Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse teatavaks tegemise aeg
27. september 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-8142
Tsiviilasi
Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi XX ja Seamill OÜ vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX ja Seamill OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
78 840 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (registrikood 10093327), lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II Seamill OÜ (registrikood 11791097) Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja advokaat Erko-Andreas Roosik
Asja läbivaatamine
6. september 2019, kohtuistung
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna Kostja XX Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja advokaat Erko-Andreas Roosik
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsuse resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Harju Maakohtu 25. mai 2017. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu. Muus osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst on järgmine:
3.1.Rahuldada Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi XX ja Seamill OÜ vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras.
3.2.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Seamill OÜ ainuosaniku XX
2.jaanuari 2015. a otsus dividendide summas 73 000 eurot väljavõtmise kohta.
3.3.Mõista XX-lt Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks välja 73 000 eurot ja viivis arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
3.4.Kohustada XX kandma kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv viivis täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188 läbiviiva kohtutäituri Kaire Põltsi ametialasele kontole nr EE111010010124476011.
3.5.Jätta maakohtu menetluskulud võrdsetes osades XX ja Seamill OÜ kanda.
3.7.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks XX-lt välja menetluskulud summas 2900 eurot ning Seamill OÜ-lt summas 2900 eurot.
3.8.Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XX-l ja Seamill OÜ-l tasuda Aktsiaseltsile Cresco Väärtpaberid hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.10.Jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Harju Maakohtu 25. mai 2017. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.
4.Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades XX ja Seamill OÜ kanda.
5.Määrata kindlaks Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskuludena XX-lt Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks 1137,50 eurot ja Seamill OÜ-lt Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks 1137,50 eurot.
6.Kohustada XX ja Seamill OÜ tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Aktsiaseltsile Cresco Väärtpaberid viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (hageja) esitas 24. mail 2017 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja Seamill OÜ (kostja II) vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses. Hageja palus kohtul tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja II ainuosaniku kostja I
2.jaanuari 2015. a otsus 73 000 euro suuruse dividendi väljavõtmise kohta, mõista kostjalt I hageja kasuks välja 73 000 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras 2 (9)
viivis arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni ning kohustada kostjat I kandma kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv viivis täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188 korraldava kohtutäituri Kaire Põltsi ametialasele kontole. Hagi põhjenduste kohaselt mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-8736 kostjalt II hageja kasuks välja 500 000 eurot ja sellele lisanduv viivis alates 14. märtsist 2014 kuni kohustuse täitmiseni. Kohtuotsus jõustus 12. oktoobril 2015. Hageja avalduse alusel alustas kohtutäitur kostja II vastu täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188 (täiteasi). Kostja I esitas kohtu korraldusel tsiviilasjas nr 2-15-17448 kostja II vara ja kohustuste nimekirja, bilansi seisuga 14. märts 2017 ja konto väljavõtted 14. märtsi 2014 kuni
14.märtsi 2017 kohta. Esitatud bilansist nähtuvalt on kostjal II raha järel kõigest 1422 eurot ning kassas olev raha on vähenenud kahe aasta ja kahe kuuga 93 525 euro võrra. Kostja II konto väljavõttest nähtub, et kontolt on süstemaatiliselt võetud välja sularaha, kokku väljavõtte perioodil 69 900 eurot. Kostja I selgitas, et väljavõetud raha arvel on talle välja makstud dividend. Kostja I esitas kohtule kostja II ainuosaniku 2. jaanuari 2015. a otsuse, millega kostja I otsustas välja võtta kostja II eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvel omanikutulu (dividend) 73 000 eurot (dividendiotsus). Täidetud on eeldused tehingu tagasivõitmiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-te 1 ja 2 ning § 188 lg-te 1 ja 2 järgi. Kostjal II ei ole piisavalt vara, et rahuldada hageja nõue täitemenetluses ja hüvitada täitekulud. Kostja II vara nimekirja kohaselt on tal vara maksimaalselt 223 367,02 euro väärtuses. Tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist ja see kahjustab hageja kui sissenõudja huve. Kostja I ei saanud tehingust vastusooritust. Dividendi väljamaksmise tulemusena on kostja II varaline olukord 73 000 euro võrra halvenenud ning selle summa ulatuses on hageja kaotanud võimaluse rahuldada oma nõue täitemenetluses. Kostjad on hageja huve teadlikult kahjustanud, kuna 500 000 euro tasumise kohustus oli kostjal II dividendiotsuse tegemise ajal juba olemas. Kostjad pidid vähemalt möönma, et kostjal II on hageja ees vastav kohustus. Vahetult enne hageja nõuet tunnustava kohtuotsuse tegemist dividendi väljamaksmise ainus eesmärk oli muuta hageja nõude täitmine võimatuks. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitas kostja II hageja vastu hagi 1 250 000 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Kostja II nõue tuleneb samast tühisest tehingust, millest tuleneb tsiviilasjas nr 213-8736 lahendatud hageja nõue. Tsiviilasja nr 2-15-12148 lahendamise tulemusest sõltub, kas hagejal ja kostjal II on teineteise vastu rahalised nõuded, mis on tasaarvestatavad. Kui tasaarvestuse tulemusel lõpeks hageja nõue kostja II vastu täies ulatuses, langeks ära täitemenetluse korraldamise alus täiteasjas, mistõttu oleks hageja praegune hagi perspektiivitu. Dividendiotsus ei kahjusta iseenesest äriühingu võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamisega oleks tegemist siis, kui äriühingul ei oleks õigust väljamakseid teha. Dividendi maksmise eesmärk on pakkuda osanikule tasu investeeringu eest. Kostja I eesmärk ei olnud teadlikult hageja huve kahjustada. Kostja I lähtus dividendiotsuse tegemisel sellest, et majandusaasta lõpus oli kostjal II vara, mille arvel oli võimalik kostjale I kasumit välja maksta, ning ta ei pidanud eeldama, et hageja nõue tsiviilasjas nr 2-13-8736 rahuldatakse. Hageja nõue tuleneb osaühingu osa müügilepingu tühisusest, mis tuvastati alles 12. oktoobril 2015 jõustunud kohtuotsusega. Kostja I ei saanud enne müügilepingu tühisust tuvastava otsuse jõustumist võlausaldajaid teadlikult kahjustada. Enne Riigikohtu otsust oli Tallinna Ringkonnakohus 12. juuni 2014. a otsusega tuvastanud vaidlusaluse osade müügilepingu kehtivuse ja leidnud, et selle tühisusele tuginemine oleks ka hea usu põhimõttega vastuolus. 3 (9)
Hageja on jätnud kostja II varalisest seisust eksitava mulje. Kui rahuldatakse kostja II nõue hageja vastu tsiviilasjas nr 2-15-12148, lõpeb VÕS § 186 p 2 alusel hageja nõue, mille täitmiseks on algatatud täiteasi, ja tasaarvestuse tulemusel jääb kostjale II hageja vastu nõue 750 000 euro saamiseks. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 9. märtsi 2018. a otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras dividendiotsuse kehtetuks, mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 73 000 eurot ja VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras viivise arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni ning kohustas kostjat I kandma TMS § 195 lg 1 alusel kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv viivis täiteasjas täitemenetlust korraldava kohtutäituri Kaire Põltsi ametialasele kontole. Maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda ja mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 2900 eurot ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäeti 1105 euro ulatuses rahuldamata. Maakohus kohaldas TMS § 187 lg-d 1 ja 2 ning § 188 lg-d 1 ja 2. Maakohus tuvastas, et kostjal II on vara vähem, kui on hageja täitedokumendist tulenev nõue. Täidetud on tehingu tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldus, et hagejal on kostja vastu täitedokument, milles toodud nõuet ei ole pikema aja jooksul (alates 2015. aastast) saadud sisse nõuda, ning on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II ainuosanik kostja I otsustas dividendiotsusega võtta välja eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvel omanikutulu 73 000 eurot. Kuna dividendiotsus tehti 2. jaanuaril 2015 ja hageja esitas hagi 24. mail 2017, on täidetud ka tehingu tagasivõitmise eeldus, et hagi esitamise ja tehingu tegemise vahe on alla kolme aasta. Dividendiotsusega vähendas kostja I kostja II vara, mille arvel sai täita võimaliku võlausaldaja nõuet. Selle otsusega eelistas osaühingu ainuosanik oma isiklikke majandushuve võlausaldajate huvidele. Dividendi saab maksta vaid vajalike vahendite olemasolul, arvestades ka võimalike tulevikus tekkida võivate võlausaldajatega. Dividendiotsus võib võlausaldajate huve kahjustada ka juhul, kui äriseadustiku (ÄS) § 157 lg-s 1 sätestatut ei ole rikutud. Dividendiotsuse aluseks ei olnud kostja II 2014. a majandusaasta aruanne, kuna see kinnitati alles 8. septembril 2016. Kostja 2013. a majandusaasta aruande kohaselt oli kostja II kasum 31. detsembri 2013 seisuga 39 136 eurot. Kuivõrd kostja I otsustas välja maksta dividendi ca 1,8 korda rohkem, on tegemist majanduslikult äärmiselt ebamõistliku ja võlausaldaja huve kahjustava otsusega. Kostjad kahjustasid dividendiotsusega hageja huve teadlikult. Dividendiotsuse tegemise ajal teadsid kostjad, et Riigikohus menetles hageja kassatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-13-8736, ja pidid möönma võimalust, et lahend tehakse kostja II kahjuks. Kostja I on kostja II lähikondne TMS § 188 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 177 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega eeldatakse, et kostjad on teadlikud hageja huvide kahjustamisest. Maakohus viitas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg-le 5. Maakohus märkis, et ta ei saa anda hinnangut kostja II nõude edulootusele tsiviilasjas nr 2-1512148. Seega ei ole asjaolu, et kostjal II võib tulevikus olla hageja vastu kohtulahendist tulenev nõue, hagi rahuldamata jätmise aluseks. Praegu ei ole kostja II võimalik nõue hageja vastu realiseeritav. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgnik on teadlikult kahjustanud hageja huve. Teadlik sissenõudja huvide kahjustamine saab toimuda üksnes olukorras, kus isik teab, et tal on 4 (9)
võlgnevused ja ta teeb toiminguid, mis välistavad võlausaldajatel nõuete maksmapaneku. Kostjad olid dividendi maksmise otsuse tegemisel olukorras, kus nende vastu puudusid nõuded. Maakohus ja ringkonnakohus olid teinud vaidluses kostjatele positiivsed otsused ja kinnitanud, et kostjal II on nõue hageja vastu, mitte vastupidi. Ettevõtjale ei ole sellises olukorras mõistlik ette heita, et ta oleks pidanud lähtuma äriliste otsuste tegemisel teistsugustest faktilistest asjaoludest. Hageja näol oli tegemist professionaalse investeerimisühinguga, mille majandustegevuseks on erinevate investeerimispotentsiaaliga äriühingute omandamine, et teenida selle pealt tulu. Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 54 järgi peab investeerimisühing vastama kõrgetele nõuetele ja tema tegevus headele äritavadele (VTPS § 56 p 5). Kostja II tegi tehingu väärtpaberituru kutselise osalisega ja selles olukorras on vastava valdkonnaga mitte tegelevalt ettevõtjalt põhjendamatu nõuda, et ta pidi ette nägema, et tulevikus võiksid kohtud tuvastada tehingu vormipuuduse või tooks kaasa hageja kui tulevase sissenõudja huvide kahjustamise. Samuti ei arvestanud maakohus asjaoluga, et ettevõtlusega tegeleva isiku jaoks on kasumi väljamaksmine tihti üheks peamiseks elatusallikaks, mistõttu on dividendide regulaarne väljamaksmine tavapärane. Maksete eesmärk oli ettevõtjale tema osaühingu osast lähtuva kasumi õigustatud väljamaksmine. Ettevõtlusega tegelevate isikute puhul on dividendide igaaastased väljamaksed tavapärased ja kohtu arutlused dividendimakse suuruse ja selle kaudu võlausaldajate huvide kahjustamise osas ei ole asjakohased. Maakohus jättis tähelepanuta, et poolte vahel kujunenud erandlik õiguslik olukord nõuab kostja II nõude sisulist hindamist hageja vastu. Asja lahendamisel ei saa mööda minna asjaolust, et ka kostjal II on samast tühisest tehingust tulenev nõue hageja vastu summas 1 250 000 eurot. Seda kinnitavad kostja II vara ja kohustuste nimekiri 14. märtsi 2017 seisuga ja 17. augusti 2015 hagiavaldus. Maakohus jättis alusetult menetluse peatamata. Praeguse asja lahendamine sõltub tsiviilasjas nr 2-15-12148 kohtuotsusega tuvastatavatest asjaoludest. Samas märkis maakohus, et ei saa vaidluse lahendamisel hinnata tsiviilasja nr 2-15-12148 nõude edukust. Selline maakohtu seisukoht on vastuoluline. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei korraldanud kohast eelmenetlust. Pooled ja maakohus lähtusid sellest, et dividendiotsus on tehing TMS § 187 jj tähenduses. Kuigi osanike otsus on õiguslikult tehing, on selle tehingu pooled osanikud. TMS § 187 jj kohaldamiseks peab võlgnik olema tehingu pool. Kuna dividendi väljamaksmise otsuse pooleks ei ole äriühing, kelle kasumi arvel tuleb väljamakse teha, ei saa 2. jaanuari 2015. a dividendiotsust täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tagasivõidetav võib olla käsutustehing, st raha väljamaksmine kostjalt II kostjale I. Sel juhul on tagasivõidetavad konkreetsed sooritused. Hageja ei ole toonud asjaoludena esile, millal ja millised konkreetsed rahakäsutused kostja II tegi. Hageja nõudis ja maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja dividendiotsuses märgitud summa ja viivise. TMS ei näe ette sellist võimalust. Haginõuet on vaja täpsustada, et see vastaks TMS § 195 lg 1 sisule. Maakohus oleks pidanud hageja nõude õigusliku alusena kaaluma ja pooltega arutama ka ÄS § 158 lg 3 esimest lauset, sest poolte esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaolud viitavad 5 (9)
võimalusele, et vähemalt osaliselt ei vastanud dividendiotsus ja selle alusel tehtud väljamaksed ÄS § 157 lg 3 nõuetele.
7.Kostjad esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palusid teha asja ringkonnakohtule tagasi saatmata uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palusid kostjad saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Alternatiivselt palusid kostjad peatada menetlus kuni otsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-15-12148. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
8.Riigikohus tühistas 22. mai 2019. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu
12.oktoobri 2018. a otsuse ja saatis asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjate taotluse menetluse peatamiseks jättis Riigikohus rahuldamata. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel, kui leidis, et dividendi väljamaksmise otsus ei ole käsitatav äriühingust võlgniku tehinguna, mida saab täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Riigikohus leidis, et hagi on praeguses asjas õigesti esitatud kostja I kui dividendiotsuse alusel dividendi saama õigustatud osaniku vastu (TMS § 187 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht kostjate apellatsioonkaebuse väidete kohta, mh hinnata TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 kohaldamise eeldusena seda, kas vaidlusaluse dividendiotsusega kahjustati teadlikult sissenõudja huve. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et täiendada tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni hagi tagamise abinõu kehtima jäämise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10.Ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud (TsMS § 693 lg 1). Riigikohus on samas asjas tehtud otsuses leidnud, et dividendi väljamaksmise otsus on käsitatav äriühingust võlgniku tehinguga, mida saab TMS § 187 jj järgi täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht kostjate apellatsioonkaebuse väidete kohta, mh hinnata TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 kohaldamise eeldusena seda, kas vaidlusaluse dividendiotsusega kahjustati teadlikult sissenõudja huve. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud (TsMS § 693 lg 2).
11.Kolleegium märgib, et kostjad kordavad apellatsioonkaebuses ja 10. juuni 2019. a seisukohas esimese astme menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).
12.Sissenõudja võib TMS § 187 lg 2 järgi tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all hageja nõude eeldustena järgmised asjaolud:
6 (9)
hagejal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2); hagi esitamise seisuga ei ole sissenõude pööramisega võlgniku varale kaasnenud nõude täielikku rahuldamist (TMS § 187 lg 2); vaidlusalune tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1).
13.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlusaluse tehinguga on kahjustatud sissenõudja huve. Maakohus analüüsis huvide kahjustamist otsuse p-des 11–19, mh kas tegemist on majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemisega. Samuti hindas maakohus kostja II majanduslikku seisu ning tehingu tegemise aega (ca kuu aega enne Riigikohtu
28.jaanuari 2015. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14 tegemist, mis tõi kostjale II kaasa rahalise kohustuse hageja ees). Samuti leidis maakohus, et dividendiotsus võib võlausaldaja huve kahjustada ka juhul, kui ei ole rikutud ÄS §-s 157 sätestatut. Viidates varasemale kohtupraktikale leidis maakohus, et oluline ei ole, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal äratuntav (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 45). Kostja I on kostja II lähikondne TMS § 188 lg 3 ja PankrS § 117 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes (juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liige ja osanik), mistõttu saab eeldada, et kostja I teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal. Eeltoodust tulenevalt maakohus leidis, et tehinguga kostjad teadlikult kahjustasid hageja huve (TMS § 187 lg 1 esimene lause ja § 188 lg 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud apellatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eeltooduga seonduvate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
14.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kohus peab asja lahendamisel arvestama kostja nõuetega hageja vastu, mida menetletakse tsiviilasjas nr 2-15-12148. Maakohus leidis, et ei saa selle asja lahendamisel asuda hindama tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitatud nõude edukust, mistõttu ei tule arvestada kostja II väidetavat nõuet kostja II vara hulka ega võtta seda aluseks asja lahendamisel (maakohtu otsuse p 21). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja II tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitatud nõue hageja vastu ei välista praeguses asjas hageja nõude maksmapanekut, kuid muudab maakohtu otsuse p-s 21 toodud põhjendusi. Kostjad on seisukohal, et kostjal II on vara, mille arvelt hageja kohustust täita, mistõttu ei ole TMS § 187 lg-st 2 tulenev eeldus täidetud. Kostja II vara ja kohustuste nimekirja kohaselt, seisuga 14. märts 2017. a, on kostjal II nõue hageja vastu summas 1 250 000 eurot (I kd, tl 47). Kostja II on maakohtule esitanud hageja vastu hagi, milles nõuab kahju 1 250 000 euro hüvitamist ja viivist 305 481,16 eurot (I kd, tl-d 94–98). Kostja II nõue tuleneb
17.augusti 2012. a Baltic Ferry Tickets OÜ (BFT) osade kirjalikust müügilepingust, mille tühisusest tuleneb ka hageja nõue kostja II vastu, mida ta ei ole saanud täitemenetluses kostja II vara arvelt rahuldatud. Ringkonnakohtu 6. septembri 2019. a kohtuistungil selgitas kostja II esindaja, et hagejalt nõutakse hüvitist mitte osade eest vaid osade väärtuse vähendamise eest ning nõutakse väärtuste vahe hüvitist, sest BFT osadel puudub väärtus (II kd, tl 150 pöördel). Samuti heidetakse ette, et 7 (9)
maakohus pole arvestanud, et kostjal II on BFT osade väljaandmise nõudeõigus. Kolleegium märgib, et kostja II väited on vastuolulised. Ühelt poolt väidab kostja II, et kostja II varana tuleb arvestada BFT osade väärtusega, teisalt aga, et osad on väärtusetud, mistõttu nõutakse kahju hüvitamist. Siinjuures märgib kolleegium, et kostja II ei ole hagejalt BFT osasid tagasi nõudnud ning need ei ole varana kajastatud ka kostja II varade ja kohustuste nimekirjas. Omandit ei saa kostjale II peale sundida. Lisaks ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a tsiviilasja nr 2-13-8736 otsuses kohaldatud VÕS § 1034 lg-t 3, sest hageja väljendas tahet tagastada kostjale II tühise tehingu alusel omandatud BFT osad ning ringkonnakohus leidis, et kostja II ei saa väita, et osad on hävinenud ja nõuda osade hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1032 lg 2 või § 1035 lg 4 alusel (vt I kd tl 9 pöördel). Selles osas on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik (TsMS § 457 lg 1).
15.Seega on kostja II tsiviilasjas nr 2-15-12148 maksma pannud kahju hüvitamise nõude, et asetada kostja II olukorda, milles kostja II oleks olnud, kui BFT osade müügileping oleks kehtinud. Kolleegium leiab, et kostja II kahju hüvitamise nõude osas käimasolev kohtumenetlus ei välista vaidlusaluse tehingu tagasivõitmise nõude eelduste olemasolu. Täitemenetluse käigus on kohtutäitur pööranud kostja II varale sissenõude, kuid vaatamata sellele ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Näiteks kui kostja II arvab, et tal on vara (nt varaline õigus), millele kohtutäitur ei ole sissenõuet pööranud, kuid mis viiks hageja nõude rahuldamiseni, siis saab kohtutäituri täitetoimingu tegemisest keeldumist täitemenetluses vaidlustada (TMS § 217). Praeguses asjas omab tähtsust see, et senine sissenõude pööramine kostja II varale ei ole tulemusi andnud, mistõttu kostjate väited vara olemasolu kohta on põhjendamatud.
16.Kostjad on välja toonud asjaolu, et hageja näol on tegemist investeerimisühinguga, kes on mh spetsialiseerunud aktsiate ja osade omandamisele ja müümisele, mistõttu on põhjendamatu nõuda kostjalt II, et ta pidi ette nägema BFT osade müügilepingu vormipuudust. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolu ei välista hageja nõudeõigust. See ei välistanud müügilepingu tühisuse tuvastamist ning hagejal on jõustunud kohtulahend, millega on kostjalt II tühise tehingu alusel saadu hageja kasuks välja mõistetud.
17.Maakohus tagas hagi 25. mai 2017. a määrusega (I kd, tl-d 72–73 pöördel). Maakohtu otsuses ei ole võetud seisukohta hagi tagamise jätkuvuse või tühistamise kohta (TsMS § 442 lg 5). Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvalda, täiendades maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu kehtima.
18.Kuigi kostjad vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole nad menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks argumente esitanud. Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust TsMS § 162 lg-le 1 ja § 165 lg-le 1 tuginedes muuta.
19.Kuna kolleegium jätab kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja 1. oktoobri 2018. a menetluskulude nimekirja kohaselt on apellatsioonimenetlusega seotud kuludeks lepingulise esindaja kulud 975 eurot (käibemaksuta), sh kulus esindajal toimingutele 7 tundi ja 30 min tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) (II kd, tl-d 96–97). Sellele lisandub 1. oktoobri 2018. a kohtuistungi ajakulu 50 min tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Hageja 24. märtsi 2019. a menetluskulude nimekirja kohaselt on kassatsioonimenetlusega seotud kuludeks lepingulise esindaja kulud 1625 eurot (käibemaksuta), sh kulus esindajal toimingutele 12 tundi ja 30 min (II kd, tl-d 121 ja pöördel). 8 (9)
Hageja 6. septembri 2019. a menetluskulude nimekirja kohaselt on apellatsioonimenetlusega seotud kuludeks lepingulise esindaja kulud 1592,50 eurot (käibemaksuta), sh kulus esindajal toimingutele 12 tundi 15 min tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) (II kd, tl-d 147 ja pöördel). Sellele lisandub 6. septembri 2019. a kohtuistungi ajakulu 1 tund ja 10 min tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta).
20.Kolleegiumi hinnangul on hageja esimeses menetluskulude nimekirjas kirjeldatud toimingud vajalikud ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades võis vandeadvokaadil sellega tutvumisele, kliendiga konsulteerimisele ning vastuse koostamisele kuluda kokku 7 tundi ja 30 min (975 eurot). Samuti on põhjendatud kohtuistungi ajakulu 50 min (108,33 eurot). Kolleegium ei pea täies ulatuses põhjendatuks hageja kassatsioonimenetlusega seotud lepingulise esindaja kulusid. Vajalikeks ja põhjendatud toiminguteks saab pidada: kohtuotsusega tutvumine, kliendiga nõupidamine, kassatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine, kokku 4 tundi (520 eurot). Kassatsioonkaebuses ja selle vastuses on pooled korranud oma varasemates menetlusdokumentides esitatud seisukohti õiguslikust ja faktilisest küljest, mistõttu ei ole hageja esindaja poolt märgitud ajakulu põhjendatud. Samuti on ülepaisutatud ajakulu kliendiga suhtlemiseks ja Riigikohtu määruse ja kirjadega tutvumiseks (II kd, tl-d 113–115). Kolleegium ei pea täies ulatuses põhjendatuks hageja apellatsioonimenetlusega seotud lepingulise esindaja kulusid, mis kaasnesid asja uuel läbivaatamisel. Pooled on korranud oma varasemates menetlusdokumentides esitatud seisukohti ning hageja esindaja ajakulu dokumentide koostamiseks ja kliendiga nõupidamiseks on ülepaisutatud. Hageja on tulenevalt ringkonnakohtu nõudekirjast koostanud ühe menetlusdokumendi, mille põhjendatud ajakuluks saab lugeda 3 tundi ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks 1 tund. Sellele lisandub kohtuistungi ajakulu 1 tund ja 10 min, kokku 5 tundi ja 10 min (671,68 eurot). Eelnevat arvestades loeb kolleegium hageja lepingulise esindaja toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 17 tundi ja 30 min, s.o 2275 eurot. Hageja ei taotle menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).
21.Hageja esindaja tunnihind 130 eurot (käibemaksuta) on praeguse vaidluse puhul põhjendatud tasumäär. Hageja lepingulise esindaja põhjendatud tasu kokku on 2275 eurot ja see tuleb võrdsetes osades kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjatel TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
22.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.