Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.04.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-59
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja nr 52/20/756 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.05.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.05.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-59 muutmata.
2.X-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
3.Jätta X taotlus käesoleva otsuse vene keelde tõlkimiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.05.2022. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-21-59 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla andis 23.11.2020 käskkirja nr 5-2/20/756, millega tunnistas 23.10.2020, 24.10.2020, 25.10.2020 ja 26.10.2020 koostatud ettekannete põhjal vahistatu X süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises (käskkirjas „VangS § 67 lg 1“) ja määras iga rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kaheks ööpäevaks. Kokku määrati neli karistust. Ettekannete kohaselt keeldus X loenduste ajal nimesilti kaela panemast, kuigi vanglateenistuse ametnik oli selleks vastava korralduse andnud. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67). Tallinna Vangla kodukorra p 4.10 kohaselt on kinnipeetav kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma nimesilti loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. X ei ole esitanud oma selgitusi, kuid 23.10.2020 koostatud ettekandest on näha, et vahistatu selgitas keeldumise põhjusena suuliselt valvurile, et tema pole kaup, millel on triipkood, ja aluspükste nööri ta endale kaela ei pane. Nimesildi mittekandmist peetakse üldiselt kergemaks rikkumiseks, kuid X on vahistatu, kes põhimõtteliselt keeldub seda tegemast. Teda on nimesildi kandmise kohustuse rikkumise eest varem karistatud kümnel korral: kolmel korral noomitusega ja seitsmel korral kartserisse paigutamisega kaheks ööpäevaks. Kartserikaristusi ei ole veel täitmisele pööratud. Vahistatu ei ole karistustest hoolimata oma käitumist parandanud. X distsiplinaarkorras karistamata jätmine ei ole otstarbekas, sest see saadaks vahistatule signaali, et vangla ei nõua kodukorra järgimist. Jätkuvate rikkumiste tõttu saab järeldada, et noomitus ei täitnud oma eesmärki. X-le ei ole ka otstarbekas määrata distsiplinaarkaristusena isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks, kuna isikul puuduvad rahalised vahendid vangla poest ostmiseks. Võimalikest karistustest jääb alles kartserisse paigutamine kuni 30 päevaks (VangS § 100 lg 1). Praegusel juhul on proportsionaalne distsiplinaarkaristus kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine.
2.X esitas 23.11.2020 käskkirja peale vaide.
3.Tallinna Vangla jättis vaide 11.12.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/416-2 rahuldamata.
4.X esitas 08.01.2021 (registreeritud 11.01.2021) Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja nr 5-2/20/756 tühistamiseks. Kaebaja kartserisse paigutamine oli ebaseaduslik. Kaebaja palub üksikasjalikult vaadata läbi Tallinna Vangla kodukord, leidmaks selle p-dest 4.10 ja 6.2 võimalikud trükivead, samuti p 6.4 loenduse läbiviimise kohta. Tallinna Vangla käskkiri nr 5-2/20/756 tugineb Tallinna Vangla kodukorra p-le 4.10. Nimetatud punktis mainitakse erandit sulgudes. Analoogilisi erandeid mainitakse p-s 1.3 ja neid nimetatakse erisusteks. Mõistet „etapeeritav“ VangS-s ei ole. Faktiliselt ei ole kaebaja süüdi mõistetud ja „istub kinni“ kuni kohtuotsuseni ning tema õigused erinevad nende õigustest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ning kannavad määratud karistust. Kaebaja suhtes kehtib süütuse presumptsioon. Vangla direktor kutsus kaebaja 18.03.2021 kell 15.00 vestlusele. Kaebaja läks vestlusele ilma nimesildita ning liikus mööda vanglat ja kambrisse tagasi samuti sildita. Keegi ei pannud 2(8)
3-21-59 temale rikkumist kirja. Alati ja igal pool kaebaja silti ei kanna ning kui ametnikud seda rikkumiseks peaksid, oleks tal neid juba 350, mitte 22.
5.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkiri nr 5-2/20/756 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. VangS § 46 lg-st 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-st 4.10 tuleneb kinni peetavale isikule kohustus kanda loendusel ja väljaspool kambrit liikudes kaelas nimesilti. Teise üksuse valvur andis 23.10.2020, 24.10.2020 ja 25.10.2020 hommikuse loenduse ajal ning vanemvalvur 25.10.2020 õhtusel loendusel kaebajale korduvalt korraldusi panna kaela nimesilt. Kaebaja korraldustele ei allunud. Juhtumid on fikseeritud 23.10.2020 ettekandega nr 1-20-7001, 24.10.2020 ettekandega nr 1-20-7056, 25.10.2020 ettekandega nr 1-20-7063 ja 26.10.2020 ettekandega nr 1-20-7084. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. See kohustus laieneb ka vahistatule. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvunud ja VangS § 67 p-st 1 tulenevast kohustusest teadlik. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kaebajale antud vanglaametnike korraldused ei olnud ilmselgelt tühised ja kaebajal oli kohustus seaduslikku korraldust täita. Kaebaja keeldub põhimõtteliselt nimesilti kaela panemast ja vanglaametnike korraldusi täitmast, leides, et triipkood nimesildil alandab tema inimväärikust. Takistusi korralduse täitmiseks kaebajal ei esinenud ja selliste asjaolude esinemisele ei viita kaebaja ka ise. Nimesilt ning selle kandmine ei saa alandada kaebaja väärikust. Nimesildi kandmise nõude õiguspärasust on kohtupraktikas hinnatud ning on leitud, et vanglaametnikud on õigustatud nõudma loendusel ja väljaspool kambrit liikumisel kinnipeetavalt nimesildi kandmist. Kuna kaebaja pani toime VangS § 67 p 1 rikkumised, võis teda distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale võimaldati anda selgitusi ja esitada vastuväiteid protokollile, menetleja on olulised asjaolud välja selgitanud ja kaebaja süü on tõendatud. Distsiplinaarkaristus on määratud pädeva isiku poolt ja tähtaegselt ning määratud karistus on proportsionaalne. Vastustaja möönab, et menetluse läbi viinud inspektor-kontaktisik on menetlusdokumentides teinud hooletusvigu, kuid need ei mõjutanud distsiplinaarmenetluse läbiviimist ega distsiplinaarkaristuse määramist. Menetleja on märkinud menetlusdokumentides VangS § 67 p 1 asemel ekslikult VangS § 67 lg 1 ja eksinud distsiplinaarmenetluse protokollil kuupäeva märkimisel. Protokollil on kuupäevaks 12.11.2020, kuid protokoll koostati tegelikult 19.11.2020, mida tõendab kaebaja omakäeline märge protokolliga tutvumise kohta.
6.Tallinna Halduskohus määras 22.03.2021 määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
7.Kaebaja esitas 24.03.2021 avalduse, milles palus asja läbivaatamist enda ja vangla juuresolekul.
8.Kaebaja esitas 30.03.2021 avalduse, milles taotles vaadata asi läbi kaebaja ja vangla esindaja osalusel ning nõuda vanglalt välja analoogiliste rikkumiste materjalid ja selgitused, mis alusel ametnikud ei koosta protokolli, kui kaebaja ei kanna silti. Kaebaja palus kohtul küsida teavet selle kohta, kas teda jälgitakse kartseris läbi videokaamera. Samuti palus 3(8)
3-21-59 kaebaja vanglalt pärida, mis alusel ja eesmärgil saadetakse agente kaebaja kambri lähedusse või naaberkambritesse.
9.Tallinna Halduskohus tühistas 10.05.2021 otsusega 22.01.2021 määruse resolutsiooni pga 2 antud menetlusabi, millega kohus vabastas kaebaja kohtulahendite ja vastustaja seisukohtade tõlke kulude kandmisest (resolutsiooni p 2); jättis kaebaja taotlused kohtuistungi korraldamiseks ja vastustajalt tõendite ning teabe nõudmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja kaebaja 06.05.2021 avalduse menetlemata (resolutsiooni p 4); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 5) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 6). Kohus lähtus 22.01.2021 määrusega menetlusabi andmisel eeldusest, et kaebaja ei oska eesti keelt, sest kaebaja kirjutas kohtule vene keeles ja soovis vastust vene keeles, viidates piisava raha puudumisele tõlketeenuse eest maksmiseks. Pärast määruse tegemist on kaebaja keeleoskuse kohta ilmnenud uut teavet. Haldusasjas nr 3-21-637 Tallinna Vangla 31.03.2021 esitatud vangiregistri väljavõttest nähtub, et kaebaja omandas keskhariduse aastatel 2005– 2007 XXX, kus õppetöö toimus eesti keeles. Kaebaja lõpetas 11. ja 12. klassi kiitusega. Kaebaja suhtluskeelteks on märgitud eesti ja vene keel. Halduskohus on ka teistes kohtuasjades (nr 3-21-238, 3-21-436) asunud seisukohale, et kaebaja oskab oma õiguste kaitseks piisavalt eesti keelt. Lisaks tuleb võtta arvesse, et kaebajale tõlgiti praeguses menetluses kõik kohtuotsusele eelnenud lahendid vene keelde ja see aitab tal kohtuotsuse sisu paremini mõista. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud jätkata kaebajale menetlusdokumentide eesti keelest vene keelde tõlkimist menetlusabi korras. Kohus andis kaebajale 09.02.2021 määrusega tähtaja 30 päeva määruse kättetoimetamisest arvates, et teatada, kas ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil või kirjalikus menetluses. Määrus toimetati kaebajale kätte 16.02.2021. Kohtule tuli vastata hiljemalt 18.03.2021, kuid kaebaja seda ei teinud. Kaebaja saatis avalduse kohtuistungi korraldamiseks kohtule alles 22.03.2021 ja avaldus jõudis kohtumajja 24.03.2021. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg 3 sätestab, et kui pool ei ole kohtule vastanud, vastamise tähtaeg on möödunud ning vastamise tähtaeg on menetlusosalisele nõuetekohaselt teatavaks tehtud, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Seega sai kohus 22.03.2021 määruse tegemisel HKMS § 131 lg 3 alusel eeldada, et kaebaja on nõus kirjaliku menetlusega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajat oli õiguspärane nimesildi kandmisest keeldumise eest distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja ei eita nimesildi kandmisest keeldumist ning pole kahtluse alla seadnud Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirjas kajastatud faktilisi asjaolusid. Distsiplinaarkaristuste määramise aluseks olnud materjalid on haldusasja toimikus olemas. Kui vaidlustatud käskkiri peaks olema õigusvastane, on see toimiku materjalide põhjal tuvastatav. Seega saab kaebuse kirjalikus menetluses läbi vaadata ka ilma kaebaja nõusoleku eeldamiseta (HKMS § 131 lg 1 p 2). Kaebaja 30.03.2021 esitatud taotlused Tallinna Vanglalt tõendite ja teabe nõudmiseks jäävad HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata. Kohtul tuleb hinnata 23.11.2020 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, mistõttu omavad asja lahendamisel tähtsust üksnes selle käskkirja tegemise aluseks olnud distsiplinaarmenetluse materjalid. Seega ei nõua kohus vastustajalt materjale teiste sarnaste rikkumiste kohta. Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja andmise aluseks olnud distsiplinaarmenetluses koostati protokoll ja nimesildi kandmisest keeldumise kohta on koostatud ettekanded. Need on asja materjalide hulgas. Seega puudub vajadus küsida vastustajalt selgitust selle kohta, miks ei koostata protokolli, kui kaebaja ei kanna nimesilti. Kuna kohus ei kontrolli vastustaja tegevust pärast 23.11.2020 käskkirja andmist, puudub ka vajadus küsida vastustajalt teavet kaebaja jälgimise kohta kartserikambris.
4(8)
3-21-59 Kaebaja 06.05.2021 venekeelne avaldus jääb menetlemata, sest see on esitatud pärast kohtu määratud tähtaegade möödumist ja see põhjustaks menetluse viibimist (HKMS § 51 l g 4). Avaldus jõudis kohtusse neli päeva enne kohtuotsuse tegemise aega. Kui avaldus sisaldab uusi väiteid või taotlusi, oleks kohtul jäänud väga vähe aega nende lahendamiseks. Lisaks ei oleks suure tõenäosusega avalduse tõlge enne kohtuotsuse avalikku teatavakstegemist valmis saanud. Samuti ei oleks vastustajal olnud mõistlikult võimalik soovi korral kaebaja avaldusele vastata. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on vahistatu. VangS § 90 lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega. Distsiplinaarne mõjutamine on reguleeritud VangS-i 2. peatükis. VangS § 100 lg 1 sätestab, et VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 100 lg 1 p 3 kohaselt saab vahistatule kohaldada kartserisse paigutamist kuni 30 ööpäevaks. VangS § 101 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldatakse VangS § 64 sätteid. Asjaolu, et kaebajat ei ole kuriteos süüdi mõistetud, ei oma tähtsust, sest kriminaalmenetlus ja vangla poolt läbiviidav distsiplinaarmenetlus on erinevad menetlused, milles kehtivad erinevad põhimõtted ja tõendamise standardid. Distsiplinaarmenetlus toimub VangS-i alusel. VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VangS-i erisusi. Distsiplinaarmenetlus viiakse läbi VangS § 64 kohaselt ning kinnipeetaval on selle käigus mh õigus anda selgitusi (VangS § 64 lg 2). Kaebajat teavitati 18.11.2020 teatisega distsiplinaarmenetluse läbiviimise alustamisest. Teatises selgitati kaebajale õigust anda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi. Teatisel on märge, et kaebaja keeldus sellega tutvumast ja seda allkirjastamast. Kaebaja ei andnud distsiplinaarmenetluses selgitusi. Vangla on vaidlustatud käskkirjas läbivalt märkinud rikutud normiks „VangS § 67 lg 1“, kuid on ilmselge, et tegelikult pidas vastustaja silmas VangS § 67 p-i 1, mitte lg-t 1, sest nimetatud paragrahvis ei ole lõikeid. Lisaks on käskkirjas sätte tekst lahti kirjutatud, mistõttu on ilmselge, millist sätet vastustaja tegelikult silmas pidas. Täiendavalt on vastustaja viidanud Tallinna Vangla kodukorra p-le 4.10. Selle kohaselt väljastatakse vanglasse saabunud kinnipeetavale (v.a etapikinnipeetav) nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. Kinnipeetav on kohustatud nimesilti säilitama ka vanglasisese ümberpaigutamise korral. Töötav kinnipeetav võib nimesilti kanda tööriietuse all toidu valmistamise ja jagamise ajal ning muudel tööhõivega seotud tegevustel, kus nimesildi sattumine pöörlevate mehhanismide jms vahele võiks põhjustada mehhanismi purunemist või muud ohtu tööd teostavale kinnipeetavale. Vanglateenistuse nõudmisel peab kinnipeetav nimesilti koheselt näitama. Tallinna Vangla kodukorra p 1.2 kohaselt on kodukord kohustuslik täitmiseks kõigile Tallinna Vangla territooriumil viibijaile, sh vahistatutele. Kui vahistatu jaoks on ette nähtud erandid, on see kodukorras iga kord eraldi välja toodud. Kodukorra p-s 4.10 ei ole vahistatute osas erandit ette nähtud. Seega peavad ka vahistatud kandma nimesilti väljaspool kambrit ja loenduse ajal. Sellest tulenevalt oli vanglateenistuse ametnikul õigus anda kaebajale korraldus nimesilt kaela panna ja kaebajal oli kohustus korraldusele alluda. Kodukorra p 4.10 enda õiguspärasus ei ole praeguses haldusasjas vaidluse all, mistõttu puudub alus analüüsida põhjalikumalt nimesildi kandmise kohustust. Kaebuses viidatud Tallinna Vangla kodukorra p-d 6.2 ja 6.4 ei ole asjassepuutuvad, sest nende rikkumist ei ole kaebajale Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirjas ette heidetud. Rikkumise ja süü tuvastamisel on vastustaja tuginenud 23.10.–26.10.2020 koostatud ettekannetele, sealhulgas ettekannetest nähtuvale kaebaja negatiivsele suhtumisele nimesildi 5(8)
3-21-59 kandmise kohustusse. Kaebaja ei eita, et ta on keeldunud nimesildi kandmisest. Asjaolu, et iga kaebaja rikkumise kohta ei ole distsiplinaarmenetlust algatatud, ei tähenda, et ta ei pannud 23.10.–25.10.2020 toime distsiplinaarkorras karistatavaid rikkumisi. Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkiri on kaalutlusvigadeta ja proportsionaalne. Kahe ööpäeva pikkune kartserikaristus iga rikkumise eest ei ole ebaproportsionaalne, kui isik on varem korduvalt sarnaseid rikkumisi toime pannud ja kergemad karistused ei ole isiku käitumist mõjutanud. Vastustaja on kohtule selgitanud, et protokollil on kuupäevaks 12.11.2020, kuid protokoll koostati tegelikult 19.11.2020. Haldusakti protokollile vale kuupäeva märkimine on ebaoluline vormiviga, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist (HKMS § 58). VangS § 64 lg 41 esimene lause sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Esimesest vaidlusalusest rikkumisest ei olnud Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja tegemise ajaks möödunud rohkem kui üks kuu, sest rikkumise kohta koostati ettekanne 23.10.2020. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on uurimisalune, kelle kohta kehtib erand, mis on toodud vangla kodukorra p-s 1.3. Kui vangla kodukorras on trükiviga, tuleb seda tunnistada ja mitte varjata. Tallinna Vangla 2018. a kodukorra venekeelse versiooni p 1.3 kohaselt rakendatakse kodukorda vahistatute suhtes õigusaktides märgitud erisustega vahistatu osas. Nimetatud erisus on erand, mis on toodud p-des 4.10 ja 6.2, kuid p-s 4.10 on trükiviga, kus mõiste „vahistatu“, mida mainitakse VangS §-s 4, on mõiste „etapeeritav“. Etapeeritava mõistet seaduses ei eksisteeri. Seega on viga tekstis ilmselge ja arusaadav ning vangla kodukorra p 4.10 on ilmselgelt tühine ja ei kuulu täitmisele. Lisaks kehtib uurimisaluste suhtes süütuse presumptsioon. See tähendab, et uurimisalused erinevad süüdimõistetutest ja neil pole kohustust silti kanda. Dokumendid kaebaja õppimise kohta eesti keeles aastatel 2005–2007 on võltsitud.
11.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus jättis õiguspäraselt kaebuse rahuldamata. Kaebaja arvamus, et nimesildi kandmise kohustus vanglas on üksnes kinnipeetavatel, mitte vahistatutel, ei ole õige. Nimesildi kandmise kohustus on ka vahistatul tulenevalt VangS § 46 lg-st 1 koostoimes § 90 l-ga 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-st 4.10 koostoimes p-ga 1.3.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus.
13.Halduskohus tühistas otsuses 22.01.2021 määrusega antud menetlusabi, millega kaebaja oli vabastatud kohtulahendite ja vastustaja seisukohtade tõlke kulude kandmisest. Halduskohus tugines mh vastustaja esitatud vangiregistri väljavõttele, millest nähtuvalt omandas kaebaja aastatel 2005–2007 keskhariduse XXX, kus õppetöö toimus eesti keeles. Tallinna Ringkonnakohus on 28.06.2021 määruses asjas nr 3-21-357 (p 22) tuvastanud, et kaebaja õppekeeleks XXX aastatel 2005–2007 oli vene keel. Seega arvestas halduskohus kaebaja keeleoskuse kindlaks tegemisel ekslikult asjaolu, et kaebaja on eesti keeles keskhariduse omandanud. Ringkonnakohtu hinnangul oli sellegipoolest õige halduskohtu 6(8)
3-21-59 lõppjäreldus, et kaebaja eesti keele oskus on piisav selleks, et ei ole põhjendatud jätkata menetlusabi andmist menetlusdokumentide eesti keelest vene keelde tõlkimiseks. Tallinna Ringkonnakohus on mitmetes haldusasjades (nt nr 3-21-55, 3-21-306, 3-21-223, 3-21-238, 321-662, 3-21-359, 3-21-638 ja 3-21-466) tuvastanud, et kaebaja on korduvalt pöördunud vangla poole eesti keeles ja suhelnud vanglaametnikega suuliselt eesti keeles. Lisaks on kaebaja mitmetes haldusasjades esitanud ringkonnakohtule edasikaebuse, kuigi halduskohus ei ole kohtulahendeid kaebajale vene keelde tõlkinud. Ka praeguses asjas esitatud apellatsioonkaebusest võib järeldada, et kaebaja on mõistnud halduskohtu otsuse sisu, ilma et see oleks talle vene keelde tõlgitud. Selleks, et lugeda eesti keele oskus kohtumenetluses osalemiseks piisavaks, ei pea keelt valdama kõrgtasemel. Samuti ei eelda see, et kaebajale peaks olema terve kohtulahendi tekst pingutusteta mõistetav (Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2021 määrus nr 3-21-69, p 10 ja 10.09.2021 määrus nr 3-21-58, p 17).
14.Halduskohus jättis ka õigesti rahuldamata kaebaja taotlused kohtuistungi korraldamiseks ja vastustajalt tõendite ning teabe nõudmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid üle (HKMS § 201 lg 4).
15.Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et Tallinna Vangla 23.11.2020 käskkirja nr 5-2/20/756 tühistamiseks ei ole alust. Halduskohus tegi õigesti kindlaks, et vaidlusalune käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta (HMS § 54). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Distsiplinaarmenetluses koostatud protokollile vale kuupäeva ja käskkirjas VangS § 67 p 1 asemel ekslikult VangS § 67 lg 1 märkimine on vormivead, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).
16.Kaebaja seisukoht, et vahistatutele ei kehti nimesildi kandmise kohustus, on ekslik. VangS 2. peatükis sisalduv § 46 lg 1 sätestab, et kui VangS-st ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Sama lõike teise lause kohaselt on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel nimesilti. VangS § 90 lg 1 järgi kohaldatakse eelvangistuse kandmisele VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega. VangS 5. peatükk näeb erisuse ette vahistatu riietusele. Nimelt sätestab § 93 lg 1, et vahistatu kannab isiklikke riideid. Nimesildi kandmise kohustusele 5. peatükk aga erisusi ei sätesta. Nimesildi kandmise kohustust täpsustab Tallinna Vangla kodukorra p 4.10 ja selle järgi on kinnipeetav kohustatud kandma nimesilti väljaspool kambrit ja loenduse ajal loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. Kodukorra p 1.3 kohaselt kasutatakse mõistet kinnipeetav vahistatu ja kinnipeetava ühise nimetusena ning kodukorda kohaldatakse nii vahistatuile kui ka kinnipeetavaile vahistatute suhtes õigusaktides toodud erisustega. Kodukorra p 4.10 nimesildi kandmise osas vahistatule erisust ette ei näe, erinevalt nt kaebaja osutatud p-st 6.2, kus on eraldi esile toodud, et vahistatule ei kehti nõue kanda loenduse ajal vanglariietust. Eeltoodust tuleneb selgelt, et ka vahistatud peavad kandma nimesilti väljaspool kambrit ja loenduse ajal ning see kohustus ei sõltu sellest, kas isik on vahistatu või süüdimõistetu. Järelikult oli vanglateenistuse ametnikel õigus kaebajalt vastava korralduse täitmist nõuda.
17.Kaebaja on apellatsioonkaebuses palunud saata vastus vene keeles. Ringkonnakohus tõlgendab seda kui kaebaja taotlust tõlkida käesolev kohtuotsus vene keelde. Nagu ringkonnakohus eespool leidis, tühistas halduskohus põhjendatult kaebajale varem antud menetlusabi kohtudokumentide vene keelde tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks. Seega jääb kaebaja taotlus käesoleva kohtuotsuse vene keelde tõlkimiseks rahuldamata.
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajale apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud (riigilõiv ja apellatsioonkaebuse eesti keelde tõlkimise kulu) HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad 7(8)
3-21-59 HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.