Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-28-17 Tartu, 19. aprill 2017 Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu OAO Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur Urmas Tärno vastu kahjuhüvitise (saamata jäänud tulu) saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50257 Kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus 80 921 eurot 92 senti Hageja OAO Bank Sankt-Peterburg (asukoht Maloohtinskij Prospekt 64a, 195112 Sankt-Peterburg, Vene Föderatsioon), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja kohtutäitur Urmas Tärno, esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas 3. aprill 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50257 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
OAO Bank Sankt-Peterburg (hageja) esitas 24. oktoobril 2013 Harju Maakohtule kohtutäitur Urmas Tärno (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahju hüvitamisena või hüvitisena rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest (viivisena) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel 73 480 eurot 92 senti (viivituse aeg 22. novembrist 2010 kuni 24. oktoobrini 2013, viivist arvestada 309 001 eurolt 23 sendilt) ning alates 25. oktoobrist 2013 viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja välja mõista kostjalt intressi alusetult saadud raha eest 54 248 eurot 76 senti.
1.1.Hageja väitel tegi Harju Maakohus 19. augustil 2009 tsiviilasjas nr 2-08-84087 (Bergen Bunkers AS-i hagi Vyborg Shipping Co Ltd vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) hagi tagamise abinõu asendamise määruse, millega lubas müüa Vyborg Shipping Co Ltd-le kuuluva laeva OMG Tosno (laev) ja kohustas müügist saadud raha hoiustama Rahandusministeeriumi arvelduskontol. Määrust täitis kostja. Hageja ühines täitemenetlusega. 30. aprillil 2010 müüs kostja laeva
enampakkumisel 1 724 331 euro 16 sendi eest. 19. augustil 2010 tegi ta viimased täitekulude väljamõistmise otsused (17 otsust kokku 734 694 euro 65 sendi suuruses summas). 27. aprillil 2011 loobus Bergen Bunkers AS hagist laeva omaniku vastu, misjärel jäi hageja täitemenetluses ainsaks sissenõudjaks. 10. juunil 2011 tühistas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-08-84087 19. augustil 2009 rakendatud hagi tagamise abinõu, st kostjal ei olnud enam kohustust raha hoiustada. Kostja tegi hagejale Harju Maakohtu 8. novembri 2012. a määruse alusel väljamakse 989 636 eurot 52 senti ja jättis maksmata 309 001 eurot 23 senti (arvates viimati nimetatud summa oma täitekulude otsustega ebaõigesti täitekulude hulka, lisades täitekuludele alusetult käibemaksu ning määrates laeva sadamas seismise kulud põhjendamatult suurtena). 309 001 eurot 23 senti kandis kostja hagejale üle
11.oktoobril 2014.
1.2.Kostja viivitas õigusvastaselt täitemenetluse tulemi väljamaksmisega. Kostja vastuvõetud 17 täitekulude väljamõistmise otsusest olid 7 osaliselt või täielikult ebaseaduslikud, mille tõttu tuli hagejale välja maksta veel 309 001 eurot 23 senti. Kohtulahendite ja kohtutäituri otsustega on tuvastatud, et kostja võttis vastu õigusvastased otsused ja keeldus seadusliku aluseta toimingu tegemisest (Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2011. a ja 17. juuni 2013. a määrused). Kohtutäituri otsustega või kohtulahenditega on tuvastatud, et kostja arvas ebaseaduslikult täitekulude hulka 309 001 eurot 23 senti, mis tuli välja maksta hagejale kui ainukesele sissenõudjale. Kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest õiguspäraselt käitudes oleks kostja pidanud hagejale tegema suurema väljamakse. Kostja oli oma tegevuses hooletu, sest täitemenetluse korraldamine on kohtutäituri kutsetegevus ja kohtutäitur peab tundma täitemenetluse seadustikku (TMS). Hagiavalduse täiendustes leidis hageja, et kostja on viivituses alates 1. augustist 2011.
2.Pärast Riigikohtu 14. aprilli 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 kui sarnases asjas antud õiguslikke seisukohti palus hageja muudetud hagis kostjalt välja mõista saamata jäänud tuluna (olenevalt viivituse perioodi kohtu määratavast pikkusest) kas 97 446 eurot 24 senti või 88 057 eurot 73 senti või 75 587 eurot 58 senti.
2.1.Harju Maakohus rahuldas 29. detsembri 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 75 587 eurot 58 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus leidis mh, et kostja on hagejale raha maksmisega viivituses alates 18. aprillist 2012.
2.2.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti välja mõistmata kahjuhüvitis 21 799 eurot 60 senti ja jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja kahjuhüvitise 21 799 eurot 60 senti. Kokkuvõttes mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 97 446 eurot 18 senti.
2.3.Riigikohus tühistas 30. märtsi 2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsuse osas, millega ringkonnakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt välja 97 446 eurot 18 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus osas, milles hagi ei rahuldatud, st 97 446 eurot 18 senti ületavas osas. Tsiviilasi saadeti tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Hageja esitas asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus nõude täpsustuse, paludes kostjalt
riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis 80 921 eurot 92 senti. Juhul, kui kohus ei rahulda viivisenõuet, palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja intress alusetult saadud raha eest 97 446 eurot 18 senti. Hageja arvutas seadusjärgset viivist alates 1. augustist 2011.
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kohtutäiturile Harju Maakohtu 10. juuni 2011 määrust ei edastatud, kohtutäitur sai sellest teada alles Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrusega tutvumisel. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus esitas kostja ka viivise vähendamise taotluse VÕS § 162 alusel. Kui hagejal tegelikkuses kahju ei tekkinud, tuleks hinnata ka viivisenõude põhjendatust. Samadel asjaoludel (ehkki teise aja eest) on hagejal kostja vastu veel üks viivisenõue, millega kostja palub arvestada. Lisaks on hageja majanduslikult võimekam kui kostja. Samuti vaidles kostja vastu hageja seisukohale, et kostja süü küsimus on lõplikult otsustatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi 75 587 euro 58 sendi saamiseks. Ringkonnakohus mõistis uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja viivise 80 921 eurot 92 senti. Poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes jättis ringkonnakohus kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus märkis, et hageja muutis hagiavalduse viivisenõude esialgset alternatiivset õiguslikku põhjendust (mõista viivis välja "kas kahju hüvitisena või hüvitisena rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest") pärast Riigikohtu 14. aprilli 2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14. Seetõttu pidas Riigikohus oma 30. märtsi 2016 otsuses praeguses erandlikus olukorras võimalikuks seda, et hageja saab asja uuel läbivaatamisel otsustada, kas ta nõuab kostjalt viivist või nõuab kahju hüvitamist saamata jäänud tuluna, tõendades seda nõuetekohaselt. Hageja on reastanud oma nõuded viisil, et on palunud esmalt kontrollida rahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud viivise nõuet, seejärel alusetult saadud raha eest intressi tasumise kui kahjuhüvitise nõuet. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et kui kohus rahuldab viivise nõude, pole vaja kontrollida intressi tasumise nõuet. Täpsustuse kohaselt nõuab hageja viivist 80 921 eurot 92 senti perioodi 1. august 2011 kuni 11. oktoober 2014 eest. Riigikohus muutis käesolevas asjas oma 30. märtsil 2016 tehtud otsusega varasemat, 14. aprillil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 tehtud otsuse p-s 13 väljendatud seisukohta, et asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus, millele VÕS § 113, mis reguleerib seadusjärgse viivise maksmist ainult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, ei kohalduvat, ja asus osaliselt teistsugusele seisukohale. Riigikohtu arvates on asja müügist saadud raha TMS § 43 lg 1 järgne sissenõudjale ülekandmise kohustus küll haldustoimingu tegemise kohustus, kuid samal ajal on see ka kohtutäituri avalik-õiguslik rahaline kohustus sissenõudja vastu. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (võib olla ka
lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral tuleb lähtuda sellest, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes süüliselt. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on rikkunud süüliselt oma kohustusi ja kui see nii on, siis millisest ajast muutus kostja tegevus süüliseks. Maakohus põhjendas kohaselt, millistest õigusnormidest tuleneb kostja vastutus, ja tuvastas õigesti, et kostja, jättes hagejale väljamakse tegemata, rikkus TMS § 43 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, mil ta sai või pidi teada saama deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostja on õigusvastaselt viivitanud alates 18. aprillist 2012. Oluline on tuvastada, millal sai kohtutäitur teada või pidi teada saama, et väljamakse tegemiseks puuduvad takistused, st et Harju Maakohtu 19. augusti 2009 määrus, mille kohaselt ei võinud kostja teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima, on tühistatud. 28. juuni 2011 e-kirja ja selle manusega on tõendatud, et hageja teatas nimetatud e-kirjaga kostjale, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks sissenõudjaks, ja palus täitemenetlust jätkata. E-kiri on saadetud kostja ametialasele e-postiaadressile. Kostja ei toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, mis välistaksid või seaksid kahtluse alla e-kirja kostjani jõudmise. Seetõttu sai kostja e-kirja eelduslikult kätte hiljemalt järgmisel tööpäeval. Kostja pidi olema teadlik hageja 28. juuni 2011. a taotlusest ka ringkonnakohtu määruskaebemenetluses tehtud lahendi kaudu tsiviilasjas nr 2-10-60584. Lahendis kajastus asjaolu, et tsiviilasja nr 2-08-84087 menetlus (milles oli tehtud 19. augusti 2009. a määrus) on sissenõudja Bergen Bunkers AS-i hagist loobumise tõttu lõpetatud. Samas asjas maakohtu tehtud 30. juuni 2011. a määruse punktist 5 nähtub, et hageja oli ka 27. juunil 2011 esitatud avalduse kaudu samast asjaolust teada andnud. Kostja oli kohustatud TMS § 8 alusel välja selgitama, kas pärast algse sissenõudja loobumist ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline keeld jätkuvalt edasi. Kostja ei väitnud menetluses, et ta seda kohustust täitis. Kostja pidi mõistliku aja, s.o ühe kuu jooksul, saama teada, et täitemenetluses on asjaolud oluliselt muutunud ja raha väljamaksmise takistus on tühistatud. Kostja viivitas süüliselt hooletuse vormis (VÕS § 104 lg-te 1 ja 2 mõttes) hagejale tulemi osa väljamaksmisega alates 1. augustist 2011 ja hagi tuleb viivise osas rahuldada perioodi 1. august 2011 kuni 11. oktoober 2014 eest. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on RVastS § 7 lg 1, KTS § 9 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1. Hageja arvestuse kohaselt on kostja viivitanud 1168 päeva ja seadusjärgse viivise suurus selle aja eest on 80 921 eurot 92 senti. Hageja esitas ringkonnakohtule
viivise arvutamise metoodika. Kostja ei vaielnud viivise arvutamise käigule vastu. Tulenevalt Riigikohtu praktika muutumisest viivise nõude kohta ja hagejale antud võimalusest esitada viivisenõue n-ö uuesti (vt Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsuse p 21), tuleb poolte võrdse kohtlemise eesmärgil arvestada kostja viivise vähendamise taotlusega ja seda hinnata. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16 ja 20).Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 18 ja 19; lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12).- Riigikohus on märkinud, et lisaks poolte esitatud asjaoludele peab kohus kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.-VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Ringkonnakohus arvestas käesolevas asjas viivise vähendamise taotluse lahendamisel järgmisega. Pooltel on ka teine vaidlus samadel asjaoludel, kuid teise perioodi eest tsiviilasjas 2-12-40785, kus Tallinna Ringkonnakohtu
14.oktoobri 2016 otsusega (mis ei ole käesolevaks ajaks jõustunud) on kostjalt hageja kasuks mõistetud välja viivis 131 465 eurot 76 senti. Viivis kahe tsiviilasja peale kokku võimalike hageja nõudeid rahuldavate otsuste jõustumisel moodustaks umbes 1/4 põhinõudest (põhivõlg on 1 298 637 eurot 75 senti ja viivis 80 921 eurot 92 senti + 131 465 eurot 76 senti = 212 387 eurot 68 senti). Seega ei ületaks viivisenõuded põhinõudeid. Samas tuleneb Riigikohtu eelviidatud praktikast, et viivise vähendamiseks võib olla alust ka siis, kui viivise suurus on väiksem kui põhivõlg, aga on siiski objektiivselt äärmiselt suur summa. Iseenesest on viivis 212 387 eurot 68 senti objektiivselt suur summa avalik-õiguslikku ametit pidava vaba elukutse esindajale. Poolte varalise seisu osas on hagejal kui pangal usutavalt paremad näitajad. Samas tuleb arvestada ka sellega, et kohtutäituril on vastutuskindlustus ja kutsekoja kindlustus. Mõlema tsiviilasja viivise summa kokku ei ole objektiivselt võttes äärmiselt suur summa, kui isikul on vastutuskindlustus. Eeltoodud põhjustel ei ole alust viivist vähendada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kaebuse järgi lähtus ringkonnakohus viivise vähendamise taotluse otsustamisel ainult sellest, et kohtutäituril on vastutuskindlustus. Poolte huve ei ole kaalutud. Ka ei arvestanud ringkonnakohus asjaoluga, et hageja ei suutnud tõendada, et talle oleks viivitamisest üldse mingi kahju tekkinud.
Ringkonnakohus leidis, et kahe tsiviilasja peale kokku välja mõistetud viivis on väga suur, kuid ei ole andnud hinnangut, kas see on ka mõistlik. Süü küsimust ei ole ringkonnakohus korrektselt lahendanud: Bergen Bunkers AS-i (kui laeva täitemenetluses algse sissenõudja) loobumine hagist laevaomanikust võlgniku vastu ei ole üks ühele ülekantav täitemenetlusse, st teda ei saa täitemenetlusest automaatselt "välja lükata".
7.Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja palub, et kostjalt mõistetaks välja 480 eurot kassatsiooniastme menetluskulu ja seadusjärgne viivis sellelt summalt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada, ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebusega selles, et ringkonnakohus on viivise vähendamisest keeldumisel lähtunud ekslikult ainult sellest, et kohtutäituril on vastutuskindlustus. Kuigi ringkonnakohus on viidanud mitmele Riigikohtu lahendile ja käsitlenud ka VÕS § 162 lg 1 asjaolusid, sedastas ringkonnakohus oma lõpliku seisukoha viivise kohta ainult vastutuskindlustuse olemasolule tuginedes. Selline ringkonnakohtu seisukoht ei ole õige ning on viinud ebaõige lahendini.
10.Kohtutäituri seaduse § 10 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur kohtutäituri ametitegevuses tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlmima ametikindlustuslepingu mh järgmistel tingimustel: 1) kindlustusjuhtumiks on kindlustusperioodi jooksul toimunud kohtutäituri kohustuse rikkumine, mille tõttu tekkinud kahju on kohtutäitur kohustatud kohtutäituri seaduse alusel hüvitama; 2) kindlustussumma alampiir ühe kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt 63 910 eurot ning kõigi kindlustusperioodil toimunud kindlustusjuhtumite kohta väljamakstavate kindlustushüvitiste ülempiir vähemalt 191 700 eurot.-KTS § 10 lg 1 p-st 1, lg-test 2, 3 ja 6 tulenevalt on ametikindlustuslepingu korral tegemist kohustusliku vastutuskindlustusega, mida lähemalt reguleerivad VÕS § 510 jj (kohustuslik vastutuskindlustus § 520 jj).
11.Kolleegium selgitab, et kohtutäituri seaduses ega ka võlaõigusseaduses ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu välistab täielikult viivise vähendamise. Sellist järeldust ei saa teha ka asjakohaseid sätteid tõlgendades. VÕS § 113 reguleerib seadusjärgse viivise maksmise kohustuse eelduseid ja viivise määra. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 kohaselt. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegium märgib, et kindlustuse olemasolu võib arvestada VÕS § 140 lg 1 kohaselt kahjuhüvitise vähendamist kaaludes ja ka VÕS § 139 lg 4 kohaselt isikukahju korral. Kuid ka nt VÕS § 140 lg-st 1
ei tulene, et kindlustuse olemasolu on kahjuhüvitise vähendamist absoluutselt välistav asjaolu. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju igal konkreetsel juhul, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega.
12.Ringkonnakohus on tuvastanud, et kohtud on kahes tsiviilasjas kostjalt kokku välja mõistnud viivist 212 387 eurot 68 senti, mis on ka kolleegiumi hinnangul objektiivselt võetuna suur summa (vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 20 ja 21), kuigi tegemist on seadusjärgse viivisega. Riigikohus on varem olnud seisukohal, et üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11311, p 61). Erandjuhtudel on vähendamine siiski võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks peab kolleegium juhtumit, mil seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa. Kolleegium märgib lisaks, et kohtulahendite infosüsteemi kohaselt on praeguseks jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas 2-12-40785, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks sarnastel elulistel asjaoludel välja viivis 131 465 eurot 76 senti.
13.Kolleegium selgitab, et VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. Samuti nendib kolleegium, et viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust.
14.Kolleegium ei nõustu kostjaga selles, et ringkonnakohus ei ole süü küsimust korrektselt lahendanud. Ringkonnakohus on viitega VÕS § 104 lg-tele 1 ja 2 tuvastanud süü hooletuse vormis, kuna kostja ei selgitanud välja, kas pärast algse sissenõudja loobumist ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline keeld jätkuvalt edasi. Nimetatud asjaolu välja selgitamata jätmine põhjustas viivituse hagejale kui sissenõudjale laeva müügist saadud raha ülekandmisel. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses esitanud andmeid selle kohta, et Bergen Bunkers AS-i sissenõudja staatus oleks lõppenud ajaliselt oluliselt hiljem, kui ta loobus hagist laeva omaniku Vyborg Shipping Co Ltd vastu. Riigikohus on juba 2012. a juhtinud tähelepanu järgnevale (lahendades praeguse hageja taotlust tühistada kohtutäituri 22. oktoobri 2010. a otsus, millega kohtutäitur keeldus laeva müügist saadud raha kohta jaotuskava koostamisest): "Kohtulahendite infosüsteemi andmete kohaselt loobus Bergen Bunkers AS tsiviilasjas nr 2-08-84087 hagist seetõttu, et kostja Vyborg Shipping Co Ltd on pankrotistunud ja kuna avaldaja on esitanud laevahüpoteegiga tagatud nõude, mis ületab laeva müügihinna, siis on Bergen Bunkers AS lõplikult kaotanud võimalused saavutada nõude täitmist ka positiivse kohtulahendi korral" (vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12,
p 14; hagist loobumise kinnitas maakohus 27. aprillil 2011). Kuigi formaalselt ei pruukinud hagist loobumise hetkel olemas olla otsust täitemenetluse lõpetamiseks Bergen Bunkers AS-i suhtes, tuli see otsus kostjal kui kohtutäituril eelduslikult lähitulevikus teha, sest Bergen Bunkers AS-i polnud võimalik sissenõudjana käsitada juba ainuüksi täitedokumendi puudumise tõttu. Nimelt loobus Bergen Bunkers AS hagist, mille rahuldamine oleks võinud anda täitedokumendi, ja varasemad täitedokumendid - tsiviilasjas nr 2-08-84087 tehtud hagi tagamise määrus laeva arestimise kohta ja määrus laeva müümise kohta TsMS § 389 lg 5 alusel - olid täitedokumendina täidetud. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja teavitas kostjat Bergen Bunkers AS-i hagist loobumisest hiljemalt 29. juunil 2011.
15.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.