X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 15.01.2021 otsuse nr 7002010148-1 tühistamiseks ning kohustamiseks taotluse sisuliseks läbivaatamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – X, volitatud esindaja Markus Hallang (Eesti Inimõiguste Keskus) Vastustaja – PPA, volitatud esindaja Grete Raidma
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Avaldada kohtuotsusest üksnes resolutsioon ja põhjendused (v.a punkt 23) ning asendada avaldamisele kuuluvas osas isikute, riikide, asustusüksuste, ajalehtede, ajakirjade, terroristlike rühmituste nimed ja etnilise kuuluvuse nimetus tähemärkidega ning eemaldada joonealune viide (lk 9).
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 21.04.2021 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.PPA jättis 15.01.2021 kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata ning lükkas VRKS § 21 lg 2 alusel taotluse tagasi.
1(5)
VRKS § 24 lg 3 kohaselt jäetakse taotlus läbi vaatamata, kui on tuvastatud, et uusi asjaolusid ei esine, ning taotleja ei ole esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis omavad tähtsust taotleja kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana. VRKS § 21 lg 1 p 4 kohaselt võib jätta varjupaigataotluse sisuliselt läbi vaatamata, kui taotlus on korduv ning sellele kohaldatakse VRKS § 24 lg-t 3. Sama Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2013/32/EL art 33 lg 2 p d - taotluse vastuvõetamatuse kriteeriumid. Kui isik esitab täiendavaid dokumente ja väidab uute asjaolude esinemist, ei tähenda see seda, et PPA oleks isiku väidetega seotud. PPA tuvastab, kas uusi asjaolusid esineb ning kas uued esitatud dokumendid omavad tähtsust taotleja kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana. Praegusel juhul ongi vaidlus selles, kas kaebaja esitatud uued tõendid (st tõendid, mida ta varem esitanud ei ole) omavad tähtsust kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana, arvestades, et kaebaja ei ole tõendanud, et päritoluriigis oleks olukord pärast Riigikohtu poolt kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmist muutunud.
3.Kaevatava otsuse punktist 3 nähtuvalt on PPA üle kontrollinud olukorra kaebaja päritoluriigis ja leidnud, et seal ei esine relvakonflikte määral, mis kujutaks ohtu tsiviilisikute eludele pelgalt riigis viibimise tõttu. X osariigis esineb kogukondlikke ja usukonflikte, kuid see pole kaebaja elukoht. Riigisisene liikumisvabadus on tagatud ning riiki on oma kodanikel võimalik tagasi pöörduda.
4.Samuti hindas PPA VRKS § 18 lg-t 2 järgides kaebaja esitatud uusi tõendeid lähtuvalt sellest, kas need omavad tähtsust taotleja kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana. PPA leidis (kaevatava haldusakti p 2), et ajakiri X kajastab asjaolusid, mida on varem käsitletud. Arvamuse ja vastuväidete ärakuulamisel 07.01.2021 esitatud tõendite osas leidis PPA (kaevatava haldusakti p 3) samuti, et isegi kui Y on kaebaja onu ja seotud terroristidega, siis ei saa esitatud tõenditest välja lugeda, et ta sooviks kaebajat tappa, arvestades mh, et ta ei teinud seda X 15 aasta jooksul enne kaebaja riigist lahkumist. Ükski esitatud tõend ei tõenda, et kaebaja personaalselt oleks terroristlike rühmituste sihtmärk usuvahetuse ja jutlustajaks olemise tõttu ning tal poleks võimalik leida riigi siseselt ümberpaiknemise kohta. Kaebaja väidetav onu on riigi poolt taga otsitavate terroristide nimekirjas, mis samuti näitab, et riigi poolt on võimalik kaitset saada.
5.Kaebaja on oma 07.01.2021 vastuses (dtl 95-99) PPA-le viidanud veebis avaldatud artiklile1, millest nähtub, et X on vahistatud X liikmeid ning nähtub üheselt, et riigivõim tegeleb terroristide tegevuse ohjamisega. Kaebaja poolt esitatud X artiklis viidatakse, et kaebaja onu on X tegevuse rahastaja riigi lõunaosas ja juhatab terroristlikku rühmitust X osariigis X alal. Ta on võtnud vastutuse oma politseinikust venna tapmise eest. (dtl 33-38) Viidatud artiklist ei ole aga võimalik järeldada, et kaebaja oleks personaalselt üle X oma onu või temaga seotud terroristliku rühmituse poolt taga otsitud. Tegemist on üksnes kaebaja oletusega, mida PPA, kaebaja üldisele usaldusväärsusele varasemas menetluses antud hinnangut arvestades, ei pidanud võtma tõena. Küll on kaebaja tõendanud (ajaleht X koopiaga, dtl 17), et riiklikult tagaotsitav on Y ehk riik tegeleb terroristlike rühmituste liikmete, sh kaebaja onu, otsimisega. Kaebaja poolt viidatud ajakiri X (dtl 19-28) kirjeldab terroristlike rühmituste rünnakuid X osariigis, mh rünnakut X, millest kaebajal õnnestus pääseda. Viidatud artiklist ei nähtu, et kaebaja oleks üle terve X terroristide poolt tagaotsitud oma evangeelse töö tõttu ja seetõttu puuduks tal
2(5)
võimalus oma religiooni avalikult praktiseerida riigi osades, kus terroristide rünnakud kristlaste vastu on moslemitega asustatud aladega võrreldes harvad.
kaebaja sündis moslemiperekonda, kuid pöördus kristlusesse;
-
kaebaja reisis X ja jutlustas evangeeliumi;
-
tagakiusajaks pole riik ning selles vaidlus puudub;
-
kristlus on X poolt järgitav peamine religioon ning X elavad kristlased kogukonnas, kus nende usulisi tõekspidamisi austatakse;
-
X tegutsevad ekstremistlikud islamigrupeeringud ning kristlastele saab osaks vägivald, mistõttu eelkõige usuvahetajad võivad olla sunnitud siseriiklikult ümberpaiknema;
-
kaebaja sai X viibides viimased 12 aastat tegeleda äriga, vabalt reisida ja liikuda ning jutlusi pidada, käia ülikoolis ning abielluda (moslemi ja kristlik tseremoonia) ning pole alust pidada usuvahetust kaebajale osaks langenud rünnete või pereliikmete tapmise põhjuseks;
-
kaebaja ei reisinud X seoses vajadusega end varjata, vaid seoses jutlustamisega;
-
ei ole usutav, et kaebaja õde, isa ja abikaasa tapeti usuvahetuse tõttu;
-
isapoolsest perekonnast tingitud ohtu usuvahetusega seoses kaebaja esimesel intervjuul isegi ei maininud, kuid isegi kui kaebaja väiteid selles osas pidada usaldusväärseks on kaebajal võimalik X ümber paikneda, et vältida tagakiusu.
7.Eelnevast nähtub, et ringkonnakohus on lähtunud samadest asjaoludest, millele kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel tugineb. Vahe on üksnes selles, et kaebaja on esitanud tõendid oma onu kohta. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohus on võtnud seisukoha, et isegi kui kaebaja paljasõnaliste väidete põhjal eeldada, et kaebaja mõned pereliikmeid on tapetud usuvahetuse tõttu ning isapoolne perekond on esitanud ultimaatumi pöörduda tagasi islamiusku, on riigisisene ümberpaiknemine tagakiusu vältimiseks võimalik. Seega korduva taotluse menetluses esitatud uued tõendid ei lükka ümber kohtute varasemat ja PPA seisukohta, et usuvahetus ei ole asjaolu, mis kaebaja päritoluriigis tingiks üleriigilise tagakiusu ohu. Kaebaja ei pea asuma elama X või X osariiki. Kaebaja esitatud ajakirja X artikkel räägib rünnakust kirikule X osariigis kristliku jumalateenistuse ajal ning selles osariigis tegutsevate moslemi äärmuslaste tegevusest ja sellest, et seal oleks vajadus riigipoolse tugevama kontrolli järele. Sellest ei saa teha järeldust, et kogu riik oleks kristlastele ja konkreetselt kaebajale elamiseks ohtlik. Kaebajal on võimalik X suuruses riigis kristlaste enamuse poolt asustatud aladel leida endale piisavalt turvaline elukoht, isegi kui eeldada, et tema isapoolse pere moslemitest liikmed peavad usuvahetust lubamatuks ja on valmis selle tõttu tapma. Ühestki tõendist ei nähtu, et kaebajat sellel eesmärgil üle riigi taga oleks otsitud. Ringkonnakohus tuvastas juba eelmises kohtumenetluses, et kaebaja on usuvahetuse tulemusel kristlane ning tegutseb pastorina, kes käis erinevates kohtades evangeeliumit jutlustamas. Kaebaja rõhutab, et tema onu omab islami terroristlikus rühmituses kõrget positsiooni ja on riigi poolt tagaotsitav. Samas, sellise ohtliku onu olemasolu kaebajale esimesel varjupaiga intervjuul üldse ei meenunud, mis selgelt vähendas tema väidete usaldusväärsust. PPA ja kohtud on varasemas menetluses kaebaja vastavaid väiteid (oht mitteriiklikust osapoolest) koos päritoluriigi teabega käsitlenud. Kohtud2 on leidnud, et ohutu riiki tagasipöördumine ja elamine kristlust austavates riigi piirkondades on võimalik. Seega, kui
Esimese astme kohtu otsus p 46, 55; teise astme kohtu otsus p 14.
3(5)
kaebaja praeguses kaebuses väidab, et oleks päritoluriiki naastes täpselt samas olukorras kui enne, siis sellist „enne“ olukorda on kohtud juba hinnanud ega ole nõustunud kaebajaga, et tal esineks rahvusvahelise kaitse saamise vajadus. Kaebaja pole korduva taotlusega koos esitanud tõendeid selle kohta, et kristlastele turvalistes piirkondades elamine oleks temale mingite isiklike asjaolude tõttu ohtlik ning riik ei suudaks tagada tõhusat, püsivat ega kaebajale kättesaadavat kaitset. Usuvabaduse praktiseerimisega kaasnev oht teatud riigi territooriumi osades, tulenevalt mitteriiklike rühmituste tegevusest, ei tähenda seda, et kaebaja ei saaks elada X oma religioosse identiteedi järgi. Kohtud ega PPA pole välistanud, et kaebaja elu ja tervis võivad sattuda ohtu, kui ta avalikult jutlustab evangeeliumi (praktiseerib avalikult kristlust) terroristlike rühmituste poolt enim ohustatud aladel. See ei tähenda aga kaebajale südamelähedase religiooni praktiseerimise võimatust või ohtlikkust mujal selle riigi territooriumil. Usuvabaduse olulise piiranguna ei saa käsitleda seda, kui kaebaja ei saa oma jutlusi turvalisuse kaalutlustel üle kogu riigi reklaamida. Kaebaja viide (määruskaebuses) haldusasjale 3-18-388 on asjakohatu, kuna selles asjas oli tagakiusajaks taotleja päritoluriik, kes keelas Jehoova tunnistajate organisatsiooni tegevuse, tunnistades selle ekstremistlikuks ning sellest tulenevalt polnud avalikud kombetalitused ilma kriminaalkaristust kartmata võimalikud. Religioosne kombetalitus ja jutluse eelnev reklaamimine kaebaja fotot sisaldava plakatiga on väga erinevad toimingud. Usuvabaduse olulise piiranguna poleks käsitatav ka see, kui riigivõim soovitaks vältida evangeeliumi jutlustamist piirkondades, mis on teada islamiäärmuslaste tegevuspiirkonnana või kehtestaks seal ajutisi liikumispiiranguid.
8.X paiknemine globaalses terrorismiohu edetabelis kõrgel positsioonil ja kuulumine nn musta nimekirja (dtl 31-32; dtl 29-30) pole muutunud ning sellele viitamine ei tõenda ka individuaalset tagakiusuohtu kaebajale. Info, et X on üks enim terrorismist mõjutatud riike maailmas oli kohtutele teada ka eelmise kohtumenetluse ajal. Ringkonnakohus on üheselt asunud seisukohale, et kaebaja puhul esinevatel asjaoludel ei ole alust asuda seisukohale, et X tervikuna oleks kaebajale elamiseks ohtlik.
9.Menetluslikke rikkumisi kohtule ei nähtu. PPA palus enne kaevatava otsuse tegemist esitada taotluse kohta selgitused ja vastuväited. Kaebajat esindanud Eesti Inimõiguste Keskuse jurist seda ka tegi. Seega tagati kaebajale ärakuulamisõigus ja võimalus esitada oma seisukoht. Arvestades, et tegemist oli taotluse sisulise läbivaatamata jätmisega, on kaevatav haldusakt õiguslikult ja faktiliselt piisavalt põhjendatud.
10.Kohus jätab kaebuse mõlemas nõudes rahuldamata. Kokkuvõtvalt: Kaebaja poolt korduvas rahvusvahelise kaitse taotluses väljatoodud asjaolusid käsitleti esmase taotluse sisulisel läbivaatamisel ning PPA sisuline otsus läbis kohtuliku kontrolli läbi kolme kohtuastme. Riigikohus ei võtnud 16.12.2020 määrusega kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. PPA on 15.01.2021 otsuses õigesti järeldanud, et esitatud pole ühtegi uut asjaolu ja/või tõendit või dokumenti, mis muudaks järeldusi taotleja kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana. Asjaolust, et isik esitab uued tõendid/dokumendid ei tulene automaatselt järeldust, et tegemist oleks ka uute asjaoludega ning neist lähtuvalt tuleks isikut tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana. Korduvaid samadel asjaoludel põhinevaid ja varasemalt hinnatud taotlusi peab olema võimalik menetleda kiiresti ja ökonoomselt, milleks annab aluse VRKS § 24 lg 3.
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Seega jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja võimalike kulude osas kohtule taotlust ei esitanud, mistõttu jäävad need vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
33.Selleks, et kohtuotsuse avaldamine ei saaks kahjustada päritoluriiki tagasisaadetava isiku turvalisust (HKMS § 175 lg 4 eraelu kaitsega hõlmatav), avaldab kohus kohtuotsuse isiku identifitseerimist välistavalt.
4(5)
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.