Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
4. august 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-903
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja KB Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20. juuni 2022. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 12. juuli 2022. a vastuse lisa.
2.Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 20. juuni 2022. a määruse asjas nr 3-22-903 resolutsiooni ning sõnastada see järgnevalt: ,,Pikendada luba X kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.10.2022 (k.a).“
4.Asendada kohtulahendi avalikustamisel puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
5.Tõlkida ringkonnakohtu määruse sissejuhatav osa, resolutsioon, edasikaebamise kord ning põhjendused vene keelde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Määruse resolutsiooni punktid 1, 4 ja 5 ei ole edasikaevatavad.
3-22-903
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (sündinud XX.XX.XXXX) esitas 26.10.2021 Eesti suursaatkonnas Kiievis taotluse pikaajalise (D-liiki) viisa saamiseks eesmärgiga asuda tööle ettevõttesse AS Y. Viisa taotluses märkis isik, et valdab vene ja usbeki keelt ning on vallaline. 28.10.2021 väljastati isikule Dliiki viisa nr EST100334256 kehtivusega 03.11.2021–02.11.2022. Samuti oli isikule ajavahemikuks 04.10.2021–01.01.2023 väljastatud lühiajalise töötamise luba ettevõttesse AS Y. Töötamise registrist ei nähtu, et isik oleks registrisse kantud või et talle oleks palka makstud.
2.X peeti 09.03.2022 Rootsi Kuningriigis kinni ja saadeti 06.04.2022 alusel Tallinnasse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) piiras 06.04.2022 X viibimisalust ning tema viisa tunnistati kehtetuks. Isik peeti 06.04.2022 kell 13.30 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel 48 tunniks kinni. Samal päeval toimunud küsitluse käigus selgus, et 01.08.2021 lahkus isik Usbekistanist, et minna tööle Ukrainasse. Ukrainas hakkas ta otsima võimalusi saada Euroopa Liidu liikmesriigi tööviisa. Isiku eesmärk oli liikuda Rootsi Kuningriiki, kus elavad X hõimlased. 2021. a septembri alguses kohtus X Kiievis Ukraina kodanikuga, kes pakkus 1000 euro eest võimalust saada Eesti tööviisa. X-l ei olnud plaanis võtta AS-ga Y ühendust ja asuda Eestisse tööle. Tema soov oli liikuda Eesti viisat kasutades Rootsi. Schengeni alale sisenes X Ungari kaudu 03.11.2021. Tal õnnestus ajavahemikul 10.02.2022–08.03.2022 leida Rootsis toidukulleri töökoht. Isik esitas 11.03.2022 Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse.
3.X peeti kinni kinnipidamiskeskuses haldusasjas nr 3-22-791 tehtud Tallinna Halduskohtu 07.04.2022 määruse alusel (VSS § 15 lg 2 p-d 1 ja 2).
4.X esitas 21.04.2022 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Tallinna Halduskohus andis 22.04.2022 määrusega asjas nr 3-22-903 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 22.06.2022. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.06.2022 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele. X määruskaebuse menetlus on pooleli Riigikohtus.
5.PPA esitas 15.06.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. 21.04.2022 toimus X küsitlus. Isik selgitas, et vajab rahvusvahelist kaitset, kuna kardab oma elu pärast. Isiku sõnade kohaselt andis ta allkirja, et Usbekistanis tuleks võimule uus partei „Hakekat va tarakijot“. Pärast allkirja andmist hakkas teda ähvardama kohalik politsei. Samuti ähvardati teda ja tema perekonda vägivallaga. Ta ei esitanud kohe rahvusvahelise kaitse taotlust, kuna arvas, et Eesti politsei ei saa teda Usbekistani välja saata. Kui selgus, et ta saadetakse tagasi Usbekistani, otsustas ta taotleda rahvusvahelist kaitset. Isik väitis, et tal on abikaasa ja kolm last. Samuti selgitas ta, et on Usbekistanis suurtes võlgades, kuna tema äri ebaõnnestus. Isiku selgituste kohaselt kardab ta Usbekistani naasmist nii poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel. PPA ei ole jõudnud isikuga teha intervjuud, et kontrollida kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid. Seetõttu on oluline, et isik oleks PPA-le kättesaadav (VRKS § 361 lg 2 p 4 ja Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2021 määrus asjas nr 3-21-1404, p 19). Isikul puudub Eesti Vabariigis püsiv elukoht, majanduslikud ja perekondlikud sidemed ning igapäevaseks toimetulekuks rahalised vahendid. X sõnul ei ole tal Eestis ega Schengeni ala liikmesriikides olulisi sotsiaalsed sidemed.
2(8)
3-22-903 Esineb X põgenemise oht (VSS § 68 p 2). X esitas viisa taotlemisel Eesti Vabariigi saatkonnale valeandmed, väites, et tema reisi eesmärk on Eestis tööle asumine. Tegelikkuses oli isiku eesmärk jõuda Rootsi hõimlaste juurde. Täiendavalt on isik esitanud valeandmeid viisataotluse täitmisel. Isik märkis, et on vallaline, kuid 21.04.2022 küsitluse käigus selgus, et tal on abikaasa ja kolm last. Isik oli nõus oma eesmärkide elluviimiseks maksma 1000 eurot. X ei kasutanud talle väljastatud viisat eesmärgipäraselt. X peeti 06.04.2022 kinni VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles 21.04.2022, kui isikule oli selge, et ta saadetakse tagasi Usbekistani (VRKS § 361 lg 2 p 5; vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). Isiku väljasaatmine Usbekistani oli planeeritud 26.04.2022, sh olid ostetud lennukipiletid. Ei ole eluliselt usutav, et isik ei saanud 06.04.2022 aru, et ta saadetakse välja Usbekistani. Isikuga viidi läbi küsitlus, kus selgitati, et talle tehakse sundtäidetav ettekirjutus Schengeni alalt ja Eestist lahkumiseks ning tutvustati ettekirjutust lahkumiskohustusega Usbekistani. Isik otsustas takistada enda väljasaatmist rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega (vt ka Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määrus asjas nr 3-22-903, p 10.3). Isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis. Isik võib jätkata õiguskorra rikkumist ning põgeneda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, ületades ebaseaduslikult sisepiire, kuna isiku huvi on jääda ebaseaduslikult Schengeni alale. Isikul on olemas kontaktid ja kogemus, kuidas liikuda Schengeni alal ebaseaduslikult ning ennast pikemat aega varjata. Seega pole usutav, et vabaduses viibides jääks isik ootama rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemist ja teeks PPA-ga koostööd. Isiku usaldusväärsust vähendab asjaolu, et tal oli võimalik oma viibimine ja töötamine Rootsis seadustada, kuid ta ei teinud seda. Ka asjas nr 3-22-791 toimunud halduskohtu istungil avaldas isik soovi Eestisse jäämiseks eesmärgiga siin mõnda aega töötada. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). PPA-le teadaolevalt puudub isikul Eestis elukoht. Isiku kinnipidamise pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
6.Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määrusega pikendati luba X kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.10.2022 (k.a). Tallinna Ringkonnakohus pidas 15.06.2022 määruses põhjendatuks X kinnipidamist kinnipidamiskeskuses VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Puudub alus asuda nimetatud määruses väljendatust erinevale seisukohale. Õiguslik ja faktiline alus X kinnipidamiseks eksisteerib jätkuvalt ega ole muutunud. X-ga seotud asjaolud kogumis annavad aluse järeldada, et põgenemisoht on jätkuvalt olemas. PPA on põgenemisohu esinemist piisavalt põhjendanud, mistõttu on X kinnipidamise pikendamine proportsionaalne meede, arvestades mh kohtuistungil väljendatud kaebusi seoses X tervisliku seisundiga. VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed põgenemisohtu ei kõrvalda. X-l puuduvad Eestis sotsiaalsed sidemed ja toimetulekuks materiaalsed vahendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(8)
3-22-903
7.X palub 04.07.2022 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Riigikohus on 15.04.2021 määruse nr 3-20-2119 p-s 18 märkinud, et VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemisoht. Põgenemisohu esinemist ei ole kohane põhjendada sellega, et seda pole alust välistada. Põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11 ja seal viidatud praktika). Sealhulgas võib põgenemisohu hindamisel tähtsust omada see, kas isik pöördub kohe pärast Eestisse sisenemist lähimasse piirivalvepunkti ja esitab samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse – see võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine. PPA ega halduskohus pole piisavalt põhjendanud põgenemisohtu. Vastustaja pole väitnud, et määruskaebuse esitaja oleks varem põgenenud. Halduskohus ei ole isikuga seotud asjaolusid piisavalt kaalunud. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne (vt ka Riigikohtu 30.01.2018 määrus asjas nr 3-17-792, p-d 18.3 ja 18.4). Vastustaja ei ole taotluses selgitanud, miks on vajalik isiku kinnipidamise tähtaega pikendada. PPA ei ole välja toonud, milliseid menetlustoiminguid isikuga vahepealsel ajal tehti või milliseid rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid peaks vastustaja veel välja selgitama ning miks on selle jaoks vajalik isiku jätkuv kinnipidamine.
8.PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Isiku kinnipidamiseks esinevad VRKS § 362 lg-s 5 ja § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alused. Isiku kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamise taotluse esitamise ajaks ei olnud PPA jõudnud isikuga teha rahvusvahelise kaitse menetluse intervjuud. Arvestades, et esineb isiku põgenemise oht, on oluline, et isik oleks menetlustoiminguteks PPA-le kättesaadav. Praegu on isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus algusjärgus. Kuna isik on taotluse esitamisel väitnud, et teda ootab Usbekistanis tagakiusamine tema võlgade ning poliitiliste vaadete tõttu, on PPA alates taotluse vastuvõtmisest tegelenud päritoluriigi info kogumise ja selle kõrvutamisega isiku väidetega ning teinud ettevalmistusi 12.07.2022 intervjuuks. 12.07.2022 aset leidma pidanud intervjuul keeldus isik menetlejale ütlusi andmast. Kuna isik ei teinud PPAga koostööd ega soovi menetlusele kaasa aidata VRKS § 11 lg 2 mõistes, ei olnud 12.07.2022 võimalik isikuga intervjuud lõpuni viia ning uus intervjuu planeeriti ajavahemikuks 18.07.2022–22.07.2022. X esitas viisa taotlemisel valeandmeid, kui väitis, et tema reisi eesmärk on Eestis tööle asumine (VSS § 68 p 2). Tegelikkuses oli tema eesmärk jõuda Rootsi. Täiendavalt on isik esitanud valeandmeid viisataotluse täitmisel. X ei kasutanud talle väljastatud viisat eesmärgipäraselt. Eelneva tõttu on tõenäoline, et vabaduses viibides lahkub isik endale sobivamasse riiki (nt Rootsi). Arusaamatu on viide Riigikohtu määruse nr 3-20-2119 p-le 18. Praegune kaasus erineb viidatud haldusasjast. Haldusasjas nr 3-20-2119 ületas isik ebaseaduslikult Venemaa ja Eesti vahelise riigipiiri ning esitas kohe rahvusvahelise kaitse taotluse. Praeguses asjas taotles isik endale Eesti viisa, sisenes seaduslikult Schengeni alale, läbis mitmeid turvalisi liikmesriike, töötas ja viibis turvalises liikmesriigis seadusliku aluseta, anti üle Eestile, peeti kinni VSS alusel ning alles siis 4(8)
3-22-903 otsustas ta taotleda rahvusvahelist kaitset. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse sooviga takistada enda väljasaatmist. Samuti oli isikul võimalus Rootsis viibimine ja töötamine seadustada. Vastustaja on taotluses lähtunud Riigikohtu 30.01.2018 määruse asjas nr 3-17-792 p-des 18.1 ja 18.2 esitatud seisukohtadest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.PPA lisas 12.07.2022 määruskaebuse vastusele õiendi selle kohta, et X keeldus 12.07.2022 selgituste andmisest seoses tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlusega. Tõend tuleb võtta asja materjalide juurde (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2). PPA on loataotluses mh toetunud VRKS § 361 lg 2 p-le 4, mille alusel võib isikut kinni pidada üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. PPA soovib esitatud dokumendiga tõendada, et viib aktiivselt läbi X rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust. Seega omab tõend haldusasja lahendamisel tähtsust ning selle esitamine määruskaebuse menetluses on lubatav ega põhjusta asja lahendamise venimist.
10.PPA tugines 15.06.2022 taotluses VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4) ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). PPA hinnangul esineb isiku põgenemise oht.
11.Halduskohus märkis vaidlustatud määruses, et nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2022 määruses väljendatud seisukohaga, et X kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ning õiguslik ja faktiline alus X kinnipidamiseks eksisteerib jätkuvalt ega ole muutunud. Eelnevast järeldub, et halduskohus pidas X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamist põhjendatuks üksnes VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Ringkonnakohus selgitas 15.06.2022 määruses (p 14), et isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel ei ole põhjendatud, sest nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist, X esitas rahvusvahelise kaitse taotluse juba 11.03.2022 Rootsis ja Eestisse saabudes tuli teda käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana, kellel oli ühtlasi seaduslik alus Eestis viibimiseks. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ega pea määruskaebuse esitaja kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel lubatavaks.
12.VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte eesmärk on tagada, et taotleja oleks PPA-le asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Samuti on sätte eesmärk takistada ennetavalt taotleja edasiliikumist teise liikmesriiki erinevuste tõttu vastuvõtutingimustes (Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus asjas nr C-18/16, p 39; Riigikohtu 30.01.2018 määrus asjas nr 3-17-792, p 18.1). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse aluseks olevate väidete kontrollimist, nagu tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus asjas nr 3-17-792, p 18.2). Kuigi asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks 5(8)
3-22-903 aluseks vabaduse võtmiseks, võib see olla piisav koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-152-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). Põgenemise ohu jaatamiseks peab vältimatult esinema mõni VRKS § 361 lg-s 21 või VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks peab hindama isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Kuna vajadus teha menetlustoiminguid ei tingi taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.4).
13.Halduskohtule esitatud taotluses selgitas PPA, et selleks ajaks ei olnud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlusega veel alustatud. Vastuses määruskaebusele märkis PPA, et 12.07.2022 kavandati esimene rahvusvahelise kaitse menetluse intervjuu, kuid isik keeldus selgituste andmisest. Järgmine intervjuu oli plaanis ajavahemikul 18.07.2022–22.07.2022. Seega on isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus endiselt pooleli (vt ka VRKS § 18 lg-d 2 ja 4). Esitatud taotlusega seonduvad asjaolud vajavad väljaselgitamist ning PPA tehtavad menetlustoimingud eeldavad isiklikku osavõttu. PPA selgitas vastuses määruskaebusele, et on seniajani kogunud päritolumaa infot, et kontrollida isiku esialgseid väiteid tema kaitsevajaduse kohta. Seejuures pole PPA väitnud, et taotlus oleks perspektiivitu, vaid seda, et isiku esitatud väiteid tuleb menetluse käigus uurida. Selleks on vajalik, et isik oleks menetlustoiminguteks PPA-le kättesaadav. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada, et isiku pikaajaline kinnipidamine asjaolude väljaselgitamise eesmärgil ei ole lubatav. Menetlus, mille jaoks isikut kinni peetakse, tuleb läbi viia võimalikult kiiresti. Need haldusmenetlused, kus menetlusosaliselt on võetud vabadus, peavad toimuma muudest menetlustest kiiremini. Kui menetlustoimingute tegemine toimub põhjendamatu viivitusega, muutub isiku kinnipidamine ebaproportsionaalseks. Senine viivitus ei anna siiski alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vestluse viibimise põhjuseks on muu hulgas asjaolu, et isik keeldus 12.07.2022 vestlusel seletusi andmast. PPA on kavandanud ka menetluse edasist kulgu ilma põhjendamatute viivitusteta. PPA-l tuleb arvestada isiku selgitustega, et ta ei mõista enda sõnul vajalikul määral vene keelt, et seletusi anda. Ka PPA tõlk kinnitas, et kuigi isik sai vene keelest aru, rääkis ta ise keelt vigadega. Seetõttu ei pruugi isik olla võimeline selgitama enda seisukohti vene keeles hoolimata sellest, et tema arusaamine vene keelest võib olla piisav. Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses alates 06.04.2022 ja tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaeg ei ole möödunud (VRKS § 181 lg 1).
14.PPA hinnangul esineb isiku põgenemise oht, sest ta esitas viisa taotlemisel valeandmeid (VSS § 68 p 2). VSS § 68 p 2 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. VSS § 68 p 2 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna seda, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. VSS § 68 p 2 hõlmab ringkonnakohtu hinnangul tahtlikult alusetuid ja tõele mittevastavate väidete esitamist. Ringkonnakohus hindas viimati isiku põgenemisohtu VSS § 68 p 2 alusel 15.06.2022 määruse asjas nr 3-22-903 p-s 17 ning jääb nende seisukohtade juurde. Määruskaebus ei sisalda väiteid, mis annaksid aluse asuda eelnevast erinevale seisukohale. Seega on halduskohus ning 6(8)
3-22-903 PPA jõudnud õigele järeldusele, et isik võib põgeneda. Eelnev annab aluse arvata, et kinnipidamiskeskusest vabastamisel ei oleks isik enam PPA-le kättesaadav menetlustoimingute tegemiseks. Ebaseaduslik piiriületus pole isiku liikumist varem takistanud. Seejuures ei pea isik põgenemisohu jaatamiseks olema eelnevalt üritanud lahkuda või juba korra lahkunud. Tegemist on prognoosotsusega, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust ning võimalik oht ei pea olema realiseerunud (Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus asjas nr 3-21-651, p 20). Praegusel juhul andis valeütluste andmine viisa taotlemisel isikule aga võimaluse viibida muudel eesmärkidel kui viisataotluses näidatud pikemat aega Schengeni alal. X kaitsevajaduse väljaselgitamiseks on vältimatult vajalik, et isik oleks vastustajale jätkuvalt kättesaadav. Põgenemisohu olemasolul ei taga isiku kättesaadavust VRKS §-s 29 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed.
15.Hoolimata eelnevast tuleb ringkonnakohtu hinnangul muuta halduskohtu 20.06.2022 määruse resolutsiooni ning lubada isiku kinnipidamist üksnes kuni 06.10.2022 (k.a).
16.VRKS § 181 lg 1 kohaselt vaadatakse rahvusvahelise kaitse taotlus läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast taotluse vastuvõtmist. Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Eesti, hakkab kuuekuuline tähtaeg kulgema hetkest, kui taotleja on Eestile üle antud ja asub Eesti territooriumil. VRKS § 181 lg-d 2–5 näevad ette taotluse läbivaatamise tähtaja pikendamise võimalused. Ringkonnakohus selgitas 15.06.2022 määruse asjas nr 3-22-903 p-s 12, et asja materjalidest nähtuvalt esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse juba Rootsis ning 06.04.2022 Eestisse saabudes tuli teda käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana. Seega algas VRKS § 181 kohaselt X rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks ette nähtud tähtaeg 06.04.2022 ning taotlus tuleb läbi vaadata hiljemalt 06.10.2022. Arvestades, et praegusel juhul on kinnipidamine lubatav vaid VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, ei saanud halduskohus pikendada isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kauemaks kui VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud kuuekuuline tähtaeg, mis on ette nähtud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks. Pärast nimetatud tähtaja möödumist ei ole isikut võimalik VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinni pidada, sest see oleks vastuolus viidatud sätte eesmärgiga. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel saab isiku kinnipidamine toimuda üksnes kuni PPA poolt otsuse koostamiseni, sest pärast seda ei saa PPA-l enam olla vältimatut vajadust isiku taotluse aluseks olevaid asjaolusid välja selgitada. Kui pärast menetluses tähtsust omavate asjaolude selginemist teisi kinnipidamise aluseid ei esine, tuleb isik vabastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.09.2021 määrus asjas nr 3-21-1340, p 13; 09.10.2020 määrus asjas nr 3-20-1232, p 13.2; vt ka 17.12.2021 määrus asjas nr 3-211404, p 19). Kuigi VRKS § 181 lg-d 2–4 näevad ette võimaluse pikendada taotluse menetlemise tähtaega, on tegemist üksnes erandjuhtudega, millest tulenevate võimalustega ei saa arvestada taotluse menetlemise algusfaasis. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, tuleb menetlus, mis seondub isiku kinnipidamisega, viia läbi teistest menetlustest kiiremini. VRKS § 362 lg 5 ei välista PPA-le isiku kinnipidamiseks loa andmist lühemaks ajaks kui 4 kuud halduskohtu määruse tegemisest arvates, sest viidatud norm sätestab üksnes maksimaalse tähtaja, mille võrra võib isiku kinnipidamist konkreetsel juhul pikendada. Juhul, kui PPA-l on vajalik erandina pikendada isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse tähtaega, on vajadusel võimalik esitada halduskohtule uues loataotlus. Sellisel juhul peavad isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamiseks esinema väga kaalukad põhjused.
17.Ringkonnakohtule ei nähtu muid asjaolusid, mis välistaksid isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamise. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud vajalik arstiabi (VSS § 7(8)
3-22-903 269). Määruskaebuses pole välja toodud konkreetsemaid olukordi, kus talle on jäetud meditsiiniliste probleemide korral arstiabi kinnipidamiskeskuses andmata.
18.Eelnevast tulenevalt tuleb X määruskaebus rahuldada osaliselt. Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määruse asjas nr 3-22-903 resolutsiooni tuleb muuta.
19.Kohtulahendi avaldamisel tuleb isiku nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Ringkonnakohtu määruse sissejuhatav osa, resolutsioon, edasikaebamise kord ning põhjendused tuleb tõlkida vene keelde.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.