Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. aprill 2022. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-10632
Kohtuasi
X hagi Y ja C vastu 3940 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. juuni 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y ja C apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3940 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX, surnud), üldõigusjärglased C (isikukood
XXXXXXXXXXX,
surnud) ja Q (isikukood
XXXXXXXXXXX),
ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar, ning Z (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja (apellant) C (isikukood XXXXXXXXXXX, surnud), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Tühistada Harju Maakohtu 26. juuni 2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta X hagi Y (üldõigusjärglased C, Q ja Z) ja C vastu 3940 euro saamiseks rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes X kanda.
2-16-10632 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 11. juulil 2016 Harju Maakohtule Y (kostja I) ja C (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja 3940 eurot või kostjalt I 2940 eurot ja kostjalt II 1000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sattus F (hageja ema) 15. juunil 2015 raskes seisus haiglasse, kus talle tehti operatsioon, kuid kus ta 10. juulil 2015 kell 9.55 suri. Hageja on oma ema ainupärija. Ajal, mil hageja ema viibis haiglas ja pärast tema surma, oli Q-l (hageja ema elukaaslane, kostjate poeg) juurdepääs hageja ema pangakaartidele ja internetipangale. Arvestades hageja ema seisundit, ei olnud emal võimalik oma pangakontosid haiglas viibimise ajal kasutada. Hageja ema pangakontodelt on ema haiglas viibimise ajal (15. juunist kuni 9. juulini 2015) tehtud kokku 12 ülekannet kostja I pangakontole, millega on kokku üle kantud 2340 eurot. Pärast hageja ema surma (alates 10. juulist 2015) on hageja ema pangakontodelt tehtud veel kolm ülekannet kostja I pangakontole, millega on kokku üle kantud 600 eurot, ning viis ülekannet kostja II pangakontole, millega on kokku üle kantud 1000 eurot. Seega on kostja I saanud alusetult 2940 eurot ja kostja II 1000 eurot. Lisaks on Q tasunud hageja ema pangakaartidega erinevate kaupade ja teenuste eest (baarides ja alkoholipoodides) ning võtnud pangaautomaadist raha välja. Kokku kadus hageja ema pangakontolt ca 1,5 kuu jooksul 29 477 eurot 87 senti, millest 25 537 euro 87 sendi hüvitamist nõuab hageja kostjate pojalt tsiviilasjas nr 2-16-7839. Kostjate ja nende poja selgitused raha ülekandmise kohta on vastuolulised.
1.2.Kostjatele raha ülekandmiseks ei olnud õiguslikku alust ning hageja ema ei ole volitanud oma elukaaslast oma raha käsutama ja enda nimel tehinguid tegema. Hageja emal ei olnud kohustusi kostjate ees, sh ei olnud tal vaja laenu võtta, kuna tal oli piisavalt raha. Kostjate väidetav laenu tagastamise nõue on aegunud. Seetõttu peavad kostjad raha tagastama. Kuna kostjad on abikaasad, kelle vahel kehtib varaühisus, vastutavad kostjad hageja ees solidaarselt. Kostja vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole nende poeg omavoliliselt hageja ema raha kasutanud. Raha kanti üle hageja ema nõusolekul kostjalt II saadud laenu tagastamiseks.
2-16-10632 Kostjate poeg ja hageja ema olid elukaaslased. Hageja ema usaldas kostjate pojale oma pangakaardi ja selle PIN-koodi ega keelanud tal raha kasutada. Elukaaslastel oli kokkulepe kasutada kummagi raha ilma piiranguteta. Elukaaslastel olid rahalised raskused (osaliselt seetõttu, et hageja pressis oma emalt raha välja) ning kostjate poeg palus kostjatelt toetust. Kostja II andis viie aasta jooksul neile kokku üle 20 korral 150–200 eurot kuus tingimusel, et see makstakse võimalusel tagasi. 2015. a mais sai kostja II teada, et hageja ema on saanud päranduse. Kostja II lõpetas seejärel nende rahalise toetamise ja palus raha tagasi maksta. Kostjate poeg teatas 2015. a juuni alguses, et kui neil tekib võimalus, siis nad maksavad raha tagasi. Hageja ema teatas enne haiglasse sattumist, et kuna ta elas pikemat aega kostjate poja rahadest ja kostja II antud rahadest, siis ta maksab kostjale II raha tagasi. Tema hinnangul oli võlg ca 4500–5000 eurot. Kostjate poeg teavitas kostjaid, et neile ülekantud raha on osa rahast, mille kostjate poeg ja hageja ema neile võlgu jäi. Kostjate poeg tunnistas 13. oktoobri 2016. a võlatunnistuses, et võttis 2010–2015 oma perekonna kuludeks kokku 5000 eurot ning kokkuleppel oma elukaaslasega maksis sellest 3940 eurot tagasi. Kostjad ei ole ülekantud raha pangakontolt välja võtnud ega seda kasutanud.
2.2.Juhul, kui laenuleping hageja emaga ei ole tõendatud, ei ole hagejal õigus nõuda kostjatelt raha tagasi, sest sooritust ei ole teinud hageja ema, vaid selle tegi tema elukaaslane. Hageja emal puudus tahe kostjatele sooritusi teha.
2.3.Kui hageja ema ei saa pidada laenusaajaks või kostjatele laenu tagasimaksmiseks ei olnud hageja ema nõusolekut, ei ole kostjad alusetult rikastunud, kuna said oma pangakontodele tagasi selle, millele neil oli laenulepingu alusel õigus. Arvestades seda, et kostjate poeg ja hageja ema olid elukaaslased ning kostjate poeg küsis laenu nende ühiste kulutuste katteks, ei teadnud ega pidanudki kostjad teadma, et pojal võis puududa hagejate ema nõusolek. Sellisel juhul on rikastunud kostjate poeg. Hageja ja kostjate poja kohtuvaidlus on lõppenud kompromissiga, milles pooled kinnitasid, et neil ei ole teineteise vastu enam nõudeid.
2.4.Arvestades seda, et kostjate poeg ja tema elukaaslane olid sunnitud laenu võtma hageja narkosõltuvuse tõttu tekkinud majandusraskuste tõttu, oleks pahatahtlik ja ebaõiglane nõuda kostjatelt raha tagastamist. See oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.
2.5.Kostjad esitasid 5. märtsil 2017 alternatiivse tasaarvestusavalduse, milles nad tasaarvestasid hageja nõude kostjate nõudega hageja kui F üldõigusjärglase vastu 5000 euro suuruse laenu tagastamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 26. juuni 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 3940 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1325 eurot.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
hageja ema ja kostjate poeg ei olnud abielus, nad olid elukaaslased;
2.märtsil 2015 kandis hageja ema oma kontolt 39 600 eurot deposiiti ning 25. märtsil 2015 teiselt kontolt 37 450 eurot deposiiti, millest laekus 25. mail 2015 tagasi hageja ema kontole 37 424 eurot ning milles on samal päeval kantud tagasi deposiiti 7300 eurot; hageja ema viibis alates 15. juunist kuni 10. juulini 2015 raske tervisliku seisundi tõttu intensiivravil Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ning suri 10. juulil 2015 kell 9.55;
2-16-10632 -
-
-
haiglas intensiivravil viibimise ajal ei saanud hageja ema kasutada pangakaarte ega internetipanka; hageja ema haiglas viibimise ajal ja pärast tema surma oli kostjate pojal ligipääs hageja ema pangakaartidele ja internetipangale ning ta tegi kostjatele ülekandeid; kuni hageja ema surmani kanti tema kontolt kostja I kontole 2340 eurot ning pärast hageja ema surma kanti tema kontolt kostja I kontole 600 eurot ja kostja II kontole 1000 eurot selgitusega „ülekanne“; hagejale väljastati 16. septembril 2015 pärimistunnistus, mille kohaselt on ta oma ema ainupärija; hageja saatis 10. juunil 2016 kostjatele saadud raha kohta pretensiooni, millele kostjad ei vastanud; kostjate poeg kinnitas võlatunnistuses, et ta võttis oma emalt ajavahemikus 2010–2015 perekonna kulude katteks kokku 5000 eurot ning ta on eelneval kokkuleppel hageja emaga tasunud ülekandega sellest 3940 eurot; kostjad on abikaasad, kelle puhul kehtib ühisvara režiim.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostjate väited osaliselt asjakohatud ja osaliselt vastuolulised. Faktiliste ja õiguslike väidete korduvad vastuolud muudavad kostjate vastuväited eluliselt ebausutavaks. Kostjate väited selle kohta, et hageja oli narkootiliste ainete tarbija, hageja pressis oma emalt raha välja ja varastas tema esemeid, on asjakohatud. Samuti väited selle kohta, et kostjate poeg maksis hageja ema haiglas viibimise ajal korteri kommunaalkulusid mitmekordselt ette. Ka juhul, kui need väited vastaksid tõele, ei annaks need alust jätta hagi rahuldamata. Kostjate väited selle kohta, miks tehti neile ülekandeid ning kes täpselt ja millises summas neilt laenu võttis ning kas ülekannete tegemiseks oli olemas hageja ema nõusolek, on olnud vastuolulised ja jäänud menetluses tõendamata.
3.3.Kostjad juhivad õigesti tähelepanu sellele, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduseks võib olla üleandja tahe saajale midagi üle anda, st hageja peab tõendama, et kostja si temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olemasolevat kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kostjad on aga jätnud tähelepanuta, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla ka siis, kui tegemist on tühiste tehingute või toimingutega.
3.4.Vaatamata kohtu selgitustele, ei ole kostjad tõendanud et, hageja ema võttis koos kostjate pojaga kostjatelt laenu ca 5000 eurot ega põhistanud, millal ja kuidas väidetav laenuleping sõlmiti ning kuidas vastutas hageja ema laenu eest solidaarvõlgnikuna. Kostjad ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et hageja ema sõlmis koos kostjate pojaga laenulepingu või sai kostjatelt raha. Kostjate poja antud võlatunnistusest nähtub, et kostjate poeg võttis kostjalt II laenu, kuid sellest ei nähtu, et ka hageja ema oleks laenu võtnud. Asjaolu, et kostjate poeg sai kostjalt II rahalist toetust, ei tekitanud hageja emale laenulepingust tulenevat solidaarkohustust. Kuna hageja ema ja kostjate poeg ei olnud abielus, ei olnud nende vahel ühisvara režiimi ning nad ei vastutanud kolmandate isikute ees solidaarselt nagu abikaasad. Hageja ema pangakontode väljavõtetelt ei nähtu, et kostjad oleksid teinud hageja emale mingeid ülekandeid.
3.5.Võlatunnistus ei ole usaldusväärne tõend, millega kinnitada, et kostjate poeg kandis kostjatele 3940 eurot üle kokkuleppel hageja emaga. Ainuüksi kostjate poja kinnitus selle kohta ei ole piisav. Kostjate poeg kasutas hageja ema raha ka muudel eesmärkidel peale väidetava laenu tagastamine ning hageja on esitanud teises kohtumenetluses ka tema vastu nõude. Ei ole
2-16-10632 usutav, et hageja ema andis kostjate pojale piiramatu õigus oma raha käsutamiseks. Igal juhul ei saanud kostjate pojal olla õigust kasutada hageja ema pangakontodel olevat raha alates 10. juulist 2015, mil hagejast sai oma ema pärija pärimisseaduse § 3 lg-te 1 ja 2 ning § 4 lg 1 järgi. Ka juhul, kui hageja ema oleks andnud nõusoleku kostjatele raha ülekandmiseks, oleks hagejal õigus nõuda kostjatelt alusetult saadu tagasi, sest hageja emal ei olnud kohustust kostjate ees.
3.6.Kostjatel tuleb tühise toiminguga saadud raha tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 järgi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel tagastada. Kostjad võtsid menetluses omaks, et nende poeg tegi hageja ema kontolt neile ülekandeid. Kostjale I on üle kantud kokku 2940 eurot ja kostjale II 1000 eurot. Kostjate poja tehtud ülekanded on käsitatavad esindusõiguseta isiku ühepoolse toiminguna, mis on TsÜS § 128 ja 129 järgi tühised. Kostjad ei esitanud neile raha ülekandmise kohta ühtki vastuväidet, kuigi pidid teadma oma poja esindusõiguse puudumisest seoses hageja ema haiglas viibimisega, samuti ei ole hageja ülekandeid heaks kiitnud.
3.7.Kuna kohus rahuldab hageja esmase nõude, ei käsitle kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 järgi hageja alternatiivset nõuet. Kuna kostjad ei tõendanud, et hageja emal oli kostjate ees laenukohustus, on kostjate tasaarvestusavaldus alusetu. Juhul, kui laenuleping oleks tõendatud, ei oleks tegemist tasaarvestuse olukorraga VÕS § 197 lg 1 tähenduses ja kohus saaks jätta hagi rahuldamata.
3.8.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostjate kanda. Kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista menetluskulude hüvitis 1325 eurot, sh 1000 eurot esindaja kulude (10 tundi tunnitasumääraga 100 eurot) ja 325 eurot riigilõivu katteks. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus arvestamata asjaolu, et kostjad ei ole pannud toime ühtki sellist tegu, millega nad oleksid tekitanud kahju ning nõue on esitatud valede isikute vastu. Kostjatelt raha nõudmiseks ei ole õiguslikku alust.
4.2.Maakohus jättis vääralt rahuldamata kostjate taotluse kuulata tunnistajana üle kostjate poeg ning kuuluta vande all ära kostja II, kes viibisid suulise laenulepingu sõlmimise juures. Kostjatel ei olnud võimalik esitada laenulepingu tõendamiseks muid tõendeid. Sellest tulenevad asus maakohus vääralt seisukohale, et kostjad ei ole tõendanud, et nad andsid oma pojale ja tema elukaaslasele laenu. Kostjate taotluste rahuldamise korral oleks kostjad tõendanud laenulepingu sõlmimist ja seda, et ülekanded olid nimetatud laenu tagasimaksed, mis olid tehtud hageja ema nõusolekul ja palvel.
4.3.Maakohus jättis arvestamata, et hageja oleks saanud lugeda oma pärandiks üksnes seda raha, mis kanti kostjatele üle pärast hageja ema surma, s.o 1600 eurot. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud kostjate kanda.
2-16-10632 Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. jaanuari 2018. a määrusega kostjate taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ja kogumiseks rahuldamata ning 28. juuni 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda, mõistes kostjatelt välja menetluskulude hüvitise 960 eurot.
7.Kostjad esitasid 2. augustil 2018 kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjate esindaja teatas
4.märtsil 2019, et kostja I on surnud, ning palus menetluse peatada. Riigikohus peatas
19.märtsi 2019. a määrusega menetluse.
8.Riigikohus uuendas 10. detsembri 2019. a otsusega menetluse ja asendas kostja I tema õigusjärglastega (Q, Z ja C). Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel selgitada hagejale VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusi, sh alusetu soorituse tegemist, ning anda talle võimalusi oma nõuet täpsustada ja esitada vajaduse korral lisatõendeid. Mh võib hagejal olla VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kostjate poja vastu ning sellisel juhul võib tulla kõne alla kostja I ja kostja II vastutus kaasaaitajatena VÕS § 1045 lg 4 järgi. Samuti võib hagejal olla kostjate poja vastu VÕS § 1037 lg-te 1 ja 3 I lause alusel nõue.
9.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 25. juuni 2021. a kirjas pooltele Riigikohtu lahendist tulenevalt õiguslikku olukorda ning andis tähtaja täiendavate seisukohtade, sh hagejale vajaduse korral nõude täpsustamiseks ning nõude aluseks olevate asjaolude ja tõendite esitamiseks.
10.Hageja jäi selle juurde, et tema ema pangakontolt kostjatele tehtud ülekanneteks puudus õiguslik alus ning kostjatel tuleb õigusliku aluseta saadud raha VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada. Kostjate pojal ei olnud esindusõigust, hageja ema ei olnud tema tehinguid heaks kiitnud ning seetõttu olid tema tehingud tühised. Lisaks olid kõik kostjate poja tehingud TsÜS § 86 lg 1 järgi tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kuna kostjate poja eesmärk oli tekitada hageja emale kahju ja pöörata tema vara kolmandate isikute kasuks (anda üle ilma vastusoorituseta), siis oli see taunitav, ebamoraalne ja heade kommete vastane. Samuti olid kohustused ilmselgelt tasakaalust väljas, arvestades seda, millised summad kanti ilma vastusoorituseta kostjatele üle. Ülekanded olid tehtud õigusliku aluseta, sest soorituse aluseks ei olnud kehtivat õigussuhet. Teises tsiviilasjas väitis kostjate poeg, et ta hakkas raha välja võtma, üle kandma ja koguma hageja emale väidetavalt vajaliku spetsiaalse toidu ostmiseks. Praeguse asjas väidavad kostjad, et tegemist oli laenulepingust tuleneva võla tagastamisega, aga möönavad ka seda, et oli eritoidu ostmise vajadus. Kuna eritoidu ostmiseks vajadust ei tekkinud, tuleb raha VÕS § 1028 alusel tagastada.
11.Kostjad vastutavad VÕS § 1045 lg 4 järgi kahju tekitamise eest kaasaaitajatena. Kostjate poeg tekitas raha ülekandes hageja emale ja hagejale õigusvastaselt kahju ning kostjad olid
2-16-10632 teadlikud sellest, et nende poeg teeb neile ilma haiglas viibiva hageja ema nõusolekuta ülekandeid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
13.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostjad peavad tagastama hagejale raha, mille nende poeg kandis oma elukaaslase (hageja ema) pangakontolt vahetult enne ja pärast tema surma erinevate ülekannetega kostjate pangakontodele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on oma ema ainupärija, st üldõigusjärglane, ning hageja ema ja kostjate poeg olid elukaaslased. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et vahetult enne ja pärast hageja ema surma kandis kostjate poeg hageja ema pangakontodelt kostja I pangakontole üle kokku 2940 eurot ning kostja II pangakontole 1000 eurot. Pooled on aga eri meelt selles, kas raha ülekandmiseks oli õiguslik alus või on raha üle kantud õigusliku aluseta ja tuleb tagastada.
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja praegusel juhul toonud esile ega tõendanud, et hageja ema tegi kostjatele ekslikult ülekandeid, soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda ka kostjatelt VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetult saadud raha tagasi.
14.1.Kolleegium selgitab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu VÕS § 1028 lg 1 järgi saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega saab üleandja nõuda viidatud sätte alusel saajalt saadut tagasi üksnes juhul, kui ta on andnud saajale kohustuse täitmisena ekslikult midagi üle. Riigikohus on nii varasemas praktikas kui ka praeguses asjas selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14).
14.2.Praegusel juhul ei ole hageja väitnud, et hageja ema või pärast ema surma tema ise oleks täitnud kostjatele ekslikult mingit kohustust. Hageja on olnud kogu kohtumenetluse vältel seisukohal, et raha kandis üle kostjate poeg ning raha ülekandmiseks ei olnud õiguslikku alust, st tema emal ei olnud mingit kohustust anda kostjatele seda raha, sh kostjate väidetud laenulepingust tulenevat raha tagastamise kohustust. Hageja ei ole toonud esile, et ülekannetega oleks täidetud mingit hageja ema kohustust, mida tegelikult ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Küll on hageja toonud praeguses apellatsioonimenetluses esile, et kostjate poja väitel kandis ta raha kostjatele üle selleks, et koguda raha hageja ema kunstlikuks toitmiseks vajaliku koti ja eritoidu ostmiseks,
2-16-10632 mida ei olnud tegelikult vaja osta. Seda, et hageja ema ja kostjate vahel oleks aga olnud sellest tulenevalt mingi õigussuhe ning kostjate poeg oleks täitnud sellest õigussuhtest tulenevalt mingit hageja ema kohustust, ei ole hageja endiselt, hoolimata ringkonnakohtu selgitustest esile toonud ega esitanud oma väidete kinnituseks ühtki tõendit. Sellest, et kostjad on praeguses kohtasjas väitnud, et hageja ema nõusolekul tagastas kostjate poeg kostjatele antud laenu, ning tsiviilasjas nr 2-16-7839 on kostjate poeg väitnud, et ta hakkas koguma raha hageja kunstliku toitmise jaoks ning kandis raha üle ema kontole, sest ei teadnud, mis võib elukaaslasega juhtuda (vt kostja vastus hagile tsiviilasjas nr 2-16-7839, I kd, tl 87), ei saa järeldada, et kostjate poeg kandis kostjatele raha üle oma elukaaslase (hageja ema) kohustuste täitmiseks. Kostjate ja nende poja selgitused raha ülekandmise kohta on olnud selgelt vastuolulised ning hageja on ka ise sellele 16. septembri 2016. a menetlusdokumendis (I kd, tl 84–85) tähelepanu juhtinud. Seejuures on hageja olnud kohtumenetluses seisukohal, et tema ema ei usaldanud kostjate poega ega andnud talle juurdepääsu oma pangakontodele. Seega on hageja olnud menetluses läbivalt seiskohal, et kostjate poeg ei ole teinud kostjatele ülekandeid hageja ema korraldusel tema kohustuste täitmiseks. Samuti ei ole hageja toonud esile, et kostjate poeg oleks pärast hageja ema surma teinud kostjatele ülekandeid hageja korraldusel hageja ema või hageja enda kohustuste täitmiseks.
14.3.Eeltoodut arvestades ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, et kostjate poeg oleks vahetult enne oma elukaaslase surma teinud kostjatele ülekandeid selleks, et täita mõnda oma elukaaslase (hageja ema) kohustust nende ees, mida ei olnud tegelikult olemas, ei tekkinud või mis hiljem ära langes. Samuti ei saa asjas esitatud asjaoludest järeldada, et kostjate poeg oleks pärast oma elukaaslase surma teinud ülekandeid selleks, et täita hageja kui oma ema üldõigusjärglase kohustusi. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjatelt VÕS § 1028 lg 1 alusel ülekantud raha tagastamist.
14.4.Samale järeldusele asus sisuliselt ka maakohus. Maakohus leidis aga ekslikult, et hoolimata sellest, et tegemist ei olnud hageja ema sooritusega, oli raha ülekandmine kui ühepoolne esindusõiguseta tehtud toiming TsÜS § 128 lg 1 järgi tühine. Riigikohus on varem leidnud ja juhtis ka praeguses asjas tähelepanu sellele, et raha maksmine on sooritus, mitte tehing (vt nt Riigikohtu 22. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-8142, p 13), mistõttu ei kohaldu sellele TsÜS § 84 lg 1 ega § 128 lg 1. Sellest tulenevalt asus maakohus vaidlust lahendades ekslikult seisukohale, et tühise tehingu alusel saadu tuleb kostjatel hagejale tagastada.
15.Kolleegium möönab, et kohtule esitatud asjaolusid ja kostjate vastuolulisi selgitusi arvestades on kostjate poeg ilmselt lubamatult kandnud oma elukaaslase pangakontolt raha üle, kuid hageja on esitanud praeguses asjas raha tagastamise nõude valel õiguslikul alusel ja valede kostjate vastu.
15.1.Arvestades asjas esitatud asjaolusid, võib hagejal olla õigus nõuda kostjatele ülekantud summade ulatuses kostjate pojalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel või VÕS § 1037 lg 1 alusel õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi käsutamise korral rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. Kostjate poja vastu ei ole aga hageja praeguses menetluses vastavat nõuet esitanud, mistõttu ei saa kohus ka seda nõuet siin asjas lahendada. Seejuures on hageja esitanud kostjate poja vastu õigusvastasel tekitatud kahju hüvitamiseks tsiviilasjas nr 2-16-7839, kuid hageja kinnitusel ei olnud tolle vaidluse esemeks praeguses vaidluses esitatud nõue 3940 euro hüvitamiseks ning vaidlus lõppes poole kompromissi kinnitamisega.
2-16-10632
15.2.Iseenesest ei ole välistatud, et juhul, kui kostjate poeg tekitas hageja emale ja hagejale raha ülekandmisega õigusvastaselt kahju, võiks hageja praeguses kostjate vastu 3940 euro saamiseks esitatud nõude rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 4. Selleks peaksid aga kostjad olema tegutsenud raha ülekannete puhul kaasaaitajatena, mis eeldab seda, et kostjad ja kostjate poeg oleksid eelnevalt kokku leppinud selles, et kostjate poeg kannab kostjatele hageja pangakontolt raha üle. Seda ei ole aga hageja väitnud ega tõendanud. Kuigi tulenevalt Riigikohtu otsuses antud selgitusest väitis hageja praeguses apellatsioonimenetluses, kostjad vastutavad VÕS § 1045 lg 4 järgi oma poja õigusvastaselt tekitatud kahju eest kaasaaitajatena, ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostjad on käsitatavad kaasaaitajatena. Hageja väitest, et kostjad olid algusest peale teadlikult sellest, et hageja ema viibib haiglas ja ülekandeid teeb nende poeg, ei saaks järeldada, et kostjad olid kahju tekitamisele kaasaaitajad VÕS § 1045 lg 4 tähenduses ka siis, kui need asjaolud oleksid tõendatud. Lisaks ei ole hageja esitanud oma väidete kinnituseks ka ühtki tõendit ning kostjad ei ole hageja väidetega nõustunud.
15.3.Ülaltoodut arvestades ei saa ringkonnakohus rahuldada hageja nõuet ka siis, kui käsitada seda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 4.
16.Hagi rahuldamiseks ei anna alust ka hageja praeguses apellatsioonimenetluses esitatud uued väited tehingute tühisuse kohta. Nagu ülal märgitud, ei saa kostjate poja tehtud ülekandeid pidada tehinguteks, mistõttu ei saa ringkonnakohus tuvastada ka tehingute tühisust ning sellest tulenevalt tagastada hagejale tühise tehingu alusel üleantut. Raha ülekandmine kui sooritus ei saa olla tühine esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 128 lg 1 alusel ega ka heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kuigi kostjate poja poolt kahju tekitamine oleks ühiskonnas selgelt taunitav, ei anna see alust pidada raha ülekandmist tühiseks tehinguks. Nagu kolleegiumi ülal märkis, on sellisel juhul kohaseks õiguskaitsevahendiks kostjate poja vastu esitatav kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev hüvitise nõue.
17.Ülalnimetatud põhjendusi arvestades rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Arvestades seda, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.