Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
4.aprillil 2025 Tallinnas
Haldusasja number
3-23-834
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
OÜ Metalldetail kaebus Keskkonnaameti 06.02.2023 ettekirjutuse nr 2818 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks ning 17.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks Kaebaja (apellant) – OÜ Metalldetail, seaduslik esindaja U.G Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Raul Oberg Kaasatud haldusorgan – Transpordiamet, volitatud esindaja Eveli Altunbas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Metalldetail apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Avalik kohtuistung 12.03.2025
RESOLUTSIOON
Võtta kohtuasja materjalide juurde järgmised tõendid: a. kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud dr K. Urtsoni arvamus; b. haldusasja nr 3-22-1050 toimikust Keskkonnaameti 07.04.2022 vaideotsus nr 1-7/22/50-4; c. Keskkonnaameti keskkonnalubade dokumentide registrist dokumendid nr DM-119685-3 ja DM-119685-6.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus muutmata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 05.05.2025 (HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-23-834 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ-le Metalldetail (kaebaja) kuulub Lääne-Virumaal Kadrina vallas Kadapiku külas Loobu jõel (VEE1077900) Veskijärve kinnistul (katastritunnus 27202:001:0373) asuv Undla pais (PAIS012800).
2.Keskkonnaamet (KeA või vastustaja) kohustas 06.02.2023 ettekirjutusega nr 2818 (dtl 12‒21) kaebajat likvideerima hiljemalt 15.09.2023 Undla pais ettekirjutuses sätestatud ulatuses ja tingimustel. Ettekirjutuse kohaselt teostati 04.10.2022 paisul paisutuskõrguse mõõtmised, mille tulemuste järgi on Undla paisu paisutuskõrgus 1,29 m. Veeseaduse (VeeS) § 174 lg 1 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 m. Undla pais asub Loobu jõel, mis on keskkonnaministri 03.07.2004 määruse nr 73 (määrus nr 73) § 2 p 41 alusel kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. VeeS § 174 lg 3 järgi peab paisu omanik või valdaja tagama looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 2 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana määratud veekogule või selle lõigule ehitatud paisul kalade läbipääsu nii paisust üles- kui allavoolu. VeeS § 187 lg 7 alusel on kohustuslik veeluba, kui paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat. Kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima. Undla paisul paisutamine rikub: 1) VeeS § 187 punkti 7, sest Undla paisul puudub kehtiv veeluba; 2) VeeS § 174 lõiget 3, kuna kalade läbipääs nii paisust üles- kui allavoolu on takistatud; 3) LKS §-s 51 sätestatud koelmualade kaitset – kaladele peab olema tagatud läbipääs nende koelmualadele pääsemiseks. Kividest ja killustikuga täidetud plastikkottidest laotud paisutusvalliga on OÜ Metalldetail rikkunud LKS § 51 lg-s 1 sätestatud veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmise keeldu.
3.Kaebaja esitas 08.03.2023 vaide KeA 06.02.2023 ettekirjutuse nr 2818 kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti KeA 17.03.2023 vaideotsusega nr 1-7/23/31-2 (dtl 22‒26) rahuldamata. Undla paisul puudub kehtiv veeluba ning ei nähtu kaalukaid asjaolusid, mille alusel tuleks Undla paisul kalade läbipääsu nõude täitmisest loobuda. Kaebaja on ise varem sama paisuga seotud ettekirjutuse nr 2350 peale esitatud kaebuses kinnitanud, et killustikuga täidetud plastikkotid, mille eesmärgiks on tõsta veetaset, on tekkinud sinna inimese tegevuse tagajärjel. Lisaks on KeA korduvalt selgitanud, et Undla pais koosneb ka teraskanduritest, puitlaudisest ja paisutusvallist (bituumensideainest kehand, 2021. a kaebaja poolt paigaldatud kivid ja killustikuga täidetud plastikkotid). Undla paisul loata paisutamine on vastuolus kehtiva õigusega, mistõttu ei saa nõustuda väidetega, mis puudutavad kaebaja omandiõigusest tulenevat õigust järve ja veetasapinna säilitamisele, Undla mõisa pargi kaitsekohustusele ning veetaseme säilitamisele seoses tuletõrje veevõtukoha nõuetega. Undla pais on rändetõke, mis takistab kalade läbipääsu Loobu jõel paisust üles- ja allavoolu. Tuletõrje veevõtukohaga seotud küsimused ei kuulu KeA pädevusse. Ettekirjutus edastati Päästeametile ja Kadrina Vallavalitsusele, kes arvamusi ja vastuväiteid ei esitanud. Ettekirjutusele eelnenud haldusmenetlus on õiguspärane. Ettekirjutus ei kohusta kaebajat panema toime õigusrikkumist, sellest selguvad vaide esitaja õigused ja kohustused, mis ei ole vastukäivad 2(10)
3-23-834 ning ettekirjutust on võimalik täita. Õigusrikkumisega oleks tegu siis, kui KeA kohustaks kaebajat ettekirjutusega käituma vastuolus kehtivate õigusnormidega. Kehtivad õigusnormid näevad ette kohustuse omada veekogu paisutamisel veeluba. Uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine, välja arvatud juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi, on keelatud. Ettekirjutuses on viidatud Urmas Nugin OÜ Undla kalapääsu eelprojektis sisalduvatele selgitustele, samuti on KeA selgitanud, mida on täpselt vaja teha paisutusvalli eemaldamiseks. Ettekirjutuse täitmine on objektiivselt võimalik.
4.Kaebaja esitas 17.04.2023 (täiendatud 26.04.2023) Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 06.02.2023 ettekirjutuse nr 2818 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks ning 17.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebajal ei ole veeloa kohustust, sest Undla veskipais on looduslikku päritolu paisutus (moreenvall), kuhu on rajatud veelase. Veelaskme ülesanne on kalda kindlustamine ja liigvee läbilaskmise võimaldamine ehk tegemist on pigem VeeS § 174 lg 6 kohase vee purustavat toimet tõkestava rajatisega. Seda, et järve väljavool on kunstlikult süvendatud looduslikesse setetesse, saab tuletada paisude inventariseerimise käigus 2015. a läbiviidud geotehnilise uuringu (töö nr 3693/4-15) tulemustest. Veelaskme osad (mis lõhuti ja mille asendamise KeA keelas), mis piiravad veevoolu voolurahusti alla ja määravad järve miinimumveetaseme, on seega allpool looduslikku võimalikku taset. Undla veskijärv on kaebajale kuuluva kompleksi oluline osa ja tuletõrje veevõtukoht. Tuletõrjumise projekti põhjal on rajatud ka praegune veelase. Undla veskijärv koos Undla mõisapargiga on ka oluline kompleksi kasutajate puhkeja ajaveetmise koht. Loobu jõe osa Joaveskist ülesvoolu ei ole VeeS § 174 lg-s 3 viidatud LKS § 51 lg 2 nimistus õiguspäraselt, seega langeb ära ettekirjutuse alus. Kaebajale on väljastatud Undla mõisa pargi kaitsekohustuse teatis 30.05.2012 nr V 144/12/14349 ja nr V 15-8/12/14348, kus on keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. Seega kohustab KeA ettekirjutus kaebajat õigusrikkumisele. KeA kohustab kaebajat olulise keskkonnamõjuga tegevusele (veetaseme alandamine) keskkonnamõju hindamist läbi viimata ning võib tekkida suuremahuline pöördumatu kahju. Kaebajale on väljastatud paisutusservituut Transpordiameti poolt, millega on kaebaja võtnud veetaseme säilitamise ja rajatise hooldamise kohustuse. Tulenevalt KeA poolsest veelaskme remondi keelust ei ole kaebaja tohtinud oma kohustusi täita.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaideotsuses on piisavalt põhjendatud, miks Undla pais on inimtekkeline. Kaebaja ei ole ise ka eitanud, et tema poolt on paisule paigaldatud paisutuseks kivid ja killustikuga täidetud plastikkotid. Seega moodustavad viimased täiendava tõkkevalli, mis samuti takistab vee vaba liikumist ja on osa kalade rändetõkkest ning tervikuna paisutab Loobu jõge. Lisaks on tuvastatav, et pais koosneb ka teraskanduritest, puitlaudisest ja paisutusvallist (bituumensideainest kehand), mis ei ole ilmselgelt looduslikud. Vee paisutamiseks Undla paisul kui inimtekkelisel paisul peab olema veeluba, kuid see puudub. Uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine, välja arvatud juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi, on keelatud. Ettekirjutuses on selgitatud, mida on vaja teha paisutusvalli eemaldamiseks.
6.Haldusasja menetlusse kaasatud Transpordiamet teatas, et ei sea kahtluse alla KeA ettekirjutuse õiguspärasust ning tal puudub teave, mis aitaks kaasa kohtuasja lahendamisele.
3(10)
3-23-834
7.Tallinna Halduskohus jättis 13.06.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vaidlust ei ole, et Undla paisul puudub paisutuseks veeluba. MTÜ-le Undla Vesi antud keskkonnaluba luba kehtis kuni 17.08.2022. Vastustaja on tuvastanud, et Undla paisu ei saa pidada looduslikuks ning tegemist on inimtekkelise treppveelaskmest koosneva paisuga, mille paisutuskõrguseks mõõdeti 1,29 m. Piisavad ja arusaadavad põhjendused selle kohta, et Undla pais on inimtekkeline ja sellel paisutamiseks on nõutav veeluba, nähtuvad nii vaidlustatud ettekirjutusest (lk-d 2 ja 3) kui ka vaideotsusest (p 4.2, lk 2). Kaebaja ei ole eelpool toodud ja haldusmenetluses tuvastatud asjaolusid ümber lükanud. Vastustaja sellekohaste järeldustega on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus (vt käesolevas asjas 29.05.2023 määruse p-d 13 ja 17). Kaebaja väide paisu looduslikust päritolust on vastuolus 09.05.2022 kaebuses haldusasjas nr 3-22-1050 esitatud kaebaja kinnitusega, et tema poolt paigaldati kivide ning killustikuga täidetud plastikkotid paisu ette 2021. a-l eesmärgiga takistada paisjärve tühjaks voolamist. Ühtlasi on kaebaja kivide ja killustikuga täidetud kottide paigaldamist paisu ette kinnitanud ka käesolevas kohtumenetluses oma 26.05.2023 menetlusdokumendis. Kaebaja väited Undla paisu looduslikkusest ning paisutamiseks veeloa kohustuse puudumisest on selgelt alusetud. Vaidlus puudub, et Undla pais asub Loobu jõel, mis on LKS § 51 lg 2 alusel vastu võetud määruse nr 73 § 2 p 41 alusel kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Asjakohatud on kaebaja väited määruses nr 73 sisalduvate vigade kohta – vaidlust ei ole, et tegemist on kehtiva määrusega ning KeA-l tuleb sellest juhinduda. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses piisavalt asjakohastele tõenditele tuginedes põhjendanud, et kalade läbipääs Undla paisust üles- ja allavoolu on takistatud (vt lk-d 3‒4). Vastustaja on ka arusaadavalt põhistanud, et kaebaja poolt kividest ning killustikuga täidetud plastikkottidest laotud paisutusvall muudab ja mõjutab jõe voolukiirust ehk veekogu veerežiimi, millega kaebaja rikub LKS § 51 lg-s 1 sätestatud keeldu (vt ettekirjutuse lk-d 4‒ 5). Kaebaja ei ole vastustaja vastavaid järeldusi ümber lükanud. Kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktidega nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima (VeeS § 175 lg 4). Ringkonnakohus leidis 29.05.2023 määruses, et praegusel juhul ei nähtu kaebaja viidatud HMS § 63 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud asjaolusid, mille tõttu oleks ettekirjutus tühine (vt punkt 17). Kuna kaebajal ei ole Undla paisul paisutamiseks veeluba, kaebaja tekitatud paisutusvall muudab veekogu veerežiimi ja Undla pais on kaladele ületamatu rändetõke, on vastustaja põhjendatult kaebajalt nõudnud paisu likvideerimist. Vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasust ei mõjuta kaebaja viited Undla veskijärvele kui kaebajale kuuluva kompleksi olulisele osale (sh puhke- ja ajaveetmise kohale) ja tuletõrje veevõtukohale ning samuti Undla mõisa pargi kaitsekohustuse teatistele (veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmise keelule). Sellele vaatamata on vastustaja ka selles osas kaebaja väidetele vaideotsuses vastanud (vt punktid 4.3 ja 4.5). Praeguse vaidluse ese on üksnes KeA 06.02.2023 ettekirjutus nr 2818 ja selle suhtes koostatud vaideotsus. Seetõttu ei ole asjakohased kaebuse väited seoses 2014. a-l läbi viidud paisu inventariseerimisandmete tegelikkusele vastavuse ja Transpordiameti tegevusega. Kaebajale on juba 06.07.2022 määruses haldusasjas nr 3-22-1050 selgitatud, et paisu omanikul oleks tulnud kohe reageerida, kui talle selgus paisu inventariseerimise andmete ebaõigsus ning nõuda nende parandamist. Kohus ei saa käesoleva vaidluse raames kontrollida 2014. a-l läbi viidud paisu inventariseerimisandmete vastavust tegelikkusele. Samas ka väidetavat viga arvesse võttes tulnuks KeA-l praegusel juhul ettekirjutus teha.
8.Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 13.07.2023 apellatsioonkaebuse, täiendades seda vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2023 kohtunõudele ja 01.08.2023 määrusele (lõplik versioon 22.08.2023). Kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Tulenevalt uurimispõhimõttest pidanuks halduskohus ise välja selgitama olulised asjaolud, kuid ei ole seda teinud. Kaebaja jääb seisukohale, et Undla pais on looduslik, mitte inimtekkeline. Seda kinnitab geoloogiadoktor K. Urtsoni kinnituskiri, mille kaebaja on esitanud eelnevas kohtuvaidluses haldusasjas nr 3-22-1050. Kaebajal oli ekslik arusaam, et juba kord kohtule esitatud dokumenti ei ole vaja uuesti esitada. Paisu praegune ülevoolulävend jääb kinnituskirja kohaselt loodusliku pinnakatte kihtide kõrgusvahemikku. Seetõttu määravad paisjärve veetaseme looduslike setete kihid ja pais tuleks lugeda looduslikuks. Vastustajale oli kinnituskirja sisu teada, kuid uurimispõhimõtet rikkudes seda ettekirjutuses ei kajastatud. Eristada tuleb looduslikku paisu ja inimtekkelist veelaset, kus on vee suunamiseks inimese poolt paigaldatud elemente (metallkonstruktsioon, puitpõrand, kividega täidetud kotid), mille eesmärk on suunata vett jooksma silla alt. Loodusliku paisutuse likvideerimist ei saa KeA nõuda, kuid ettekirjutuses nõutakse paisutusvalli likvideerimist ja jõe põhjalangu ühtlustamist. Undla paisul puudub tavapärane paisutuse muldkeha, vaid paisutusvalliks nimetatud osa on looduslik. VeeS § 175 lg 4 võib olla põhiseaduse (PS) §-ga 32 vastuolus. KeA ettekirjutuse sisu on, et kaebaja peab hakkama enda omandit lõhkuma ja hävitama ilma mingite kompensatsioonimehhanismideta paisutuse likvideerimise kulude ega omandi kahjustamise hüvitamiseks. Sisuliselt on tegu sundvõõrandamisega, mille käigus sunnitakse kaebajat kandma suuri kulusid. Vastustaja ega halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebaja rahaline olukord ei võimalda tal täita kohustust tellida lammutamiseks projekt ekspertide kaasamisega ning viia läbi lammutustööd, mis maksaks mitukümmend tuhat eurot. Looduskaitselise ettekirjutuse tegemine ka juhul, kui seda põhjendatakse avaliku huviga, ei saa toimuda isiku pankrotistumise hinnaga. Ettekirjutusest nähtub, et Transpordiamet on algatanud menetluse Undla silla rekonstrueerimiseks ja arvestab tingimusega, et puitpõrandaid ja paisutusvalli ei taastata, aga samas ettekirjutuses leiab KeA, et looduskaitselistel kaalutlustel ei ole mõistlik rekonstrueerimist oodata, mis toimub alles 2024. a-l. Kaebaja hinnangul on ebamõistlik hoopis panna kaebajale kohustust likvideerida pais, mis silla rekonstrueerimisega nagunii likvideeritakse. Ka on ettekirjutuse täitmise tähtaeg ebamõistlikult lühike, kuna ainuüksi ehitusprojekti saamiseks kuluks vähemalt aasta ning tööde lõpetamiseks kokku vähemalt kaks aastat. Asjas tuleks enne ettekirjutuse tegemist läbi viia ka keskkonnamõju hindamine.
9.Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde. Undla pais on inimtekkeline ja halduskohus on selle olemust ning veeloa nõutavust piisavalt analüüsinud. Dr K. Hurtsoni hinnang on esitatud põhjendamatult alles apellatsioonimenetluses ja ka see ei väära seisukohta, et pais on inimtekkeline.
10.Transpordiamet leidis vastuses, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud. Vaidlusalusesse KeA haldusakti Transpordiamet ei puutu ja küsimuses, kas pais on inimtekkeline või looduslik, puudub tal vajalik pädevus. Igal juhul tuleb Transpordiametil liiklusohutuse tagamiseks Undla sild rekonstrueerida, mille käigus on vajalik paisutuse ajutine katkestamine või veetaseme alandamine. Rekonstrueerimistööde järgne tegevus paisutuse 5(10)
3-23-834 osas sõltub sellest, kas omanikule jääb õigus paisutuse säilimiseks. Transpordiameti ehitusloaga seotud vastuväited lahendatakse haldusasjas nr 3-23-1676.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4), kuid täiendab neid vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele.
12.Käesoleva vaidluse keskne küsimus on, kas pais, mida vastustaja kohustas kaebajat ettekirjutusega likvideerima, on inimtekkeline pais, st VeeS § 174 lg 1 mõttes paisutust tekitav ehitis, või looduslik veetaset tõstev künnis. Paisutamine on VeeS § 174 lg 1 kohaselt tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Õiguslikus mõttes saab seega paisuna käsitada üksnes ehitise tunnustele vastavat asja, mis sealjuures muudab vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 m, ning paisutusena üksnes sellist vooluveekogu veetasemete erinevust, mis on rohkem kui 0,3 m ulatuses põhjustatud ehitisest. Sellest tulenevalt kohalduvad ka ettekirjutuses nimetatud kaebaja poolt rikutud õigusnormid (VeeS § 187 p 7, VeeS § 174 lg 3, LKS § 51) vaid eeldusel, et veetaseme erinevus rohkem kui 0,3 m võrra tuleneb paisust tingitud paisutusest VeeS § 174 lg 1 mõttes. Samuti kohaldub VeeS § 175 lg-s 4 sätestatud omaniku kohustus paisu likvideerimiseks vaid VeeS § 174 lg 1 mõttes paisutuse olemasolul.
13.Ettekirjutusest ja vastustaja seisukohtadest nähtuvalt on vastustaja pidanud Undla paisu inimtekkeliseks järgmistest tõenditest lähtuvalt: 1) Koondaruande „Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogudel kalade rändetingimuste parandamiseks“ (dtl 107 jj) kohaselt on Undla paisu näol tegemist paisuga ja Undla Veskijärve näol paisjärvega ning Eesti looduse infosüsteemi paisude ruumiandmekogumis on Undla pais registreeritud paisuna. Inventariseerimise andmetes on liigveelaskmena märgitud kolmeastmeline treppveelase puidust astmetega kõrgusega 50–70 cm ja pikkusega 5–6 m. 2) Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ koostatud Undla kalapääsu eelprojekti seletuskirjas (Töö nr 2018026, dtl 412 jj) on esitatud kirjeldus paisu konstruktsioonist. Viidatud projektis on selgitatud (dtl 425), et paisutust põhjustab ülemises bjefis olevate kaldasammaste vahele jääv ca 0,9 m kõrgune künnis, mis paikneb sillast ca 4,5 m ülesvoolu. Projekteerija hinnangul on suure tõenäosusega tegemist inimtekkelise künnisega, mis on rajatud Nõukogude Liidu perioodil pärast paisjärve puhastamist ja süvendamist. Künnise ehitusmaterjal on teadmata, kuid võib oletada, et tegemist on bituumensideainest kehandiga. Samas on toodud ka künnisele allavoolu järgneva konstruktsiooni kirjeldus (dtl 424), mille kohaselt jäävad maakivimüüridega kanalisse puitlaudadest plaadid ja nende alla paigaldatud maakivid. Nimetatud konstruktsioon on kunagi täitnud paisu rolli ja vesi on voolanud plaatide peal, kuid rajatis on oma otstarbe minetanud ja vesi voolab plaatide all maakivide vahel. 3) Stricto Project OÜ töös nr S2103 „Riigitee nr 17152 Vohnja - Kadrina km 8,710 Undla silla rekonstrueerimise põhiprojekt“ ristlõikes on välja toodud puitpõranda ette ja alla ulatuv paisutusvall absoluutkõrgusega 76,60 m. 4) Kaebaja on kinnitanud, et ladus vallile 2021. a-l kivid ja killustikuga täidetud plastikkotid, mis moodustavad täiendava tõkkevalli. Selle paisutuse kõrgus on vastustaja poolt fikseeritud 04.10.2022 mõõdistamisega.
14.Kaebaja seisukoht on, et endised vesiveski ja viinavabriku hooned on ehitatud veskijärve looduslikule väljavoolule, üle selle on ehitatud sild mõisasiseseks liikluseks ja liigveelase on rajatud looduslikule künnisele, et kaitsta järve kaldaid liigvee eest. 2014. a-l tõkestusrajatiste 6(10)
3-23-834 inventariseerimisel tehti viga, lugedes loodusliku valli tee muldkehaks. Tõendina tugineb kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud geoloogiadoktor K. Urtsoni 31.03.2022 arvamusele (dtl 557). Dr Urtsoni arvamus põhineb 2015. a-l UÜ Rei Geotehnika geotehnilise uuringu (töö nr 3693/4-15) käigus paisu väljavoolu vasakkaldal tehtud puurimistel saadud andmetel, mille kohaselt on pinnase absoluutkõrguseni 77,7 m tegu loodusliku moreeniga, paisu ülevoolulävend absoluutkõrgusel ca 76,3 m jääb loodusliku pinnakatte kihtide kõrgusvahemikku ja seetõttu määravad paisjärve veetaseme looduslike setete kihid ning pais tuleks hinnata looduslikuks. Sellest nähtub kaebaja hinnangul, et tegu on loodusliku paisuvalliga, kuhu (mille sisse) on rajatud veelase kalda püsivuse tagamiseks ja suurvee ohutuks läbilaskmiseks. Kivid ja kividega täidetud kotid paigaldas kaebaja 2021. a-l enda sõnul loodusliku veetaseme säilitamiseks ja mõisapargi kaitsenõuete järgimiseks pärast seda, kui vandalismiakti tagajärjel hakkas vesi kahjustama kaldakindlustusi ja veetaseme langusest tekkisid aluspinnase vajumised ning praod hoonetes.
15.Halduskohus lähtus otsuses vastustaja ettekirjutuses esitatud põhjendustest, et tõendite kohaselt koosneb Undla pais teraskanduritest, puitlaudisest ja nõukogude perioodil rajatud paisutusvallist ning kaebaja poolt 2021. a-l paigaldatud täiendavast tõkkevallist. Halduskohus leidis, et ettekirjutusest ja vaideotsusest nähtuvad piisavad ja arusaadavad põhjendused selle kohta, et pais on inimtekkeline ja sellel paisutamiseks on vajalik veeluba, ning et kaebaja ei ole neid asjaolusid ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et halduskohtu toimikus ei leidunud tõendeid, mis oleks vastustaja tõendatud seisukoha ümber lükanud.
16.Kaebaja on dr Urtsoni arvamuse esitanud kohtule esmakordselt apellatsioonimenetluses. Ehkki tõend on ajaliselt varasem (allkirjastatud 31.03.2022) ja kaebajal ei olnud objektiivset takistust selle esitamiseks juba halduskohtus, võtab ringkonnakohus tõendi siiski asja materjalide juurde. Kohus loeb HKMS § 198 lg 3 mõttes mõjuvaks kaebaja põhjenduse, et tõend jäi esitamata õiguslike teadmiste puudumise tõttu, kuna kaebaja eeldas, et haldusasjas nr 3-22-1050 esitatud tõendit arvestatakse ka käesolevas asjas. Kaebaja esitatud tõend ei ole iseenesest asjasse puutumatu, kuna iseloomustab kaebaja väiteid paisu loodusliku päritolu kohta. Samuti ei ole tõend vastustajale üllatuslik, kuna Undla paisu likvideerimiseks tehtud eelneva ettekirjutusega seotud vaidemenetluses on vastustaja viidatud arvamusega tutvunud ja sellele ka hinnangu andnud. Kohus võtab haldusasja nr 3-22-1050 toimikust käesoleva asja materjalide juurde seda tõendava Keskkonnaameti 07.04.2022 vaideotsuse nr 1-7/22/50-4.
17.Ehkki uurimispõhimõttest tulenevalt oleks vastustaja pidanud talle teadaoleva dr Urtsoni arvamusega käesolevas asjas vaidluse all oleva ettekirjutuse tegemisel arvestama ja sellele ettekirjutuses arusaadavalt viitama, ei too see menetlusviga kohtu hinnangul siiski kaasa ettekirjutuse õigusvastasust. Vastustaja on ettekirjutuse lk-l 2 (dtl 13) viidanud oma varasema, 16.02.2022 ettekirjutuse menetlusele ning vaideotsuse p-s 4.4 (dtl 24) varasema menetluse tõendite kasutamisele ka käesolevas menetluses.
18.Tõendeid võrreldes ei tekita dr Urtsoni arvamus paisu inimtekkelisuses ka sisuliselt sellist kahtlust, mis oleks saanud mõjutada asja otsustamist. Dr Urtsoni arvamus toetab kaebaja väiteid vaid kaudselt ega lükka kohtu hinnangul ümber vastustaja põhjendusi. Tõendis viidatud puuraugud rajati veekogu kaldasse ja saavad otseselt tõendada seda, milline on pinnas kaldal. Dr Urtsoni järeldus, et sama kõrge on olnud looduslik pinnase tase ka paisu asukohas ja paisutus seetõttu looduslik, on hüpoteetiline. Iseenesest võib pidada üldtuntuks tõsiasja, et jõesäng ongi reeglina ümbritsevast pinnasest madalam, kuna voolav vesi uhub pinnasesse voolusängi kohas, kus pinnas on selleks soodsam. Samuti ei ole tõendis viidatud UÜ Rei Geotehnika puuraukude uuringu tulemusi ka vastustaja seisukoha aluseks olnud tõendites arvestamata jäetud. Vastustaja seisukoha aluseks olev Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ eelprojekt juhindub peatükis 6.2 Ehitusgeoloogilised tingimused sama uuringu lähteandmetest moreenikihtide ja neid katvate pinnasekihtide kohta (dtl 425). 7(10)
3-23-834
19.Tuleb möönda, et vastustaja seisukoha aluseks olevad tõendid ei näita tõsikindlalt paisutust põhjustava künnise täpset materjali ega päritolu. Samas ei olegi paisu ehitusprojekti ja ehitusdokumentatsiooni puudumisel objektiivselt võimalik absoluutse kindlusega tuvastada, kuidas on pais ehitatud ja kas selle rajamisel võidi vähemalt osaliselt ära kasutada ka potentsiaalselt olemas olnud looduslikku künnist või asendada looduslikku künnist ehitisega. Kuivõrd paisutust põhjustav künnis asub selgelt inimtekkeliste kaldasammaste vahel, on siiski eluliselt usutav, et künnis on rajatud ehitisena ja seega kujutab endast paisu VeeS § 174 lg 1 mõttes. Seda ei lükka ümber üksnes hüpotees, et loodusliku pinnasekihi kõrgus kaldal võib osundada sarnasele pinnase kõrgusele ka voolusängis.
20.Seda kinnitab ka Maa-ameti 21.04.2022 e-kiri vastustajale (keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS dokumendi nr DM-119685-3), milles Maa-ameti esindaja asus kaardimaterjalile ja veekogu profiiliandmetele tuginedes seisukohale, et paisutus on tekkinud ilmselt seoses teisel pool teed olnud veskiga. Antud kirjavahetus vastustaja ja Maa-ameti vahel toimus kaebaja poolt 29.03.2022 esitatud vee erikasutusloa esmataotluse menetluses nr M-119685, mille tulemusena jäeti 02.06.2022 otsusega nr DM-119685-6 kaebaja taotlus läbi vaatamata, kuna kaebaja ei kõrvaldanud taotluses esinenud puudusi. Ehkki ka antud tõendile ei ole viidatud vaidlusaluses ettekirjutuses, on tõend kogutud sama paisu seadustamiseks eelnevalt esitatud keskkonnaloa menetluses ja sellele on viidatud keskkonnaloa taotluse läbi vaatamata jätmisel. Kohus võtab viidatud e-kirja ja selguse huvides ka vastustaja 02.06.2022 otsuse Keskkonnaameti keskkonnalubade dokumentide registrist kohtuasja materjalide juurde. Paisutamiseks vajaliku loa puudumine on üks ettekirjutuse faktiline alus ja on paisutuse likvideerimise kohustust sätestava VeeS § 175 lg 4 koosseisu imperatiivne element.
21.Ringkonnakohus nõustub ka täiendavate tõendite valguses halduskohtu järeldusega, et vastustaja on õigesti tuvastanud, et puudub mõistlik kahtlus selles, et Undla pais on inimtekkeline ja see tõstab Loobu jõe veetaset ka osalisest lagunemisest hoolimata vähemalt 1,29 m. Kuivõrd selliseks tegevuseks on VeeS § 187 p 7 kohaselt nõutav veeluba, kaebaja veeloa taotlus on jäetud läbi vaatamata ja uut taotlust ei ole esitatud, teisele isikule varem väljastatud veeluba on kehtetuks tunnistatud ja veeloa puudumisel on paisu omanikul või valdajal VeeS § 175 lg 4 kohaselt kohustus paisutus likvideerida, on ettekirjutus õiguspärane.
22.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus, et ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi kaebaja väited seoses Undla mõisa pargi kaitsekohustuse ja veevõtukohaga. Vastustaja vaideotsuse põhjendused on selles osas asjakohased ja ammendavad. Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määruse nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ § 2 kohaselt on pargi valitseja vastustaja, mis tähendab, et vastustaja ettekirjutuse täitmisel toimub määruse § 7 p 7 ja Undla mõisa pargi kaitsekohustuse teatise (dtl 44–45) mõttes veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine pargi valitseja nõusolekul. Asjakohane on ka vastustaja selgitus, et Päästeamet ei esitanud mis tahes vastuväiteid ettekirjutusele. Seega on alusetu kaebaja väide, nagu kohustaks ettekirjutus teda seadust rikkuma.
23.Vaidlusaluse ettekirjutuse õigusvastasus ei tulene ka kaebaja väidetest selle kohta, nagu oleks Loobu jõgi valesti kantud LKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri 03.07.2004 määruse nr 73 § 2 p 41 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse (nn lõhejõgede nimistusse), kuna Joaveski juga on kaladele looduslik rändetõke. Esiteks ei ole vaidlust, et Loobu jõe lõik Pundiveski paisust suudmeni on ministri määrusega kehtivalt lõhejõgede nimistusse kantud ja vastustajal oli kohustus sellest lähtuda. Teiseks eeldab paisutamine kõrgusega vähemalt 1 m VeeS § 187 p 7 ja § 188 lg 1 p 3 kohaselt veeluba sõltumata sellest, kas vastav veekogu lõik on lõhejõgede nimistusse kantud ja seega kohaldub VeeS § 175 lg-s 4 sätestatud paisu omaniku või valdaja kohustus veeloa puudumisel paisutuse likvideerimiseks nimistusse kandmisest olenemata. Kolmandaks on paisu omanik või valdaja VeeS § 174 lg 5 p 2 kohaselt kohustatud tagama Keskkonnaameti 8(10)
3-23-834 nõudmisel kalade läbipääsu ka lõhejõgede nimistusse mittekuuluvatel veekogudel, kusjuures vastustaja on ettekirjutuse alusena välja toonud nii kalapääsu rajamata jätmise, mis oli paisul eelnevalt kehtinud veeloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui kaalutluse, et paisu likvideerimine on vajalik selleks, et paisust ülesvoolu elutsev jõeforelli populatsioon ei oleks isoleeritud.
24.Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud ettekirjutuse ka ebaproportsionaalsuse kaalutlusel, pidades apellatsioonkaebuse kohaselt mh PS §-ga 32 vastuolus olevaks seda, et VeeS § 175 lg 4 näeb ette omaniku kohustuse paisutuse likvideerimiseks ja seeläbi enda omandi kahjustamiseks ilma kohase hüvitiseta. Kaebaja võrdleb talle kaasnevaid tagajärgi sundvõõrandamisega. Iseenesest on õige, et materiaalses mõttes sundvõõrandamisena PS § 32 lg 1 tähenduses on võimalik käsitada ka selliseid omandiõiguse riiveid, millega isikut formaalselt tema omandist ilma ei jäeta, kuid mis riivavad intensiivselt omandiõiguse tuuma. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt võib n-ö faktilise sundvõõrandamisega tegu olla nt siis, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 otsus asjas nr 5-21-3, p 33). Käesoleval juhul ei anna asjaolud alust pidada ettekirjutuse täitmise tagajärge faktilise sundvõõrandamise olukorraks. Kaebajale jääb ka pärast paisutuse likvideerimist õigus paisjärve alust maad vabalt kasutada, keelatud on seda kasutada vaid seadusevastaselt, sh ilma kohase keskkonnaloata veekogu paisutamiseks.
25.Samuti kuuluvad põhimõtteliselt hüvitamisele PS § 32 lg 2 teise lause alusel seadusega kehtestatavad omandiõiguse kitsendused. Õigus hüvitisele ei ole aga absoluutne. Riigikohus on selgitanud, et omanik ei või kinnisasja kasutada ilma igasuguste piiranguteta, kuna see poleks kooskõlas PS § 32 lg 2 kolmanda lausega, mille järgi omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Üldisi huve kaitsvad kitsendused tuleb kehtestada seadusega, sh seaduse alusel (PS § 32 lg 2 teine lause), kuid kui need jäävad üldise talumiskohustuse raamidesse, ei tule neid hüvitada (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2023 otsus asjas nr 3-12-2486, p 27). Samuti ei välju riive kohtu hinnangul üldise talumiskohustuse raamidest ega ole kaebaja suhtes ebaproportsionaalne. Asjas on tuvastatud, et vähemalt olulises osas on kaebaja paisutuse ise tekitanud või taastanud ning tal ei saa olla õigustatud ootust paisutuse kui loakohustusliku tegevuse lõpetamisega seotud kulude hüvitamiseks, kui tal seadusega nõutav veeluba puudub. VeeS § 175 lg-s 4 sätestatud paisu omaniku paisu likvideerimise kohustus on kehtinud alates 03.08.2009, kui see kehtestati keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 8 lg-ga 1. Seega pidi kaebajale olema teada tema kohustus juhuks, kui veeloa kehtivus lõppeb ja uut luba ei anta, ning tal oli piisavalt aega oma tegevuse õigusaktidega kooskõlla viimiseks. Asjaoludest nähtuvalt ei võetud kaebaja veeloa taotlust menetlusse temast endast tulenevatel põhjustel, kuna ta ei kõrvaldanud taotluses esinenud puudusi, ning ta ei ole esitanud uut taotlust. Lõpuks ei saa kaebaja kohustust paisu likvideerimiseks pidada ülemääraseks arvestades ka faktilist olukorda, kus seoses riigiteel asuva silla rekonstrueerimisega on vähemalt oluline osa endisest paisutusest tänaseks faktiliselt juba kõrvaldatud (Transpordiameti esindaja selgitus 12.03.2025 kohtuistungil, istungi salvestuse ajamarker 00:20:17). Vastustaja on ettekirjutuses asjakohaselt kaalunud kaebaja huve ja leidnud, et puuduvad kaalukad põhjused, miks peaks paisutuse kaebaja huvides säilitama.
26.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.
9(10)
3-23-834 (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.