Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti hagi Keiti Mürkhaini ja Maanus Mürkhaini (pankrotis) vastu tagasivõitmise korras kehtetu kinkelepingu alusel saadu hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. märtsi 2018. a otsus Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maanus Mürkhaini (pankrotis) pankrotihalduri Mart Sikuti teistmisavaldus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Mitt Kostja Keiti Mürkhain, lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Kostja Maanus Mürkhaini (pankrotis) pankrotihaldur Mart Sikut
Asja läbivaatamise kuupäev
16. detsember 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Mart Sikuti avaldus Tartu Maakohtu 16. märtsi 2018. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2018. a otsuse teistmiseks tsiviilasjas nr 2-12-46735 rahuldamata.
Teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud jätta Mart Sikuti kanda.
3.Määrata kindlaks Keiti Mürkhainile hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Maanus Mürkhaini (pankrotis) pankrotihaldurilt Mart Sikutilt Keiti Mürkhaini kasuks välja menetluskulud 450 eurot.
1.Osaühingu STANEK (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Küllike Mitt (hageja) esitas
14.novembril 2012. a Tartu Maakohtule hagi Keiti Mürkhaini (kostja I) ja Maanus Mürkhaini
2-12-46735 (pankrotis; kostja II) vastu. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ning kostjate vahel 25. oktoobril 2007. a sõlmitud kinkelepingu, millega kostjad omandasid 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti), ja mõista kostjatelt võlgniku kasuks välja kinkelepingu alusel saadud 116 319 eurot 20 senti. Hagiavalduse kohaselt tegi võlgnik 25. oktoobril 2007. a Swedbank AS-ile (endine AS Hansapank) 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse pangaülekande selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamine“. Tartu Maakohus nimetas
7.detsembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-50166 võlgnikule ajutise pankrotihalduri.
5.novembril 2012. a kuulutati välja võlgniku pankrot ning määrati talle pankrotihaldur. Ajutine haldur ei tuvastanud, et võlgnikul oleks laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamisega seotud kohustusi Swedbank AS-i vastu. Seega tegi võlgnik Swedbank AS-ile ülekande, olemata selleks õigustatud või kohustatud. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt pole tuvastatud, et kostjad oleks teinud võlgnikule 1 820 000 kroonise vastusoorituse. Seega omandasid kostjad võlgnikult suulise kinkelepinguga 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti). Kostjad on abielus ja olid seda ka tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal. Kostja II oli tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal võlgniku juhatuse ainus liige.
2.Tartu Maakohus kuulutas 11. juuni 2013. a määrusega välja kostja II pankroti ning jättis 16. aprilli 2014. a määrusega praeguses asjas hagi kostja II vastu läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 järgi. Maakohtu 16. aprilli 2014. a määrust ei vaidlustatud.
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2015. a otsusega hagi kostja I vastu, tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel 25. oktoobril 2007. a sõlmitud suulise kinkelepingu, mille alusel võlgnik tegi kostja I kasuks 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse ülekande, ning mõistis kostjalt I võlgniku pankrotivarasse välja 116 319 eurot 20 senti. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a määrusega hagi tagamiseks kostja I kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi. Maakohus jättis menetluskulud kostja I kanda ja mõistis kostjalt I välja menetluskulud 3120 eurot 72 senti ja viivise.
4.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus täies ulatuses hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. märtsi 2016. a otsusega kostja I apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi kostja I vastu rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võlgniku kanda, mõistis võlgnikult kostja I kasuks menetluskuluna maakohtus välja 1620 eurot (sh km) ning ringkonnakohtus 2592 eurot (sh km) ja viivise. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisest alates hagi tagamiseks kostja I kinnistule Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a määrusega seatud kohtuliku hüpoteegi.
6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palus menetluskulud jätta kostja I kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. 2(6)
2-12-46735
7.Riigikohus tühistas 1. märtsi 2017. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsuse ja Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2015. a otsuse ning saatis asja uueks arutamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohtu selgituste kohaselt jättis maakohus valesti 16. aprilli 2014. a määrusega hagi kostja II vastu TsMS § 423 lg 3 ja PankrS § 43 lg 2 järgi läbi vaatamata. PankrS § 43 lg 2 alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. Tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet ei ole võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. Kostjad on kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Samuti on kohtud valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kui kvalifitseerisid hageja nõude kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi, kuigi ei ole tuvastanud, kas
25.oktoobri 2007. a rahalise kohustuse täitmine saab olla kinkelepinguks.
8.Asja uuel arutamisel maakohtus palus hageja 5. aprilli 2017. a menetlusdokumendis kaasata menetlusse kostja II. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostjate vahel 25. oktoobril 2007. a sõlmitud kinkelepingu, millega kostjad omandasid 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti), ja mõista kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja kinkelepingu alusel saadud 116 319 eurot 20 senti.
9.Maakohus kaasas 9. mai 2017. a määrusega menetlusse kostja II.
10.Maakohus rahuldas 16. märtsi 2018. a otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostjate vahel 25. oktoobril 2007. a sõlmitud suulise kinkelepingu ja mõistis kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks pankrotivarasse välja kehtetuks tunnistatud kinkelepingu alusel saadud 116 319 eurot 20 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja menetluskulud 7038 eurot 58 senti ja viivise. Otsuse täitmise tagamiseks jättis maakohus muutmata 15. novembri 2012. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõuna kostjale I kuuluvale kinnistule võlgniku kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi 120 819 eurot 20 senti. Maakohus määras, et otsuse täitmisel tuleb hagi tagamise määrus tühistada.
11.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
12.Ringkonnakohus rahuldas 12. novembri 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi kostjate vastu rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus võlgniku kanda. Samuti tühistas ringkonnakohus Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati kostjale I kuuluvale kinnistule võlgniku kasuks kohtulik hüpoteek 120 819 eurot 20 senti. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kostja II pankrotihaldur Mart Sikut (avaldaja) esitas 12. septembril 2019. a Riigikohtule teistmisavalduse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 16. märtsi 2018. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2018. a otsus. Teistmisavalduse kohaselt kuulutati kostja II pankrot välja Tartu Maakohtu 11. juuni 2013. a määrusega. Kostja II kaasati hageja taotlusel menetlusse Tartu Maakohtu 9. mai 2017. a määrusega. PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle võlgniku vara 3(6)
2-12-46735 valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb haldur poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kostja II osales menetluses iseseisvalt. Avaldaja ei osalenud kohtumenetluses ega olnud selles ka esindatud. Maa- ja ringkonnakohtu lahendid tuleb tühistada TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel, sest kostjat II ei esindanud menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (avaldaja). Avaldaja põhjendas teistmisavaldust sellega, et kuigi hagi jäeti rahuldamata, on avaldaja huvides, et hagi nii tema kui kostja I vastu rahuldatakse. Nimelt on hageja esitanud hagiesemega samase nõude ka kostja II pankrotimenetluses. Seega kui käesolevas asjas hagi rahuldatakse, saaks mh kostja I vara arvel tasuda kostja II võlga Osaühingule STANEK (pankrotis). Koos teistmisavaldusega esitas avaldaja ka hagi tagamise taotluse, mille Riigikohus jättis 2. oktoobri 2019. a määrusega rahuldamata. 13. novembri 2019. a määrusega jäi rahuldamata ka hageja samasisuline hagi tagamise taotlus.
14.Kostjad vaidlesid teistmisavaldusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata. Teistmisavalduse esitaja rajas avalduse sellele, et kostja II osales menetluses iseseisvalt, kuigi välja oli kuulutatud tema pankrot. Eeltoodut arvestades saaks teistmisavalduse rahuldada TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt on teistmise alus see, kui menetlusosalist ei esindanud menetluses selleks õigust omav isik, kuigi otsus tehti tema suhtes. Samas tuleb teistmisavalduse lahendamisel arvestada ka sellega, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse kaitseks (TsMS § 3 lg 1) ning avalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus on see, kui isik pöördub kohtusse eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset (TsMS § 371 lg 2 p 2 teine alternatiiv).
16.TsMS § 217 lg 1 järgi võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 202 lg 1 kohaselt on tsiviilkohtumenetlusteovõime isiku võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. Tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p-st 2 on pankrotihalduril õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaline sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur PankrS § 541 lg 4 järgi teha pankrotivaraga ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Viidatud sätete kohaselt on isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). Kolleegium on varem olukorras, kus pankrotivõlgnik osaleb pankrotivara puudutavas vaidluses kohtumenetluses isiklikult, saatnud asja maakohtusse uueks läbivaatamiseks, et tagada pankrotihaldurile võimalus esitada hagile vastuväiteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 12). Seega võiks asjaolu, et kostja II osales tsiviilasja menetluses isiklikult ja mitte pankrotihalduri kaudu, olla teistmisavalduse rahuldamise alus.
4(6)
2-12-46735
17.Samas tuleb praeguse asja lahendamisel arvestada sellega, et tsiviilasjas, milles kostja II pankrotihaldur taotleb asja teistmise korras uuesti läbivaatamist, jäeti hagi kostja II vastu rahuldamata. Kostja II pankrotihaldur tugines teistmisavalduses sellele, et ta soovib teistmisega saavutada olukorda, kus tühistatakse kohtuotsus, millega hagi jäeti kostja II vastu rahuldamata ja tehakse uus otsus, millega hagi rahuldatakse nii kostja II kui ka kostja I vastu. Kolleegium leiab, et nendel asjaoludel ei saa teistmisavaldust rahuldada.
18.Teistmismenetluse eesmärk on anda teistmisavalduse esitamiseks õigustatud isikule teatav menetluslik kujundusõigus, mida saab kasutada menetlusosalist koormava kohtulahendi osas menetlusosalise õiguste kaitseks. Iseenesest on kostjal õigus käsutada oma menetlusõigusi ka hagi õigeksvõtmise kaudu (TsMS § 440). Hagi õigeksvõtmise korral rahuldab kohus üldjuhul hagi õigeksvõtul põhineva otsusega, kuid see ei ole alati nii.
19.Praeguses tsiviilasjas esitas hageja kinkelepingu tagasivõitmise hagi ja sellest tulenevalt raha saamisele suunatud hagi kostja I ja kostja II vastu. Üldjuhul saab kostja saavutada teistmise kaudu olukorra, kus vaadatakse läbi tema vastu esitatud nõue. Teisi kostjaid ja nende kohta tehtud kohtulahendeid ei saa teistmine üldjuhul puudutada. Praegune asi on aga erandlik seetõttu, et PankrS §-dest 109 jj tuleneb tagasivõitmise hagi korral kohustuslik menetlusosaliste ring, mille tõttu saab kohus menetleda ja rahuldada üksnes sellise tehingu tagasivõitmise hagi, mille pankrotihaldur esitab kõikide tagasivõidetava lepingu poolte vastu. Sellest tulenevalt on mõlemad kostjad nö sundkaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Seadusandja eesmärk on vältida kohustusliku menetlusosaliste ringi määramise abil olukorda, kus tehakse erinevate kostjate kohta erinevad kohtuotsused, millega ühe kinkelepingu poole osas jäetakse kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamata ja teise kinkelepingu poole osas tunnistatakse kinkeleping kehtetuks. Seega tooks teistmisavalduse rahuldamine kaasa selle, et menetlus tuleks taastada ka kostja I suhtes. Kuna teistmisavalduse rahuldamisele järgnevas menetluses osaleks mitu kaaskostjat, kelle puhul saaks vaidlusalust õigussuhet tuvastada üksnes kõikide suhtes ühiselt, ei oleks kohus seotud ei kostja II pankrotihalduri esitatava võimaliku hagi õigeksvõtuga (TsMS § 440 lg 4) ega ka hagi aluseks olevate asjaolude omaksvõtuga (TsMS § 207 lg 2). Seega, isegi juhul, kui kostja II pankrotihaldur oleks soovinud kohtumenetluses hagi õigeks võtta või asjaolusid omaks võtta, ei saanud selle õiguse puudumine kahjustada kostja II õigusi, sest kostja II menetluslik olukord ei oleks õigeksvõtu või omaksvõtu kasutamise õiguse teostamise korral praeguse olukorraga võrreldes erinev. Kostjale II ei tulenenud varasemast menetlusest ka menetluskulude kandmise kohustust.
20.Kolleegium märgib, et see, et kostja II pankrotihalduril ei olnud võimalik kinkelepingu tagasivõitmise hagi õigeks võtta ega selle hagi aluseks olevaid asjaolusid omaks võtta, ei kahjustanud kostja II õigusi. Seetõttu ei saaks kostja II ega kostja II pankrotihaldur esitada ka kaebust selle otsuse peale, millega jäeti kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata, s.o tehti kostja II kohta positiivne kohtuotsus. Hagimenetluses saab iga menetlusosaline käsutada oma menetlusõigusi. Hageja saab otsustada, kas, kelle vastu ja mis nõudes ta hagi esitab. Hagist loobumise õigus ja hagi tagasivõtmise õigus on hagejal. Kostjal on õigus hagile vastu vaielda või hagi õigeks võtta. Samuti on kostjal õigus võtta omaks hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamise eelduseks olevad faktiväited. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. Seda eeldusel, et samas menetluses on hagi teise kaaskostja vastu esitatud. Juhul, kui kostja II või kostja II pankrotihaldur soovis, et ka kostja I vastutaks vähemalt osaliselt selle eest, et kostja I sai väidetavalt koos kostjaga II kinkelepingu alusel hüve, oleks kostja II või tema pankrotihaldur saanud esitada ise hagi kostja I vastu.
21.Avaldaja põhjendas teistmisavaldust sellega, et hageja on esitanud samal alusel nõude ka kostja II pankrotimenetluses. Juhul, kui praegune hagi rahuldataks nii kostja II kui ka kostja I suhtes ja kui nõue täidetaks kasvõi osaliselt kostja I vara arvel, väheneksid kostja II kohustused pankrotivaras. 5(6)
2-12-46735 Kolleegium leiab, et sellisel eesmärgil esitatud teistmisavaldusele ei saa riik anda õiguskaitset ja selliselt esitatud avalduse, sh teistmisavalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 teise alternatiivi analoogia alusel keelduda. Esmalt märgib kolleegium, et varasemas hagimenetluses menetleti kahte haginõuet. Esiteks hageti kostjatevahelise kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Samas menetluses menetleti ka kostjate vastu esitatud rahalist nõuet, mille saab tehingu tagasivõitmise nõude esitanud pankrotihaldur esitada PankrS § 119 lg 1 alusel juhul, kui tehing tunnistatakse tagasivõitmise korras kehtetuks. Menetlusökonoomiliselt on võimalik tagasivõitmise nõue ja tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadu tagastamise nõue esitada ühes ja samas hagimenetluses. Viimase nõude saab rahuldada siiski vaid eeldusel, et esimene nõue rahuldatakse. Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadu tagastamise nõude saaks esitada ka eraldi menetluses. Tehingu alusel saadu tagastamist saab nõuda eraldi igalt isikult, kes tehingu alusel midagi sai, ja selle nõude aspektist ei ole tagasivõidetava tehingu osalised n-ö sundkaaskostjad, st isikud, kelle puhul saaks vaidlusalust õigussuhet tuvastada üksnes ühiselt (TsMS § 207 lg 3). Praeguses tsiviilasjas menetlesid alama astme kohtud kostja I ja kostja II vastu esitatud tagasivõitmise nõuet ja tagasivõidetava tehingu alusel saadu tagastamise nõuet samas menetluses ning kostja I ja kostja II suhtes koos. Ringkonnakohus jättis hagid mõlemas nõudes nii kostja I kui ka kostja II vastu rahuldamata. Kostja II pankrotihalduri esitatud teistmisavalduse rahuldamise korral saaks kostja I suhtes uuesti läbi vaadata üksnes selle nõude, mille osas tuleks kostjat I käsitada n-ö sundkaaskostjana, st kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude. Kostja II pankrotihalduri esitatud teistmisavalduse rahuldamine ei saaks kaasa tuua kostja I kohta tehtud jõustunud kohtuotsuste tühistamist ja asjade uuesti läbivaatamist nende nõuete osas, milles hageja oleks saanud nõudeid esitada ka üksnes kostja I vastu. Seega ei tooks kostja II pankrotihalduri esitatud teistmisavalduse rahuldamine iseenesest kaasa seda, et kostja I suhtes tühistataks otsus, millega jäeti kostja I vastu esitatud rahaline nõue rahuldamata. Seega ei saaks läbi vaadatava teistmisavaldusega saavutada seda eesmärki, mida avaldaja taotleb, ja riik ei peaks sellisel eesmärgil esitatud teistmisavaldusele andma õiguskaitset.
22.Kuna teistmisavaldus jäetakse rahuldamata, jäävad teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks kostja I menetluskulude rahalise suuruse. Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale I teistmismenetluses õigusabi (teistmisavaldusega tutvumine ja vastuse koostamine) 2 tundi 30 minutit tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegiumi hinnangul on TsMS § 175 lg 1 mõttes tegu põhjendatud ja vajalike kuludega, mille avaldaja peab kostjale I hüvitama. Kuna kostja I ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb avaldajalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga, s.o 450 eurot (TsMS § 174 lg 10).
23.Teistmisavalduse rahuldamata jätmise tõttu tuleb avaldaja tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Peeter Jerofejev, Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.