Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-23-705 8. oktoober 2025 Eesistuja Julia Laffranque, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam X kaebus tühistada Eesti Töötukassa otsus ja vaideotsus ning kohustada Eesti Töötukassat tema taotlust uuesti läbi vaatama Kaebaja X, esindaja W Vastustaja Eesti Töötukassa, esindaja Raido Rink Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2024. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2024. a otsus.
3.Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 10. oktoobri 2023. a otsuse resolutsioon, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4.Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema esindaja nimi tähemärgiga.
1.Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa) tuvastas X-l 28. jaanuari 2020. a otsusega osalise töövõime ja määras talle 25. märtsi 2020. a otsusega töövõimetoetuse kuni 19. detsembrini 2022.
2.Kaebaja esitas 15. detsembril 2022 töötukassale järjekordse taotluse, milles palus hinnata tema töövõimet ja määrata talle töövõimetoetus.
3.Töötukassa leidis 19. detsembri 2022. a otsuses nr TVH/22/050889, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, tuginedes tervishoiuteenuse osutaja (TTO) AS Arstikeskus Confido ekspertarsti eksperdiarvamusele. Otsuse kohaselt on kaebajal kerge tegutsemispiirang kahes valdkonnas: liikumine ja käeline tegevus. Liikumise valdkonna tegutsemispiirangu põhjuseks on deformeerivad dorsopaatiad ja lihasluukonna arenguhäired. Käelise tegevuse valdkonna tegutsemispiirangu põhjuseks on liigeste haigusseisundid. Tervise infosüsteemi andmed (TIS) ei kinnita taotleja kirjeldatud piiranguid õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas. Kaebajal on selja- ja jalavalu tõttu piiratud kummardamine, istumine, seismine, pikkade vahemaade läbimine ning treppidel liikumine. Kaebajal on õlaliigese ebastabiilsuse tõttu piiratud küünitamine, esemete tõstmine ja kandmine. Kuigi kaebajal esinevad piirangud eelnimetatud valdkondades, ei takista need töötamist.
3-23-705 Eeltoodust tulenevalt jättis töötukassa 20. detsembri 2022. a otsusega nr TVT/22/064979 kaebajale ka töövõimetoetuse määramata.
4.Kaebaja esitas 19. jaanuaril 2023 vaide, milles palus tühistada töötukassa 19. detsembri 2022. a otsus. Kaebaja märkis muu hulgas vaidlustatava haldusaktina töövõimetoetuse mittemääramise otsuse ning leidis, et see otsus rikub tema õigusi.
5.Töötukassa jättis 21. veebruari 2023. a vaideotsusega nr VO/23/203 rahuldamata kaebaja vaide
19.detsembri 2022. a otsuse peale. TTO ekspertarst analüüsis veel kord vaidemenetluse käigus kaebaja terviseandmeid, kuid jäi eksperdiarvamuses toodu juurde. Ka töötukassa töövõime hindamise ekspertarst leidis, et TTO eksperdiarvamus on õige. Vaideotsuse põhjendused olid järgmised.
5.1.Liikumise valdkonna võtmetegevuse „seismine ja istumine“ sooritamisel esineb taotlejal kerge tegutsemispiirang. Taotlejal on luu- ja lihaskonna häire, selja- ja jalavalu ning häirunud kõnnimuster, mis piiravad kummardamist, istumist, seismist, pikkade vahemaade läbimist ja treppidest liikumist. Kaebajal on kaasasündinud labajalaliigeste väärarend, millega kaasub sage nimmevalu. Alaseljavalu esineb pigem koormusel. Ta kasutab vajaduse korral käsimüügis saadaval olevaid valuvaigisteid. Taastusravi on saanud aastaid tagasi. Hindamisel ei eeldata püsivat seismist või istumist ning asendeid on võimalik muuta.
5.2.Kaebajal esineb kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas. Kaebajal on ülajäseme häire: õlaliigese ebastabiilsus, mis piirab küünitamist, tõstmist ja asjade kandmist. Paremal õlal esineb spontaanseid luksatsioone siserotatsioonil. Kaebajal on kaela-õlavöötme lihaspinge ja lülisamba rinnaosas küfoos. Õlaliigeste liikuvus on rahuldav. Valuravi ei saa. Käsimüügist saadavaid valuvaigisteid kasutab vajaduse korral. Taastusravi on saanud aastaid tagasi. Kaebaja pole kõnealuste probleemidega arsti poole pöördunud, mh pole kaebaja käinud vastuvõtul viimased kolm aastat. Ravivõimalused on jäänud kasutamata.
6.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada nii töötukassa 19. detsembri 2022. a ja 20. detsembri 2022. a otsus kui ka vaideotsus ning kohustada töötukassat töövõime hindamise ja töövõimetoetuse taotlusi uuesti läbi vaatama. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
6.1.Kaebajal on kaasasündinud parema jala väärareng (1997. aastal diagnoositi talus verticalis ja skolioos), mida opereeriti, kui kaebaja oli üheksakuune. Kaebajal on liikumine piiratud ning kummardamine, istumine ja seismine takistatud. Ülielastsete liigeste tõttu esineb kaebajal sageli õlavöötme nihestusi. Kaebaja kannatab pidevalt valu, mida leevendab käsimüügist saadavate valuvaigistitega. Kaebajal on diagnoositud Scheuermanni tõbi, mis põhjustab püsivat seljavalu. Kaebajale oli määratud taastusravi isikliku rehabilitatsiooniplaani raames, mida kaebaja järjekindlalt täitis. Alates sünnist on ravivõimlemine kaebaja igapäevaelu osa. Võimlemisoskused on kaebaja omandanud taastusravi käigus.
6.2.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) on tuvastanud kaebajal sünnist saati keskmise puude, mis on seotud liikumistakistuse ning sellega kaasnevate haiguste ja vaevustega. Alates ajast, kui kaebaja sai 16-aastaseks, on töötukassa ja SKA tuvastanud tal osalise töövõime ja keskmise puude. Töövõimereformi järel on kaebaja esitanud töövõime hindamise taotluse kaks korda. Varem on kaebajal sama metoodika alusel tuvastatud osaline töövõime. Kaebaja esitatud ega TIS-i andmete järgi pole kaebaja tervis paranenud.
6.3.Ekspertarst pole arvestanud erinevate arstide märgitud asjaolusid. Ekspertarst on tõlgendanud meelevaldselt kaebaja taotlust ning jätnud oluliste asjaoludega arvestamata. 2(10)
3-23-705
6.4.Kaebaja kroonilise kuluga terviseprobleemid on aja jooksul süvenenud. Lisandunud on kaasuvaid haigusi, sh selja-, õlavöötme- ja kaelaprobleemid. Seda kajastavad nii kaebaja kui ka arstide esitatud andmed. Kaebaja on pidevalt sunnitud kasutama valuvaigisteid. Valu põhjustavad kaela-õlavöötme lihaspinge, lülisamba rinnaosa küfoos ning rinna-nimmeosa skolioos. Kaebaja ei ole oma seisundiga kohanenud.
6.5.Ekspertarst on liikumise valdkonna all märkinud, et kaebajal esineb alaseljavalu pigem koormusel. Kaebaja on aga taotluses selgitanud, et ei ole mingit täpset vahemaad, mida läbides valu kindlasti ei teki. Parem jalg võib hakata valutama lihtsalt ühest toast teise jalutades. Selle probleemi olemasolu kinnitavad ka kaebaja meditsiinilised andmed. Ekspertarst on asjakohatult märkinud, et hindamisel ei eeldata püsivat seismist või istumist (vähemalt 60 minutit). Kaebaja on selgitanud, et suudab istuda vähem kui ühe tunni. Seistes hakkab kaebaja jalg kindlasti ühe tunni jooksul valutama. Raskusi on ka istuvast asendist tõusmisel, kuigi kaebaja seda taotluses ei märkinud. Kaebaja ei suuda ette kujutada selliseid töökohti, kus istumise või seismise aeg täiskoormuse korral jääb alla ühe tunni.
6.6.Käelise tegevuse valdkonnas on ekspertarst määranud piirangu kergeks ainult põhjusel, et kaebaja ei saa valuravi ning tal on elukohast ja toimetulekuraskustest tulenevalt olnud võimatu tervishoiuasutuses taastusravis käia. Kaebaja on selgitanud, et tarvitab käsimüügist saadavaid valuvaigisteid. Kaebaja meditsiinilistest andmetest nähtub, et tema liigesed on ülielastsed. See toob kaasa pidevad probleemid kaela- ja õlavöötmes. Selles valdkonnas on piirang oluline ja segab kaebajal toimetulekut.
6.7.Kaebaja haiguse süvenemine on mõjutanud ka tema vaimset tervist. Perearst suunas kaebaja vaimse tervise probleemide tõttu ülikoolist akadeemilisele puhkusele. Vastustaja pole selle asjaoluga arvestanud.
6.8.Vastustaja leiab, et kaebaja on jätnud ravivõimalused kasutamata. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 6 lg 4 ei näe ette, et inimene peaks kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käima erinevate arstide vastuvõtul. Kaebaja perearst on teda ravinud tema sünnist saati ja on kaebaja haigusega hästi kursis. Kaebajat ei ole võimalik sünnipärasest väärarengust terveks ravida. Kaebajal on olemas põhjalikud teadmised oma haigusest ja oskus teha iga päev ravivõimlemist. Lisaks on kaebaja käinud regulaarselt massaažis. Sissetulekute puudumise tõttu elab kaebaja oma vanemate juures. Kaebajal ei ole võimalik eriarsti vastuvõtule minna, kuna tal pole võimalik transpordi eest tasuda. Ka ei ole kaebajal võimalik osta ravimeid. See, et kaebaja on kogu elu iga päev ravivõimlemisega tegelenud, on aidanud haiguse süvenemist oluliselt pidurdada. Seetõttu on meelevaldne järeldada, et kuna kaebaja ei ole viimase kolme aasta jooksul ortopeedi vastuvõtul käinud ega oma vaevusi perearstile kurtnud, on tema seisund paranenud.
6.9.14. aprillil 2023 tehtud röntgenuuringute ja taastusraviarsti visiidi vahel on vastuolud.
6.10.Võrreldes 2007. a röntgenipiltidega, on kaebaja luulised muutused olulise dünaamikata. See kinnitab, et kaebaja on oma tervise hoidmiseks ja muutuste süvenemise aeglustumiseks tegelenud võimlemisega ja kasutanud ka abivahendeid (tallatugesid). Siiski avalduvad luulised kõrvalekalded ja sügav lampjalgsus igapäevase valuna. Füsioteraapiateenust soovitas arst eeskätt kaebaja õlaprobleemide tõttu, kuna jalaprobleemide raviga on kaebaja väga hästi kursis. Füsioterapeudi visiidi eesmärgiks oli hinnata kaebaja jõudlust ja liikuvust. Tulemused olid head, mis kinnitab veelkord, et kaebaja tegeleb iga päev võimlemisega. Kaebaja põhiprobleemiks on aga igapäevane valu, mis ei lase tal täiel määral ja kaheksa tundi päevas tööelus osaleda. Kaebaja vajab oluliselt rohkem ja pikemaid
3(10)
3-23-705 puhkepause. Ülekoormus tooks kaasa kaebaja tervise halvenemise. Kaebaja sõnu valu kohta kinnitavad talle tehtud uuringud ja arstide kirjeldused.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 10. oktoobri 2023. a otsusega kaebuse ning tühistas töötukassa
19.detsembri 2022. a otsuse ja vaideotsuse ning kohustas vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohus jättis lahendamata nõuded tühistada 20. detsembri 2022. a otsus ja kohustada töötukassat töövõimetoetuse taotlust uuesti läbi vaatama.
7.1.Kaebaja on täitnud TVTS § 6 lg-s 4 nimetatud kohustuse (vt ka RKHKo 3-20-2474/11, p 29). Kaebaja on selgitanud, et perearst on teda lapsest saati ravinud ja tema haigusega hästi kursis. Kuna tegu on kaebajat väga pikka aega saatnud, osaliselt kaasasündinud probleemidega, ei ole asjaolu, et kaebaja ei ole viimaste aastate jooksul eriarsti (ortopeedi) poole pöördunud, ravivõimaluste kasutamise hindamisel määrav.
7.2.Vastustaja etteheide, et kaebaja on ravivõimalused taastusravis mittekäimise tõttu täielikult kasutamata jätnud, ei ole põhjendatud. Kaebaja tegeleb oma tervisega: ta käib regulaarselt massaažis ja ujumas ning võimleb. Kaebaja tegutsemisvõime liikumise valdkonnas pole võrreldes eelmise töövõime hindamisega halvenenud. Vähemuutuvate kroonilise kuluga haiguste puhul on inimese omal käel tehtav igapäevane taastav ja raviv võimlemine põhjendatud ning eelduslikult isegi tulemuslikum kui üksnes mingi ajavahemiku tagant taastusravisessioonidel käimine. Metoodika järgi ei ole töövõime hindamisel määravaks üksnes TIS-i andmed. Olulisel kohal on ka inimese enda ütlused. Kodune võimlemine ei saagi üldjuhul TIS-is kajastuda.
7.3.Töötukassa on põhjendamatult jätnud arvestamata sellega, et kaebajal tuleb liikumise valdkonna võtmetegevusi „liikumine eri tasapindadel“ ning „seismine ja istumine“ sooritada häiriva valuga. Vastustaja põhjendab piirangute kergeks hindamist sellega, et kaebaja leevendab valu vajaduse korral käsimüügiravimitega, pole valukaebusega arstide poole pöördunud ega retseptipõhist valuravi kasutanud. Kaebaja selgitas istungil, et on vältinud retseptipõhise valuravi kasutamist, et mitte jääda valuravimitest sõltuma. Kaebaja on noor inimene ning loodab võimalikult kaua retseptipõhise valuravita vastu pidada. Töövõime hindamise metoodika järgi peab tegevusi olema võimalik sooritada häiriva valuta. Vastustaja eksib, leides, et kaebaja pole valu asjus arsti poole pöördunud. Valukaebus on ära märgitud mõlemas töövõime hindamisele eelnenud perearstikeskuse visiidi epikriisis, samuti pärast hindamist toimunud taastusraviarsti ja ortopeedi visiitidel. Vastustaja pole esile toonud, et retseptipõhise valuravi kasutamine parandaks kaebaja terviseseisundit. Tuleb arvestada, et kaebaja terviseprobleemid on osaliselt juba kaasa sündinud ning kroonilise ja pikaajalise kuluga. Kaebaja põhjendused retseptipõhise valuravi kasutamata jätmise kohta on selles kontekstis asjakohased. Valuraviga kaasnevad riskid, mida kaebaja juhul, kui ravi ainsaks tulemuseks oleks valu kui sümptomi leevenemine, ei ole tingimata kohustatud võtma. Valu häirib tema igapäevaelu sageli ja muudab võtmetegevuste sooritamise ilmselgelt raskemaks ja väsitavamaks kui tervel inimesel. Seega on vastustaja metoodika nõuete vastu eksinud. Esineda võib alus tuvastada kaebajal võtmetegevustes „liikumine eri tasapindadel“ ning „seismine ja istumine“ mõõdukas piirang.
7.4.Käelise tegevuse valdkonnas on põhjendatud töötukassa järeldus, et kaebaja on jätnud ravivõimalused vähemalt osaliselt kasutamata, kuid töötukassal tuleb kaebaja piiranguid ka selles valdkonnas uuesti hinnata, arvestades kohtu selgitusi valuravi kohta. Kaebaja möönis istungil, et õlaprobleemide leevendamiseks pole ta samaväärselt ravivõimlemisega tegelenud kui jala- ja seljaprobleemide puhul.
7.5.Vaimse võimekuse valdkonnas kaebaja kirjeldatud piirangud, mida kaebaja tunnetas taotluse koostamise ajal, tulenesid suure tõenäosusega tal hiljem diagnoositud depressioonist, mille raviga alustas kaebaja 2023. a alguses. Vastustaja leidis õigesti, et depressiooni ei olnud vähemalt 4(10)
3-23-705 vaidlustatud otsuste tegemise aja seisuga põhjust pidada pikaajaliseks tervisekahjustuseks (vt TVTS § 5 lg-d 1 ja 2). Vastustaja võis seda käsitada ajutist töövõimetust põhjustava haigusena.
8.Kaebaja töövõimetoetusega seotud tühistamis- ja kohustamisnõude lahendamata jätmist ei vaidlustanud. Töötukassa esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 24. septembri 2024. a otsusega rahuldas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised.
8.1.Kaebaja ei ole välja toonud kaalukaid asjaolusid, mis annaks alust kahelda ekspertarstide pädevuses või erapooletuses meditsiinivaldkonna eksperditeadmistel põhinevate hinnanguliste otsuste kujundamisel. Ekspertarstid on hinnanud liikumisest ja käelisest tegevusest tulenevad kaebaja piirangud kergeks. Oma seisukohta põhjendati arstide pandud diagnoosidega ja ravisoovitustega, lähtudes töövõime hindamise metoodikast. Eksperdiarvamuste järgi esines kaebajal kahes valdkonnas kergeid piiranguid tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (edaspidi määrus nr 39) § 6 lg 3 p 2 tähenduses, kuid sama määruse § 6 lg-tes 4-6 ja § 8 lg-s 5 toodud metoodikat arvestades tuli hinnata kaebaja töövõimeliseks. Määruse nr 39 § 6 lg 3 p 2 kohaselt on piirang kerge, kui see ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast. Kaebaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et ekspertarstid oleks jätnud mingid terviseandmed tähelepanuta, mis viiks järelduseni, et piirangu raskusastme määramisel on eksitud. See, et töötukassa hindas kaebaja vaidlustatud haldusakti andmise aja seisuga töövõimeliseks, ei tähenda, et kaebajal ei esinenud mingeid terviseseisundist tingitud tegutsemise ja osalemise piiranguid, vaid et kaebajal tuvastatud piirangud ei ületanud TVTS-i alusel kehtestatud metoodika põhjal arvutatud taset, mis on vajalik osalise või puuduva töövõime tuvastamiseks. Ekspertarstid on esitanud põhjendused nende võtmetegevuste puhul, kus nende kaebaja terviseandmetel põhinev hinnang piirangu raskusastmele erineb kaebaja omast (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3; RKHKo 3-17-1110/84, p 25). Vaide- ja kohtumenetluses täitis töötukassa kohtupraktikast tuleneva nõude, et kui taotleja hindab oma piirangu raskusastet suuremaks kui eksperdiarvamuse andja ja seab sellega eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, tuleb töötukassal kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (vt RKHKo 3-17-1110/84, p 22). Vastustaja on kokkuvõttes piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja hinnang oma tegutsemisvõimele ja igapäevaelus osalemise piirangutele ning vastustaja hinnang kaebaja töövõimele on erinevad.
8.2.Kaebaja terviseprobleem on kauaaegne ja kroonilise kuluga. Seetõttu tuleb nõustuda halduskohtuga, et kui ravivõimlemise oskused ja teadmised on aastate jooksul omandatud, siis ei saa teha ainuüksi sellest, et ortopeedi, taastusraviarsti või füsioterapeudi poole pole viimasel ajal pöördutud, kaugeleulatuvaid järeldusi kaebaja töövõime kohta. Ravivõimalused on kasutamata jäänud aga tallatugede kasutamise osas, mida kaebajale hindamisele eelnenud kolme aasta jooksul välja ei kirjutatud (kirjutati välja alles kohtumenetluse ajal). Tallatoed vähendavad jalgade ebavõrdset pikkust ja parandavad kõnnimustrit, vähendavad koormust hüppeliigesele, mis omakorda vähendab valu paremas jalas ja seljas ning suurendab kõnnikiirust.
8.3.Põhjendatud on töötukassa seisukoht, et kaebaja on jätnud ravivõimalused kasutamata käelise tegevuse valdkonnas.
8.4.Nõustuda ei saa valuravi puudutavate halduskohtu seisukohtadega. Ei vaielda selle üle, et kaebajal esineb valu eri tasapindadel liikumisel, seismisel ja istumisel ning ta leevendab seda käsimüügiravimitega. Vastupidist ja seda, et kaebaja vajaks retseptiravimeid, ei nähtu TIS-i andmetest. Kaebaja ujub, suusatab ja sõidab jalgrattaga. Pidevalt häirivat valu kannatav inimene ei 5(10)
3-23-705 ole selleks võimeline. Töötukassa on selgitanud, et tänapäeval on olemas maokaitsega valuravimid. Arstid saavad määrata valu raviks erinevaid ravimeid ja kombinatsioone. Kaebajal on õigus valuravist loobuda, kuid sellisel juhul on tegemist tema vaba valiku ja kasutamata jäänud ravivõimalustega, mitte objektiivse tegutsemisvõime piiranguga (määruse nr 39 § 5 lg 3).
8.5.Nõustuda ei saa ka halduskohtu järeldusega, et tulenevalt kohtumenetluse ajal füsioterapeudi korraldatud kahe minuti kõnnitestist võib olla alust tuvastada kaebajal eri tasapindadel liikumise võtmetegevuse mõõdukas piirang. Muu hulgas ei esinenud füsioterapeudi selgituste kohaselt kaebaja treppidest liikumisel ning kabinetis testide sooritamisel probleeme ega valu. Seda arvestades ei saa asuda seisukohale, et ekspertarstid eksisid, kui hindasid kaebaja piirangu liikumise valdkonna võtmetegevuses „liikumine eri tasapindadel“ kergeks.
8.6.Töötukassa on andnud adekvaatse selgituse, miks on hinnatud erinevalt eelmisest hindamisest kaebaja töövõimeliseks: 14. aprillil 2023 tehtud röntgenuuringu järgi on kaebaja lülisamba röntgenleid oluliselt paranenud võrreldes 2019. a uuringuga. Paranemistendentsi selgitas töötukassa ka ringkonnakohtu istungil. Pärast 2019. a hindamist ei ole kaebaja vajanud regulaarset ravi ja arstivisiitidel pole kirjeldatud jätkuvate piirangute esinemist määral, mis mõjutaks püsivalt üldist töövõimet.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kaebaja kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
9.1.Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks on jäetud arvestamata kahe taastusravi- ja kahe eriarsti arvamused ja röntgenuuring.
9.2.Kaebaja ei väida, et tal esineks valu pidevalt kogu ööpäeva vältel, vaid et valud häirivad teda märkimisväärselt rohkem kui 25% ajast. Valu on peamiselt seotud ülekoormusega, mida kaebaja püüab vältida. Eriarsti hinnangul esineb kaebajal jalgadel tõsine struktuurne kahjustus, mis mõjutab igapäevast toimetulekut. Sellest tingituna on lisandunud ka seljaprobleemid. Teise eriarsti arvamuse kohaselt on kaebaja ülielastsete liigeste tõttu probleemid aja jooksul kuhjunud.
9.3.Järeldus, et kaebaja ei ole kasutanud ravivõimalusi, on vale. Töötukassa käsitleb valuravi kontekstis peamiselt üht võimalust, s.o tablettravi, mis üksnes osaliselt leevendab kaebaja igapäevaseid vaevusi. Valuravi hõlmab ka vesiravi, massaaži, venitusharjutusi ning koormuse vältimist, st igapäevast võimekusele vastavat toimetulekut. Valukaebused on dokumenteeritud igas epikriisis. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et tablettravi on tema jaoks viimane abinõu, mida kasutab vaid ägeda valu korral. See, et arstid ei ole määranud püsivat retseptiravimina tablettravi, ei tähenda, et kaebajal puuduks igapäevane valu. Vastupidi – arstid on epikriisides diagnooside kaudu välja toonud valu põhjused. Kohtumenetluse käigus on kaebaja pidanud alustama tablettraviga, kuna vesiravi ja massaaž on talle rahaliste piirangute tõttu muutunud kättesaamatuks. Kohtuistungil vastas töötukassa esindaja jaatavalt küsimusele, kas käsimüügi ravimitega on võimalik leevendada ka väga tugevat valu, kui neid tarbitakse suuremas koguses. Seega ei saa järeldada, et valu puudub üksnes seetõttu, et retseptiravimeid ei ole määratud. Lisaks on tähelepanuta jäänud kaebaja ütlused, et arstid ei ole talle väljastanud saatekirja taastusraviks. Kohtumenetluse ajal saatis taastusraviarst kaebaja füsioterapeudi juurde, kes andis juhiseid üksnes
6(10)
3-23-705 õlaliigese kohta. Samuti ei vasta tõele väide, et kaebaja ei ole kasutanud tallatugesid – need olid tal olemas juba enne kohtumenetlust ning ta kasutas neid vajadust mööda.
9.4.Ootamatu on ringkonnakohtu järeldus, nagu tegelemine ujumise, suusatamise ja jalgrattasõiduga oleks jõukohane vaid tervele inimesele. Kaebaja selgitas ka istungil, et tegeleb vesivõimlemisega. Suusatamine ei sarnane kuidagi päris suusatamisega, vaid on vajalik eelkõige tüvilihaste arendamiseks ning tasakaalu harjutamiseks. Sama kehtib jalgrattaga sõidu kohta. Need tegevused mitmekesistavad igapäevast füsioteraapiaga tegelemist. Ka füsioteraapiakeskustes teraapiaseanssidel tegeletakse vesivõimlemisega ja sõidetakse jalgrattaga. Kõik taastusraviarstid on soovitanud harjutusi suuskadel, sest nendega saab samuti arendada tüvilihaseid. Ringkonnakohus on kaebaja kahjuks võtnud arvesse asjaolu, et ta täidab arsti ravijuhiseid.
9.5.Vale on järeldus, et 2023. a röntgenuuring näitab paranemist. Ringkonnakohus keeldus vastu võtmast raviarsti 14. veebruari 2024. a hinnangut uuringule. Kaebajal pole erialaseid teadmisi, kuidas ja millal peaks tõendeid esitama. Kohus ei ole ka kasutanud iseseisvat uurimisõigust.
9.6.Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et 2020. aastal hinnati kaebaja töövõime sama metoodika alusel osaliseks. Kaebaja tervis ei ole paranenud ja pigem on probleemid süvenenud. Seda kinnitavad kaebajat ravinud arstid. Seega jääb arusaamatuks, kuidas jõudis töötukassa järelduseni, et kaebaja on töövõimeline.
9.7.Nõustuda ei saa sellega, et kaebaja pole välja toonud kaalukaid asjaolusid, mis annaks alust kahelda ekspertarstide erapooletuses või pädevuses. Taotlusi hinnanud ekspertarstid pole põhjendanud, miks on enamiku arstide arvamused kõrvale jäetud ning miks on hinnangus toetutud ühe ekspertarsti ning füsioterapeudi arvamusele.
9.8.Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja viibis aasta akadeemilisel puhkusel haiguse tõttu (18. jaanuarist 2023 kuni 18. jaanuarini 2024) ja sünnijärgse terviseprobleemi tõttu ei olnud kaebajal võimalik teenida Eesti Kaitseväes.
10.Töötukassa palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldama. Vastustaja põhjendused on järgmised.
10.1.Vaidlustatud otsuste tegemise ajal ei nähtunud TIS-i andmetest, et kaebaja oleks käinud jala- ja seljaprobleemide tõttu juhendatud füsioteraapias või füsioterapeudi vastuvõttudel. Koduse võimlemise ja treeningute foonil oli kaebaja tervislik seisund vaidlustatud otsuste andmise aja seisuga selline, mis ei tingi töövõime vähenemist. Ka kaebaja on läbivalt kinnitanud, et kodus võimlemine on vähendanud tema liikumisega seotud piiranguid. Ta ei ole ravivõimalusi täiel määral ammendanud, nt kasutanud tallatugesid, võtnud abinõusid õlaliigese liikuvuse parandamiseks ja valu leevendamiseks. Kaebaja kinnitas halduskohtu istungil, et õlaprobleemide vähendamiseks ei ole ta varem tegelenud ravivõimlemisega samas mahus kui jala- ja seljaprobleemide puhul.
10.2.Töötukassa ei heida kaebajale ette ravivõimaluste kasutamata jätmist, nagu kaebaja on väitnud, vaid osutab sellele, et kaebajal ei ole töövõime hindamise avaldusele eelnenud kolme aasta jooksul olnud vajadust ravi järele, sh püsiva retseptiravimina määratud valuravi järele. See viitab, et kaebaja seisund on olnud rahuldavalt kontrolli all iseseisva liikumisravi ja käsimüügis saada olevate ravimite abil ning ta on oma seisundiga kohanenud.
10.3.Töötukassa ei eita, et kaebajal tekib koormusel valu. Töövõime hindamisel antakse hinnang ravivajaduse ja ravikasutuse foonil. Ei hinnata valu tugevust, kuna see on suuresti subjektiivne. 7(10)
3-23-705 Kliinilises praktikas hinnatakse valu subjektiivset tugevust patsiendi enda antud hinnanguna valuskaalal. Töövõime hindamisel arvestatakse tegelikku valuravi vajadust. Retseptikeskuse andmetel ei ole kaebajal vajadust püsiva retseptiravimina määratud valuravi järele, mis viitab sellele, et tema valu on tõenäoliselt piisavalt kontrolli all käsimüügis saada olevate ravimite ja liikumisravi abil. Kui kaebaja väidab, et tuleb igapäevaselt toime ilma valuravita ega soovi pöörduda ravimeditsiini poole, kuna see võib kahjustada tema tervist, ei ole metoodika kohaselt võimalik hinnata, et valu mõjutab oluliselt tema igapäevaelu, sh töövõimet. Füsioterapeudi meenutuste kohaselt ei väljendanud kaebaja testide sooritamise ega kõndimise ajal valu, mis oleks takistanud tema tegevusi.
10.4.Samuti on kaebaja füüsiliselt aktiivne, st tegeleb ujumise ja suusatamisega ning on tegelenud judoga. Esineb kahtlus, kas kirjeldatud sagedase ja tugeva valu korral on nimetatud tegevused üldse tehtavad. Kaebaja on märkinud, et jalgrattasõit ja vesivõimlemine kuuluvad füsioteraapiakeskustes kasutatavate teraapiategevuste hulka. Sellised tegevused määrab raviarst, lähtudes patsiendi seisundist, ravivajadustest ja võimalustest. Tugeva valu esinemisel ei oleks jalgrattasõit ega vesivõimlemine näidustatud.
10.5.Kaebaja on viidanud kümnekraadisele skolioosile, mida tänapäeval käsitatakse kerge lülisamba kõverdusena, mis ei vaja eriravi. Sellise skolioosi korral soovitatakse valude esinemisel juhendatud taastusravi ning regulaarset üldist seljalihaste tugevdamist. Tegemist ei ole seisundiga, mis püsivalt piiraks töövõimet.
10.6.Kaebaja on viidanud 2023. ja 2024. a terviseandmetele, eelkõige 2023. a röntgenuuringule, mida ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal veel tehtud.
11.Kaebaja esitas täiendava seisukoha, milles märgib, et ta on osalenud kõikides füsioteraapiates ja järginud talle arstide määratud ravi. Töövõime hindamist reguleerivad sätted ei erista juhendatud füsioteraapiat ja arsti soovitatud kodust ravivõimlemist. Kui kodune ravi aitab seisundit stabiilsena hoida, ei tähenda see automaatselt, et tegutsemis- ja osalemispiiranguid pole. Kaasasündinud deformatsioonid ja varasemad operatsioonid on põhjustanud pöördumatuid muutusi, mille mõju ei kao ka ravi korral. Kaebaja tegutsemispiirangud püsivad sõltumata rakendatud ravist ja kasutatavatest abivahenditest. Kaebaja märgib lisaks, et Riigikohtu praktika lubab kasutada hilisemaid andmeid varasema olukorra hindamiseks, kui need kinnitavad, et piirangud olid olemas ka varem. Kaebaja depressioon ei alanud kindlasti alles diagnoosi kinnitamise hetkel, vaid on haigus, mis kujuneb välja pikema aja jooksul.
12.Vastustaja leiab enda täiendavas seisukohas, et kui kaebaja väidab, et ta on osalenud kõikides füsioteraapiates ja järginud talle arstide määratud ravi, tulnuks tal viidata konkreetsetele terviseandmetele, mis tõendaksid tema väiteid. Kaebaja ei ole seda teinud. Terviseandmed kaebaja väiteid ei kinnita. Kaebaja on ise tõdenud, et ta ei ole viimasel kolmel aastal enne vaidlusalust töövõime hindamist käinud füsioteraapias, kuna jalale ei olnud sellest kasu. Samas ei kinnita terviseandmed, et kaebajal poleks vaja käia füsioteraapias. Vastupidi, kaebaja esitatud täiendavast seisukohast ja objektiivsetest terviseandmetest nähtub läbivalt selline vajadus. Samuti olnuks kasu tallatugedest, kuid neid pole samuti kaebajale kolme aasta jooksul enne töövõime hindamist välja kirjutatud. Seda, et tallatoed oleksid kuidagi kaebajale kahjulikud või põhjustaksid valu, nagu väidab kaebaja, terviseandmed ei kinnita. Töötukassa märgib veel, et kodune võimlemine ei ole samastatav sellega, kui tegutsetakse teaduspõhise taastusravi plaani järgi spetsialisti juhendamisel. Kuigi raviarstid olid juhendatud füsioteraapia kaebajale näidustanud, ei nähtu otsuse tegemise aegsetest TIS-i andmetest, et kaebaja 8(10)
3-23-705 oleks füsioterapeudi vastuvõtul käinud. Töötukassa väitel viitab asjaolu, et ravi ei ole tõhustatud, sellele, et ravi pole vaja. Töötukassa nõustub, et depressioon ei ole lühiajaline meeleolulangus, vaid kliiniline diagnoos, mille diagnostilisteks kriteeriumiteks on haigustunnuste esinemine minimaalselt kahe nädala vältel. Samas võib depressiooni ravi alustamisel oodatav paranemine toimuda kiiremini, kui see, mida eeldatakse töövõimet püsivalt piirava seisundi puhul (ehk kuue kuu või pikema aja jooksul). Vaidemenetluses lisandunud perearsti sissekandest nähtusid esmased meeleolulanguse kaebused, mille ravi oli äsja alustatud, prognoos seisundi paranemisele hea ning need ei olnud hinnatavad piiranguna, mis püsivat töövõimet vähendaks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja jätab jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni, muutes otsuse põhjendusi (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p-d 4 ja 6).
14.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal on kaasasündinud ja krooniliste tervisehäirete ning nendest tingitud valu tõttu piiratud liikumise ja käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuste sooritamine. Kaebaja väitel ei lase igapäevane valu tal täiel määral tööelus osaleda. Kaebaja on märkinud, et vajab oluliselt rohkem ja pikemaid puhkepause ning et ülekoormus tooks kaasa tema tervise halvenemise (nt käesoleva otsuse p 6.10). Töötukassa ei vaidle vastu sellele, et kaebajal esineb valu liikumise ja käelise tegevuse valdkondade võtmetegevuste sooritamisel. Töötukassa hindas nendes valdkondades esinevad piirangud üksnes kergeks seetõttu, et kaebaja leevendab valu vajaduse korral käsimüügiravimitega, pole valukaebusega arstide poole pöördunud ega valuravi vajanud (vt käesoleva otsuse p-d 5.1 ja 5.2, ka 10.2 ja 10.3). Vastustaja on vaideotsuses ja kohtumenetluses mitmel korral väitnud, et kaebaja on jätnud ravivõimalused kasutamata (eelkõige retseptipõhise valuravi). Kolleegium leiab, et töötukassa eksis sellele seisukohale jõudmisel.
15.Töövõime hindamisel arvestatakse ka isikule määratud ravi ja selle järgimist (vt määruse nr 39 § 5 lg 3). Ringkonnakohus tuvastas, et TIS-i andmete järgi pole kaebaja retseptiravi vajanud. Järelikult pole kaebajale retseptiravi määratud. Seda ei nähtu ka vaidlustatud otsusest ega vaideotsusest. Seega ei saanud TIS-i andmete põhjal järeldada, et kaebaja on jätnud retseptipõhise valuravi kasutamata.
16.Samuti ei saanud teha sellest, et TIS-i andmete järgi polnud arstid kaebajale kolm aastat enne töövõime hindamise taotluse esitamist ravi määranud, automaatset järeldust, et valu on ohjeldatav käsimüügiravimitega ja kaebaja on oma seisundiga kohanenud. Kohtud pole tuvastanud ka vastupidist, st et TIS-i andmetest nähtuks, et kaebajal poleks muud ravi vaja. Töötukassa tunnistab ise, et valu on raske hinnata, mistõttu hinnatakse tegelikku ravivajadust ja -kasutust. Kuigi töötukassa seisukohtadest võib järeldada, et tema hinnangul ei vaja kaebaja täiendavat ravi, on hindamisel samas arvestatud, et kaebaja töövõime piirangute leevendamiseks on olemas mitmed ravivõimalused, mida ei ole seni rakendatud. Kaebaja ravivajadus oli seega ebaselge. Töötukassal tulnuks kaebaja ravivajadust ja -võimalusi täpsustada (määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3; vrd RKHKo 3-20-2474/11, p 28). Kaebaja on kohtumenetluses väitnud, et ta ei soovinud retseptiravimeid kasutada, kuna ei tahtnud jääda nendest sõltuvusse.
17.Töövõimet hindavad ekspertarstid ei saa üldjuhul määrata kindlaks seda, kas taotleja vajab mingisugust ravi ja mis on just tema jaoks sobiv ravi, vaid seda tuleb uurida taotluses nimetatud arstidelt, kes on spetsialiseerunud teatud erialale ja tunnevad taotleja tervislikku seisundit kõige paremini (määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3). Kui andmete täpsustamise järel selgub, et taotleja on jätnud 9(10)
3-23-705 mõjuva põhjuseta talle sobiva ravi piirangute kompenseerimiseks kasutamata, on seda võimalik töövõime hindamisel arvestada (määruse nr 39 § 5 lg 3). Mõjuvaks põhjuseks võib lugeda nt vastunäidustust või ravimõju puudumist. Kuna töötukassa kaebaja ravivajadust ja -võimalusi ei täpsustanud, ei saanud ta teha järeldusi kaebaja ravivajaduse ega võimaliku ravi kohta ja arvestada seda töövõime hindamisel.
18.Kuna töötukassa vea tõttu on põhjust kahelda nii liikumise kui ka käelise tegevuse valdkonna võtmetegevustele antud hinnangutes, võis viga mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse § 58, vrd RKHKo 3-21-629/46, p 14). Ainuüksi seetõttu tuleb töötukassa 19. detsembri 2022. a otsus tühistada ja taotlus töötukassale uueks lahendamiseks saata. Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (RKHKo 3-20-2474/11, p 32).
19.Taotluse uuel läbivaatamisel on töötukassal võimalik täpsustada ka teisi ravivõimalusi või abivahendeid (nt taastusravi ja tallatoed). Seejärel saab kõiki võimalikke abivahendeid ja ravivõimalusi koosmõjus arvestades teha järelduse kaebaja töövõime kohta (st kas ja kui palju on võimalik kaebaja tegutsemispiiranguid kompenseerida). Ühtlasi on meelevaldne teha pelgalt asjaolust, et kaebaja ujub, suusatab ja sõidab jalgrattaga, järeldus, et ta ei kannata pidevalt häiriva valu käes. Kaebaja on kohtumenetluses selgitanud, et eelnevad tegevused on vajalikud eelkõige tervisliku seisundi parandamiseks (sh tüvilihaste arendamiseks ja tasakaalu harjutamiseks). Kaebaja väidetest võib järeldada, et ta suudab neid tegevusi sooritada vaid osaliselt (vt käesoleva otsuse p 9.4). Lisaks on kaebaja toonud välja, et valu on suuresti tingitud ülekoormusest. Töötukassal tuleb eelnevat taotluse uuesti läbivaatamisel arvestada.
20.Kaebaja töövõime hindamise taotluse uuesti lahendamisel on töötukassal võimalik arvesse võtta kaebaja kassatsiooniastmes esitatud muid vastuväiteid, sh et osa terviseandmeid on jäetud tähelepanuta (vt käesoleva otsuse p 9.1) ja et osast on tehtud valed järeldused (vt käesoleva otsuse p-d 9.5 ja 11). Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et üldjuhul tuleb töövõime kohta järelduse tegemisel võtta aluseks vaidlustatud töövõime hindamise ajal olemas olnud terviseandmed. Hilisemaid terviseandmeid on õigus kasutada juhul, kui nendest on võimalik teha järeldusi kaebaja tegutsemis- ja osalemispiirangute kohta töövõime hindamise aja seisuga (vt RKHKo 3-21-629/46, p-d 15 ja 17). Eelnevat tuleb silmas pidada nii eksperdiarvamuse andjal kui ka töötukassal, kes peab muu hulgas selgitama kahe järjestikuse töövõime hindamise otsuse erinevusi. Ühtlasi ei pruugi terviseandmetest töövõime kohta tehtud järelduse õigsuse kindlakstegemiseks piisata ühe eksperdi arvamusest (RKHKo 3-17-1110/84, p 22; RKHKo 3-20-2474/11, p-d 19 ja 20; ka RKHKo 3-21-629/46, p 18).
21.Töövõime hindamisel pole üldjuhul määravat tähtsust asjaoludel, et taotleja on tervislikel põhjustel viibinud akadeemilisel puhkusel või pole saanud täita kaitseväeteenistuskohustust. Kui taotleja hinnangul mõjutavad ülikooli õppetöös osalemist või kaitseväeteenistuskohustuse täitmist takistanud tervisehäired ka tema töövõimet, peab ta nende kohta käivad andmed töövõime hindamise taotluses esile tooma.
22.Poolte apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud tuleb jätta nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kaebaja pole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente kummaski menetluses esitanud.
23.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja tema esindaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.