Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti hagi Keiti Mürkhaini ja Maanus Mürkhaini (pankrotis) vastu tagasivõitmise korras kehtetu kinkelepingu alusel saadu hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
116 319 eurot 20 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. märtsi 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Keiti Mürkhaini apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (kostjad): Keiti Mürkhain (isikukood XXX), Maanus Mürkhain (pankrotis, isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Vastustaja (hageja): OÜ STANEK (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Mitt, lepinguline esindaja advokaat Allar Laugesaar
RESOLUTSIOON
ja
Maanus
Mürkhaini
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. märtsi 2018 otsus ja teha asjas uus otsus.
2.Jätta Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti hagi Keiti Mürkhaini ja Maanus Mürkhaini (pankrotis) vastu tagasivõitmise korras kehtetu kinkelepingu alusel saadud 116 319 euro 20 sendi hüvitamiseks (alternatiivselt 116 319 euro 20 sendi tagastamiseks käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel) täielikult rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus OÜ STANEK (pankrotis) kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada.
6.Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu 15. novembri 2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati kohtulik hüpoteek OÜ STANEK (pankrotis) kasuks summas 120 819 eurot 20 senti Keiti Mürkhainile kuuluvale kinnistule asukohaga XXX. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühingu STANEK (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Küllike Mitt (hageja) esitas
14.novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi Keiti Mürkhaini (kostja I) ja Maanus Mürkhaini (kostja II) vastu. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ning kostjate vahel
25.oktoobril 2007 sõlmitud kinkeleping, millega kostjad omandasid 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti), ja mõista kostjatelt võlgniku kasuks välja kinkelepingu alusel saadud 116 319 eurot 20 senti. Hagiavalduse kohaselt tegi võlgnik 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le (endine AS Hansapank) 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse pangaülekande selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamine". Tartu Maakohus nimetas
7.detsembri 2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-50166 võlgnikule ajutise pankrotihalduri.
5.novembril 2012 kuulutati välja võlgniku pankrot ning määrati talle pankrotihaldur. Ajutine haldur ei tuvastanud, et võlgnikul oleks laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamisega seotud kohustusi Swedbank AS-i vastu. Seega tegi võlgnik Swedbank AS-ile ülekande, olemata selleks õigustatud või kohustatud. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt pole tuvastatud, et kostjad oleks teinud võlgnikule 1 820 000 kroonise vastusoorituse. Seega omandasid kostjad võlgnikult suulise kinkelepinguga 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti). Kostjad on abielus ja olid seda
ka tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal. Kostja II oli tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal võlgniku juhatuse ainuliige.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate vastuväidete kohaselt ei saa võlgniku 1 820 000 krooni tasumist käsitada kinkena, kuna võlgnik sai vastusoorituse. 22. oktoobri 2007 hüpoteegi üleandmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingutega võttis kostja I kohustuse tagada talle kuuluva kinnistuga võlgniku kohustusi AS DnB Nord Bank vastu 9 700 000 krooni ulatuses. 7. juuli 2008 hüpoteekide kustutamise avalduse, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepinguga lepiti mh kokku eelnevalt viidatud summas AS DnB Nord Bank kasuks seatud hüpoteekide kustutamises tingimusel, et kostja I tasub võlgniku 5 833 906 krooni suuruse kohustuse AS-le DnB Nord Bank, märkides selgituseks „Stanek OÜ laenuleping nr 98/07K33 ennetähtaegne lõpetamine". Kostjad täitsid võlgniku kohustusi AS DnB Nord Bank vastu suuremas summas kui võlgniku kantud summa. 7. juuli 2008 võla tasumise kokkuleppe järgi tunnistas võlgnik, et AS-le DnB Nord Bank võlgniku laenukohustuse tasumise tõttu võlgneb ta kostjatele 5 833 906 krooni. 7. juulil 2008 tegi kostja võlgnikule avalduse võla osaliseks tasaarvestamiseks, kuna võlgnik tasus 25. oktoobril 2007 kostja 1 820 000 kroonise laenukohustuse. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata, kuna pooled ei sõlminud kinkelepingut, mida oleks võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Kinkelepingu olemasolu tuvastamisel palusid kostjad jätta hagi rahuldamata, kuna tagasivõitmise eeldused ei olnud täidetud. Võlgnik oli 25. oktoobri 2007 seisuga maksejõuline ega muutunud samal päeval tehtud makse tõttu maksejõuetuks.
3.Tartu Maakohus kuulutas 11. juuni 2013 määrusega välja kostja II pankroti ning jättis 16. aprilli 2014 määrusega praeguses asjas hagi kostja II vastu läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 järgi. Maakohtu 16. aprilli 2014 määrust ei vaidlustatud.
4.Hageja täpsustas 1. juunil 2015 oma nõuet ja palus maakohtul tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 25. oktoobri 2007 kinkeleping, millega võlgnik kinkis ja kostja I omandas 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti), ja mõista kostjalt I võlgniku kasuks välja kinkelepingu alusel saadud 116 319 eurot 20 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda.
5.Tartu Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2015 otsusega hageja hagi kostja I vastu, tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel 25. oktoobril 2007 sõlmitud suulise kinkelepingu, mille alusel võlgnik tegi kostja I kasuks 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse ülekande, ning mõistis kostjalt I võlgniku pankrotivarasse välja 116 319 eurot 20 senti. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Tartu Maakohtu 15. novembri 2012 määrusega hagi tagamiseks kostja I kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi. Maakohus jättis menetluskulud kostja I kanda ja mõistis kostjalt menetluskulud 3120 eurot 72 senti ja viivise.
6.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus täies ulatuses hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. märtsi 2016 otsusega kostja I apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hageja hagi kostja I vastu tagasivõitmise korras kehtetu kinkelepingu alusel saadu hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võlgniku kanda, mõistis võlgnikult kostja I kasuks menetluskuluna maakohtus välja 1620 eurot (sh km) ning ringkonnakohtus 2592 eurot (sh km) ja viivise. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisest alates hagi tagamiseks kostja I kinnistule Tartu Maakohtu 15. novembri 2012 määrusega seatud kohtuliku hüpoteegi.
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palus menetluskulud jätta kostja I kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
9.Riigikohus tühistas 1. märtsi 2017 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016 otsuse ja Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2015 otsuse ning saatis asja uueks arutamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohus asus seisukohale, et maakohus jättis valesti 16. aprilli 2014 määrusega hagi kostja II vastu TsMS § 423 lg 3 ja PankrS § 43 lg 2 järgi läbi vaatamata. PankrS § 43 lg 2 alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. Tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet ei ole võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. Kostjad on kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Riigikohus leidis, et kohtud on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kui kvalifitseerisid hageja nõude kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi, kuigi ei ole tuvastanud, kas hageja esile toodud asjaoludel on nõude põhjendatust võimalik kontrollida viidatud sätte alusel ehk kas 25. oktoobri 2007 rahalise kohustuse täitmine saab olla kinkelepinguks. Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama, milline õiguslik alus vastab hageja esiletoodud asjaoludele. Maakohus peab kontrollima, kas hageja nõuet on võimalik kvalifitseerida kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel. Selleks peab hageja olema esile toonud ja tõendanud asjaolud, millest nähtuks, et tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Kui hageja ei tõenda kinkelepingu sõlmimist, peab maakohus hindama, kas hageja esiletoodud ja tõendatud asjaoludel saab hageja nõuet kvalifitseerida mõnel muul alusel, mh kas tagasivõitmine on võimalik PankrS § 113 järgi (rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine.
10.Asja uuel arutamisel maakohtus palus hageja 5. aprilli 2017 menetlusdokumendis kaasata menetlusse kostjana M. Mürkhain (kostja II). Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostjate vahel 25. oktoobril 2007 sõlmitud kinkelepingu, millega kostjad omandasid 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti), ja mõista kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja kinkelepingu alusel saadu summas 116 319 eurot 20 senti. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja 25. oktoobril 2007 saadud 116 319 eurot 20 senti alusetu rikastamise sätete alusel.
18.septembri 2017 menetlusdokumendis esitas hageja täiendava alternatiivse nõude, paludes esimese alternatiivina mõista kostjatelt 25. oktoobril 2007 saadud 116 319 eurot 20 senti välja käsundita asjaasjamise sätete alusel. Hageja on seisukohal, et võlgniku ja kostjate vahel on sõlmitud suuline kinkeleping, millega kostjad omandasid võlgnikult 1 820 000 krooni. Kostjad ei ole võlgnikule vastusooritust teinud. Kinkelepingu tagasivõitmine eeldused on täidetud. Kui kohus leiab, et tegemist ei ole kinkelepinguga, tuleks nimetatud summa mõista kostjatelt välja käsundita asjaasjamise või alusetu rikastumise sätete alusel.
11.Maakohus kaasas 9. mai 2017 määrusega menetlusse kostjana M. Mürkhaini.
12.Kostjad palusid jätta hagi kõikide nõuete osas rahuldamata ning alternatiivsed nõuded läbi vaatamata. Võlgniku 25. oktoobril 2007 tehtud 1 820 000 krooni suurune ülekanne ei ole käsitletav kinkena. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja I selle summa võlgnikule tagastama, mida ta on ka teinud. PankrS § 111 alusel ei ole võimalik nõuet rahuldada, sest selle sätte alusel saab nõuda üksnes kinkelepingu tagasivõitmist. Samuti ei ole täidetud muud tagasivõitmise eeldused – võlgnik ei muutunud 25. oktoobri 2007 makse tegemise tagajärjel maksejõuetuks ning sellega ei kahjustatud ka võlgniku võlausaldajate huvisid. Maakohus ei saa lahendada käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise nõuet kui rahalist nõuet kostja II vastu. PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad võlausaldaja pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Need nõuded on ka alusetud ja tõendamata. Alusetu rikastumise nõue on aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
13.Tartu Maakohus rahuldas 16. märtsi 2018 otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostjate vahel 25. oktoobril 2007 sõlmitud suulise kinkelepingu ja mõistis kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks pankrotivarasse välja kehtetuks tunnistatud kinkelepingu alusel saadu, s.o 116 319 eurot 20 senti. Otsuse täitmise tagamiseks jättis maakohus muutmata
15.novembri 2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõuna kostjale I kuuluvale kinnistule võlgniku kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi summas 120 819 eurot 20 senti. Maakohus määras, et otsuse täitmisel tuleb hagi tagamise määrus tühistada. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks pankrotivarasse välja menetluskulud 7038 eurot 58 senti ja viivise menetluskuludelt. Maakohtu põhjenduste kohaselt oli hagejal õigus esitada uuesti nõue kostja II vastu. Hageja põhinõude rahuldamise tõttu ei ole hageja esitatud alternatiivsetel nõuetel tähtsust. Kuna väidetav kinkeleping on sõlmitud 25. oktoobril 2007, tuleb kohaldada 1. jaanuarist 2007 kuni
28.detsembrini 2007 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni (edaspidi PankrS2007). Maakohus viitas PankrS2007 § 110 lg 1 p-le 4 ning § 111 lg 1 p-dele 1 ja 2. Väidetav kinkeleping on sõlmitud 25. oktoobril 2007, seega viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist (ajutine haldur nimetati 7. detsembril 2011). Vastavalt Riigikohtu otsusele tuleb tuvastada kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et laenulepingu nr 05-072378EL alusel olid AS Swedbank ees kohustatud isikuteks kostjad. Kuigi kohtule ei ole seda lepingut esitatud, saab TsMS § 231 lg 4 alusel eeldada nimetatud asjaolu omaksvõttu. Maakohus leidis, et kostjate esiletoodud lepinguid tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi tõlgendada lähtuvalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Tahte väljaselgitamine on oluline just tehingu tegemise ajal, poolte hilisemad tõlgendused varem toimunud tehingule peavad olema kohtu jaoks veenvad ja tõendatud. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatud põhimõte on kohaldatav ka ühepoole tehingu (nt kinkelepingu) tõlgendamisel. Kostja esile toodud lepingutega on tõendatud, et võlgnik võttis AS-ilt DnB Nord Bank
19.oktoobril 2007 laenu, mille saamiseks tuli seada hüpoteek kostja I kinnistule. Kinnistule seati hüpoteek 22. oktoobri 2007 hüpoteegi seadmise lepinguga, mille kohaselt tuli kostjal I täita nii enda kui ka kostja II eest AS-ile Swedbank eelnev laenukohustus. AS DnB Nord Bank kandis
23.oktoobril 2007 võlgnikule üle laenulepingu nr 98/07K33 kohaselt 398 170 eurot. 25. oktoobril 2007 kandis võlgnik AS-ile Swedbank üle kostjal I oleva rahalise kohustuse. Kohtuistungil vande all ärakuulamisel selgitas kostja I, et hüpoteegi üleandmise lepingu sõlmimise ajal temal endal
sellised rahalised vahendid puudusid ja oli suuline kokkulepe, et ta maksab selle raha võlgnikule tagasi, kui selleks tekib võimalus. Seega täitsid kostjad oma rahalise kohustuse võlgniku kaudu, kes omakorda sai selleks rahalised vahendid AS-ilt DnB Nord Bank laenulepingu alusel. Maakohus nõustus hagejaga, et laen võeti küll võlgniku nimele, samas sisuliselt kostjate huvides. Iseenesest asjaolu, et 7. juulil 2008 müüdi kostjale I kuulunud ja panga kasuks seatud hüpoteegiga koormatud kinnisasi ja saadud rahalistest vahenditest tasuti võlgniku ja panga võlasuhtest tulenevad rahalised kohustused, ei anna alust arvata, et sellega on kostjad võlgnikult saadu tagastanud. Kinnistu realiseeriti võlgniku kohustuste täitmiseks panga ees, kohustused tulenesid laenulepingust nt 98/07K33. Kostjad ei ole tõendanud, et vastutasuks sellele, et kostja I kinnistule seataks hüpoteek võlgnikule kohustuste täitmiseks, täidab võlgnik kostjate eest nende kohustuse AS-i Swedbank ees. Viidatud kohustus ei ole seotud eelneva, s.o võlgniku teostatud ülekandega. Maakohus viitas asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg-le 1 ja §-le 333. Vaatamata asjaolule, et kostja I kinnistule oli seatud hüpoteek, ei saa ainuüksi hüpoteegi seadmist käsitleda vastusooritusena selle eest, et võlgnik tasus kostjate rahalise kohustuse AS-i Swedbank ees. Asjaoludest nähtuvalt on kostja I hüpoteegiga koormatud kinnisvara võõrandanud vabatahtlikult ja enne laenu tagastamise tähtaega. Võlgnikul tuli laenulepingu nr 98/07K33 alusel laenu tagastada hiljemalt 19. oktoobriks 2009. Laen tagastati 8. juulil 2008. Kostja I kohustus AS-i DnB Nord Bank ees tulenes erinevast õigussuhtest, s.o laenulepingust nt 98/07K33, mitte tema ja võlgniku vahelistest lepingulistest suhetest. Maakohtu jaoks ei olnud usaldusväärsed kostjate väited kohustuste tasaarvestamise kohta. Rahalised ülekanded toimusid 2007. aastal, esitatud dokumendid on nendel märgitud kuupäevade järgi vormistatud üle poole aasta hiljem (tegelikku vormistamisaega ei ole võimalik tuvastada). Samas ei kajastu dokumentides näidatud nõuded võlgniku 2007 ja 2008 majandusaasta aruannetes ja teistes esitatud raamatupidamisdokumentides. Kuna võlgnik 25. oktoobril 2007 AS-ile Swedbank teostatud ülekande aluseks olev tehing põhines kohustusel, et võlgnik tasub vabatahtlikult kostja võlakohustuse ja rikastab seeläbi kostjaid, tuleb tehing lugeda kinkelepinguks. Kostja I vande all antud ütlustest esitatud väide, et ta pidi raha tagasi maksma siis, kui saab, ei ole eluliselt usutav ja kokkulangev sarnase mõistliku isiku arusaamaga. Võlgnik ei ole mõistliku isiku jaoks äratuntaval viisil väljendatud oma tahet, et tegemist oleks olnud laenulepinguga. Maakohus luges tõendatuks, et kinke tegija (võlgniku) lähikondseteks PankrS2007 § 117 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi on kostja II kui juhatuse liige ja kostja I kui juhatuse liikme abikaasa. Kostjad abiellusid 14. septembril 2007, võlgnik täitis suulise kinkelepingu ülekande tegemisega
25.oktoobril 2007, seega ajal, kui abielu oli sõlmitud. Võlgnik ei ole esitanud kohtule andmeid, millest nähtuks, et ta oleks kinkimise teostamise ajal maksejõuline. Kohus on tuvastanud, et võlgnik tegi kinke pangast saadud rahaliste vahendite arvelt. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et võlgniku maksejõuetust põhjustas 11. veebruari 2011 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-10-22323, mitte 25. oktoobril 2007 tehtud ülekanne. Kui äriühing on maksejõuline, ei tähenda tema kahjuks tehtud kohtulahend automaatselt pankrotti. Just kinke tegemise tulemusena ei suutnud võlgnik täita temalt kohtulahendiga väljamõistetud kohustust. Osaühingu Stanek (pankrotis) poolt 25. oktoobril 2007 kinkelepingu tegemine oma lähikondsetega kahjustas võlausaldajate huve. PankrS2007 § 119 lg-st 1 tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt mõista võlgniku kasuks pankrotivarasse välja 116 319 eurot 20 senti.
TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 7038 eurot 58 senti (I menetlus maakohtus 3120 eurot 72 senti, ringkonnakohtus 792 eurot, Riigikohtus 1056 eurot, II menetlus maakohtus 2069 eurot 86 senti).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
14.Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole vaidlustatud otsuse põhjendustest võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et võlgniku ja kostjate vahel oli sõlmitud suuline kinkeleping. Selline järeldus ei tulene kirjalikest ega suulistest tõenditest. Otsuse p-s 26.8 märgitud järeldus on vastuolus Riigikohtu seisukohaga, millega kohaselt ei saa üksnes põhjendamatu makse tegemisest järeldada, et sõlmitud oli kinkeleping. Maakohus ei ole jätkuvalt kinkelepingu sõlmimist tuvastanud. Maakohus on kirjalike tõendite põhjal tuvastanud, et võlgnik ei rikastanud 25. oktoobri 2007 maksega kostjaid. Kostjad on tagastanud nende eest tasutud 1 820 000 krooni (seega teostasid vastusoorituse). Otsus on vastuolus kohtu tuvastatud asjaoludega. 22. oktoobri 2007 hüpoteegi üleandmise lepinguga on tõendatud kostja I kui hüpoteekidega koormatud kinnistu omaniku kohustus täita võlgniku kohustused, sh kohustus 1 820 000 krooni tagastamiseks, mille võlgnik tasub 25. oktoobril 2007 AS-ile Swedbank. Võlgnik teostas makse ajal, kui juba eksisteeris kostja I kohustus 22. oktoobri 2007 hüpoteegi üleandmise lepingu alusel täita võlgniku kohustused AS-i DnB Nord Bank ees, sh kohustus tagastada 1 820 000 krooni. On tõendatud, et kostjad tagastasid kostja I kinnistu müügist saadavate rahaliste vahendite arvelt võlgniku laenukohustuse, mis on mh võetud eraisiku laenu refinantseerimiseks. On arusaamatu, miks ei ole kohus kinkelepingu olemasolu/puudumise osas arvestanud kostja I vande all antud ütlustega, mille kohaselt oli poolte kokkulepe selline, et kostja I maksab 1 820 000 krooni võlgnikule tagasi, kui tal tekib selleks võimalus. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei ole hüpoteegi seadmine seotud võlgniku ülekandega, on vastuolus kohtu tuvastatuga. Laenulepingust, mille alusel saadud rahalistest vahenditest on võlgnik tasunud 1 820 000 krooni, tulenevate kohustuste täitmist tagas kostja I isiklikult oma varaga (varale seatud hüpoteegiga). Kostja hinnangul on vastusoorituse tegemine tõendatud. Dokumentide usaldusväärsust ei saa kahtluse alla seada põhjusel, et võlgnik tegi rahalise ülekande
25.oktoobril 2007, kuid võla tunnistamise kokkulepe ja tasaarvestus on tehtud 7. juulil 2008. Kostja I on ka varem selgitanud, et ta ei saa vastutada selle eest, et võlgnik ei ole nõuet kajastanud majandusaasta aruannetes. Kohus on tuvastanud kostja I seletuse põhjal, et poolte vahel oli kokkulepe 1 820 000 krooni tagastamiseks. Puuduvad tõendid, mis vastupidist kinnitaksid. Maakohus on jätnud hindamata kostjate välja toodud ja tõendatud asjaolud, mis kinnitavad, et võlgnik ei olnud kinkimise ajal maksejõuetu ja ei muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. On arusaamatu, milliste tõendate põhjal on maakohus jõudnud vastupidisele järeldusele. Maakohus on jätnud võlausaldajate huvide kahjustamise põhjendamata.
15.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 16. märtsi 2018 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asjas uue otsuse, millega jätab hageja hagi kostjate vastu tagasivõitmise korras kehtetu kinkelepingu alusel saadud 116 319 euro 20 sendi hüvitamiseks (alternatiivselt 116 319 euro 20 sendi tagastamiseks käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel) täielikult rahuldamata.
17.Asja materjalide kohaselt tegi võlgnik OÜ Stanek (pankrotis) 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse pangaülekande selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamine" (I kd tl 25). Hageja on esitanud hagi kostjate vastu PankrS § 111 alusel kinkelepingu tagasivõitmiseks. Seega on menetlusosaliste vahel eelkõige vaidlus selles, kas võlgniku poolt kostjate eest Swedbank AS-le tasutud 116 319 eurot 20 senti on käsitletav kinkena või mitte. Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjatelt 116 319 euro 20 sendi tagastamist käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel (s.o PankrS § 113 alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine). Kostjate vastuväite kohaselt ei olnud võlgniku poolt kostjate eest 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le tasutud 116 319 eurot 20 senti kinge, samuti puudub hagejal alus nõuda kostjatelt 116 319 euro 20 sendi tagastamist käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja I müüs 7. juulil 2008 talle kuulunud kinnistu ning kinnistu müügihinnast 5 833 906 krooni (372 854 eurot 55 senti) kanti AS-le DnB Bord Banka selgitusega „Stanek OÜ laenulepingu nr 98/07K33 ennetähtaegne lõpetamine“ (I kd tl 165-172) ja sellega oli kostja I tagastanud võlgnikule 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le kostjate laenulepingu katteks tasutud 116 319 eurot 20 senti.
17.1.Eelkõige kontrollib ringkonnakohus, kas hageja nõuet on võimalik kvalifitseerida kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel. Selleks hindab ringkonnakohus hageja poolt esile toodud ja tõendatud asjaolusid, mille kohaselt võlgniku poolt 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse pangaülekande tegemine selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamine" on väidetavalt kinkeleping VÕS § 259 lg 1 mõttes, s.o kas võlgniku tahe pangaülekande tegemisel oli suunatud kostjate rikastamisele. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Ringkonnakohtu arvates on ebaõige maakohtu seisukoht, et võlgniku poolt 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le pangaülekande tegemine põhines kohustusel, et võlgnik tasub kostjate võlakohustuse ja rikastab seeläbi kostjaid, s.o tehing tuleb lugeda kinkelepinguks (maakohtu otsuse p 26.8). Ringkonnakohus leiab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Antud juhul ei ole asja materjalide põhjal tuvastatav asjaolu, et võlgnikul oli 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le pangaülekande tegemisel tahe tasuta rikastada kostjaid. Hinnates asjas olevaid tõendeid (sh võlgniku 25. oktoobri 2007 pangaülekanne Swedbank AS-le 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruses summas selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamine"; 7. juuli 2008 hüpoteekide kustutamise avaldus, kinnistu müügileping ja asjaõigusleping (I kd tl 165-172), millest nähtuvalt
kostja I müüs talle kuulunud kinnistu ning kinnistu müügihinnast 5 833 906 krooni (372 854 eurot 55 senti) kanti AS-le DnB Nord Bank selgitusega „Stanek OÜ laenulepingu nr 98/07K33 ennetähtaegne lõpetamine“ (lepingu p 3.2.); 19.10.2007 laenuleping nr 98/07K33 võlgniku ja AS DnB Nord Bank vahel (III kd tl 8-17); võla tasumise kokkulepe (II kd tl 144) ja avaldus võla osaliseks tasaarvestamiseks (II kd tl 143)) saab asuda seisukohale, et võlgnik ja kostjad sõlmisid kokkuleppe (mis oma sisult on lähedane laenulepingule), mille kohaselt võlgnik tasus kostjate laenulepingu nr 05-072378-EL järgse laenu ning kostja I kohustus laenu võlgnikule tagastama seeläbi, et seadis oma kinnisasjale XX Tallinn hüpoteegi, ning samuti kohustusid kostjad kinnisasja võõrandamisel täitma saadud müügihinnast võlgniku laenulepingust nr 98/07K33 tuleneva kohustuse AS DnB Nord Bank ees. Asjaolu, et kostja I kohustus võlgnikule tagastama kostjate laenulepingu katteks Swedbank AS-le tasutud 116 319 eurot 20 senti, kinnitab lisaks kostja I vastavale selgitusele (vt I kd tl 152-153, ringkonnakohtu istungi 01.03.2016 protokoll) ka kostja I käitumine, mis seisnes selles, ta seadis võlgniku ja AS DnB Nord Banka vahel sõlmitud laenulepingu nr 98/07K33 tagatiseks talle kuulunud kinnitule XX Tallinn hüpoteegi. Kinnistu võõrandamisel tasus kostja I kinnistu müügihinnast 5 833 906 krooni (372 854 eurot 55 senti) AS-le DnB Nord Bank selgitusega „Stanek OÜ laenulepingu nr 98/07K33 ennetähtaegne lõpetamine“. Sellega oli kostja I tagastanud võlgnikule 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le kostjate laenulepingu katteks tasutud 116 319 eurot 20 senti. See, et kostja I kohustus AS-i DnB Nord Bank ees tulenes laenulepingust nr 98/07K33, mitte tema ja võlgniku vahelistest lepingulistest suhetest, ei välista seda, et kostja I AS-le DnB Nord Bank võlgniku eest laenu tasumisel täitis omapoolset laenu tagastamise kohustust võlgnikule.
17.2.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostjale I kuulunud ja panga kasuks seatud hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadud rahalistest vahenditest võlgniku ja panga võlasuhtest tulenevate rahaliste kohustuste täitmine ei anna alust arvata, et sellega on kostjad võlgnikult saadu tagastanud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostjate poolt võlgniku eest laenulepingu nr 98/07K33 täitmist, on kostjad tagastanud võlgnikule 25. oktoobri 2007 laenu, mis seisnes selles, et võlgnik tasus Swedbank AS-le 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse summa kostjate ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingu nr 05-072378-EL täitmiseks. Asjaolu, et kostjad täitsid võlgniku eest laenulepingu nr 98/07K33 enne tähtaega (laen tuli tagastada hiljemalt 19. oktoobriks 2009, kuid reaalselt tagastati 8. juuliks 2008), ei välista seda, et kostjate poolt oli tegemist laenu tagastamisega võlgnikule. Kuna kostjad on võlgnikule tagastanud
25.oktoobril 2007 võlgniku poolt kostjate eest Swedbank AS-le tasutud laenusumma 116 319 eurot 20 senti, siis ei ole võlgnik neid rikastanud, vaid kostjad on teostanud vastusoorituse. Antud seisukohta ei muuda asjaolu, et võlgniku majandusaasta aruannetes 2007 ja 2008 (IV kd tl 15 – 34) ei olnud kajastatud kostjatele antud laenusummat. Kuna antud juhul ei ole tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, siis ei ole hageja nõuet võimalik kvalifitseerida kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel ning hagi tuleb jätta sellel alusel rahuldamata.
18.Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjatelt 116 319 euro 20 sendi tagastamist käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et hageja esiletoodud ja tõendatud asjaoludel ei ole võimalik kvalifitseerida hageja nõuet PankrS § 113 järgi (s.o rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmisena).
Hageja ei ole esitanud ja tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust võlgniku poolt 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le ülekantud 116 319 euro 20 sendi suuruse summa tagasivõitmiseks PankrS § 113 lg alusel. Hageja seisukoha kohaselt puudus võlgnikul õiguslik alus 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruses summas ülekande tegemiseks ning kuna võlgnikul ei olnud mingit kohustust nimetatud ülekande tegemiseks, siis sooritusel puudus igasugune õiguslik alus, kostjad rikastusid alusetult, sest nad ei tagastanud pangale oma laenu ise (IV kd tl 12). Siinkohal on hageja viidanud nõude õigusliku alusena VÕS § 1028 lg-le 1. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda , kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 17.1, et võlgnik ja kostja I sõlmisid kokkuleppe (mis oma sisult vastas laenulepingule), mille kohaselt võlgnik tasus kostjate laenulepingu nr 05-072378-EL järgse laenu ning kostja I kohustus laenu võlgnikule tagastama seeläbi, et seadis oma kinnisasjale XX Tallinn hüpoteegi, ning samuti kohustusid kostjad kinnisasja võõrandamisel täitma saadud müügihinnast võlgniku laenulepingust nr 98/07K33 tuleneva kohustuse AS DnB Nord Bank ees. Seega puuduvad VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused ning hageja alternatiivne nõue kostjate vastu alusetu rikastumise sätete alusel tuleb jätta rahuldamata.
19.Hageja on esitanud ka alternatiivselt nõude kostjate vastu 116 319 euro 20 sendi väljamõistmiseks käsundita asjaajamise sätete alusel (IV kd tl 73). Hageja väitel on võlgniku ja kostjate vahel käsundita asjaajamise võlasuhe, sest 1) võlgnik tasus kostjate laenu; 2) võlgnikul puudus kohustus kostjate eest laenu tasuda; 3) võlgnikul oli tahe kostjate eest laen tasuda; 4) laenu tasumine oli kostjate huvides. Ringkonnakohus leiab, et hageja alternatiivne nõue kostjate vastu käsundita asjaajamise sätete alusel tuleb samuti jätta rahuldamata, kuna puuduvad VÕS § 1018 lg-s 1 sätestatud eeldused. Siinkohal märgib ringkonnakohus veelkord, et asja materjalide alusel on tuvastatav võlgniku ja kostjate vaheline kokkulepe (mis oma sisult vastab laenulepingule), mille kohaselt võlgnik tasus kostjate laenulepingu nr 05-072378-EL järgse laenu, kostja I kohustus seadma oma kinnisasjale XX Tallinn hüpoteegi võlgniku ja AS DnB Nord Bank vahel sõlmitud laenulepingust nr 98/07K33 tuleneva võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks ning samuti kohustusid kostjad kinnisasja võõrandamisel saadud müügihinnast tagastama võlgnikule tema poolt kostjate eest Swedbank ASle tasutud laenu.
20.Hagi rahuldamata jäämise tõttu jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Tartu Maakohtu 15. novembri 2012 määrusega on kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati kohtulik hüpoteek hageja kasuks summas 120 819 eurot 20 senti kostjale I kuuluvale kinnistule asukohaga XXX. Ringkonnakohus tühistab kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 15. novembri 2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.