3.Võtta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla poolt 24.03.2021 koostatud iseloomustus ja Viru Maakohtu 26.05.2021 määrus kriminaalasjas nr 1-18-4173.
Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 17.12.2020 otsus nr 15.3-3.4./765-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas.
6.Jätta muus osas kaebus rahuldamata.
7.Välja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja S. M kasuks menetluskulud summas 20 eurot.
8.Jätta ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
9.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema lähedaste nimed initsiaalidega.
3-20-2615
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 4-8 võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2.01.2021 (1.01.2022 ei ole tööpäev). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Juhul, kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Juhul, kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S. M (kaebaja) on sündinud 28.11.1972 Ukraina Vabariigis. Ta on rahvuselt ukrainlane ja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust.
2.Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (alates 1.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet) 22.01.2003 otsusega väljastas kaebajale alalise elamisloa, mis seoses 1.06.2006 jõustunud välismaalase seaduse (VMS) muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
3.Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 30.04.2013 otsusega mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 21 p 2 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ja KarS § 255 lg 1 (kuritegelik ühendus) alusel ning karistuseks mõisteti 9 aastat ja 11 kuud vangistust.
4.PPA 17.12.2020 otsusega nr 15.3-3.4./765-1 tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, tehti kaebajale ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks kaebaja väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni, mis kuulub täitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldati 5-ks aastaks sissesõidukeeld Schengeni alale alates lahkumisettekirjutuse täitmisest. Kaebaja esitas 29.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 17.12.2020 otsuse nr 15.3-3.4./765-1 tervikuna tühistamist.
5.Tartu Halduskohus võttis 16.02.2021 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Sama määrusega ei rahuldanud kohus kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks, määrus jõustus 16.02.2021.
6.Tartu Halduskohus keelas 23.04.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras kaebaja väljasaatmise Venemaale, määrus jõustus 13.05.2021.
7.Tartu Halduskohus määras 21.09.2021 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Tartu Halduskohus jättis 3.11.2021 määrusega rahuldamata kaebaja esialgse õiguskatse taotluse kohustada vastustajat väljastama kaebajale halduskohtumenetluse ajaks elamisloakaart. Kaebaja on esitanud 3.11.2021 määruse peale määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, kuid kohtu hinnangul pooleliolev määruskaebuse menetlus ei takista asja sisulist läbivaatamist.
3-20-2615
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja ei nõustunud vastustaja otsusega ja vaidles sellele vastu. Kaebaja väitis, et tema sugulased elavad Eestis ja Venemaal pole tal ühtegi tuttavat ning elukohta. Kaebaja on omandanud hariduse Eestis ja ära õppinud riigi keelt B1-tasemele. Kaebaja suudab suhelda riigikeeles ja tal on plaan õppida riigikeelt B2-tasemele. Hiljem on kaebajal soov taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Kaebaja mõistab, et ta on käitunud Eesti Vabariigi suhtes lugupidamatult, kui pani toime kuritegusid. Kaebaja on tegelenud vanglas enesearenguga ja osales abiprogrammides. Tänu sellele on kaebaja taasühiskonnastamiseks valmis. Kaebajal on olemas kindel motivatsioon elada edaspidi seaduskuulekalt ja ilma narkootikumideta. Peale vanglast vabanemist on kaebaja valmis asuma elama rehabilitatsioonikeskusse. Kaebaja leiab, et tema väljasaatmine Venemaale tekitab tema sugulastele kannatusi ja ebamugavusi. Väljasaatmise ajal on kaebaja 49-aastane, selles vanuses tal võivad tekkida probleemid töö leidmisega Venemaal. Kaebuse täienduse kohaselt vabanes kaebaja vanglast tingimisi ennetähtaegselt 2021. a juulis. Hetkel elab kaebaja oma vanemate juures ja suhtleb oma õega ja tema perekonnaga igapäevaselt. Kaebajale on pakutud tööd, kuid tööleping on jäänud sõlmimata kaebajal kehtivate dokumentide puudumise tõttu. Kaebaja teatas, et ei suhtle vanade sõpradega ja teda ei huvita endise elu teod. Kaebaja ei tarvita uimasteid ja on adekvaatne ning seaduskuulekas inimene. Eestis elavad kaebaja sugulased on talle moraalseks toeks. Kaebaja planeerib minna kursustele ja sada CNC operaatoriks. Kaebajal on Eestis elavad eakad vanemad, kelle eest tuleb hoolitseda. Vanuse tõttu ei suuda nad kaebaja juurde Venemaale tulla. Kaebaja väljasaatmise korral ei näe vanemad teda kunagi enam. Kaebaja sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse, et saada tööd. Eestit peab kaebaja enda kodumaaks. Sellest tulenevalt palus kaebaja vastustaja 17.12.2020 otsuse nr 15.3-3.4./765-1 tervikuna tühistamist.
9.Vastustaja ei pidanud kaebust põhjendatuks. Vastustaja arvates on antud juhul täidetud VMS § 241 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused – kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Vaidlusalune otsus on kaalutlusvigadeta. Vastustaja on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu. Samas on vastustaja analüüsinud VMS § 241 lg-s 3 sätestatut ja kaalunud ühelt poolt kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte ning teiselt poolt kaebaja Eestis viibimise aega, kaebaja vanust, saabuvat tagajärge talle ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eestis ja kodakondsusejärgse riigiga. Lisaks on vastustaja võtnud arvesse siseriiklikku ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Samas on vastustaja rakendanud uurimisprintsiipi ja selgitanud välja kõik asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud ning on võimaldanud kaebajal esitada enda arvamusi ja vastuväiteid ning on nendega arvestanud diskretsiooni teostades. Kaebaja on välismaalane VMS §-s 3 sätestatud tähenduses. EIK on kinnitanud riigi õigust rahvusvahelise õiguse alusel ja vastavuses rahvusvahelise lepingute järgsete kohustustega, reguleerida välismaalaste sisenemist enda territooriumile ja nende elamist seal. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkli 9 kolmandas punktis on kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalisele elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka välismaalaste õigusi piirata ning saata välja kuritegudes süüdi mõistetud välismaalasi, et hoida avalikku korda ning selline otsus peab olema kooskõlas seadusega ning demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Vaidlusalusest otsusest on näha, et kaebaja ei ole täitnud välismaalase kohustusi ning on kuritarvitanud talle antud hüvesid pannes toime arvukaid õigusrikkumisi, sh raskeid, ning kahjustanud Eesti Vabariigis viibivate inimeste õigushüvesid ning rikkunud õiguskorda. Kaebaja on vaatamata eelnevale korduvale karistatusele samaliigiliste kuritegude toimepanemise eest jätkanud oma õigusvastast ja kuritegelikku käitumist. Ükski kaebaja poolt toime pandud kuritegu ei olnud
3-20-2615 juhuslikku laadi, vaid tegemist on olnud eesmärgipäraste ja planeeritud tegevustega. Vastustaja on vaidlusaluse otsuse punktis 18 analüüsinud kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toime pandud kuritegusid, nende raskust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule seisneb toimepandud esimese ja teise astmes kuritegudes, mille rünnatav õigushüve on rahvatervis. Samuti on kaebaja kuulunud kuritegelikku ühendusse ning teda on selle eest karistatud erakordselt pika vangistusega. Kaebajast tulenev oht seisneb ka teise astme isikuvastase kuriteo toimepanemises. Seega on kaebaja toime pannud isikuvastase kuriteo ja varavastase kuriteo, rikkudes seeläbi teiste isikute omandit kui põhiseadusega kaitsvat õigushüve (põhiseaduse PS § 32) ja kahjustades inimeste tervist (PS § 28). Vastavalt direktiivi 2003/109/EÜ preambuli punktile 8 võib isik kujutada ohtu avalikule korrale, kui ta on mõistetud süüdi raske kuriteo toimepanemise eest. EIK on selgitanud, et isikuvastane vägivald on raske kuritegu. Sellest tulenevalt on kaebaja toime pannud raskeid kuritegusid, mis tõendavad temast lähtuvat ohtu. Vastustaja arvates kaebaja väide, et ta on muutunud oma suhtumist elu ühiskonnareeglitesse, on vähemusutav ja kaheldav kaebaja motivatsioon elada ausalt. Kaebajal on varasemalt olnud korduvalt võimalus seaduskuulekalt käituda, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebajat on karistatud neljal korral kriminaalkorras ja 33 korda väärteokorras. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on läinud raskemateks, mis viitab otseselt sellele, et kaebaja ei ole varem mõistetud karistusest järeldusi teinud. Tõsiselt ei ole võetav kaebaja väide, et enesearendamine ja taasühiskonnastamine vanglas on olnud tulemuslikud, kuna kaebaja ei ole reaalset vangistust ära kandes suutnud käituda õiguskuulekalt. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras ja kriminaalkorras toimepandud kuriteo eest. Seega vanglas viibides kaebaja poolt läbitud programmid ei ole soovitud tulemusi andnud. Kaebaja on vastustaja arvates jätkuvalt ohtlik ühiskonnale. Venemaa Föderatsioon asub geograafiliselt Eesti Vabariigi lähedal ning jagab ühist piiri, seetõttu on kaebajal võimalik asuda piiri lähistele ning tema lähedased saavad tulevikus teda soovi korral külastada. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebaja asub vanglast vabanedes elama Venemaa Föderatsiooni, siis ei erineks tema elu seal võrreldes eluga Eesti Vabariigis. Kaebaja emakeeleks on vene keel, mis loob head eeldused lõimumiseks Venemaa ühiskonda ning kindlasti on kasuks uue töö- ja elukoha leidmiseks. EIK on samuti leidnud, et lähedastega on võimalik suhtlust jätkata telekommunikatsiooni vahendeid kasutades. Kaebaja elama asumine teise riiki võib olla emotsionaalselt raske, kuid see on vajalik Eesti avaliku korra ja julgeoleku kaitse seisukohalt. Avalik huvi kaebaja väljasaatmise vastu on ülekaalukam kaebaja õiguste riivetest. Sellest tulenevalt leidis vastustaja, et sekkumine kaebaja õigustesse on proportsionaalne ja vajalik, sest kaebaja väljasaatmise vajadus tuleneb tema enda õigusvastasest tegevusest ning lahkumisettekirjutuse tegemine on tarvilik, et vältida kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemist Eestis. Eeltoodut arvestades palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
10.Kohus selgitab, et esmalt võtab seisukoha kaebaja menetluslike taotluse osas, mis jäid seni lahendamata (I), seejärel vaatab kaebuse sisuliselt läbi (II) jagab menetluskulud (III) ja viimasena võtab seisukoha kohaldatud esialgse õiguskaitse osas (IV). I
11.Kaebaja taotles kohtult 25.11.2021 avalduses haldusasja arutamist kohtuistungil ja täiendavate tõendite kogumist. Kaebaja põhjendas taotlust sellega, et kaebaja vabanes vanglast ennetähtaegselt juulis 2021. a ning on oluline välja selgitada vastustaja seisukoht sellega seonduvalt ja koguda kaebaja väiteid kinnitavaid tõendeid.
3-20-2615
11.1.Haldusasja materjalide kohaselt otsustas kohus 21.09.2021 määrusega läbi vaadata haldusasja kirjalikus menetluses ja teatas menetlusosalistele, et menetlusosalised võivad kuni 12.10.2021 esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja senises menetluses veel esitamata tõendeid, sealhulgas menetluskulusid ja nende tasumist tõendavaid dokumente, ning vastata teise menetlusosalise täiendavalt esitatule kuni 29.10.2021. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja poolt 25.11.2021 kohtule esitatud taotlus tähtaegne.
11.2.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg 4 sätestab, kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus leiab, et kaebaja taotlus haldusasja arutamiseks kohtuistungil tuleb jätta rahuldamata, kuna haldusasja menetluslik seis 25.11.2021 ei lubanud korraldada kohtuistungit vahetult enne kohtuotsuse avalikustamise kuupäeva. Samas on kohtul tulenevalt kohtupraktikast1 ja HKMS § 2 lg-st 4 kohustus välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud.
11.3.Seega kogub kohus iseseisvalt asjakohaseid tõendeid, mis tekkisid peale kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist ja mis võivad mõjutada varasemalt antud hinnangut kaebaja ohtlikkusele. Nendeks tõenditeks on antud juhul Viru Vangla poolt 24.03.2021 koostatud kaebaja iseloomustus ja 26.05.2021 Viru Maakohtu määrus kriminaalasjas nr 1-18-4173.2 Need tõendid võtab kohus vastavalt HKMS § 2 lg-le 4 ja § 56 lg-le 1 haldusasja materjalide juurde.
11.4.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS 51 lg-st 4, jätab kohus kaebaja taotlused haldusasja arutamiseks kohtuistungil ja täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata. II
12.Haldusasja materjalide kohaselt on vaidluse all PPA 17.12.2020 otsus 15.3-3.4/765-1, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba, tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks sundtäitmisega peale kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemist ja kehtestati Schengeni alale 5-aastane sissesõidukeeld, mis hakkab kehtima alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. Kohtu hinnangul poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on sündinud 28.11.1972 Ukraina Vabariigis. Ta on rahvuselt ukrainlane, omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ja viibib Eesti Vabariigi territooriumil alates 1973. a, aga samuti selle üle, et kuni 17.12.2020 oli kaebajal pikaajalise elaniku elamisluba. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas arvestades kaebaja poolt toime pandud seaduserikkumisi (kuriteod, väärteod jne) ja käitumist viimase vangistuse ajal, on kaebaja ohtlik avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning kas selline oht on tegelik ja piisavalt tõsine, aga samuti selle üle, kas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine on kaebaja eraelu ja muid puudutavaid asjaolusid arvestades proportsionaalne.
13.Kohus selgitab, kuna vaidlusalune otsus koosneb kolmest omavahel seotud otsusest, hindab kohus PPA 17.12.2020 otsuse 15.3-3.4/765-1 õiguspärasust selles esinenud otsuste kaupa.
14.1.VMS § 241 lg 1 p 2 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohus on leidnud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on piisav sellest, et välismaalane on ohtlik avalikule korrale või riigi julgeolekule.3
14.2.Korrakaitse seaduse (KorS) § 4 lg-st 1 tulenevalt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. KorS 5 lg 1 sätestab, et korrarikkumine on avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Riigikohtu praktika kohaselt võib isiku teatav käitumine minevikus anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale, sh riigi julgeolekule. Seejuures isikust lähtuv oht avalikule korrale on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise.4
14.3.Vastavalt Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ preambuli p-le 8 võib isik kujutada ohtu avalikule korrale, kui ta on süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemise eest. EIK on leidnud, et suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine on raske kuritegu.5 Riigikohus on leidnud, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.6
14.4.Vaidlusaluse otsuse punkti 18 kohaselt leidis vastustaja, et arvestades kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toime pandud kuritegusid, nende raskust ja laadi, aga samuti arvestades kaebaja käitumist vangistuse ajal ning vangla poolt kaebaja suhtes koostatud arvamust, kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule. Kohus nõustub vastustajaga, et isikust lähtuva ohu hindamisel saab lähtuda minevikus toimunud sündmustest. Kaebaja järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel võib anda tunnistust tema ohtlikkusest. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ehk rikub põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate teiste inimeste õigushüvesid. Kaebaja käitumisest minevikus on nähtav isiku kuritegude korduvus. Kohtu hinnangul on vastustaja järginud vaidlustatud otsuse tegemisel nii kehtivat õigust kui ka väljakujunenud kohtupraktikat ning lähtunud otsuse tegemisel asjaga seotud olulistest asjaoludest. Kohus nõustub vastustaja kaalutlustega ega pea vajalikuks PPA põhjendusi detailselt otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohus ei nõustu siiski vastustajaga selles, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale (vt otsuse p 15).
14.5.VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid või kasutanud pettust või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule või välismaalast on karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistus ei ole kustunud, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase
RKHKo 3-18-89, p 10.1. RKHKo 3-3-1-1-14, p-d 16 ja 19.
EIKo S. vs. Belgia, 26.05.1996, p 29.
RKHKo 3-17-1545, p 27.
3-20-2615 vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
14.6.Kohus selgitab, et ei pea põhjendatuks kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist (vt kohtuotsuse p 15). Samas ei ole välistatud, et kaebaja võidakse välja saata Venemaale põhjusel, kui ta ei esita mõistliku aja jooksul taotlust tähtajalise elamisloa väljastamiseks. Seega kohtu arvates on asjakohane hinnata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse proportsionaalsust käesolevas halduskohtumenetluses.
14.7.Vastustaja asus otsuses seisukohale, et kaebaja isikust tulenev oht kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, kus ta on elanud, kuid mille kodanik ta ei ole. Vaidlusalusest otsusest nähtuvalt on vastustaja saanud arvestada järgmiste kaebajaga seotud asjaoludega: 1) kaebaja lähedaste hulka kuuluvad isa (s. a 1945), ema (s. a 1951) ja õde (s.a 1972), kes elavad Eestis ja kellega kaebajal on positiivsed ja toetavad suhted; 2) kaebajal ei ole lapsi; 3) vastustaja tuvastatud andmetel ei vajanud kaebaja vanemad hoolt ning selle vajaduse tekkimisel saab seda pakkuda kaebaja õde; 4) kaebajal on omandatud haridus vene keeles; 5) kaebajal on võimalik kommunikatsioonikanalite kaudu suhelda lähedastega välismaalt.
14.8.EIK on leidnud, et vanemate ja nende täiskasvanud laste või täiskasvanud sugulaste vahel ei ole konventsiooni mõttes perekonnaelu, kui nad ei tõenda täiendavalt omavahelist sõltuvussuhet. Samas kaitseb artikkel 8 isiku õigust luua ja arendada suhteid teiste isikute ja välismaailmaga ning võib sisaldada endas ka isiku sotsiaalse identiteediga hõlmatud aspekte. Seetõttu hõlmab eraelu kaitse kontseptsioon riiki elama asunud välismaalase ja kogukonna vahelisi sotsiaalseid sidemed tervikuna. Olenemata perekonnaelu olemasolust sekkutakse välismaalase väljasaatmisega igal juhul tema eraellu.7
14.9.Kohus leiab, et vastustaja teostas diskretsiooni õigesti ning tuvastas ja arvestas kõikide tähtsust omavate asjaoludega. Kuigi kaebaja väitis haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse ajal, et tema vanemad vajavad hoolt, ei ole kaebaja selle kohta täiendavaid tõendeid esitanud, ega kirjeldanud, mis põhjusel ja millist hooldust kaebaja vanemad vajavad. Tõsi, et kaebaja vanemad on selles vanuses, kus hoolduse vajamine on pigem jaatav kui eitav, kuid selline eeldus ei ole piisav, et asuda seisukohale, et kaebaja vaenemate heaolu ja tervis oleksid kaebajast või tema õest sõltuvuses. Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja vanemad vaatamata vanusele nõustunud toetama kaebajat vabadusse naasmisel ehk võimaldama kaebajale elamispinda (dtl 14). Seega pigem kaebaja heaolu oleneb tema vanematest, mitte vastupidi. Tähtis on kohtu arvates see, et kaebajal on õde, kes elab Eestis ja kes vajadusel saab eakaid vanemaid aidata. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et tema õel esineks takistus vanemate aitamisel. Järelikult, kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei jää kaebaja eakad vanemad abita. Selles valguses ei pidanud ka vastustaja täiendavalt uurima, kas kaebajal võiks esineda eakate vanematega kohtupraktikas nimetatud sõltuvussuhet.
14.10.Kaebaja väitis, et tal pole Venemaal ei tuttavaid ega elukohta. Esmalt märgib kohus, et vastustaja on arvestanud selle asjaoluga kaalutlusotsuse tegemisel, kuid ei pidanud seda määravaks. Kohus leiab, et vastustaja arusaam oli õige. Tartu Ringkonnakohus oli arvamusel, et sihtriigis sugulaste, elukoha ja sotsiaaltoetuste puudumine ei saa olla avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtu kujutavale isikule elamisloa alles jätmise põhjenduseks.8 Järelikult on võimalik asuda seisukohale, et kodakondsusejärgses riigis tuttavate, sugulaste ja elukoha puudumine on küll arvestatav asjaolu pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise
EIKo 19.05.2020 nr 44047/19 Scherbakov vs. Eesti. TrtRKo 3-20-915, p 19.
3-20-2615 kaalutlemisel, kuid on siiski vähekaalukas ning üldjuhul ei saa olla elamisloa kehtetuks tunnistamata jätmise aluseks. Kohus selgitab täiendavalt, et kuna kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, tegelevad peale Venemaale jõudmist temaga pädevad organid, ning ta paigutatakse vähemalt varjupaika, mistõttu ei oleks tema olukord väga erinev olukorrast, kus ta kavatses peale vanglast vabanemist minna elama rehabilitatsioonikeskusse. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendatud, et ta vajab terviseseisundi tõttu hooldamist jne. Seega, tuttavatele ja sugulastele toob kaebaja väljasaatmine endaga kaasa pigem emotsionaalseid raskusi. Kaebaja emakeeleks on vene keel, seega uute tuttavate leidmine ei oleks raskendatud. Lähedastega, nagu vastustaja õigesti märkis, saab kaebaja suhelda suhtluskanalide kaudu (internet, telefon, kirjavahetus). Lisaks leiab kohus, et kaebaja vanus ei saa olla takistuseks uue töö leidmisel, kuna tegemist ei ole pensionivanusega.
14.11.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on vajalik ja mõõdukas selle eesmärgi saavutamise suhtes ning kaebaja õiguste riive suhtes proportsionaalne. Selles osas vastab vastustaja 17.12.2020 otsus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele.
15.Lahkumisettekirjutus
15.1.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 72 lg 2 p 4 sätestab, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Riigikohus on leidnud, kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud.9
15.2.Vaidlusaluse otsuse kohaselt leidis vastustaja, et lähtudes Harju Maakohtu otsustest asjas nr 1-12-9660 ja nr 1-11-9605, Viru Maakohtu otsusest nr 1-18-4173, Viru Vangla ettepanekust ja kaebaja kohta koostatud iseloomustusest ning kaebaja kriminaalsest käitumisest, kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
15.3.Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Kohus leiab, et vastustaja on omistanud liiga suure kaalu kaebaja poolt toime pandud kuritegudele ning liiga väiksema kaalu kaebaja käitumisele vanglas viibimise ajal. Tegemist on ilmselge kaalutlusveaga, mis mõjutaks ka vastustaja lõplikku hinnangut kaebajast tuleneva ohu tegelikkusele ja tõenäosusele. Nimelt on kohus tuvastanud, et kaebajat on küll karistatud kuritegude toimepanemise eest kokku neli korda (3 kehtivat karistust ja 1 on
RKHKo 3-18-89, p 10.2.
3-20-2615 arhiveeritud), kui vangistust kandis kaebaja esmakordselt. Kriminaalasjas nr 1-18-4173 Viru Maakohtu poolt 26.05.2021 tehtud määruse põhjenduste kohaselt, millega vabastati kaebaja vanglast tingimisi enne tähtaega, oli kaebaja käitumine vangistuse ajal üldjoontes hea. Maakohus pidas kaalukaks positiivseks asjaoluks seda, et vangistuses on kaebaja täitnud talle individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused ja käitunud üldjoontes õiguskuulekalt. Maakohus märkis, kuigi viimase kuriteo pani ta toime vangistuses olles, on sellest möödunud üle kolme aasta ning käesoleval ajal puuduvad kaebajal kehtivad distsiplinaarkaristused. Samuti on kaebaja olnud pidevalt hõivatud tööga, osales erinevates programmides ning omandas vangistuse ajal riigikeele A1, A2 ja B1 tasemed, aga samuti vestles korduvalt psühholoogiga terve eluviisi edendamise teemal. Kaebajal on soov saada Eesti Vabariigi kodanikuks. Vastustaja ei võtnud arvesse kaebajast tuleneva ohu hindamisel seda, et peale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamist, ei ole kaebaja toime pannud mitte ühtegi distsiplinaar- ja kuritegu. Kaebaja suhtumine ametnikesse oli korrektne ja haldusasja materjalidest ei ole näha, et kaebaja oleks toetanud subkultuurseid hoiakuid vanglas. Vastustaja ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et kaebaja pani uimastitega seotud kuritegusid toime olles narkosõltuvuses, millest ta vabanes vangistuse ajal. Sellest tulenevalt on kohtu arvates näha, et vangistus mõjutas kaebajat positiivselt, mistõttu hetkel puudub alust arvata, et peale vanglast vabanemist hakkab kaebaja suure tõenäosusega sooritama uusi kuritegusid. Seda kinnitab ka see asjaolu, et Viru Vangla poolt 24.03.2021 koostatud kaebaja iseloomustuse kohaselt on kaebajal vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 21% ning Viru Maakohus pidanud arvestades kaebaja käitumist vangistuse ajal põhjendatuks kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kohus märgib, et kaebaja viib vabaduses juba alates 11.06.2021, kuid vastustaja ei ole esitanud kohtule teavet kaebaja poolt toime pandud uute rikkumisete kohta. Tuvastatud ei ole, et kaebaja jätkas vanglas viibides või peale vanglast vabanemist suhtlemist kuritegeliku taustaga isikutega. Vangistuse ajal kaebaja pidevalt osalemine tööhõives, kus ta täitis erinevaid tööülesandeid näitab kohtu arvates seda, et tema on valmis töötama vabaduses erinevatel töödel ja saama legaalset sissetulekut.
15.4.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebajast tuleneva ohtu hindamisel omistas vastustaja kaebaja poolt vangistuses veetud ajale, käitumisele ja püüdlustule Eesti ühiskonda integreeruda, liiga väikse kaalu. Kohus rõhutab, et vangistuse eesmärk ongi suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ning tulenevalt tuvastatud faktilistest asjaoludest ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kaebaja puhul ei ole selle eesmärgi saavutamine õnnestunud. Oht, et kaebaja võib edaspidi käituda vabaduses olles õigusvastaselt on kindlasti olemas, kuid pidades silmas eelpoolkirjeldatut, aga samuti seda, et kaebajat võidakse uute seadusrikkumiste toimepanemisel riigist välja saata, ei ole uute seadusrikkumiste toimepanemise tõenäosus siiski kõrge. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja poolt koostatud lahkumisettekirjutus põhineb ebaõigel ohuhinnangul ja ei ole põhjendatud.
16.Sissesõidukeeld Võttes arvesse, et kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ei ole põhjendatud ka kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine, olenemata selle põhjendustest.
17.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tühistab PPA 17.12.2020 otsuse 15.3-3.4/765-1 lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kehtestamise osas. Muus osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. III
3-20-2615
18.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse 2/3 ulatuses (pikaajalise elaniku elamisloa tühistamise nõude osas jäi kaebus rahuldamata). Kaebaja menetluskuludeks on kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 30 eurot. Sellest tulenevalt siis mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot (30÷3x2). Kohus märgib, et vastustaja ei ole esitanud kohtle menetluskulude nimekirja ega taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus ülejäänud poolte menetluskulud nende endi kanda.
19.Kohus asendab oma algatusel kohtuotsuse avaldamisel otsuses kajastatud kaebaja ja tema lähedaste nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). IV
20.Tartu Halduskohus keelas 23.04.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras kaebaja väljasaatmise Venemaale. Juhindudes HKMS § 253 lg 3 kohaselt tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata, ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus selgitab, et kaebus oli rahuldatud lahkumisettekirjutuse osas. Seega tulenevalt HKMS § 249 lg-st 4 esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtivad kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni.
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2022 otsusega 11. aprillil 2023. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2021. a otsus osas, milles kaebus rahuldati ja tühistati Politsei ja Piirivalveameti 17. detsembri 2020. a otsus nr 15.3-3.4/765-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
3.Tagastada S. M le apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid vastavalt käesoleva otsuse põhjenduste punktis 17 selgitatule. Ülejäänud tõendid võtta asja materjalide juurde.
4.Jätta S. M menetluskulu tema enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.