Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-177-16 Tartu, 8. märts 2017 Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull R. V hagi M. R vastu sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2016/954. Hagi menetlusse võtmisest keeldumine Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13306 R. V määruskaebus Hageja R. V, esindaja vandeadvokaat Eva Tibar Kostja M. R 20. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2016. a määrus ja Harju Maakohtu
5.septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13306. Saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
R. V (hageja) esitas 5. septembril 2016. a Harju Maakohtule hagiavalduse M. R (kostja) vastu sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2016/954. Ühtlasi esitas hageja hagi tagamise avalduse, milles palus täitemenetluse osaliselt peatada. Hagiavalduse kohaselt on hageja tsiviilasjas nr 2-07-20300 tehtud Harju Maakohtu 30. jaanuari 2008. a määruse järgi kohustatud tasuma kostjale iga kuu elatist 115 eurot 4 senti nende alaealise lapse ülalpidamiseks kuni lapse 18-aastaseks saamiseni (s.o kuni 2. veebruarini 2019. a). Hageja maksis elatist perioodil 1. veebruar 2008. a kuni 1. juuli 2010. a. Pärast seda kolis laps hageja juurde ning hageja lõpetas alates 1. augustist 2010. a elatise maksmise. Kostja sõitis 27. septembril 2010. a Ameerika Ühendriikidesse ja hageja kasvatas last üksinda alates 2010. a juulist kuni 6. juunini 2014. a (s.o 47 kuud). Alates 7. juunist 2014. a elab laps kostjaga Ameerika Ühendriikides.
2.Hageja saatis elatise maksmise lõpetamise kohta teate kohtutäiturile. Kohtutäitur esitas kostjale elatise nõude kohta päringu ning kostja kinnitas, et nõuet hageja vastu ei ole. Kohtutäitur lõpetas
19.novembril 2013. a kostja avalduse alusel täitemenetluse. Praeguseks on kostja avalduse alusel algatatud hageja vastu elatise väljamõistmiseks uus täitemenetlus täiteasjas nr 031/2016/954. Hageja leiab, et sundtäitmine on osaliselt lubamatu, kuna kostjal puudub õigus nõuda elatist perioodi 1. juuli 2010. a kuni 6. juuni 2014. a eest.
3.Harju Maakohus keeldus 5. septembri 2016. a määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 alusel. Maakohtu hinnangul ei ole hagis taotletud eesmärgi saavutamine võimalik, sest hageja soovib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega vabaneda jõustunud kohtulahendi alusel tasumisele kuuluva elatise maksmise kohustusest perioodil 1. juuli 2010. a kuni 6. juuni 2014. a. Kohtulahendiga väljamõistetud elatisenõude aluseks olevate asjaolude muutumine ei ole seaduses sätestatud elatist maksma kohustava kohtulahendi täidetavust kõrvaldava asjaoluna. Riigikohus on 13. detsembri 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11 asunud seisukohale, et jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et laste elukoht on muutunud. Hageja ei ole esitanud kohtule hagiavaldust Harju Maakohtu 30. jaanuari 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 207-20300 väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 alusel, st kohtulahendiga väljamõistetud elatise tasumise kohustusest osaliseks vabanemiseks. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule andmeid, et nõue oleks rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu viide TsMS §-le 459 asjakohatu, sest hageja ei soovi jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist tagantjärele ega tulevikus. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude seetõttu, et perioodil 1. juuli 2010. a kuni 6. juuni 2014. a täitis hageja kokkuleppel kostjaga lapse ülalpidamise kohustust vabatahtlikult. Hageja ei pidanud esitama hagi elatisenõude muutmiseks, sest pooled olid kokku leppinud ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis saab tugineda muuhulgas väitele, et võlgnik on täitedokumendis nimetatud kohustuse (osaliselt või täielikult) juba täitnud.
5.Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja hagiavalduse menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. oktoobri 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on arusaamatu määruskaebuse väide, et kuna hageja täitis kokkuleppel kostjaga oma kohustuse vabatahtlikult, ei ole tegemist elatisenõude suuruse vaidlusega, vaid võlgnevuse suuruse vaidlusega. Ringkonnakohus leidis, et sisuliselt vaidleb hageja vastu kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurusele, kuna leiab, et see on mingi perioodi osas põhjendamatu. Seega oli maakohtu viide TsMS §-le 459 asjakohane. Ka muus osas pidas ringkonnakohus maakohtu määrust põhjendatuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud valesti kohaldamata täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 ja kohaldasid alusetult TsMS § 459. Hageja on esitanud vastuväite elatisenõude sundtäitmisele põhjusel, et perioodil 1. juuli 2010. a kuni 6. juuni 2014. a on ta oma kohustuse täitnud. Hageja ei ole esitanud nõuet elatise suuruse vähendamiseks ega suurendamiseks. Muu hulgas märkis hageja, et kostja nõue
võib olla osaliselt aegunud. Seetõttu asusid kohtud hageja hinnangul ekslikult seisukohale, et hageja nõue on sisuliselt perspektiivitu. Lisaks on kohtud rikkunud menetlusõigust.
8.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
10.Kolleegiumi arvates jättis maakohus ekslikult TsMS § 371 lg 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmata. Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1139-13, p 14; 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Praegusel juhul esitas hageja hagi kohtumäärusega kinnitatud elatisekokkuleppe (kohtulahendi) sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel, tuginedes sellele, et on täitedokumendist tuleneva nõude täitnud, sest laps elas vaidlusalusel perioodil täielikult hageja ülalpidamisel ning hageja täitis ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks on TMS § 221 lg 1 esimese lause järgi muu hulgas see, et sundtäidetav nõue on rahuldatud, ei oleks maakohus tohtinud hagiavalduses esitatud asjaolude õigsust eeldades hagi menetlusse võtmisest keelduda. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata, mistõttu tuleb tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus.
11.Kolleegium selgitab, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (vt käesoleva määruse p 14).
12.Praegusel juhul on täitedokumendiks tsiviilasjas nr 2-07-20300 tehtud Harju Maakohtu
30.jaanuari 2008. a määrus, millega kinnitati poolte kokkulepe ning hageja kohustus tasuma kostjale iga kuu elatist 115 eurot 4 senti nende alaealise lapse ülalpidamiseks kuni lapse 18-aastaseks
saamiseni. Hagiavalduse kohaselt elas laps kokkuleppe kinnitamisest kuni 1. juulini 2010. a koos kostjaga. Pärast seda kolis laps hageja juurde ning hageja lõpetas elatise maksmise, kuni laps 7. juunil 2014. a taas kostja juurde kolis. Sellest olid teadlikud nii hageja kui ka kostja, st mõlemad kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe pooled. Järelikult on võimalik, et kohtumäärusest nähtuv elatisenõue on vaidlusaluse perioodi osas rahuldatud, sest hageja ja kostja leppisid kokku (ajutiselt) ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil (vt ka Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13). Alternatiivselt on poolte käitumist võimalik mõista nii, et hageja asendas ülalpidamiskohustuse täitmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 1 järgi elatise maksmise lapse kasvatamises vahetult osalemisega ning kostja kui kokkuleppe teine pool võttis täitmise vastu. Ka sellisel juhul oleks kohtumäärusest nähtuv elatisenõue vaidlusaluse perioodi osas TMS § 221 lg 1 esimese lause mõttes rahuldatud. Lisaks on Riigikohus leidnud, et erandjuhul saab sundtäitmise lubamatuks tunnistada TMS § 221 lg-s 1 nimetamata asjaoludel (Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11).
13.Arvestades eeltoodut, peab maakohus pärast hagi menetlusse võtmise otsustamist tuvastama, kas pooled on leppinud kokku ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil, kui see nähtub Harju Maakohtu 30. jaanuari 2008. a määrusest tsiviilasjas nr 2-07-20300, või on hageja kohustuse täitmise asendanud ja kostja sellega nõustunud. Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed ning vajadusel tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 75 ja VÕS §-st 29. Isegi kui elatisenõuet ei saa vaidlusaluse perioodi osas täidetuks lugeda, peab kohus kontrollima, kas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist võiks õigustada muu erandlik asjaolu.
14.Kolleegium märgib, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei välista asjaolu, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks oleks võinud esitada hagi TsMS § 459 järgi ja nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist korduvate kohustuste osas. Kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Kuna hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamist möödunud perioodi osas, ei oleks tal TsMS § 459 järgse hagi esitamisega võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Lisaks on sellise hagi esitamine elatist maksma kohustatud isiku õigus, mitte kohustus. Seetõttu ei saa elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine välistada hageja õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kui vastavad eeldused on täidetud.
15.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.