Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-38-05 Otsuse kuupäev Tartu, 11. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Raigo Kalamehe ja Merike Kalamehe hagi Helle Toomi vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 22-387/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Helle Toomi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11. aprill 2005. a Istungil osalenud isikud Hagejad Raigo Kalamees ja Merike Kalamees. Kostja Helle Toomi esindaja vandeadvokaat V. Viilol. Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2004. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 28. septembri 2004. a otsus R. Kalamehe ja M. Kalamehe hagis H. Toomi vastu varalise kahju hüvitamiseks, ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta ülejäänud osas Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2004. a otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada A. Viilolile 7. jaanuaril 2005. a Helle Toomi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 775 (seitsesada seitsekümmend viis) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.30. jaanuaril 2004. a esitasid R. Kalamees ja M. Kalamees Tartu Maakohtule hagi H. Toomi vastu, milles palusid kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 77 482 krooni 65 senti ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt toimus 13. oktoobril 2003. a hagejate elukohas xxxxxx xxxxxx xx x-xx asuvas korteris elamu keskküttesüsteemi plaanilise surveproovi läbiviimise ajal veeavarii hagejate korteri peal asuvas kostjale kuuluvas korteris nr xx, mille käigus valgus kostja korteris katki läinud küttesüsteemi torustikust vesi hagejate korterisse. Vesi kahjustas hagejate vallasvara ja muutis korteri ajutiselt elamiskõlbmatuks. Hagejad olid sunnitud korteri remondi ajaks hankima teise eluruumi ning tegid selleks olulisi kulutusi. Kostjat ei olnud surveproovi läbiviimise ajal kodus, kuigi korteriühistu raamatupidaja oli talle telefoni teel teatanud surveproovist ning kostja oli lubanud kohal olla. Veeavariist teavitati koheselt kostja esindajat, kes lubas lekked kõrvaldada. Järgmisel päeval läbiviidud teise surveproovi käigus kordus veeavarii. Kostja esindaja tõrjus surveproovi läbiviivad töömehed kostja korterist välja. R. Kalamehel õnnestus hiljem pääseda kostja korterisse koos kindlustusandja esindajaga. Korteris oli näha, et küttesüsteemi torusid oli püütud oskamatult sulgeda. Torude otsad olid kokkumuljutud ja ülekeevitatud. Ilmselt olid torud saanud ka külmakahjustusi. Kostja ei elanud korteris. Hagejad ei teadnud, et kostja korteris ei olnud küttesüsteemi.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et ta ei ole süüdi veeavariide toimumises. Vastuväidete kohaselt ei ole keskküttetorustikus kunagi vett sees olnud ning sellepärast ei saanud torustik olla ka
külmast kahjustatud. Maja vastuvõtmisel ei olnud keskkütet korteritesse veetud. Korteritesse olid veetud üksnes korruseid läbivad keskküttesüsteemi püstikud, mis olid suletud keldris asetsevate kraanidega. Seega anti igale korteriomanikule võimalus keskküttesüsteem oma korteris ise välja ehitada. Hagejad oleksid pidanud enne oma korteris keskkütteradiaatorite paigaldamist 2003. aastal kontrollima kostja korterisse ulatuvate kesküttesüsteemi püstikute veepidavust. Hagejad teadsid, et kostja korteris on keskküttesüsteem välja ehitamata ja seetõttu oleksid nad pidanud paigaldama avariikraanid. Kostja ostis korteri ilma küttesüsteemita ja soovis sinna elama asumisel paigaldada elektrikütte.
3.Tartu Maakohus rahuldas 28. septembri 2004. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja varalise kahju eest hüvitise 77 482 krooni 65 senti. Maakohus jättis täielikult rahuldamata mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1 järgi korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Sama seaduse § 1045 lg 1 p 5 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Hagejatele tekitati otsene varaline kahju, mis väljendub korteri remondiks vajalikes kulutustes. Nad on esitanud kahju olemasolu ja suurust kinnitavad tõendid. Samuti on tõendatud põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel. Kostja ei ole tõendanud kahju tekitamise õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Seega kostja süüd eeldatakse. Tunnistaja Ü. Kruusi ütlustega on tõendatud, et ka enne korteri müüki hagejatele toimus kostja korteris veeavarii. Kostja ise ja tunnistajad Ü. Kruus, V. Laaneste ja R. Lepik on kinnitanud, et majas oli keskküte sees ning korteriomanikud maksid üldkeskkütte eest. Kostja võttis omaks asjaolu, et korter oli kütmata ja välja ehitamata. Samuti oli ta teadlik surveproovi läbiviimisest. Seega ei ole kostja täitnud KOS §-st 11 tulenevat kohustust hoida oma korter korras ega teinud midagi edasiste avariide ärahoidmiseks. Maakohus leidis, et VÕS § 134 lg 4 mõtte kohaselt ei anna kahju tekitamisega põhjustatud stress ja moraalsed üleelamised alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks. Viidatud sätte järgi hüvitatakse mittevaraline kahju erandlikel asjaoludel. Hagejad ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.
4.Kostja esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja hüvitis varalise kahju eest. Tühistatud osas palus kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 8. detsembri 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas õigesti KOS § 11 ja võlaõigusseaduse sätteid. Tõendatud on kahju suurus ja kostja pole seda vaidlustanud. Asjaolust, et korteris asuvad keskküttesüsteemi püstikud ei kuulu korteriomandi reaalosa hulka, ei tulene, et kostja kui korteri valdaja ei vastuta nende korrasoleku eest. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei täitnud KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust ega kasutanud korteri reaalosa ja korteris asuvat kaasomandi eset selliselt, mis välistaks teistele korteriomanikele kahju tekitamise. Kostja ebapiisav tegutsemine korteriomandi valdamisel ületas omandi tavakasutusest tekkivad mõjud ning see põhjustas varalise kahju hagejate omandile. Järelikult esineb põhjuslik seos kostja tegevusetuse ja hagejatel tekkinud kahju vahel. Kostja ei ole tõendanud, et esinevad KOS § 11 lg-s 3 sätestatud vastutusest vabanemise alused. Kõik kahju põhjustanud asjaolud olid kostja mõjusfääris ja ta sai neid mõjutada selliselt, et kahju ei oleks tekkinud. Ebaõige on kostja väide, et tekkinud kahju eest peaks vastutama korteriühistu, kes viis läbi surveproovi. Korteriühistu oli teavitanud korteriomanikke surveproovi läbiviimisest. Korteriühistu põhikirjast ega korteriomandiseadusest ei tulene, et korteriühistu peaks vastutama korteriomaniku poolt oma kohustuste täitmata jätmisega põhjustatud kahju eest. Tõendamata on kostja väited, et surveproov viidi läbi asjatundmatult ning siibrid oleks saanud
13.oktoobril 2003. a sulgeda kiiremini kui 4�5 minutiga. Kostja väide, et hagejad oleksid pidanud enda korterisse radiaatoreid paigaldades panema avariikraani, mis eraldaks küttesüsteemi alumise ja ülemise korteri vahel, ei tugine seadusele. Hagejad on täitnud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud korteriomaniku kohustused ning nende tegevus ei ole põhjuslikus seoses kostja korteris toimunud keskküttetorude lekkimisega. Kuna kostja põhjustas ebapiisava tegevusega enda korteri valdamisel ja kasutamisel hagejate omandile kahju, siis on tema tegevus õigusvastane. Kostja ei ole tõendanud, et esinevad VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud teo õigusvastasust välistavad asjaolud. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju tekitanud isiku süüd. Õigusvastaselt kahju tekitanud isiku vastutusele võtmiseks piisab juba sellest, et ta on olnud hooletu. Võlaõigusseaduse § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei olnud hooletu. Hoolsusnormide rikkumine korteriomandi valdamisel ja kasutamisel väljendub kostja poolt KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste ebapiisavas järgimises, mida oleks temalt konkreetses olukorras mõistlik nõuda.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused varalise kahju hüvitamise nõuet rahuldavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi varalise kahju hüvitamise nõudes täielikult rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu ja kohaldas ebaõigesti KOS § 11 lg 1 p 1. Kostja pole korteri valdamisel ja kasutamisel õigusvastaselt käitunud ning teda ei saa süüdistada kahju tekitamises. Kuna kostja korteriomanikuna pole oma kohustusi rikkunud, ei tulnud kohaldada ka KOS § 11 lg-t 3. Asjas ei omagi tähtsust, kas kostja täitis viidatud seaduse § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust ja hoidis korras korteriomandi reaalosaks mitteolevad keskküttesüsteemi püstikud, kuna see ei olnud kahju tekkimise põhjuseks. Samuti ei omanud õiguslikku tähendust see, kas kostja oli surveproovi ajal kodus või mitte. Kostja korteris ei
olnud küttesüsteemi välja ehitatud ning korterisse sisseveetud keskküttesüsteemi püstikute otsad olid kinni keevitatud. Kohtud järeldasid ebaõigesti, et hagejate ja kostja korteris oli keskküttesüsteem välja ehitatud. Tunnistajad kinnitasid vaid asjaolu, et elamu koridorides oli keskküte (mitte korterites) ja nad tasusid üldkeskkütte eest. Samuti hindas ringkonnakohus ebaõigesti tunnistaja Ü. Kruusi ütlusi, kui leidis, et kostja oli teadlik tema korteris olevate keskküttesüsteemi püstikute seisundist. Kahju tekkis sellest, et hagejad ehitasid kostja teadmata enda korteris küttesüsteemi välja ning seetõttu purunes surveproovi tagajärjel ekspluatatsioonis mitteoleva keskküttesüsteemi püstiku otsa keevis. Hagejad ehitasid keskküttesüsteemi välja ebaseaduslikult, sest tehnosüsteeme muudeti ehitusseaduse ja korteriühistu põhikirja nõudeid rikkudes. Vastutus seadusevastaselt väljaehitatud keskküttesüsteemi võimalike kahjulike tagajärgede eest lasub seega hagejatel endil, aga ka korteriühistul. Kostja ei vastuta korteriomandi reaalosaks mitteolevate keskküttesüsteemi püstikute korrasoleku ja kvaliteedi eest, mis ei olnud ekspluatatsiooni võetud. Küttesüsteem ei kuulu kostjale kuuluva korteri reaalosa hulka ja kohustus küttesüsteem korras hoida oli korteriühistul. Ringkonnakohus jättis sellele apellatsioonkaebuse väitele vastamata. Korteriühistu oli teadlik, et kostja korteris oli keskküttesüsteem välja ehitamata. Ringkonnakohus jättis analüüsimata ka selle apellatsioonkaebuse väite, et varasemalt ei oldud majas läbi viidud surveproove.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidlesid hagejad sellele vastu ja pidasid ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.
8.Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hagejad kirjalikus vastuses esitatud vastuväidete juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 227 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 228 esimene lause sätestab, et otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS § 330 lõige 6 kohustab ringkonnakohut vastama apellatsioonkaebuse kõikidele põhjendustele. Ringkonnakohtu otsus ei vasta kohtuotsuse sisule esitatavatele nõuetele. TsMS §-s 228 sätestatud kohtu kohustus otsustada õiguse kohaldamise üle tähendab seda, et sõltumata poolte esitatud õiguslikest seisukohtadest peab kohus hageja nõude ja kostja vastuväidete kvalifitseerimisel andma hinnangu kõikidele asja lahendamisel tähtsust omavatele asjaoludele, s.o kas tuvastama nende esinemise või puudumise. Selle kohustuse järgimisele aitab kaasa ka TsMS § 171 lg-s 1 sätestatud kohtu kohustus tagada protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus ning kõrvaldada kohtulikust arutamisest kõik, mis ei puutu läbivaadatavasse asjasse.
Ringkonnakohus on nõustunud hagejate etteheidetega kostjale, et viimane rikkus KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustusi. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsustest ei nähtu samas, milline rikkumine ja kuidas oli põhjuslikus seoses hagejatel tekkinud kahjuga ja kas rikkumised olid vabandatavad.
10.KOS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 ps 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata. KOS § 11 lg 3 teine lause sätestab, et kui kohustuste täitmist takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist. Seega on korteriomaniku kohustust hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest reguleeritud erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena muid sätteid. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel kohaldatakse (nagu kahju hüvitamise kõikidel muudel juhtudelgi) VÕS-i 7. peatüki sätteid. Omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses.
11.Ringkonnakohus ei ole märkinud ega põhjendanud, miks oli KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste täitmiseks vajalik kostja kohalolek oma korteris surveproovide ajal. Vastates apellatsioonkaebuse väidetele, oleks ringkonnakohus põhjusliku seose analüüsimisel pidanud muuhulgas leidma vastuse küsimusele, kas kostja kohalolek oma korteris surveproovide ajal oleks võinud ära hoida vee valgumise hagejate korterisse või vähendanud hagejate korterisse valgunud vee hulka ning kas väiksema veehulga puhul oleks hagejate kahju olnud väiksem. Igal juhul oleks ringkonnakohus pidanud andma hinnangu kostja vastuväitele, millega ta õigustas enda eemalolekut oma korterist surveproovide ajal.
12.Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et hagis esitatud asjaolude kohaselt tekkis hagejatel kahju kahe järjestikuse surveproovi käigus (13. oktoobril ja 14. oktoobril 2003. a). Sellest tulenevalt pidanuks ringkonnakohus KOS § 11 lg 1 p 1 väidetavat rikkumist kostja poolt, vabandatavust KOS § 11 lg 3 järgi ja põhjuslikku seost hindama kummagi hagejat kahjustanud teo osas eraldi. Kohtuotsuste põhjendustest ei selgu, mis sai hageja nõudest hüvitada talle korteri kasutuse ärajäämisest tekkinud kulud.
13.Ringkonnakohus tegi ebaõige järelduse, et kostja vastutab ainuisikuliselt KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevalt korteriomandi reaalosa hulka mittekuuluvate keskküttesüsteemi püstikute korrasoleku eest. Korteriomand on KOS § 1 lg 1 järgi omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Kaasomandi esemeks on KOS § 1 lg 2 tähenduses
maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Korteriomandi eseme reaalosa mõiste sätestab KOS § 2 lg 1 ning sama sätte lg 2 järgi ei kuulu korteriomandi reaalosa hulka ehitis ja selle osad ega ehitise püsimiseks või ohutuse tagamiseks või korteriomanike ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, ka siis, kui need asuvad korteriomandi eseme reaalosa piires. Eeltoodud sätetest tuleneb, et elamusisese küttesüsteemi püstikud on korteriomanike kaasomandis. Korteriomanikud valdavad ja kasutavad kaasomanikena asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 järgi keskküttesüsteemi püstikuid ühiselt ning vastutavad ühiselt ka nende korrasoleku eest. AÕS § 75 lg 1 sätestab, et kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi.
14.Ringkonnakohus on tuginenud kostja vastutust põhistades sellele, et kostja oli teadlik korteris asuvatest küttesüsteemi püstikutest, kuid ei võtnud olukorra parandamiseks midagi ette. Kostja korteri omanikuna ei vastuta ainuisikuliselt küttesüsteemi püstikute korrasoleku eest (vt käesoleva otsuse p 13). Kohtud ei põhjendanud, et KOS § 11 lg 1 p 1 hõlmab endas kohustust teavitada teisi korteriomanikke küttesüsteemi püstikute halvast seisukorrast tekkinud ohust. Kui kostjal selline kohustus oli, siis sellise kohustuse rikkumise tuvastamiseks on vaja kindlaks teha, missugune oli küttesüsteemi püstikute olukord enne veeavariisid (kas oli oht ja milles see seisnes).
15.Kohtute poolt tunnistaja H. Kruusi ütluste alusel tõendatuks loetud asjaolu, et kostja korteris oli varem ka olnud veeavarii, on ebamäärane. Ei esimese astme kohtu ega ringkonnakohtu otsustest ei selgu, missugustest veetorudest tunnistaja rääkis (kas küttesüsteemi- või tarbeveetorudest) ja mis oli tookordse lekke põhjus. Ringkonnakohtu otsustest ei selgu, kuidas oli kostja korteri kütmata või välja ehitamata jätmine põhjuslikus seoses hagejate kahjuga.
16.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et samas pidid ka hagejad hea usu põhimõttest tulenevalt omalt poolt tegema kõik mõistliku, et neile kahju ei tekiks. Sealhulgas oleksid nad pidanud arvestama sellega, et küttesüsteemi surveproovi eesmärgiks ongi küttesüsteemi võimalike lekete avastamine. Seega pidid nad ette nägema, et surveproovi käigus on lekked võimalikud ja et lekete esinemise korral võivad teatud kahjustused olla paratamatud. Enne surveproovi oli mõistlik kogu küttesüsteem üle vaadata ja silmaga nähtavad puudused enne surveproovi kõrvaldada. Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja vastuväited selle kohta, et surveproovi ei oleks tohtinud üldse teha, sest maja küttesüsteemi ei oldud kehtestatud korras vastu võetud. Võlaõigusseaduse § 139 lg 1 sätestab, et juhul, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 2 sätestab, et sama paragrahvi esimest lõiget kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud
isikult võis seda mõistlikult oodata. Kolleegium selgitab, et VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei hinnata seda, kas kannatanu oli hooletu või mitte, s.t et kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu polnud süüdi kahju tekkimises. VÕS § 140 lg 1 võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.
17.Hagejad väitsid, et kostja ei lubanud pärast 13. oktoobril 2003. a toimunud veeavariid korteriühistu töömehi küttesüsteemi lekkinud püstikut parandama ning 14. oktoobril 2003. a läbiviidud surveproovi käigus kordus veeavarii uuesti. Ringkonnakohus ei selgitanud välja, kas teise veeavarii põhjuseks oli kostja poolt KOS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustuse rikkumine ja kas esinevad kõik kostja vastutuse alused. KOS § 11 lg 1 p 3 kohaselt peab korteriomanik võimaldama korteriomandi reaalosa kasutada teistel isikutel, kui see on vajalik kaasomandi eseme korrashoiuks ning seeläbi tekkinud kahju tuleb omanikule hüvitada. Samas, kui kostja nimetatud kohustust rikkus, tuleb anda hea usu põhimõttest tulenevalt hinnang ka hagejate käitumisele. Kui hagejad ei olnud veendunud küttesüsteemi püstikute korrasolekus kostja korteris, ei oleks nad mõistlikult võttes pidanud andma nõusolekut uueks surveprooviks.
18.Kolleegium jääb varasemas lahendis (14. juuni 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-76-04 (RT III 2004, 19, 220)) avaldatud seisukohtade juurde, millest tulenevalt on korteriühistu üheks seadusest tulenevaks ülesandeks korteriomanike ühise omandi hooldamine, sh ka elamu tehnosüsteemide korrashoidmine. Seega on iseenesest õige kassaatori väide, et hagejatele kahju tekitamise eest võib vastutada ka korteriühistu. Korteriühistu vastutus ei välista aga omi kohustusi rikkunud korteriomanike vastutust teise korteriomaniku vara kahjustamise eest. Sellisel juhul on korteriühistu jt vastutavate isikute vastutus solidaarne (vt VÕS § 137 lg-t 1).
19.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma põhjendatud hinnangu, kas esinevad kõik alused kostja vastutusele võtmiseks. H. Jõks, J. Luik, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.