Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-130 18. oktoober 2021 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot X kaebus Sotsiaalkindlustusameti otsuse ja vaideotsuse tühistamise ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamise nõudes Kaebaja X, seaduslik esindaja Y Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Madis Kotsar Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsus Sotsiaalkindlustusameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsuse resolutsioon muutmata. Täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja), kes sündis 2009. a-l, esitas 25. oktoobril 2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja puudega lapse toetuse määramiseks. SKA ei tuvastanud 26. novembri 2019. a otsusega nr P260-2019-215975 kaebajal puude raskusastet ega määranud puudega lapse toetust. SKA jättis 27. detsembri 2019. a vaideotsusega nr 8-3/32486-2 rahuldamata vaide SKA otsuse peale. Taotluse ja vaide rahuldamata jätmisel oli otsustavaks see, et laps on liikumisel, riietumisel, hügieenitoimingutel, söömisel ja suhtlemisel eakohaselt iseseisev. Lapsel pole vaja nendes valdkondades pidevat eakohasest suuremat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. Tema tervis on ravimitega hästi kompenseeritud ja tal ei ole püsivaid funktsioonipiiranguid. Ravimite manustamine lapsele on eakohane kõrvalabi vajadus ja ei ole puude tuvastamise aluseks. Lastel on puude raskusastme tuvastamise aluseks püsiva iseloomuga funktsioonipiirangud, mida ei saa olulisel määral kontrollida ravi või ravimitega, mille tõttu nad vajavad eakohasest suuremat kõrvalabi. Taotlejal esinevad haigusest tingitud lisakulud, mitte puudest tingitud lisakulud.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada SKA 26. novembri 2019. a otsus ja 27. detsembri 2019. a vaideotsus ning kohustada SKA-d vaatama taotluse uuesti läbi. Kaebaja ei nõustu SKA otsusega ning väidab ühelt poolt, et tsüstiline fibroos on organismis tekkinud anatoomiline kõrvalekalle, millest tingituna ta vajab pidevat kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet
3-20-130 ööpäev läbi, ning teiselt poolt, et ta vajab ravi tõttu eakaaslastest rohkem kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet igal ööpäeval. Kaebaja peab haiguse tõttu iga päev tegema füsioterapeudi määratud harjutusi, mis on tema haiguse leevendamise osaks, ning toetama kopsufunktsiooni hommikul ja õhtul (vajaduse korral ka sagedamini) ravimi Pulmozyme inhaleerimise protseduuridega, mis võtavad aega ning vajavad eraldi tähelepanu nii rohu doseerimisel kui ka hügieeninõuete järgimisel. Kaebajal esinevad raskused igapäevases tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses toodud puude tuvastamise kriteeriumitest lähtuvalt.
3.Tallinna Halduskohus jättis 22. detsembri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) halduskohus ei ole pädev otsustama kaebaja puude raskusastme üle. Halduskohus võib hinnata vaid seda, kas kaebaja taotluse läbivaatamisel on puude raskusastme üle otsustamisel lähtutud asjakohastest õigusnormidest ning arvestatud kõiki taotluse asjaolusid. Kohus ei saa kontrollida meditsiinilisi hinnanguid sisuliselt; 2) puude raskusastme tuvastamisel saab arvestada üksnes seda, milline on lapse tervis ja hakkamasaamine puude raskusastme tuvastamise ajal; 3) puude raskusastme tuvastamise menetlus oli õiguspärane. Kohtul ei ole pädevust sekkuda vastustaja diskretsiooni. Kaevatav haldusakt on õiguspärane, sisult piisavalt selge ja arusaadav ning põhjendatud (sh vaideotsuse põhjendused), kaalutletud ja proportsionaalne.
4.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus tühistas SKA 26. novembri 2019. a otsuse ja
27.detsembri 2019. a vaideotsuse ning kohustas SKA-d kaebaja 25. oktoobri 2019. a taotlust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kuna vastustaja selgitas halduskohtus, et ta ei eita kaebajal puude olemasolu, ei ole vaja selgitada, miks saab kaebajal diagnoositud ravimatute haiguste mõju pidada funktsiooni kõrvalekaldeks. Vaidluse lahendamisel on oluline hinnata sellise kõrvalekalde ulatust, mille üle on pooled eri meelt; 2) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg-t 11 tuleb tõlgendada koostoimes lg-ga 1. Puude raskusastme määramisel on otsustava tähtsusega, kas regulaarne kõrvalabi või juhendamine inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu tõkestab ühiskonnaelus tervete inimestega võrdset osalemist. Seetõttu tuleb puude raskusastme määramisel silmas pidada, kui suures ulatuses kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet laps vajab. Oluline on pakutava hoolitsuse ja järelevalve intensiivsuse erinevus võrreldes teiste samaealiste ühiskonnaliikmetega; 3) kaebaja oli vastustajale taotluse esitamise ajal üheksa-aastane. Ta ei vajanud toitumisel kõrvalabi või juhendamist rohkem kui tema eakaaslased. Abi ravimite manustamisel eraldivõetuna pole kõrvalabi, mis nõuaks sellise intensiivsusega hoolitsust ja järelevalvet, et tuvastada kaebajal keskmist puuet. Funktsioonipiiranguid hinnatakse olukorras, kus isik saab vajalikke ravimeid, ravi ja kasutab tegutsemisvõimet säilitavaid abivahendeid (sotsiaalministri 29. veebruari 2016. a määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 4 lg 2). Viimaste hulka kuuluvad ka inhalaatori kasutamine ja füsioteraapia. Siiski ei saa määruse § 4 lg-st 2 järeldada, et arvestada ei tule seda, kui suur on kõrvalabi vajadus isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamisel ja määratud ravi järgimisel, sest ka selline kõrvalabi, kui see on püsiva iseloomuga, tuleneb organismi talitluse piirangutest ega lase ühiskonnaelus teistega võrdselt osaleda; 4) kaebaja vajas tavapärasest oluliselt intensiivsemat hoolitsust, et ära hoida funktsiooni kaotust või kõrvalekallet, mis tema haigustega võivad tulevikus kaasneda. Kõrvalabi võib olla vajalik ka selleks, et füsioloogiline struktuur, funktsiooni kaotus või kõrvalekalle ei hakkaks tõkestama ühiskonnaelus 2(8)
3-20-130 osalemist teistega võrdsetel alustel. Seega, isegi kui kaebaja suudab vajaliku ravi saamisel ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel osaleda, on oluline hinnata ka seda, et selline ravi on igapäevane, ei leia aset üksnes haigusseisundi ilmnemisel, vaid pidevalt, ja on aeganõudev, sest füsioteraapia, inhalatsioonivahendite kasutamine ja muud toetavad protseduurid kestavad iga päev märkimisväärse aja. Kaebaja ema kinnitusel peab kaebaja haiguse tõttu iga päev tegema füsioterapeudi määratud harjutusi ning toetama kopsufunktsiooni hommikul ja õhtul (vajaduse korral ka sagedamini) ravimi Pulmozyme inhaleerimise protseduuridega, mis võtavad aega ja vajavad eraldi tähelepanu nii rohu doseerimisel kui ka hügieeninõuete järgimisel. Ekspertarstide hinnangutest ei nähtu ja vastustaja ei ole ümber lükanud sellise mahuka igapäevase ravi- ja toetava tegevuse vajaduse olemasolu. Kuigi ravimite manustamine ja inhalaatori kasutamine (sh selle desinfitseerimine) vajavad abi kõigi laste puhul, sest ravimeid tuleb hoida lastele kättesaamatus kohas, on ühiskonnaelus võrdsetel tingimustel osalemiseks kõrvalabi vajaduse ulatuse hindamisel oluline sellise hoolitsuse ja järelevalve kestus ja intensiivsus; 5) sellist kõrvalabi vajaduse suurenemist ei ole vastustaja ekslikult pidanud puude raskusastme määramisel oluliseks. Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktides piisavalt põhjendanud, miks kõrvalabi vajadus puude raskusastme tuvastamisele vastavas määras praegusel juhul puudub ja ravi osutamine kaebaja füsioloogilist seisundit arvestades selleks, et ära hoida elu lõpuni kestvast haigusest tulenevate piirangute süvenemist, on sedavõrd vähene, et ei õigusta keskmise puude määramist. Vastustaja on küll ekspertarsti hinnangu põhjal asunud seisukohale, et kaebaja on igapäevatoimingutes eakohaselt iseseisev, krooniline haigus on ravimitega hästi kompenseeritud ning püsivaid funktsioonipiiranguid ei ole, kuid pole selgitanud, kui pikalt haiguse ägenemise faasidest tulenevalt peab laps jääma teiste eakaaslastega võrreldes muudest tegevustest – õppimine, huvitegevus, sõpradega mängimine – kõrvale või kui suure osa igapäevaelust peab last kasvatav isik teiste samaealiste laste vanematega võrreldes rohkem pühendama aega lapse täisväärtusliku elu tagamisele. Kui tsüstilise fibroosi ja kroonilise sinusiidi tõttu on laps märkimisväärselt sagedamini haige ja haigus kestab kaua, on ühiskonnaelus osalemine võrdsetel alustel ülejäänud samaealiste ühiskonnaliikmetega võimatu, arvestades, et selles eas lapsed on enamasti terved; 6) vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktides piisavalt põhjendanud, miks ei ole kõrvalabi vajadus praegusel juhul puude raskusastme tuvastamiseks piisav ning miks saab ravi osutamise vajadust pidada sedavõrd väheseks, et jätta keskmine puue määramata, olgugi et kaebaja füsioloogilist seisundit arvestades vajab ta ravi, et hoida ära elu lõpuni kestvast haigusest tulenevate piirangute süvenemist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.SKA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus laiendas ekslikult kõrvalabi ja juhendamise mõistet. PISTS § 2 lg-s 2 on ammendavalt defineeritud, mida tuleb mõista kõrvalabi ja juhendamise all, et tuvastada lapsel puude raskusaste. Kõrvalabi ja juhendamine ei hõlma kõrvalabi, mis seisneb isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamises ja määratud ravi järgimises; 2) tsüstilist fibroosi ja kroonilist sinusiidi põdevad lapsed võivad haigestuda infektsioonidesse sagedamini ja vajada sagedamini antibakteriaalset ravi, mistõttu nende osalemine ühiskonnaelus on teatud aegadel piiratud. Kuid see ei muuda nende osalemist võimatuks võrreldes teiste samaealistega. Sagedasem haigestumine ja vajadus saada sagedamini ravi pole puude raskusastme tuvastamise alus. Puude raskusaste eeldab, et laps ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Kaebaja puhul pole ka alust väita, et ta oleks haigestunud sagedamini ja vajanud sagedamini antibakteriaalset ravi kui tema eakaaslased; 3) puude raskusastme tuvastamine pole diagnoosipõhine. Tsüstilise fibroosi puhul on haiguse kontrolli all hoidmiseks vaja järgida ravirežiimi ja olenevalt sellest, kuidas haigus ravile allub, võib tsüstilise fibroosi põdejal olla põhjendatud puude raskusastme tuvastamine või ka mittetuvastamine. 3(8)
3-20-130 Ekspertarstid selgitasid, et kaebaja haigus on hetkel hästi kontrolli all ja tüsistusi pole. Puude raskusastet ei tuvastata etteulatuvalt põhjusel, et kunagi võivad tekkida tüsistused. Hinnatakse praegust tervislikku seisundit.
7.Kaebaja ei nõustu vastuses kassatsioonkaebusele kassatsioonkaebusega. Ta nõustub ringkonnakohtuga. Kaebaja väidab jätkuvalt kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust.
8.SKA on oma vastuses endist viisi seiskohal, et PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses sätestatud loetelu on ammendav. Veel väidab SKA, et puude raskusastme tuvastamisel tuleb eristada järelevalvet ravi kohaldamise üle ja järelevalvet, mis on puude raskusastme tuvastamise aluseks. Jälgimine, et lapsele saaks vajalikud ravimid manustatud ja raviprotseduurid tehtud, on järelevalve ravi kohaldamise üle. Selline järelevalve ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks. Eakohasest suurem järelevalve vajadus peab olema tingitud püsiva iseloomuga funktsioonipiirangust, mida ei saa olulisel määral ohjata ravi või dieedi muutmisega. Kaebajal on haigus, mis oli puude raskusastme tuvastamise otsuse tegemise ajal ravirežiimi järgimisel ohjatav, ning puude raskusastme tuvastamisel ei ole oluline, et ravirežiimi järgimiseks tuleb vanematel lapse järele valvata. Ravi kohaldamise üle tehtava järelevalve eristamine puude raskusastme tuvastamise aluseks olevast järelevalvest on olnud seadusandja sotsiaalpoliitiline valik.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Vaidlus tekkis sellest, et SKA jättis rahuldamata PISTS § 6 lg 1 alusel esitatud kaebaja taotluse määrata talle puude raskusaste ja puudega lapse toetus. Taotluse rahuldamata jätmise peamiseks põhjuseks oli see, et SKA ekspertarstid ei tuvastanud kaebajal PISTS § 2 lg-le 11 vastavat puude raskusastet, sest kaebaja ei vajanud PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud kõrvalabi või juhendamist. Ta tuleb iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise ja suhtlemisega. Ringkonnakohus tühistas SKA otsuse. Ringkonnakohus selgitas, et ta lähtub asja lahendamisel sellest, et kaebajal on puue, sest vastustaja selgitas halduskohtus, et ta ei eita kaebajal puude olemasolu. Kuid puudega lapse toetus määratakse PISTS § 6 lg 1 alusel, kui on tuvastatud puude raskusaste (keskmine, raske või sügav puue). SKA pole piisavalt põhjendanud, miks jäeti vähemalt keskmine puue määramata. Taotluse lahendamisel ei hinnatud kroonilisi haigusi põdeva kaebaja väiteid, et ta vajab ja kasutab kõrvalabi ravimite manustamisel, inhalaatori kasutamisel ja ravivõimlemisharjutuste tegemisel selleks, et osaleda omaealistega võrdselt eakohastes tegevustes, ja selleks, et vältida tervise halvenemisest tingitud elu lõpuni kestvate piirangute süvenemist. Ringkonnakohus kasutas otsuse kaebajat puudutavates põhjendustes mõisteid „kõrvalabi“ ja „abi“. Üldisemal, seaduse sätteid kirjeldaval tasandil kirjutas ringkonnakohus kõrvalabist, juhendamisest ja järelevalvest. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus mõistis kaebajat konkreetselt puudutavas osas kõrvalabi nii, et see sisaldab juhendamist. Kõrvalabi ja juhendamine on kaebaja puhul läbi põimunud ning pole otstarbekas neid jäigalt eristada. Raske on ette kujutada, et lapsevanem abistab last ravimite manustamisel, inhalaatori kasutamisel ja ravivõimlemisel, ent ei selgita lapsele üldse, kuidas seda iseseisvalt teha tuleb. Seepärast kasutab ka kolleegium kaebaja puhul mõistet „kõrvalabi“ nii, et see sisaldab ka juhendamist.
10.SKA põhiväited kassatsioonkaebuses on, et ringkonnakohtu otsus pole kooskõlas seadusega, sest PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses on puude raskusastme tuvastamiseks vajaliku kõrvalabi ja juhendamise liigid loetletud ammendavalt ega hõlma kõrvalabi kaebajale ravimite manustamisel, inhalaatori kasutamisel ja ravivõimlemisharjutuste tegemisel. Ka väidab kassaator, et puude raskusastet ei saa tuvastada diagnoosipõhiselt ega ennetavalt selle põhjal, et kunagi võivad tekkida tüsistused. Hinnatakse isiku praegust tervislikku seisundit. Kaebaja haigus on hästi kontrolli all ja 4(8)
3-20-130 tüsistusi pole. Kolleegium käsitleb ka seda, kuidas tuleks mõista järelevalvet PISTS § 2 lg 2 teise lause mõttes (otsuse punkt 21).
11.Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). PISTS § 2 lg 2 esimene lause seostab puude raskusastme määramise vajadusega osutada kõrvalabi või juhendamist lapsele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. See loetelu on tõesti sõnastatud suletuna.
12.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eesmärk on seaduse § 1 lg 2 järgi puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. Kolleegium on seisukohal, et haigus, mis on tänu vanemate intensiivsele kõrvalabile ja juhendamisele veel kontrolli all ega tõkesta tänu sellisele abile teiste lastega eakohastes tegevustes võrdset osalemist, on hõlmatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eesmärgi ja selles seaduses sätestatud puude mõistega.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal on puue ja ta vajab igapäevast abi. Vaidluse lahendamisel on määrav tähtsus sellel, kas PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses sätestatud loetelu tuleb mõista laiemalt, kui on kirjas selle sätte sõnastuses. PISTS § 2 lg 2 esimene lause sätestab, et kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus väljus PISTS § 2 lg-s 2 loetletud kõrvalabi ja juhendamise liikide ammendavalt sõnastatud loetelu piiridest. PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses suletuna esitatud loetelu ei hõlma lapsele kõrvalabi või juhendamise osutamise vajadust ravimite manustamisel, meditsiiniliste abivahendite kasutamisel ja füsioteraapiliste harjutuste tegemisel. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses ei olegi sätet, mis võimaldaks tuvastada puude raskusastet, kui kuni 16-aastasel lapsel või vanaduspensioniealisel inimesel on kõrvalabi või juhendamise vajadus ravitoimingute tegemiseks. PISTS § 2 lg 2 teine lause võimaldab kuni 16-aastasel lapsel või vanaduspensioniealisel inimesel tuvastada puude raskusastme vaid siis, kui ravitoimingute tegemise üle on vajalik järelevalve selle sätte mõttes (käesoleva otsuse punkt 21). Kõrvalabi, juhendamine ja järelevalve on erinevad tegevused ning PISTS § 2 lg 2 esimene ja teine lause on puude raskusastme tuvastamise iseseisvad alused. Kolleegiumil ei ole alust pidada sellist olukorda seadusandja teadliku valiku tulemuseks, sest ravitoimingute tegemiseks vajaliku kõrvalabi või juhendamise puudumine võib ohustada inimese elu või tervist.
14.PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses sätestatud loetelus on kolleegiumi arvates lünk, mida on võimalik täita PISTS § 2 lg 2 esimesest lausest võetava analoogia abil. Analoogia kasutamine on võimalik, sest sellise olukorra seaduses reguleerimata jätmine ei vasta kolleegiumi arvates seaduse eesmärgile. Kolleegium kasutab lünga täitmiseks analoogiat kõrvalabi ja juhendamise vajadusega söömisel. Nii kõrvalabi või juhendamine söömisel kui ka kõrvalabi või juhendamine raviks vajalikes tegevustes on tarvilikud juba puudega lapse esmaste eluvajaduste rahuldamiseks. Seepärast on see analoogia lünga täitmiseks kohane vahend.
15.Puudest tulenev kõrvalabi või juhendamine söömisel ei ole vajalik mitte ainult puudega lapse eakohaseks osalemiseks ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel, nagu võiks järeldada 5(8)
3-20-130 PISTS § 1 lg-st 2. Kõrvalabi ja juhendamine söömisel on vajalik ennekõike selleks, et lapse tervis ja isegi elu ei satuks ohtu. Kolleegiumi arvates on puudega lapse tervise ja elu kaitse söömisel osutatava kõrvalabi ja juhendamise esmane eesmärk, hoolimata sellest, et seaduses ei ole isiku tervise ja elu kaitset seaduse eesmärkide sõnastamisel ja puude mõiste avamisel sõnaselgelt nimetatud. Tervis annab võimaluse osaleda ühiskonnaelus võrdselt teistega. Söömiseks osutatava kõrvalabi või juhendamise vajaduse tuvastamisel poleks seaduse eesmärgiga kooskõlas ära oodata, kas kõrvalabi või juhendamise osutamata jätmine või nende osutamise lõpetamine ohustab lapse tervist või isegi elu. Kui laps oma tervise tõttu vajab ja kasutab söömisel PISTS § 2 lg-s 11 sätestatud intensiivsusega kõrvalabi või juhendamist, siis tuleb eeldada, et käegakatsutavas tulevikus on ilma selleta ohus tema tervis või elu ja ta ei saa käegakatsutavas tulevikus ilma kõrvalabi või juhendamiseta teistega võrdselt osaleda ühiskonnaelus.
16.Söömisel osutatava kõrvalabi või juhendamise vajadusega analoogiline vajadus on puudest tuleneva kõrvalabi või juhendamise vajadus raviks vajalikes tegevustes, näiteks ravimite manustamisel, meditsiiniliste abivahendite kasutamisel ja füsioteraapiliste harjutuste tegemisel. Ka nendel juhtudel võib kõrvalabi või juhendamise lakkamine või osutamata jätmine ohustada lapse tervist või elu, mitte üksnes takistada tal omaealistega võrdselt ühiskonnaelus osaleda. Asjaolu, et puudega lapse tervislik seisund on hetkel stabiilne tänu osutatavale kõrvalabile ja juhendamisele, pole puude raskusastme tuvastamisel määrav.
17.Oluline on hinnata, kas vajadus kõrvalabi ja juhendamise järele on püsiv, samuti abi või juhendamise intensiivsust ning tagajärgi, mis võivad tekkida kõrvalabi või juhendamise puudumisest. Lapse puude raskusastme tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõiki lapse tervisliku seisundi tõttu vajaliku püsiva iseloomuga kõrvalabi või juhendamise liike nende kogumis. Kuna seaduses on lünk, mis välistab üldse puude raskusastme tuvastamise ravitoimingute tegemiseks kõrvalabi või juhendamise vajaduse korral, siis mõjutab see kolleegiumi arvates ka PISTS § 23 lg 6 p 3 kohaldamist. See säte seostab puude raskusastme tuvastamise eakohasest suurema kõrvalabi või juhendamise vajadusega. Selles sättes peetakse silmas lapsele tavapäraseid eakohaseid tegevusi: söömist, suhtlemist, liikumist, hügieenitoimingute tegemist. Mõõdupuuks on seaduses mõeldud samaealise terve lapse keskmist võimekust teha neid igapäevaseid toiminguid. Püsivalt vajalikud keerukad ravitoimingud, mida tuleb teha mitu korda igal ööpäeval või pidevalt ööpäevaringselt ning mille tegemise vajaduse jätkumise tõenäosus on veel vähemalt kuus kuud (PISTS § 24 lg 3 p 3), pole lapse eakohane tegevus. Ravitoimingute puhul tuleb hinnata konkreetse lapse oskust ja suutlikkust teha vajalikke ravitoiminguid. Kui laps vajalikke ravitoiminguid ise ei oska ega suuda teha ning vajab selleks kõrvalabi või juhendamist, siis võib kõne alla tulla puude raskusastme tuvastamine kõrvalabi või juhendamise vajaduse tõttu (PISTS § 2 lg 2 esimene lause). Kui laps üldjuhul oskab ja suudab ravitoiminguid ise teha, siis võib kõne alla tulla puude raskusastme tuvastamine järelevalve vajaduse tõttu (PISTS § 2 lg 2 teine lause).
18.Ringkonnakohtu hinnangul vajab kaebaja tavapärasest oluliselt intensiivsemat hoolitsust mitte ainult teistega võrdseks osalemiseks talle eakohases tegevuses. Kaebaja vajab tavapärasest intensiivsemat kõrvalabi ka selleks, et ära hoida füsioloogilise funktsiooni kaotust või pöördumatut kõrvalekallet. Ringkonnakohus lähtus kogu kõrvalabist, mida kaebaja ema sõnul kaebajale osutatakse. Kaebaja ema kinnitusel peab kaebaja haiguse tõttu iga päev tegema füsioterapeudi määratud harjutusi ning toetama kopsufunktsiooni hommikul ja õhtul (vajaduse korral ka sagedamini) ravimi Pulmozyme inhaleerimise protseduuridega, mis võtavad aega ja vajavad eraldi tähelepanu nii rohu doseerimisel kui ka hügieeninõuete järgimisel. Inhalaatori abil manustatavat ravimit tuleb hoida lapsele kättesaamatus kohas. Kaebaja ema väidetest tulenevalt on tegemist igapäevase ning üheksa-aastase lapse jaoks tavapärasest intensiivsema kõrvalabi vajaduse ning sellise kõrvalabi tegeliku osutamisega.
6(8)
3-20-130
19.Ringkonnakohus ei suunanud SKA-d määrama kaebajale puude raskusastet ennetavalt põhjusel, et kunagi võivad kaebajal tekkida tüsistused. Ringkonnakohus küll leidis, et kõrvalabi on vajalik hoidmaks ära kaebaja tervise halvenemist. Kuid ringkonnakohus lähtus kolleegiumi arusaamist mööda ka sellest, et tavapärasest intensiivsem kõrvalabi on vajalik juba praegu ja seda kaebajale ka osutatakse ning et kõrvalabi ärajäämine ohustaks kaebaja tervist juba käegakatsutavas tulevikus, sest kaebaja tervis halveneks, kui ta oleks omapäi ravimite manustamisel, inhalaatori kasutamisel ja füsioteraapiliste harjutuste tegemisel. Kolleegium on seisukohal, et mõistlik ja eesmärgipärane ning humaanne on tuvastada vajaliku kõrvalabi või juhendamise intensiivsusele vastav puude raskusaste, ootamata ära funktsiooni kaotust või pöördumatut kõrvalekallet, mis kaasneks kõrvalabi või juhendamise puudumise või lakkamisega. Puude raskusastme tuvastamine ja sellest tulenevalt puudega lapse toetuse määramine on suunatud ka olemasoleva tervisliku seisundi säilitamisele. Kaebaja tervislik seisund, mis on stabiilne tänu osutatavale kõrvalabile, ei takista puude raskusastme tuvastamist.
20.Ka ei kasutanud ringkonnakohus diagnoosipõhist lähenemist. Puue PISTS § 2 lg 2 järgi on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puude mõiste on PISTS § 2 lg 2 järgi selgelt seotud puude raskusastme määramist taotleva inimese tervise ja seega ka talle pandud diagnoosidega. Kaebajale pandud diagnoosid olid vaid üks asjaoludest, mida ringkonnakohus võttis otsuse tegemisel arvesse. Ringkonnakohus lähtus halduskohtus antud SKA selgitustest, et SKA ei eita kaebajal puude olemasolu. Kuna SKA ei võtnud puude raskusastme tuvastamisel arvesse kõrvalabi ravimite manustamisel, meditsiinilise abivahendi kasutamisel ja füsioteraapiliste harjutuste tegemisel, siis leidis ringkonnakohus õigesti, et SKA peab uuesti otsustama kaebajale puude raskusastme määramise.
21.Kuna menetluses on esitatud väiteid ka järelevalve vajaduse kohta ja SKA-l tuleb kaebaja puude raskusastme üle uuesti otsustada, siis käsitleb kolleegium seda, mida mõista järelevalvena PISTS § 2 lg 2 teise lause mõttes. Järelevalve vajadus on kuni 16-aastase lapse ja vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme määramise iseseisva alusena sätestatud PISTS § 2 lg 2 teises lauses järgmiselt: „Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.“ PISTS § 2 lg 11 p-d 1 ja 2 seostavad järelevalve vajaduse inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekaldega, millest tingituna vajab isik järelevalvet. Seega saab eeldada, et inimene võib kõigil loetletud juhtudel vajada järelevalvet. PISTS § 2 lg 2 teine lause seostab järelevalve vajaduse ohuga elule või tervisele, mida loob inimene enda tegevuse või tegevusetusega, s.o enda iseseisva käitumisega, tegemata erandit ravitoimingutele. Ravitoimingute puhul eeldab järelevalve vajadus, et inimene oskab ja suudab neid ise teha, kuid on oht, et need jäävad anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu tegemata. Järelevalve ravitoimingute tegemise üle hõlmab paratamatult ka inimese tervise ja käitumise jälgimist selleks, et otsustada ohu suuruse, selle realiseerumise tõenäosuse ja selle üle, kuidas ohu korral sekkuda. Sellisena hõlmab järelevalve PISTS § 2 lg 2 teise lause mõttes ka ravitoiminguid, mida teeb puudega inimene ise. Järelevalve ravitoimingute üle ei hõlma ravimite peitmist. Ravimite peitmise vajadus on seostatav kõrvalabi või juhendamise vajaduse tuvastamisega. Järelevalve ravitoimingute üle on vajalik, kui puudega isik oskab ja suudab neid üldjuhul teha, kuid on oht, et need jäävad anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu tegemata või tehakse valesti ning see loob ohu tema elule või tervisele. Nende ohtude hindamisel tuleb teha prognoosotsuseid. Hinnata tuleb ohte ja nende realiseerumise 7(8)
3-20-130 tõenäosust, võttes arvesse võimalikku elulist situatsiooni kui tervikut. Järelevalve vajadust ei välista see, et inimese tervislik seisund võib tänu ravitoimingutele olla üldiselt kontrolli all. Ka siis võib näiteks astma, diabeedi või epilepsia korral ootamatult vallanduda haigushoog, millele isik ei suuda kohe reageerida. Järelevalve PISTS § 2 lg 2 teise lause mõttes on vajalik, kui ohtude realiseerumise vältimise vajadus on igal ööpäeval või pidevalt ööpäevaringselt.
22.Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, täiendades ringkonnakohtu otsust käesoleva otsuse põhjendustega.
23.Avaldatavas otsuses asendatakse kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga (halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.