Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-26
Haldusasi
X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. novembri 2022. a otsuse nr ERESID-176063 ja 5. detsembri 2022. a vaideotsuse nr 15.3-24/86-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2023. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2023. a otsus haldusasjas nr 3-23-26 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. märtsil 2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-23-26 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 27.03.2019 otsusega nr 1046422207/EDID Läti Vabariigi kodanikule X-ile e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtivusega kuni 27.03.2024. E-residendi digitaalset isikutunnistust oli taotletud äritegevuse eesmärgil.
2.PPA peatas 04.11.2022 otsusega nr ERESID-176063 X-i e-residendi digitaalse isikutunnistuse sertifikaadid ja tunnistas tema e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks alates 04.11.2022. Otsuse õiguslikeks alusteks olid isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 206 lg 2 p 1 ning lg-d 4 ja 5 (s.o isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut).
3.PPA jättis 05.12.2022 vaideotsusega nr 15.3-24/86-2 rahuldamata X-i 25.11.2022 vaide PPA 04.11.2022 otsuse kehtetuks tunnistamiseks.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 04.01.2023 kaebuse PPA 04.11.2022 otsuse nr ERESID-176063 ja 05.12.2022 vaideotsuse nr 15.3-24/86-2 tühistamiseks. Otsus ei vasta faktilise aluse ja sisuliste põhjenduste puudumise tõttu haldusmenetluse seaduse (HMS) §dele 54–56. Kaebajat ei ole teavitatud piirangutest haldusmenetluses kogutud materjalidega tutvumisel ja aluseid selliseks piiranguks praegusel juhul ei esine. ITDS § 207 lg 5 võimaldab jätta asjaolud ja tõendid esitamata vaideotsuses, kuid mitte algses otsuses. Kaebaja ei soovigi teada, kuidas tema kohta andmeid koguti ja analüüsiti, kuid ta soovib teada otsuse faktilist alust. Kaebeõigust on oluliselt rikutud. Otsuse tegemisele eelnenud menetlus ei vasta hea halduse tava põhimõttele (põhiseaduse § 14, Euroopa hea õiguse tava eeskirja artikkel 41). Kaebajale ei ole tagatud ärakuulamisõigust (HMS § 40 lg 1). Kaebajale ei ole tutvustatud tõendeid ja asjaolusid, mille põhjal on teda peetud ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule, ega antud võimalust esitada vastuväiteid. Vaideotsuses viidatud kohtupraktika (3-22-1246, 3-20-2593) ei ole õiguse allikas ning need lahendid ei ole praegusele vaidlusele ülekantavad. Eelduslikult võib otsus olla põhjustatud asjaolust, et ajal, mil kaebaja töötas laevade valdusettevõttes, pidasid Kreeka ametivõimud kinni ühe selle ettevõtte poolt hallatava laeva väitega, et pardal on ebaseaduslik relvalast, mis rikub ÜRO Julgeolekunõukogu poolt Sudaani suhtes kehtestatud embargot. Selle juhtumiga seotud kriminaalmenetluses oli kahtlustatavaks ka kaebaja, kuid teda ega ettevõtet ei ole süüdi mõistetud, vaid kahtlustusest loobuti. Kreeka kohtu otsusega on tuvastatud, et laeva kinnipidamine oli ebaseaduslik, tegemist ei olnud rahvusvaheliste sanktsioonide alla kuuluva lastiga ning tegemist ei olnud seadusvastase teoga. Hiljem oli kaebaja sama juhtumiga seoses põhjendamatult uurimise all Hispaanias. Kaebaja ei ole pannud toime kuritegu ja teda ei ole süüdi mõistetud.
5.PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. E-residendi digitaalse isikutunnistusega seotud haldusmenetlus sisaldab erisusi haldusmenetluse üldreeglitest. ITDS § 20 7 lg 4 kohaselt ei saadeta isikule mh e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsust, vaid üksnes teade otsuse tegemise kohta. Teates ei märgita kehtetuks tunnistamise otsuse aluseks olnud faktilisi asjaolusid, põhjendusi ega kaalutlusi. Ka vaideotsuses ei märgita asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb (ITDS § 207 lg 5). Samuti ei laiene digitaalse isikutunnistusega seonduvale haldusmenetlusele ärakuulamisõigus. Seega oli kaebajale otsuse põhjenduste (sh faktiliste asjaolude) avaldamata jätmine ning kaebaja ära kuulamata jätmine õiguspärane. PPA põhjendused on esitatud 04.11.2022 otsuses nr ERESID-176063, mida aga kaebajale ei avaldata. PPA-le teada olev informatsioon annab 2(8)
3-23-26 alust kahtlusteks, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja e-residendina usaldusväärne. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamist ja isiku usaldusväärsust kontrollitakse dokumendi väljaandmisel ja selle kehtivusaja jooksul ning e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtivus peatatakse või lõpetatakse kohe, kui on vähimgi kahtlus, et e-resident ei ole usaldusväärne. Ebausaldusväärsele isikule e-residentsuse kui hüve jätkuv võimaldamine kahjustab eresidentsuse programmi mainet ning tervikuna Eesti riigi mainet ja selle kaudu ka majandust. E-residendi digitaalne isikutunnistus võimaldab välismaalasel osaleda Eesti avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises. Kuivõrd e-residentsus tagab ligipääsu kõikidele Eesti eteenustele (sh finantsteenustele), siis kaasneb sellega ka osa kõrgendatud riskist kohalikule pangandussektorile ja riigile tervikuna. E-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine ei ole Eestis ettevõtlusega tegelemise eelduseks, muutes selle üksnes mugavamaks (st võimaldab teha tehinguid ka Eestist füüsiliselt eemal asudes), siis ei ole otsuse mõju kaebajale üleliia koormav, võrreldes vajadusega kaitsta Eesti riigi huve ja mainet, avalikku korda ning julgeolekut.
6.Tallinna Halduskohus jättis 21.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. E-residentsus ja sellega kaasnev digitaalne isikutunnistus on hüve ning isikul puudub subjektiivne õigus nõuda selle jätkuvat võimaldamist. Eelnev ei välista aga isiku subjektiivset õigust õiguspärasele menetlusele. ITDS § 1 lg-st 2 ja §-st 20 7 nähtuvalt on seadusandja piiranud vastustaja õigust ja kohustust tuua otsuses välja haldusakti põhjendused (HMS § 56). Haldusakti põhjendus piirdub nende normide kohaselt üksnes õigusliku aluse väljatoomisega ning faktilist põhjendust sellele ei lisata (vt ka Tallinna Halduskohtu 07.11.2022 otsus nr 322-1246, p 4). Kaebajale saadetud teavitus nr ERESID-176063-1 vastab ITDS § 20 7 lg-s 4 sätestatud põhjendamisnõuetele, st selles on märgitud HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiidid ning õigusliku alusena on viidatud ITDS § 20 6 lg 2 p-le 1, samuti lg-tele 4 ja 5. Ehkki ITDS § 207 lg 5 puudutab vaideotsuse põhjendamist, kinnitab see, et isikule ei avaldata neid asjaolusid ja tõendeid ka varem. Vaideotsuses ei oleks mõtet varjata teavet, mis on isikule niigi teada. Kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise menetluse spetsiifikat arvestades asjakohane. HMS § 40 lg 1 ei kohaldu ning ärakuulamisõigust ei ole rikutud (vt Tallinna Halduskohtu 07.11.2022 otsus nr 3-22-1246, p 4). Kuna kaebaja e-residendi digitaalne isikutunnistus tunnistati kehtetuks temast tuleneva ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis on arusaadav, et tutvumispiirangu aluseks haldusmenetluses oli ITDS § 20 7 lg 3 p 4. Ohu tõttu ei saanud PPA tutvustada kaebajale otsuse faktilist alust ega kogutud materjale ning teda nende asjaoludega seoses ära kuulata. PPA märkis vastuses, et kaebaja võib ohustada nii avalikku korda kui ka riigi julgeolekut (ITDS § 206 lg 2 p 1). Kohus saab otsuse sisulist õiguspärasust kontrollida üksnes kohtule avaldatud põhjendustega PPA 04.11.2022 otsuse nr ERESID-176063 ning tõendite pinnalt. Kohus hindab, kas PPA sisustas määratlemata õigusmõisteid (oht avalikule korrale, oht riigi julgeolekule) õigesti (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26) ja tegi õiguspärase kaalutlusotsuse (HKMS § 158 lg 3). Avaliku korra mõistet selgitab korrakaitseseaduse (KorS) § 4 ning ohu tasemed ja korrarikkumise mõiste on sätestatud KorS §-s 5. Ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule tuleb sageli hinnata äärmiselt piiratud teabe alusel. Ohtu avalikule korrale saab põhjendada näiteks isiku varasema käitumisega ja tema sidemetega või muude asjaoludega (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale ning riigi julgeolekule (nt Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-114, p 19).
3(8)
3-23-26 PPA tuvastas õigesti kaebajast lähtuva ohu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA tugines otsust tehes asjakohasele teabele ja vaidlustatavast otsusest ei nähtu kaalutlusvigu. Kaalutluste põhjal on kohus veendunud ka otsuse proportsionaalsuses, s.o avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadus on kaalukam kaebaja huvist e-residendi digitaalset isikutunnistust omades Eestis mugavamalt äriga tegeleda. PPA 04.11.2022 otsus on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane, mistõttu puudub alus selle ja ka vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsus vastab ITDS § 207 lg 5 nõuetele. Seoses kaebaja oletusega, et otsuse põhjuseks võis olla asjaolu, et ta on olnud Kreekas kahtlustatav seoses ebaseadusliku relvalastiga, mida uurisid ka Hispaania ametivõimud, märgib kohus, et ka asjaolu, et isikut ei ole kriminaalmenetluses süüdi mõistetud, ei välista iseenesest temast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ohu mõiste ei eelda, et isiku suhtes peab toimuma või olema toimunud süüteomenetlus, mis lõppes süüdimõistmisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 20.10.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus kohustas 27.04.2023 määrusega vastustajat avaldama kaebajale PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid ehk faktilise aluse, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas selle 13.07.2023 määrusega, mööndes, et see piirab kaebaja võimalusi esitada vaidlustatud otsusele sisulisi vastuväiteid. Kuna ringkonnakohtu määrus ei olnud vaidlustatav, esitab kaebaja sellele vastuväited apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu 13.07.2023 määruse põhjendused ei vasta seadusele ega kohtupraktikale. Halduskohus tugines õigesti Riigikohtu 01.10.2018 otsuses nr 3-17-1026 (p 39) toodule, et kaebeõiguse teostamiseks peab kaebaja vähemalt minimaalses ulatuses teadma peamisi asjaolusid, miks teda peetakse ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ehkki Riigikohtu seisukohad on kohustuslikud samas asjas, muudab nende eiramine Riigikohtu kui kohtupraktika ühtlustaja rolli mõttetuks. Kaebajale tuleb avalikustada peamised asjaolud, mitte piirduda nende avaldamisega kohtule. ITDS ei näe otsuste vaidlustamise osas ette mingit erikorda, võrreldes nt välismaalaste seaduse (VMS) §-s 1008 sätestatuga. Olukorras, kus seadusandja oleks soovinud ka ITDS-i puhul jätta õiguse otsuseid mitte põhjendada ega asjaolusid avaldada, tulnuks see ITDS-s selgelt sätestada. Selle asemel on piirdutud üksnes ITDS § 20 7 lg-ga 5, mis käsitleb vaideotsust. Sätte eesmärgiks on olnud piirata menetleja halduskoormust vaiete lahendamisel, kuid muus osas kehtivad tehtud otsustele haldusmenetluse nõuded täies mahus. Seadusandja on teinud menetlejale mööndusi vaideotsuse tegemisel, kuid ei ole teinud mööndusi juhuks, kui isik soovib oma õiguste kaitseks pöörduda kohtute poole. Hiljemalt kohtumenetluses tuleb vastustajal avaldada otsuse aluseks olnud peamised asjaolud. Seda kinnitavad nii grammatiline, süstemaatiline kui ka teleoloogiline tõlgendus. Praegusel juhul on kohtud lubamatult võtnud endale faktiliselt seadusandja rolli. PPA on enda otsuseid põhjendanud haldusasjas nr 3-20-2593 tehtud lahendiga, mis toetab aga kaebaja seisukohti, sest selles asjas avas menetleja keeldumise faktilised põhjused. Kriitikat ei kannata halduskohtu põhjendus, et ka see, et isikut ei ole kriminaalmenetluses süüdi mõistetud, ei välista temast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Olukorras, kus kaebaja ei ole kunagi pannud toime kuritegu ja teda ei ole selle eest karistatud, mõjub kõnealune hinnang solvavalt ja pigem Orwelliliku põhjendusena. Kaebajal, kes ei ole kunagi kuritegusid toime pannud, on vaieldamatult õigus teada, millistel põhjustel peab üks või teine riik teda julgeolekuohuks. Praeguses kohtuasjas vaidluse all olevad küsimused ei puuduta mitte pelgalt e-residentsust, vaid kaebaja ja tema perekonnaliikmete isikuvabaduste võimaliku piiramise ohtu laiemalt. Kui mõni Euroopa Liidu liikmesriik tunnistab kaebaja 4(8)
3-23-26 julgeolekuohuks, siis tekivad tal suure tõenäosusega probleemid ka mõnda teise liikmeriiki sisenemisega või seal viibimisega (nt Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 525 lg 1).
8.PPA palub 29.11.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine ei ole eriliselt kaalukas õigushüve, mistõttu on huvi hoida saladuses teavet, millest võiks teha järeldusi e-residendi usaldusväärsuse kontrollimiseks kasutatud meetodite ja taktika kohta, kaalukam kaebaja huvist tutvuda selles osas asja materjalidega. Ringkonnakohtu määrus on õiguspärane ja halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kaebaja tugineb Riigikohtu 01.10.2018 otsuse nr 3-17-1026 põhjendustele üksnes valikuliselt. Riigikohus rõhutas vajadust arvestada põhiõiguste riive intensiivsust, mida ringkonnakohus 13.07.2023 määruses tegigi. Haldusasi nr 3-17-1026 puudutas rahvusvahelise kaitse taotlemist, kuid praegu on vaidluse all üksnes isiku õigus kasutada mugavusteenust (ITDS § 205 lg 5). PPA ei pidanud otsuse faktilist alust kaebajale tutvustama juba haldusmenetluses. Asjaomane seaduseelnõu (699 SE) ei toeta kaebaja seisukohti seadusandja tahtest. Kui seadusandja soovinuks menetlusosalisele avaldada otsuse põhjendusi, puudunuks vajadus ITDS § 207 lg 4 sätestamiseks, vaid selle asemel oleks kohaldunud HMS § 56. ITDS ei nõua üldse otsuse kirjalikku vormistamist, vaid üksnes vastava teate koostamist. Haldusasjas nr 320-2593 esitas isik ise andmed enda süüdimõistmise kohta, mistõttu puudus PPA-l vajadus kaitsta info kogumiseks kasutatud meetodeid ja taktikat. Kaebaja liialdab, leides, et praegune vaidlus ei piirdu üksnes e-residentsuse küsimusega, vaid isikuvabaduste võimaliku piiramise ohuga laiemalt. PPA hindas kaebaja e-residendi digitaalset isikutunnistust kehtetuks tunnistades kaebajast lähtuda võivat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule üksnes olukorras, kus isik jätkuvalt omab e-residendi digitaalset isikutunnistust ja selle kehtivaid sertifikaate. E-residendi digitaalne isikutunnistus annab selle omajale ligipääsu kõikidele Eesti e-teenustele (sh finantsteenustele), kuigi isik võib füüsiliselt viibida tuhandete kilomeetrite kaugusel ja seega väljaspool Eesti õiguskaitseorganite mõjuulatust. Seega kaasneb e-residentsusega kõrgendatud risk mh kohalikele finantsasutustele ja seeläbi riigile tervikuna. Seetõttu on ülioluline, et e-residendi digitaalset isikutunnistust omaksid üksnes usaldusväärsed isikud. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamine ei puuduta kuidagi isiku õigust tegeleda Eestis jätkuvalt ettevõtlusega või tema õigust viibida Eestis. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema Eestis viibimise õigust oleks seniajani piiratud. Samuti ei ole ta välja toonud, et tal oleks plaanis asuda pikemaks ajaks Eestisse. Seega on kaebaja väide üksnes hüpoteetiline. Kaebaja ei ole lisaks viidanud ühelegi muule liikmesriigile ega probleemile, mis tal on tekkinud või võib tekkida tema Eesti eresidendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et X-i apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
10.Asjas on üheks peamiseks vaidlusküsimuseks, kas kaebajale tulnuks avaldada vähemalt PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid, sh peamised faktilised asjaolud, millele tuginedes on talle 27.03.2019 väljastatud e-residendi digitaalne isikutunnistus kehtetuks tunnistatud ning selle sertifikaadid peatatud. Kaebaja arvates tulnuks sellised andmed esitada juba haldusmenetluses, kuid igal juhul praeguses halduskohtumenetluses.
5(8)
3-23-26
11.ITDS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS-s sätestatut, arvestades ITDS-i erisusi. ITDS § 20 7 lg-d 3 ja 31 sätestavad menetlejale õiguse nii menetluse käigus kui ka pärast otsuse jõustumist piirata muu hulgas menetlusosalise õigust tutvuda asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga. ITDS § 207 lg 3 p-de 3 ja 4 kohaselt võib haldusmenetluse toimikuga tutvumist piirata siis, kui see võiks ohustada mh riigi julgeolekut või avaliku korra kaitset. ITDS § 207 lg-st 32 tulenevalt saab samadel alustel juurdepääsu piirata ka välisriigilt või rahvusvaheliselt organisatsioonilt saadud andmetele. Seega näevad ITDS § 207 lg-d 3–32 ette selge erandi HMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigusest tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentidega või haldusmenetluse toimikuga (vt ka HMS § 37 lg 2). Viidatud erand laieneb ka tutvumisele menetluse tulemusel tehtava otsusega. Kaebaja leiab lisaks ekslikult, et kuivõrd ITDS § 20 7 lg 5 reguleerib üksnes vaideotsuse vormistamist ning samasisuline säte puudub nt e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse vormistamise kohta, siis tulnuks PPA 04.11.2022 otsus avaldada temale täies mahus. Õige on see, et ITDS ei näe ette erisusi kehtetuks tunnistamise otsuse vormile ja sisule, mistõttu tuleb selles osas lähtuda HMS §-des 54–57 sätestatust. Seevastu tuleneb ITDS § 207 lg-st 4, et menetlusosalisele ei tule edastada mitte kehtetuks tunnistamise otsust, vaid teade e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise kohta, mis peab vastama kindlatele nõuetele (s.o teade peab sisaldama HMS § 55 lg-s 4 märgitud andmeid otsuse kohta ja HMS § 57 lg 1 kohast vaidlustamisviidet ning kajastama ITDS § 206 lg-s 2 või 3 nimetatud õiguslikku alust). Eeltoodu ei välista isikule otsuse tervikuna teatavakstegemist, kuid seda eeldusel, et puudub vajadus ITDS § 20 7 lg 3 alusel piirata tema juurdepääsu asjassepuutuvatele dokumentidele. Asjaomase eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et ITDS § 207 lg 5 eesmärk olnuks vähendada menetleja halduskoormust, vaid viidatud on hoopis sellele, et vaideotsuse vormistamise erisus on vajalik selleks, et tagada ITDS § 207 lg-s 3 sätestatud juurdepääsupiirangu toimimine (vt Riigikogu XII koosseisu 699 SE seletuskiri, lk 9–10).
12.Kaebajal on õigus selles, et ITDS § 207 lg-tes 3–5 sätestatu puudutab üksnes menetlejate tegevust haldus- ja vaidemenetluses, kuid kõnealused normid ei välista iseenesest e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse ja selle kohta tehtud vaideotsuse ning nende aluseks olevate faktiliste asjaolude ja põhjenduste avaldamist halduskohtumenetluses, milles on vaidlustatud samad otsused (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2023 määrus nr 323-867, p 19; 22.12.2022 määrus nr 3-22-950, p 15). Küll aga võimaldavad HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 kohtul mh riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks (sh juurdepääsupiiranguga teabe kaitseks) piirata menetlusosalise õigust tutvuda kohtutoimikuga tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga. Praeguses asjas pidas halduskohus 27.04.2023 määruses põhjendatuks kohustada vastustajat avaldama kaebajale vähemalt PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid (p 4 kuuenda lõigu 2. lause). Ringkonnakohus tühistas 13.07.2023 määrusega selles osas halduskohtu määruse, leides kokkuvõtlikult, et ka viidatud lause võimaldaks teha järeldusi PPA poolt teostatava järelevalve meetodite ja taktika kohta ning kuivõrd e-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine ei ole eriliselt kaalukas õigushüve (võrrelduna näiteks põhiõigustega kaitstud õigushüvedega), siis ei pea e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamist põhistavale teabele juurdepääsu piiramiseks esinema n-ö kvalifitseeritud ega vahetut ohtu avalikule korrale. Kaebaja hinnangul ei ole eeltoodu kooskõlas Riigikohtu 01.10.2018 otsuses nr 3-17-1026 (p 39) esitatud seisukohtadega.
13.Ringkonnakohus jääb 13.07.2023 määruses väljendatud seisukoha juurde, et kaebaja huvi tutvuda faktiliste asjaoludega, mis tingisid PPA 04.11.2022 otsuse ja 05.12.2022 vaideotsuse tegemise, ei ole kaalukam vastustaja huvist hoida saladuses teavet, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldusi selle kohta, millised on PPA meetodid ja taktika e-residentsuse 6(8)
3-23-26 programmi üle järelevalve teostamisel. Tuleb arvestada, et e-residendi usaldusväärsuse ja tausta kontrollimine on sageli raskendatud ning tugineb väga piiratud informatsioonile, kuid samas on e-residentsuse programmiga seotud märkimisväärsed ohud, kuna e-residendi digitaalne isikutunnistus annab omajale ligipääsu kõikidele Eesti e-teenustele. Taustakontrolli põhimõtete teadmine (andmete kogumise allikad, sagedus jms) võiks anda kuritegelike kavatsustega isikutele võimaluse oma andmeid varjata või moonutada. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamine kuritegelikul eesmärgil kahjustaks oluliselt Eesti mainet ning ohustaks avalikku korda või riigi julgeolekut. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja ei pruugigi tahta teada haldusorgani tegevuse meetodeid ja taktikat, vaid oluline on see, kas need oleksid kogutud sisulise teabe põhjal tuvastatavad või mitte. Haldusasjas nr 3-17-1026 oli tegemist rahvusvahelise kaitse taotlemisega ehk isiku jaoks olid kaalul praeguse juhtumiga võrreldes märkimisväärselt kaalukamad õigushüved. Seejuures ei saa kaebajaga nõustuda, et praeguse vaidluse tegelik tähendus ei piirdu üksnes e-residentsuse küsimusega, vaid vastustaja hinnang kaebaja usaldusväärsusele võib ohustada kaebaja ja tema perekonnaliikmete isikuvabaduste piiramist laiemalt (sh teistesse liikmesriikidesse sisenemise või seal viibimise õigust). Eresidendi digitaalse isikutunnistuse puudumine ei takista kaebajal Eestis ettevõtlusega tegelemist ning see ei piira kuidagi kaebaja kui Euroopa Liidu kodaniku liikumisvabadust. Kuna kaebaja ei ole viidanud ühelegi tegelikule piirangule, mis oleks PPA 04.11.2022 otsuse tõttu temale juba kaasnenud, on tegemist üksnes oletusega. Isegi kui pidada võimalikuks, et kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamisele võidaks tulevikus mõnes teises menetluses tugineda kaebaja usaldusväärsuse hindamisel, on kaebajal võimalik esitada nimetatud menetluse käigus või selle tulemusel tehtava otsuse vaidlustamisel oma vastuväited, sõltumata siinse vaidluse tulemustest. Olenevalt sellest, millise kaalukusega õigushüve selline võimalik vaidlus puudutab, võib selle raames olla kaebajal põhjendatud saada juurdepääs ka praeguses asjas vaidlustatud otsusele või vähemasti selle põhimotiividele.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on PPA 04.11.2022 otsus nr ERESID-176063 ja 05.12.2022 vaideotsus nr 15.3-24/86-2 õiguspärased ning nende tühistamiseks ei ole alust. PPA on leidnud, et teatavaks saanud andmete põhjal võib kaebajast lähtuda oht nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. Oht avalikule korrale või riigi julgeolekule on määratlemata õigusmõisted, mida kohus saab üldjuhul ise sisustada ja seeläbi kontrollida, kas ka haldusorgan on sisustanud neid õigesti (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26). Oht eeldab, et ilmnenud asjaoludele antud objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (vt KorS § 5 lg 2). Isikust avalikule korrale või riigi julgeolekule lähtuda võivat ohtu ei saa seostada ainuüksi asjaoluga, kas isik on mõnes kuriteos süüdi mõistetud või mitte. Ohuhinnangut saab põhjendada ka näiteks pooleliolevate menetlustega või muu teabega, mis annab alust arvata, et isik võiks oma tegudega lähitulevikus tõenäoliselt kahjustada kaitstavaid õigushüvesid (avalik kord, riigi julgeolek). Seejuures ei ole prognoosotsus selle andmise hetkel õigusvastane ega muutu ka tagantjärele õigusvastaseks põhjusel, et oht ei ole seni realiseerunud. E-residendi digitaalne isikutunnistus kujutab endast välismaalasele riigi tingimustel antavat hüve, mille andmise eesmärk on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga (ITDS § 20 5 lg 2). Välismaalasel on õigus sellele, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmine või kehtetuks tunnistamine otsustataks õiguspäraselt vastavalt seadusele. Kaebajale väljastatud e-residendi digitaalne isikutunnistus on praegusel juhul tunnistatud kehtetuks kooskõlas ITDS § 20 6 lg 2 p-ga 1 ja lg-ga 4.
15.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.09.2023 otsus muutmata.
7(8)
3-23-26
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 40 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.