X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2021. a käskkirja nr 1.1-1/117 osaliseks tühistamiseks ja käskkirja alusel kaebaja teenistussuhete lõpetamise keelamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – X, esindaja adv Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Maidla
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2021. a määruse haldusasjas nr 321-2918 resolutsiooni punkt 6 ja teha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta uus määrus.
Rahuldada X esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
Keelata Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 3. novembri 2021. a käskkirja nr 1.1-1/117 alusel X politseiteenistusest vabastamise kohta haldusakti andmine kuni
31.jaanuarini 2022.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
1.Politsei- ja Piirivalvemeti (PPA) peadirektor kehtestas 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ p-ga 1 kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirja p 2 kohaselt tõendab p-s 1 nimetatud nõudele vastavust kas COVID immuniseerimist tõendav dokument (viimasest vaktsineerimisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta) või COVID läbipõdemist
3-21-2918 tõendav dokument (diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Käskkirja p 3 järgi tuli teenistujal esitada p-s 2 nimetatud tõend vahetule juhile kontrollimiseks hiljemalt 12.11.2021 (v.a juhul, kui ta on seda juba teinud) või alustada vaktsineerimisega ja esitada selle kohta vastav tõend. Käskkirja p 7 näeb ette, et teenistujaga, kes ei vasta p-s 1 nimetatud tingimustele, lõpetatakse teenistus- või töösuhe. Käskkirja p 9 kohaselt hüvitatakse teenistujale haigushüvitise ja kinnitatud palga vahe, kui töövõimetuslehele jäämise põhjuseks on arsti poolt tuvastatud COVID-19 vaktsiini kõrvalmõju.
2.PPA edastas 16.11.2021 teatise nr 1.9-3/1930-1, milles märkis, et Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullitalituse vanemkomissar X ei ole esitanud hiljemalt 12.11.2021 vahetule juhile COVID-19 immuniseerimist või läbipõdemist tõendavat dokumenti ning ei ole alustanud ka vaktsineerimisega. Seega ei ole X tõendanud enda vastavust PPA 03.11.2021 käskkirjaga nr 1.1-1/117 kehtestatud nõudele. PPA teavitas, et X-l tuleb esitada nõutav tõend PPA-le hiljemalt 20.12.2021, vastasel korral vabastatakse ta teenistusest 31.12.2021 teenistuskohale seatud tingimustele mittevastavuse tõttu avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 lg 1 alusel, sest ilmnenud on asjaolu, mis välistaks tema teenistusse võtmise (ATS § 15 p 5).
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 16.12.2021 kaebuse PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.11/117 p-de 1–7 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ja PPA keelamiseks lõpetada tema teenistussuhe PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 7 alusel. Kaebaja palus ühtlasi ennistada tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg, sest PPA 03.11.2021 käskkirja ei sisalda vaidlustamisviidet ja PPA peadirektori 03.09.2021 artiklist tulenevalt ei mõistnud kaebaja selle käskkirja tagajärgi enne, kui temale esitati teatis teenistusest vabastamise kohta. PPA peadirektor kehtestas 03.11.2021 käskkirjaga nr 1.1-1/117 PPA-s töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 vastu. Käskkirja aluseks olev PPA riskianalüüs on puudulik ning kehtestatud vaktsineerimiskohustus ei ole sobiv ja proportsionaalne abinõu seatud eesmärkide saavutamiseks ning ei võta arvesse PPA teenistujate füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu. Riskianalüüsis on põhjendamatult jäetud kõrvale võimalus tõendada nakkusohutust testidega. Kaebaja teeb regulaarselt kiirteste, mis on seni olnud kõik negatiivsed, ja kannab FFP2 maski, mis on vaktsiinidest oluliselt tõhusam meede viiruse leviku piiramisel. PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 on olemuselt (eel)haldusakt. Isegi kui tegemist peaks olema halduse siseaktiga, on see halduskohtus vaidlustatav, sest kehtestab PPA-s kohustusliku vaktsineerimise nõude (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrused nr 3-21-2071 ja nr 3-21-2241). Vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks puudub õiguslik alus ning ühestki käskkirjas viidatud sättest sellist volitust ei tulene. Kohustuslik vaktsineerimine saaks olla õiguspärane vaid siis, kui see toob kaasa märkimisväärse kasu ja haigestumise olulise vähenemise. Infot vaktsiinide ohutuse kohta alles kogutakse (ohutusuuringud lõpevad 2023) ning vaktsiinide tõhususe andmed täienevad samuti pidevalt. Vaktsineerimise mõju on pigem väike olukorras, kus PPA teenistujad peavad sarnaselt meditsiinitöötajatega niikuinii kasutama isikukaitsevahendeid. Kaebaja ei ole ametiülesannete täitmisel COVID-19 kui bioloogilise ohuteguriga otseses kokkupuutes, vaid võib tööülesannete või töö laadi tõttu olla COVID-19 haigusest ohustatud, nagu enamik Eesti inimesi ka väljaspool töökohta, mistõttu tuleb tööandjal Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 4 lg 2 kohaselt rakendada vaid §-des 5 ja 7–13 nimetatud abinõusid. Nimetatud määrusele ei ole PPA 03.11.2021 käskkirjas isegi viidatud ning määruse § 6 lg 22 jätab tööandjale lisaks kaalutlusõiguse. Kohane õiguslik alus ei saa olla töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2, sest see annaks tööandjale liiga avarad volitused.
2(11)
3-21-2918 Vabariigi Valitsus on 23.08.2021 korralduse nr 305 muudatustes samuti tõdenud, et COVIDtõendi puhul ei ole tegemist nakkusohutuse tõendiga, vaid see kinnitab, et isik on eeldatavasti kaitstud raske haigestumise vastu. COVID-19 vastu vaktsineeritud isikud võivad samamoodi nakatuda ning haigust levitada nagu vaktsineerimata isikud. Seega on selge, et vaktsineerimise kohustus ei täida soovitud eesmärki tõkestada nakkuse levikut või teeb seda üksnes marginaalselt, mis ei kaalu üles isikute õiguste ulatuslikku piiramist. PPA 03.11.2021 käskkiri on motiveerimata (sh puuduvad kaalutlused) ja ebaproportsionaalne (st meede on ebasobiv). Uus omikrontüvi allub vaktsiinidele veelgi halvemini ning inimeste vallandamine on sellises olukorras täiesti põhjendamatu. Kuna puuduvad tõendid, et vaktsineerimine ka tegelikult aitaks viiruse levikut peatada või ennetada, ei saa vaktsineerimisnõuet pidada mõõdukaks abinõuks. Raske haigestumise ärahoidmine saab olla aktuaalne üksnes alates 60 eluaastast, mil enamik politseiteenistujaid on juba pensionil. Vaktsineerimisnõue on vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega, sest seeläbi sunnitakse kaebajat muutma oma veendumusi. Samuti ei arvestata õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtteid, sest 2021. a septembris kinnitati, et kedagi ametist vabastama ei hakata. ATS §-s 105 sätestatud õiguskaitsevahendid ei välista keelamiskaebuse esitamist. Kaebus sisaldas esialgse õiguskaitse taotlust peatada PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 kehtivus kaebaja suhtes kuni kohtumenetluse lõpuni ja keelata PPA-l anda välja haldusakt kaebaja teenistussuhte lõpetamiseks COVID-19 vaktsineerimiskuuri läbimist, COVID-19 haiguse läbipõdemist või COVID-19 vaktsineerimise alustamist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Vaktsineerimisnõude rakendamisega kaasneksid kaebajale pöördumatud tagajärjed. Kaebajal peaks olema õigus otsustada enda vaktsineerimise üle olukorras, kus on õiguslikult selge, kas kehtestatud kohustus on õiguspärane või mitte. Kohustuslik vaktsineerimine riivab intensiivselt isikupuutumatust ja selle õiguslik alus peab tulenema seadusest, mitte vastustaja käskkirjast. Euroopa Ravimiamet on praegu kasutatavatele vaktsiinidele andnud tingimuslikud kasutusload ja vaktsiinide ohutusuuringud lõppevad 2023. aastal. Nüüdseks on selge, et kõik vaktsiinid ei ole mitmetele isikute gruppidele sobilikud ning vaktsiinide kõik kõrvaltoimed ja võimalikud tüsistused ei ole veel teada. Kaebajal ei oleks enda vaktsineerimist võimalik tagasi pöörata. Kaebaja on pühendunud riigiteenistuja ja politseiteenistus on spetsiifiline karjäär, mida ei ole võimalik mujal jätkata. Kaebaja ei kasvata alla 7-aastast last, mistõttu ei saa ta taotleda ka enda teenistusse ennistamist. Seega oleks teenistussuhte lõpetamine tema jaoks pöördumatu ning tooks kaasa majandusliku olukorra ootamatu halvenemise, sest tal ei pruugi olla võimalik täita võetud eluasemelaenuga seotud kohustusi. Kuivõrd kaebaja on suutnud oma tööd teha ja tagada töökeskkonna ohutuse kogu senise pandeemia vältel (st ligi kahe aasta jooksul), siis ei ohusta käskkirja kehtivuse peatamine kedagi. Vaktsineerimine ei võimalda vältida organisatsiooni siseseid nakkuskoldeid, sest nakatuvad ka vaktsineeritud. Keelamiskaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning Riigikohus on 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 andnud selge juhise, et olukorras, kus isikut ei ole veel teenistusest vabastatud, tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada, sest vastasel korral poleks kaebuse eesmärk saavutatav.
4.Tallinna Halduskohus võttis 17.12.2021 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ning peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 kehtivuse kaebaja suhtes kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 6). Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest vastasel korral lõpetab vastustaja temaga teenistussuhte alates 31.12.2021 ja pärast teenistusest vabastamist puudub tal võimalus nõuda enda teenistusse ennistamist (vt ATS § 105 lg 1). Kaebust ei saa praeguses menetlusetapis pidada ilmselgelt perspektiivituks. Oluline on arvestada sellega, et COVID-19 epideemia on ajutine, kuid teenistusest vabastamine on lõplik ja sellega kaasnevad kaebaja jaoks mitmed 3(11)
3-21-2918 ebasoodsad tagajärjed. Proportsionaalne ei saa olla kõigi vaktsineerimata isikute vabastamine politseiteenistusest, kaalumata isiku kutsevabadusse vähem sekkuvaid alternatiivseid meetmeid (nt teenistussuhte ajutine peatamine). Testimist kui nakkusohutust tõendavat abinõu ei saa jäta kõrvale pelgalt selle tõttu, et testimisega kaasnevad kulud ja see on aeganõudev. Testimisega kaasnevad kulud on võimalik jätta kaebaja kanda ja kuivõrd testimist korraldatakse ka nt haridusasutustes, siis ei saa seda pidada väga ajakulukaks meetmeks. Seda, et riik peab testimist tõhusaks meetmeks nakkusohutuse tagamisel, kinnitab Vabariigi Valitsuse 13.12.2021 korraldus nr 430 (Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 muutmine), mille kohaselt on kõik teatud riikidest saabuvad inimesed vaktsineeritusest olenemata kohustatud end testima. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega tekkivaid pöördumatuid negatiivseid tagajärgi kaebajale ei saa üles kaaluda ka avalik huvi, sest seda saab tagada leebemate meetmetega (nt kaebaja testimine või tema teenistussuhte ajutine peatamine).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Politsei- ja Piirivalveamet palub 03.01.2022 määruskaebuses halduskohtu 17.12.2021 määruse resolutsiooni p 6 tühistada ja jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. HKMS §-s 249 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole täidetud. PPA 03.11.2021 käskkirjaga kehtestatud vaktsineerimise nõue ei riku kaebaja õigusi ning igal juhul ei ole tegemist nii olulise riivega, mis kaaluks üles meetme rakendamise eesmärgi. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 79 lg-st 1 tulenevalt peab politseiametnik olema iga hetk valmis täitma ka tavapärasest erinevaid ülesandeid. PPA ei saa lubada teenistusse ametnikke, kes satuvad kriisiolukorras erinevaid ülesandeid täites kokku teadmata tervisliku seisuga isikutega ning võivad kaitse puudumise tõttu haigestuda ja põdeda haigust tõenäoliselt raskemalt, lisaks seada ohtu nendega kokku puutuvad ametnikud. Vaktsineerimisnõude eesmärk on kaitsta inimeste elu ja tervist ning tagada riigi sisejulgeolek. Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 3-212241 ning Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2021 määruse nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 põhjal võib kaebuse rahuldamist pidada vähetõenäoliseks. Olenemata sellest, kas tegu on epideemia või pandeemiaga, on selge, et selle kiiresti leviva ja potentsiaalselt ohtliku nakkushaiguse vastu puudub tõhus ravi. Vaktsineerimine on ainus meede, mis vähendab tervisekahju tekkimise, raske haigestumise ja haiglaravi vajaduse riski. Kohtu pakutud teenistussuhte ajutise peatamise võimalus tähendaks üksnes ressursside raiskamist. Kaebajal on võimalik enda teenistusest vabastamist ära hoida, viies end vastavusse PPA-s kehtestatud nõuetega. Vaktsineerimise kohustus oli kaebajale teada alates 03.11.2021. Kui kaebaja seda ei soovi, leiaks ta endale kindlasti sobivama töö. Kaebaja saab alates 2020. a märtsist lisaks palgale väljateenitud aastate pensioni suurusjärgus 1000 eurot (brutosumma) kuus. ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist võib kohus ka suurendada. Halduskohtu viidatud testimise võimalus ei ole reaalne alternatiiv, sest kriisiolukord eeldab kiiret tegutsemist ja testimisega on võimalik selgitada välja vaid hetkeseis ning kiirtestide tundlikkus on piiratud ja need ei pruugi anda adekvaatset tulemust. Ka haridusasutustes saadetakse positiivse kiirtesti saanud isik tegema PCR-testi, mille tulemustega läheb oluliselt kauem. Maski kandmine, desinfitseerimisvahendite kasutamine ja testimine on küll tõhusad meetmed, kuid need ei hoia nakatumise korral ära raskelt haigestumist või haiglaravi vajadust. Teenistujate võimetus täita vajalikke ülesandeid seaks ohtu PPA seadusest tuleneva ülesande (siseturvalisuse tagamine) täitmise. Halduskohus on põhjendamatult eelistanud kaebajate erahuvi säilitada oma töökoht ja jätnud arvestamata oluliselt kaalukama avaliku huvi tagada PPA toimepidevus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus nr 3-21-2237; 23.12.2021 määrus nr 3-21-2583 ja nr 3-212605).
4(11)
3-21-2918
6.X palub 11.01.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Kaebaja palub jätta määruskaebuse lahendamisel põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega vastuolu tõttu kohaldama TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11 ning alternatiivselt esialgse õiguskaitse korras normikontrolli ajaks peatada PPA peadirektori 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1–7 kehtivus ja keelata kaebaja teenistusest vabastamine PPA peadirektori 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-s 2 nimetatud tõendi esitamata jätmise tõttu. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja teenistusest vabastamist ei saa õigustada asjaolu, et ta saab politseiametniku pensioni. Ei saa eeldada, et 51-aastane kaebaja peakski juba töölt eemale jääma. TTOS § 13 lg-st 2 ega määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ei tulene õiguslikku alust töösuhete kohustusliku vaktsineerimisnõude kehtestamiseks, mistõttu tuleb need normid jätta asja lahendamisel kohaldamata. Kuna kõnealused sätted on põhiseadusega vastuolus, siis on kaebus väga perspektiivikas. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjustaks avalikku huvi ega PPA toimepidevust. Kui vaktsineerimine oleks ainus võimalus teenistuses jätkamiseks, tulnuks kaebaja teenistusest kõrvaldada juba alates 06.10.2021. Sellises olukorras ei saa avalikku huvi kahjustada ka esialgse õiguskaitse kohaldamine kohtumenetluse ajaks (sh arvestades, et suur hulk vaktsineerimata isikuid on 31.12.2021 juba teenistusest vabastatud). Üksikute ametnike COVID-19 haiguse tõttu puudumine ei saa PPA toimepidevust kahjustada kuidagi suuremal määral kui muude viirushaiguste puhul (nt gripp, RS-viirus, rinoviirus). Kui riigi huvi on kehtestada nt haiglakoormuse vähendamiseks teatud valdkondades kohustuslik vaktsineerimine, tuleb riigil seda reguleerida. Tööandja eesmärgiks ei saa olla haiglakoormuse vähendamine riigis tervikuna, mis tundub olevat ainus, mida oleks võimalik vaktsineerimisega üldse saavutada. Tööohutuse tagamise legitiimne eesmärk võiks olla nakkuse leviku peatamine, kuid seda ei ole vaktsineerimisega võimalik saavutada, sest ka vaktsineeritud haigestuvad ja kannavad viirust edasi. Kui eesmärk on tagada PPA toimepidevus, tuleks meetmeid rakendada kõigile teenistujatele, mitte ainult vaktsineerimata isikute suhtes. Vajalikke kaitsemeetmeid korrektselt järgiv ja järjepidevalt kiirteste tegev kaebaja on oluliselt vähem nakkusohtlik, kui vaktsineeritud, kuid nakkusohutuse meetmeid mitterakendavad PPA ametnikud. Vastustaja ei ole teinud kaebaja suhtes tervisekontrolli, et selgitada välja, kas vaktsiinid üldse temale sobivad (vt TTOS § 134 lg 3), samuti ei pakuta tervisekontrolli vaktsineerimise järgselt ja PPA ei ole valmis võtma vastutust vaktsiini kõrvalmõjude eest. Eestis levib praegu peamiselt omikrontüvi, millega nakatuvad väga suure tõenäosusega ka vaktsineeritud (sh tõhustusdoosi saanud) isikud. Iga 2–3 kuu tagant uuesti vaktsineerimise nõudmine oleks selgelt ülemäärane. Samuti on ilmnenud üha enam informatsiooni omikrontüve suhtelise leebuse kohta (põhjustab haiglaravi isegi kuni 70% vähem) ning seda seostatakse paljuski pandeemia lõpu algusega. Kujunenud olukorras tuleks tööandjal leida olukorraga toimetulekuks töö- ja teenistussuhete lõpetamise asemel alternatiivsed lahendused. Muutunud olukorda arvestades tuleks vastustajal 2021. a oktoobris tehtud riskianalüüsi uuendada (vt TTOS § 134 lg 4 p 4) ning arvestada seda edasiste otsuste tegemisel. Ilma esialgse õiguskaitseta oleks praegusel juhul võimatu õiglust jalule seada isegi kaebajale soodsa lõpplahendi korral, sest kaebajal ei ole ATS § 105 lg-st 1 tulenevalt õigust nõuda enda teenistusse ennistamist. Isikute õiguste ja vabaduste tagamine on mh kohtuvõimu kohustus (PS §-d 14 ja 15), mistõttu on täiesti arusaamatud sarnastes vaidlustes kohtute poolt antud soovitused minna vaktsineerima (sh andes selleks eraldi tähtaja). Kaebaja ei ole ennast vaktsineerinud, sest ta ei pea COVID-19 vaktsiine enda tervise jaoks vajalikeks ega ohututeks. Kaebajalt ei saa nõuda, et ta vaktsineeriks ennast juba enne kaebuse lahendamist. Kaebuse esitamise eesmärk on õiguste kaitsmine, mitte lihtsalt kohtusse pöördumine. Kohtud viitavad pidevalt varasematele lahenditele, kuigi peaksid lähtuma vaid enda siseveendumusest ja kehtivast õigusest. Omikrontüve levikut arvestades ei ole eelnevates lahendites väljendatud 5(11)
3-21-2918 seisukohad lisaks enam asjakohased. Esialgne õiguskaitse on praegu põhjendatum kui kunagi varem. Kaebaja ei soovi ennast vaktsineerida mh põhjusel, et sellise nõude esitamine on põhiseadusega vastuolus, ning talle tuleb tagada võimalus hoiduda vaktsineerimisest niikaua, kuni pole selge, kas nõue on seaduslik või mitte. Üheski kohtuasjas ei ole senini antud sisulist hinnangut, kas TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 annavad tööandjale põhiseaduspäraselt õiguse kehtestada vaktsineerimiskohustus. Viidatud sätted ei anna tööandjale alust nõuda töötajatelt enda vaktsineerimist. Kuna küsimus omab määravat tähtsust juba esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (st kaebuse eesmärk ei oleks vastasel korral saavutatav), siis tuleb normikontroll algatada juba esialgse õiguskaitse menetluses. Määrusega nr 144 on võetud üle direktiivis 2000/54/EÜ kehtestatud põhimõtted. Vaktsineerimisega seonduvalt on oluline, et tegemist peab olema tõhusate vaktsiinidega (asjaomane märgistus COVID-19 vaktsiinidel puudub) ja see on nähtud ette erilise (mitte üldise) kaitsemeetmena. Vaktsineerimine peaks olema vaid võimalus ning vaktsineerimine peaks toimuma vastavalt liikmesriigi õigusaktidele ja/või tavadele. Eestis puudub õigusakt või tava, mis näeks ette kohustusliku vaktsineerimise või vaktsineerimata töötajate vallandamise. Eestis on olnud tavaks, et vaktsineerimine on vabatahtlik terviseotsus, mille iga inimene teeb lähtuvalt oma terviseseisundist. Vaktsineerimiskohustus ei ole kooskõlas ka sätte eesmärgiga, sest vaktsineerimine ei taga nakkusohutust. Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) rõhutas 08.04.2021 otsuses nr 47621/13 jt, Vavřička jt vs. Tšehhi (p 266), et kohustusliku vaktsineerimise nõue eeldab piisavalt ja täpselt sõnastatud õiguslikku alust ning vaktsiin peab olema kaua turul olnud ja läbinud kõik uuringud. Samas on kõik COVID-19 vaktsiinid saanud müügiloa erakorraliste tingimustega ja ohutusuuringul lõpevad alles 2023. a-l. Seetõttu ei saa olla tegemist piisavalt usaldusväärsete vaktsiinidega, et muuta need kohustuslikuks. Sunduslik vaktsineerimisnõue on vastuolus PS §-dega 11, 18, 26 ja 29. Töötingimused on riigi kontrolli all eelkõige töötaja kaitseks ning TTOS § 13 lg 2 alusel ei saa olla lubatav suvaliste meetmete kehtestamine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
8.Kaebaja on praeguses asjas taotlenud PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1–7 tühistamist teda puudutavas osas ja vastustaja keelamist lõpetada kaebajaga teenistussuhe PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 7 alusel. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 3-21-2071 (p 9) analoogiat arvestades tuleb PPA 03.11.2021 käskkirja käsitada halduse siseaktina. HKMS § 6 lg 1, § 37 lg 2 p 1 ja § 44 lg 1 kohaselt saab halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustada ka üksikjuhtumit reguleerivat halduse siseakti. Küsimuse, kas tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg tuleks ennistada või mitte, peab lahendama halduskohus edasise menetluse käigus. Keelamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 3) lubatavuse eelduseks on HKMS § 45 lg-st 1 tulenevalt see, et kaebaja õiguste rikkumist poleks hiljem kohase kaebusega (nt haldusakti tühistamise kaebusega) võimalik ära hoida või kõrvaldada ega heastada (s.o haldusakti tagajärjed on pöördumatud) või see oleks ebamõistlikult keeruline või koormav (nt Riigikohtu 21.10.2021 otsus nr 3-20-286, p 11; 24.11.2017 määrus nr 3-17-1398, p 12; 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 22). Riigikohus pidas 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 12) praegusega sarnases vaidluses keelamiskaebust lubatavaks, kuna kaebajal puudus ATS § 105 lg 4 alusel õigus nõuda enda teenistusse ennistamist. Kuivõrd X puhul ei esine samuti asjaolusid, mis võimaldaksid tal nõuda enda teenistusse ennistamist, on keelamiskaebus Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 analoogia põhjal lubatav. Ringkonnakohus leiab lisaks, et olenemata PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 peale tühistamiskaebuse esitamise 6(11)
3-21-2918 tähtaja möödumisest (st ka juhul, kui kaebetähtaeg jääb ennistamata) on kaebajal võimalik tuua praeguses vaidluses välja kõik oma sisulised vastuväited sellele käskkirjale, sest kuna tegemist on üksnes halduse siseaktiga, mitte haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses, siis ei laiene sellele ka haldusakti kehtivuse tagajärjed (vt HMS § 60 lg 2).
9.Kaebajal on küll esialgse õiguskaitse vajadus, kuid esialgse õiguskaitse kohaldamist kuni kohtuvaidluse lõpuni ei saa siiski pidada põhjendatuks, sest esialgse õiguskaitse abinõu võiks oluliselt kahjustada väga tungivat avalikku huvi tagada PPA võimekus igas olukorras täita oma ülesandeid sisejulgeoleku tagamisel ning kaebusel puuduvad ülekaalukalt head eduväljavaated, sest politseiteenistujate kaudse vaktsineerimiskohustuse proportsionaalsus ei tekita tõsiseid kahtlusi, kuna sellel on äärmiselt kaalukas eesmärk ja puudub hetkel tõhus alternatiiv, samuti on COVID-19 haiguse vastase kaitsesüstiga kaasnev kaebaja põhiõiguste riive mõõdukas (vrd Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p-d 19–32). Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.12.2021 määruses haldusasjades nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 (p-d 16–20), et haldusasjas nr 3-21-2241 avaldatud Riigikohtu seisukohad kaitseväelaste kohta on kohaldatavad ka politseiametnike suhtes, sest PPA ja Kaitseväe ülesanded (sh kriisiolukorras) on võrreldava kaaluga. Ringkonnakohus jääb 23.12.2021 määruses väljendatud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Viidatud määrus on avalikult kättesaadav Riigi Teataja veebilehel kohtulahendite otsingu vahendusel.
10.Vastuses määruskaebusele on esmajoones rõhutatud, et ringkonnakohus ei ole sarnastes asjades esialgse õiguskaitse küsimusi lahendades pööranud vajalikku tähelepanu küsimusele, kas TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 sätestavad PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 andmiseks piisava õigusliku aluse. Kaebaja on õigesti märkinud, et töötervishoiu ja tööohutuse nõuded on nähtud ette töötaja kaitseks (vt TTOS § 2). Sellest ei saa siiski tuletada, et tööandja võiks kehtestada üksnes selliseid nõudeid, mis peaksid vältima töötajate nakatumist, kuid ei tohi kehtestada nõudeid, mis töötajate nakatumist eeldatavasti mõnevõrra vähendavad ja eelkõige väldivad nakatunud töötajate rasket haigestumist. PPA-s kehtestatud nõuded on nähtud ette nii kaebaja kui ka teiste töötajate ja nendega kokku puutuvate isikute terviseriskide vähendamiseks. PPA ei ole väitnud, et 03.11.2021 käskkirjaga on soovitud vähendada üldist haiglakoormust, vaid selle üks olulisi eesmärke on tagada PPA toimepidevus, mida peaks kindlustama see, et isegi juhul, kui PPA teenistujad peaksid isikukaitsevahendite kasutamisele vaatamata haigestuma, kulgeks nende haigus loodetavasti kergelt ja nad oleksid lühemat aega nakkusohtlikud. Vaktsineeritud teenistujad ei pea ka nt lähikontaktsetena viibima karantiinis (vt Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 määrus nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p 5). PPA 06.10.2021 riskianalüüsis on märgitud, et testimine ei võimalda suure ajaja rahakulu tõttu PPA-l täita oma ülesandeid sujuvalt ja operatiivselt. Tegemist on asjakohaste kaalutlustega ja halduskohtu toodud paralleel haridusasutustes toimuva testimisega ignoreerib politseiteenistuse eripära. PPA peamise ülesande (s.o sisejulgeoleku tagamine) täitmine oleks takistatud, kui kriisiolukorras tuleks vastustajal esmalt tegeleda immuniseerimata töötajatele sobivate lahenduste leidmisega ja neist põhjustatud ohu kindlaks tegemise ning vähendamisega. Vaktsineerimisnõue on riskianalüüsi põhjal vajalik mh selleks, et vähendada võimalust levitada nakkust PPA teenistujatega kokku puutuvatele isikutele.
11.Õige on see, et ka vaktsineeritud ja haiguse hiljuti (s.o viimase 180 päeva jooksul) läbi põdenud inimesed võivad nakatuda ja nakkust edasi kanda ning see risk on tõenäoliselt suurem uute (varasematega võrreldes oluliselt muteerunud) viirusetüvede leviku puhul. Vaktsiinide ja läbipõdemise mõju inimese immuunsusele ning saadud kaitse kestus võib olla erinev. COVIDtõend ei saa seetõttu täielikult kinnitada konkreetse inimese nakkusohutust. Samas on ebaõige väita, et vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute nakkusohtlikkus oleks ühetaoline. Uuringud 7(11)
3-21-2918 kinnitavad, et vaktsineeritud haigestuvad kordades harvemini kui vaktsineerimata inimesed ning põevad haigust üldjuhul kergemalt (sh tervenevad kiiremini), mistõttu on ilmselge, et kuigi vaktsineerimine ei välista täielikult haigestumist ja nakkuse edasikandmist, on vaktsineeritud inimesed siiski vähem tõenäoliselt nakkusohtlikud kui vaktsineerimata inimesed. Muud viiruse leviku tõkestamist soodustavad meetmed (nt kaitsemaskide kasutamine, distantsi hoidmine, desinfitseerimine, teatud olukordades täiendav kiirtestimine) on vajalikud vaktsineerimisest sõltumata, kuid sellest ei saa järeldada, et vaktsineerimine oleks eesmärgipäratu või ebavajalik abinõu. Meetme sobivuse jaatamiseks ei pea selle efektiivsus olema 100%.
12.Arusaamatuks jääb kaebaja vastuväide, et kui eesmärk on tagada PPA toimepidevus, tuleks meetmeid rakendada kõigile teenistujatele, mitte ainult vaktsineerimata isikute suhtes. PPA 03.11.2021 käskkiri laienebki kõigile PPA teenistujatele ja sellest ei tulene mingeid erisusi vaktsineeritud ja vaktsineerimata teenistujate suhtes (nt isikukaitsevahendite kasutamise osas), vaid käskkiri seab kõigile teenistussuhte jätkamiseks ühetaolise eelduse. PPA 06.10.2021 riskianalüüsis välja toodud muud (st varem kehtestatud) meetmed ei ole praeguse vaidluse esemeks. Isikukaitsevahendite korrektne järgimine võib küll tavapäraselt olla piisav, et vältida nakatumist, kuid politseiteenistuse eripärast tulenevalt võib erandina esineda ka juhtumeid, kus isikukaitsevahendite kasutamisest ei piisa (nt mask puruneb rüseluse käigus vms) või ei oleks ülesannet võimalik jätta täitmata või täitmist edasi lükata ka olukorras, kus isikukaitsevahendite kasutamise võimalus mingil põhjusel puudub.
13.Kuna PPA 03.11.2021 käskkirja eesmärk on tagada PPA toimepidevus just võimalikke kriisiolukordi silmas pidades, siis ei ole asjakohane väide, et vaktsineerimata isikud (sh kaebaja) tulnuks teenistusest kõrvaldada kohe pärast 06.10.2021 riskianalüüsi valmimist ning kuna seda ei tehtud, siis järelikult ei saa esineda olulist avalikku huvi, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise. Eestis on senise pandeemia ajal küll õnnestunud suuremaid kriisiolukordi vältida, kuid sellest ei järeldu, et sellise kriisiolukorra esinemine oleks võimatu või äärmiselt väikese tõenäosusega (mh arvestades praegust habrast julgeolekuolukorda Euroopas). Põhjendatud ei ole ka hinnang, et avalik huvi on tunduvalt vähenenud põhjusel, et suur hulk vaktsineerimata teenistujaid on juba 31.12.2021 teenistusest vabastatud ning üksikute teenistujate puudumine COVID-19 haiguse tõttu ei saa PPA toimepidevust kahjustada rohkem kui nt tavapärased viirushaigused. Ringkonnakohtu arvates ei saa esiteks eeldada, et mingi osa PPA teenistujate koosseisust on tegelikult asutuse ülesannete täitmiseks ebavajalik. Sellel põhjusel ei ole ka halduskohtu pakutud teenistussuhte peatamine mõistlikuks alternatiiviks. Teiseks ei ole COVID-19 haigus seni võrreldav muude viirushaigustega eelkõige põhjusel, et selle tõhus ravi jätkuvalt puudub või ei ole kättesaadav. Samuti ei ole ühegi muu viirushaiguse levik kaugeltki pandeemiliste mõõtmetega, mistõttu on neisse haigestumise tõenäosus palju väiksem. Kaebaja ei pruugi kuuluda COVID-19 haiguse riskigruppi, kuid see ei välista tema raske haigestumise võimalust. Senised uuringud kinnitavad, et isegi kui vaktsineeritud haigestuvad, põevad nad haigust kergemalt ja tervenevad kiiremini ning eelkõige on vaktsineerimine tõhus just raske haigestumise vältimiseks, sh omikrontüve puhul. PPA 03.11.2021 käskkiri ei reguleeri nn tõhustusdoosidega seonduvat ja pole alust eeldada, et neid peakski jääma iga 2–3 kuu järel manustama.
14.PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-ga 1 kehtestati kõigil PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirjast tuleneb, et kui kaebaja soovib politseiteenistuses jätkata, peab ta ennast vaktsineerima. Seega on tegemist tingimusliku vaktsineerimisnõudega, mis kitsendab küll kaebaja võimalust jätkata tegutsemist senisel ametikohal, kuid tegemist ei ole üldise vaktsineerimissunniga, mis piiraks kaebaja juurdepääsu avalikele teenustele (st erinevalt EIK 08.04.2021 otsuses nr 47621/13 jt, Vavřička jt vs. Tšehhi käsitletud olukorrast). Sellest erisusest tulenevalt ei pruugi olla tingimata 8(11)
3-21-2918 nõutav, et konkreetsel ametikohal jätkamiseks sätestatud vaktsineerimiskohustuse kehtestamise alus peab olema seaduses samavõrra täpselt määratletud nagu üldise vaktsineerimisnõude puhul (sh eriti kui viimati nimetatu täitmata jätmise tagajärjeks võiks olla nt rahatrahvi määramine).
15.TTOS § 13 lg 2 järgi on lubatud asutuses kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning PPVS ei piira rangemate nõuete kehtestamist. Õige on see, et TTOS § 13 lg 2 alusel ei saa kehtestada suvalisi nõudeid, kuid seda polegi praegusel juhul tehtud. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul järgib PPA kehtestatud vaktsineerimisnõue TTOS ja määruse nr 144 eesmärke. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.09.2000 direktiivi 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl art 14 lg 3 kohaselt tuleb riskihindamise käigus teha kindlaks töötajad, kelle puhul võib minna tarvis erilisi kaitsemeetmeid, ning vajaduse korral teha neile kättesaadavaks tõhusad vaktsiinid, arvestades direktiivi VII lisas sätestatud soovitatavaid tegevusjuhiseid. Kõnealuste juhiste kohaselt kui riskihindamisest ilmneb oht töötajatele ja nende tervisele, mis tuleneb nende kokkupuutest bioloogiliste mõjuritega, mille jaoks on olemas tõhusad vaktsiinid, peaksid tööandjad pakkuma neile vaktsineerimisvõimalust. Vaktsineerimine peaks toimuma vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavale, töötajaid tuleb informeerida nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata jätmise eelistest ja puudustest ning vaktsineerimine peab olema töötajatele tasuta. Sama näevad ette määruse nr 144 § 6 lg 2 p 7 ja lg 3 ning § 11 lg 2. Võimalikud bioloogilised mõjurid on loetletud direktiivi 2000/54/EÜ III lisas, mida täiendati Komisjoni 03.06.2020 direktiiviga (EL) 2020/739, lisades loetellu raskekujulise ägeda respiratoorse sündroomi koroonaviirus-2 (SARS-CoV-2).
16.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et direktiiv 2000/54/EÜ näeb ette miinimumnõuded (vt art 1 lg 1 teine lõik), kuid ei välista liikmesriigi õigust kehtestada vajaduse korral rangemad nõuded (sh jätta selliste nõuete kehtestamise õigus tööandjale, nagu näeb ette TTOS § 13 lg 2). TTOS § 8 lg 3 volitab Vabariigi Valitsust kehtestama bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Üheks selliseks ohuteguriks on mh SARSCoV-2, mis on direktiivi täiendamise hetkel teada olnud andmete alusel liigitatud 3. ohurühma patogeeniks ja sama liigitust järgib määruse nr 144 lisa 3. Definitsiooni kohaselt on tegemist ohuteguriga, mis võib põhjustada inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustab tõsiselt töötaja tervist, ning võib põhjustada nakkusohtu elanikkonnale, kuid selle vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid (vt direktiivi 2000/54/EÜ art 2 teine lõik p 3; määruse nr 144 § 2 p 3). Direktiivi (EL) 2020/739 põhjendusest 6 saab järeldada, et sellise liigitamise üheks aluseks oli asjaolu, et rahvusvahelisel tasandil tehti märkimisväärseid pingutusi vaktsiini väljatöötamiseks. Praeguseks on Euroopa Liidus heaks kiidetud mitmeid vaktsiine, mis on ka Eestis laialdaselt kättesaadavad. Asjaolust, et direktiivi 2000/54/EÜ III lisa või määruse nr 144 lisa 3 ei sisalda märkust „V“, mis viitab sellele, et „tõhus vaktsiin saadaval ja Euroopa Liidus registreeritud“ (vt direktiivi III lisa p 10; määruse nr 144 § 17 lg 13 p 5), ei saa järeldada, et olemasolevad COVID-19 vaktsiinid ei oleks direktiivi ja määruse nr 144 tähenduses usaldusväärsed või tõhusad. Oluline on esmajoones see, et kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid on saanud Euroopa Liidus müügiloa ehk nende ohutus ja tõhusus on piisavalt tõendatud, et kaaluda üles võimalikud riskid. Kuigi müügiload on antud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31.03.2004 määruse (EÜ) nr 726/2004 art 14-a alusel tingimuslikult, annavad need siiski õiguse vaktsiine Euroopa Liidus turustada ja kasutada. Praeguseks on kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid läbinud ka iga-aastase kordushindamise ja arvukad teadusuuringud kinnitavad jätkuvalt vaktsiinide tõhusust haiguse raskete vormide ärahoidmisel.
17.Olukorras, kus äärmiselt olulise avaliku huvi tõttu esineb tungiv vajadus tagada kõigi töötajate võimalikult suur valmisolek täita asutuse ülesandeid (sh tervisekriisi situatsioonis) ning riskihinnangu põhjal ei pruugi mõistlikult kättesaadavate isikukaitsevahendite kasutamine 9(11)
3-21-2918 olla töötajate nakatumise ja haigestumise vältimiseks tõenäoliselt piisav, kusjuures tõhus ravi haiguse vastu puudub või ei ole kättesaadav (st vaktsineerimisele puudub muu piisavalt tõhus alternatiiv), ei ole põhjust asuda juba esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel seisukohale, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 ei võimalda tööandjal seada vaktsineerimist teenistussuhte jätkamise eeltingimuseks. Kuna see nõue puudutab üksnes politseiteenistust ja olemasolevat COVID-19 pandeemia olukorda, siis ongi tegemist direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 tähenduses erilise kaitsemeetmega.
18.Kaebaja ei ole väitnud, et tema terviseseisundit arvestades ei ole vaktsineerimine arsti otsusel võimalik, vaid ta ei ole enda vaktsineerimist pidanud üksnes vajalikuks või on sellele vastu, kuna hindab politseiteenistuses jätkamiseks esitatud tingimust õigusvastaseks. TTOS § 134 lg-s 3 sätestatud individuaalne hindamine on kaebajale tagatud. Kui kaebaja kahtleb, et vaktsineerimine on temale mingil põhjusel vastunäidustatud, siis on tal võimalik pöörduda selguse saamiseks perearsti poole. Vaktsineerimist ei korralda PPA, vaid tervishoiuasutused, kes tagavad ka vajaliku lühiajalise jälgimise pärast vaktsiini manustamist. Hiljem avalduvate kõrvaltoimete ilmnemise korral on kaebajal võimalik saada abi tervishoiuteenuste osutajatelt. On selge, et nagu kõikide ravimite puhul, võib ka COVID-19 vaktsiinide manustamisel ilmneda teatud kõrvaltoimeid, kuid need ei ole sedavõrd sagedased või tõsised, et kaaluksid üles vaktsineerimisest saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Vaktsiinide kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised, kuid ei saa unustada, et vaktsineerimata jätmine ohustaks inimese elu ja tervist oluliselt suuremal määral (vt Ravimiameti koostatud võrdlustabel, mis kajastab nii võimalikke COVID-19 raskeid haigusnähte ja tüsistusi kui ka vaktsiinide tõsiseid kõrvaltoimeid).
19.Tingimusliku vaktsineerimiskohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiinide ohutust ja võimalikke vastunäidustusi hinnatakse pidevalt nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna; vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega; olemas on ka hüvitamismehhanism (ATS § 49, vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 31). Lisaks näeb PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 9 ette, et teenistujale hüvitatakse haigushüvitise ja kinnitatud palga vahe, kui töövõimetuslehele jäämise põhjuseks on arsti poolt tuvastatud COVID-19 vaktsiini kõrvalmõju. Täiendavalt on riik valmistamas ette vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi, et toetada inimesi, kellel on vaktsineerimisega seoses tekkinud mõni tõsine kõrvaltoime. Vabariigi Valitsus algatas 17.01.2022 tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu (Riigikogu XIV koosseisu 522 SE), mille §-ga 33 lisatakse ravimiseadusesse mh sätted vaktsiinikahjude hüvitamise ja vaktsiinikahjude sundkindlustuse kohta. Eelnõu kohaselt saab vaktsiinikahjude hüvitamist tagasiulatuvalt nõuda alates COVID-19 vaktsiinide manustamise algusest. Ravimiseaduse muudatuste kavandatavaks jõustumisajaks on 01.05.2022.
20.Kaebajat ei ole allutatud meditsiini- ega teaduskatsetele (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 30). Eestis on praeguseks manustatud ligi 1,9 miljonit vaktsiinidoosi ja maailmas üle 9,5 miljardi vaktsiinidoosi. Seega on vaktsiinide võimalike kõrvaltoimete kohta olemas juba ulatuslik kogemus. Vaktsiine ja vaktsineerimise mõjusid uuritakse jätkuvalt, kuid sellest ei saa järeldada, et vaktsiinide ohutus ja tõhusus oleks ebapiisavalt tõendatud. Praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele vähemasti raske haigestumise vastu ja puuduvad vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusad, ohutud ja kättesaadavad ravimid. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 15.12.2021 riskihinnangu (lk 9–11) järgi viitavad esialgsed uuringud, et praegu leviva uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt tõhustusdoosi manustamist (võimalikule varakult, kuid siiski mitte enne kolme kuu möödumist vaktsineerimiskuuri lõpetamisest) ja 10(11)
3-21-2918 täiendavalt tuleks kasutada mittemeditsiinilisi sekkumismeetmeid. Ringkonnakohus jääb 30.11.2021 määruses nr 3-21-2237 (p 14) esitatud seisukohale, et teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud mh arvestada vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29– 31 ja 36).
21.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus COVID-19 pandeemiaga seotud asjaolud muutuvad, tuleb PPA-l ka riskianalüüsi pidevalt kaasajastada (TTOS § 134 lg 4 p 4). Samas ei jaga ringkonnakohus kaebaja seisukohta, et 06.10.2021 riskianalüüs oleks praeguseks selgelt aegunud. Ehkki varem levinud viiruse deltatüve asemel on praegu levimas peamiselt viiruse omikrontüvi, millega seotud esialgsed andmed võivad anda põhjust teatud ettevaatlikuks optimismiks, ei ole pandeemia veel kaugeltki lõppenud ja selle lõpp ei ole ka praegu ettenähtav. Vaktsiinide tõhusus omikrontüve vastu on küll varasemate tüvedega võrreldes väiksem, kuid sellele vaatamata piisav, et pädevad ametiasutused nii Eestis kui ka Euroopa Liidus ja teistes riikides soovitavad jätkuvalt elanikkonna võimalikult laialdast vaktsineerimist. Kaebajat ei ole sunnitud muutma oma veendumusi, kuid kaebaja ei saa pelgalt veendumustele tuginedes nõuda enda eeliskohtlemist viisil, mis suurendaks teiste isikute terviseriske. Vastuolu õiguskindluse põhimõttega ei saa tuletada PPA peadirektori 03.09.2021 artiklist, mis avaldati oluliselt enne PPA 03.11.2021 käskkirja aluseks oleva PPA 06.10.2021 riskianalüüsi koostamist. Asjaolu, et kaebaja saab politseiametniku pensioni, ei oma küll tähtsust tema võimaliku politseiteenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel, kuid on siiski oluline esialgse õiguskaitse kohaldamise kontekstis (st teenistusest vabastamise korral ei kaotaks kaebaja kogu senist sissetulekut ja võimet kanda varem võetud kohustusi). Teenistusest vabastamise korral ei oleks kaebajal küll võimalik jätkata politseiteenistust, kuid see ei tähenda, et ta peaks jääma tööturult üldse eemale. Pole põhjust eeldada, et kaebajal ei oleks võimalik mõistliku aja jooksul leida enda võimetele ja oskustele sobivat töökohta mõnes teises valdkonnas.
22.Sarnaselt haldusasjades nr 3-21-2583 ja 3-21-2605 tehtud esialgse õiguskaitse määrusele leiab ringkonnakohus, et kuigi kaebuse vähesed eduväljavaated ja kaalukas avalik huvi ei anna põhjust kohaldada esialgset õiguskaitset kohtuvaidluse lõpuni, siis arvestades töökoha ja sellega seotud lisatagatiste võimaliku kaotusega, tuleb kaebajale anda võimalus täiendavalt kaaluda enda vaktsineerimise või vaktsineerimata jätmisega kaasnevaid riske ning soovi korral hoida vaktsineerimise alustamisega ära enda teenistussuhte lõpetamine. Ringkonnakohus muudab selleks halduskohtu 17.12.2021 määrusega kohaldatud esialgset õiguskaitset viisil, et kaebajaga teenistussuhte lõpetamine PPA 03.11.2021 käskkirjale nr 1.1-1/117 tuginedes ei ole võimalik kuni 31.01.2022. Kuna kaebuses on taotletud vaid PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1–7 tühistamist, siis ei saanud halduskohus lisaks peatada käskkirja kehtivust tervikuna (nt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 16).
23.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA määruskaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 17.12.2021 määruse resolutsiooni p 6. Ringkonnakohus teeb kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta uue määruse, millega peatab PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1–7 kehtivuse kaebaja suhtes kuni 31.01.2022. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.