Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aleksandr Šaljapini pärandvara (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre kinnistamisavaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aleksandr Šaljapini pärandvara (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Aleksandr Šaljapini pankrotihaldur Terje Eipre
pärandvara
(pankrotis)
Avaldaja Swedbank AS Avaldaja Danil Katkov Asja läbivaatamise kuupäev
25. september 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2017. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-16-16048 muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud Aleksandr Šaljapini pärandvara (pankrotis) kanda.
1.Notar Robert Kimmel edastas 16. septembril 2016 Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale Aleksandr Šaljapini pärandvara pankrotihalduri Terje Eipre (pankrotihaldur), Swedbank AS-i (hüpoteegipidaja) ja Danil Katkovi (ostja) kinnistamisavaldused, millega pankrotihaldur palus kustutada Paldiskis asuva korteriomandi kohta avatud kinnistusregistri registriosa kolmandast jaost märkused käsutuskeelu ja kinnisasja omaniku pankroti väljakuulutamise kohta, pankrotihaldur ja
2-16-16048 hüpoteegipidaja palusid kustutada neljandast jaost hüpoteegipidaja kasuks sisse kantud hüpoteegi ning pankrotihaldur ja ostja palusid kustutada teisest jaost kande senise omaniku kohta ja kanda kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse ostja. Paldiskis asuva korteriomandi omanik oli Aleksandr Šaljapin (pärandaja), kes kanti 12. veebruaril 2002 registriosa avamisel ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Pärandaja suri 1. novembril 2011. Pärandvara hooldaja T. Saarma esitas 7. juulil 2015 Harju Maakohtule pärandaja pärandvara pankrotiavalduse. Harju Maakohus kuulutas 17. septembri 2015. a määrusega pärandvara pankroti välja ja määras pankrotihalduriks Terje Eipre, kes enne täitis ka ajutise halduri ülesandeid. Pankrotihaldur tegi pankrotimenetluse käigus kindlaks pärandvara koosseisu. Pärandvara (pankrotivara) hulgas on Paldiskis asuv korteriomand. Pankrotihaldur allkirjastas pärandvara esindajana 16. septembril 2016 notariaalse korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu, millega korteriomand müüdi ostjale. Samas lepingus lepiti kokku kustutada märkused käsutuskeelu ja pankroti väljakuulutamise kohta ning sissekantud hüpoteek.
2.Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 4. oktoobri 2016. a kandemäärusega kinnistamisavalduse käiguta ning kohustas pankrotihaldurit esitama 6. aprilliks 2017 kinnistusosakonnale omandiõiguse tunnistuse, millest nähtub, et korteriomand on pärandaja lahusvara, või pärandaja abikaasa K. Šaljapina notariaalselt kinnitatud nõusoleku korteriomandi omandi ülekandmiseks 16. septembril 2016 sõlmitud lepingu alusel. Määruse kohaselt on avalduste rahuldamine takistatud, sest rahvastikuregistri andmetel oli pärandaja alates 26. novembrist 1982 kuni oma surmani abielus. Kuna abieluvararegistris ei ole kandeid abieluvaralepingu kohta, võib korteriomand olla pärandaja ja tema abikaasa ühisvara. Perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 6 järgi eeldatakse varaeseme ühisvara hulka kuulumist, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega võib kinnistusraamatu kanne korteriomandi omaniku kohta olla ebaõige. Pankroti väljakuulutamise määruse kohaselt tuvastas ajutine haldur, et korteriomand on pärandaja ja tema abikaasa ühisvara. Pärandaja sõlmis 7. augustil 2007 hüpoteegipidajaga hüpoteegi seadmise lepingu, milles kinnitas, et ta ei ole abielus ega olnud abielus korteriomandi omandamise ajal, samuti seda, et korteriomand ei ole abikaasade ühisvara. Lepingus on märgitud, et notar tegi andmed kindlaks passi andmete alusel. 16. septembri 2016. a lepingus ei ole notar märkinud, kas korteriomand on pärandaja lahusvara või kuulub pärandaja ja tema abikaasa ühisvara hulka. Kinnistusosakonnale ei ole esitatud nende andmete kinnitamiseks pärimistunnistust. Kuna kohtunikuabi selliseid asjaolusid ise kindlaks ei tee, tuleb kinnisasja omandi ülekandmiseks esitada kinnistusosakonnale kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 631 lg-te 3–5 järgi omandiõiguse tunnistus või KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi abikaasa kui puudutatud isiku nõusolek omandiõiguse üleminekuks.
3.Pankrotihaldur esitas kinnistusosakonna kandemääruse peale määruskaebuse, milles palus kandemääruse tühistada ja teha uue määruse, millega kinnistamisavaldused rahuldada. Määruskaebuse kohaselt leidis kinnistusosakond ekslikult, et kandeavaldust ei saa rahuldada, kuna kinnistusosakonnale ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks, et korteriomand on pärandaja lahusvara. Kuna pankrotihaldur müüb pankrotiseaduse (PankrS) § 135 lg 1 järgi pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi, sai pankrotihaldur asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 järgi eeldada kinnistusraamatusse kantud andmete õigusust. Pärandaja ainuomandit kinnitab ka asjaolu, et tema abikaasa ei ole taotlenud 2(7)
2-16-16048 kinnistusraamatu kande parandamist ja enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Ajutine haldur ei ole tuvastanud, et korteriomand oli pärandaja ja tema abikaasa ühisvara; see oli halduri esialgne hinnang. Halduril puuduvad igasugused dokumendid või muud tõendid isikute varasuhete kohta; abieluvararegistris andmed puuduvad. Pärandaja kinnitas 7. augustil 2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingus, et korteriomand on tema ainuomandis, ning kinnistusosakond kandis korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse pärandaja tema abikaasa nõusolekut küsimata.
4.Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja andis kaebuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 6 ja lg 61 p 3 alusel lahendamiseks Harju Maakohtu kohtunikule. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. veebruari 2017. a määrusega maakohtu kinnistusosakonna määruse muutmata. Määruskaebuse menetlemise kulud jättis ringkonnakohus määruskaebuse esitaja kanda, märkides, et määruskaebuse menetlemisel ei ole tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Määruse kohaselt selgitab kinnistamisavalduse läbivaatamisel kinnistamiseks pädev isik KRS § 46 lg 1 järgi välja, kas KRS § 35 järgi nõutavad dokumendid on vastavas vormis esitatud ja kas kinnistusraamatusse kantud või märkega tagatud õigustest või seadusest tulenevalt ei ole kinnistamine välistatud. Kui kinnistamisavalduses esineb kande tegemist takistav puudus või puudub vajalik dokument, määrab KRS § 46 lg 3 järgi kande tegemiseks pädev isik tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kohtunikuabi leidis, et kinnistamisavalduse rahuldamist takistab asjaolu, et korteriomand võib kuuluda abikaasade ühisvara hulka. Sellises olukorras juhtis kohtunikuabi õigesti tähelepanu sellele, et kui pankrotihaldur soovib kinnistusraamatus korteriomandi kohta tehtud omanikukannet muuta, tuleb tal esitada dokument, millest nähtub, et korteriomand on pärandaja lahusvara (ainuomandis), või juhul, kui korteriomand on siiski abikaasadel ühisvaras, esitada abikaasa nõusolek omanikukande muutmiseks. Kohtunikuabi juhtis õigesti tähelepanu sellele, et PKS § 27 lg 6 järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. See eeldus kehtib ka enne 1. juulit 2010 omandatud esemetele (enne
1.juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1). Pankrotihaldur ei ole vaidlustanud asjaolusid, et korteriomand omandati pärandaja abielu ajal ja et abieluvararegistrist nähtuvalt ei ole abikaasad sõlminud abieluvaralepingut, millega oleks kokku lepitud varalahususes või korteriomandi kuulumises pärandaja lahusvara hulka. Sellest tulenevalt juhtis kohtunikuabi õigesti tähelepanu sellele, et kui pankrotihalduri arvates on tegemist pärandaja lahusvaraga, tuleb tal esitada selle kohta nõutavas vormis dokumendid. Kuna kohtunikuabi pidi lähtuma eeldusest, et korteriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka, ei võinud ta kandeavaldust rahuldada ilma teise abikaasa nõusolekuta (KRS § 35 lg 1 p 2, KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 3). Seega andis kohtunikuabi pankrotihaldurile põhjendatult täiendava tähtaja alternatiivselt pärandaja abikaasa nõusoleku esitamiseks. Pankrotihaldur ei saanud korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingut sõlmides eeldada kinnistusraamatu andmetele tuginedes, et pärandaja on kinnisasja ainuomanik. Kuigi AÕS § 56 lg 1 järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, ei tähenda see, et pankrotihaldur või kohtunikuabi saaks tugineda sellele eeldusele, kui rahvastikuregistri ja abieluvararegistri andmed viitavad sellele, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, sest perekonnaseaduse alusel on tekkinud abikaasade ühisomand kinnisasjale. Pankrotihaldur juhtis iseenesest õigesti tähelepanu sellele, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte järgi saavad kohtutäitur ja sissenõudja tugineda AÕS § 56 3(7)
2-16-16048 lg-s 1 sätestatud eeldusele ning seetõttu saab kohtutäitur pöörata sissenõude ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale, kui kinnistusraamatu kandest nähtuvalt on kinnisasja omanikuks üksnes võlgnik. Eeltoodu ei tähenda, et AÕS § 56 lg-s 1 sätestatud eeldusest saab lähtuda ka pankrotihaldur, kelle õiguslik positsioon on pankrotimenetluse seadustiku järgi erinev kohtutäituri omast, või kohtunikuabi kinnistamismenetluses, eriti juhul, kui on teada asjaolud, mis viitavad kinnistusraamatu kande ebaõigsusele. Kohtunikuabi peab kinnistamisavalduse läbivaatamisel selgitama mh välja, et kinnistamine ei ole seadusest tulenevalt välistatud (KRS § 46 lg 1 p 2). Registriasjad on TsMS § 475 lg 1 p 10 järgi hagita asjad ning nende asjade lahendamisel peab kohus olema aktiivne ning TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid, ning vajadusel nõudma avaldajalt tõendite esitamist või koguma neid omal algatusel. Kinnistusraamatuseaduses sätestatud asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral (sh abikaasade ühisomandi tekkimise korral) on kinnistusosakonnal aktiivse tegutsemise kohustus, sh kohustus parandada KRS § 651 lg-te 1 ja 6 järgi ebaõige kanne asjaõiguse uue omaja kinnistamisavalduse alusel või sellise avalduse esitamata jätmise korral kohustada asjaõiguse omajat esitama vastavat avaldust ning nõutavaid dokumente. Seega ei oleks kohtunikuabi tuginemine registrimenetluses valele kinnistusraamatu kandele kooskõlas kinnistusraamatuseaduse mõttega. Eeltoodut ei muuda ka pankrotihalduri väited, et ajutisel halduril ei olnud piisavalt teavet selle kohta, et otsustada, kas korteriomand on abikaasade ühisomandis või pärandaja ainuomandis. Ajutise halduri seisukoht ei ole asja lahendamisel oluline, sest kohtunikuabi juhindus eelkõige registrimenetluses kontrollitud andmetest. Samuti ei ole oluline, et kohtunikuabi on hüpoteegi seadmise lepingu alusel kandnud korteriomandit koormava hüpoteegi kinnistusraamatusse ilma pärandaja abikaasa nõusolekuta. Hüpoteegikanne võib esitatud asjaoludel olla ebaõige, kuid praeguses asjas ei ole see oluline.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja maakohtu kinnistusosakonna kandemääruse ning rahuldada notari maakohtu kinnistusosakonnale esitatud kinnistamisavalduse. Pankrotihaldur palub määrata kindlaks tema apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulu ning mõista riigilt välja 1267 eurot 20 senti ning viivise sellelt summalt alates lahendi jõustumisest kuni summa tasumiseni. Määruskaebuse kohaselt on asjas kohaldatud valesti AÕS § 56 lg-t 1 ja rikutud TsMS § 475 lg 1 p 10. Kinnistusraamatu andmetel on vaidlusalune korteriomand pärandaja ainuomandis ning pankrotihaldur võis lähtuda kinnistusraamatu andmete õigsusest. Pankrotihaldur ei saa hinnata kinnistu kuuluvust ega kande õigsust. Kinnistusraamatust ei nähtu, et korteriomand on abikaasade ühisvaras PKS § 24 lg 2 ja § 25 järgi. AÕS § 56 lg-s 1 sätestatud kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldus kehtib mh pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses tuleb eeldada kinnistusraamatu kande õigsust, kui võlgniku vara kuuluvust ei ole vaidlustatud. Seega ei pea pankrotihaldur esitama omandiõiguse tunnistust ega pärandaja abikaasa nõusolekut.
7.Teised menetlusosalised ei avaldanud määruskaebuse kohta seisukohta.
8.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 29. mai 2017. a määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4(7)
2-16-16048
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 ning § 695 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
10.Tsiviilasjas tuvastatud asjaolude ja toimiku materjalide kohaselt on pärandaja olnud abielus alates 26. novembrist 1982 kuni oma surmani 1. novembril 2011. Pärandaja on 12. veebruaril 2002 kantud ainsa omanikuna kinnistusraamatusse selle kinnistu suhtes, mille kohta sõlmiti pärandaja pankrotimenetluses 16. septembril 2016 notariaalselt tõestatud müügileping. Abieluvararegistrist nähtuvalt ei ole abikaasad sõlminud abieluvaralepingut, millega oleks kokku lepitud varalahususes või korteriomandi kuulumises pärandaja lahusvara hulka. Nimetatud asjaolude põhjal on pankrotimenetluses müüdud kinnistu uue omaniku (jt lepingudokumendis kokku lepitud õigusmuudatuste) kinnistusraamatusse kandmise menetluses kohtutel tekkinud kahtlus, et kinnistu kuulus abikaasade ühisvara hulka.
11.PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt korraldab pankrotimenetluse käigus pankrotivara müüki pankrotihaldur. PankrS § 135 lg 1 kohaselt müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. Pankrotiseadus sätestab haldurile kinnistu müümiseks kaks võimalust. Esiteks toimub PankrS § 136 lg 1 kohaselt pankrotivara müük enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Teiseks võimaldab PankrS § 137 halduril müüa võlausaldajate üldkoosoleku ettekirjutuse alusel või pankrotitoimkonna nõusolekul vara enampakkumiseta, kui selline viis annab suuremat kasu. Kuna enampakkumine toimub täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, tuleb ka selle õiguslikele tagajärgedele vähemalt üldjuhul kohaldada täitemenetluses toimuvale enampakkumisele kehtivaid tagajärgi. Nii on Riigikohus viitega täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 156 (omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega) leidnud, et kohtutäituri korraldataval enampakkumisel ei sõlmita eraõiguslikku müügilepingut, vaid müüdav kinnisasi omandatakse avalik-õigusliku toimingu alusel tehtava kande tulemusel (vt Riigikohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-12, p 12; Riigikohtu 9. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-04, p 15). Ka pankrotimenetluses koostatakse PankrS § 136 lg 4 esimese lause kohaselt enampakkumise kohta akt ning kolleegiumi hinnangul omandatakse müüdav kinnisasi avalik-õigusliku toimingu alusel.
12.Praeguses tsiviilasjas on notar tõestanud 16. septembril 2016 tehingu, milles müüjana on märgitud pärandaja pärandvara (pankrotis), esindajana tegutseb pankrotihaldur (tl 36). Vastuseks Riigikohtu järelepärimisele on pankrotihaldur teatanud, et tehing toimus üldkoosoleku nõusolekul PankrS § 137 alusel.
12.1.Pankrotiseadus ei reguleeri sõnaselgelt küsimust, millisel õiguslikul alusel tekib omand PankrS §-s 137 sätestatud müügiviisi kasutamise korral. PankrS § 135 lg 2 esimene lause näeb ette võimaluse, et füüsilisest isikust võlgnik müüb pankrotivara hulka kuuluva vallasasja või õiguse ise (mis on TMS § 102 lg 6 ja § 157 kohaldamise kaudu käsitatav võlaõigusliku, s.o eraõigusliku müügina), aga PankrS § 137 sellisele õigusele ei viita. Kolleegiumi arvates reguleerib PankrS § 137 sellist müüki halduri poolt, mille korral sõlmitakse võlaõiguslik müügileping ja asjaõigusleping, mille peab AÕS § 641, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 kohaselt tõestama notar. Müüjaks on sel juhul pankrotihaldur, kes käsutab pankrotivara PankrS § 36 lg 1 alusel. Pankrotihaldur ei ole tehingus pankrotivõlgniku esindaja.
12.2.Seega ei ole ka 16. septembri 2016. a tehingu korral tegemist omandamisega avalik-õigusliku toimingu alusel, vaid eraõigusliku tehinguga. Kolleegium märgib lisaks, et kui omand tekib 5(7)
2-16-16048 enampakkumisel, siis on kinnisasja koormavate õiguste kustutamine reguleeritud seadusest tuleneva tagajärjena, vt PankrS § 139 lg-d 2−4, täitemenetluses TMS § 158. PankrS § 139 lg 5 esimeses lauses aga sätestatakse, et kui kinnisasja ei müüda enampakkumisel, on kinnisasja koormavate õiguste kustutamiseks vajalik õiguse omaja nõusolek. Ka see tagajärg viitab PankrS § 137 järgse müügi eraõiguslikule iseloomule. PankrS § 139 lg-s 5 sätestatu tõttu ei saa ka kohaldada TMS § 101 lg-t 7, milles on muul viisil müügi õiguslikele tagajärgedele üldjuhul ette nähtud enampakkumise tagajärgede kohaldamine.
13.Kolleegium leiab, et kohtud on asja lahendamisel ekslikult jätnud tähelepanuta PKS § 31 lg-s 1 sätestatu; selles osas tuleb kohtulahendite põhjendusi täiendada. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Riigikohus on leidnud, et selline nõusolekuta tehing välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14).
14.Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas kohtunikuabi peab kontrollima kandemenetluses PankrS § 137 alusel tehtud käsutustehingu võimalikku tühisust, seda vähemalt ulatuses, mis on kooskõlas kandemenetluse olemusega. Üldjuhul on kandemenetlus formaliseeritud menetlus, milles esitatud dokumente kontrollitakse formaalselt, ning selles menetluses ei saa lahendada võimalikke õigusvaidlusi isikute vahel, mida saab lahendada üksnes hagimenetluses (vt ka Riigikohtu 27. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 29). Samas on registriasjad TsMS § 475 lg 1 p 10 järgi hagita asjad ning nende asjade lahendamisel peab kohus olema aktiivne. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 7 peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel (vt ka Riigikohtu 20. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-15, p 10).
15.Oluline on praeguses kandemenetluses see, et kuna PankrS § 137 järgne tehing on olemuslikult tavapärane võlaõiguslik (kohustus)tehing, millele järgneb käsutustehing omandi üleandmiseks, kehtivad sellele (erinevalt vara enampakkumisel müümisest) ka PKS § 31 lg-s 1 sätestatud tagajärjed, millele on viidatud praeguse määruse p-s 13, s.o teise abikaasa nõusolekuta tehtud käsutustehingu tühisus.
15.1.Käsutustehingu võimaliku tühisuse aspektist juhib kolleegium tähelepanu ka AÕS § 561 lg-le 1, mille järgi, kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged.
15.2.Heauskse omandamise üheks eelduseks AÕS § 561 lg 1 alusel on aga käsutustehingu kehtivus, st see ei või olla mh tühine. Sellisel juhul oleks tehtav kinnistusraamatu kanne omaniku kohta ebaõige AÕS § 65 lg 1 mõttes. Riigikohus on leidnud, et heauskne omandamine on võimalik vaid juhul, kui käsutustehing on kehtiv (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Ka seda asjaolu tuleb käsutustehingu kontrolliõiguse ulatuse üle otsustamisel arvestada, vt allpool määruse p 15.4.
6(7)
2-16-16048
15.3.Kolleegium leiab, et arvestada tuleb PKS § 31 lg-s 1 sätestatud imperatiivset tagajärge ning sellest lähtuvat eesmärki kaitsta PankrS § 137 järgse tehingu korral ka pankrotivõlgniku abikaasa õigusi. Seetõttu kehtib kandemenetluses kohtunikuabi jaoks PKS § 27 lg 6 esimese lause järgne eeldus (ja lähtuda ei saa AÕS § 56 lg 1 eeldusest), mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kuna tuvastatud asjaoludel omandati kinnistu abielu ajal ja abieluvararegistrisse ei olnud tehtud kannet lahusvara kohta, pidi kohtunikuabi eeldama kinnistu kuulumist ühisvara hulka ning määrama avaldajale puuduste kõrvaldamise tähtaja teise abikaasa nõusoleku esitamiseks.
15.4.Kolleegium märgib, et PKS § 31 lg 1 järgne tagajärg ei võimaldaks kinnistu ostnud isikul seda ka heauskselt omandada. Kui sissekandmine toimuks ilma abikaasa nõusolekuta ja selle olemasolu kontrollimiseta, tekiks ostja sissekandmisel eelduslikult vale kanne, mis ei tekitaks omandit. Ebaõige kande tegemise riski (mis on praeguse juhuga sarnastel juhtudel suur) tuleb kohtunikuabil võimaluse korral vältida. Nii on Riigikohus leidnud, et kinnistusraamatu kanded peavad olema arusaadavad, vastuoludeta ja realiseeritavad ning seetõttu on õige kinnistusosakonna kriitiline suhtumine kannetesse, mis võivad hiljem tekitada segadust ja vaidlusi (vt Riigikohtu 13. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-06, p 13).
16.Riigikohus on varem leidnud, et kohtunikuabil võis pärimismenetluses tekkida kahtlus, et kinnistu on ühisvara hulgas, kuigi kinnistusraamatusse oli kantud vaid üks abikaasadest, ning et kohtunikuabi oleks pidanud sel juhul asjaolusid täpsustama ja andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 20. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-15, p 10). Praeguses asjas ongi kohtunikuabi selliselt toiminud ja ringkonnakohus on jätnud õigesti kohtunikuabi määruse tühistamata.
17.Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel Aleksandr Šaljapini pärandvara (pankrotis) kanda. Ringkonnakohus on märkinud, et toimiku materjalide kohaselt ei ole teistel menetlusosalistel tekkinud asjas kulusid, mida määruskaebuse esitaja peaks hüvitama. Selliseid kulusid ei ole tekkinud ka kassatsioonimenetluses.
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Villu Kõve
Peeter Jerofejev
Henn Jõks
Ants Kull
Jaak Luik
Malle Seppik
Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.