OAO Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur Urmas Tärno vastu kahjuhüvitise (saamata jäänud tulu) saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. detsembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohtutäitur Urmas Tärno apellatsioonkaebus ja OAO Bank Sankt-Peterburg vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 75 587,58 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 36 839,43 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OAO Bank Sankt-Peterburg (Venemaa registrikood 1027800000140, asukoht Maloohtinskij Prospekt 64a, 195112 Sankt-Peterburg, Vene Föderatsioon), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja: kohtutäitur Urmas Tärno, esindaja advokaat Sulev Tammemäe
Istungi toimumise aeg
lepinguline
27. september 2017
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus osas, milles maakohus rahuldas OAO Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur Urmas Tärno vastu saamata jäänud tulult intressi 75 587,58 euro saamiseks.
2.Teha uus otsus, millega mõista kohtutäitur Urmas Tärnolt välja viivis 80 921,92 eurot OAO Bank Sankt-Peterburg kasuks.
5.Poolte menetluskulud maa-, ringkonna- ja Riigikohtus jätta kostja kohtutäitur Urmas Tärno kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
OAO Bank Sankt-Peterburg esitas 24.10.2013 Harju Maakohtule hagi kohtutäitur Urmas Tärno vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahju hüvitamisena või hüvitisena rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest (viivisena) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel 73 480,92 eurot (viivituse aeg 22.11.2010 - 24.10.2013) ning alates 25.10.2013 viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja välja mõista kostjalt intressi alusetult saadud raha eest 54 248,76 eurot.
2.Pärast Riigikohtu 14.04.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 kui sarnases asjas antud õiguslikke seisukohti palus hageja 14.08.2014 muudetud hagis kostjalt välja mõista saamata jäänud tuluna (olenevalt viivituse perioodi kohtu määratavast pikkusest) kas 97 446,24 eurot, 88 057,73 eurot või 75 587,58 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt tegi Harju Maakohus 19.08.2009 tsiviilasjas nr 2-08-84087 (Bergen Bunkers AS hagi Vyborg Shipping Co Ltd vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) hagi tagamise abinõu asendamise määruse, millega lubas müüa Vyborg Shipping Co Ltdle kuuluva laeva OMG Tosno ja kohustas müügist saadud raha hoiustama Rahandusministeeriumi arvelduskontol. Määrust täitis kostja ja hageja ühines täitemenetlusega. Kostja müüs laeva 30.04.2010 enampakkumisel hinnaga 1 724 331,16 eurot. Viimased täitekulude väljamõistmised otsused tegi ta 19.08.2010 (17 otsust kokku 734 694,65 euro väärtuses). 27.04.2011 loobus Bergen Bunkers AS hagist laeva omaniku vastu, misjärel jäi hageja täitemenetluses ainsaks sissenõudjaks. 10.06.2011 tühistas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-08-84087 rakendatud hagi tagamise abinõu, st kostjal ei olnud enam kohustust raha hoiustada. Kostja tegi hagejale Harju Maakohtu 08.11.2012 määruse alusel väljamakse 989 636,52 eurot, kuid jättis 309 001,23 eurot maksmata, kuna arvas selle ebaõigesti täitekulude hulka, lisades täitekuludele alusetult käibemaksu ja määrates laeva sadamas seismise kulud põhjendamatult suurtena. Hageja kandis 309 001,23 eurot kostjale üle alles 11.10.2014.
4.Kostja viivitas õigusvastaselt täitemenetluse tulemi väljamaksmisega. Kohtulahendite ja kohtutäituri otsustega on tuvastatud, et kostja 17-st täitekulude väljamõistmise otsusest olid 7 osaliselt või täielikult ebaseaduslikud (Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2011 ja 17.06.2013 määrused). Kostja keeldus seega seadusliku aluseta hagejale 309 001,23 euro väljamaksmisest. Kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest õiguspäraselt käitudes oleks kostja pidanud hagejale tegema suurema väljamakse. Kostja oli oma tegevuses hooletu, sest täitemenetluse korraldamine on kohtutäituri kutsetegevus ja kohtutäitur peab tundma täitemenetluse seadustikku. Hagiavalduse täiendustes leidis hageja, et kostja on viivituses alates 01.08.2011. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.
6.Saamata jäänud tulu tekkimise võimalikkust ei saa eeldada asjaoludest, et hageja majandustegevus on laenude väljastamine ja et keskmine intressimäär on 11,37%. Hageja peab tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.
7.Põhjendamatute otsuste vastuvõtmisest ei saa järeldada kostja rasket hooletust.
8.Kohtutäiturile Harju Maakohtu 10.06.2011 määrust ei edastatud, kohtutäitur sai sellest teada alles Riigikohtu 18.04.2012 määrusega tutvumisel. Esimese astme kohtu otsus
9.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 75 587,58 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
10.Otsuse kohaselt vastutab kostja kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 järgi avalik-õigusliku ameti pidajana oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg 4 kohaselt kohalduvad ka eraõiguse kahju hüvitamise sätted, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja kui see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. RVastS § 7 lg 3 võimaldab kannatanul nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist.
11.Hageja põhjendas, et ta oleks saanud raha, mille kostja oleks pidanud talle täitemenetluse tulemina välja maksma, välja laenata ja sellelt intressitulu teenida. Hagejale tekkida võiv kahju pidi kostjale olema mõistlikult ettenähtav, kuna talle oli teada, et hageja on pank, kes teenib raha väljalaenamiselt intressitulu. Tulenevalt panga töö eripärast ei oleks mõistlik oodata, et pank peaks tõendama, et tal oleks olnud võimalus raha välja laenata ja seega intressitulu saada. Piisab, et hageja tõendas kasu saamise võimaluse kaotamist.
12.Hageja tõenditena esitatud kohtutäituri otsused ja kohtulahendid tõendavad kostja täitemenetluses tehtud vigu, mille tagajärjel jättis ta hagejale tulemi välja maksmata. Kahju tekitamine on õigusvastane, kuna kostja rikkus seadusest tulenevat kohustust maksta sissenõudjale raha kohtutäituri ametialaselt arvelduskontolt välja 10 päeva jooksul raha laekumisest arvates (TMS §-st 43). Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 tehtud lahendis, et kostjal puudus õiguslik alus keelduda hagejale väljamakse tegemisest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 leidis Riigikohus, et kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, kui ta sai või pidi teada saama deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest.
13.Hageja ei tõendanud, millal kostja sai või pidi teada saama maakohtu 10.06.2011 määrusest, millega tühistati laeva müügist saadud raha deponeerimise kohustus. Hageja edastas küll kostjale 28.06.2011 e-kirjaga teate täiteasjas, kuid sellest ei nähtu kirja manust ja saatekiri teate teksti ei sisalda. Seega ei ole tuvastatav, milline oli kirja sisu. Kostja väitel sai ta maakohtu määrusest teada alles Riigikohtu 18.04.2012 määrusega tutvumisel. Arvestades kostja vastuväidet, on tõendatud, et kostja sai maakohtu määrusest teada 18.04.2012.
14.Hagejal jäi tuluna saamata 75 587,58 eurot, arvestades tähtaega 18.04.2012, kohustuse täitmise aega 11.10.2014, viivitatud päevi 906, hageja intressimäära 9,85% ja võlgnetavat summat 309 001,23 eurot (0,027 × 309 001,23 : 100 = 83,43 × 906 = 75 587,58).
Apellatsioonkaebus
15.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
16.Kaebuse kohaselt vabastas kohus hageja kahju tõendamise kohustusest ebaõigesti ja vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-ga 1 ning Riigikohtu poolt asjas antud juhistega. Kohus luges seeläbi kahju olemasolu iseenesestmõistetavaks. Panga kinnitus kahju kohta on koostatud kohtumenetluse tarbeks ega saa olla tõend. Kohus jättis arvestamata kostja väite, et iga rikkumine ei pea tingimata viima kahju tekkeni.
17.Kohus jättis arvestamata, et igas äritegevuses on tavapärased äririskid, mis mõjutavad kasumit või tekitavad kahju. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja poolt kinni peetud raha oleks laenudesse suunatud. Kohus ei arutanud pooltega kahju tekkimise ettenähtavust.
18.Abstraktne ja põhjendamata on maakohtu seisukoht, kus viidatakse kohtutäituri otsustele ja kohtulahenditele, mis „tõendavad hageja poolt täitemenetluses tehtud vigu“. Isegi kui eeldada, et „hageja“ asemel pidi olema kirjutatud „kostja“, jääb arusaamatuks, milliseid vigu kohus silmas pidas ja millised on need otsused ja kohtulahendid, mis vigu tõendavad. Viited toimiku lehekülgedele ei muuda kohtu argumentatsiooni jälgitavaks. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav ainult otsuse teksti põhjal.
19.Arusaamatu on, millist nõuet kohus otsuse resolutsiooni punktides 1 ja 2 lahendas. Hageja nõudis kahju hüvitamist. Kohus mõistis välja saamata jäänud tulult (ehk kahjult) arvestatava intressi.
20.Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, tuli TsMS § 162 lg 1 järgi vähemalt osa menetluskuludest jätta hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebus
21.Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus tuvastas täitemenetluse tulemi väljamakse tegemise tähtajana 18.04.2012 ja jättis kostjalt seetõttu välja mõistmata 36 839,43 eurot. Hageja palub vaidlustatud osas teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hagejale välja täiendav kahjuhüvitis 36 839,43 eurot, kokku seega 112 427,01 eurot.
22.Kohus leidis vääralt, et kohtutäitur viivitas süüliselt väljamakse tegemisega alates 18.04.2012. Kostja rikkus süüliselt TMS §-st 7 tulenevat kohustust teha täitetoimingu keeldumisel põhjendav otsus ning teavitada sellest sissenõudjat alates 01.08.2011. Kui kostja oleks oma kohustusi täitnud, oleks ta teada saanud, et täitetoimingu keeldumiseks ja hagejale väljamakse tegemiseks puudub alus. Järelikult pidi kostja pärast 28.06.2011 teate kättesaamist teada saama, et ta viivitab süüliselt väljamakse tegemisega. Kostjal oleks kulunud hinnanguliselt 15 päeva asjaolude väljaselgitamiseks ja maksimaalselt 10 päeva väljamakse tegemiseks. Väljamakse tähtaeg oleks seega olnud hiljemalt 01.08.2011.
23.Alternatiivselt, kui kostja süülisus ei tekkinud hiljemalt 01.08.2011, muutus tema tegevus süüliseks alates 21.11.2011 tehtud lahendi tegemisest. Vastused apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele
24.Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata.
Menetluse edasine käik
25.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.06.2015 otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti välja mõistmata kahjuhüvitis 21 799,60 eurot ja jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja kahjuhüvitise 21 799,60 eurot. Kokku mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 97 446,18 eurot. Maakohtu menetluskuludest jäeti 87% kostja ja 13% hageja kanda, apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
26.Riigikohus tühistas 30.03.2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt välja 97 446,18 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus osas, milles hagi ei rahuldatud, st 97 446,18 eurot ületavas osas. Tsiviilasi saadeti tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
27.Hageja täpsustas lähtudes Riigikohtu juhistest asja uuel läbivaatamisel oma nõuet ja palus kostjalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista viivise 80 921,92 eurot. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja intressi alusetult saadud raha eest 97 446,18 eurot. Hageja arvestab seadusjärgset viivist alates 01.08.2011.
28.Kostja esitas asja uuel läbivaatamisel viivise vähendamise taotluse VÕS § 162 alusel. Kui hagejal tegelikkuses kahju ei tekkinud, tuleb hinnata ka viivisenõude põhjendatust. Samadel asjaoludel (ehkki teise aja eest) on hagejal kostja vastu veel üks viivisenõue, millega tuleb arvestada. Hageja on majanduslikult võimekam kui kostja.
29.Ringkonnakohus tühistas asja uuel läbivaatamisel 09.11.2016 otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi saamata jäänud tulult intressi 75 587,58 euro saamiseks ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 80 921,92 eurot. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jättis kohus kostja kanda.
30.Riigikohus tühistas 19.04.2017 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu põhjenduste kohaselt lähtus ringkonnakohus viivise vähendamisest keeldumisel ekslikult ainult sellest, et kostjal on vastutuskindlustus.
31.Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsus on jõustunud osas, milles hagi ei rahuldatud 97 446,18 eurot ületavas osas. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt saamata jäänud tulult intressi 75 587,58 euro väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega rahuldab hageja nõude kostjalt viivise 80 921,92 euro väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse.
33.Kuna Riigikohus tühistas 19.04.2017 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2016 otsuse täies ulatuses, kuigi nõustus osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, käsitleb ringkonnakohus veel kord apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse väiteid.
34.Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Käesolevas tsiviilasjas muutis hageja hagiavalduse viivisenõude esialgset alternatiivset õiguslikku põhjendust (mõista viivis välja "kas kahju hüvitisena või hüvitisena rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest", I kd, tl 5) pärast Riigikohtu 14.04.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14. Seetõttu pidas
Riigikohus 30.03.2016 otsuses praeguses erandlikus olukorras võimalikuks seda, et hageja saab asja uuel läbivaatamisel otsustada, kas ta nõuab kostjalt viivist või nõuab kahju saamata jäänud tuluna, tõendades seda nõuetekohaselt.
35.Hageja on reastanud oma nõuded viisil, et on palunud esmalt kontrollida rahalise kohustuse mittetäitmisega seoses tekkinud viivise nõuet, seejärel alusetult saadud raha eest intressi tasumise kui kahjuhüvitise nõuet. 17.10.2016 ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et kui kohus rahuldab viivise nõude, ei ole vaja kontrollida intressi tasumise nõuet (III kd lk 128). Täpsustuse kohaselt nõuab hageja viivist 80 921,92 eurot perioodi 01.08.2011-11.10.2014 eest. Seoses sellega kontrollib ringkonnakohus esmalt hageja viivisenõuet.
36.Riigikohus muutis käesolevas asjas 30.03.2016 tehtud otsusega varasemat, tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 14.04.2014 tehtud otsuse p-s 13 väljendatud seisukohta, et asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus, millele VÕS § 113, mis reguleerib seadusjärgse viivise maksmist ainult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, ei kohalduvat, ja asus osaliselt teistsugusele seisukohale. Riigikohtu arvates on asja müügist saadud raha TMS § 43 lg 1 järgne sissenõudjale ülekandmise kohustus küll haldustoimingu tegemise kohustus, kuid samal ajal on see ka kohtutäituri avalik-õiguslik rahaline kohustus sissenõudja vastu. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (võib olla ka lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalikõigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral tuleb lähtuda sellest, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes süüliselt.
37.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle kas kostja on rikkunud süüliselt oma kohustusi ja kui see nii on, siis millisest ajast muutus kostja tegevus süüliseks.
38.Maakohus põhjendas kohaselt, millistest õigusnormidest tuleneb kostja vastutus ja tuvastas õigesti, et kostja, jättes hagejale väljamakse tegemata, rikkus TMS § 43 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle 10 tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, mil ta sai või pidi teada saama deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega täielikult ja neid ei korda.
39.Põhjendatud ei ole aga maakohtu seisukoht, et kostja on õigusvastaselt viivitanud alates 18.04.2012. Oluline on tuvastada, millal sai kohtutäitur teada või pidi teada saama, et väljamakse tegemiseks puuduvad takistused, st et Harju Maakohtu 19.08.2009 määrus, mille kohaselt ei võinud kostja teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima, on tühistatud. 28.06.2011 e-kirja ja selle manusega (e- kiri II kd lk 126, manus II kd lk 11-13) on tõendatud, et hageja teatas 28.06.2011 e-kirjaga kostjale, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks sissenõudjaks ja palus täitemenetlust jätkata. E-kiri on saadetud kostja ametialasele e-posti aadressile. Kostja ei toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, mis välistaks või seaks kahtluse alla e-kirja kostjani jõudmise. Seetõttu sai kostja eelduslikult e-kirja kätte hiljemalt järgmisel tööpäeval.
40.Kostja pidi olema teadlik hageja 28.06.2011 taotlusest ka tsiviilasjas nr 2-10-60584 ringkonnakohtu määruskaebemenetluses tehtud lahendi kaudu (I kd lk 87-97). Lahendis kajastus
asjaolu, et tsiviilasja nr 2-08-84087 menetlus (milles oli tehtud 19.08.2009 määrus) on sissenõudja Bergen Bunkers AS hagist loobumise tõttu lõpetatud (I kd lk 91). Samas asjas maakohtu poolt tehtud 30.06.2011 määruse p-st 5 (II kd lk 127-132) nähtub, et hageja oli samast asjaolust teada andnud ka 27.06.2011 esitatud avalduse kaudu.
41.Kostja oli kohustatud TMS § 8 alusel välja selgitama, kas pärast algse sissenõudja loobumist ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline keeld jätkuvalt edasi. Kostja ei väitnud menetluses, et ta seda kohustust täitis. Kostja pidi mõistliku aja, s.o ühe kuu jooksul saama teada, et täitemenetluses on asjaolud oluliselt muutunud ja raha väljamaksmise takistus on tühistatud. Kostja viivitas süüliselt hooletuse vormis (VÕS § 104 lg-te 1 ja 2 mõttes) hagejale tulemi osa väljamaksmisega alates 01.08.2011 ja nõue viivise saamiseks perioodi 01.08.2011-11.10.2014 eest on põhjendatud. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on RVastS § 7 lg 1, KTS § 9 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1. Hageja arvestuse kohaselt on kostja viivitanud 1168 päeva ja seadusjärgse viivise suurus selle aja eest on 80 921,92 eurot. Hageja esitas ringkonnakohtule viivise arvestamise arvutuskäigu ja metoodika. Kostja ei vaielnud viivise matemaatilisele arvestusele vastu.
42.VÕS § 113 reguleerib seadusjärgse viivise maksmise kohustuse eeldusi ja viivise määra. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 kohaselt. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
43.Tulenevalt Riigikohtu praktika muutumisest seoses viivisenõudega ja hagejale antud võimalusest esitada viivisenõue n.ö uuesti (vt Riigikohtu 30.03.2016 käesolevas tsiviilasjas tehtud lahendi p 21), tuleb ringkonnakohtu hinnangul poolte võrdse kohtlemise eesmärgil kostja taotlust viivise vähendamiseks menetleda. Seetõttu jätab ringkonnakohus arvestamata hageja seisukoha, et viivise vähendamise taotlus tuleb jätta tähelepanuta ja annab kostja vastavasisulisele taotlusele hinnangu.
44.Kostja põhjendas viivise vähendamise taotlust sellega, et hageja ei ole tõendanud tegeliku kahju olemasolu, arvestada tuleb ka teises tsiviilasjas esitatud viivisenõuet (teise ajaperioodi eest) ja hageja majanduslik olukord on ilmselt kostja omast parem (III kd lk 133). Hageja vaidles taotlusele vastu, leides, et seadusjärgset viivist ei ole võimalik vähendada ja kostja süüline käitumine ei anna põhjust taotluse rahuldamiseks (III kd lk-d 135 ja 136).
45.Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivise vähendamise aluste esinemise, sh viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Riigikohus on märkinud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega ei ole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 113 lg-s 8 on sätestatud, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid.
46.Ringkonnakohus arvestab käesolevas asjas viivise vähendamise taotluse lahendamisel Riigikohtu 19.04.2017 otsuses toodud juhistega. Riigikohus märkis selles lahendis, et viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Hageja ei nõua viivist põhivõlga ületavas suuruses (viivis kahes tsiviilasjas kokku on 212 387,68 eurot, mis on 16,4% põhinõudest, s.o 1 298 637,75 eurost), mistõttu ta ei pidanud tõendama tegeliku kahju olemasolu, nagu kostja viivise vähendamise taotluses leiab. Samuti ei anna viivise vähendamiseks alust kostja seisukoht, et hageja on kostjast paremas majanduslikus seisus.
47.Riigikohus leidis 19.04.2017 otsuses, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu ei välista täielikult viivise vähendamist ja VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega. Samuti selgitas Riigikohus, et viivise vähendamisel tuleb arvestada eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit.
48.Praeguseks on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2016 otsus tsiviilasjas 2-12-40785, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks sarnastel elulistel asjaoludel välja viivis 131 465,76 eurot. Käesolevas tsiviilasjas on hageja viivisenõue 80 921,92 eurot. Seega on hageja viivisenõue kahes tsiviilasjas kokku 212 387,68 eurot. Hageja nõuab seadusjärgset viivist ja Riigikohus leidis, et erandjuhtudel on ka seadusjärgse viivise vähendamine võimalik erandlikel asjaoludel, s.h juhul, kui seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa.
49.Ringkonnakohus palus asja uuel läbivaatamisel esitada pooltel oma seisukohad, arvestades Riigikohtu 19.04.2017 otsuses antud juhiseid. Hageja esitas ringkonnakohtule oma seisukohad ja tõendi, kostja seda ei teinud. Seega ei toonud kostja ringkonnakohtu ette olulisi asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks ringkonnakohus hinnata kostja toimetulekusuutlikkust ja vastutuskindlustuse mõju. Ka ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja esindaja anda selgitusi selle kohta, milline on kostja majanduslik olukord ja mil viisil mõjutaks viivise vähendamata jätmine kostja toimetulekusuutlikkust, samuti kindlustuslepingu sisu kohta. Sellekohaste asjaolude esile toomine ja tõendamine oli kostja kohustus.
50.Teisalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka hageja toonud ringkonnakohtu ette asjaolusid ega tõendanud, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine tema majanduslikku seisundit. Hageja väited raha väärtuse vähenemise kohta Venemaa kõrge inflatsiooni tõttu selliseks asjaoluks ei ole, sest ainuüksi sellest ei saa teha järeldusi selle kohta, kuidas halvendaks viivise vähendamine hageja majanduslikku seisundit.
51.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja vastutuskindlustuse küsimust. KTS § 10 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur kohtutäituri ametitegevuses tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlmima ametikindlustuslepingu mh järgmistel tingimustel: 1) kindlustusjuhtumiks on kindlustusperioodi jooksul toimunud kohtutäituri kohustuse rikkumine, mille tõttu tekkinud kahju on kohtutäitur kohustatud kohtutäituri seaduse alusel hüvitama; 2) kindlustussumma alampiir ühe kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt 63 910 eurot ning kõigi kindlustusperioodil toimunud kindlustusjuhtumite kohta väljamakstavate kindlustushüvitiste ülempiir vähemalt 191 700 eurot. KTS § 10 lg 1 p-st 1, lg-test 2, 3 ja 6 tulenevalt on ametikindlustuslepingu korral tegemist kohustusliku vastutuskindlustusega, mida lähemalt reguleerivad VÕS § 510 jj (kohustuslik vastutuskindlustus § 520 jj).
52.Kostja ei ole esitanud kohtule oma vastutuskindlustuse lepingut, mistõttu ei saa ringkonnakohus hinnata, millises ulatuses katab kindlustusandja antud juhul tekkinud kahju, st ei ole võimalik lähtuda konkreetses kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega, nagu Riigikohus selgitas ja ringkonnakohus lähtub seetõttu seaduses sätestatud kindlustussummadest.
53.Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et praegune tsiviilasi ja tsiviilasi nr 2-12-40785 oleks üks kindlustusjuhtum KTS § 10 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu tuleb eeldada, et tegemist on erinevate kindlustusjuhtumitega ja seega on 80 921,92 euro suurusest viivisenõudest KTS § 10 lg 1 p 2 järgi kaetud vähemalt 63 910 euro suurune osa vastutuskindlustusega. Seega kuuluks käesolevas asjas nõutavast viivisest kostja poolt tasumisele 17 011,92 eurot.
54.Nagu juba eelpool märgitud, ei toonud kostja ringkonnakohtu ette asjaolusid ega esitanud tõendeid oma majandusliku seisundi kohta. Hageja esitas ringkonnakohtule arvelduskonto nr EE612200221016756091 väljavõtte perioodi kohta 25.05.2015 – 25.05.2017 kohta, milles kajastuvad muu hulgas kohtutäituri väljamaksed tema enda kontole, mida ta kutsetegevuses ei kasuta. Perioodil 25.05.2016 – 25.05.2017 on kostja kandnud enda kontole 94 957,90 eurot (74 ülekannet), s.o keskmiselt 7913,16 eurot kuus, mida saab eelduslikult pidada kostja sissetulekuks. Kostja esindaja väitis ringkonnakohtu istungil, et tegemist ei ole täituri töötasu, vaid bürookuludega, kuid selline väide ei ole eluliselt usutav. Puudub mõistlik selgitus sellele, miks peaks kohtutäitur kandma bürookulude summasid oma isiklikule kontole. Nagu juba eelpool märgitud, ei ole kostja ise oma teenistuse suuruse kohta asjaolusid ja tõendeid esitanud.
55.Kuigi viivisesumma 212 387,68 eurot on objektiivselt võetuna suur summa, ei ole see iseenesest aluseks käesolevas asjas viivise vähendamiseks. Sellist järeldust Riigikohtu 19.04.2017 otsuses antud juhiste alusel teha ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole viivisesumma kostja jaoks liiga suur. Tsiviilasjas nr 2-12-40785 ei esitanud kostja taotlust viivise vähendamiseks, millest järeldub, et ta ei pidanud selles asjas esitatud viivisenõuet ebamõistlikult suureks. Ringkonnakohus arvestab asjaolu, et vastutuskindlustusega on kaetud hageja nõudest vähemalt 63 910 eurot ja kostja keskmine sissetulek vähemalt 7913,16 eurot kuus võimaldab tal tasuda ülejäänud summa 17 011,92 eurot ilma, et see mõjutaks tema toimetulekusuutlikkust. Asjaolusid ja tõendeid, mis võimaldaks teha teistsugust järeldust, asjas esitatud ei ole. Eeltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalik viivist vähendada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivisevõlg 80 921,92 eurot.
56.Seoses hageja 04.07.20167 menetlusdokumendis esimese alternatiivina esitatud ja täpsustatud viivisenõude rahuldamisega puudub vajadus käsitleda poolte kahju hüvitamist (alusetult saadult arvestatud intress) puudutavaid väiteid.
57.Hagi rahuldamise tõttu jäävad poolte maa-, ringkonna- ja Riigikohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.
(allkirjastatud digitaalselt) Merit Helm
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.