Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-118-05 Otsuse kuupäev Tartu, 7. november 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Kohtuasi Aktsiaseltsi Tallinna Küte hagi Vikerlase 13 Korteriühistu vastu 510 176 krooni 8 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/185/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi Tallinna Küte ja Vikerlase 13 Korteriühistu kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 10. oktoober 2005. a. Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver ja kostja esindaja juhatuse liige Nikolai Nikitin. Juures viibis tõlk Lüüli Lomp. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2005. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Aktsiaseltsile Tallinna Küte 17. mail 2005. a tasutud kautsjon 3370 (kolm tuhat kolmsada seitsekümmend) krooni 30 (kolmkümmend) senti ning Vikerlase 13 Korteriühistule 16. mail 2005. a tasutud kautsjon 1731 (üks tuhat seitsesada kolmkümmend üks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Tallinna Küte esitas 22. augustil 2003. a hagi Vikerlase 13 Korteriühistu vastu, paludes kostjalt välja mõista 510 176 krooni 8 senti ning kohtukulud. Hagiavalduse kohaselt on hageja müünud kostjale lepingu alusel soojusenergiat, kuid kostja ei ole selle eest osaliselt tasunud. Poolte suhteid reguleerib Aktsiaseltsi Tallinna Soojus (AS Tallinna Soojus) ja kostja (varasem nimi Korteriühistu Kuramaa 13) vahel 12. septembril 1996. a sõlmitud soojusenergia ostu-müügileping (edaspidi leping). Hageja ja AS-i Tallinna Soojus vahelise
31.
oktoobri 2001. a ettevõtte rendi- ja operaatorlepingu alusel on alates 1. jaanuarist 2002. a antud hagejale üle kõik AS-i Tallinna Soojus õigused ja kohustused. Kostja on jätnud hagejale parandusarvete järgi tasumata 510 176 krooni 8 senti, millest 6. jaanuari 2003. a arve järgi 48 602 krooni 93 senti ja 23. aprilli 2003. a arve järgi 461 573 krooni 15 senti.
6.jaanuari 2003. a arve on esitatud parandusarvena 2001. a detsembri ja 2002. a jaanuari arvetele ning 23. aprilli 2003. a arve parandusarvena 2002. a detsembri kuni 2003. a veebruari arvetele. Kostja soojusenergia tarbimine oli eelnimetatud kuudel kostja esitatud arvestinäitude järgi alla 30% arvestuslikust tarbimisest. Nii oli kostja tarbimine 2001. a detsembris tema esitatud arvestinäidu järgi 476 MWh, arvestuslik tarbimine aga 773,091 MWh, 2002. a jaanuaris arvestinäidu järgi 316 MWh, arvestuslik aga 652,537 MWh ja detsembris arvestinäidu järgi 256 MWh, arvestuslik aga 652 MWh. 2003. a jaanuaris oli kostja soojusenergia tarbimine esitatud arvestinäidu järgi 253 MWh, arvestuslik aga 657 MWh ja veebruaris arvestinäidu järgi 231 MWh, arvestuslik aga 553,9 MWh. Parandusarved esitati lepingu p-de 4.3 ja 5.11 alusel. Lepingu p 5.11 järgi loetakse arvesti järgi saadud soojustarbimine ebareaalseks, kui arvestiga saadud soojuse kogus on 30% väiksem kui arvestuslik
soojakogus, ning hagejal on õigus esitada arvestuslik arve. Lepingu p 4.3 järgi esitatakse arvestuslik arve ostjale, kes on tahtlikult mõjutanud soojusarvesti näitu. Kostja oli soojusmõõtjat tahtlikult mõjutanud näidu vähendamise eesmärgil, paigaldades soojusarvestile vastava seadme. Arvestusliku soojuskoguse arvestamiseks kasutas hageja majandusministri 11. augusti 1997. a käskkirjaga nr 86 heaks kiidetud "Soojusvarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodikat" (edaspidi majandusministeeriumi 1997. a metoodika).
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et parandusarved on esitatud lepingu p-e 5.1 ja 5.4 ning tarbijakaitseseaduse (TKS) § 7 p 7 rikkudes aasta hiljem. Lepingu p 5.1 järgi on soojusenergia tarbimise periood eelneva kuu esimesest kuupäevast kuni viimase kuupäevani eelneval kuul. Lepingu p 5.4 järgi peab hageja arved välja saatma 10 tööpäeva jooksul pärast tarbimisperioodi. Samuti on parandusarvete esitamine vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb kohustuste täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Arvete vormistamine ja kaaskiri ei vasta seaduse nõuetele ning puudub arvestus ja metoodika, millest lähtudes arvestus tehti. Kostja ei ole täiendavat soojusenergiat tarbinud. Vaidlusaluse perioodi eest esitatud soojaarved on tasutud ning täiendavate arvete esitamiseks puudub alus. Pooled ei leppinud kokku majandusministeeriumi 1997. a metoodika kasutamises soojuskoguse arvestamise alusena. Lepingu p 3.1 kohaselt pidi arvestuse aluseks olema majandusministeeriumi
23.märtsi 1993. a määrusega nr 4 kinnitatud "Hoonete soojusvarustuseks vajaliku soojusenergia kulude arvestamise ja jaotamise juhend" (edaspidi majandusministeeriumi 1993. a juhend). Majandusministri 17. juuli 1997. a määrusega nr 26 tunnistati 1993. a juhend kehtetuks, kuid hageja ei teinud kostjale ettepanekut lepingu p 3.1 muutmiseks. 1993. a ja 1997. a metoodikad erinevad oluliselt sisu, eesmärgi ja pretensioonide lahendamise korra poolest. Kehtetu juhendi alusel ei saa ümberarvestusi teha. Hageja on 4. aprilli 2002. a akti koostamisel rikkunud majandusministri 3. novembri 1998. a määrusega nr 33 kinnitatud "Omavoliliselt tarbitud soojusenergia koguse ja maksumuse määramise juhendi" (edaspidi majandusministeeriumi 1998. a juhend) p-de 5-9 nõudeid. Lisaks eemaldati nimetatud akti kohaselt väidetav seade soojusmõõtjalt 4. aprillil 2002. a, mistõttu ei ole akt põhjenduseks täiendava tarbimise kohta 2002. a detsembrist kuni 2003. a veebruarini. Akt on koostatud ka kostja juhatuse teadmata, seega pädeva esindaja osaluseta.
7.märtsil 2003. a Aktsiaseltsi ASWEGA mõõteriistatehases kostja soojusmõõtjale tehtud erakorralise ekspertiisi kohaselt olid soojusarvestid nõutud parameetritega. Hagejal ei ole volitusi kontrollida ise soojusarvesti tehnilisi parameetreid ega teha näitudest järeldusi. Kontroll peab toimuma Eesti Standardiameti kinnitatud "Soojusarvesti SA-94/1 taatlusmetoodika" alusel. Hageja andis vähem soojusenergiat, kui temperatuurigraafik ette nägi. Näidujärgne tarbimine ei ületa vaidlusalusel perioodil arvestuslikku 30%. Lepingu p-d 3.1 ja 5.11 on võimatud tingimused ning seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg 2 alusel tühised.
Korteriühistu funktsioonide hulka ei kuulu soojusenergia müük korteriomanikele, mistõttu ei vastuta ta korteriomanike võlgade eest.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 15. oktoobri 2004. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja nõude katteks 173 146 krooni ja riigilõivuna 10 000 krooni. Lisaks mõistis kohus hagejalt välja postikulud 12 krooni ja kostjalt 6 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et arvesti juures kasutati seadet, millega vähendati arvesti näitu. Lepingu p-de 4.1.4 ja 4.1.5 järgi on see keelatud. Lepingu p 5.11 kohaselt loetakse arvesti näit ebareaalseks, kui jooksva kuu arvesti fikseeritud tarbimine on üle 30% väiksem kui arvestuslikul teel saadud soojakogus. Lepingu p 3.1 järgi määratakse soojusenergia kogus arvestuslikul teel majandusministeeriumi 1993. a juhendi alusel. Kuigi nimetatud juhend on käesoleval ajal kehtetu, ei välista see arvestusliku soojaenergia kindlaksmääramist. Arvestusliku soojakoguse kindlaksmääramisel tugines kohus ekspertide Tiina Metsalu, Lembit Sõmeri ja Pille Kose arvamusele, mille kohaselt on kostja vaidlusalusel perioodil arvestuslikult tarbinud soojusenergiat 2349 MWh, kuid tasunud 1925 MWh eest, millest lähtuvalt on tasumata 173 146 krooni. 2001. a detsembris oli kostja tarbitud arvestuslik soojusenergia kogus 497 MWh, kuid arvesti järgi 332 MWh, 2002. a jaanuaris olid vastavad kogused 403 MWh ja 181 MWh ning detsembris 507 MWh ja 256 MWh. 2003. a jaanuaris olid kogused vastavalt 511 MWh ja 253 MWh ning veebruaris 431 MWh ja 231 MWh. Kuna eksperdiarvamuse kohaselt ületas arvesti fikseeritud ja arvestusliku soojatarbimise vahe kokkulepitud 30% piirmäära, on hageja nõue lepingu p 5.11 alusel ekspertiisiaktis näidatud suuruses põhjendatud. Nõude rahuldamise õiguslikuks aluseks on nii tsiviilkoodeksi (TsK) kui võlaõigusseaduse sätted, kuna võlaperiood ulatub nii võlaõigusseaduse eelsele kui järgsele ajale. Kostja vastuväide, et korteriühistu funktsioonidesse ei kuulu soojusenergia müük korteriomanikele ning vastavate arvelduste korraldamine, ei puutu asjasse, kuna pooltevaheline võlasuhe põhineb lepingul. Parandusarvete vorminõuded või arvete esitamise aeg ei ole olulised, kuna hageja esitas ainult põhivõla nõude, mille alus ja suurus on tõendatud muude tõenditega. Tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 kohaselt on tarbijaks füüsiline isik ning seega ei reguleeri nimetatud seadus poolte võlasuhet.
4.Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui kostja. Hageja palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada. Kostja palus tühistada linnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinn Ringkonnakohus jättis 18. aprilli 2005. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus õigesti, et pooltevahelisest lepingust lähtuvalt oli hagejal soojusenergia müüjana õigus lugeda arvesti fikseeritud soojatarbimine ebareaalseks, kui see on üle 30% väiksem arvestuslikul teel saadud soojakogusest, ning nõuda kostjalt tasumist vastavalt arvestuslikule kogusele. Sama võimalus tulenes lepingust ka siis, kui soojusarvesti funktsioneerimist on tahtlikult mõjutatud.
Asjaolu, et lepingus tugineti arvestusliku meetodi osas majandusministeeriumi 1993. a juhendile, mis on hiljem kaotanud kehtivuse, ei võimalda pidada lepingu vastavaid sätteid kehtetuiks. Kuigi pooled ei ole lepingus viidanud majandusministri 1997. a metoodikale, oli hagejal sellest lähtuvalt alus järeldada, et kostja soojusvarustuse tegelikud kulud olid suuremad, kui arvesti seda näitas. Asjas on tuvastatud, et 4. aprillil 2002. a avastas hageja kostja hallatavast elamust soojusarvesti näidu mõjutamise seadme. Ebaloogiline ning lepingu mõttega vastuolus oleks järeldada, et kuna majandusministeeriumi 1993. a juhend oli selleks ajaks kehtivuse kaotanud, vabaneb kostja vastutusest soojusarvesti funktsioneerimise tahtliku mõjutamise eest (lepingu p-s 4.3 ettenähtud võimalus kohaldada arvestuslikku meetodit). Kohus ei pidanud arvestama soojusenergia omavolilist tarbimist reguleeriva normatiivaktiga, kuna hageja tugines lepingule ega nõua omavolilisest tarbimisest tuleneva võimaliku sanktsiooni kohaldamist. Samas on linnakohus arvesti mõjutamise keelule tuginemisel viidanud lepingu p 4.1.5 kõrval ekslikult ka p-le 4.1.4, mis käsitleb plommide omavolilist eemaldamist, mille üle vaidlust ei olnud. Asjaolu, et hageja pakutud teenuse lõpptarbijaks olid korteriomanikud, ei võimalda käsitleda pooltevahelist lepingulist suhet kostja kaebuses soovitud viisil ega jätta hagi rahuldamata. Korteriühistu põhikirjale antud tõlgendus ei ole kooskõlas ühistu tegevuse sisu ja mõttega. Ühine majandamine hõlmab paljukorterilises elamus ka kommunaalteenuste vahendamist. Kuna lepingu p 3.1 kohaselt tuli soojusenergia koguse arvestuslikul teel määramisel lähtuda majandusministeeriumi 1993. a juhendist, mis vaidlusalusel perioodil enam ei kehtinud, oli põhjendatud, et linnakohus määras ekspertiisi ning lähtus sellest hagi rahuldamisel. Kohtul ei olnud alust rahuldada hageja nõuet, mille arvestuslikuks aluseks oli metoodika, milles pooled kokku leppinud ei olnud. Asjaolu, et ekspert lähtus oma arvestustes samast metoodikast, ei võimalda teha teistsugust järeldust. See, et majandusministeeriumi 1997. a metoodika oli ainuke arvestatav võimalus teha kindlaks reaalselt kulutatud soojusenergia hulka, ei tähenda selle metoodika otsest rakendatavust lepingulises suhtes. Hageja apellatsioonkaebuse väited ekspertiisiakti järelduste ebaõigsuse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest hageja ei ole sellele viidanud esimese astme kohtus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 järgi ei ole poolel õigus tugineda apellatsioonkaebuses uuele asjaolule.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse nii hageja kui kostja.
7.Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses. Kaebuse kohaselt on kohtud põhjendamatult tuginenud soojusenergia koguse kindlaksmääramisel eksperdiarvamusele, mis ei vasta TsMS § 134 tingimustele. Hageja ei tuginenud apellatsioonkaebuses uutele asjaoludele, millele esimese astme kohtus ei ole tähelepanu juhitud. Hageja on linnakohtu istungil vaielnud vastu eksperdiarvamusele ja leidnud, et ekspert on summa arvestamisel teinud mööndusi. Eksperdil ei ole õigust teha muudatusi ministri heakskiidetud metoodikas. Hoone
parenduste ja soojavajaduse vähenemise omavaheline seos ei ole põhjendatud ning eksperdil puudub informatsioon eksperdiarvamuses märgitud tööde tegemise aja ja viisi kohta. Eksperdiarvamuses on lähtutud hoone ehituslikust soojuskoormusest, mitte poolte kokkulepitud soojussõlme passi järgsest soojuskoormusest, mistõttu on eksperdiarvamuses väljendatud arvestuslik soojuskogus väiksem hageja arvutatud kogusest. Nimetatud asjaoludele viitas hageja ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus on TsMS § 330 lg-t 6 rikkudes jätnud apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et lepingu p 5.11 kehtib ja arvestusliku arve esitamine on lepingu järgi õige. Sellest tulenevalt on loogiline järeldada, et lepingus märgitud juhul arvestuslikul alusel arve esitamisel tuleb pooltel järgida kehtivaid õigusakte, s.t majandusministeeriumi 1997. a metoodikat, mis asendab 1993. a juhendit. Samuti kinnitab 1997. a metoodika kasutamise ainuvõimalikkust ekspert. Seega on ringkonnakohus jõudnud asjas tuvastatud asjaoludega vastuolus olevale seisukohale, et majandusministeeriumi 1997. a metoodika ei ole otseselt rakendatav pooltevahelises lepingulises suhtes, vaatamata sellele, et kohus möönab, et arvestusliku arve suuruse arvustamisel aluseks võetud metoodika oli ainus võimalus teha kindlaks hoones reaalselt kulunud soojuse hulk. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et linnakohtul ei olnud alust võtta kostja tarbitud soojuskoguse arvestamise aluseks ekspertiisiakti, kuna ekspertiisiaktiga ei ole tuvastatud hageja esitatud arve vastuolu majandusministeeriumi 1997. a metoodikaga või lepinguga. Eksperdiarvamuses ei ole tuvastatud mitte arvestuslik soojusenergiakogus, vaid reaalne tarbimine elamus. Arvestusliku soojakoguse kindlaksmääramise kord on käsitatav sisuliselt tüüptingimusena, mis on muudetav kahepoolse kokkuleppega. Samas ei saa soojusenergia müüja rakendada lepingut erinevalt seaduses või muus kehtivas normatiivaktis sätestatust. Samuti ei ole otstarbekas selgitada lepingus sätestatud juhtudel arvestuslikku soojakogust välja ekspertiisi abil.
8.Kostja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palus kostja mõista hagejalt välja kostja kohtukulud ning jätta hageja kohtukulud tema enda kanda. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist on ainult lepingulise vastutusega ning et arvesti näidu mõjutamine on tõendatud. Arvesti mõjutamine 2002. a detsembris, 2003. a jaanuaris ja veebruaris on tõendamata, sest hageja eemaldas väidetava mõjutamise seadme 4. aprillil 2002. a. Kohus ei arvestanud, et energiaseaduse (EnS) § 265 lg 2 p 1 järgi loetakse arvesti näidu moonutamine omavoliliseks tarbimiseks ning selle kindlaksmääramisel tuleb kohaldada majandusministeeriumi 1998. a juhendit. Nimetatud juhendi p 15 kohaselt loetakse omavolilise soojusenergia tarbimise arvestusperioodiks perioodi alates tarbija eelmisest kontrollimise päevast kuni omavolilise tarbimise akti koostamise päevani, kuid mitte üle aasta tagasiulatuvalt. Võlgnetava perioodi kohta ei ole koostatud akti, mis tõendaks arvesti mõjutamist ja soojusenergia omavolilist täiendavat tarbimist, seega on hageja nõue tõendamata. 7. märtsil 2003. a erakorraliselt ekspertiisi teinud Aktsiaselts ASWEGA ja Aktsiaselts TEPSO tõendavad, et arvestid demonteeriti korrasolevate plommidega ning
soojusarvestite mõõtevigade väärtused soojusenergia hulga mõõtmisel ei ületanud normdokumentides ettenähtud väärtusi. Hageja poolt 4. aprillil 2002. a koostatud akti hindamisel rikkus ringkonnakohus TsMS § 95 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Hageja ühepoolselt, majandusministeeriumi 1998. a juhendi nõuete ja mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 27 lg 1 rikkumisega koostatud akt ei ole kohaseks tõendiks hagiavalduses väidetava soojusenergia täiendava tarbimise kohta 2001. a detsembris ja 2002. a jaanuaris, kuna selle koostamisel rikuti eelmärgitud õigusaktidega kehtestatud korda. Kostja on seisukohal, et korteriomanikest füüsilised isikud ei pea ilma jääma MTÜS § 27 lg 1 ja TKS § 7 p 7 järgsest õiguskaitsest. Hageja oleks pidanud oma nõuded esitama mõistliku aja jooksul, arvestades, et tarbijateks on füüsilistest isikutest korteriomanikud. Ringkonnakohus ei ole arvestanud kostja väitega, et tegelikkuses ei ole hageja rakendanud majandusministeeriumi 1997. a metoodikat, vaid on ühepoolselt kehtestanud arvestusmeetodi, milles kostjaga kokku lepitud ei ole, rikkudes sellega VÕS § 13 lg-t 1. Metoodika näeb ette hoone projektijärgse soojuskoormuse kasutamise. Lähtudes ekspertide arvutatud arvestusliku soojusenergia tarbimise kogusest, puudub alus lepingu p 5.11 rakendamiseks, kuna tasutud soojusenergia kogus ja ekspertide arvutatud arvestuslik optimaalne soojavajadus ei erine üle 30%.
9.Nii hageja kui kostja vaidlevad vastaspoole kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata.
10.Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja taotles kostjalt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude 24 048 krooni 40 sendi väljamõistmist.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ning esitab kokkuvõtvalt tuvastatud asjaolud ja vaidlusalused küsimused (I), samuti käsitleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (II). Seejärel hindab kolleegium lepingu tõlgendamise võimalusi (III) ja lepingu vastavust õigusaktidele (IV) ning soojusenergia arvestusliku tarbimise küsimusi (V). Lõpetuseks annab kolleegium kokkuvõtlikult juhised asja uueks lahendamiseks (VI). I.
13.Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on õiguslikult identne lepingu sõlminud Korteriühistuga Kuramaa 13. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagejale on läinud üle AS-ile Tallinna Soojus lepingust tulenenud õigused ja kohustused, kuigi õigusjärglust kinnitavaid dokumente asja materjalidest ei nähtu. Seega eeldab kolleegium, et hageja ja kostja on vaidluse lahendamiseks õiged isikud.
14.Hageja nõue on suunatud lepingu järgi kostjale esitatud arvete tasumisele. Hageja esiletoodud asjaolude järgi on tegemist lepingu täitmise nõudega, mille esemeks on soojusenergia müügilepingu järgi soojavõlgnevuse väljamõistmine.
Leping on sõlmitud 6. septembril 1996. a. Arved, mille tasumist nõutakse, on esitatud 6. jaanuaril ja
23.aprillil 2003. a kostja poolt 2001. a detsembris, 2002. a jaanuaris ja detsembris ning 2003. a jaanuaris ja veebruaris tarbitud soojusenergia eest täiendavalt varem esitatud ja tasutud arvetele. Hageja väitel oli kostja tegelik soojatarbimine neil kuudel suurem kostja avaldatust.
15.Hageja põhikohustus on lepingu p 2 järgi kostjale soojusenergia ja termofikatsioonivee müümine, kostja kohustus aga lepingu p 5.6 järgi soojusenergia eest esitatud arvete alusel tasuda. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Kolleegiumi arvates on leping kohustuste püsivuse tõttu ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes. Leping sõlmiti enne 1. juulit 2002. a, kuid vaidlus lepingu täitmise üle puudutab nii sellele eelnevat aega (soojusenergia tarbimine 2001. aasta detsembris ja 2002. aasta jaanuaris) kui ka sellele järgnevat aega (tarbimine 2002. aasta detsembris ning 2003. aasta jaanuaris ja veebruaris). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt tuleb hageja nõuet 2001. a detsembris ja 2002. a jaanuaris tarbitud soojuse eest tasumiseks hinnata tsiviilkoodeksi alusel ning hageja nõuet 2002. detsembris ning 2003. a jaanuaris ja veebruaris tarbitud soojuse eest tasumiseks võlaõigusseaduse alusel. Kohaldatavat seadust ei mõjuta asjaolu, et vaidlusalused arved esitati kostjale kogu vaidlusaluse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. a, kuna kostja kohustused olid tekkinud varem.
16.Nii lepingu p 5.6 kui ka TsK § 242 lg 1 ja VÕS § 208 lg 1 järgi on kostja kohustatud tasuma hagejale tarbitud soojusenergia eest. Hageja nõude rahuldamise eelduseks 2001. a detsembris ja 2002. a jaanuaris tarbitud soojusenergia eest on kehtiva lepingu olemasolu poolte vahel ja maksekohustuse rikkumine kostja poolt (TsK § 249). Maksekohustuse kui kostja lepingulise põhikohustuse primaarse täitmise nõude olemuse tõttu ei saa sellest vabaneda üldjuhul ka oma süü puudumisele tuginedes (TsK § 227). Põhimõtteliselt samasugused on eeldused ka 2002. a. detsembris ning 2003. a jaanuaris ja veebruaris tarbitud soojusenergia eest tasumise nõude rahuldamiseks võlaõigusseaduse järgi. Hinnata tuleb kostja maksekohustuse rikkumist (VÕS § 100). Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja § 103 lg-st 1 ei ole ostjal ostuhinna tasumata jätmise õigustamiseks reeglina võimalik tugineda kohustuse rikkumise vabandatavusele. Eelnevast järeldub, et hageja nõude rahuldamise eeldusena tuleb kindlaks teha, et kostja on maksekohustust rikkunud, s.t kostja ei ole tarbitud soojusenergia eest tasunud. Erinevus hageja nõuete hindamisel tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse alusel tuleneb esmajoones VÕSRS § 12 lgst 1, mille järgi tuleb lepingu seadusele vastavust pärast 1. juulit 2002. a tekkinud õiguste ja kohustuse osas hinnata võlaõigusseaduse alusel.
17.Kohtud on tuvastanud asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: 1) poolte vahel on kehtiv leping soojusenergia müümiseks ning selle alusel on kostja saanud soojusenergiat; 2) kostja on tasunud soojusenergia eest vastavalt soojusarvesti näitudele ning nende alusel esitatud arvetele, vaidlustamata tarbitud soojusenergia ühikhinda; 3) kostja on keeldunud tasumast hageja esitatud täiendavaid arveid väidetava tegeliku tarbimise ja
soojusarvesti näitude vahe järgi; 4) kostja soojusenergia tarbimist mõõtnud soojusarvesti ei olnud defektne ning selle plommid ei olnud eemaldatud (vt ka hageja omaksvõttu linnakohtu tl 119); 5) hageja on eemaldanud soojusarvestilt seadme, mis võimaldas vähendada näitusid.
18.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja milliste ajavahemike eest on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu tarbitud soojusenergia eest suuremas ulatuses kui soojusarvesti näidu järgi ning millest lähtudes tuleb hinnata kostja arvestuslikku soojustarbimist.
19.Oma nõuet esitades tugines hageja esmajoones lepingu p-le 5.11, mille järgi: "Jooksva kuu soojustarbimine arvesti järgi, mis on arvutuslikul (t)eel saadud soojakogusest üle 30% väiksem, loetakse ebareaalseks. Sel juhul on Müüjal õigus esitada arve arvutuslikule soojakogusele kuni ebareaalse näidu põhjuse väljaselgitamiseni ning Ostjal on kohustus see tasuda. Põhjendatuse korral tehakse ümberarvestus." Lepingu p-de 5.1 ja 5.2 järgi toimus pooltevaheline arveldus kostja esitatud soojusarvesti näitude alusel ning arveldusperioodiks oli üks kuu. Ka pooltevahelise praktika järgi esitas hageja kostjale arveid igakuiselt eelmisel kuul tarbitud soojusenergia eest. Hageja väidetud perioodidel on kostja soojatarbimine esitatud soojusarvesti näitude järgi hageja arvates üle 30% väiksem arvestuslikust, mis annab hagejale lepingu p 5.11 järgi õiguse nõuda kostjalt tasumist arvestusliku tarbimise järgi. Samuti on hageja väitnud, et kostja on soojusarvestit näitude vähendamiseks mõjutanud. Vaidluse lahendamisel on keskne küsimus lepingu p 5.11 tõlgendamisest ja tähendusest. II.
20.Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et hageja nõue on esitatud ainuüksi lepingulisel alusel ja hageja ei ole nõudnud soojusenergia omavolilisest tarbimisest tuleneva võimaliku sanktsiooni kohaldamist. Samas leidis ringkonnakohus, et hagejal oli majandusministeeriumi 1997. a metoodikast (st mitte lepingust) lähtudes alus järeldada, et kostja soojusvarustuse tegelikud kulud olid suuremad kui arvesti näidu järgsed. Samuti on kohus tuvastanud, et 4. aprillil 2002. a avastati kostja soojusarvestil selle näidu mõjutamise seade, ja viidanud ka arvesti mõjutamise keeldu ja selle rikkumise tagajärgi reguleerivatele lepingu p-dele 4.1.4 ja 4.3. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milline on kohtu nimetatud järelduste seos hageja nõude rahuldamisega.
21.Õige on ka hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on otsuses leidnud, et hageja sai majandusministeeriumi 1997. a metoodika alusel eeldada, et kostja soojustarbimine on tegelikult arvesti näitudest suurem ja õigustatud on ka ekspertide lähtumine 1997. a metoodikast, kuid kostja tegeliku soojatarbimise arvestamisel ja hageja nõude rahuldamisel 1997. a metoodikast siiski lähtuda ei saa. Seetõttu jääb arusaamatuks ringkonnakohtu seisukoht majandusministeeriumi 1997. a metoodika tähendusest asja lahendamisel.
22.Eelnevast lähtudes on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata ja vastuoluline küsimustes, mis omavad hageja nõude rahuldamisel keskset tähendust. Sellega on rikutud TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (vt nt ka Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 (RT III 2005, 29, 300), 24. märtsi
2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-22-05 (RT III 2005, 12, 124) ja 11. mai 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181)). Kolleegiumi arvates on juba ainuüksi eelnev piisav ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks saatmiseks, kuna apellatsioonikohtu otsuse seisukohad ei ole piisavalt arusaadavad. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nimetatud vastuolud kõrvaldama ning otsust seadusele vastavalt ka põhjendama, muu hulgas andma selge seisukoha apellatsioonkaebuste vastavatele väidetele.
23.Kolleegium märgib samuti, et kuigi ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata, ei nähtu ringkonnakohtu otsusest selgelt, kas kohus nõustub linnakohtu otsuse põhjendustega, nagu tuleneb TsMS § 330 lg-st 5, või millises osas on neid põhjendusi muudetud või täiendatud. See raskendab ringkonnakohtu otsuse mõistmist. III.
24.Alama astme kohtud ei ole kolleegiumi arvates selgitanud asja lahendades välja lepingu p 5.11 tegelikku sisu. Kohtud on lähtunud ainuüksi lepingu p 5.11 tekstist (sellestki vaid osaliselt) ning jätnud sätte analüüsimata koosmõjus lepingu teiste tingimustega, esmajoones p-dega 4.1 ja 4.3, mis reguleerivad soojusenergia arvestamisega seotud kostja kohustusi ja nende rikkumise tagajärgi. Sellest saab järeldada, et kohtud on käsitanud lepingu p 5.11 eraldiseisva sanktsiooninormina, mis võimaldab esitada iseseisvalt nõudeid. Sisuliselt on kohtud mõistnud nimetatud sätet leppetrahvi sarnase eelnevalt kokku lepitud (nn pausaleeritud) kahju hüvitamise nõudena. Kolleegiumi arvates ei ole sätte selline tõlgendamine piisavalt põhjendatud.
25.Lepingu tõlgendamisel peab kohus asja uuel lahendamisel arvestama lepingut kui tervikut. Tähendust ei oma seejuures asjaolu, et hageja tugines üksnes lepingu p 5.11 rikkumisele. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg 1 järgi lähtutakse tehingu tõlgendamisel selle teinud isikute tegelikust tahtest ning sama paragrahvi 3. lõike järgi tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. 1. juulile 2002. a järgnenud perioode puudutava vaidluse osas tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda kehtiva TsÜS §-st 75 ja VÕS §-st 29.
26.Tähelepanuta on ringkonnakohus jätnud ka selle, et leping on sõlmitud tüüptingimustega, nagu väidab kassatsioonkaebuses hageja ise. Sel juhul tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda ka VÕS §-st 39. Selle sätte 1. lõike järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tühisele tüüptingimusele ei või VÕS § 39 lg 2 järgi tõlgendamisega anda sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Eelnev võib aga puudutada vaidlust soojatarbimise üle üksnes perioodidel pärast 1. juulit 2002. a (vt otsuse p-e 15 ja 16).
27.Kolleegiumi arvates on lepingu p 5.11 eesmärk tagada hagejale võimalus arvestusliku soojusenergia eest tasu nõudmiseks juhul, kui mõõturi näidud ei vasta ilmselt tegelikkusele ja seda sõltumata põhjusest. Sisuliselt on selle sättega pandud kostjale n-ö mõõturirisk, st kostja peab tõendama, millisel põhjusel olid mõõturi näidud arvestuslikust tarbimisest üle 30% madalamad. Sisuliselt on ka alama astme kohtud seda lepingu tingimust sarnaselt tõlgendanud.
28.Ringkonnakohus on jätnud aga analüüsimata lepingu p 5.11 teise lause osas �kuni ebareaalse
näidu põhjuse väljaselgitamiseni", samuti kolmanda lause ning hindamata lepingu p-de 4 ja 5.11 omavahelise vahekorra. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see puudus kõrvaldada. Lepingu p 4.1 järgi on soojusenergia ostjal keelatud takistada soojusenergia kokkulepitud arvestust, mh on p 4.1.5 järgi keelatud tahtlikult mõjutada soojusarvesti funktsioneerimist. Lepingu p 4.3 järgi on müüjal selle kohustuse rikkumise korral õigus "teostada soojusenergia koguste ümberarvestus arvestuslikul meetodil alates viimasest kuupäevast millal on müüja poolt fikseeritud soojusarvesti näit". Kolleegiumi arvates on neid sätteid võimalik tõlgendada selliselt, et p 5.11 ei sisalda hagejale iseseisvat nõudealust, vaid reguleerib üksnes p-s 4 nimetatud rikkumiste tõendamiskoormist. Nii loob p-s 5.11 nimetatud olukorra esinemine hagejale eelduse, et kostja on rikkunud mõnd p-s 4 nimetatud kohustust, ja annab aluse arve esitamiseks arvestusliku soojakoguse järgi alates müüja poolt viimase soojusarvesti näidu fikseerimisest (p 4.3) kuni arvesti ebareaalse näidu põhjuse selgumiseni (p 5.11). Lepingut selliselt tõlgendades annaks p 5.11 hagejale aluse väita, et kostja on rikkunud mõnd p-s 4 nimetatud kohustust ja kostjal on tõendamiskoormis, et ta kohustust rikkunud ei ole. Hageja poolt kostjale edastatud soojuse arvestamiseks on pooled primaarselt siiski kokku leppinud soojusenergia mõõtmises arvestiga, mistõttu peab olema põhjendatud, kui energia arvestamisel sellest ei lähtuta. Samuti on hageja ise viidanud lepingu p 4.3 väidetavale rikkumisele kostja poolt. IV.
29.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja väited, et hageja nõuet ei ole õigusaktide järgi võimalik rahuldada. Kohus on jätnud analüüsimata soojusenergiaga varustamist reguleerivad ja muud asjakohased õigusaktid ja nende imperatiivsuse. Esmajoones puudutab see energiaseadust ja majandusministeeriumi 1998. a juhendit. Kohus on a priori lähtunud lepingu p 5.11 kehtivusest ja kohaldatavusest, jättes arvestamata võimaluse, et lepingu p 5.11 võib olla seadusega vastuolu tõttu tühine ja nõude lahendamisel tuleb lähtuda lepingu teistest sätetest ja õigusaktidest. Arvestamata on jäetud eelnimetatud õigusaktide soojusenergia kasutajaid sellega varustajate eest kaitsev iseloom. Seaduse sätete kohaldamata jätmise ainsaks põhjuseks ei saa olla see, et hageja neile ei tuginenud, nagu leidis ringkonnakohus.
30.Vaidlusalusel perioodil reguleeris energiaga varustamist 1. juulini 2003. a kehtinud energiaseadus. Kuigi selles seaduses ei ole selget regulatsiooni energia mõõtmise korraldamise ja sellega seotud riskide kandmise kohta, reguleerib see ometi energia tarbimisega seotud küsimusi. 1. septembrist 2002. a jõustunud EnS § 265 lg 1 järgi pidi kütuse või energia omavolilise tarbimisega või vastavate mõõteriistade näitude moonutamisega tekitatud kahju hüvitama kahju tekitanud isik. Sama paragrahvi
2.lõike järgi oli energia või võrgugaasi omavoliliseks tarbimiseks ka arvestusseadmete rikkumine või näidu moonutamine. Sama paragrahvi 5. lõike järgi kinnitatakse omavoliliselt tarbitud kütuse- ja energiakoguse ning maksumuse määramise juhend majandusministri määrusega. Kuni 1. septembrini 2002. a sisaldus sarnane regulatsioon EnS §-s 30. Seega sisaldus energiaseaduses regulatsioon mõõturite mõjutamisega seonduvate tagajärgede kohta.
31.Majandusministeeriumi 1998. a juhendi p 2 järgi on juhendi täitmine kohustuslik kõigile soojusenergia edastamise, jaotamise või müügiga tegelevatele energia- ja võrguettevõtjatele. Juhendi
p 12 järgi määratakse omavoliliselt tarbitud soojusenergia kogus, arvestades omavolilises tarbimises osalenud soojusenergiat kasutavate seadmete ja süsteemide maksimaalseid soojuskoormusi, nende ööpäevast tarbimisaega ning omavolilise tarbimise perioodi. Juhendi p 15 järgi loetakse omavolilise soojusenergia tarbimise arvestusperioodiks perioodi alates soojusenergia ostu-müügilepingu sõlmimise või tarbija eelmisest kontrollimise päevast kuni omavolilise tarbimise akti koostamise päevani, kuid mitte üle ühe aasta tagasiulatuvalt.
32.Kolleegium märgib, et eelnevaga analoogne regulatsioon sisaldub ka kehtiva kaugkütteseaduse §s 16. Lisaks on selle seaduse § 15 lg 1 järgi selgelt sätestatud, et võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojusekoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab seega vaidluse korral ka tõendama, et tarbija mõjutas mõõturit. Seega on kehtiva õiguse järgi nn mõõturirisk võrguettevõtja kanda ning tema peab tõendama ka selle, et tegelik soojustarbimine on mõõturi näidatust suurem (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 (RT III 2004, 36, 373)). Majandusministeeriumi 1998. a juhendiga sarnane regulatsioon sisaldub ka 1. juulil 2003. a jõustunud majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. juuni 2003. a määruses nr 106 "Omavoliliselt tarbitud soojuse koguse ja selle maksumuse määramise kord", eriti selle §-des 1 ja 4.
33.Ringkonnakohus on lepingu p 5.11 hindamisel jätnud tähelepanuta ka selle, et hageja on nii tuvastatud asjaolude kui hageja enda kassatsioonkaebuse järgi tõenäoliselt turgu valitsev ettevõtja konkurentsiseaduse §-de 13 ja 15 tähenduses. Konkurentsiseaduse § 17 p 1 järgi on turgu valitseval ettevõtjal aga keelatud oma seisundi kuritarvitamine, muu hulgas otsene või kaudne ebaõiglaste ostuvõi müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine.
34.Lepingule ei ole kolleegiumi arvates kohaldatav 15. aprillini 2004. a kehtinud tarbijakaitseseadus. Selle seaduse § 3 p 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kes tarbib kaupu ja teenuseid isiklikeks vajadusteks väljaspool oma majandus- või kutsetegevust. Kuigi kostja kui juriidilisest isikust korteriühistu sisuliselt vaid vahendab korteriomanikele hageja müüdavat soojusenergiat, on ta lepingu järgi siiski soojusenergia ostja ning ainsana vastutav hageja ees lepingu täitmise eest ning seda oma varaga. Füüsilise isikuna käsitletakse tarbijat ka VÕS § 34 järgi.
35.Kui leping on sõlmitud tüüptingimustega (vt otsuse p 26), võivad kostjat kui teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused olla VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. See võib puudutada vaidlust soojatarbimise üle pärast 1. juulit 2002. a (vt otsuse p 15 ja 16). Muu hulgas võivad asjakohased olla VÕS § 42 lg 3 p-d 5 ja 11, mille järgi on keelatud tüüptingimused ebamõistliku hüvitise arvestamise korra ja tõendamiskoormise ebamõistliku jagamise kohta. Kuigi kostja ei ole tarbija, eeldatakse VÕS § 44 järgi ka muul juhul, et VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimused on teist poolt ebamõistlikult kahjustav.
36.Asja uuel lahendamisel tuleb sõltumata lepingu p 5.11 tõlgendusest kindlaks teha, kas hagejal on õigus üksnes lepingule tuginedes eeldada, et kostja tarbib soojusenergiat soojusarvesti näitude järgsest suuremas ulatuses ning kas ja milliseid sanktsioone saab ta kostja suhtes rakendada. Oluline on seejuures hinnata energiaseaduse ja majandusministeeriumi 1998. a juhendi regulatsioonide
ammendavust ja imperatiivsust, samuti lepingu p 5.11 vastavust konkurentsiseadusele ja võlaõigusseaduse tüüptingimuste sätetele. Kui kohus asja uuel lahendamisel leiab, et kostja tegeliku soojatarbimise hindamisel ja selle tõendamisel tuleb lähtuda mitte lepingu p-st 5.11, vaid energiaseadusest ja majandusministeeriumi 1998. a juhendist (aga ka lepingu p-st 4.3), tuleb hinnata, kas kostja omavoliline soojustarbimine on nende nõuete alusel tuvastatud ja kas kostjale esitatud hüvitusnõude saab nende järgi rahuldada.
37.Hageja on väitnud, et näeb soojusenergia ebareaalse tarimise põhjusena soojusarvesti mõjutamist. Kohtud on ka tuvastanud, et selline mõjutamise seade avastati ja kõrvaldati 4. aprillil 2002. a. Hilisemat soojusarvesti mõjutamist ei ole tuvastatud, samuti ei ole tuvastatud, et soojusarvesti oleks olnud defektne või et selle plommid oleks eemaldatud. Sellest tulenevalt nõustub kolleegium kostjaga, et kui asja lahendamisel lähtuda energiaseadusest ja majandusministeeriumi 1998. a juhendist (esmajoones selle p-st 15), on põhjendamatu siduda kostja rikkumine soojusenergia arvestuslikust tarbimisest väiksema tarbimisega pärast seadme eemaldamist. Energiaseadusest ega majandusministeeriumi 1998. a juhendist ei nähtu, et soojusarvesti mõjutamise seadme avastamine annaks alust lugeda ka pärast seadme avastamist tarbitud soojusenergia omavoliliselt tarbituks. Tuvastatud ei ole ka, et hagejal ei olnud hiljem võimalik soojusarvestit kontrollida. Seega peab hilisemalt arvestuslikul alusel soojuse eest tasumise nõudmisel näitama ära ja tõendama ka omavolilise tarbimise. Ainuüksi see, et arvestuslik tarbimine on arvesti järgsest suurem, ei anna õigusaktide järgi alust arvesti järgsest tarbimisest kõrvale kalduda, kui omavolilist tarbimist ei tuvastata.
38.Kostja väidab kassatsioonkaebuses, et hageja 4. aprillil 2002. a koostatud akt soojusarvesti mõjutamise seadme avastamise kohta ei vasta majandusministeeriumi 1998. a juhendi nõuetele ning seda ei ole igakülgselt ja objektiivselt hinnatud. Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3 järgi tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid. Ringkonnakohus ei ole akti kui tõendit hinnates rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Seega nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et soojusarvesti mõjutamise seadme olemasolu ja avastamine 4. aprillil 2002. a on tuvastatud. V.
39.Järgnevalt käsitleb kolleegium õiguslikke tagajärgi, mis kaasnevad soojusenergia omavolilise tarbimisega soojusarvesti mõjutamise abil, eeldusel, et asja uuel lahendamisel leitakse, et hagejal on õigus lähtuda kostjale edastatud soojusenergia arvestuslikust kogusest.
40.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja ei võinud esitada täiendavaid arveid aastase hilinemisega. Hageja viidatud lepingu p-des 5.1 ja 5.4 ettenähtud kokkulepped arveldusperioodi ja arvete esitamise tähtaja kohta on ette nähtud jooksva ja korralise arvelduse jaoks, mille aluseks on hagejale kostja poolt soojusarvesti näitude teatamine lepingu p 5.2 järgi. Müügilepingu järgse ostuhinna tasumise nõude aegumise või lõppemise õiguslikule alusele ei ole kostja tuginenud.
41.Nii lepingu p 4.3 kui 5.11 järgi on hagejale antud õigus nõuda soojusenergia eest tasumist soojusarvesti andmete asemel arvestusliku metoodika järgi. Sama põhimõte tuleneb ka majandusministri 1998. a juhendi p-st 12. Hageja väitel on ta lähtunud nõude esitamisel
majandusministeeriumi 1997. a metoodikast. Lepingu p 3.1 järgi lähtutakse soojusenergia arvestuslikul määramisel majandusministeeriumi 1993. a juhendist. Kohtud on leidnud, et 1993. a juhendile ei saa asja lahendamisel tugineda, kuna see on kehtivuse kaotanud. 1997. a metoodika kohaldatavuse osas ei ole kohtud selget seisukohta võtnud (vt otsuse p 21).
42.Majandusministeeriumi 1993. a juhend (RTL 1993, 5/6, 91; 1994, 27, 922; 1994, 28, 947) sisaldas juhiseid, millest lähtudes saab arvestuslikult kindlaks määrata hoonete soojatarbimise, ning juhendi eessõna järgi oli see mõeldud kasutamiseks soojusenergia arvestamiseks arvesteid mitteomavate tarbijatega. Juhend tunnistati kehtetuks majandusministri 17. juuli 1997. a määrusega nr 26 (RTL 1997, 113, 663). Kolleegium käsitab nimetatud juhendit esmajoones tüüptingimustena, mida soojusenergia müüjad said kasutada müüdava soojusenergia koguse määramiseks, et üldse mingil ühtsel alusel arveldada.
43.Majandusministeeriumi 1997. a metoodika (RTL 1997, 137, 5189) on samuti käsitatav esmajoones tüüptingimustena, kuna see on kehtestatud vastava volitusnormita majandusministri käskkirjaga ja ka metoodikast endast nähtub et see on soovituslik kohalikele omavalitsustele (metoodika p 1.1), kes saavad sellest lähtudes kehtestada oma territooriumitel soojusvarustuse kulude arvestuse, jaotuse ja tarbitud soojusenergia eest arveldamise korra. Kolleegiumil ei ole aga alust mitte nõustuda ringkonnakohtuga selles, et 1997. a metoodika on käesoleval ajal praktikas ainus arvestatav võimalus teha kindlaks reaalselt kulutatud soojusenergia hulka. Sellest metoodikast on lähtunud ka ekspert.
44.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, nagu välistaks ainuüksi 1993. a juhendi, mille kohaldamise leppisid pooled kokku lepingu p-s 3.1, kehtetuks tunnistamine selle kohaldamise pooltevahelise lepingulise vaidluse lahendamisel. Kuna tegemist on esmajoones lepingus viidatud tüüptingimustega, võib neid poolte kokkuleppel kohaldada ka siis, kui seda ette näinud määrus on kehtetuks tunnistatud.
45.Kolleegiumi arvates saab ja tuleb, lähtudes muu hulgas VÕS § 25 lg-st 2 ja § 27 lg-st 2, asja lahendamisel järgmistel põhjustel juhinduda siiski 1997. a metoodikast. Nii hageja kui kostja on seisukohal, et arvestusliku soojakoguse hindamisel ei tule kohaldada 1993. a metoodikat. Samas on nii lepingu kui majandusministeeriumi 1998. a juhendi järgi võimalus kohaldada kostja tarbitud soojusenergia arvestamiseks arvestuslikku metoodikat. Seega peab olema võimalik arvestusliku metoodika kohaldamine, kuna tarbitud soojakoguse määramine muul viisil lisaks soojusarvestile ei ole võimalik. 1997. a metoodika on Eesti praktikas ringkonnakohtu otsuse järgi ainsana rakendatav. Hageja taotleb 1997. a metoodika kohaldamist ning kostja vaidlustab seda ainuüksi põhjusel, et sellele ei olnud lepingus viidatud. Lisaks on 1997. a metoodika 1993. a omast tõenäoliselt täpsem.
46.Samas märgib kohus, et kuna metoodika on üksnes soovitusliku tähendusega, ei ole see pooltele ega kohtule siduv. Kui kohus leiab, et arvestusliku soojustarbimise õigemaks kindlakstegemiseks tuleb mingist metoodikas ette nähtud lähtekohast või põhimõttest kõrvale kalduda, on see lubatud, kuid seda tuleb otsuses ka põhjendada. Esmajoones saab kohus seejuures tugineda vastava ala
asjatundjate arvamusele.
47.Eelneva põhjal nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kostja arvestusliku soojatarbimise hindamisel saab lähtuda asjas korraldatud ekspertiisist. Kolleegium ei saa TsMS § 353 lg-st 3 lähtudes sisuliselt hinnata eksperdiarvamuses sisalduvaid järeldusi ega kontrollida ekspertiisi vastavust majandusministeeriumi 1997. a metoodikale, kuna tegemist ei ole õigusaktiga.
48.Küll nõustub kolleegium hagejaga selles, et ringkonnakohus on alusetult jätnud vastamata tema apellatsioonkaebuse väidetele ekspertiisiakti minetuste ja lähteandmete ebaõigsuse kohta. Seda on ringkonnakohus põhjendanud asjaoluga, et hageja ei ole neile tuginenud esimese astme kohtus. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja sai ekspertiisile vastuväiteid esitada alles pärast eksperdiarvamuse koostamist. 30. septembri 2004. a linnakohtu istungi protokolli järgi (linnakohtu tl 189) on hageja esitanud istungil väite, et ekspert on teinud hageja nõude aluseks olnud metoodikaga võrreldes mööndusi, muu hulgas arvestanud parendusi elamu soojusjuhitavuse parandamiseks ja lähtunud hoone projektijärgsest soojuskoormusest, kuigi tegelikult tulnuks lähtuda lepingus kokku lepitud ja soojussõlme passis väljendatud soojuskoormusest. Mõlemad väited sisalduvad ka hageja apellatsioonkaebuses. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele ekspertiisiakti ebaõigsuse kohta vastama.
49.Eelnevast ei tulene aga, et kohus peaks hageja nõude lahendamisel lähtuma ainuüksi ekspertiisiaktist ja lugema tegeliku soojatarbimise mõõturist erinevalt tõendatuks ka nende ajavahemike puhul, kus soojuse omavolilist tarbimist ei ole tuvastatud. Hageja nõude rahuldamine sõltub esmajoones sellest, kas ja milliste perioodide eest leiab kohus olevat põhjendatud lepingu ja õigusaktide alusel kõrvale kalduda soojusarvesti näitudest tarbitud soojusenergia arvestamiseks.
50.Kostja on esitanud ka väite, et ekspertiisiakti järgi määratud soojustarbimise puhul ei erinenud kostja soojatarbimine ühegi vaidlusaluse perioodi eest arvesti näitudest rohkem kui 30% ulatuses, mis andnuks hagejale alust lepingu p 5.11 rakendamiseks. Sama väite esitas kostja apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus jättis sellele vastamata. Hinnates mõõdikujärgse ja arvestusliku tarbimise erinevust, ei ole kohtud selgitanud, millistest näitudest üldse lähtuda tuleb. Hagiavalduses ja linnakohtu otsuses toodud näidud erinevad märkimisväärselt. Tuleb kindlaks teha, millistest näitudest on lepingu p 5.11 järgi 30% hindamisel ikkagi lähtutud ja miks (vt ka ekspertiisiakti, linnakohtu tl-d 149-151). VI.
51.Kokkuvõtvalt tuleb asja uuel lahendamisel esmalt tõlgendada lepingut, eriti selle p 5.11 kogu lepingu kontekstis, ning hinnata selle vastavust seadusele. Kui kohus leiab, et lepingu p 5.11 seadusele ei vasta, tuleb hinnata, kas seadusevastasus toob kaasa sätte tühisuse. Hinnata tuleb ka seda, milline on soojusarvesti mõjutamise seadme avastamise õiguslik tähendus. Eelneva põhjal saab kohus otsustada, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt soojusenergia eest tasumist arvestuslikus suuruses. Seejuures peab ringkonnakohus vastama ka poolte apellatsioonkaebuste põhjendustele, muu hulgas hageja väidetele ekspertiisi minetuste ja ekslike lähteandmete kohta ning kostja väidetele, et arvestijärgne tarbimine ei olnud 30% väiksem arvestuslikust.
52.Poolte taotlused kohtukulude väljamõistmiseks lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. J. Luik, V. Kõve, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.