Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
20.03.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1647
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet; esindaja KP Puudutatud isik – X; riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.02.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.02.2023 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 kell 03.30 Valgas kinni X koos kaaslasega. Isikul ei olnud kehtivat reisidokumenti ja tal puudus Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus. Isik esitas kontrollimisel politseile Y nimele väljastatud Venemaa Föderatsiooni passi ja X nimele väljastatud välismaalase registreerimise koreakeelse kaardi. Isik avaldas kinnipidamisel soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Ta peeti kuni 48 tunniks kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. Tartu Halduskohtu 03.08.2022 määrusega anti PPA-le luba isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022 (k.a). Tartu Ringkonnakohus jättis 16.09.2022 puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 03.08.2022 määruse muutmata. Tallinna Halduskohus pikendas 03.10.2022
3-22-1647 määrusega puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.02.2023 (k.a). Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.11.2022 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 03.10.2022 määruse muutmata.
2.PPA tegi 27.01.2023 otsuse nr 12208020063-1, millega lükkas X rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, lugedes selle selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 7 ja 9 alusel ning tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas isikule sissesõidukeeldu 5 aastaks. X esitas nimetatud otsuse tühistamiseks Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-23-446). Halduskohus on määranud kohtuistungi ajaks 06.04.2023.
3.PPA esitas 30.01.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 pde 4, 5 ja 6 alusel X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni neljaks kuuks. Isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus. Välismaalase põgenemisoht esineb, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 lg 8). Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Põhjendatud ja vajalik on isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni, kuivõrd isiku tabamise asjaolud näitavad, et isik oli pigem lahkumas Eestist. PPA tegi isiku suhtes 27.01.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse. Oluline on, et isik oleks PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning tulevase väljasaatmismenetluse tarbeks. VSS § 68 lg 6 kohaselt esineb põgenemise oht välismaalase suhtes ka siis, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Alates kinnipidamisest oli selge, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ega esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust viivitamatult pärast saabumist. Isiku soov võis olla pigem Eestist lahkumine, taotlus esitati pärast isiku tabamist ja edasise liikumise tõkestamist. Isiku selgitustest nähtuvalt soovis ta minna algselt Koreasse ja Soome. Isiku suhtes esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 6 sätestatud alus. Isik on karistatud Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg 3 alusel (alaealise vägistamine) ning tal on kandmata vanglakaristus 7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Isiku õigusvastane käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ühiskonna põhihuvi kahjustavat ohtu, mis muudab tema kinnipidamise vältimatult vajalikuks. Isiku puhul ei ole välistatud, et ta jätkab Eestis viibides laste vastu suunatud kuritegude toimepanemist. Alaealiste vastu suunatud kuriteod on käsitatavad üldohtlikena. Isiku asjade hulgast leiti ka määrus kriminaalmenetluse algatamiseks internetis laste seksuaalse ahvatlemise osas (Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 135 lg-s 2 ettenähtud kuriteo tunnused). Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur (Riigikohtu lahend 3-1-1-103-06, p 15). Sellisteks kuritegudeks on ka seksuaalkuriteod. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik, sest isiku suhtes esineb põgenemisoht ning isik ohustab avalikku korda. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, tal ei ole siin elu- ega töökohta ega pereliikmeid ning tal puuduvad rahalised vahendid Eestis toimetulekuks.
4.X selgitas 02.02.2023 kohtuistungil, et Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsus tema süüdimõistmise kohta on ebaseaduslik. Isik sai Altai oblasti apellatsioonikohtu 16.12.2021 otsusest teada kohtuistungil. Puudutatud isikule saadeti apellatsioonikohtu istungi kutse, aga kätte ta seda ei saanud. Sellest, et on rahvusvaheliselt tagaotsitav, sai ta teada u 2 nädalat tagasi. Puudutatud isikul on kavas registreerida abielu naisega, kellega ta tuli 2(7)
3-22-1647 ebaseaduslikult Eestisse. PPA taotlus ei ole põhjendatud. Isik ei oleks ohuks avalikule korrale. PPA esitatud tõendid ei ole lubatavad juhul, kui need saadi otsesuhtluses Venemaa ametivõimudega. Kohtuotsused ei ole usaldusväärsed. Kohus võiks isikul lubada elada perekonnana Vao keskuses.
5.PPA selgitas 02.02.2023 kohtuistungil, et sai kohtule esitatud tõendid Interpoli kanaleid kasutades, sest ei tohi rahvusvahelise kaitse menetluses otse suhelda selle riigiga, kelle tegevuse eest palub isik varjupaika.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 02.02.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.06.2023. PPA on tõendanud, et isik on Venemaal rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud seoses sellega, et tal on ära kandmata vangistus 7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Vangistuse aluseks on Altai oblasti apellatsioonikohtu 16.12.2021 otsus, millega isikut karistati alaealise vägistamise eest 9 aasta pikkuse vangistusega. Kohtule ei ole vastavat otsust esitatud. Küll on aga kohus tutvunud Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsusega, mille alusel mõisteti isik süüdi alaealise vägistamises ja teda karistati vangistusega 2 aastat ja 5 kuud. Isik ei vaidlustanud seda asjaolu 02.08.2022 seletustes (PPA 03.08.2022 taotluse lisa 4) ega istungil, kuigi väitis, et ei ole kuritegu toime pannud. Eeltoodust tulenevalt puudub alus kahelda selles, et isik on tagaotsitav seoses karistuse kandmata jätmisega. Seega tähendab isiku võimalik Venemaale väljasaatmine pikaajalise vangistuse kandmist. Usutav ei ole isiku väide, et ta ei saanud kätte Altai oblasti apellatsioonikohtu 16.12.2021 istungi kutset. Isik osales koos kaitsjaga enda vahi alt vabastamise taotluse arutelul ning 06.12.2021 vahi alt vabastamise määruses on märgitud, et Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsus pole käesoleva ajani seaduslikult jõustunud, selle läbivaatamine apellatsiooniinstantsis on määratud 16. detsembrile 2021. a-l. Seega oli isik teadlik apellatsioonikohtu istungi ajast. Eeltoodu seab tõsise kahtluse alla isiku väited, et ta sai apellatsioonikohtu otsusest ja rahvusvahelisest tagaotsimisest teada alles hiljuti Eestis. Pigem on rahvusvaheline tagaotsimine seostatav ebaseadusliku piiriületusega. Eelnimetatu selgitab ka, miks isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse mitte kohe pärast ebaseaduslikku piiriületust, vaid alles pärast politsei poolt kinnipidamist (PPA 03.08.2022 kinnipidamise taotluse lisa 3). Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tingis soov vältida Venemaale väljasaatmist. Arvestades nimetatud asjaolusid kogumis, on tõenäoline, et kinnipidamiskeskusest vabanemise korral ei ole isik PPA-le kättesaadav võimaliku väljasaatmise täideviimiseks. Põgenemisohu tõttu ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelemeetmeid. Isiku kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Ta on viibinud praeguseks kinnipidamiskeskuses peaaegu 6 kuud. Isiku väited rahvusvahelise kaitse vajaduse osas vajasid kontrollimist ning PPA tegi rahvusvahelisest kaitsest keeldumise otsuse 27.01.2023. Seda otsust on võimalik vaidlustada, mistõttu ei ole rahvusvahelise kaitse menetlus tänaseks lõppenud. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3). Teave rahvusvahelise tagaotsimise kohta, Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsus ja Novoaltaiski Linnakohtu 06.12.2021 määrus ei ole lubamatud tõendid. PPA selgitas, et kogus need rahvusvahelise kaitse menetluse käigus Interpoli kaudu. PPA-l oli rahvusvahelise kaitse menetluse käigus kohustus hinnata, kas isikut kiusati tema päritolu riigis taga ning kas see oli rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tegelik põhjus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(7)
3-22-1647
7.X palub 13.02.2023 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 02.02.2023 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada puudutatud isik kinnipidamiskeskusest. Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsusega ei mõistetud isikut süüdi alaealise vägistamises, vaid see kvalifitseeriti ümber aktiks poolte kokkuleppel. Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsusega määratud karistus on ära kantud. Isik on esitanud kohtule vabastamistõendi. Teavet rahvusvahelise tagaotsimise kohta, Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsust ja 06.12.2021 vahi alt vabastamise määrust ei tohiks asjas arvestada, kuna antud menetlused ja nende läbiviimine ei pruugi olla usaldusväärne ega objektiivne. Vastustaja pole tõendanud, et Altai oblasti apellatsioonikohtu menetlus oli seaduslik. Esitamata on tõendid, et kaebaja oleks sellesse menetlusse kaasatud ja oleks olnud menetlusest ja istungiajast teadlik. Isik sai otsuse kätte alles Eestis viibides. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel kohtumisel PPA-ga. Isiku kinnipidamine ei ole lubatav. Kohus ei ole isikuga seotud asjaolusid õigesti hinnanud. Isiku suhtes ei esine põgenemisohtu. Isik ei ole enda käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust. Asjaolu, et isik on viibinud mitmes riigis, ei saa olla põgenemisohu määramise aluseks. Isik oli asjaoludest tulenevalt sunnitud selliselt käituma. Isik on menetluses igati kaasa aidanud, ta ei soovi end varjata ega esitada valeandmeid. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kuigi asjaolud ei ole muutunud, ei pruugi see olla isiku kinnipidamise pikendamiseks piisav. Isik palub enda kinnipidamiskeskusest vabastada, ta on PPA-le kättesaadav ka Vao keskuses või kindlaksmääratud elukohas elades. Isikule ei tutvustatud enne istungit PPA taotlust ning istungi käigus tehti seda vaid osaliselt, samuti ei võimaldatud isikul vabalt selgitusi esitada. Isik soovib esitada tõenditena asja juurde tema advokaadi ja tunnistajate kinnitused (lisad 1‒5) ning enda vabastamise tõendi (lisa 6).
PPA palub 09.03.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.
Asjas tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad isiku kinnipidamist. Kohus on õigesti tuvastanud, et isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Kohus on põgenemisohu hindamisel arvestanud isiku enda antud selgitustega, samuti kohtus antud ütlustega. PPA arvestas põgenemisohtu hinnates mh sellega, et isik on juba varem teises riigis taotlenud rahvusvahelist kaitset ning väidetavalt selle saanud, kuid pöördunud pärast seda vabatahtlikult tagasi riiki, mille eest kaitset taotles. Isiku esitatud Lõuna-Korea välismaalase kaart on osaliselt võltsitud – omakäeliselt kirjutatud viibimisaja pikendus 19.11.2019‒ 19.11.2020 ei ole tehtud Korea Vabariigi ametiasutuste poolt. Isik ei suutnud tõendada, et ta oleks Korea Vabariigis kaitset saanud. Tõenäoliselt isik taotles kaitset, aga ei saanud seda. Lisaks arvestas PPA isiku väitega, et enne Eestisse saabumist tutvus ta rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise osas kehtiva korraga ja planeeris põhjalikult teekonda. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust viivitamatult pärast Eestisse saabumist ning tekib põhjendatud kahtlus isiku tegelikus soovis Eestis rahvusvahelise kaitse taotlus esitada. Isikust tulenev põgenemisoht ei ole ära langenud. Kinnitust on leidnud, et isik on üldohtlik kurjategija, kes pani Venemaal toime seksuaalkuriteo alaealise suhtes. PPA on tõendanud, et isik on Venemaal tagaotsitav Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg 3 (alaealise vägistamine) alusel. Isikul on kandmata vanglakaristus 7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Isiku väited sellest, et ta ei olnud apellatsioonimenetlusest teadlik, 4(7)
3-22-1647 ei vasta tõele. Isik on rahvusvahelise kaitse menetluses esitanud kohtumääruse, mille kohaselt ta vabastati vahi alt seoses karistusaja ärakandmisega. Samast määrusest nähtub, et kriminaalasja apellatsiooniistungi ajaks oli määratud 16.12.2021 ehk sama päev, kui X mõisteti apellatsioonikohtu poolt süüdi. Seega oli ta teadlik sellest, et tema menetlus jätkus kõrgemas kohtuastmes. Järelikult oli isik teadlik kohtuistungist ning enda süüdimõistmisest kõrgema kohtuastme poolt, ning otsustas vanglakaristuse vältimiseks Venemaalt põgeneda. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isik on teadlik, et tema osas on tehtud rahvusvahelise kaitse taotlust tagasilükkav otsus, ning et tema staatuse muutumisel annab Eesti ta üle Venemaale. Isik on nimetatud otsuse vaidlustanud ja on seega hetkel jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Isik on väljendanud, et tema Venemaale mingil tingimusel ei naase. Kinnipidamiskeskuses on ta ametnikuga suheldes väljendanud enda võimekust pommi meisterdada ja sellega siin nii end kui teisi tappa. Väide menetlusnormi rikkumisest on pahatahtlik. Enne kohtuistungit tutvustas PPA menetleja isikule taotlust. Lisaks on isikul riigi õigusabi korras määratud esindaja, kellel on kohustus tutvustada isikule taotlusi ja dokumente. PPA tegi taotluse esindajale kättesaadavaks 30.01.2023 ja esindajal oli piisavalt aega, et taotlust isikule tutvustada. Istungil said sõna nii isik ise kui esindaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist VRKS § 361 lg p-de 4, 5 ja 6 alusel. Halduskohus tugines loa andmisel VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alustele.
10.VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle sätte peamine eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamine). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seonduv jms), mis eeldavad isiklikku osalust ja kättesaadavust. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid on vahepeal asjaolude väljaselgitamiseks tehtud, et kohus saaks kontrollida vajaliku hoolsuse ja kinnipidamisaluse kohaldamise tingimuste täitmist. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on lubatud isikut kinni pidada üksnes seni, kuni rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.09.2021 määrus nr 3-21-1340, p 13; 17.12.2021 määrus nr 3-21-1404, p 19). Seega ei saa üldjuhul nimetatud sätte alusel isikut kinni pidada pärast seda, kui PPA on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetanud ja selle kohta otsuse teinud. PPA selgitas 30.01.2023 taotluses, et tegi 27.01.2023 otsuse, millega lükkas puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, lugedes taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 7 ja 9 alusel. Seega olid PPA hinnangul isiku taotluse asjaolud selle tagasilükkamiseks piisavalt välja selgitatud. Isiku jätkuvat kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ei õigusta üksnes PPA hinnang, et isiku kinnipidamine on vajalik kuni VRKS § 31 lg 1 p 2 tähenduses lõpliku otsuse 5(7)
3-22-1647 tegemiseni ning tulevase väljasaatmisemenetluse tarbeks. Eelneva tõttu ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel.
11.Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et isiku puhul esinesid VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud asjaolud. Selle normi järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejate vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kohtupraktikas on direktiivile 2013/33/EL ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud, et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel ning objektiivsete kriteeriumite põhjal konkreetse juhtumi asjaolude hindamisel tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (nt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, pd 12‒15). Praegusel juhul ei peetud puudutatud isikut enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Seega ei olnud õige tugineda VRKS § 361 lg 2 p-le 5.
12.Eeltoodule vaatamata on praegusel juhul puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine lubatud VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel. VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaselt, millele vastab direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p e, võib isikut kinni pidada, kui see on vältimatult vajalik muu hulgas avaliku korra kaitseks. Isiku kinnipidamine avaliku korra ohustamise tõttu on põhjendatud üksnes siis, kui tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (nt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 20‒ 21). VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamiseks peab oht avalikule korrale või julgeolekule olema märkimisväärne ning seda võib põhjendada nt isiku varasema käitumise ja sidemetega, samuti tema juurest leitud esemete ja muude asjaoludega (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-152-14, p 12).
13.Korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seega hõlmab avaliku korra kaitse ka tegevusi, mille eesmärk on hoida ära õigusrikkumiste toimepanemist. KorS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on oht avalikule korrale selline olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine, kusjuures ohtu mõne kuriteo toimepanemiseks tuleb igal juhul lugeda vähemalt oluliseks (KorS § 5 lg 3) ning raskete kuritegude puhul kõrgendatuks (KorS § 5 lg 4).
14.PPA on asja materjalide juurde esitanud õiendi rahvusvahelise kaitse menetluses nr 12208020063 (dtl 405), mille kohaselt on PPA politseiinfosüsteemi päringutega tuvastatud, et puudutatud isik on Venemaal alates 03.11.2022 kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks seoses kandmata vanglakaristusega 7 aastat, 9 kuud ja 15 päeva. Õiendist nähtub, et puudutatud isik on Altai oblasti apellatsioonikohtu 16.12.2021 otsusega mõistetud süüdi Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg-s 3 sätestatud kuriteo (alaealise vägistamine) toimepanemise eest ning teda on karistatud 9-aastase vangistusega. Puudutatud isiku väide, et ta ei olnud apellatsioonimenetlusest teadlik ja ei ole saanud kätte apellatsioonikohtu 16.12.2021 istungi kutset, ei ole tõsiseltvõetav. Puudutatud isik on osalenud koos kaitsjaga enda vahi alt vabastamise taotluse arutelul ning tema 06.12.2021 vahi alt vabastamise määruses, mis on esitatud rahvusvahelise kaitse menetluses, on märgitud, et Novoaltaiski Linnakohtu XX.XX.XXXX otsus pole seni jõustunud ja selle läbivaatamine apellatsiooniinstantsis toimub 6(7)
3-22-1647 16.12.2021. Seega pidi isik olema apellatsioonikohtu istungist teadlik. Eesti kohus ei saa Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse seaduslikkust kontrollida ning sealse apellatsioonikohtu menetluse seaduslikkuse kohta tõendite esitamise võimalus puudub ka PPA-l. PPA on taotluses selgitanud, et puudutatud isiku asjade hulgast leiti ka määrus kriminaalmenetluse algatamiseks internetis laste seksuaalse ahvatlemise osas (Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 135 lg 2). Ülaltoodud asjaoludest tulenevalt on põhjendatud PPA seisukoht, et puudutatud isikut on alust pidada avalikku korda ohustavaks VRKS § 361 lg 2 p 6 tähenduses. Välistada ei saa ohtu, et isik võib vabaduses viibides panna toime uusi kuritegusid. Kuritegude korduva toimepanemise tõenäosus on seejuures teadaolevalt suurem muu hulgas seksuaalkuritegude korral (vt ka Riigikohtu 11.12.2006 määrus nr 3-1-1-103-06, p 15). PPA-l on õigus isiku kinnipidamisel arvestada temaga seotud asjaolusid, sh varasemat karistatust.
15.Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks. Isiku kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt. VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete iseloomu arvestades ei saaks nende kohaldamine piisavalt tulemuslikult tagada avaliku korra kaitset (VRKS § 361 lg 2 p 6), sest ei välistaks isiku võimalust panna toime uusi õiguserikkumisi. Kuivõrd viimatinimetatut saab tõhusalt tagada üksnes isiku kinnipidamisega, siis tuleb kinnipidamist antud juhul pidada vältimatult vajalikuks.
16.Seoses määruskaebuses esitatud väitega, et puudutatud isikule ei tutvustatud enne halduskohtu 02.02.2023 istungit PPA taotlust, selgitab ringkonnakohus, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt on PPA kinnitanud, et taotluse sisu on isikule enne istungit suuliselt tutvustatud. Kohtuistungi alguses on taotluse asjaolusid ning PPA esitatud tõendeid tutvustanud ka halduskohus ning isiku kinnitusel oli talle taotlus arusaadav. Kohtuistungi protokollist ja selle helisalvestisest ei ilmne, et kohus oleks isikul takistanud selgituste andmist seoses PPA taotlusega.
17.Puudutatud isik esitas määruskaebuses taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Ringkonnakohus selgitas 15.02.2023 kirjas, et kui isik jääb taotluse juurde, tuleb esitada need eesti keelde tõlgitult seitsme päeva jooksul kirja kättetoimetamisest arvates. Kuna puudutatud isik ei ole käesoleva määruse tegemise ajaks tõlkeid esitanud, jätab ringkonnakohus võõrkeelsed tõendid tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4).
18.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.02.2023 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.