Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-130
Haldusasi
X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26. novembri 2019. a otsuse nr P260-2019-215975 ja 27. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 8-3/32486-2 tühistamise ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamise nõudes taotlus uuesti läbi vaadata
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, seaduslik esindaja Y Vastustaja ‒ Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Madis Kotsar
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-130 ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
3.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 26. novembri 2019. a otsus nr P260-2019-215975 ja 27. detsembri 2019. a vaideotsus nr 8-3/32486-2. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit X puude määramise avaldust uuesti läbi vaatama.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. aprillil 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-20-130 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (sündinud 2009. a-l) esitas 25.10.2019 Sotsiaalkindlustusametile taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja puudega lapse toetuse määramiseks.
2.Sotsiaalkindlustusameti 26.11.2019 otsusega nr P26O-2019-215975 ei tuvastatud X-l puude raskusastet, ei määratud puudega lapse toetust ega väljastatud puudega isiku kaarti. Otsuse tegemisel tugineti tervise infosüsteemi (TIS) andmetele ja ekspertarst O arvamusele. TIS sissekanded on teinud dr W, dr B ja dr H. Taotlejal on lapseeas tuvastatud tsüstiline fibroos ja ta saab ravi. Ägenemise tõttu on ta vajanud antibakteriaalset ravi korra aastas, kaaluiive on hea ja koormustaluvuse langust või kopsufunktsioonilangust ei ole. Ravimiresistentseid baktereid ei ole hingamisteedest isoleeritud. Diagnoositud on krooniline sinusiit, mille vastu saab taotleja ravimeid. Laps on igapäevatoimingutes eakohaselt iseseisev, krooniline haigus on ravimitega hästi kompenseeritud ning püsivaid funktsioonipiiranguid ei ole. Terviseseisundist tulenevalt puudub taotlejal kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus. Ravimite manustamine lapsele on eakohane kõrvalabi vajadus ja ei ole puude tuvastamise aluseks.
3.Sotsiaalkindlustusameti 27.12.2019 vaideotsusega nr 8-3/32486-2 jäeti rahuldamata Y Sotsiaalkindlustusameti 26.11.2019 otsuse nr P26O-2019-215975 peale esitatud vaie. Vaides leiti, et X vajab teiste lastega võrreldes kehakaalu säilitamiseks kaks kuni kolm korda kalorirohkemat toitu, ta põeb kõiki haigusi raskemalt ja seetõttu tuleb talle osta rohkem lisaravimeid, hoolitseda igal õhtul sinepijalavanniga ja salvidega selle eest, et ta ei külmetuks, samuti tuleb igapäevaselt teha füsioterapeudi soovitatud harjutusi 20–30 minutit päevas rühi ja kopsude toetamiseks. Haiguse tõttu ei omasta X toidust piisavalt vitamiine ja neid on vaja juurde osta. Tal on aastaringselt nohu ja köha. Tsüstiline fibroos ei ole ravitav. Vaidemenetluse käigus küsiti täiendavat arvamust ekspertarst O-lt, kes jäi oma seisukoha juurde. Olemasolevate andmete kohaselt on laps liikumisel, riietumisel, hügieenitoimingutel, söömisel ja suhtlemisel eakohaselt iseseisev ning puudub pidev eakohasest suurema kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus. Dieedi järgimise vajadus ei ole samastatav piirangute esinemisega söömisel. Tsüstilise fibroosi puhul määrab haiguse raskuse isiku kopsufunktsioon, hingamisteede infektsioonide ja hospitaliseerimiste sagedus, resistentsete bakterite esinemine hingamisteedes ning seedetrakti funktsioon (alatoitumus). Olemasolevate andmete alusel on kopsufunktsioon ravi ja ravimite foonil eakohase normi piires, lapse füüsilise koormuse taluvus on hea ning sagedasi ägedaid haigestumisi ei ole tal olnud ja hospitaliseerimisi ei ole ta vajanud; hingamisteedest ei ole isoleeritud antibiootikumresistentseid baktereid, mis raskendavad haiguse kulgu; seedetrakti funktsioon on ensüümravi foonil kompenseeritud, kaalu- ja kasvuiive on hea. Krooniline sinusiit ja polüpoos on kontrollitavad lokaalse ravi ning vajadusel kirurgilise protseduuriga. Plaaniline hospitaliseerimine ja haigusega seotud arstivisiidid ei ole püsipiirangute määramise aluseks. Lastel on puude raskusastme tuvastamise aluseks püsiva iseloomuga 2(8)
3-20-130 funktsioonipiirangud, mida ei saa olulisel määral kontrollida ravi või ravimitega, mille tõttu nad vajavad eakohasest suuremat kõrvalabi. Taotlejal esinevad haigusest tingitud lisakulud, mitte puudest tingitud lisakulud. Arvestades haiguse senist kulgu ja tuginedes olemasolevatele terviseandmetele, on lapse kroonilised haigused tänapäevase ravi ja ravimitega kontrollitavad. Kulutused ravimitele ja arstil käimistele ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks. Lisakulud ravimitele kompenseerib Eesti Haigekassa.
4.X esitas 22.01.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 26.11.2019 otsuse nr P260-2019-215975 ja 27.12.2019 vaideotsuse nr 8-3/32486-2 tühistamise ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamise nõudes taotlus uuesti läbi vaadata. Kaebaja on haiguse ägenemiste tõttu vajanud hormoonravi mitmel korral aastas ja haigusega kaasneb alati rohke rögaeritus koos ravile mittealluva kroonilise köhaga. Vaatamata ravile on lapse füüsiline aktiivsus hingamisfunktsiooni ja kaasuvate kõrvalekallete tõttu piiratud ning ta vajab abistamist toimingutel, kus tema eakaaslased abi ei vaja. Lapsel on põhihaigusega kaasuv krooniline sinusiit ja polüpoos, mis dr B hinnangul vajab tavapärasest sagedamini kirurgilist ja medikamentoosset sekkumist. Viimane polüüpide eemaldus toimus 11.06.2019. Tsüstiline fibroos on organismis tekkinud anatoomiline kõrvalekalle, millest tingituna vajab laps pidevat kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet ööpäevaringselt. Halveneva kopsufunktsiooni ja süveneva hingamispuudulikkusega on kopsu transplantatsioon ainsaks elukvaliteeti parandavaks ravivõtteks. Laps peab haiguse tõttu igapäevaselt tegema füsioterapeudi määratud harjutusi ning toetama kopsufunktsiooni hommikul ja õhtul (vajadusel ka sagedamini) ravimi Pulmozyme inhaleerimise protseduuridega, mis võtavad aega ning vajavad eraldi tähelepanu nii rohu doseerimisel kui ka hügieeninõuete järgimisel. See on korrektselt epikriiside kirjeldustes dokumenteeritud. Lapse kopsufunktsiooni kohasuse kohta hinnangu andmisel on ekspertarst enda seisukoha kujundanud ilma kopsupilti vaatamata. Arvestatud ei ole haiguse senise kulu, ravivajaduse, kaasuvate haiguste ja funktsioonihäirete ning raviarsti poolt kirjeldatud prognoosiga. Ravi käigus on jälgitud perearsti soovitusi loodusravi osas, mis aitaksid leevendada lapse seisundit ning hoida tervisenäitajaid sobival tasemel. Kaebaja peab käima haiguse kulgemist spetsialistide juures kontrollimas vähemalt kord aastas ja selleks viibima haiglas alati vähemalt 3 päeva. Puudest põhjustatud takistuste vähendamiseks on tarvilik teha lisakulutusi ravimitele, enesehooldusele, transpordile ja abivahenditele. Tähelepanu ei ole pööratud lapse haigusest tingitud suuremale kõrvalabi vajadusele, et tulla toime igapäevaste tervisest tulenevate rutiinidega, suurenenud hügieeninõuetele, suhtlemisele ning ravimite manustamisele, tervisest tulenevatele piirangutele füsioteraapias, mis põhjustavad võrreldes lapse eakaaslastega suuremaid lisakulutusi. Ninaloputusega ja puhastamisega vajab laps kindlasti abi, söömist ja riidesse panemist tuleb kindlasti assisteerida. Lapse võime haigusest põhjustatud piirangutega hakkama saada ei ole aja jooksul paranenud. Ravimeid tuleb hoida lastele kättesaamatus kohas ning mõned ravimid nagu inhalatsiooniks mõeldud Pulmozyme peavad olema külmkapis kindlal temperatuuril. Kreoni võetakse iga söögikorra ajal vastavalt söödu kogusele ja seda peab neelama terve kapslina. Lapsel tuleb haiguse ajal päevas neelata pea 20 erinevat ühikut rohtusid, seega lapse abistamine koos füsioteraapia ja rögaväljutusega on eakohasest suurema kõrvalabi osutamine. Laps on tsüstilise fibroosi ägenemiste tõttu vajanud antibiootikumidega ravi mitmel korral aastas. TÜ Kliinikumi Lastekliiniku Laste ja noorukite allergiahaiguste keskuse vanemarst-õppejõud W arvamuse kohaselt on kaebajal esinev tsüstiline fibroos puuet põhjustav krooniline haigus.
Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
3(8)
3-20-130 Lastel on puude tuvastamise aluseks püsiva iseloomuga funktsioonipiirangud, mida ei saa olulisel määral kontrollida ravi või ravimitega, mille tõttu nad vajavad eakohasest suuremat kõrvalabi. Ravimite manustamine lapsele on eakohane kõrvalabi vajadus ja ei ole puude tuvastamise aluseks. Arvestades haiguse senist kulgu ja tuginedes olemasolevatele terviseandmetele, on lapse haigused ravi ja ravimitega kontrollitavad. Ravimid Pulmozyme ja Kreon on antud haiguse korral 100% Eesti Haigekassa soodustusega. Ravimite (sh ka inhaleeritavad ravimid) manustamise vajadus lapsel on eakohane kõrvalabi ning ei ole puude määramise aluseks. Samuti ei sõltu puude määramine manustatava ravimi doosist. Hooajaline gripivaktsiini manustamine on soovitatav kõigile, kuid eriti kroonilise haigusega inimestele, ning ei ole puude määramise aluseks. Loodusravi on vabatahtlik ega ole aluseks puude määramisel. Dieedi järgimise vajadus ei ole samastatav piirangute esinemisega söömisel. Kaebajal esinevad haigusest tingitud lisakulud, mitte puudest tingitud lisakulud. TÜ Kliinikumi Lastekliiniku laste ja noorukite allergiahaiguste keskuse vanemarst-õppejõud W arvamusega ei ole haldusmenetluses arvestatud, kuna see arvamus on koostatud 21.01.2020 ja esitati alles kohtumenetluses. Pediaater-allergoloog W ja SKA ekspertarst O arvamused ei ole lahknevad. W hinnangul on kaebajal tsüstilise fibroosi kopsuhaigus, pankrease puudulikkus, higinäärmete haaratus ja nina polüpoos ning tegemist on elukestva haigusega, millel puudub põhjuslik ravi. Samuti kinnitab W, et hingamisfunktsioon on normi piires. W ei märgi, et invaliidistumine oleks toimunud ja laps vajaks muud kõrvalabi peale ravimite doseerimise ja raviprotseduuride. Haigestumisega seotud lisakulusid ravimitele hüvitatakse soodusmäärade alusel Eesti Haigekassa poolt ning kõrgekaloraažiline ja täisväärtuslik toit on iga lapse õigus. Suurenenud ravivajadus ei ole samastatav puudega. Ninaloputus, kui see on raviprotseduur, ei ole samastatav kõrvalabiga puude tähenduses. Abi söömisel ja riietumisel ei ole terviseandmete alusel seotud lapse põhihaigusega. Kaebaja välja toodud väidetavat kopsusiirdamise vajadust ei kinnita terviseandmed, millest nähtub, et kopsufunktsioon on 125% normist. Vastustaja ei eita haigustest tingitud suurenenud hoolduskoormust, kuid kõrvalabi vajadus puude raskusastme tuvastamisele vastavas määras praegusel juhul puudub. Laste puhul arvestatakse puude raskusastme tuvastamisel ka lapse vanusega, sest mida väiksem on laps, seda suurem on kroonilise haiguse põdemise korral lapsevanema hoolduskoormus ja vajadus kõrvalabi anda. Seetõttu ei tulene varem sama diagnoosiga keskmise puude raskusastme tuvastamisest õigustatud ootus sama puude raskusastme tuvastamiseks. Vastustaja ei väida, et kaebajal pole puuet, vaid puude olemasolu ei tähenda veel, et oleks alust tuvastada puude raskusastet (keskmine, raske, sügav). Vastustaja väitel mõisted „puue“ ja „puude raskusaste“ ei ole samastatavad. Kohalik omavalitsus peab abivajadust hindama ja abistama inimest sõltumata sellest, kas tal on või ei ole puude raskusastet tuvastatud.
6.Tallinna Halduskohtu 22.12.2020 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus ei ole pädev otsustama kaebaja puude raskusastme üle. Halduskohus võib hinnata vaid seda, kas kaebaja taotluse läbivaatamisel on puude raskusastme üle otsustamisel haldusorgan lähtunud asjakohastest õigusnormidest ning arvestanud kõiki taotlusega seonduvaid asjaolusid. Kohus ei saa sisuliselt kontrollida ega hinnata ekspertarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust. Vastustaja ei saanud arvestada W arvamust, kuid kohtumenetluses seda siiski tehti. Puude raskusastme tuvastamisel saab arvestada üksnes seda, milline on lapse tervis ja hakkamasaamine puude raskusastme tuvastamise ajal. Puude raskusastme tuvastamine on 4(8)
3-20-130 dokumendipõhine menetlus, mille käigus ekspertarstid kohapeal füüsiliselt puude raskusastme taotlejat läbi ei vaata (samas võiks kaaluda võimalusel erandi tegemist laste suhtes). Puude raskusastme tuvastamise menetlus viidi läbi õiguspäraselt. Kohtul ei ole pädevust sekkuda vastustaja diskretsiooni. Kaevatav haldusakt on õiguspärane, oma sisult piisavalt selge ja arusaadav ning põhjendatud (sh vaideotsuse põhjendused), kaalutletud ja proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X esitas 13.01.2021 apellatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2020 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Halduskohus rikkus kohtumenetluse läbiviimisel menetlusnorme ega taganud poolte võrdsust, sest lubas vastustajat esindama kolm professionaalset esindajat, korraldas kohtuistungi avalikult ning survestas kaebajat. Kohus jättis kaebaja viidatud tõendid tähelepanuta. Halduskohus ei ole kaasanud eriteadmistega isikuid ja jättis tähelepanuta kaebaja väited eksperdiarvamuste autentsuse osas. Tsüstiline fibroos saab aja jooksul ainult halveneda. Abivahendite nagu inhalaator, PEP ja köhamasin kasutamisel ja desinfitseerimisel vajab laps kõrvalabi kaks korda päevas, samuti tuleb jälgida füsioteraapia harjutuste õiget tegemist ja ravimite õigeaegset võtmist. Lapsel on püsiva iseloomuga funktsioonipiirangud, mida ei saa olulisel määral kontrollida ravi või ravimitega ja selle tõttu vajab ta eakohasest suuremat kõrvalabi. Arusaamatu on, mida tähendab arsti antud diagnoos „laps elab suhteliselt hästi“. O ei kutsutud kohtuistungile. W 21.01.2020 arvamus ei ole koostatud kohtumenetluse käigus.
8.Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
nõustub
Halduskohus hindas kõiki tõendeid ja tegi neist õiged järeldused. Kaebaja haigus oli taotluse esitamise hetkel ravimitega piisavalt kontrolli all ning püsivaid funktsioonipiiranguid seetõttu ei esinenud. Kui apellandi terviseseisundis on muutusi (näiteks haiguse kontroll ravimitega ei ole enam hea), siis on apellandil võimalik esitada uus puude raskusastme tuvastamise taotlus. Puuet ei saa tuvastada diagnoosipõhiselt ega etteulatuvalt põhjusel, et olemasolev ravimatu haigus võib isiku kunagi invaliidistada. Ekspertarsti seisukoht, et „laps elab suhteliselt hästi“, ei ole diagnoos, vaid hinnang lapse hakkamasaamisele. Asjaoludest ei ilmne, et apellant vajaks eakohasest suuremat kõrvalabi, s.o ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Oi arvamusega saab arvestada hoolimata sellest, et teda kohtuistungile ei kutsutud. Ekspertiisiga ei ole võimalik selgitada välja, milline oli kaebaja seisund Sotsiaalkindlustusametile taotluse esitamise ajal.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Pooled vaidlevad kohtus selle üle, kas kaebaja terviseseisund – eelkõige temal diagnoositud tsüstiline fibroos, krooniline sinusiit ja polüpoos ning nendega kaasnevad häired – on sellised, mis toovad kaasa mõne puude raskusastme tuvastamise puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 alusel. Kaebaja väitel on haigusseisundid sedavõrd püsivad, et ta ei saa teiste omaealistega võrdsel määral osaleda füüsilist aktiivsust nõudvates tegevustes ja vajab tavapärasest suuremat kõrvalabi ravimisel ja haigusseisundite ennetamisel. Vastustaja väitel ei ole kaebaja haigused kaasa toonud püsivaid funktsioonipiiranguid, sest haiguse kulg on ravimite, füsioteraapia harjutuste ja õigete eluviisidega, sh toitumisega, piisavalt kontrolli all. 5(8)
3-20-130
10.PISTS § 2 lg 1 sätestab, et puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 1 lg 2 järgi hõlmab puuetega inimeste mõiste isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 11 järgi tuvastatakse kuni 16-aastasel lapsel puude raskusaste lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest. Keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. PISTS § 2 lg 2 kohaselt on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega; järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.
11.PISTS ei ava füsioloogilise struktuuri ega funktsiooni mõisteid. Sotsiaalministri 29.02.2016 määruse nr 16 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 2 p 8 järgi on funktsiooni kõrvakalle elundsüsteemi füsioloogilise talitluse häire. Määruse § 6 lg-s 2 ja §-s 9 on – küll tööealiste inimestega seonduvalt – kirjeldatud rida funktsioone, mille kaotust või kõrvalekallet puude raskusastme määramisel hinnatakse. Kaebaja seisundit arvestades ei saa vaidluse all olla tema kõne-, kuulmis-, nägemis-, kõne-, liikumis- või vaimse funktsiooni kõrvalekalle ning piirangud on võimalikud määruse tähenduses vaid muudes funktsioonides. PISTS eelnõu seletuskiri, viidatud konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri ega sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse, millega kehtestati PISTS § 2 lg 1 praeguses sõnastuses, eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 370 SE) seletuskiri ei ole rohkem selgitanud nende mõistete tähendust. Ringkonnakohtu arvates tuleb viidatud määruse § 2 p-st 8 ja konventsiooni art 1 lg-st 2 järeldada, et ka haigusest tulenevad häired (sh ainevahetus ja kopsude talitus) kaebaja heaolus või terviseseisundi püsimises, mis sellist heaolu võimaldavad, on funktsiooni kõrvalekalle. Kuna vastustaja selgitas halduskohtus, et ta ei eita kaebajal puude olemasolu – vaidlus käib selle üle, kas puue on sedavõrd suur, et pidada seda vähemalt keskmiseks puudeks –, ei pea ringkonnakohus vajalikuks selgitada, miks kaebajal diagnoositud ravimatute haiguste mõju saab pidada funktsiooni kõrvalekaldeks. Vaidluse lahendamisel on oluline hinnata sellise kõrvalekalde ulatust, mille osas on pooled eri meelt.
12.Ringkonnakohus leidis asjas nr 3-19-427, et on ilmne, et kõik 3-aastased lapsed vajavad ainuüksi oma vanuse tõttu pidevat abi, juhendamist ja järelevalvet, kuid see ei tähenda, et igasugune abi, juhendamine ja järelevalve on eakohane ja tavapärane. Asjas nr 3-19-2171 selgitas ringkonnakohus, et PISTS § 2 lg-t 11 tuleb mõista koostoimes lõikega 1. Puude raskusastme määramisel on määrav, kas regulaarne kõrvalabi või juhendamine inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu tõkestab ühiskonnaelus tervete inimestega võrdset osalemist. Seetõttu tuleb puude raskusastme määramisel silmas pidada, kui suures ulatuses kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet laps vajab. Ringkonnakohus selgitas viimati viidatud asjas (otsuse p-d 14 ja 17), et on ilmne, et väikelaste juhendamisega väljaspool kodu kuni ühe korra nädalas ei ole nende käitumise suunamine praktiliselt võimalik. Kõrvalabita saavad väikelapsed hakkama vaid mõningate igapäevaste tegevustega, mitte selliste tegevustega, mida igapäevaselt ette ei tule võtta. On ilmne, et seadusandja eesmärk ei olnud peaaegu iga tervisest tuleneva kõrvalekalde või funktsioonipiirangu korral näha ette väiksematele lastele raske või sügava puude määramist. 6(8)
3-20-130 Seetõttu ei ole PISTS § 2 lg 11 sõnastus lapse puude raskusastme määramisel ringkonnakohtu arvates esmatähtis. Oluline on vanema või last kasvatava isiku pakutava hoolitsuse ja järelevalve intensiivsuse erinevus võrreldes teiste samaealiste ühiskonnaliikmetega.
13.Kaebaja oli vastustajale taotluse esitamise ajal üheksa-aastane. Selles vanuses on igapäevaste tegevustega toimetulekuks kõrvalabi osutamine tervete laste puhul mõõdukas. Ringkonnakohtu arvates ei vajanud kaebaja kõrvalabi või juhendamist toitumise alal teiste eakaaslastega võrreldes rohkem, sest ravidieedi pakkumine ei eelda märkimisväärselt suuremat sekkumist last kasvatava isiku poolt kui teistel samaealistel lastel. Abi ravimite manustamisel eraldivõetuna ei ole selline kõrvalabi, mis nõuaks sellise intensiivsusega hoolitsust ja järelevalvet, et tuvastada kaebajal keskmist puuet. Funktsioonipiiranguid hinnatakse olukorras, kus isik saab vajalikke ravimeid, ravi ja kasutab tegutsemisvõimet säilitavaid abivahendeid (viidatud määruse § 4 lg 2). Viimaste hulka kuuluvad ka inhalaatori kasutamine ja füsioteraapia. Siiski ei saa määruse § 4 lg-st 2 järeldada, et arvestada ei tule seda, kui suur on kõrvalabi vajadus isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamisel ja määratud ravi järgimisel, sest ka selline kõrvalabi, kui see on püsiva iseloomuga, tuleneb organismi talituse piirangutest ja takistab ühiskonnaelus osalemist võrdselt teistega.
14.Kaebaja vajas tavapärasest oluliselt intensiivsemat hoolitsust selleks, et ära hoida funktsiooni kaotust või kõrvalekallet, mis tsüstilise fibroosi ja kaasnevate haigustega võivad tulevikus kaasneda. Kõrvalabi võib olla vajalik ka selleks, et füsioloogiline struktuur, funktsiooni kaotus või kõrvalekalle ei hakkaks tõkestama ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Seega, isegi kui kaebaja suudab vajaliku ravi saamise järel ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel osaleda, on oluline hinnata ka seda, et selline ravi on igapäevane, ei leia aset üksnes haigusseisundi ilmnemisel, vaid pidevalt, ning on aeganõudev, sest füsioteraapia, inhalatsioonivahendite kasutamine ja muud toetavad protseduurid kestavad iga päev märkimisväärse aja. Kaebaja ema kinnitusel peab kaebaja haiguse tõttu igapäevaselt tegema füsioterapeudi määratud harjutusi ning toetama kopsufunktsiooni hommikul ja õhtul (vajadusel ka sagedamini) ravimi Pulmozyme inhaleerimise protseduuridega, mis võtavad aega ning vajavad eraldi tähelepanu nii rohu doseerimisel kui ka hügieeninõuete järgimisel. Ekspertarstide hinnangutest ei nähtu ja vastustaja ei ole ümber lükanud sellise mahuka igapäevase ravi- ja toetava tegevuse vajaduse olemasolu. Kuigi ravimite manustamine ja inhalaatori kasutamine (sh selle desinfitseerimine) vajavad abi kõigi laste puhul, sest ravimeid tuleb hoida lastele kättesaamatus kohas, on ühiskonnaelus võrdsetel tingimustel osalemiseks kõrvalabi vajaduse ulatuse hindamisel oluline sellise hoolitsuse ja järelevalve kestus ja intensiivsus.
15.Sellist kõrvalabi vajaduse suurenemist ei ole vastustaja vaidlustatud haldusaktides ekslikult pidanud puude raskusastme määramisel oluliseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole vastustaja vaidlustatud haldusaktides piisavalt põhjendanud, miks kõrvalabi vajadus puude raskusastme tuvastamisele vastavas määras praegusel juhul puudub ja ravi osutamine kaebaja füsioloogilist seisundit arvestades selleks, et ära hoida elu lõpuni kestavast haigusest tulenevate piirangute süvenemist, on sedavõrd vähene, et mitte õigustada keskmise puude määramist.
16.Vastustaja on küll ekspertarsti hinnangu põhjal asunud seisukohale, et kaebaja on igapäevatoimingutes eakohaselt iseseisev, krooniline haigus on ravimitega hästi kompenseeritud ning püsivaid funktsioonipiiranguid ei ole, kuid pole selgitanud, kui pikalt haiguse ägenemise faasidest tulenevalt peab laps jääma teiste eakaaslastega võrreldes muudest tegevustest – õppimine, huvitegevus, sõpradega mängimine – kõrvale või kui suure igapäevaelust peab last kasvatav isik teiste samaealiste laste vanematega võrreldes rohkem pühendama aega lapse täisväärtusliku elu tagamisele. Kui tsüstilise fibroosi ja kroonilise 7(8)
3-20-130 sinusiidi tõttu on laps märkimisväärselt sagedamini haige ja haigus kestab kaua, on ühiskonnaelus osalemine võrdsetel alustel ülejäänud samaealiste ühiskonnaliikmetega võimatu, arvestades, et selles eas lapsed on enamasti terved.
17.Nende puuduste tõttu leiab ringkonnakohus, et Sotsiaalkindlustusameti 26.11.2019 otsus ja vaideotsus on õigusvastased ja tuleb tühistada. Muud apellatsioonkaebuse väited ei ole asja lahendamisel seetõttu olulised. Ringkonnakohus märgib siiski, et halduskohtul ei olnud alust keelduda vastustaja esindajaid menetlusse lubamast ning kaebaja ei ole riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise määruse peale määruskaebust esitanud. Toimikust, sh kohtuistungi helisalvestiselt, ei nähtu, et halduskohus oleks kaebajat survestanud.
18.Halduskohtu otsus tuleb tühistada ja kaebus rahuldada. Pooled ei ole menetluskulude kandmist kohtumenetluses väitnud, mistõttu neid HKMS § 109 lg 1 alusel teiselt poolelt välja ei saa mõista.
(allkirjastatud digitaalselt) Jõustunud Riigikohtu 18.10.2021 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsuse resolutsioon muutmata. Täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga.
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.