Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Feenoks hagi Arzak OÜ ja Ovakim Azarumjan vastu kahjuhüvitise ja viivise nõudes ning Arzak OÜ vastuhagi OÜ Feenoks vastu tagasitäitmise, kahjuhüvitise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Feenoks kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
726 946 eurot 21 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Feenoks, esindajad vandeadvokaadid Helvia Räägel, Jüri Leppik ja Maksim Greinoman Kostjad Arzak OÜ ja Ovakim Azarumjan, ühine esindaja vandeadvokaat Martin Männik
Asja läbivaatamise kuupäev
23. märts 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2019. a otsus ja Harju Maakohtu 21. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-15722 muutmata osas, millega:
kohtud jätsid rahuldamata OÜ Feenoks hagi Arzak OÜ vastu kahju hüvitamise nõuetes (saamata jäänud kasumi nõuded 200 000 eurot, 3821 eurot 6 senti ja 8250 eurot 30 senti ning otseste kulude nõue 7178 eurot 11 senti), sh alternatiivses nõudes samas ulatuses ja viivise nõudes nimetatud summadelt;
1.2.kohtud jätsid rahuldamata OÜ Feenoks kõik haginõuded Ovakim Azarumjani vastu.
1.3.kohtud jätsid rahuldamata OÜ Feenoks taotluse märkida kohtuotsuses, et OÜ-l Feenoks on õigus nõuda alternatiivses nõudes nimetatud kohustuse täitmist Ovakim Azarumjanilt Arzak OÜ-le;
2-16-15722
1.4.kohtud rahuldasid Arzak OÜ vastuhagi OÜ Feenoks vastu kahju hüvitamise nõuetes kokku 5437 eurot 27 senti (3017 eurot 27 senti, 1920 eurot, 500 eurot);
1.5.kohtud mõistsid OÜ-lt Feenoks Arzak OÜ kasuks välja põhivõlgnevuselt 5437 eurot 27 senti sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates vastuhagiavalduse esitamisest 16. augustil 2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
2.Tühistada ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2019. a otsus ja Harju Maakohtu 21. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-15722 (sh osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Feenoks haginõue 61 828 euro 64 sendi saamiseks ja viivisenõue nimetatud summalt ja rahuldati Arzak OÜ vastuhaginõue 50 000 euro suuruse ettemakse ja tasutud 50 780 euro 45 sendi saamiseks ja viivisenõue nimetatud summalt, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
1.OÜ Feenoks (hageja) esitas 18. oktoobril 2016 Harju Maakohtusse hagi Arzak OÜ (kostja I) ja Ovakim Azarumjani (kostja II) vastu. Hageja palus menetluses täpsustatud lõpliku nõudena kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 281 078 eurot 11 senti ja seadusjärgse viivise alates 31. jaanuarist 2017 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja esitas kostja I vastu ka alternatiivse 281 078 euro 11 sendi suuruse nõude, milles sisaldus ka nõue mõista kostjalt II kostja I kasuks välja 281 078 eurot 11 senti, kui kostja I ei maksa hagejale kohtuotsusega väljamõistetavat sama suurusega summat.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja müüjana ja kostja I ostjana 31. juulil 2016 alkoholi müügiga tegeleva ettevõtte osa (käitise) müügilepingu (edaspidi leping). Käitis (sh seitse kauplust) tuli anda üle 30. septembril 2016. Lisaks ostuhinnale tuli tasuda kauplustes olevate kaubajääkide eest.
1.2.Kostja I võttis 7. ja 13. septembril 2016 vastu käitise osad, kauplused Tallinnas Tulika 31 ja Pärnu mnt 240 (edaspidi Tulika tn kauplus ja Pärnu mnt kauplus), ja kirjutas alla üleandmise aktidele. Hageja esitas 7. septembril 2016 kostjale I arve nr 270234, mille suurus oli 74 106 eurot 45 senti ja maksetähtaeg 12. november 2016, ning 13. septembril 2016 arve nr 270226, mille suurus oli 60 844 eurot 60 senti ja maksetähtaeg 28. september 2016. Arvetel märgitud kauba kogus kattub hageja ajaloolise laoseisuga. Kostja II kostja I esindajana vaidles vastu arvete tasumise tähtpäevale, kuid ei väitnud kauba puudujääki. Kaup võeti vastu inventuuriga.
1.3.Kostja I ei ilmunud ülejäänud viie kaupluse vastuvõtmisele ega vormistanud alkoholiseaduses nõutavaid registreeringuid kaupluste vastuvõtmiseks.
1.4.Hageja koostas lepingu kohaselt ka arved nr 270253 ja nr 270254 ostuhinna tasumiseks, kostja I keeldus nende tasumisest. Kostja ei tasunud Endern OÜ-le (edaspidi Endern) üüri Tulika tn kaupluse eest. 7. oktoobril 2016 taganes hageja lepingust ja Endern teatas pandiõiguse teostamisest. Hageja soovis taganemise tõttu teha inventuuri Tulika tn kaupluses, kuid kostja I sellega ei nõustunud.
8.oktoobril 2016 teatas kostja I, et nõuab lepingu täitmist.
1.5.2. novembril 2016 tasus kostja I arve nr 270226 osaliselt, 50 780 eurot 45 senti. 22. novembril 2016 taganes kostja I müügilepingust. 28. novembril 2016 andis kostja I hagejale tagasi Tulika tn ja Pärnu mnt kaupluste valduse. Kauplused ei olnud mitu nädalat töötanud ja neis ei olnud kaupa. 2(19)
2-16-15722 Üleantud töötajad lõpetasid kohe ka töölepingud. Hageja pidi tegema kulutusi käitise taastamiseks ja remondiks. Hagejal õnnestus avada Pärnu mnt kauplus 8. detsembril 2016 ja Tulika tn kauplus
16.detsembril 2016.
1.6.Hagejal on tekkinud 281 078 eurot 11 senti kahju, mis koosneb järgmistest komponentidest: lepingu täitmata jätmisest saamata jäänud kasum (ostuhind) 200 000 eurot; tagastamata kauba hind 112 609 eurot 9 senti – kostja I tasutud 50 780 eurot = 61 828 eurot 64 senti; saamata jäänud kasum 3821 eurot 6 senti aja eest, kui kauplused olid kostja I valduses; saamata jäänud kasum 8250 eurot 30 senti aja eest, kui hageja ei saanud samu kauplusi kasutada; kaupluste töö taastamise otsesed kulud 7178 eurot 11 senti.
1.7.Kostja II vastutab hageja ees mh äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 4 alusel, kuivõrd tema sõlmis müügilepingu mõistlikult veendumata, et tema juhitav kostja I suudab müügilepingut täita. Kostja II oleks pidanud tagama kostjal I raha olemasolu müügilepingu täitmiseks. Kostja II pettis hagejat, sest jättis mulje, et kostja I kavatseb võtta müügilepingu täitmiseks laenu. Kostja II pidi esitama hiljemalt
18.oktoobril 2016 pankrotiavalduse, kuna kostja I ei suutnud tasuda hagejale lepingujärgset esimest osamakset.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei andnud kostjale I nõuetekohaselt üle Tulika tn ja Pärnu mnt kauplusi, kuna kaubal puudusid saatedokumendid. Põhjusel, et hageja ei andnud üle esimese kahe kaupluse päraldiseks olevaid dokumente, oli kostjal I õigus keelduda oma kohustuste täitmisest ja arvete tasumisest. Kostja I ei ole lepingut rikkunud. Hagejal puudus alus lepingust taganeda. Kostja I avaldas hagejale, et tasus 50 780 eurot 45 senti mööndusega, et puuduolevad saatedokumendid esitatakse hiljemalt seitsme päeva jooksul. Kostja I võib keelduda kaubajääkide tagastamisest, sest hageja ei ole tagastanud kostjale I lepingu alusel saadut.
3.Kostja I esitas 16. augustil 2017 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 106 217 eurot 72 senti, sh lepingu sõlmimisel tasutud ettemakse 50 000 eurot, 2. novembril 2016 arve nr 270226 alusel tasutud 50 780 eurot 45 senti, advokaadibüroole lepingu sõlmimise ja koondumisloa menetlemise eest tasutud 3017 eurot 27 senti, koondumise menetlemise eest tasutud riigilõivu 1920 eurot ning 500 eurot tasutud laenulepingutasu, kuna kostja I finantseeris käitise ostu laenuga. Kostja I on pakkunud hagejale, et tagastab lepingu alusel saadud kaubajäägi. Hageja on vastuvõtuviivituses kaupluste kaubajäägi vastuvõtmisega. Kostja I ei ole väitnud, et saatelehtedes märgitud kaup ei vastanud tegelikkusele ja esines kauba puudujääk, vaid seda, et kaup oli puudustega, sest puudusid saatedokumendid. Pärast lepingust taganemist tegi kostja I hagejale ettepaneku leppida kokku tagasitäitmise korras. Kostja I koostatud väljamineku saatelehest nähtub kaup, mille kostja I on valmis hagejale tagastama. Kuivõrd kostja I ei ole kaupa hagejale tagasi võõrandanud, ei ole selles osas tekkinud käivet ja kostja I ei ole pidanud deklareerima ega tasuma kaubalt käibemaksu. Hageja peaks kauba vastu võtma isegi siis, kui see ei oleks müügikõlbulik, sest ta andis selle kauba üle ja oli ise vastuvõtuviivituses. Kostja I ei saa tagastada dokumente, mida hageja ei ole üle andnud. Kuna hageja sai Tulika tn ja Pärnu mnt kaupluste valduse tagasi 28. novembril 2016 ja kostja I esitas nõude tagastada lepingu alusel tasutud summad 22. novembril 2016, saab kostja I nõuda hagejalt
3(19)
2-16-15722 viivist lepingu alusel tasutud summadelt alates 26. detsembrist 2016 ehk 30 päeva pärast kaupluste tagastamist ja kahju hüvitamise nõude osas alates vastuhagi esitamisest.
4.Harju Maakohus jättis 21. veebruari 2019. a otsusega hagi kõikides nõuetes rahuldamata. Maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 111 320 eurot 7 senti, millest 106 217 eurot 72 senti on põhivõlgnevus ja 5102 eurot 35 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hagejalt välja sissenõutavaks muutuva seadusjärgse viivise alates
16.augustist 2017. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt välja kostja I menetluskulud 7831 eurot 68 senti ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.
4.1.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja või kostja I on rikkunud käitise müügilepingust tulenevaid kohustusi ning kummal lepingu poolel oli õigus lepingust taganeda.
4.2.Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale I koos kahe kauplusega üle kauba ehk alkohoolsed tooted. Alkohoolsete jookide müük ei ole alkoholiseadusest tulenevalt võimalik ilma saatedokumentideta. Hagejal oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 1 p-st 1, samuti VÕS § 24 lg-test 1, 2 ja 3 ning §-st 211 tulenev kohustus teha kõik mõistlikult võimalik selleks, et anda koos kaupluste ja neis sisalduva kaubaga kostjale üle vajalik dokumentatsioon, sh alkoholi saatedokumendid.
4.2.1.Maakohus tuvastas lepingu alusel, et kauplused tuli üle anda poolte kokku lepitud viisil ja ajal; nimetatu eeldas poolte koostööd ning inventuuri tegemist. Lepingust tulenevalt (p 4.3) pidi hageja tagama kostjale I õiguse jätkata kaupluses alkoholi jaemüüki, ka selleks tuli üle anda saatedokumendid. Lepingu järgi tuli kostjal I 75 000 eurot ostuhinnast tasuda ühe päeva jooksul pärast kolme esimese kaupluse üleandmist vastavalt inventuuri graafikule. Teine 75 000 euro suurune makse tuli teha viie pangapäeva jooksul pärast lepingu jõustumist ja käitise lõpliku üleandmise kohta lepingu p-s 4.4 märgitud akti allkirjastamist. Lisaks ostuhinnale tuli ostjal tasuda kaubajääkide eest.
4.2.2.Hageja rikkus oluliselt oma lepingulist kohustust kostja I ees. Hageja ei täitnud alkoholikaupluste keti müüjana ja jaemüügiga tegeleva isikuna täielikult ega kohaselt oma lepingulist kohustust anda kostjale I koos kauplustega üle kõik kaupluse pidamiseks vajalikud dokumendid. Hageja asus kostjale I dokumente esitama osaliselt ja alles pärast kostja I korduvate, 19. septembrist 2016 hagejale saadetud e-kirjades sisalduvate nõudmiste saamist. Üle antud kaubale jäid märkimisväärses osas saatelehed hoopis esitamata, kuigi kostja I neid korduvalt nõudis. Maakohus selgitas menetluse jooksul hagejale tema kohustust tõendada väiteid lepingulise kohustuse täitmise kohta. Seejärel esitas hageja kohtule paki saatelehti, kuid ei esitanud tõendeid, et need saatelehed oleksid kostjale I üle antud. Maakohus selgitas istungil, et kuna kostjalt I ei saa eeldada negatiivse asjaolu tõendamist, tuleb hagejal tõendada, et kõik saatelehed, mis kostjate väidete kohaselt puudusid (ühes kaupluses kauba kohta ca 11 000 euro ulatuses, teises kaupluses ca 21 000 euro ulatuses), olid tegelikult üle antud. Samal istungil möönis hageja esindaja, et osa saatelehti jäigi üle andmata.
4.2.3.Hageja sissenõutavaks muutunud kohustusel esitada koos kauplustega vajalikud dokumendid oli VÕS § 110 lg 1 tähenduses seos kostja I kohustusega võtta vastu järgmised kauplused. Kostjalt I kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt isikult ei saanud VÕS § 111 lg 1 tähenduses mõistlikult oodata, et ta jätkab kaupluste vastuvõtmist ja nende eest tasumist olukorras, kus ta ei saa kaupa müüa ega kauplustes ettevõtlusega tegeleda puuduva dokumentatsiooni tõttu. Kostjal I oli õigus keelduda järgmiste kaupluste vastuvõtmisest kuni dokumentide esitamiseni, mistõttu ei muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks.
4.2.4.Hageja ja kostja I allkirjastasid Tulika tn kaupluse inventari ja vara üleandmise akti
7.septembril 2019 ja 13. septembril 2019 Pärnu mnt kaupluse inventari ja vara üleandmise akti. 4(19)
2-16-15722 Maakohus märkis pärast nende aktide allkirjastamist hageja koostatud arvete kohta järgmist. Hageja koostas 7. septembril 2016 kostjale I arve nr 270226 (60 844 eurot 60 senti) ja 13. septembril 2016 arve nr 270234 (74 106 eurot 45 senti), milles viidati, et arve on esitatud kaupade eest vastavalt arve lisas olevale nimekirjale. Kumbagi nimekirja hageja kohtule ei esitanud. Lisaks ei olnud need arved kooskõlas lepingus toodud tingimustega maksetähtaja, viivise ja käibemaksu osas. Hagejal ei olnud õigust muuta lepingu tingimusi ühepoolselt. Kostja I ei nõustunud tõendite kohaselt lepingu tingimuste muutmisega. Arve nr 270226 tasus kostja I enne lepingus toodud 60 päeva pikkuse tähtaja möödumist ning lepingujärgses summas, ilma käibemaksuta (50 780 eurot 45 senti). Hageja koostas 3. oktoobril 2016 kostjale I arved nr 270253 ja nr 270254, mõlemad 75 000 eurot (ostuhind). Nimetatud arved ei olnud esitatud kooskõlas lepinguga ja kostjal I ei olnud tekkinud arvete esitamise ajaks kohustust tasuda hagejale täielikult lepingulist ostusummat – üle oli antud vaid kaks kauplust, mitte kolm.
4.2.5.Hageja esitas 6. oktoobril 2016 kostjale I taganemisavalduse, milles ei andnud lepingu täitmiseks täiendavat tähtaega ega märkinud, milles seisnes lepingu rikkumine. Hagejal puudus alus lepingust taganeda. Mitte ühestki asjas kogutud tõendist ei nähtu, et kostja I oleks keeldunud lepinguliste kohustuste täitmisest täielikult. Hageja ei ole välja toonud, milles täpselt seisnes see kostja I rikutud kohustus, mis andis talle õiguse lepingust taganeda. Taganemisavaldusest see ei nähtu ning menetluse kestel on hageja andnud selle kohta vastuolulisi põhistusi. Kohus on juba varem tuvastanud, et kostjal I puudus kohustus tasuda hageja esitatud arveid nendel märgitud summades ja tähtaegadel. Hageja tasunõuded ei olnud taganemisavalduse saatmise ajaks veel sissenõutavateks muutunud ning kostja I ei ole teinud hagejale ühtegi avaldust, milles ta oleks keeldunud tasu maksmisest. Kostja I on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu sellele, et arved ei olnud kooskõlas lepinguga ning tasunõue ei olnud sissenõutavaks muutunud. Nii hageja lepingust taganemise avaldusel kui ka katsetel võtta ise üle kaupluste valdus puudus õiguslik alus. Asjas esitatud tõenditest nähtus maakohtu hinnangul kogumis, et hageja asus koostöös Enderniga pärast lepingust taganemise avalduse saatmist takistama kostja I tegevust ja soovis kostjalt I ruumide valdust üle võtta. Hageja ei selgitanud vaatamata kohtu küsimustele, miks ta esitas kohtule tõendid valduse omavolilise ülevõtmise katsete kohta ning kuidas pidid esitatud tõendid toetama hageja õigust lepingust taganeda.
4.2.6.11. novembri 2016 e-kirjaga saatis kostja I hagejale kohustuste täitmise nõude, milles leidis, et hageja lepingust taganemine oli alusetu ja et kostja I soovib lepingut edasi täita. Kostja I avaldas, et tasus nõude Tulika tn kaupluse kaubajääkide eest mööndusega, et puuduolevad saatedokumendid esitatakse seitsme päeva jooksul, kuid neid ei esitatud. Kostja I rõhutas, et ei saa kaupa müüa ilma saatedokumentideta. Kostja I leidis, et hageja on lepingut rikkunud ja tegu on jätkuva rikkumisega. Kostja I palus esitada hiljemalt 21. novembril 2016 kõik puuduolevad saatedokumendid ja viitas, et on varem edastanud hagejale andmed selle kohta, millised saatedokumendid on puudu. Samuti soovis kostja I saada üürilepinguid koos sinna juurde kuuluvaga ja hageja osanike otsust tehingu heakskiitmise kohta. Kostja I selgitas, et talle esitatud arved nr 270266 ja nr 270234 on esitatud ekslikult koos käibemaksuga, ja palus põhistada kaubajääkidele käibemaksu lisamist. Lisaks palus kostja I edastada talle töötajatega seotud dokumendid ja muu vajaliku dokumentatsiooni ning andmed. Kostja I avaldas, et kui hageja ei täida kohustust täiendavalt antud ajaks ega kõrvalda lepingu rikkumisi, võib kostja I lepingust taganeda. Maakohus leidis, et kostja I kirjeldatud pöördumine oli põhjendatud. Kostja I andis hagejale rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Hageja keeldumine tähendas olulist lepingurikkumist. Seetõttu lõppes leping kostja I 22. novembri 2016. a taganemisega.
5(19)
2-16-15722
4.2.7.Kuivõrd kostja I ei ole lepingulist kohustust rikkunud ja hagejal puudus õigus lepingust taganeda, ei saa hageja kahju hüvitamise nõuet kostja I vastu rahuldada (VÕS § 115 lg 1). Hageja kahju hüvitamise nõudeid ei saaks VÕS § 127 lg-tes 1, 2, 4 ja 5 sätestatu tõttu rahuldada ka siis, kui kostja I oleks oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Hageja ei saa olla samal ajal kasumit teenivate kaupluste omanik ja nõuda kostjalt I kahjuna lepingulise tasu väljamõistmist. Hageja andis üle vaid kaks kauplust, ka seetõttu ei saa nõuda kogu lepingutasu kahjuna väljamõistmist. Hageja ei saa VÕS § 189 lg 1 alusel nõuda kostjalt I tulu, mida hageja ise oleks enda arvates saanud kauplustes teenida. Hageja ei ole tõendanud, millist tulu sai kostja I ajal, mil kauplused olid tema valduses. Audiitorkontroll OÜ 30. jaanuari 2017. a aruanne seda ei tõenda. Kostja I ei ole hagejaga sõlmitud lepingut rikkunud. Seetõttu ei saa rahuldada hageja nõuet saamata jäänud tulu saamiseks (8250 euro 30 sendi ulatuses) kolme kuu eest pärast kaupluste valduse tagasisaamist. Tagasitäitmise sätted ei näe ette saamata jäänud tulu hüvitamise kohustust aja eest, mis järgneb eseme valduse tagastamisele. Lisaks ei ole hageja põhistanud ning tõendanud, milles seisnes tema võimatus teenida tulu kolm kuud pärast kaupluste tagasisaamist ning millise kostjale etteheidetava rikkumisega oli tekkinud kahju põhjuslikus seoses. Saamata jäänud tulu suurus ja selle kujunemise asjaolud on tõendamata. Kaupluste töö taastamisega seotud 7178 euro 11 sendi suuruse nõude jättis maakohus mh tõendamatuse tõttu rahuldamata. Samuti ei näe VÕS § 189 lg 4 ette, et üleandja peaks hüvitama eseme parandamiseks või koristamiseks vajalikke kulusid. Hageja nõudeid tulenevalt kaupluste koristamisest, internetiteenuse taastamisest, reklaamimisest ja töötajate töötasudest ei tule VÕS § 189 lg 4 alusel rahuldada. Töötajate palgakulude hüvitamisel ei põhistanud hageja oma nõuet täiendavalt ega toonud välja, kuidas on nõue täpselt kujunenud. Hageja ei tõendanud asjaolu, et kogu tema nõudes märgitud töötajate palgakulu oli seotud erakorralise vajadusega kauplused uuesti tööle panna. Hageja ei põhistanud, miks ta nõuab kostjalt I oma töötajate töötasu täielikku hüvitamist aja eest, mil kauplused olid talle tagasi antud ja teenisid tulu. Samuti, et ta andis kostjale üle nn toimiva käitise, kuid ei saanud oma vara samal viisil tagasi.
4.2.8.Hageja palus kostjalt I välja mõista ka 61 828 euro 64 sendi suuruse hüvitise kostjale I üle antud kauba eest. Üldjuhul tuleneb VÕS § 189 lg-st 1, et lepingust taganemise korral tuleb tagastada üleantu. Seega on hagejal eeskätt õigus nõuda kostjale I üle antud kauba tagastamist, kuid sellist nõuet ei ole hageja kostjale I esitanud. Olukorras, kus kostjal I on üle antud kaup endiselt alles ning kostja I on soovinud kaupa hagejale tagastada tingimusel, et hageja tagastab kostjale I lepingu alusel saadu, on hageja eespool nimetatud rahalise nõude rahuldamine välistatud. Kostjad esitasid maakohtule seisuga 8. veebruar 2017 koostatud väljamineku saatelehe, milles kajastusid hagejalt kostjale I üle antud kaubad, mida kostja I oli valmis hagejale tagastama (väärtuses 59 314 eurot 27 senti koos käibemaksuga). Selle dokumendiga on tõendatud kauba olemasolu ning vastupidise tõendamise kohustus lasus hagejal. Hagejal puudub alus nõuda kaubajääkide väärtuse hüvitamist, sest kaup on alles ja kostja I on valmis selle hagejale tagastama.
4.3.Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud ühtegi asjaolu, millest tulenevalt peaks koos lepingupoolega solidaarselt vastutama viimase seaduslik esindaja (kostja II). Hageja pole tõendanud ühtegi kostja II õigusvastast tegu. Äriühingu juhil lasub lojaalsuskohustus äriühingu, mitte selle võlausaldajate ees. Maakohus tuvastas, et kostja I kanti majandustegevuse registrisse 20. septembril 2016 ja ettevõte sai käibemaksukohustuslaseks 8. augustil 2016; hagejat teavitati lepingu täitmiseks 6(19)
2-16-15722 kostja I asutamisest ja hageja teadis, et kostja I pidi täitma lepingulised kohustused laenuks saadud rahaga. Hagejat ei petetud ega eksitatud. Kostjal I oli võimalik lepingut täita, kuid ta taganes lepingust hageja rikkumise tõttu. Hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt välja 281 078 eurot 11 senti ja viivis jäi rahuldamata.
4.4.Hageja alternatiivne nõue mõlema kostja vastu jäi rahuldamata mh seetõttu, et nõue ei olnud selge ega täidetav ning puudusid ÄS § 187 lg 4 eeldused. Alternatiivsest nõudest ei nähtu, millist summat täpselt, millistel juhtumitel ja kelle kasuks tuleb välja mõista. Kohus jättis rahuldamata hageja taotluse märkida kohtuotsuses, et hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist kostjalt II kostjale I.
4.5.Kostja I vastuhagi kohta leidis maakohus järgmist. Maakohus on tõendeid hinnates leidnud, et hageja rikkus käitise müügilepingut ning kostjal I oli õigus lepingust taganeda. VÕS § 189 lg 1 näeb ette, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Kostja I oli hagejale tasunud ettemakse 50 000 eurot ja kauba eest 50 780 eurot 45 senti. Hageja ei ole lepingu alusel saadut kostjale I tagastanud. Hageja rikkus lepingu alusel saadu samal ajal tagastamise kohustust ega tagastanud kostjale I saadud raha vaatamata sellele, et kostja I tagastas kauplused. Kostjal I oli õigus esitada VÕS § 111 lg 1 alusel vastuväide ja keelduda kaubajääkide tagastamisest seni, kuni hageja on talle tagastanud lepingu alusel tasutud summad. Hagejal puudub õigus keelduda kostjale I lepingu alusel saadu tagastamisest. Kuna hageja ei ole kauba saamise nõuet kostja I vastu esitanud ega väiteid kauba võõrandamise kohta tõendanud, ei saa hageja nõuda kostjalt I kauba eest rahalist hüvitist. Kohus rahuldas kostja I nõude mõista hagejalt välja lepingu alusel saadud 50 000 eurot ja 50 780 eurot 45 senti. Kohtu hinnangul oli koondumisloa taotlusega seotud riigilõiv koondumisloa taotlemise ja menetlemisega seotud kulu, mis oleks kostja I kanda jäänud siis, kui Konkurentsiamet ei oleks andnud koondumisluba või kui leping oleks olnud nõuetekohaselt täidetud. Kohus tuvastas, et kostja I kandis õigusabikulusid 3017 eurot 22 senti, tasus koondumise eest riigilõivu 1920 eurot ja maksis laenu saamiseks lepingutasu 500 eurot. Kostja I tegi viidatud kulutused selleks, et saada hagejalt ostetud kauplusteketi omanikuks. Hagejale kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule pidid kulud lepingu sõlmimisel olema ettenähtavad. Kahju oli põhjuslikus seoses hageja lepinguliste rikkumistega. Seetõttu tuli need summad hagejalt kostja I kasuks välja mõista. Kostja I nõue lepingu alusel tasutu tagastamiseks oli muutunud sissenõutavaks ja hageja viivitas summade tagastamisega. Seetõttu tuleb kostja I sissenõutavaks muutunud viivisenõue tagastamisele kuulunud summalt rahuldada (VÕS § 189 lg 1 ja § 113). Hagejalt tuleb kostja I kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisena 5102 eurot 35 senti. Kuna ka kostja I kahjunõue rahuldatakse, tuleb hagejalt alates vastuhagi esitamisest 16. augustil 2017 välja mõista sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kogu põhivõlgnevuse summalt (106 217 eurot 72 senti) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja on rikkunud menetlusõigust. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7(19)
2-16-15722 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäid hageja kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 1635 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei tõendanud lepingu rikkumist kostja I poolt. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja kohustus oli anda koos käitise ja kaubaga kostjale üle vajalik dokumentatsioon, sh alkoholi saatedokumendid, sest viimasteta ei ole võimalik Eestis alkoholi turustada (otsuse p 148); kaupluse üleandmine eeldas poolte koostööd ning inventuuri tegemist (otsuse p 150); kostjal tekkis kohustus tasuda lisaks tasutud ettemaksele veel 75 000 eurot alles kolme kaupluse vastuvõtmise järel (otsuse p 156); kostja I avaldas hagejale, et järgmised kauplused saab vastu võtta pärast kõikide lepingute ja informatsiooni esitamist kostjale I (otsuse p 175); hageja ei vastanud kostja I päringutele saatelehtede ja puuduvate lepingute kohta ega selgitanud, miks ta leiab endal olevat õiguse anda need üle tema valitud hilisemal ajal (otsuse p 176); hageja asus kostjale I dokumente esitama osaliselt ja alles pärast kostja I korduvaid nõudmisi (otsuse p 191). Nimetatust tulenevalt järeldas maakohus, et kostjal I oli õigus keelduda järgmiste kaupluste vastuvõtmisest kuni vajalike dokumentide üleandmiseni (VÕS § 110 lg 1). Lepingujärgne tasunõue ei olnud hageja taganemisavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud (otsuse p 193). Õige on hageja seisukoht, et dokumentide esitamise nõue peab põhinema õiguslikul alusel. Maakohus on põhjendanud hageja dokumentide esitamise kohustust asjaoluga, et ilma nendeta ei ole käitist võimalik pidada. Sellest tulenevalt on põhjendamatu ka apellatsioonkaebuse väide, et kostja I ei toonud menetluses välja ega tõendanud, mida konkreetselt hageja vastuolus lepinguga tegi ning kuidas takistas see käitise opereerimist määral, et see õigustanuks kohustuse täitmise peatamist. Hageja kohustus anda dokumendid üle tulenes seadusest, st praeguse vaidluse esemeks oleva lepingu olemusest ja eesmärgist (VÕS § 23 lg 1 p 1), samuti hageja kohustusest teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik (VÕS § 24 lg-d 1–3) (otsuse p 148). Lepingu p 4.2.2 teise lause kohaselt ei saanud ostja ja müüja esindajate koostatud ja allkirjastatud inventuuriakti vaidlustada. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sisaldusid inventuuriaktis ribakoodid, alkoholi nimetus, kogus ja ostuhind. Ekslik on hageja seisukoht, et inventuuriga kahe kaupluse vastuvõtmise järel ei olnud kostjal I enam õigust tugineda alkoholi saatedokumentide või muude lepingu täitmiseks vajalike dokumentide või informatsiooni puudumisele. Nimetatud järeldust tsiteeritud lepingupunktist ei tulene, küll saab sellest järeldada, et inventuuriaktis märgitud alkoholikoguste või liikide üleandmise kohta ei saanud pooled hiljem esitada vastuväiteid. Selle üle aga pooled ka ei vaielnud. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja I õigus mitte vastu võtta järgmisi kauplusi tulenes asjaolust, et hageja ei andnud kahe esimese kauplusega seotud dokumentatsiooni üle. Maakohus ei ole leidnud, et kostja I õigus keelduda enda kohustuse täitmisest võtta vastu järgmised kauplused tulenes asjaolust, et hageja ei andnud üle ka järgmiste kauplustega seotud dokumente. Sellekohased apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule on põhjendamatud. Õige on hageja seisukoht, et kostja I ei ole väitnud, et dokumendid üldse puuduksid. Samas ei nõustunud ringkonnakohus hageja seisukohaga, et kostja I pidi tõendama, millise kauba kohta dokumente ei olnud. Hagejal tuli lepingust taganemise õiguspärasuse hindamiseks tõendada, et ta täitis lepingust tuleneva kohustuse saatedokumendid üle anda, millest tulenevalt kostja I keeldus põhjendamatult täitmast oma kohustust võtta vastu ülejäänud kauplused. Kostja I ei saanud tõendada negatiivset asjaolu, kuid on menetluses välja toonud, millise kauba kohta saatedokumente ei olnud 8(19)
2-16-15722 (tabelid IV kd, tl 8-22). Seejuures nähtub tabelitest, et ühe kaupluse osas jättis hageja saatedokumendid täielikult esitamata ja teise osas esitas osaliselt. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kui kostja I ei ole kohtueelses menetluses ega kohtus viidanud kauba partiinumbrile, ei saa tuvastada, kas ja millise alkoholi kohta saatelehed puudusid. Hageja on maakohtu menetluses esitanud kauba saatedokumendid, kuid ei ole neid sidunud kostja I viidatud kaubaga. Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik hinnata tema kohustuse kohast täitmist. Õige on hageja seisukoht, et VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõuete sissenõutavus ja ebapiisav tagatus. Eelduslikult ei ole kostja I ostu-müügijärgse tasu maksmise kohustus ja hageja dokumentide esitamise kohustus vastastikused nõuded, aga kostja I ei ole sellele tuginenudki. Kostja I ei ole keeldunud täitmast mitte järgneva osa ostuhinnast tasumise kohustust, vaid keeldus vastu võtmast kolmandat kauplust. Alles kolmanda kaupluse vastuvõtmise järel oleks muutunud kostja I kohustus tasuda 75 000 eurot sissenõutavaks. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostjal I oli õigus keelduda enda kohustusest järgnevad kauplused vastu võtta. Maakohus on seejärel viidanud ka VÕS § 111 lg-s 1 sätestatule (otsuse p 192), kuid ei ole nimetatud sättega poolte esile toodud asjaolusid sidunud. Nii hageja kohustus anda üle lepingutingimustele vastav ese (st koos saatedokumentidega kaup) kui ka kostja I kohustus võtta vastu ülejäänud kauplused, on vastastikused müügilepingust tulenevad põhikohustused. Kostja I ostuhinna tasumise kohustus ei muutunud sissenõutavaks, mistõttu selle kohustuse täitmisest võis kostja I VÕS § 110 lg 1 kohaselt ajutiselt keelduda, st tegemist on kohustuse täitmist edasilükkava, mitte seda lõpetava vastuväitega. VÕS §-de 110 ja 111 rakendusala üldjuhul ei kattu. VÕS § 111 lg 4 järgi keeldutakse sissenõutava kohustuse täitmisest teise poole veel mitte sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 111 lg 1 järgse täitmisest keeldumise õiguse eesmärk on kohustuste vastastikune tagamine täitmisel. VÕS § 111 lg 1 praegu ei kohaldunud, kuid kuna maakohus ei ole sätet sidunud kostja ülejäänud kaupluste vastuvõtmise kohustuse hindamisega, ei muuda see viide maakohtu otsust iseenesest valeks. Kostjal I oleva vastuväite kontekstis VÕS § 110 lg 1 mõttes ei ole tähendust apellatsioonkaebuse seisukohtadel selle kohta, kes pooltest pidi määrama järgmiste kaupluste vastuvõtmiseks tähtaja ja hageja pakutud võimalusel Mustamäel ja Tartus asuvate kaupluste vastuvõtmiseks, kostja I alkoholiseadusega nõutavate registreeringute vormistamata jätmisel järgmiste kaupluste vastuvõtmiseks ja linnavalitsuse nõusoleku hankimata jätmisel. Nimetatud toimingute tegemata jätmisega ei sattunud kostja I hageja ees vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes, kuna keeldus õigustatult järgmiste kaupluste vastuvõtmisest, samuti ei tekkinud kostjal I 7. oktoobril 2016 75 000 euro tasumise kohustust. Kuna kostja ei rikkunud lepingut, vaid seda tegi hageja, ei ole hageja lepingust taganemisel toimet VÕS § 116 lg 1 mõttes. Maakohus leidis põhjendatult, et toime on kostja I taganemisel. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja kahjunõuet ei tule rahuldada. Olukorras, kus hageja ei andnud kostjale I üle mh alkoholi saatedokumente, ei andnud ta üle ka toimivat käitist. Seetõttu ei saa hageja tagasitäitmise korras nõuda kostjalt I toimivate alkoholipoodide (alkoholiga varustatud ja töötavate Tulika tn ja Pärnu mnt kaupluste) tagastamist. Hageja ei ole tõendanud, et käitiste mittetoimimise tõi endaga kaasa kostja I lepingurikkumine. Sellest tulenevalt puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt I saamata jäänud tulu (VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 alusel). Kuivõrd hageja taganemisavaldusel ei ole toimet, ei saa hageja nõuda kostjalt I ka lepingujärgset hinda (VÕS § 135 lg 2 alusel). Nimetatust tulenevalt ei ole omakorda tähendust apellatsioonkaebuse väidetel kahjuhüvitise võimaliku vähendamise kohta.
9(19)
2-16-15722 Maakohus leidis põhjendatult, et Audiitorikontroll OÜ 30. jaanuari 2017. a aruandest (II kd, tl 170-172) ei tulene, millist tulu teenisid kostjale I üleantud kauplused ajal, kui nad olid kostja I valduses; kostja I pidanuks välja andma enda teenitud tulu, mitte hageja võimalikult teenitava hüpoteetilise tulu (VÕS § 189 lg 1). VÕS § 191 lg 1 ei kohaldu, kuna maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud kostjal I võimalik järgida korrapärase majandustegevuse nõudeid. Eeltoodut arvestades ei pidanud kostja I tõendama ka asjaolu, et tema hüpoteetilised viljad või kasu oleks olnud korrapärase majandustegevuse nõudeid järgides väiksemad kui hageja esitatud Audiitorkontroll OÜ aruandes toodu. Hageja nõude saamata jäänud tulu hüvitamiseks oleks saanud rahuldada, kui hageja oleks täitnud müügilepingu eseme üleandmise kohustuse kohaselt (andnud käitise üle koos päraldistega). Maakohtu tuvastatud asjaoludel hageja seda ei teinud. Erinevalt hageja seisukohtadest on maakohus kaupluste töö taastamisega kulude kandmise kohta käivaid tõendeid hinnanud seaduse kohaselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 mõttes) ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Asjaolu, et tõendites on viidatud tehtud toimingule, aadressile ja tegemise ajale, ei kummuta maakohtu järelduste õigsust. Maakohus tuvastas, et kostja I tegi hagejale 24. novembril 2016 tagasitäitmise ettepaneku (VI kd, tl 9–10), koos ettepanekuga leppida tagasitäitmise korras kokku. Kostja I soovis tagastada kauplused ja üle anda kehtivad töölepingud. Pärast kaupluste valduse tagastamist soovis kostja I tagasi saada hagejale makstud summad, misjärel oli kostja I valmis tagastama kaubajäägid. Asjaolu, et kaupluste tagastamata jätmise järel kostja I kaubajääke ei tagastanud, ei võimalda hagejal eeldada, et kaup on võõrandatud. Arvestades, et hageja ei täitnud kohaselt oma kohustust esitada kauba saatedokumendid, ei olnud kostjal I eelduslikult võimalik kaupa võõrandada, nagu maakohus põhjendatult leidis. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme asjaolu tuvastamisel, et kaup oli olemas (otsuse p-d 246, 247). Maakohus järeldas õigesti, et kuna hageja keeldus õigusliku aluseta enda kohustuse täitmisest, on kostjal I õigus esitada kauba tagastamisele VÕS § 189 lg-st 1 ja § 111 lg-st 1 tulenev vastuväide. Kuivõrd kaup on alles ja kostja on valmis selle hagejale tagastama, ei ole kostja I kohustatud tasuma hagejale 61 828 eurot 64 senti. Seejuures ei ole praeguse vaidluse asjaoludest tulenevalt tähendust kostja I saatelehe tagantjärele vormistamisel, kauba väljanägemisel ja turuhinnal. Arvestades asjaolu, et tegemist on alkohoolsete jookidega, ei kohaldu käesolevas asjas ka VÕS § 120. Kostjal I puudus seadusest või lepingust tulenev kohustus pärast lepingust taganemist alkoholi hoiustamiseks kolmanda isiku juures ning vastava laokirja esitamiseks. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja I on tõendanud kauba olemasolu ja vastupidise tõendamine on hageja kohustus. Hageja seda ei teinud, millest tulenevalt on põhjendamatud väited vastuhagi rahuldamise võimatusest. Kuivõrd kostja I on pakkunud hagejale tagasitäitmist kogu lepingu alusel saadud kaubajäägi osas, ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja ei ole tagastanud arve nr 270234 alusel saadud kaupa ja tagastamist pakkunud. Arvestades asjaolu, et hageja on vastuvõtuviivituses pakutud alkoholi vastuvõtmisega, leidis maakohus põhjendatult, et kostja I saab nõuda hagejalt arve nr 270226 alusel tasutu tagastamist. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kostja II ei ole menetluses selgitanud oma tegevust kaupluste vastuvõtmisel ja käitise tagastamata jätmisel. Maakohus tuvastas, et mõlemaks tegevuseks esinesid õiguslikud alused ja seetõttu ei saa kostja II tegevust vaadelda õigusvastase tegevusena või tegevusetusena. Ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada kostja II tegevust hagejale heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju tekitavaks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10(19)
2-16-15722
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub kostjatelt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 5711 eurot 10 senti ja seadusjärgse viivise.
7.1.Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu seisukohad hageja taganemise kehtivuse kohta õiged. Hageja täitis saatedokumentide üleandmise kohustuse. Kostjal I ei olnud õigust keelduda kaupluste vastuvõtmisest ja ostusumma tasumisest. Seetõttu on kostja I käitise müügilepingut oluliselt rikkunud ja hageja on sellest kehtivalt taganenud. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid ei saa seostada asjas uuritud tõenditega. Kauba üleandmisel andis hageja üle dokumendid (vt hageja 2. oktoobri 2017. a arvamuse lisad 2–5, IV kd tl 113, V kd tl 77, V kd tl 90–201). Hageja on osutanud, et kostja I jätkas kahe kaupluse käitamist umbes kahe kuu vältel pärast kauba vastuvõtmist. Seega ei saanud saatelehed puududa sellises mahus, et see oleks teinud kaupluste töö võimatuks või seda oluliselt raskendanud. Hindamisel, kas käitis vastas müügilepingu tingimustele, tuleb lähtuda analoogiast kasutatud asja müügilepinguga ja arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused ei kujuta endast lepingutingimustele mittevastavust. Käitise kontekstis saab mittevastavusest rääkida vaid siis, kui see on oluline, lähtudes soovituslikust standardist ISA (EE) 320. Tõendite ja asjaolude kohaselt ei saanud ringkonnakohus tuvastada, et puudused dokumentatsioonis olid olulised. Kui kostja I võtab kauba vastu ilma pretensioone esitamata ja seejärel asub väitma, et osa saatedokumentatsioonist on puudu, lasub tõendamiskoormis temal, mitte hagejal (VÕS § 76 lg 4). Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaatamata kaupluste pretensioonideta vastuvõtmisele inventuuri alusel sai kostja I esitada pretensioonid hiljem. Saatedokumentide puudumine ei ole varjatud puudus ja inventuuri tegemise korral ilmneb see kohe. Lepingu p-dest 4.2.1 ja 4.2.2 nähtuvalt oli poolte selge tahe vältida vaidlusi pärast kaupluse vastuvõtmist (lepiti kokku inventuuris). Vastasel juhul ei oleks inventuuril mõtet. Kostjad ei ole menetluses tõendanud, et nimekiri ilma saatedokumentideta kaubast esitati hagejale õigel ajal. Kostjad ei ole tõendanud, et viidatud kaubal saatedokumendid tõepoolest puudusid. On ebaselge, milliste tõendite alusel ringkonnakohus vastupidist tuvastas. Kostja I ei seadnud ülejäänud kaupluste vastuvõtmist sõltuvusse kahe vastuvõetud kaupluse dokumentatsioonis väidetavate puuduste kõrvaldamisest, vaid nõudis vastuvõtmata kaupluse dokumentatsiooni ettesaatmist (vt nt III kd, tl 124). VÕS § 110 lg 1 olukorda ei esinenud. Sätte eelduseks on, et sissenõutavaks muutunud nõude täitmine on ohustatud ehk eeldatakse varalist nõuet ning tagatist. Seadus ei tunnista võimalust keelduda igasuguse kohustuse täitmisest ükskõik millise nõude täitmisele tuginedes. Dokumentidega tutvumine ei taga kohustuse täitmist. Ilma inventuurita ei saanud kostja I kuidagi veenduda, kas vastuvõtmata (kolmanda) kaupluse dokumentatsioon ja kaup on omavahel kooskõlas. Eeltoodud põhjustel ei olnud kostjal I õigust keelduda kaupluste vastuvõtmisest. Hageja pani kauplused valmis ja teavitas kostjaid sellest korduvalt. VÕS § 209 lg-st 2 tulenevalt on hageja oma käitise müügilepingust tulenevad kohustused täitnud ja oli õigustatud nõudma ülejäänud ostuhinnast 75 000 euro tasumist hiljemalt 1. oktoobril 2018 ja 75 000 euro tasumist hiljemalt 7. oktoobril 2018. Kuna kostjad teatasid 6. oktoobril 2018 hagejale, et ei tasu ostuhinda, oli hagejal VÕS § 116 lg 4 teise lause teise alternatiivi alusel õigus lepingust taganeda. VÕS § 135 lg 2 alusel sai hageja taganemise korral nõuda lepingujärgse hinna tasumist.
11(19)
2-16-15722
7.2.Kostja vastutab käitise kahjustamise eest. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti (kohaldas vääralt VÕS § 127 lg-t 1), et saatedokumentide osalise puudumise tõttu ei olnud käitis toimiv ja seega ei pidanud kostja seda toimiva käitisena tagastama. Hageja andis kostjale I üle kaks toimivat kauplust, mida kostja I käitas umbes kaks kuud. Kostja I ei ole menetluses väitnud, et ta ei saanud kauplusi käitada ajal, mil need olid tema valduses. Kostja I pidi kauplused tagastama samas seisukorras, mh koos kaubaga, nagu ta need sai (VÕS § 189). Kuna kostjad ei tagastanud käitiseid viivitamatult, kannavad nad käitise hävimise riisikot. VÕS §-ga 189 on vastuolus ringkonnakohtu seisukoht, et kui kostja I sai käitise osa väidetavalt puudustega, siis ei olnud tal kohustust seda samas seisukorras alal hoida või siis viivitamatult tagastada. Kuna kostjad kahjustasid käitist ja hageja ei saanud seda enam maha müüa, on hagejal õigus nõuda üleantu väärtuse, 200 000 euro hüvitamist. Hagejal on õigus nõuda käitise töö taastamise kulutuste hüvitamist. Kuna kostja I käitas käitist, siis teenis ta eelduslikult tulu. Kostja I vastuväited saamata jäänud tulu kohta on tõendamata. Käitise taastamise kulutuste osas ei ole ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud, vastamata jäeti apellatsioonkaebuse väidetele.
7.3.Jättes rahuldamata hageja nõude kaubaarve nr 270234 tasumiseks ja rahuldades vastuhagi (kuna kostja I olevat pakkunud tagasitäitmist), kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 189 lg-t 1. Kuna kaupluste tagastamisel ei tagastanud kostja I hagejale kaubajääke (II kd, tl 205–208), oli hageja õigustatud eeldama, et kostja I on üleantud esemed võõrandanud (VÕS § 189 lg 2 p 2). Kostja I tagantjärele vormistatud saateleht (I kd, tl 67–75) ei tõenda kauba olemasolu, seost tehinguga, kaubanduslikku väljanägemist ega turuhinda. Kauba asukoht ei ole teada. Samuti on arve vastuolus kostja I deklareeritud käibemaksuandmetega ning ei lange kokku hagejalt kostjale I üle antud kauba sortimendiga. Hageja on võõrandanud kostjale I kaupa kokku 112 609 euro 9 sendi eest käibemaksuta arve nr 270226 (tasutud) ja arve nr 270234 (tasumata) alusel. Kostja I väitis, et tal on tagasi anda kaupa üksnes 49 422 euro 31 sendi eest käibemaksuta (IV kd, tl 175). Seega on hageja nõue katmata ja ringkonnakohus pidi hagi arve nr 270234 tasumise nõude osas rahuldama sõltumata muust osast, kuna kostja I on selle kauba kätte saanud ega ole isegi väitnud, rääkimata tõendamisest, et see kaup on alles. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 230 ja VÕS § 189 lg-t 1. Isegi kui kostja I saanuks tugineda hiljem tekkinud soovile kaup tagastada, pidanuks ta tõendama selle vastavust nõuetele ja hageja võimalust see kätte saada. Kostja I ei ole tõendamiskoormist täitnud. Hagejale ei saa asetada negatiivset tõendamiskoormist.
7.4.Ringkonnakohus ei ole maakohtu seisukohtadega nõustudes vastanud kostja II vastutust puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.
8.Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kostjad paluvad hagejalt kostja I kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 1485 eurot (käibemaksuta).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada praeguse otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses ja saata asi TsMS § 691 p 4 järgi tühistatud osas tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
12(19)
2-16-15722 Maakohtus tuleb asja uuel läbivaatamisel mh lahendada hageja nõue kostja I vastu 61 828 euro 64 sendi ja sellelt summalt viivise saamiseks ning kostja I vastuhagi hageja vastu 50 000 euro ja 50780 euro 45 sendi ja neilt summadelt viivise saamiseks. Ülejäänud hageja nõuded kostja I vastu, sh viivise nõue vastavas ulatuses jäävad jõustunult rahuldamata. Praegusest otsusest tulenevalt jäävad jõustunult rahuldamata hageja kõik nõuded kostja II vastu. Praeguse otsuse järel on jõustunult rahuldatud kostja I vastuhagi hageja vastu 5437 euro 27 sendi ulatuses ja sellelt summalt alates
16.augustist 2017 kuni nõude tasumiseni sissenõutavaks muutuva seadusjärgse viivise ulatuses.
10.Praeguses asjas on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: hageja ja kostja I sõlmisid 31. juulil 2016 käitise müügilepingu, mille alusel pidi hageja müüma kostjale I lepingus märgitud alkoholi jaemüügi kauplused koos kaubajääkidega ; müügilepingu järgi pidi üle antama ka lepingu lisades loetletud üürilepingud, töölepingud, tarnelepingud ja alkoholi impordilepingud, kuid nimetatud lisasid pooled ei koostanud ega allkirjastanud; kostja I tasus hagejale käitise müügilepingu alusel ettemakse 50 000 eurot, järgmine makse, 75 000 eurot pidi tehtama pärast kolmanda kaupluse üleandmist; hageja andis kostjale I üle ning viimane võttis aktide alusel vastu Tallinnas Tulika 31 ja Pärnu mnt 240 asuvad kauplused, vastavalt 7. septembril 2016 ja 13. septembril 2016; hageja esitas kostjale I kaubajääkide eest arve nr 270234 suurusega 74 106 eurot 45 senti koos käibemaksuga maksetähtajaga 12. november 2016 ning arve nr 270226 suurusega 60 844 eurot 60 senti koos käibemaksuga maksetähtajaga 28. september 2016; kostja I ei võtnud hagejalt vastu käitise müügilepingus nimetatud teisi kauplusi, mis asusid Tallinnas ja Tartus; 7. oktoobril 2016 esitas hageja kostjale I lepingust taganemise avalduse, millele viimane vastu vaidles; 2. novembril 2016 tasus kostja I hagejale arve nr 270226 alusel 50 780 eurot 45 senti (arve summa ilma käibemaksuta); novembril 2016 esitas kostja I hagejale lepingust taganemise avalduse kostja I tagastas hagejale 28. novembril 2016 Tallinnas Tulika 31 ja Pärnu mnt 240 asunud kaupluste valduse, kuid ei tagastanud kaubajääke.
11.Menetlusosalised vaidlevad ka kassatsiooniastmes selle üle, kas käitise müügilepingust tulenevaid kohustusi rikkus hageja või kostja I ja kellel oli õigus lepingust taganeda (vt allpool I). Samuti vaidlevad menetlusosalised hageja esitatud kaubajääkide väärtuse hüvitamise nõude ja kostja I esitatud rahalise nõude üle tagastada kaupade eest tasutud summa ja müügihinna ettemakse. Selles osas tuleb vastata ka küsimustele, kelle tõendada on kaubajääkide allesolek, kas kohtud on kauba allesoleku tuvastanud menetlusõiguse norme rikkumata ning kuidas menetluslikult lahendada menetlusosaliste vastastikused, juba esitatud ja võibolla veel esitatavad rahalised ja mitterahalised
13(19)
2-16-15722 nõuded (II). Kolleegium analüüsib ka hageja ülejäänud rahalisi nõudeid ja ülejäänud osas kostja I vastuhagi ning hageja nõuet kostja II vastu (III) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (IV). I
12.Kolleegium analüüsib esmalt müügilepingust taganemist, alustades kostja I taganemisavaldusest. Maa- ja ringkonnakohus on leidnud, et lepingust taganes kehtivalt kostja I, kuna hageja rikkus lepingulisi kohustusi. Hagejal oli müügilepingust, selle eesmärgist (mh VÕS § 23 lg 1 p-st 1) ja õigusaktidest (mh VÕS § 211 lg-st 1) tulenev kohustus koos kauplustega üle anda kaupluste pidamist võimaldavad dokumendid, sh alkohoolsete jookide müüki võimaldavad saatedokumendid. Kohtud tuvastasid, et hageja ei täitnud seda kohustust nõuetekohaselt, hoolimata kostja I korduvatest e-kirjades väljendatud palvetest esitada vajalikud dokumendid. Kohtute poolt müügilepingule antud tõlgenduse kohaselt ei välista leping kostja I õigust tugineda saatelehtede puudumisele, kuigi inventuuriakte ei saanud lepingu kohaselt vaidlustada. Saatelehtede puudumist kui negatiivset asjaolu ei pidanud tõendama kostja I. Eelnimetatud põhjustel ei pidanud kostja I hagejalt vastu võtma järgmisi kauplusi ega tasuma kolmanda kaupluse vastuvõtmisega seotud arvet. Kostja I võis lepingust taganeda pärast hagejale kohtute tuvastatult antud täiendavat tähtaega. Maakohtu hinnangul rikkus hageja lepingut oluliselt.
12.1.Kolleegium nõustub alama astme kohtute õiguslike seisukohtadega nimetatud küsimuses ega pea TsMS § 689 lg 5 alusel vajalikuks neid täies mahus korrata. Kohtud ei ole kostja I müügilepingust taganemise kehtivuse tuvastamisel menetlusõigust oluliselt rikkunud ega materiaalõigust valesti kohaldanud. Kostja I taganemise õigusliku aluse kohta märgib kolleegium järgmist. Maakohus on otsuse p-s 194 tsiteerinud VÕS § 116 lg-t 1, VÕS § 116 lg 2 p 1 (viidates ekslikult VÕS § 116 lg 1 p-le 1), VÕS § 116 lg 2 p 5 ning otsuse p-s 196 VÕS § 114 lg-t 1 ja 4. Maakohus on otsuse p-s 210 kokkuvõtvalt leidnud, et hageja rikkus lepingut oluliselt, kuna keeldus kostja I antud täiendava tähtaja jooksul oma kohustuste täitmisest. Seega võib järeldada, et maakohus on kostja I lepingust taganemise õiguslikuks aluseks pidanud VÕS § 116 lg-t 1 koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Maakohus on tuvastanud, et kostja I andis hagejale täiendava tähtaja lepinguliste kohustuste täitmiseks ning hageja on keeldunud täiendava tähtaja jooksul oma kohustuste täitmisest. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kostja I lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega olid täidetud. Müügilepingu esemeks olnud kaubal saatedokumentide maakohtu tuvastatud puudumine on käsitatav hageja kohustuse rikkumisena, mille kõrvaldamiseks on kostja I andnud hagejale täiendava tähtaja, mis on tulutult möödunud. Eeltoodust tulenevalt muutus hageja lepingurikkumine oluliseks, mis andis kostjale I õiguse lepingust taganeda.
12.2.Kolleegium märgib kassatsioonkaebuse väidetele vastates veel järgmist. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kuna kostja I käitas umbes kahe kuu vältel kahte kauplust, ei saanud saatelehed puududa mahus, et kaupluste töö olnuks võimatu või oluliselt raskendatud. Eelduslikult soovib hageja kassatsioonkaebuses väita, et tema kohustuse rikkumine müüdud kauba osa saatedokumentide üle andmata jätmisel ei olnud oluline.
14(19)
2-16-15722 Kolleegium selle väitega ei nõustu. Hageja kohustuse rikkumise olulisus tuleneb praegusel juhul asjaolust, et hageja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust talle antud täiendava tähtaja jooksul (vt otsuse p 12.1). Lisaks tuleb märkida, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud võimalik üleantud kauba kohta puudunud saatedokumentide alusel üheselt hinnata selle mõju kaupluste tööle.
12.3.Erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust on kohtud õigesti tuvastanud, et kostja I ei ole nõudnud vaid vastuvõtmata kaupluse dokumentatsiooni ettesaatmist, vaid on nõudnud ka vastuvõetud kaupluste dokumentatsioonis puuduste kõrvaldamist (vt nt maakohtu otsuses viidatud 19. septembri 2016. a e-kiri, III kd, tl 43 jj ja 11. novembri 2016. a kiri kohustuse täitmise täiendava tähtaja kohta, III kd, tl 81 jj).
13.Järgmisena käsitleb kolleegium hageja taganemisavaldust. Maakohus on tuvastanud, et hageja ei andnud kostjale I puuduste kõrvaldamise tähtaega ega toonud taganemisavalduses ega kohtumenetluses vastuoludeta välja, milles seisnes kostja I rikutud kohustus, mis andnuks hagejale õiguse lepingust taganeda (maakohtu otsuse p-d 198–199). Hageja tasunõuded ei olnud taganemisavalduse saatmise ajaks veel sissenõutavaks muutunud (maakohtu otsuse p 199). Nimetatu alusel on maakohus menetlusõiguse normi rikkumata tuvastanud, et hageja taganemisavaldusel ei olnud toimet. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt ei olnud kostjal I õigust keelduda pärast kahe esimese kaupluse vastuvõtmist ülejäänud kaupluste vastuvõtmisest. Maakohus on menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et hageja rikkus kahe esimese kaupluse koos selles asuva kaubaga üleandmisel kohustust anda kostjale I üle ka kauba saatedokumendid. Kostjalt I kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt isikult ei saanud seetõttu mõistlikult eeldada, et ta jätkab uute kaupluste koos kaubaga vastuvõtmist ja nende eest tasumist olukorras, kus märkimisväärsel osal kaupadest ei ole nõuetekohaseid saatedokumente, mis on eelduseks nende kaupade müügile. Kostja I nõue saatedokumentide üleandmiseks oli muutunud sissenõutavaks. Kolleegium leiab, et nimetatud olukorras tekkis kostjal I VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda lepingu alusel ülejäänud kaupluste koos kaubajäägiga vastuvõtmisest. Kolleegiumi hinnangul on 31. juulil 2016 sõlmitud käitise müügileping ühtne selles tähenduses, et asjad ja õigused müüdi kostjale I kogumina, mis õigustas teda osa dokumentide saamata jäämisel tuginema järgmiste kaupluste vastuvõtmisest keeldumisel VÕS § 110 lg-le 1. II
14.Järgmisena peatub kolleegium müügilepingu tagasitäitmisel. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis lepingu alusel kostjale I koos kauplustega üle kauba ehk alkohoolsed tooted. Kostja I on tagastanud pärast lepingust taganemist hagejale kahe kaupluse ruumide valduse, kuid ei ole tagastanud üleantud kaupa. Maakohus on otsuses (p-s 246) tuvastanud, et kostjal I on alles lepingu alusel saadud kaupa 59 314 euro 27 sendi väärtuses koos käibemaksuga (ilma käibemaksuta summaks on maakohtu otsuse asjakohases punktis viidatud kostja I tõendi kohaselt 49 422 eurot 31 senti) ning kostja I on valmis vastavas väärtuses kauba hagejale tagastama (maakohtu otsuse p 249). Kohtud asusid ühtlasi seisukohale, et kuna kaup on alles ja kostja I on valmis selle hagejale tagastama, siis ei ole kostja I kohustatud tasuma hagejale hagis nõutud 61 828 eurot 64 senti. 15(19)
2-16-15722
15.1.Hageja on hagiavalduses väitnud, et kostjale I üleantud kauba väärtuseks on 112 609 eurot 9 senti ilma käibemaksuta. Maakohus on tuvastanud (otsuse p-d 159 ja 160), et üleantud kauba kohta on hageja koostanud kostjale I arve nr 270226 suurusega 60 844 eurot 60 senti koos käibemaksuga ning arve nr 270234 suurusega 74 106 eurot 45 senti koos käibemaksuga. Maakohus on nõustunud, et arvetele käibemaksu lisamine oli vastuolus müügilepinguga. Nimetatud kahelt arvelt nähtuva käibemaksuta summa suuruseks on 112 609 eurot 9 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et arvest nr 270226 on kostja I tasunud 2. novembril 2016 hagejale käibemaksuta osa 50 780 eurot 45 senti. Hageja nõuab kohtumenetluses teise arve (nr 270234) tasumist käibemaksuta osas, s.o 61 828 euro 64 sendi ulatuses. Kohtulahenditest ei nähtu, et kostja I oleks menetluses vaidlustanud arvete käibemaksuta osa suurust. Kostja I vaidlustas vaid arvetele käibemaksu lisamist, viivise suurust ja arvete tasumise tähtaegasid.
15.2.VÕS § 189 lg 2 p 2 kohaselt peab lepingupool tagastamise asemel hüvitama üleantu väärtuse, mh kui lepingupool on üleantud eseme võõrandanud. Kostja I on ringkonnakohtu istungil (VII kd, tl 133) mh öelnud, et müüdud on need joogid, mille kohta (hagejalt) saatelehed saadi. Kuna kohtute tuvastatu kohaselt on kostjal I alles temale üleantud kaupa 49 422 euro 31 sendi väärtuses (ilma käibemaksuta) ning hageja on esitanud üleantud kauba väärtuse hüvitamiseks nõude suurusega 61 828 eurot 64 senti, siis võib hagejal olla kostja I vastu VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel rahaline nõue 12 406 eurot 33 senti. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. Kohtud ei ole otsustes TsMS § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 4 rikkudes põhjendanud, miks nad jätsid hageja nõude 12 406 euro 33 sendi ulatuses rahuldamata. See on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja seega kohtuotsuste osaliselt tühistamise alus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada ka poolte vastastikuste nõuete lahendamise kohta antud juhiseid (vt otsuse p-d 16 ja 17).
16.Pooled vaidlevad ka selle üle, kes peab tagasitäitmise võlasuhtes tõendama kostjale I üleantud kauba allesolekut ning kas kohtud on kostjal I kauba allesoleku õigesti kindlaks teinud. Maakohus leidis, et olukorras, kus hageja on esitanud kostja I vastu üleantud kauba eest hüvitise väljamõistmise nõude põhjendusel, et kostja I on osaliselt või tervikuna temale üleantud kauba võõrandanud, on hageja kohustatud tõendama, et kostja I on vastavas osas kauba võõrandanud (vt maakohtu otsuse p 245). Maakohus asus siiski ka seisukohale, et kostja I on tõendanud hageja üleantud kauba osalise allesoleku ning vastupidise tõendamise kohustus on hagejal (maakohtu otsuse p 246). Ringkonnakohus nõustus viimati nimetatud seisukohaga (ringkonnakohtu otsuse p 20). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kaupluste tagastamise ajal kaubajääke nendes kauplustes ei olnud.
16.1.Kolleegium peab vajalikuks märkida tõendamiskoormise jaotuse kohta järgmist. VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1–3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärus selle tagastamise või väljaandmise asemel. Kuna kostja I on tuginenud oma vastuväidetes hagile ja ka vastuhagis asjaolule, et hagejalt temale üleantud kaup on alles ja ta soovib selle tagastada, pidi kostja I tõendama vastava kauba allesolekut, sh et alles on sama kaup, mille hageja kostjale I üle andis. Kostja I peab selleks tõendama, millises koguses ja spetsifikatsioonis on alles kaup, mille hageja talle üle andis, sh kus see kaup asub. Kolleegium selgitab, et ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. 16(19)
2-16-15722
16.2.Ainuüksi asjaolu, et hagejalt kostjale I üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabastanud kostjat I kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. Seega ei pidanud hageja tõendama üleantud kauba eest hüvitise nõude esitamisel, et kostja I on talle üleantud kauba osaliselt või tervikuna võõrandanud (st et kostjal I pole kaupa alles). Maakohtu vastupidine seisukoht otsuse p-s 245 ei ole õige.
16.3.Maakohus luges kostja I poolt tõendatuks, et kostjal I on alles temale üleantud kaupa 59 314 euro 27 sendi väärtuses koos käibemaksuga ehk 49 422 euro 31 sendi väärtuses ilma käibemaksuta. (vt maakohtu otsuse p 246). Kolleegium selgitab, et olukorras, kus hageja oli esitanud kostja I vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, pidanuks asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Praegusel juhul ei ole maakohus selgitamiskohustust, sh seda, et tõendada tuleb sama kauba allesolek, vajalikul määral täitnud. Ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles kohtud jätsid rahuldamata hageja nõude saada kostjale I üleantud kauba väärtuse hüvitamiseks 61 828 eurot 64 senti ning rahuldasid kostja I nõude hageja vastu 50 000 euro suuruse ettemakse tagastamiseks ja kauba eest tasutud 50 780 euro 45 sendi saamiseks. Kauba allesoleku ulatusest sõltuvad poolte vastastikused nõuded, vt otsuse p 17, sh võib vastuhagis esitatud nõudeid olla vajalik kasutada kohtulahendi resolutsioonis tasaarvestuse tegemiseks TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi (vt ka otsuse p-d 17.3 ja 17.4).
17.Pooltevahelise tagasitäitmise võlasuhte kohta märgib kolleegium veel järgmist.
17.1.Maakohus on otsuses märkinud (otsuse p 244), et VÕS § 189 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on hagejal eeskätt õigus nõuda kostjale I üle antud kauba tagastamist, kuid sellist nõuet ei ole hageja esitanud. Samas on pooled esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded. Seetõttu kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Hageja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, kostja I soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha. Kolleegiumi hinnangul tulnuks maakohtul hagejale selgitada, et kui kostja I tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning hageja ei tõenda vastupidist, ei ole hagejal kostja I vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. Samuti tulnuks selgitada, et kui kostja I tõendab vaid osa kauba allesoleku, siis on hagejal VÕS § 189 lg-te 1 ja 2 alusel osaliselt üleantu tagastamise nõue, osaliselt rahaline väärtuse hüvitamise nõue.
17.2.Riigikohus on leidnud, et VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Samuti on Riigikohus korduvalt selgitanud, et kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika).
17.3.Kui hageja oleks pärast kostja I avaldatud soovi tagastada temale üleantud kaup ning kauba allesoleku tõendamist täpsustanud oma nõuet (TsMS § 376 lg 4 p 3), nõudes hüvitise asemel üleantud 17(19)
2-16-15722 kauba tagastamist, või esitanud selle alternatiivse nõudena, oleks kohtud saanud selle rahuldada tingimusel, et hageja tagastab kostjale I lepingu alusel viimaselt saadud maksed või hoiustab selle summa kostja I kasuks, arvestades kattuvas osas tehtavat nõuete tasaarvestamist TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel. Kuna praeguses asjas on esitatud ka vastuhagi, on võimalik ka lahendus, et kohtud rahuldaksid osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi. Osas, milles kaup on võõrandatud (st milles kostja I ei tõenda kauba olemasolu) ja milles hagejal on õigus nõuda selle kauba eest hüvitist VÕS § 189 lg 2 alusel, saaks kohus poolte rahalised nõuded kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu
20.detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust.
17.4.VÕS § 189 lg 1 teist lauset, lg-t 2 ja § 111 kohaldades oleks võimalik ka praeguses asjas saavutada see, et üks pooltest ei satuks ebasoodsamasse olukorda. Hageja peaks praeguste otsuste jõustudes eelduslikult alustama uut kohtuvaidlust kaubajäägi tagasisaamiseks, kuigi kõik vaidlusalused küsimused saanuks lahendada praeguse asja raames. Eeltoodu on kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva menetlusökonoomia põhimõttega. Vaidluse korrektse ja täieliku lahendamise eeldus on mh see, et kostja I tõendab nõuetekohaselt, kui palju on tal kaupa alles. Seejärel on võimalik maakohtul hinnata, millises ulatuses tuleb rahuldada hageja nõue üleantud kauba väärtuse hüvitamiseks (tasaarvestades selle TsMS § 445 lg 1 järgi hageja poolt tagastamisele kuuluva summaga) ning millises ulatuses tuleb rahuldada nõue üleantud kauba tagastamiseks tingimusel, et tagastatakse lepingu alusel tasutu. VÕS § 111, § 189 lg 1 teise lause ja § 189 lg 2 ning TsMS § 445 lg 1 kohaldamiseks (juhul, kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kostjal I ei ole kaupa alles) tuleb tühistada kohtute lahendid ka osas, milles kohtud rahuldasid kostja I vastuhagi 50 000 euro tagasisaamise ja 50 780 euro 45 sendi saamise nõudes. III
18.Hageja teiste rahaliste nõuete kohta märgib kolleegium järgmist.
18.1.Hageja on esmalt nõudnud müügilepingu täitmata jätmisega temal saamata jäänud tuluna 200 000 euro hüvitamist, mis vastab lepingus kokkulepitud müügihinnale. Kohtud on jätnud nimetatud kahju hüvitamise nõude õigesti rahuldamata. Hagis esitatud asjaoludel saab nõude aluseks olla VÕS § 115 lg 1 koostoimes VÕS § 127 lg-tega 1 ja 4 ning § 128 lg-ga 4. VÕS § 115 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude eelduseks võlgniku kohustuse rikkumine. Kuna kohtud on menetlusõiguse norme rikkumata leidnud, et kostja I ei ole lepingut rikkunud, ei ole võimalik VÕS § 115 lg-t 1 kohaldada ning hageja nõuet rahuldada. Põhjusel, et hageja lepingust taganemisel ei ole toimet, ei ole alust kohaldada ka VÕS § 135 lg-t 2. Lepingu kohaselt üleantud kauplused on hagejale tagastatud, hagejal on võimalik need soovi korral uuesti võõrandada. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et kostja I ei ole käitiste tagastamisel hagejale oma kohustusi rikkunud ning hageja ei ole endale sellest tuleneva kahju tekkimist tõendanud.
18.2.Hageja on nõudnud VÕS § 189 lg-le 1 viidates ka saamata jäänud tuluna 3821 euro 6 sendi väljamõistmist selle aja eest, mil kaks kauplust olid kostja I valduses. Nõude tõendamiseks on hageja esitanud tõendi selle kohta, kui palju hageja ise oleks sama aja eest nende kaupluste pidamisel kasu saanud. Kolleegium selgitab, et saamata jäänud tulu (kahju hüvitamise) nõudena on kohtud jätnud ka selle nõude õigesti rahuldamata, sest kostja I ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. Hageja ei ole esitanud kasutuseelise saamise nõuet.
18.3.Hageja on nõudnud 8250 euro 30 sendi hüvitamist saamata jäänud tuluna, mis on arvestatud kolme kuu eest pärast kaupluste valduse tagasisaamist kuni kaupluste klientuuri taastumiseni. Selle nõude on kohtud õigesti rahuldamata jätnud, kuna puudub kahjunõude rahuldamise eeldus, kostja I 18(19)
2-16-15722 poolne kohustuse rikkumine. Samuti ei näe VÕS § 189 lg 1 või muu tagasitäitmist reguleeriv säte ette saamata jäänud tulu hüvitamise kohustust aja eest, mis järgneb eseme valduse tagastamisele.
18.4.Ka hageja kaupluste töö taastamisega seotud kulutuste hüvitamise nõude (7178 eurot 11 senti) rahuldamata jätmisel ei ole kohtud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kuna kohtud on menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et kostja I ei ole lepingut rikkunud, ei ole alust alama astme kohtute otsuseid selle nõude rahuldamata jätmisel tühistada.
19.Kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud valesti materiaalõigust kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata jätmisel.
20.Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse kostja I vastuhagis esitatud koondumisloaga seotud kulutuste hüvitamise ja ostusumma tagastamise nõuet väitega, mille kohaselt, kui kehtib hageja taganemine, puudub alus vastuhagi rahuldamiseks. Kuna kolleegium on eespool nõustunud kohtute seisukohtadega, et taganemiseks oli alus kostjal I, mitte hagejal, siis on kohtud vastuhagi vastavas osas (5437 eurot 27 senti) põhjendatult rahuldanud. Kolleegium seda nõuet rohkem ei analüüsi. IV
21.Kolleegium soovitab TsMS § 4 lg-le 4 tuginedes menetlusosalistel sõlmida menetluskulude suurenemise vältimiseks (sh tõendamisega seotult) kompromiss praeguse lahendi kohaselt vaieldavaks jäänud küsimustes.
22.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 järgi maakohtu otsustada.
23.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebuselt tasutud kautsjon tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Kalev Saare, Tambet Tampuu
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.