Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 20. detsember 2021, Tartu 3-20-2615
Haldusasi
Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. detsembri 2020. a elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 15.3-3.4/765-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2021. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2021. a otsus osas, milles kaebus rahuldati ja tühistati Politsei ja Piirivalveameti 17. detsembri 2020. a otsus nr 15.3-3.4/765-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
3.Tagastada Xile apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid vastavalt käesoleva otsuse põhjenduste punktis 17 selgitatule. Ülejäänud tõendid võtta asja materjalide juurde.
4.Jätta Xi menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 19. jaanuar 2023).
1.Elamisloa alusel Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik X (sündinud 1972) on karistatud neljal korral kriminaalkorras ja 33 korral väärteokorras. Politsei- ja Piirivalveameti 17. detsembri 2020. a otsusega nr 15.3-3.4/765-1 tunnistati tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, tehti talle ettekirjutus lahkumiseks Vene Föderatsiooni (täidetakse tema vabanemisel kinnipidamisasutusest) ning kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmisest. Otsuse kohaselt oli elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2, mille järgi võib elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Samuti oli viidatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg-le 1, § 7 lg-le 1 ja § 72 lg-le 2, mille järgi on välismaalasel keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta, sellisele isikule tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mille võib koheselt sundtäita ja kohaldada sissesõidukeeldu viieks aastaks.
2.X esitas kaebuse, milles palus otsus tühistada. Kaebuse kohaselt elavad tema sugulased Eestis, ta on omandanud hariduse Eestis ja omandanud riigikeele B1 tasemel. Ta on taasühiskonnastamiseks valmis.
3.Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2021. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati Politseija Piirivalveameti otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Kaebaja on sündinud xxx. aastal Ukrainas, on rahvuselt ukrainlane, omab Vene Föderatsiooni kodakondsust ja viibib Eesti territooriumil xxx. aastast.
3.2.Elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane. Kaebaja järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel võib anda tunnistust tema ohtlikkusest. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ehk rikub põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate teiste inimeste õigushüvesid. Kaebaja käitumisest minevikus on nähtav isiku kuritegude korduvus.
3.3.Kuigi kaebaja on väitnud, et tema vanemad vajavad hoolt, ei ole ta esitanud selle kohta täiendavaid tõendeid ega kirjeldanud, millist hoolt ta vanemad vajavad. Kaebajal on ka õde, kes elab Eestis ja kes saab vajadusel vanemaid aidata.
3.4.Kohus ei nõustunud siiski vastustajaga, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Vastustaja on omistanud liiga suure kaalu kaebaja poolt toime pandud kuritegudele ning liiga väikse kaalu kaebaja käitumisele vanglas viibimise ajal. Kaebajat on küll karistatud kuritegude toimepanemise eest kokku neli korda (3 kehtivat karistust ja 1 on arhiveeritud), kuid vangistust kandis kaebaja esmakordselt. Maakohtu 26. mai 2021. a määruse järgi, millega kaebaja vanglast tingimisi ennetähtaegselt vabastati, oli kaebaja käitumine vangistuse ajal üldjoontes hea. Ta täitis individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused. Kuigi ta pani viimase kuriteo toime vangistuses, on sellest möödunud üle kolme aasta ning kehtivaid distsiplinaarkaristusi tal vabastamisotsuse tegemise ajal polnud. Ta oli vangistuse ajal pidevalt hõivatud tööga, osales erinevates programmides ning omandas riigikeele tasemed kuni tasemeni B1. Tal on soov saada Eesti Vabariigi kodanikuks. Kohtu arvates oli näha, et vangistus mõjutas kaebajat positiivselt, mistõttu puudub hetkel alus arvata et ta hakkab pärast vabanemist suure tõenäosusega uuesti kuritegusid sooritama. Kaebaja viibib vabaduses juba 11. juunist 2021, kuid ei ole teavet tema poolt uute kuritegude toimepanemise kohta. Kohus leidis, et vastustaja omistas liiga väikese kaalu neile asjaoludele. Seetõttu põhineb lahkumisettekirjutus ebaõigel ohuhinnangul ega ole põhjendatud.
3.5.Kuna lahkumisettekirjutus oli õigusvastane, luges kohus õigusvastaseks ka sissesõidukeelu.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Politsei- ja Piirivalveamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati, ning uue otsusega kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebajast lähtuv oht on piisavalt tõsine. Kaebaja on sooritanud korduvalt esimese astme rahvatervisevastaseid kuritegusid. Samuti on ta sooritanud teise astme isiku- ja varavastaseid kuritegusid. Toime pandud varavastased kuriteod olid süstemaatilised sissetungimisega vargused, kusjuures seda tehti avalikult ja grupis. Samuti on ta vägivallateoga rünnanud teise isiku tervist ning korduvalt toime pannud narkosüütegusid, mis seisnesid narkootilise aine suures koguses omandamises ja edasiandmises.
4.2.Narkosüüteod ohustavad otseselt ja suurel määral rahvatervist ja avalikku korda ning ühiskondlikku turvatunnet. Rahvatervise vastased süüteod ohustavad mitte ainult riigisisest, vaid rahvusvahelist õigushüve. Riigikohus on öelnud, et korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus on eriti suur just narkokuritegude ja varguste puhul.
4.3.Samuti on kaebajat karistatud kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud esimese astme kuritegude toimepanemisele.
4.4.Kaebaja on korduvalt olnud kriminaalhooldusel, kuid sooritas sel perioodil uue samaliigilise esimese astme raske kuriteo kuritegeliku ühenduse liikmena.
4.5.Kaebajat oli 21. juunil 2018 karistatud distsiplinaarkorras. See näitab, et kaebaja ei suuda ka vangistuses järgida kehtestatud reegleid. Samuti mõisteti ta 5. juunil 2018 Viru Maakohtu otsusega süüdi ka vanglas kuriteo toimepanemise eest vaatamata sellele, et eelnevalt oli ta läbinud mitmeid taasühiskonnastavaid programme. Ta oli vanglas olnud alates 2012. aastast, kuid vaatamata sellele ei olnud suutnud vanglas karistuste kandmise perioodi viimase kolmandiku ajal õiguskuulekalt käituda.
4.6.Euroopa inimõiguste kohus on leidnud, et kui välismaalane on toime pannud raskeid kuritegusid, on tema väljasaatmine aktsepteeritav. Politsei- ja Piirivalveamet on tuvastanud, et kaebaja on toime pannud korduvalt raskeid kuritegusid.
4.7.Kohus andis liialt suure kaalu kaebaja ennetähtaegsele vabanemisele. See ei tähenda, et kaebaja enam tulevikus uusi kuritegusid toime ei pane. Seda ei olnud välistatud isegi ennetähtaegse vabastamise määruses.
4.8.Vangla ja prokuratuur nõustusid kaebaja ennetähtaegse vabastamisega üksnes juhul, kui kaebaja saadetakse koheselt vanglast vabanedes Eestist välja.
4.9.Ehkki kaebaja on väitnud, et tal ei olnud enne vangistust tänu metadoonasendusravile probleeme narkootikumide tarvitamisega, oli kaebaja tegelikult viimati veel vahistamise päeval narkootikume tarvitanud.
4.10.Kaebaja on olnud katseajal kahel korral, kuid ei läbinud viimast positiivse tulemusega.
4.11.Riskihinnangu kohaselt on kaebajal vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 21% ning uue korduva ühiskonnaohtliku kuriteo toimepanemise tõenäosus on 52%.
5.S. Mokrintchuki vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja vabastati ennetähtaegselt maakohtu 26. mai 2021. a määruse alusel katseajaga. Kriminaalhooldusametniku 3. veebruari 2022. a vastuse kohaselt on kaebaja katseajale antud positiivne hinnang. Positiivne hinnang katseajale anti ka 3. juunil 2022.
5.2.Kaebaja ei kujuta ohtu ühiskonnale ja riigile, ta ei kavatse rohkem kuritegusid toime panna. Ta on narkosõltuvusest vabanenud.
5.3.Vanglas toimunud intsidendi, mille eest kaebajat karistati karistusseadustiku (KarS) § 121 alusel, algatas kaebaja kambrikaaslane.
5.4.Kaebaja ei toetanud vangla subkultuuri ega suhelnud endise suhtlusringkonnaga.
5.5.Seoses Ukraina sõjaga ei ole välistatud, et kaebaja mobiliseeritakse Vene armeesse. Kaebajal on Ukrainas sugulased ning mobiliseerimise korral oleks ta sunnitud sõdima nende vastu.
5.6.Kaebaja on esitanud taotluse endale elamisloa väljastamiseks, kuid see menetlus peatati käesoleva menetluse tõttu ning kaebaja on menetluse peatamise vaidlustanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus on üle tähtsustanud kaebaja ennetähtaegse vabanemise fakti ning vangistuse ajal kaebaja käitumist positiivselt iseloomustavaid asjaolusid ja alatähtsustanud tema käitumist negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Selles küsimuses on kohtu põhilised põhjendused toodud kohtuotsuse p-s 15.3. Selles on peaasjalikult korratud Viru Maakohtu 26. mai 2021. a määruse põhjendusi kriminaalasjas 1-18-4173, mille alusel kaebaja ennetähtaegselt vabastati. Sealjuures on kohus välja toonud vaid kaebajat vangistuse ajal positiivselt iseloomustavad asjaolud, kuid sisuliselt üldse pole tähelepanu pööratud negatiivsetele asjaoludele. Nii on ringkonnakohtu arvates jäänud vajaliku tähelepanuta asjaolu, et kaebajat oli vangistuse kandmise ajal maakohtu 5. juuni 2018. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-4173 tunnistatud süüdi KarS § 121 lg 1 alusel (kehaline väärkohtlemine) seetõttu, et 24. veebruaril 2018 kasutas ta füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava suhtes, lüües teda rusikaga pähe ja kehasse ning seejärel põlvega pähe, rinda ja kõhtu. Selle eest mõisteti talle karistuseks 2 kuud täiendavat vangistust. Seega on väär asuda seisukohale, et kaebaja on vangistuse kestel täielikult hüljanud kuritegeliku käitumise. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et kaebaja viibis vangistuses alaetes 2012. a aprillist ning uue kuriteo sooritas ta enda karistusaja (9 aastat, 11 kuud, 28 päeva) lõpuosas. See asjaolu üksi on äärmiselt kaalukas ning seab sügava kahtluse alla selle, et kaebaja on enda ellusuhtumises ning ühiskonnareeglite järgimise osas oluliselt muutunud. Kaebaja on apellatsioonimenetluses küll selgitanud, et tegemist oli enesekaitsega, ent kuna seda pole tuvastatud kriminaalmenetluses, peab ringkonnakohus kaebaja neid väiteid paljasõnalisteks. See, et kuriteost on möödunud mõned aastad, ei tähenda, et selle asjaolu saaks tähelepanuta jätta.
8.Samuti on vastustaja välja toonud, et kaebajat karistati vangistuse ajal 21. juunil 2018 ka distsiplinaarkorras. Seegi asjaolu näitab, et vangistuse positiivne mõju kaebajale on pigem kaheldav. Mõlemad sündmused, nii süütegu kui distsipliinirikkumine pandi toime 2018. aastal.
9.Seega, ehkki kaebaja käitumises vangistuse ajal nähtub nii mõndagi positiivset (riigikeele õppe läbimine kuni tasemeni B1, töötas, osales erinevatel kursustel), ei saa siiski mööda vaadata toimunud distsipliinirikkumisest ja süüteost, mis ei luba asuda seisukohale, et vangistuse mõju kaebajale on olnud niivõrd positiivne, et kaebaja on oma käitumist ja ellusuhtumist täielikult muutnud.
10.Seoses tingimisi ennetähtaegse vabastamise faktiga on vastustaja juhtinud tähelepanu sellele, et vangla ja prokuratuur nõustusid kaebaja ennetähtaegse vabastamisega üksnes juhul, kui ta saadetakse vanglast vabanedes koheselt Eesti Vabariigist välja (täpsemalt esitas maakohtu määrusest nähtuvalt sellise tingimuse vangla ning prokuratuur nõustus sellega). Kuna kaebaja suhtes on kohaldatud käesolevas menetluses esialgset õiguskaitset, ei ole teda välja saadetud. Vangla ja prokuratuuri käitumine näitab, et nad on pidanud jätkuvalt kaebajat tegelikuks ja tõsiseks ohuks ühiskondlikule turvalisusele. Nad on nõustunud kaebaja ennetähtaegse vabastamisega sisuliselt ainult seetõttu, et nägid ette võimalust, et kaebaja saadetakse Eestist välja ning sellega langeb ära ka temast lähtuv oht.
11.Kaebaja on apellatsioonimenetluses rõhutanud, et ta on juba ca poolteist aastat vabaduses ning kriminaalhooldusametnikel ei ole talle etteheiteid. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib õiguskorda ja talle tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kehtestatud reegleid hoolsamini, kui isik, keda selline tagajärg ei ähvarda. Niisugusel juhul püüab isik lisaks süütegude eest määratavale karistusele hoida ära enda väljasaatmist Eestist, mis võib olla tema jaoks negatiivsemgi tagajärg kui karistus
süüteomenetluses. Seepärast ei saa kaebaja käitumisest vabaduses ning asjaolust, et kriminaalhooldusametnikel puuduvad talle hetkeseisuga etteheited, teha absoluutset järeldust, et kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks muutnud.
12.Halduskohus pole ringkonnakohtu arvates pööranud piisavalt tähelepanu ka kaebaja kuritegelikule käitumisele. Kaebajat on 2010. aastal karistatud KarS 199 lg 2 p 5 ja 9 alusel (avalik ja süstemaatiline vargus), 2011. aastal KarS § 184 lg 1 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ning 2013. aastal KarS § 255 lg 1 ja § 184 lg 21 p 2 alusel (sisuliselt sama tegevus, aga suure varalise kasu saamise eesmärgil ja kuritegelikus ühenduses, dtl 167-169). Kolm viimast karistust ning 2018. aastal vägivallakuriteo eest määratud karistus olid vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel kehtivad. Lisaks oli vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kaebaja 33 korda karistatud väärtegude eest, neist 15 karistust olid kehtivad (dtl 169). Ringkonnakohtu hinnangul näitavad kaebajale etteheidetud teod ilmselgelt temast lähtuvat reaalset ja tõsist ohtu. Tema kuriteod läksid kuni vangistuseni ajas raskemaks (algsetest vargustest kasvas välja narkootiliste ainete käitlemine suure varalise kasu eesmärgil kuritegeliku ühenduse liikmena). Põhjendatud on vastustaja selgitused selle kohta, et narkokuriteod on eriti tõsised tänu sellele, et need on ohtlikud rahvatervisele ning neile on omane suur retsidiivsus. Eeltoodud asjaolusid arvestades jagab ringkonnakohus vastustaja seisukohta, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine.
13.Samuti pööras halduskohus tähelepanu vaid sellele, et vangla riskihinnangu järgi oli kaebaja poolt uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 21%, kuid jättis arvestamata, et uue ühiskonnaohtliku kuriteo toimepanemise tõenäosus oli 52%.
14.Kaebaja on apellatsioonimenetluses rõhutanud seda, et tema väljasaatmise vastu räägib sõda Ukrainas ning oht saada mobiliseeritud Vene armeesse. Ringkonnakohus nendib, et kaebaja kui Vene Föderatsiooni kodakondsuse kasuks otsustanud isik peab paraku kandma ka riske, mis selle kodakondsusega isikutele kaasneda võib. See, et valitud kodakondsuse omamine ei pruugi olla isikule hetkel valitsevatel poliitilistel ja sõjalistel põhjustel meelepärane, ei ole isiku väljasaatmisest loobumise aluseks. Eesti kui riigi, kus kaebaja on toime pannud kuritegusid, kanda ei saa jätta kaebajast lähtuvat ohtu üksnes seetõttu, et kaebaja peab võimalikuks enda mobiliseerimist kodakondsusjärgse riigi poolt.
15.Samuti on kaebaja apellatsioonimenetluses esitanud tõendeid enda vanemate ja õe tervisliku seisukorra kohta ning väitnud, et vanemad vajavad tema abi. Ringkonnakohus selgitab, et need tõendid kirjeldavad küll nende isikute tervislikku seisukorda, kuid neist ei nähtu, et isikud vajaksid tingimata kõrvalist abi ja et kõrvalist abi peaks osutama neile just kaebaja. Ringkonnakohus peab jätkuvalt asjakohaseks halduskohtu seisukohta, et tõendamata on, et kaebaja vanemad vajavad hoolt ning isegi kui see nii on, saab abi osutada ka kaebaja õde (halduskohtu otsuse p 14.9). Kaebaja õe tervisetõendist ei nähtu, et ta ei saaks vajaduse korral abi osutada oma vanematele.
16.Eeltoodust järelduvalt tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulu jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
17.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uutest tõenditest tagastab ringkonnakohus need tõendid, mis seonduvad kaebaja poolt uue elamisloa taotlemisega, selle menetluse peatamisega ning peatamise vaidlustamisega kaebaja poolt. Küsimus, kas kaebajale tuleks anda elamisluba, pole käesoleva vaidluse esemeks. See, et kaebaja soovib saada elamisluba, ei ole ka asjaolu, mida
tuleks eraldi tõendada või mis omaks määravat tähtsust asjas. Seetõttu kuuluvad need tõendid (kõik kaebaja 1. aprilli, 30. mai, 18. augusti 2022. a seisukohaga koos esitatud tõendid ning 7. detsembri 2022. a seisukohaga koos esitatud Politsei- ja Piirivalveameti seisukoht) halduskohtumenetluse seadustiku § 62 lg 2 alusel tagastamisele. Ülejäänud apellatsioonimenetluses esitatud tõendid jätab ringkonnakohus asja materjalide juurde.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.