Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-106-03 Otsuse kuupäev Tartu, 21. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve Kohtuasi AS Balteco hagi Priit Suviste vastu 74 480 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/411/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Priit Suviste kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. september 2003. a Istungil osalenud isikud AS Balteco esindaja vandeadvokaat M. Arm, Priit Suviste esindaja vandeadvokaat M. Mägi Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2003. a otsus.
2.Teha uus otsus, millega jätta AS Balteco hagi Priit Suviste vastu 74 480 krooni saamiseks rahuldamata.
3.Mõista AS-lt Balteco Priit Suviste kasuks välja kostja poolt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 4750 (neli tuhat seitsesada viiskümmend) krooni ja Rapla Maakohtu menetluses kantud õigusabikulu 3724 (kolm tuhat seitsesada kakskümmend neli) krooni.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.Tagastada Priit Suvistele 5. juunil 2003. a tasutud kautsjon, 414 (nelisada neliteist) krooni ja 40 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Balteco esitas 7. juunil 2002. a Priit Suviste vastu hagi, milles palus kostjalt välja nõuda 74 480 krooni.
2.
Hagiavalduse kohaselt töötas kostja 1. veebruaril 1999. a sõlmitud töölepingu alusel kostja juures projektijuhi ametikohal ning tema töö sisuks oli tervisekapslite tootmise käivitamine ja igapäevase tööprotsessi korraldamine. Töölepingu järgi kohustus töötaja töölepingu kehtivuse ajal ja kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja eelneva kirjaliku loata viimase konkurentide juures (lepingu p 6.2). Konkurentidena käsitati töölepingu p 6.2.1 kohaselt tööandjaga samal tegevusalal tegutsevaid ja sarnaseid kaupu või teenuseid pakkuvaid ettevõtjaid. Tulenevalt töölepingu p-st 6.4 maksis hageja kostjale nimetatud kohustuse ja lepingu p-s 6.3 nimetatud kohustuse (kohustus hoida tööandja juures töötamise ajal teatavaks saanud tööandja äri- ja tootmissaladust ja muud konfidentsiaalset informatsiooni) täitmise eest eritasu 2000 krooni kuus. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 31. mail 2001. a. Kostja oli hageja nõusolekuta konkureeriva äriühingu AS Neoqi üks asutajatest ja asus sinna tööle. AS Neoqi põhikirjaliseks tegevusalaks on tervisekapslite tootmine ja müük. Hagiavalduses palus AS Balteco kostjalt välja nõuda eritasuna väljamakstud 56 000 krooni, millele lisandub hageja tasutud sotsiaalmaks 18 484 krooni (kokku 74 480 krooni).
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Nõue on alusetu, kuna pooled on sõlminud suuliselt uue töölepingu, mis ei sisaldanud töötaja konkurentsikeeldu. Kostjale väljamakstud summad on käsitatavad palga osana ning nende tagasinõudmiseks puudub seaduslik
alus. Samuti ei saa töölepingu kohaselt tasutud summasid käsitada kostja tekitatud kahjuna. Hageja nõue on põhjendamatu ka siis, kui tasutud palka saaks lugeda kahjuks. Eritasu maksmine oli kokkulepitud töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 märgitud kohustuste täitmise eest. Kuna hageja esitas nõude tulenevalt töölepingu p 6.2 rikkumisest, saaks nõuda poole eritasuna saadud summa tagasimaksmist. Kahju saaks nõuda alates 1. oktoobrist 2001. a, mil kostja rikkus võetud kohustust ja asus väidetava konkurendi juurde tööle. Hageja on ebaõigesti suurendanud nõuet sotsiaal- ja tulumaksu võrra.
4.Rapla Maakohus rahuldas 18. detsembri 2002. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 74 480 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 kokku leppinud töötaja konkurentsikeelu kohaldamises. Kostjale eritasu maksmine tulenevalt töölepingu p-st 6.4 on dokumentaalselt tõendatud. Vastavalt palgaseaduse § 2 lg-le 4 on töölepingus ettenähtud eritasu üks lisatasu liike ja tööandja ei pidanud seda palgaarvestuses eraldi välja tooma. Tõendatud on, et kostja oli hagejaga konkureeriva AS Neoqi asutaja ning asus sinna 1. oktoobril 2001. a tööle. Seega rikkus kostja töölepingus sätestatud kohustusi ning hagejal oli töölepingu p 6.5 ja ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda lepingu rikkumisest tulenevat kahjutasu. Töölepingu kehtivuse ajal töötaja võetud kohustuste täitmise kindlustamiseks tehtud tööandja kulutused on käsitatavad kahjuna. Kahju suurust ei mõjutanud asjaolu, mil viisil ja mis ajal kokkulepitud kaheaastase perioodi jooksul töötaja võetud kohustust rikkus.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Töötajale makstud summad on osa palgast ning tasutud palka ei saa käsitada tööandja kahjuna. Kuna hageja nõuab hüvitist töölepingu p-s 6.2 märgitud kohustuse rikkumise eest, ei saa lugeda kahjuks summasid, mida tööandja tasus eesmärgiga kindlustada töölepingu p-s 6.3 sätestatud kohustuse täitmine. Hageja pole tõendanud eritasu maksmist kokkulepitud ulatuses. Samuti on tõendamata, et väidetavalt eritasuna väljamakstud summadelt oleks tasutud sotsiaalmaks ja kinni peetud tulumaks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2003. a otsusega muudeti maakohtu otsust ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 41 440 krooni. Ringkonnakohus leidis, et pooled on kooskõlas Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 50 lg-ga 6 kokku leppinud töötaja konkurentsikeelu kohaldamises. Töölepingu p-s 6.5 nähti ette, et p-des 6.2 ja 6.3 märgitud kohustuste rikkumise korral pärast töölepingu lõpetamist, hüvitab töötaja tööandjale tekitatud kahju tsiviilseadusandluses ettenähtud korras. Töölepingu seadus sellist kokkulepet ei välista. Töötajale makstud eritasu ja sellelt riigile makstavat sotsiaalmaksu saab käsitada kahjuna TsK § 222 lg 2 mõttes. Kahju suurus ei sõltu sellest, kas kostja rikkus nii töölepingu p 6.2 kui 6.3, või ühte nendest. Hagejal on õigus eritasuna makstu tagasi nõuda, ükskõik kumba keeldu rikuti. Hageja pole tõendanud, et ta oleks väljamakstud summadelt tasunud sotsiaalmaksu ja kinni pidanud tulumaksu. Seega tuleb kahjusummat vähendada ja kostjalt tuleb välja mõista 41 440 krooni.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Töötajale makstud summad on osa palgast ning tasutud palka ei saa käsitada tööandja kahjuna. Palgana väljamakstud summasid võib tagasi nõuda üksnes palgaseaduse § 37 alusel. Kui tasutud palka saaks ka käsitada kahjuna, on kahjusumma arvestamise viis ebaõige. Töölepingu p 6.4 kohaselt maksti eritasu lepingu p-des 6.2 ja 6.3 sätestatud kohustuste täitmise eest ning selline rahaline kohustus on jagatav. Kuna kostja pole töölepingu p-s 6.3 ettenähtud kohustust rikkunud, ei saa ta vastutada kogu kahju eest.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Töölepingu seadus ei välista kokkulepet, et pärast töölepingu lõpetamist aset leidnud rikkumisel kohaldatakse tsiviilseaduse sätteid. Töötajale eritasuna makstud summad on tööandja kulutused TsK § 222 lg 2 mõttes. Kahjusumma on arvestatud õigesti. Tööandja maksis eritasu vaid eeldusel, et töötaja täidab mõlemat töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 märgitud kohustust ning kokkulepitud rahaline kohustus polnud jagatav. Hageja on tasunud väljamakstud eritasult seaduses ettenähtud maksud.
9.Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja oma vastuväidete juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asjas on võimalik teha uus otsus ja jätta hagi rahuldamata.
11.Kohtud on tuvastanud, et pooled leppisid kooskõlas TLS § 50 lg-ga 6 kokku töötaja konkurentsikeelu kohaldamises nii töölepingu kehtivuse ajal kui kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist (töölepingu p 6.2). Töölepingu p 6.3 kohaselt pidi kostja nii töölepingu kehtivuse ajal kui kahe aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ja muud konfidentsiaalset informatsiooni. Töölepingu p 6.4 kohaselt kohustus hageja maksma kostjale töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 ettenähtud kohustuste täitmise eest pärast töölepingu lõppemist lepingu kehtivuse ajal eritasu 2000 krooni kuus ja autokompensatsiooni 500 krooni kuus. Samuti on kohtud tuvastanud, et kostja asus pärast töölepingu lõppemist tööle hageja konkurendi juurde ning rikkus sellega töölepingu p-s 6.2 kokkulepitut. Töölepingu p 6.3 rikkumisele hageja ei tuginenud.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et palgaseadus ei reguleeri töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Palgaseaduse § 37 reguleerib üksnes töötajale ekslikult palgana väljamakstud raha tagasinõudmist, kuid ei piira kahju hüvitamise nõuete esitamist. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et töölepingu p-st 6.4 tulenevat eritasu oleks makstud ekslikult, mistõttu palgaseaduse § 37 ei ole käesolevas asjas kohaldatav.
13.Töölepingu seaduses ei reguleerita töötaja vastutust TLS § 50 lg-s 6 sätestatud kohustuse rikkumise eest. Töölepingu p 6.5 kohaselt hüvitab töötaja töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 nimetatud kohustuste rikkumise korral pärast töölepingu lõpetamist tööandjale tekitatud kahju tsiviilseadusandluses ettenähtud korras. Töölepingus ei ole konkurentsipiirangu rikkumise tagajärjena kokku lepitud, et töötaja peaks kohustuse täitmise eest makstud eritasu tagastama või muul viisil tööandjale leppetrahvi maksma. Seega ei ole ei tööseaduses ega töölepingus erisätteid lepingu
rikkumise tagajärgede osas ning lähtuda tuleb tsiviilõiguse üldistest reeglitest.
14.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tasutud eritasu saab antud juhul käsitada lepingu töötajapoolsest rikkumisest tuleneva tööandja kahjuna. Hüvitatava kahju arvestamine on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: positiivse ja negatiivse kahjuna. Lepingu rikkumise puhul tuleb kolleegiumi arvates lähtuda kahju positiivsest arvutamisest, st lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingut poleks rikutud. Nii tuleb kahjustatud isik lepingu rikkumise korral kahju hüvitamisega asetada olukorda, kus ta oleks eelduslikult olnud, kui teine pool oleks lepingut korrektselt täitnud. Negatiivne kahju hüvitamine tähendab lepingu puhul kahjustatud isiku asetamist olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, mis oleks olnud, kui lepingut ei oleks sõlmitud. Negatiivse kahju hüvitamist saab reeglina nõuda siis, kui leping ära langeb. Selline juhtum on sätestatud näiteks kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 101 lg-s 1 tehingu tühistamise tagajärjena. Sel juhul võib tehingu tühistanud pool nõuda lisaks üleantu tagastamisele tulenevalt alusetust rikastumise sätetest ka näiteks lepingu sõlmimiseks tehtud kulutuste (näiteks notari tasu ja õigusabikulud) hüvitamist.
15.Ringkonnakohus on lepingu rikkumise tõttu lugenud hüvitatavaks just negatiivse kahju. See ei ole aga õige, kuna konkurentsikeelu kokkulepe jäi töölepingu lõpetamisel kehtima. Kolleegiumi arvates saab TsK § 222 lg 2 tähenduses lepingu rikkumise korral hüvitatavate kulutustena mõista üksnes selliseid kulutusi, mis põhjustati lepingu rikkumisega. Kui laiemalt võib töötajale palga maksmist lugeda tõepoolest tööandja kulutuseks, siis kindlasti ei ole seda kulutust tehtud lepingu töötajapoolse rikkumise tõttu. Palga maksmise kui kulutuse ja lepingu töötajapoolse rikkumise vahel puudub põhjuslik seos. Sellest, et kostja asus kolmanda isiku juurde tööle, ei tekkinud hagejale makstud palga näol kulutusi. Kui töötaja poleks töölepingu p 6.2 rikkunud, oleks tööandja palgakulu ikkagi kandnud, seega pole kulutuste kandmine lepingu töötajapoolse rikkumise tagajärg.
16.Hageja oleks teoreetiliselt võinud nõuda väljamakstud eritasu tagastamist kahju hüvitisena, kui konkurentsikeelu kokkulepe oleks olnud tühine või kuni 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi kehtetuks tunnistatud või leping lõpetatud. Ka sel juhul oleks aga esmaseks nõudeks olnud üleantu tagastamine (kohustusega tagastada ka omapoolselt saadu). Negatiivse kahju hüvitamise nõue ulatuks siis esmajoones täiendavatele kulutustele, mis lepinguga seoses on tehtud lisaks eritasu maksmisele (kui selliseid makseid oleks olnud). Eritasu tagastamine võiks kõne alla tulla ka konkurentsikeelu kokkuleppe lõpetamise korral kohustuste rikkumise tõttu, kui selline õigus leping lõpetada või nõue lepingu lõpetamiseks tulenenuks seadusest või lepingust ja seda oleks kasutatud. Lepingu lõpetamise tagajärjeks võinuks sel juhul olla üleantu vastastikune tagastamine. Eritasu tagastamisele oleks hagejal õigus ka siis, kui pooled oleks selle selgesõnaliselt kokku leppinud konkurentsikeelu kokkuleppe rikkumise tagajärjena, s.o leppetrahvina. Sellist kokkulepet sõlmitud ei olnud, nagu ka ei ole konkurentsikeelu kokkulepe kehtetu ega lõppenud.
17.Kolleegium märgib, et hageja võib TsK § 222 alusel nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, st rikkumisega põhjuslikult seotud kahju hüvitamist. Esitatud asjaolude puhul saaks
selliseks kahjuks olla esmajoones hageja poolt lepingu rikkumise tõttu saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tuluks on kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Hageja pole sellise kahju hüvitamist nõudnud. Hageja pole väitnud, et kostja konkurentsikeelu rikkumine oleks tekitanud talle kahju käibe vähenemise näol põhjusel, et kostja asus üle võtma endise tööandja kliente vms asjaoludel.
18.Asudes seisukohale, et kostjale makstud eritasu ei saa käsitada hageja kahjuna, ei käsitle kolleegium hageja väiteid kahjusumma arvestamise viisi ebaõigsuse kohta.
19.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse norme pole ringkonnakohus rikkunud. Hageja esitatud väited ei võimalda hagi rahuldada, mistõttu jätab kolleegium hagi rahuldamata. Kohus muudab vastavalt TsMS § 60 lg-le 11 ka kohtukulude jaotust ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 4750 krooni. Kostja on asja menetlemisel Rapla Maakohtus kandnud õigusabikulu 6372 krooni, millest kolleegium mõistab TsMS § 61 lg 1 alusel välja 3724 krooni. J. Odar, A. Kull, V. Kõve
A. Kulli eriarvamus
1.Hageja palus kostjalt välja mõista raha, mis hageja kui tööandja oli eritasuna maksnud kostjale pärast töölepingu lõpetamist tööandjale konkurentsi osutamisest hoidumise kohustuse täitmise eest, kuna kostja mainitud kohustust ei täitnud.
2.Kuigi pooled ei olnud lepingu tekstis märkinud, mis saab tööandja poolt kostjale makstud eritasust juhul, kui kostja konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ei täida, ei saa ainuüksi sellest asjaolust minu arvates veel teha järeldust, et hagejal puudub õigus nõuda kostjale makstud eritasu tagastamist. Leian, et pärast töölepingu lõpetamist tööandjale konkurentsi osutamisest hoidumise eest saadud eritasu tagastamata jätmine on vastuolus hea usu põhimõttega (1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 108 lg 1), kui keelule vaatamata asutakse tööandjale osutama konkurentsi ja puuduvad seda õigustavad asjaolud. Sellise järelduse tegemisel arvestan seda, et pärast töölepingu lõpetamist kehtima jääva konkurentsikeelu eest eritasu maksmise või muu hüvitise andmise eesmärgiks on töötajale teenimisvõimaluste piiramisest tuleneda võivate negatiivsete tagajärgede hüvitamine. Konkurentsikeelu rikkumise korral puudub mõistlik alus selle eest saadud rahale või hüvitisele. Arvesse tuleb võtta sedagi, et tööandjal puudub võimalus esitada töötaja vastu konkurentsi osutamisest hoidumise kohustuse täitmise nõuet. Töölepingu kehtivuse ajal saab konkurentsikeelu rikkumise korral tööandja kohaldada töötaja suhtes distsiplinaarkaristust. Pärast töölepingu lõppemist pole ka see enam võimalik, sest tööandja distsiplinaarvõim töötaja suhtes on lõppenud.
3.Kostja ei ole mitte millegagi põhjendanud, miks ta konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ei täitnud. Seega ei saanud kohus konkurentsikeelu rikkumise põhjusi hinnata ja kohustuse mittetäitmist õigustavaid asjaolusid tuvastada.
Kuna asjas pole konkurentsi osutamisest hoidumise kohustuse täitmata jätmist õigustavaid asjaolusid tuvastatud, siis olen seisukohal, et pooltevahelise suhte olemust arvestades oleks tulnud TsÜS § 108 lg 1 alusel tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt eritasu tagastamist.
4.Kostjale maksti kindlas summas eritasu nii selle eest, et ta ei osutaks hagejale konkurentsi kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist, kui ka selle eest, et ta ei osutaks tööandjale konkurentsi töölepingu kehtivuse ajal ja hoiaks tööandja juures töötamise ajal tööandja äri- ja tootmissaladust. Leian, et hagejal on õigus nõuda tagasi kostjale makstud eritasu seda osa, mida viimane sai selle eest, et ta ei osutaks pärast töölepingu lõpetamist tööandjale konkurentsi. Tagastamisele kuuluva eritasu suuruse kindlaksmääramisel tulnuks arvesse võtta ka konkurentsi pakkumisest hoidumise kohustuse täitmise ulatust, s.t konkurentsi osutamisest hoidutud aega. Siinkohal väärib märkimist, et hagile vastu vaieldes leidis ka kostja ise, et hageja saaks nõuda eritasu tagastamist pooles suuruses.
5.Tsiviilkoodeksi iseärasusi ja selle rakendamise praktikat arvestades ei pea ma valeks ka seda, et kohtud käsitasid kostjale makstud eritasu hageja kahjuna. Lepingu täitmiseks tehtud kulutuste vaatlemine kahjuna, kui teine pool oma kohustust ei täitnud ja selle täitmise nõudmine polnud võimalik, oli konkurentsikeelu kokkuleppe sõlmimise ajal praktikas tavaline ning õigussuhetes osalejate poolt aktsepteeritud. Sellist seisukohta toetas ka tsiviilõiguse teooria. Tsiviilkoodeksi kehtimise ajal valitsenud teoreetilise seisukoha järgi kuulusid TsK § 222 alusel kahjuna hüvitamisele kreeditori kulutused, mida ta tegi seoses antud kohustisega, lootes selle täitmisele, kuid mis osutusid asjatuks seetõttu, et täitmist ei järgnenud (Eesti NSV tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 1969, § 222, kommentaar 2, lk 245). Seepärast leian, et vaatamata teoreetilistele probleemidele, olid kohtud õigustatud järeldama, et kostjale töölepingu lõpetamise järgse konkurentsikeelu eest makstud eritasu muutus selle keelu rikkumise tagajärjel hageja kahjuks (asjata tehtud kulutuseks). A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.