XX (X) avaldus pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. mai 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja (võlgnik, määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Martin Levol Usaldusisik: YY Puudutatud isikud (võlausaldajad, vastustajad): Swedbank AS, AS SEB Pank, Team 3 Consulting OÜ, Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse ning Maksuja Tolliameti kaudu), Swedbank Liising AS, AS DNB Pank, Telia Eesti AS, Bigbank AS, GG
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Mitte menetleda võlgniku 31. augusti 2017 taotlusi täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Harju Maakohtu 10. mai 2017 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada selle põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega, samuti täiendada määrust otsustusega võlgniku kohustusest vabastamise menetluse kulude jaotuse kohta. Määruskaebus jätta rahuldamata. Kohustustest vabastamise menetluse kulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võlgniku kanda.
Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Võlausaldajatel ja võlgnikul on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulud määrab vajadusel rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast määruse jõustumist.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 3. mai 2011 määrusega kuulutati välja XX (X, võlgnik) pankrot. Kohus lõpetas pankrotimenetluse 24. oktoobri 2011 määrusega, millega algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja nimetas usaldusisikuks YY (usaldusisik).
2.Võlgnik esitas 31. oktoobril 2016 taotluse lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ja palus otsustada tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine.
3.Võlgniku taotluse osas esitasid seisukohad kõik võlausaldajad peale ühe. Seisukoha esitajatest ühel ei olnud vastuväiteid, Eesti Vabariigi kahest nõudest ühe puhul samuti mitte, aga ülejäänud võlausaldajad ja ka Eesti Vabariik teise nõude osas vaidlesid taotlusele vastu. Võlausaldajad märkisid, et võlgnik ei ole tasunud ühtegi makset nõude katteks (v.a Swedbank AS (edaspidi „Swedbank“) nõue, mida tunnustati 1. rahuldamisjärgu nõudena), mistõttu puuduvad alused võlgniku kohustustest vabastamiseks. Võlgnik ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega teinud midagi selleks, et võlausaldajate nõudeid tasuda. Arvestades võlgniku rahaliste kulutuste iseloomu ja eluviisi, ei ole võlgniku majanduslik olukord eriti raske ja võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
4.Maakohus kuulas suuliselt ära võlgniku, usaldusisiku ja kahe võlausaldaja esindaja. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et töötab ehitusettevõttes alates 2012. aasta lõpust, kuu sissetulek on ca 600 eurot. Kohustustest vabastamise puhul on ta lähtunud kohtu korraldustest ja võlgnevusi nii ka tasunud. Usaldusisik teeb kandeid kord aastas, nagu on ette nähtud, kuid teistele võlausaldajatele ei saa tasuda midagi enne, kui 1. rahuldamisjärgu nõue on tasutud. Võlgnik töötab venna ettevõttes, kus naine on juhatuse liige. Vend ise töötab Soomes ja tal ei ole Eestis pangakontot, mistõttu teeb ta võlgniku pangakontole ülekandeid. Vend pani raha pangakontole ka selleks, et ta saaks maja osta.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Maakohus lõpetas 10. mai 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast, määras avaldada sellekohane teade väljaandes Ametlikud Teadaanded ja vabastada usaldusisik tema kohustustest. Menetluskulude jaotust maakohus ei otsustanud.
5.1.Maakohus märkis, et pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 5 alusel võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb PankrS § 175 lg-s 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates.
5.2.PankrS § 175 lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. PankrS § 175 lg 8 kohaselt kui kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.
2 (11)
5.3.PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
5.4.PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.
5.5.Usaldusisiku aruannetest ja pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on võlgnik teinud kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlausaldajatele väljamakseid väiksemas summas, kui vastavalt PankrS § 174 lg-le 4 oleks pidanud. Võlgnik on teinud väheses osas võrreldes võlasummaga väljamakseid vaid ühele võlausaldajale (Swedbank), jättes teiste võlausaldajate tunnustatud nõuded täies ulatuses täitmata. Swedbanki võlajääk võrreldes varasemaga (72 361 eurot) on 69 723 eurot. Teiste võlausaldajate ees olevad kohustused on tervikuna täitmata. Kokku on viie aasta jooksul tasutud marginaalne summa 2 638 eurot. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses täitnud, sest viie aasta jooksul 2 638 euro suuruse nõudeosa vähendamist võlasummast 169 010,19 eurot, ei saa pidada PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses.
5.6.Võlgnik on tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust anda kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohtu hinnangul võlgniku käitumine on käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgniku 2011–2016. aasta pangakonto väljavõtete põhjal leidis maakohus, et arvestades võlgniku rahaliste kulutuste iseloomu ja tema eluviisi ning perekonna seotust ettevõtte ja kinnistuga, ei ole võlgnik tahtlikult täitnud kohustusi võlausaldajate ees piisavalt ehk arvestatavas ulatuses.
5.7.Maakohus ei pidanud usutavateks võlgniku väiteid, et töötades venna ettevõttes, kus naine on juhatuse liige, ei ole võimalik olnud kohustusi vähendada. Samuti on ebatõenäoline olukord, et vennal puudub Soomes töötades võimalus Eestis pangakontot omada. Võlgnik pidanuks aru saama, et kui vend teeb ülekandeid tema arvele, peab selleks olema mõistlik selgitus ja vajadus. Kohustustest vabastamise menetluses on eelistatud olukorras võlausaldajad, seega tuleb kulutusi optimeerida. Maakohus nõustus kolme võlausaldaja seisukohtadega kontoväljavõtetel kajastuvate väljaminekute kohta. Kohus andis pärast võlgniku ärakuulamist võlgnikule võimaluse esitada täiendavaid tõendeid ja selgitusi, kuid ta ei ole oma 17. veebruari 2017 seletuses ümberlükanud võlausaldajate väiteid (nt miks on tehtud ülekandeid hasartmänguteenust pakkuvale äriühingule). Põhjendatud on võlausaldaja seisukoht, et võlgnik on külastanud pubisid, restorane ja kasutanud reisibüroode teenuseid, kuid ei ole pidanud vajalikuks vähendada võlgnevusi. Seega on võimalik järeldada, et võlgnik ei ole vähendanud kulutusi võlausaldajate huvides.
5.8.Maakohus viitas Riigikohtu 20. juuni 2016 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16 ja märkis, et võlgadest vabastamise menetluse eesmärk ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Võlgnik on kohustustest vabastamise võimaluse minetanud, kui ta rikub tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust.
5.9.Kokkuvõtvalt lähtus maakohus talle esitatud teabest kohustustest vabastamise menetluse kestel ja keeldus vastavalt PankrS § 175 lg 2 p-le 2 võlgnikku vabastamast pankroti3 (11)
menetluses täitmata jäänud kohustustest, kuna võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
5.10.Juhindudes PankrS § 175 lg-st 7 määras maakohus avaldada teade kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
MÄÄRUSKAEBUS
6.Võlgnik esitas 1. juunil 2017 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja esimese võimalusena saata asi tagasi maakohtusse või teise võimalusena teha uus määrus, millega vabastada ta võlgadest.
7.Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: maakohus jättis tähelepanuta võlgniku väited; maakohus ei selgitanud võlgnikule väidete põhistamise ja tõendamise vajadust; usaldusisik on teinud makseid vastavalt maakohtu 3. mai 2011 määrusele ja tasunud pankrotimenetluse lõpparuandes märgitud 1. järjekohal asuvale Swedbankile, peale mida ei ole jätkunud teistele võlausaldajatele tasumiseks. Sellega ei ole võlgnik rikkunud PankrS § 173 nõudeid; arusaamatu on maakohtu viide PankrS § 174 lg-le 4, sest sellist sätet pole; PankrS § 175 lg 5 rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste täitmise kohta teabe andmisest (PankrS § 175 lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 4). Käesolevas asjas nähtuvalt ei ole võlgnik pannud toime eelviidatud süütegu ega ole rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, milles seisneb võlgniku süüline käitumine, kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. Võlgnik leiab, et täiendava tähtaja andmine on käesolevas asjas põhjendatud.
8.Võlgnik märkis, et soovib osaleda kohtuistungil Tallinna Ringkonnakohtus.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajatele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Kaebusele vastanud võlausaldajad vaidlesid sellele vastu, v.a Eesti Vabariigi ühe nõude osas teatas Maksu- ja Tolliamet, et jääb oma senise seisukoha juurde, mille kohaselt võiks võlgniku tema kohustustest vabastada. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 16. juunil 2017.
10.Ringkonnakohus esitas 29. juuni 2017 määrusega võlgnikule ja usaldusisikule küsimused ning määras tähtajad menetlusosalistele seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Võlgnik ja usaldusisik vastasid 20. juulil 2017 kohtu küsimustele ja kasutasid võimalust esitada täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Võlausaldajatest vastasid võlgniku seisukohtadele Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu), Swedbank ja Swedbank Liising AS ning AS DNB Pank, kes kõik leidsid endiselt, et määruskaebus tuleks jätta rahuldamata.
4 (11)
Ringkonnakohus määras 8. augustil 2017 lahendada määruskaebus kirjalikus menetluses. Sama määrusega rahuldas ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ja võttis omal algatusel toimikusse väljatrükid XXX Oy kohta veebilehtedelt virre.prh.fi, finder.fi, asiakastieto.fi, kauppalehti.fi, yritystele.fi, protestilista.com. Ühtlasi said menetlusosalised võimaluse esitada seisukohti nende tõendite kohta. Võlausaldajad Swedbank ja Swedbank Liising AS ning võlgnik esitasid täiendavad seisukohad. Viidatud võlausaldajad leidsid 24. augusti 2017 menetlusdokumendis, et kuna võlgnik täitis XXX Oy juhatuse liikme kohustusi nii pankrotimenetluse kui ka kohustustest vabastamise menetluse ajal, siis lasus võlgnikul kohustus tõendada ja põhjendada, miks ta varjas sellekohast olulist teavet kohtu ja võlausaldajate eest ning mis põhjustel täitis vastutusrohket juhatuse liikme rolli tasuta. Tõendite ja põhjenduste puudumisest tuleb järeldada, et võlgnik on juhatuse liikmena tõenäoliselt teeninud tulu ning seda tahtlikult varjanud, kahjustades seeläbi võlausaldajate huve. Võlgnik põhjendas 31. augusti 2017 seisukohas juhatuse liikme rolli käsitlevate selgituste hilinemist ja viidatud äriühingus tegevuse puudumist ning esitas ka täiendavaid tõendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on lõppjärelduses õige ja selle resolutsioon võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise osas tuleb jätta muutmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel täiendab Ringkonnakohus vaidlustatud määruse põhjendusi ja teeb täiendava otsustuse menetluskulude jaotuse kohta. Määruskaebus jääb rahuldamata.
12.Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 tuleb esmalt käsitleda võlgniku 31. augusti 2017 taotlusi täiendavate dokumentaalsete tõendite esitamiseks. Vastavalt ringkonnakohtu 27. juuni 2017 määrusele oli võlgnikul võimalik esitada tõendeid kuni 20. juulini 2017. Juba sel ajal oli võlgnikule teada tema tegutsemine XXX Oy juhatuse liikmena ja ta pidi aru saama selle asjaolu seotusest käesoleva menetlusega, sest seda käsitles sama määrusega võlgnikule esitatud küsimus (10). Ringkonnakohtu jaoks ei ole veenvad võlgniku põhjendused, et ta ei saanud kõnealuse asjaolu osas tõendeid tähtaegselt esitada. Võlgnik ei ole ka taotlenud 20. juulini 2017 väldanud tähtaja pikendamist, vaid
24.augusti 2017 määrusega pikendas kohus üksnes tähtaega seisukohtade ja tõlgete esitamiseks, mis oli määratud 8. augusti 2017 määrusega. Koos 31. augusti 2017 menetlusdokumendiga esitatud tõendite menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise, sest teistele menetlusosalistele tuleks anda võimalus neile vastata. Eeltoodud kaalutlustel ja TsMS § 331 lg 1 alusel tuleb jätta võlgniku 31. augusti 2017 taotlused menetlemata. Võlgniku esitatud dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada. Samuti ei ole vaja võtta korduvalt toimikusse võlgniku esindaja volikirja ja diplomit, mis esitati uuesti koos 31. augusti 2017 menetlusdokumendiga, sest need on juba varasemalt olemas (III kd tl 162–165).
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgadest vabastamine ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus.
13.1.Eelkõige tähendab see, et võlgnik ei peaks vabanema kohustustest n.ö automaatselt, PankrS § 175 lg-s 1 sätestatud viie aasta pikkuse menetlusaja möödumisel. Võlgniku vabastamine tema kohustustest riivab olulisel määral võlausaldajate õigusi, sest tulenevalt PankrS § 176 lg-st 1 lõpeb nende õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmist (arvestades eranditega PankrS § 176 lg-s 2 ja § 177 lg-s 1). Kohustustest vabastamise menetlus moodustab osa pankrotimenetlusest ja järgib seega PankrS §-s 2 märgitud eesmärke, sh rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel. 5 (11)
13.2.Siiski tuleb võtta arvesse, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest samas seaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15, ja selles viidatud 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14).
13.3.Maakohus on taotluse lahendamisel sisuliselt õigesti lähtunud PankrS § 175 lg-st 1 koosmõjus lg-ga 2, aga eksitavalt viidanud lisaks sama paragrahvi lõigetele 11 ja 5, mis käesoleval juhul ei kohaldu. Võlgnik esitas taotluse tema kohustustest vabastamise otsustamiseks pärast viie aasta möödumist vastava menetluse algatamisest. Asjakohatud viited tuleb maakohtu põhjendustest välja jätta.
13.4.PankrS § 175 lg 1 rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos (PankrS § 175 lg 2 p 1) või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste täitmise kohta teabe andmisest (PankrS § 175 lg 2 p 2 ja lg 4). Kui füüsilisest isikust võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, siis ei ole kohtul alust teda kohustustest vabastamise võimalusest ilma jätta (vt sarnaselt PankrS § 175 lg 5 kohta Riigikohtu 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14, samuti selles viidatud 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11, ja 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1121-11, p 12).
14.Võlgniku kohustustest vabastamata jätmise alus ei ole PankrS § 175 lg 2 p 1. Käesoleval juhul on maakohus teinud võlgnikule sisuliselt kaks etteheidet: esiteks liiga väikesed väljamaksed võlausaldajatele (täpsemalt ainult ühele võlausaldajale, järgnevas p 15), teiseks kohtu nõudel teabe andmata jätmine oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (järgnevas p 16). Kuigi mõlemad nimetatud etteheited on ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud, siis ei ole vaidlustatud määrusest piisavalt jälgitav, kuidas maakohus nende järeldusteni jõudis. See rikkumine ei too kaasa maakohtu lahendi tühistamist, vaid ringkonnakohus saab TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkidest lähtudes ise asjakohased põhjendused lisada.
15.PankrS § 173 lg 1 kohustab võlgnikku tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Selle kohustuse süüline rikkumine võib anda PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi aluse jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kui sellega on kahjustatud võlausaldajate huve.
15.1.Õige on maakohus käsitlus, et kui võlgnik ei tegele tema isikut, oskusi, haridust ja võimalusi arvesse võttes mõistliku tulutoova tegevusega ega ka otsi seda, siis rikub ta PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust. Kui selle tulemusel jääb võlausaldajatel olulises osas saamata raha, mida võiks eeldada osana tasust võlgniku töise tegevuse eest, siis kahjustab võlgniku kohustuse rikkumine võlausaldajate huve. Ringkonnakohus nõustub aga määruskaebuse väitega, et arusaamatuks ja ainetuks jääb maakohtu tuginemine PankrS § 174 lg-le 4, sest sellist normi ei ole. Ka muudest sätetest ei tulene mingit kindlat määra või summat, mida saaks kasutada võrdlusena nii nagu seda tegi maakohus. Need põhjendused tuleb vaidlustatud määrusest välja jätta.
15.2.Selleks, et hinnata võlgniku tegevuse (või selle otsimise) mõistlikkust, tuleb kohtul tuvastada need asjaolud ja omadused, mis mõjutavad tulutoova tegevusega tegelemise või selle leidmise võimalusi. Muu hulgas on sellisteks võlgniku varasem tegevus, samuti toimingud pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse ajal, aga ka tööjõuturu üldine ja võlgniku töökohaks oleva ettevõtte majandusolukord. 6 (11)
15.2.1 Võlgnik tegutses nii enne pankrotimenetluse algust kui ka selle ja kohustustest vabastamise menetluse ajal ehitusvaldkonnas, tal on vastav eriharidus. Põhjendatud on võlausaldajate arusaam, et võlgnik ei ole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, miks ta on selles valdkonnas teeninud võrdlemisi väikest sissetulekut. Võlgniku selgituse järgi on ta sissetulek keskmiselt 600 eurot kuus (III kd tl 22), nt 2016. aasta kontoväljavõtte järgi oli töötasu ülekannete summa vahemikus 350–650 eurot (II kd tl 165– 177). Riikliku statistika andmetel (pub.stat.ee) oli samal ajal ehitusvaldkonna keskmine netotöötasu 901 eurot kuus ehk 50% võlgniku avaldatust kõrgem. Kui võlgnik esitas pankrotiavalduse, siis märkis ta oma kohustuste suuruseks 157 624,14 eurot ja vara väärtuseks 19 174 eurot (I kd tl 1, 13). Ajutisele haldurile ja kohtule avaldas võlgnik hiljem kohustuste suuruseks 173 622,82 eurot (I kd tl 54, 56 ja 85). Käenduslepingutest tulenevavad kohustused moodustasid 59 146,43 eurot, st ca 37,5% kõigist kohustustest (I kd tl 3–4). Võlgniku enda kohustused ja vara väärtus viitavad sellele, et enne pankrotiavalduse esitamist oli tal tegelikult oluliselt suurem sissetulek, kui seda kajastavad tema tuludeklaratsioonid (III kd tl 117–124). Ajutise halduri kogutud andmetel ilmnesid võlgnikul makseraskused aastavahetuse 2007/2008 perioodil (I kd tl 54), aga pankrotiavalduse esitas võlgnik alles 2011. aasta veebruaris. Võlgniku arvelduskonto kreeditkäive ajavahemikul 1. juuli 2008–15. märts 2011 oli 25 666,57 eurot ( = 384 109 / 15,6466 + 1 117,53), st ca 790 eurot kuus (I kd tl 69–70), aga see arv iseloomustab perioodi, mil võlgniku enda kinnituse kohaselt olid tal juba makseraskused. Siiski nähtub sellest, et vahetult enne kohustustest vabastamise menetluse algust oli võlgnikul veel võimalik teenida suuremat sissetulekut kui menetluse ajal. Võlgnik ei ole toonud esile asjaolusid, mis takistasid tal jätkata vähemalt sama suure sissetuleku teenimist, aga samuti pole näha mõistlikku põhjust, miks ei saanud võlgnik kohustustest vabastamise menetlus ajal saavutada sama sissetulekute taset nagu tal oli enne 2007/2008. aastate vahetusele langevat makseraskuste perioodi. Võlgniku selgitused tema tööülesannete kohta (III kd tl 114 pöördel, p-d 2.9 ja 2.11) viitavad sellele, et võlgnik pidanuks teenima pigem keskmisest suuremat töötasu. Kokkuvõtvalt tegutses võlgnik tööandja ülesandel nii varustaja ja logistikuna (tagas, et kõik materjalid ja vajaminevad asjad oleksid alati objektil olemas; transportis tööandja töötajaid, materjale ja vahendeid objektidele), töödejuhatajana (kontrollis ja arvutas objektil olevate töötajate palgad) ning tööandja esindajana (ülesannete puhul, millega tööandja töötajad ei tegele, tuli leida alltöövõtja, kes vastava töö teostab; samuti rentida selliseid töö tegemiseks vajalikke vahendeid, millised tööandjal puuduvad, kuid mida on töö teostamiseks objektil vaja). Võlgniku selgituse järgi oli tal tööandjaga kokku lepitud kindel tööaeg (8 t päevas) ja kindel töötasu. Samas on tööandja teinud võlgnikule 2016. aastal ainult 8 makset selgitusega „töötasu“ erinevates summades (II kd tl 165–177). Aasta varem oli makseid 11, summad samuti erinevad (II kd tl 148–164). Puhkusetasu kummalgi aastal ei makstud, samuti ei arvestatud seda varasematel aastatel (II kd tl 11–14, 40–44). Samal ajal on tööandja ja seda juhtinud võlgniku vend teinud võlgniku kontole kokku 44 ülekannet (10 makset tööandjalt ja 34 vennalt). Tervikuna viitavad käesolevas alapunktis kirjeldatud asjaolud sellele, et võlgniku tööpanuse väärtus oli suurem sellest, mida kajastati ja maksti välja töötasuna. Võlgniku tööandja on äriühing, kelle juhatuse liikmed on võlgniku vend ja usaldusisik (II kd tl 230, III kd tl 22 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul rikub kohtult kohustustest vabastamist taotlev pankrotivõlgnik PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust, kui ta pakub oma kvalifitseeritud tööjõudu kasutusse temaga lähedalt seotud isiku huvides tegutsevale ettevõttele odavamalt, kui seda võiks töö sisu ja üldist turuolukorda arvesse võttes eeldada.
7 (11)
15.2.2 Võlgnik oli pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse ajal Soome Vabariigi õiguse alusel asutatud ja seal tegutseva osaühingu XXX Oy (Soome Vabariigi registrikood XXX) juhatuse liige (III kd tl 147, 148). Üldjuhul on juhatuse liikmel kohustus korraldada ettevõtte tööd ja teha vajalikud toimingud selleks, et ettevõte tegutseks kasumlikult. Ühtlasi on juhatuse liikmel õigus ja tavaliselt ka mõistlik võimalus saada oma töö eest tasu. Jättes sellekohase võimaluse kasutamata, rikub võlgnik PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda tulutoova tegevuse või selle otsimisega. Kohustustest vabastamise menetluse kestel on võlgnik samalt ühingult siiski tasu saanud. Ühingu varasem ärinimi oli AAA Oy (III kd tl 147) ja selle nime all tehti võlgnikule 2014. aasta kontoväljavõtte järgi töötasu ülekandeid kokku summas 2 992,21 eurot (pos 197 ja 235, vt selle kohta ka järgnevas p-d 16.4 ja 16.5). Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikuga, et XXX Oy pole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ajal tegutsenud. Viidatud ühingu müügikäive 2012. aastal oli ca 1,3 miljonit eurot, 2013. aastal 0,4 miljonit eurot ja 2014. aastal 0,2 miljonit eurot ning neil aastatel anti tööd vastavalt 13-le, 4-le ja 2-le töötajale (III kd tl 144). Nagu eelmises lõigus tuvastatud, tegi viidatud äriühing veel 2014. aastal väljamakseid võlgnikule. Eeldatavasti tuli 2016. aastal tegeleda võlgade haldamise ja võimalikele nõuetele vastuvaidlemisega (III kd tl 149). Need asjaolud viitavad sellele, et ühingus oli vähemalt teatav majandustegevus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ajal. Samuti ei ole tõendatud võlgniku väide, et ta oli XXX Oy juhtimisest tegelikult eemale jäänud. Viidatud ühingu kontaktandmetena on endiselt avaldatud võlgniku telefoninumber ja e-posti aadress (III kd tl 144, 147). Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et XXX Oy-l oleks teisi juhatuse liikmeid peale võlgniku, üksnes tema vend on märgitud asendusliikmeks (III kd tl 148). Sisuliselt möönab võlgnik ka ise, et ta on alles nüüd asunud juhatuse liikme staatusest loobuma, aga samas teinud toiminguid viidatud ühingu juhtimisel (III kd tl 174 p 8).
15.3.Maakohus ei andnud hinnangut, kas võlgnikule on ette heidetav see, et võlausaldajatest maksti raha ainult Swedbanki nõude katteks, ka selle puuduse saab määruskaebemenetluses kõrvaldada. Suurem osa võlausaldajatest on tuginenud sellele, et nende nõuded on tervikuna endiselt rahuldamata. Võlgnik omakorda väidab, et maakohtu 24. oktoobri 2011 määruse järgi tuligi tasuda ainult Swedbankile. Ringkonnakohus ei tähelda aga maakohtu viidatud määruses sellekohast juhist, samuti ei nähtu tsiviilasja toimikust, et maakohus oleks kirjeldatud juhise andnud. PankrS § 153 lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud sama seaduse § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 153 lg 4 sätestab, et ulatuses, milles pandiga tagatud nõue on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, rahuldatakse see koos PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetega. See ei kehti juhul, kui pankrotivõlgnik on pantinud oma vara kolmanda isiku võla tagamiseks. Viidatud normidest ei tulene, et võlgniku kohustusest vabastamise menetluses tuleks alati eelistada pandiga tagatud nõuet teistele nõuetele. Siiski ei ole ühe võlausaldaja eelistamine ette heidetav võlgnikule. Sellekohase etteheite saab teha üksnes usaldusisikule. Järelikult ei ole ühe võlausaldaja eelistamine käesoleval juhul kohustustest vabastamata jätmise alus.
15.4.Kohustustest vabastamata jätmise alusena võlgnikule ette heidetav rikkumine peab olema süüline (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 14 teine ja kolmas lõik, samuti vt sarnaselt kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohta
14.novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 11 esimene lõik, ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 10 teine lõik). 8 (11)
Maakohus viitas õigesti VÕS § 104 normidele, aga ei tuvastanud, kas võlgnik pani talle ette heidetava teo toime tahtlikult või hooletusest. Kohustuse tahtliku rikkumise eeldus on õigusvastase tagajärje soovimine, kusjuures õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu 16. septembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-179-09, p 11 teine lõik, ja selles viidatud 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09). Kirjeldatud rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. VÕS § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Ringkonnakohtu hinnangul pani võlgnik eespool p-s 15.2.1 kirjeldatud rikkumise toime tahtlikult, sest leppis tööandjaga kokku suurema väärtusega töö tegemises ja talle väiksema palga maksmises. Sellise kokkuleppe eesmärk oli kahjustada võlausaldajate huve, st näidata võlgniku sissetulekut tema tehtava töö tegelikust väärtusest väiksemana. Osaledes XXX Oy juhtimises ja jättes selle eest töötasu nõudmata, st pannes toime eespool p-s 15.2.2 kirjeldatud rikkumise toimis võlgnik raskelt hooletult, sest jättis kasutamata võimaluse nõuda juhatuse liikme töö eest tasu olukorras, kus ettevõttel oli märkimisväärne müügikäive ja anti tööd mitmele töötajale.
15.5.Võlgnik kahjustas eespool p 15.2 alapunktides 1 ja 2 kirjeldatud rikkumistega võlausaldajate huve. Mõlemal juhul jättis võlgnik (vastavalt tahtlikult või raskest hooletusest) nõudmata tasu oma töö eest, mille tulemusel ei saanud tasu arvel teha võlausaldajatele väljamakseid kohustustest vabastamise menetluse ajal. Seega on täidetud PankrS § 175 lg 2 p 2 eeldused ning eespool p 15.2 alapunktides 1 ja 2 kirjeldatud PankrS § 173 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumiste alusel saab jätta võlgniku kohustustest vabastamata.
16.PankrS § 173 lg 2 kohustab võlgnikku viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Ka selle kohustuse süüline rikkumine võib anda PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi aluse jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kui sellega on kahjustatud võlausaldajate huve. PankrS § 175 lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.
16.1.Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Selleks, et tuvastada võlgniku kohustuse rikkumine PankrS § 173 lg 2 mõttes, peab kohus tuvastama, kas võlgnik rikkus kohustusi ja kas see rikkumine oli süüline. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (VÕS § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi (Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 15).
16.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja võlausaldajatega, et tervikuna nähtub võlgniku arveldusarvete väljavõtetest (II kd tl 98–177), aga ka tema enda sotsiaalmeedia postitustest (III kd tl 72–73), et võlgniku elujärg viimastel aastatel ei ole kooskõlas võlgniku väidetega tema sissetulekute olulise piiratuse kohta. Alates 1. oktoobrist 2011 kuni 2012. aasta lõpuni 9 (11)
laekus võlgniku arvelduskontole 19 120,55 eurot; seejärel 2013. aastal 13 017,28 eurot; 2014. aastal 64 893,36 eurot; 2015. aastal 16 784,32 eurot ja 2016. aasta ca 11 kuu jooksul 19 953,54 eurot (II kd tl 98–177). Võlgniku enda selgituse kohaselt on tööandja andnud tema kasutusse 7-kohalise auto (III kd tl 114 pöördel, p 2.11). Eluliselt pole usutavad võlgniku väited, et sõbrad, sugulased ja vend annavad talle pikema aja vältel laenu. Samuti ei ole võlausaldajate huvide kaitse seisukohalt põhjendatud arusaam, et kohustustest vabastamise menetluse ajal võetud uute laenude tagastamiseks tuleks anda võimalus pankrotimenetluses osalenud võlausaldajate arvel. Kokkuvõtvalt ei ole ringkonnakohtu jaoks veenev võlgniku väide tema eriti raskest majanduslikust olukorrast. Võlgniku käsutuses oli umbes viie aasta pikkuse perioodi vältel vähemalt summa 133 769,05 eurot (vt käesoleva punkti esimene lõik), mis moodustab võlausaldajatele kokku võlgnetavast (241 371,19 eurot, I kd tl 178) 55,4%. Samal ajal oli täitemenetluse seadustiku § 132 järgi arestivaba elatusmiinimum viie aasta kohta (alates 1. oktoobrist 2011) 21 896 eurot (= 2 × 278 + 12 × 129 + 12 × 320 + 12 × 355 + 12 × 390 + 10 × 430), mida ei tulnud PankrS § 173 lg 5 järgi usaldusisikule üle anda. Kui arvata see summa maha võlgniku käsutuses olnud rahast, siis moodustab jääk 111 873,05 eurot ikkagi veel 46,3% võlasummast. Tegelikkuses tegi usaldusisik makseid ühele võlausaldajale summas 3 988 eurot (III kd tl 91 ja 93–106), mis on üksnes 1,7% võlasummast. Võlgniku käsutusse jäi tema arvele laekunud summast 107 885,05 eurot. Selle summa ulatuses otsustas võlgnik teha muid kulutusi või makseid raha usaldusisikule üleandmise asemel. Vastavalt eespool p-s 13.2 viidatule on kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja saada väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Eelmises lõigus märgitud asjaoludel ei vastaks võlgniku kohustustest vabastamine käesoleval juhul sellele eesmärgile.
16.3.Võlgnik ei ole ka olnud järjepidev oma selgitustes. Seoses ülekannetega vennalt avaldas võlgnik 16. veebruari 2017 ärakuulamise protokolli kohaselt: „Vend töötab mul Soomes, tal ei ole Eestis kontot“ (III kd tl 22 pöördel). Määruskaebuses ei tuginenud võlgnik sellele, et protokoll oleks ebaõige, samuti ei juhtinud ta võimalikule ebatäpsusele maakohtu tähelepanu järgmise päeva e-kirjas (III kd tl 24). Alles vastates ringkonnakohtu küsimustele 20. juulil 2017, avaldas võlgnik, et rahalised tehingud vennaga on tingitud vennal pangakaardi puudumisest. Ringkonnakohtu hinnangul saab võlgnikule ette heita ebaselgust rahalistes tehingutes, kui juba ühe sellise tehingu maht ühel juhul (3 200 eurot, II kd tl 167, pos 96) vastab suurusjärgus summale, mida on võlausaldajatele makstud kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul (3 988 eurot, III kd tl 91 ja 93–106, ning teisel juhul (ületab seda ligi 10-kordselt (ca 38 000 eurot, II kd tl 146, pos 693–706). Samuti selgitas võlgnik ärakuulamisel maakohtus, et tas käis Soomes proovitööl ja arvestas saadud tasu võlausaldajatele väljamaksmiseks (III kd tl 22 pöördel). Nüüd on asunud võlgnik väitma, et ta siiski proovitöö eest tasu ei saanud (III kd tl 114, p 2.4). Võlgadest vabastamise menetlust taotlenud võlgnik peab oma sissetulekute osas olema hoolas, et tagada võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Jättes oma tegelikest tuludest selge ülevaate loomata, rikub võlgnik vähemalt hooletusest PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust.
16.4.Ringkonnakohus käsitles eespool p-s 15.2.2 võlgniku osalemist XXX Oy juhatuse töös sissetuleku hankimise võimaluse vaatekohast. Lisaks rikkus võlgnik Soome Vabariigis asutatud ja tegutseva äriühingu juhatuse liikmeks olles PankrS § 91 lg-s 1 sätestatud keeldu, mida ringkonnakohtu hinnangul tuleb samuti lugeda PankrS § 173 lg 2 rikkumiseks. 10 (11)
PankrS § 91 lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust võlgnik ei tohi tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Sellest sättest ei tulene, et pankrotistunud füüsilise isiku ettevõtluskeeld piirduks Eesti Vabariigi territooriumi või Eesti õiguse alusel asutatud äriühingutega. Samuti ei tulene seadusest, et ettevõtluskeeld ei hõlmaks vähese käibega või üldse ilma käibeta äriühinguid. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui on rikkunud süüliselt oma sama seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 2 paneb võlgnikule mh kohustuse teatada kohtule tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid, samuti andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise ja sissetulekute. Tervikuna on viidatud normi loeteluga hõlmatud ka tegutsemine äriühingu juhtorgani liikmena.
16.5.Võlgnikule saab ette heita sellise teabe esitamata jätmist, mille esitamiseks on teda kohustatud. Ringkonnakohus kohustas võlgnikku vastama küsimusele tema seoste kohta XXX Oy, aga võlgnik ei avaldanud, et tal on viidatud ühinguga õigussuhe, mille alusel tehti eespool p-s 15.2.2 tuvastatud väljamaksed 2014. aasta. Seega on võlgnik jätnud kohtu nõutud teabe esitamata ja varjanud oma tulu. Selle tulu jättis võlgnik ka deklareerimata (II kd tl 194– 199). Selline käitumine on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuse tahtlik rikkumine, millega kahjustati võlausaldajate huve, sest vastav rahasumma jäi võlausaldajate vahel jagamata. Järelikult annab ka see alust jätta võlgnik PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi kohustustest vabastamata.
17.Võlgnik taotleb määruskaebuses teise võimalusena kohustustest vabastamise menetluse pikendamist. Võimaluse selleks annab PankrS § 175 lg 51. Viidatud sätte sõnastuse järgi on tegemist kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna võlgnik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult ja raskest hooletusest, siis puudub alus menetluse pikendamiseks.
18.Ringkonnakohus märgib, et menetluslikult ebakorrektne oli maakohtus käsitleda menetlusosalistena Eesti Vabariigi nimel nõuded esitanud asutusi, kellel puudub iseseisev tsiviilkohtumenetlusõigusvõime TsMS § 201 tähenduses. Riik osaleb TsMS § 220 lg 2 kohaselt menetluses nende asutuste kaudu, kelle valitsemisalasse kuulub vastavate nõuete haldamine ja maksmapanemine. Kirjeldatud rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit ega ole vaidlustatud määruse tühistamise alus.
19.Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle rikkumise saab ringkonnakohus samuti kõrvaldada. Kohustustest vabastamise menetluse kulud jäävad vastava avalduse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel võlgniku kanda. Kuna maakohus kulude jaotust ei otsustanud ega sellest tulenevalt ka kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei saa seda teha ringkonnakohtus (TsMS § 174 lg 4).
20.PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.