliselt rahuldamata, 09.01.2020 määrus jõustunud (TsMS § 466 lõige 3).
18.TsMS § 667 lõike 3 teise lause ja § 176 lõike 6 alusel võtab kolleegium tsiviilasja materjalide juurde vastu uute tõenditena kohtu nõudmisel esitatud 01.02.2016 CC hagiavalduse ja maakohtu 15.02.2016 määruse hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisest tsiviilasjas nr 2-16-1687, Deivi Vaht Õigusbüroo ja XX 01.04.2016 õigusabilepingu, XX 04.04.2016 volikirja, Deivi Vaht Õigusbüroo 04.02.2019 arve, OÜ Kull Advokaadibüroo ja XX 01.06.2018 kliendilepingu ning OÜ Kull Advokaadibüroo 07.06.2018 arve.
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 09.01.2020 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Ringkonnakohtus täiendavalt kogutud dokumentaalsete tõenditega tõendamist leidnud asjaolud ei anna alust nõustuda kostja väitega hagejal esindajakulude eest tasumise kohustuse puudumisest. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-173-15, punkt 13). Samas selgitas Riigikohus, et tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist.
21.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et XX ja CC sõlmisid 30.12.2015 nõude loovutamise lepingu, milles mh lepiti kokku, et XX loovutas CC-le kõik nõuded, mis kuulusid talle nõude loovutamise hetkel või võisid tekkida tulevikus ja mis olid seotud 01.01.2013 surnud AA pärandiga (punkt 1.1), XX andis nõusoleku, et juhul kui on tarvis menetluslikult esitada tema nimelt avaldus pärimisest loobumise kehtetuks tunnistamiseks, on CC-l õigus esitada XX nimel avaldus kohtusse (punkt 2.1.7) ning CC kohustus kandma kõik pärimisõiguse tuvastamisega seotud kulud (punkt 4.2) (t I kd lk 13-16). CC esitas 01.02.2016 kohtusse hagi XX poolt pärandvarast loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks (t II kd lk 89-92), mille menetlusse võtmisest maakohus 15.02.2016 tsiviilasjas nr 2-16-1687 keeldus põhjendusega, et pärandist loobumise tahteavalduse kehtetuks tunnistamise nõue on lahutamatult seotud pärija XX isikuga ja tema kujundusõigusega, mida ei ole võimalik loovutamise teel üle anda (t II kd lk 93-94). Seejärel sõlmis XX 01.04.2016 õigusabilepingu esindamiseks käesolevas tsiviilasjas ja andis vastavasisulise volikirja D. Vahtile (t II kd lk 103, 100). Õigusabilepingu punkti 3.3 kohaselt kohustus klient XX tasuma õigusbüroole ülesande täitmiseks osutatud teenuste eest tasu 100 eurot töötunni eest. 04.02.2019 väljastas büroo kliendile arve toimingute eest summas 4206 eurot (t II kd lk 106). 01.08.2018 sõlmitud kliendilepingu punktide 3.1 ja 3.2 kohaselt kohustus klient tasuma advokaadibüroole vandeadvokaadi tasu 140 eurot töötunni eest ja hüvitama õigusabi osutamisel kantud kulutused. Advokaadibüroo esitas kassatsiooniastmes tehtud töö eest kliendile arve 07.06.2018 summas 1610 eurot (sisaldab käibemaksu; t II kd lk 107). Kolleegium on seisukohal, et tuvastatud asjaoludest nähtub, et kuigi hageja ja CC vahel oli sõlmitud kokkulepe, et viimane kannab kõik XX pärimisõiguse tuvastamisega seotud kulud, siis vaidlusaluses kohtumenetluses oli menetlusosaliseks XX, kes sõlmis õigusabi saamiseks käsunduslepingud, millest tulenevalt on tal tekkinud käsundisaajale tasu maksmise kohustus (võlaõigusseaduse § 619). Asjaolu, kas XX-l võib olla tagasinõudeõigus CC vastu, ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna ei avalda mõju esindajale tasumise kohustusele. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus veendunud, et maakohus ei ületanud menetluskulude väljamõistmisel diskretsioonipiire ja kolleegium puudub õigus maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata.
22.TsMS § 178 lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
(allkirjastatud digitaalselt) /Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.